Muud › Muud hagiasjad

ASJAOLUD

Poolte poolt mittevaidlustatud asjaolud 25.07.2005.a. sõlmisid pooled alltöövõtulepingu, mille kohaselt kohustus kostja valmistama hageja ehitusobjektil, asukohaga X x, monoliitsed kannvundamendid. Lepingu punkt 4.4. kohaselt pidi hageja tööd kostjale üle andma 15.08.2005.a.. 15.08.2005.a. vormistasid pooled teostatud tööde üleandmise-vastuvõtmise akti, millele allakirjutamisega võttis kostja hageja poolt teostatud tööd vastu. Hageja nõue Hageja väidab, et kostja ei ole talle tasunud alltöövõtulepingu järgselt teostatud tööde eest ega reageerinud ka hageja sellekohastele suulistele ja kirjalikele pöördumistele, mistõttu hageja on sunnitud nõudma võlgnevuse tasumist kohtu kaudu. Hageja palub välja mõista kostjalt töövõtulepingujärgne tasu summas 36 631 krooni ja viivis maksekohustuste täitmata jätmise eest summas 111 724.55 krooni. Vastuväitena kostja poolt avaldatule selgitab hageja, et poolte vahel eksisteeris (lisaks vaidlusalusele alltöövõtulepingule) ka teisi töövõtusuhteid. Hageja märgib, et kuna tellija ei tasunud peatöövõtjast kostjale, viivitas viimane ka hagejale maksete tasumisega, jäädes võlgu mitme alltöövõtulepingu järgi kostja poolt teostatud tööde eest. Kuna kostjal oli ka nende lepingute järgi teostatu eest hagejale tasumata, arvestas hageja kostja poolt tasutu nendest lepingutest tekkinud võlgnevuste katteks. Vastuseks kohtu küsimusele avaldab kostja, et ei pidanud vajalikuks kostjale arve esitamist, sest eeldas maksekohustuse tekkeks piisavaks tööde üleandmisevastuvõtmise akti. Hageja kinnitab, et arve (tl.11) esitas ta kostjale alles 2007.a. veebruari- või märtsikuus. Hageja lepinguline esindaja möönab, et kostja on tõendanud hagejale nõudesummat ületavate maksete teostamist. Samas leiab esindaja, et kuna kostja oli hagejale võlgu ka muude lepingute järgi, oli hagejal õigus arvestada kostja poolt tasutu nende kohustuste täitmise katteks. Esindaja lisab, et kostja esindajana summade hagejale üleandmises osalenud A. K. kinnitas kostja poolt tasutud summade arvestamist muude töövõtulepingute katteks. Viitega VÕS §88 ja TsÜS §116, leiab esindaja, et kostja ei saa hiljem muuta oma volitatud esindaja kinnitusi. Seega on kostjal täitmata hageja nõude aluseks olevast alltöövõtulepingust tekkinud maksekohustused. Esindaja palub hagi rahuldada täies ulatuses ning jätta asja menetlusega kaasnenud menetluskulud kostja kanda. Kostja seisukoht hageja nõude osas Kostja lepinguline esindaja hagi ei tunnista. Esindaja märgib, et kostja pole saanud hagejalt ei tööde üleandmise-vastuvõtmise akti ega ka arvet teostatud tööde eest tasumiseks. Samuti kinnitab esindaja, et kostja on hagejale perioodil 25.07.23.09.2005.a. maksnud vaidlusaluse töövõtulepingu täitmise raames 42 363 krooni. Seega leiab esindaja, et kostja on töövõtulepingust tulenevad maksekohustused

täitnud nõuetekohaselt, mistõttu hageja nõue on põhjendamatu ja alusetu. Esindaja palub jätta hagi rahuldamata täies ulatuses. Vastuväitena hageja poolt avaldatule märgib esindaja, et A. K. oli antud ühekordne volitus sõlmida ja tegutseda kostja nimel 25.07.2005.a. sõlmitud alltöövõtulepingu täitmisel. Seega puuduvad poolte vahel muudest alltöövõtulepingutest tekkinud kohustused; väidetavatest lepingutest tekkinud võimalikud võlanõuded on võimalik esitada iseseisvas menetluses. Kostja põhikirjajärgne esindaja kinnitab lepingulise esindaja poolt viidatud tehiolude tegelikkusele vastavust. Esindaja avaldab, et hageja on oma allkirjaga kinnitanud 25.07.2005.a. sõlmitud alltöövõtulepingu täitmisel kostja poolt tasutud rahasummade kättesaamist, mistõttu on kostjale mõistetamatu hageja poolt sellekohase nõude kohtule esitamine. Samuti kinnitab esindaja, et kostjale ei ole laekunud ei tööde üleandmise-vastuvõtmise akti ega ka sellekohast arvet, mistõttu kostja ei ole olnud viivituses arve tasumisega. Esindaja täpsustab, et kostja poolt tasutud summad põhinesid lepingueelsetel läbirääkimistel ja lepingu täitmisel hageja poolt esitatud hinnapakkumistel ning kostja teadmisel tööde teostatuse kohta. Esindaja lisab, et hageja poolt kohtumenetluses tõendina esitatud arve (nr.1; 15.08.2005.a. /tl11/) sai ta hagejalt kätte vahetult enne kohtumenetluse algust. Esindaja palub jätta hagi täies ulatuses rahuldamata.

Kohtu otsuse põhjendused Kohus, tutvunud hagiavalduse ja sellele lisatud materjalidega ning põhjalikult ja kogumis analüüsinud asja menetluses kogutud tõendeid, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata täies ulatuses. Kohustuse tekkealus “Tsiviilseadustiku üldosa seaduse” (TsÜS) (RT 35/02-216) §5 kohaselt tekivad tsiviilõigused ja -kohustused seaduses sätestatud sündmustest, tehingutest ja muudest õigustoimingutest, millega seadus seob tsiviilõiguste ja –kohustuste tekkimise, samuti õigusvastastest tegudest. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et 25.07.2005.a. sõlmisid pooled alltöövõtulepingu, mille kohaselt kohustus kostja valmistama hageja ehitusobjektil asukohaga X x, monoliitsed kannvundamendid /tl.5-7/. Siit johtuvalt eksisteerib poolte vahel töövõtulepingust tekkinud õigussuhe, millist reguleerivad „Võlaõigusseaduse“ sätted.. Materiaalõiguslik regulatsioon “Võlaõigusseadus” (VÕS) (RT 81/02-336) §635 lg.1 sätestab, et töövõtulepinguga kohustub üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu. Asja materjalidega on tõendatud /tl.10/ ning poolte vahel puudub vaidlus ((kostja poolt fakti omaksvõtt = tõend “Tsiviilkohtumenetluse seadustik” (TsMS) (RT 49/05395) §231 lg.2)) selles, et kostja teostas 25.07.2005.a. sõlmitud alltöövõtulepingu järgselt töid kogumahus 36 631 krooni ning tegi seda nõuetekohaselt ja tähtaegselt; kostja on hageja poolt teostatud tööd vastu võtnud (VÕS §636). Seega on hageja täitnud töövõtulepingujärgsed kohustused ning töövõtja (hageja) töötasu nõue muutus sissenõutavaks (VÕS §637 lg.3).

Kostja on kohtule esitanud dokumentaalse tõendi selle kohta, et perioodil 25.07.23.09.2005.a. on kostja poolt alltöövõtulepingu (25.07.2005.a.) raames tasutud sularahas hagejale 42 363 krooni, milliste summade kostjalt kättesaamist on hageja oma allkirjaga ka kinnitanud /tl.37-38/. Hageja on kohtuistungil kinnitanud nimetatud tõendis märgitud summade kättesaamist kostjalt. VÕS §186 p.1 sätestab, et võlasuhe lõpeb kohase täitmisega. Kuna ülalmotiveerituga on tõendatud, et kostja on hagejale tasunud 25.07.2005.a. sõlmitud alltöövõtulepingu järgi tasumisele kuuluva summa (36 631 krooni), on kostja lepingu täitnud, mistõttu hageja nõue 25.07.2005.a. sõlmitud alltöövõtulepingu järgse tasu, summas 36 631 krooni, saamiseks tuleb jätta rahuldamata. Kuigi hageja on väitnud kostja poolt teostatud maksete arvestamise muude töövõtulepingute järgsete kohustuste katteks, loeb kohus neid väiteid paljasõnalisteks ja mittetõendatuteks. Kohus on eelistungil /tl.52-53/ hagejale põhjalikult selgitanud nii väite seotusvajalikkust hagis esitatud nõude aluse ja –esemega kui ka väite tõendamiskohustust. Paraku pole hageja teinud kohtu juhistest asjakohaseid järeldusi ega esitanud kohtule nõuet väidetavatest muudest töövõtulepingutest tekkinud kohustuste kohta. TsMS §230 lg.1 sätestab poole kohustuse tõendada neid asjaolusid, millel põhinevad tema nõuded või vastuväited. Kuigi hageja on väitnud, et kostja volitatud esindaja vaidlusaluse töövõtulepingu täitmisel A. K. kinnitas kostja poolt makstavate rahasummade tasumist muude töövõtulepingute täitmise katteks, pole hageja esitanud kohtule oma väidet kinnitavat ühtegi tõendit. Kohus märgib, et VÕS §88 lg.1 sätestatust tulenevalt on võlgnikul õigus määrata, missuguse kohustuse täitmiseks on raha või esemed üle antud või teenus osutatud. Nagu eelpoolmotiveeritud, oli hageja oma töövõtulepingujärgsed kohustused täitnud ning tema töötasu nõue sissenõutavaks muutunud, mistõttu saab lepingu täitmisel maksekohustuse osas olla kohustatud isikuks (võlgnikuks) üksnes kostja. Kostja on kohtuistungil kohtule kinnitanud, et tema poolt tasutu luges kostja vaidlusaluse töövõtulepingu täitmise katteks. Kostja sellekohase väite tõesust kinnitab ka tasumisdokumendist nähtuv, kus on selgelt fikseeritud nii makse eesmärk (objekti ettemaksud), makse saaja (E. S. ) kui ka objekti nimetus (monoliitsed kannvundamendid, asukohaga X x,) ja viide kohustuse tekkealusele (alltöövõtuleping 25.07.2005.a.) /tl.37/. Seega on kostja veenvalt tõendanud tema poolt hagejale tasutud summade arvestamist vaidlusaluse töövõtulepingu täitmise katteks, mistõttu hageja teistsugune seisukoht on meelevaldne ja põhjendamatu. VÕS §113 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja võlgnikult, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest, kuni kohase täitmiseni nõuda viivitusintressi (viivist). Nagu eelpoolmotiveeritud, muutus töövõtulepingujärgne kostja tasumiskohustus sissenõutavaks töö valmimisest. Kuigi maksedokumendist /tl.37-38/ nähtuvana oli kostja poolt tööde vastuvõtmise hetkeks (15.08.2005.a.) tasutud 8 600 krooni, leiab kohus, et antud juhul ei olnud kostja viivituses lepingujärgsete maksete tasumisega. Poolte vahel sõlmitud alltöövõtuleping ei fikseeri teostatud tööde eest kostja poolt tasu maksmise tingimusi ja/või tähtaegu, mistõttu pooled pidanuks nõude esitamisel-maksekohustuse täitmisel lähtuma väljakujunenud tavadest ja vastavat valdkonda reguleerivate õigusaktide üldpõhimõtetest. „Raamatupidamise seadus“ (RmpS) (RT 102/02-600) §6 ja §7 sätestavad kohustuse dokumenteerida majandustehing ning fikseerivad raamatupidamise ühe algdokumendina arve. Seega pidanuks hageja esitama kostjale arve teostatud tööde eest. Asja menetluses on hageja enda kinnitustega leidnud tõendamist fakt, et hageja kostjale arvet teostatud tööde eest ei esitanud (esitas alles 2007.a. veebruari või märtsikuus). Kohus leiab, et hageja saab nõuda kostjalt viivist

alles pärast arve esitamist kostjale, sest nimetatud toimingu teostamata jätmise tõttu on hageja viivitavaks kreeditoriks ning vaatamata täitmise tähtpäeva saabumisele ei muutunud nõue sissenõutavaks. Samasele seisukohale on asunud ka Riigikohus oma varasemates lahendites (nr.3-2-1-138-03 ja nr.3-2-1-110-05) antud juhistes. Kuna kostja on maksnud hagejale töövõtulepingu järgi tasumisele kuuluvad summad mõistliku aja jooksul (viimane makse 23.09.2005.a.) ning enne hageja poolt nõude sissenõutavaks muutumist (arve esitamist), tuleb jätta rahuldamata hageja nõue kostjalt viivise, summas 111 724.55 krooni, väljamõistmiseks. Menetluskulud TsMS §162 sätestab, et hagimenetluse kulud, sealhulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud, kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jätab hagi rahuldamata täies ulatuses ning arvestades TsMS §163 sätestatust tulenevaid põhimõtteid (nii hagi rahuldamismahust tulenevalt kui ka asjaolust, et kohus selgitas varasemalt pooltele vaidlusalust õigussuhet reguleerivaid materiaalõigusnorme, andis õigusliku hinnangu pooltevahelisele õigussuhtele ja – võimalikule lahendile ning tegi ettepaneku kokkuleppe sõlmimiseks, keeldus hageja sisuliselt igasugustestki kompromissiläbirääkimistest), peab kohus otstarbekaks ja õiglaseks antud juhul jätta asja menetlemisega kaasnenud võimalikud menetluskulud hageja kanda. TsMS §174 lg.1 kohaselt lahendatakse menetluskulude rahaline kindlaksmääramine pärast otsuse jõustumist menetlusosalise sellekohase avalduse alusel. Seega ei määra kohus otsuses kindlaks menetluskulusid rahaliselt, vaid lahendab selle vastava avalduse alusel iseseisvas menetluses. Samas peab kohus vajalikuks ja põhjendatuks anda juhised menetluskulude väljamõistmiseks. Hageja on kohtumääruse /tl.27-28/ alusel vabastatud riigilõivu tasumisest hagi esitamisel. Hagi hinnaks on TsMS §133 lg.2 sätestatust tulenevalt 36 631 krooni, millelt „Riigilõivuseaduse“ (RLS (RT 58/06-439) §56 lg.1, viitega lisa nr.1 järgi tasumisele kuuluva riigilõivu suuruseks on 2 250 krooni. Kuna kohus jätab hagi rahuldamata täies ulatuses, kuulub TsMS §190 lg.3 kohaselt hagi esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv hagejalt välja mõistmisele riigituludesse. Kuigi kostja on nõudnud hagejalt oma menetluskuludena esindajakulu, summas 10 620 krooni (sealhulgas käibemaks 1 620 krooni), väljamõistmist hagejalt, asub kohus seisukohale, et kostja poolt taotletav summa on ebamõistlikult suur. TsMS §175 lg.2 sätestatust tulenevalt tuleb esindajakulu väljamõistmisel hinnata selle kulutuse vajalikkust ja põhjendatust. Arvestades asja keerukusastet, menetluse mahtu (toimunud vaid üks eelistung ja üks kohtuistung; eelistungil andis kohus konkreetsed selgitused vaidlustatud õigussuhte materiaalõigusliku regulatsiooni osas ja tegi viited kohtupraktikale samalaadsetes vaidlustes ning avaldas esmase hinnangu eeldusliku lahendi osas) ning esindaja poolt eeldatavalt teostamisele kuulunud protsessitoimingute keerukust ja –mahtu, peab kohus otstarbekaks ja õiglaseks määrata hageja poolt kostjale hüvitatava esindajakulu piirmääraks 5 000 krooni (koos käibemaksuga).

A. K.

kohtunik 14.12.2007.a.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.