Täitmine › Sundtäitmise lubamatuks tunnistamine

2(8)

Kohustuse kohasele täitmisele viitab ka kohtumääruses sanktsiooni aluseks olev p 3. Sellest kõigest tulenevalt on kohtumääruses ettenähtud leppetrahvi sissenõudmine põhjendatud. Hageja väide, et kohustus on täidetud, kuid „väikese kirjaveaga”, on kummaline. Kuivõrd hageja äritegevuseks on ajalehtede väljaandmine, tegeleb hageja kirjatükkide avaldamisega igapäevaliselt. Seetõttu ühe kirjatüki õigesti avaldamine ei saanud hagejale olla raskesti teostatav. Samas oli kostjal põhjendatud huvi, et vabandus avaldataks täpselt kokkulepitud sõnastuses, ka kostja nime õigesti kasutades. Hageja töötaja poolt tehtud kirjaviga ei vabastanud ega vabasta hagejat kostja ees kohtumääruses ettenähtud sõnastuses kirjutise avaldamisest ega tema suhtes kokkulepitud sanktsiooni rakendamisest. Hageja töötaja väidetav hooletus on hageja riisiko. Kohtumääruse p-s 3 on ettenähtud sanktsioon juhuks, kui määruse p-s 2 kohustus jäetakse kohaselt täitmata. Nimetatud sanktsioon on kohtu poolt kinnitatud ning õigena ja mõistlikuna aktsepteeritud. Õigusvastane ja põhjendamatu oleks poolte vahel kokkulepitud ja kohtu poolt kinnitatud kokkuleppest kõrvale kalduda. Põhjendamatu on ka hageja seisukoht, et kuivõrd leppetrahviga oli tagatud kaks kohustust, siis leppetrahvi nõudmine täies ulatuses ühe kohustuse rikkumisega on vastuolus heade kommetega. Kohtumääruse p 3 näeb ette, et leppetrahvi on õigus nõuda juhul, kui hageja viivitab p-des 1 või 2 märgitud kohustuste täitmisega. Hageja oli teadlik, et kostja huvi oli tagada mõlema kohustuse kompleksne täitmine. Samuti oli hageja teadlik ja kompromissi allkirjastamisel nõus kohustuste mittekohase täitmisega kaasnevate sanktsioonidega. Arusaamatu on samuti hageja seisukoht, mille kohaselt leppetrahvi nõue muutub sissenõutavaks alles pärast selle esitamist otse hagejale. Selline seisukoht on meelevaldne ja ei põhine kohtumäärusel ega ühelgi seadusesättel. Kohtumäärus ega VÕS § 159 lg 2 ei keela leppetrahvi nõude esitamist koheselt läbi kohtutäituri. Määruse p 3 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks siis kui hageja oma kohustust 10 päeva jooksul pärast määruse jõustumist ei täida. Ebaõige on ka hageja seisukoht, et kuivõrd teda ei ole leppetrahvi nõudmisest mõistliku aja jooksul teavitatud, on kostja kaotanud vastavalt VÕS § 159 lg 2 õiguse leppetrahvi nõuda. Kostja teavitas hagejat leppetrahvi nõude esitamisest läbi kohtutäituri 18.05.2006. Kuivõrd tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 157 lg 1 kohaselt on kohtulahendist tuleneva nõude aegumise tähtaeg 30 aastat, ei ole ületatud leppetrahvi nõudmisel ca 4-5 kuud pärast nõudeõiguse tekkimist VÕS §-s 159 sätestatud mõistlikku aega. Leppetrahvi mittekohene nõudmine oli tingitud hagejast endast. Nimelt kui mittekohase vabanduse avaldamine ilmsiks tuli, eeldas kostja, et hageja peab poolte vahel kokkulepitust kinni ning avaldab õige sõnastuse vabanduse. Kostja tegi omalt kõik, et ilma kohtu ja kohtutäiturita asi ära lahendada. Kostja ei soovinud leppetrahvi nõuda, vaid ainult õige sõnastusega vabanduse avaldamist. Ettepanek jäi aga hageja poolt tähelepanuta. Kokkuvõttes viivitas hageja vabanduse avaldamisega põhjendamatult mitu kuud. Vaid pärast hageja teavitamist, et juhul, kui vabandust vastavalt kohtumääruse sõnastusele ei avaldata, hakkab kostja leppetrahvi nõudma, avaldas hageja 01.04.2006 vabanduse paranduse. Arusaadavalt aga pöördus kostja pärast seda kohtutäituri juurde, kuivõrd hageja asus ühepoolselt kohtu poolt kinnitatud kompromissile uut sisu andma, avaldades poolte vahel kokkulepitud vabanduse asemel mitu teistsuguse sõnastusega kirjutist. Ka nõudele tunnistada lubamatuks sundtäitmine täiteasjas nr 008/2006/9204 vaidles kostja vastu. Täiteasi, mille raames toimuvat sundtäitmist hageja vaidlustab, on lõpetatud. Sellest tulenevalt ei ole võimalik hageja hagi rahuldada. Kohus ei saa tunnistada sundtäitmist lubamatuks täiteasjas, mida ei eksisteeri. Esimese astme kohtu otsus Maakohus rahuldas hagi ja tunnistas lubamatuks Pavel Gammeri avalduste alusel algatatud ja kohtutäitur Mati Kadaku menetluses olnud täiteasjades nr 008/2006/2982, nr 008/2006/5783, nr 008/2006/9204 Eesti Päevalehe AS suhtes toimunud sundtäitmised.

3(8)

Vaidlus taandus eelkõige sellele, kas esialgselt hageja poolt 02.12.2005 Eesti Päevalehes avaldatud vabandusega, milles oli kostja perekonnanime viimases tähes trükiviga, on täidetud kohtumääruse p-s 2 märgitud pooltevaheline kokkulepe ning ka sellele, kas kostja on ja pidi enne leppetrahvi nõude täiturile sissenõudmiseks esitamist teavitama ka hagejat leppetrahvi nõudest. Kuivõrd täitemenetlused algatati kõigis täiteasjades 2006, siis tuleb juhinduda 2006 kehtestatud täitemenetluse seadustikust. Nimelt on täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 lg 1 p 1 järgi täitedokumendiks jõustunud kohtumäärus tsiviilasjas. Nimetatu tähendab võlausaldaja õigust pöörduda jõustunud kohtumääruse alusel täituri poole selleks, et võlgnik täidaks oma kohustuse, mida ta vabatahtlikult ei tee. Samas tuleb lähtuda kohtulahendite täitmisel sellest, et eelkõige on kohtumäärus see vorm, mis võimaldab kasutada täituri abi määruses sisalduva pooltevahelise kokkuleppe täitmiseks ning ei tähenda muude täitmisviiside kasutamise võimatust ehk eelkõige tuleb eeldada seda, et kokkulepet ja kohtumäärust täidetakse vabatahtlikult ning alles siis kui võlgnik seda ei tee, on võlausaldajal õigus kasutada kokkuleppe ja määruse täitmisel võlgniku suhtes täituri vahendusel sunnivahendeid. Nimetatu tuleneb TsÜS § 138 lg 1 ja VÕS § 6 lg 1, mille kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt ja õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel tuleb toimida heas usus. Märgitud sätteist tulenevalt eeldatakse võlasuhetes võlgniku ja võlausaldaja vahel üksteisele abi osutamist, et kohustus saaks täidetud kõige paremal viisil ja sellele vastavad õigused kõige paremal viisil ka kaitstud ja sellise abi osutamise järgselt saaks pooled eeldada ka seda, et teine pool on vastavat käitumist aktsepteerinud ning hiljem ei üllataks teist poolt. Kostja oli õigustatud saama just sellise vabanduse, mis on kokku lepitud ja kohtumääruses kinnitatud ja mis tähendab, et tema nimi kirjutatakse õigesti. Selline argumentatsiooni on õige, kuid kostja perekonnanimes tekkinud üks trükiviga ei tähenda seda, et kokkulepe on täitmata, et hageja pole kohustust asunud täitma või et hageja pole soovinudki kohustust kostja ees täita. Hageja asus oma kohustust täitma enne kohtumääruse jõustumist, seega viitab hageja käimine soovile oma kohustus võlgniku ees täita veel enne täitmise tähtaja saabumist ning soovile käituda heas usus. Teiseks parandas hageja koheselt pärast kostja poolt 2006 märtsis hagejale nimes esinenud trükivea kohta tehtud märkust, ka oma vea, mis avaldati 01.04.2006 Eesti Päevalehes. Kuni selle ajani ei olnud kostja pidanud vajalikuks märgitud kokkuleppe p-s 2 sisalduva kohustuse täitmise sundimiseks kasutada täituri abi ega juhtinud ka vastavalt hageja tähelepanu sellele justkui poleks kohustust üldse täidetud, mida ta heas usus käituva võlausaldajana oleks saanud teha, vaid pidas vajalikus juhtida hageja tähelepanu vaid nimes esinenud trükiveale. Kostja sellist käitumist hinnates võib järeldada, et kostja oli olnud arusaamises, et kokkuleppe ja määruse p-s 2 sisalduv kohustus oli tegelikult hageja poolt kostja kui õigustatud isiku ees täidetud juba 02.12.2005 Eesti Päevalehes avaldatud vastava kirjutisega ja nii sai teda mõista ka hageja. Õige on küll kostja kriitika hageja aadressil seoses esinenud nimeveaga, kuid see ei tähenda kohustuse täitmata jätmist. Heas usus käituvate lepingupartneritena ning menetlusosalistena on ja oli märgitud viga hõlpsasti parandatav. Alles pärast 01.04.2006 esinenud vea parandamist esitas kostja avalduse täitemenetluse algatamiseks mainitud kohtumääruse alusel ja täitur M. Kadak algatas esimese täitemenetluse nr 008/2006/2982 trahvi sissenõudmiseks hagejalt määruse p 3 alusel p-s 2 sisalduva kohustuse väidetava täitmata jätmise eest summas 13 4000 krooni. Edasised täitemenetlused on algatatud kostja avalduse alusel sama kohtumääruse alusel, kuid erinevaks on vaid viivituse periood, mille eest kostja hagejalt tahab trahvi saada. Kuivõrd kohtumäärus oli tegelikult täidetud, puudus kostjal õigus esitada avaldust hageja suhtes sundtäitmise algatamiseks ning kostja käitumine pärast täitemenetluse algatamiseks avalduse esitamisel on vastuolus eelpoolmainitud hea usu põhimõttega.

4(8)

TMS § 221 lg1 järgi võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Kuivõrd nõue oli rahuldatud, tuleb täitemenetlustes nr 008/2006/2982 ja nr 008/2006/5783 sundtäitmised hageja suhtes tunnistada lubamatuks. Täitemenetlus täiteasjas nr 008/2006/9204 lõppes kostja avalduse alusel täituri vastava otsusega. Avalduse viimase täitemenetluse algatamiseks esitas kostja. Kooskõlas TMS § 24 lg 2 loetakse täitmisteate võlgnikule kättetoimetamisega täitemenetlus algatatuks. Hageja sai täiteteate kätte 02.10.2006, seega algas täitemenetlus nr 008/2006/9204 02.10.2006, kuid kuna kohustus oli hageja poolt täidetud juba 2005 detsembris, siis puudus üldse alus võlgniku suhtes täitemenetluse algatamiseks ning seega tuleb ka täitemenetluses nr 008/2006/9204 sissenõudmine juba selle täitemenetluse algatamise alusetuse tõttu tunnistada lubamatuks. Asjaolu, et see täitemenetlus on lõpetatud täituri otsusega, ei tähenda, et selles menetluses tehtud sundtäitmist ei sa lubamatuks tunnistada, kuivõrd täitemenetluse lõpetamine täituri poolt ei anna hinnangut sundtäitmise lubamatusele või lubatavusele. Kuivõrd kostja avalduste alusel algatatud M. Kadaku menetluses olnud täiteasjades nr 008/2006/2982, nr 008/2006/5783, nr 008/2006/9204 hageja suhtes toimunud sundtäitmised on lubamatuks tunnistatud, ei oma vaidluses olulist kaalu see, kui suurt ja millise perioodi eest saanuks kostja hagejalt vaidlusaluse kohtumääruse alusel leppetrahvi täitemenetluses nõuda ja seda eelkõige põhjusel, et nõue oli täidetud. Samas tuleb õigusrahu huvides anda hinnang sellele, kas kostja pidanuks enne trahvinõude sissenõudmise avalduse esitamist esitama ka trahvinõude vahetult hagejale. Nimelt on kohtumääruse p-s 2 sätestatud, et kui hageja viivitab p-des 1 või 2 märgitud kohustuse täitmisega rohkem kui 5 päeva, on kostjal õigus nõuda iga kohustusega viivitatud päeva eest kuni kohustuse kohase täitmiseni 1000 krooni leppetrahvi. Vastava nõudmise esitamisel nõustub hageja alluma kohesele sundtäitmisele. Nimetatud kohtumääruse p-s 2 on sõnaselgelt sätestatud, et hageja allub koheselt sundtäitmisele siis kui esitatakse vastav nõue, seega eeldab trahvi nõudmine läbi täitemenetluse eelnevalt nõude esitamist võlgnikule. Kohtumääruse selline kokkulepe, kus eelnevalt tuleb leppetrahvi saamiseks esitada vastav nõue võlgnikule, on kooskõlas ka hageja poolt viidatud VÕS § 159 lg 2 sätestatud põhimõttega, mille kohaselt kaotab kahjustatud pool õiguse saada leppetrahvi, kui ta mõistliku aja pärast kohustuse rikkumise avastamist ei teata teisele poolele, et ta leppetrahvi nõuab. Kostja väide ei ole õige selles, et määruse p-s 3 ja VÕS § 159 lg 2 ei sätesta leppetrahvi sissenõutavaks muutmise obligatoorseks eelduseks nõude „kohtutäituriväliselt” esitamist. Nimelt on kohtumäärus täitmiseks kohustuslik määruses nimetatud menetlusosalistele ja seega täidetakse kohustusi teise poole suhtes, täitur saab olla vaid isik, kelle poole õigustatud isik pöördub selleks, et kasutada kohustatud isiku suhtes sunnivahendeid kohustuse täitmisele sundimiseks tingimusel, kui võlgnik seda kohustust vabatahtlikult ei täida. Kostja väide, et igal juhul ei ole möödunud mõistlik tähtaeg leppetrahvi saamiseks, sest TsÜS § 157 lg 1 sätestatud jõustunud kohtulikust kokkuleppest tulenev nõude aegumistähtaeg on 30 aastat, ei oma vaidluses mingit kaalu, sest kostja ei ole hagejale esitanud üldse leppetrahvi nõuet vaidlusaluse kohtumääruse alusel enne ühtegi ülalmainitud täiteasja algatamist. 07.03.2006 e-kirjast seda ei nähtu. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Kostja palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus tunnistas lubamatuks Pavel Gammeri avalduste alusel algatatud ja kohtutäitur Mati Kadaku menetluses olevates täiteasjades nr 008/2006/2982 ja nr 008/2006/5783 Eesti Päevalehe AS suhtes toimunud sundtäitmised ning teha uus otsus, millega jätta nendes nõuetes hagi rahuldamata. Menetluskulud jätta hageja kanda. Maakohus on ebaõigesti jätnud kohaldamata ja tõlgendanud materiaalõiguse norme (VÕS § 76 lg 2, VÕS § 159 lg 2) ja see asjaolu on kaasa toonud ebaõige lahendi tegemise.

5(8)

Kuigi kohus tuvastas, et hageja oma kohustust kohaselt ei täitnud, on ta ebaõigesti ja ilma seadusesätetele tuginemata leidnud, et perekonnanimes tekkinud kirjavea tõttu ei saa lugeda, et hageja kohustus jäi tähtaegselt täitmata. Hageja ei parandanud koheselt pärast kostja märkust tekkinud kirjaviga. Kostja hakkas läbi oma esindaja seoses nimetatud kirjaveaga õige sõnastusega parandust nõudma juba märtsikuu alguses, suheldes hageja esindaja Indrek Lilloga telefonitsi. Lisaks sellele saatis kostja esindaja 07.03.2006 konkreetse e-mailiga ettepaneku vaidluse rahumeelseks lahendamiseks. Hageja jättis selle ettepaneku tähelepanuta. Vaid pärast kostja esindaja poolt hageja esindaja teavitamist, et juhul, kui vabandust vastavalt kohtumääruse sõnastusele ei avaldata, hakkab kostja leppetrahvi nõudma, avaldas hageja 01.04.2006 vabanduse paranduse. Sellest tulenevalt on täiesti ebaõige väita, et hageja avaldas koheselt paranduse. Kostja ei kasutanud kohtutäituri abi koheselt ainult seetõttu, et soovis tekkinud vaidluse rahumeelselt lahendada. Kostja ei soovinud leppetrahvi nõuda, vaid soovis õige sõnastusega vabanduse avaldamist. Seda asjaolu kinnitab kostja esindaja 07.03.2006 e-mail. Vastupidi, hageja pahausksust tõendab asjaolu, et õige sõnastusega vabandus avaldati alles pärast kahte täitemenetluse algatamist. Selleks, et hageja oma kohustuse kohaselt täidaks, ühest täitemenetluse algatamisest ei piisanud. Kohustuse kohase või mittekohase täitmise hindamisel ei oma tähtsust asjaolu, kas võlgnik oli teadmises, et kohustus on kohaselt täidetud või mitte. Tähtsust omab ainult asjaolu, kas kohustus on objektiivselt, mitte subjektiivselt, kohaselt täidetud. Hageja ei ole oma kohustust tähtaegselt täitnud ja seega leppetrahvi sissenõudmine on põhjendatud. VÕS § 76 lg 2 kohaselt loetakse kohustus kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. Hageja poolt 02.12.2005 avaldatud vabanduses oli kirjaviga ning see ei vastanud kohtumääruses ettenähtule. Kohus ei ole põhjendanud, millisel õigusnormil põhineb tema seisukoht, et kuivõrd hageja täitis oma kohustuse heas usus ja oli arusaamises, et kohustus oli kohaselt täidetud, siis tuleb kohustus lugeda kohaselt täidetuks. Kohustuse rikkumine on vabandatav ainult juhul, kui kohustust rikuti vääramatu jõu tõttu (VÕS § 103 lg 2, § 160). Kuivõrd käesoleval juhul ei ole mitte ühtegi vääramatu jõu asjaolu tuvastatud, tuleb lugeda, et 02.12.2005 vabanduse avaldamisega hageja oma kohustust kohaselt ei täitnud ja seega on kostjal õigus kuni vabanduse õiges sõnastuses avaldamiseni 15.07.2006 leppetrahvi nõuda. Juhul, kui võlgnikud ei ole kohustatud oma kohustusi vastavalt kokkulepitule (kohaselt) täitma, tekiks määratlematu õigusselgusetus. Seega juhul, kui nõustuda esimese astme kohtu seisukohaga, et kohustus tuleb lugeda kohaselt täidetuks ka juhul, kui vabandus on avaldatud kirjavigadega, tekib olukord, kus võlausaldaja ei saagi oma tsiviilõigusi teostada (käituda teatud viisil ja nõuda teistelt isikutelt teatud viisil käitumist). Käesoleval juhul nõuda kohtumääruses ettenähtud sõnastuses vabandust, mitte kohustuse kohase täitmise asemel saada vigast kirjutist ja selle parandust. Kuivõrd hageja avaldas määruse p-s 2 nimetatud sõnastuses vabanduse alles 15.07.2006, on kostjal õigus nõuda temalt määruse p 3 alusel alates kohustuse tähtpäevast 17.12.2005 kuni vabanduse õiges sõnastuses avaldamise 15.07.2006 vahelise perioodi eest leppetrahvi. Hageja tegi nimetatud perioodi kestel küll teatud tegusid (avaldas sarnase sõnastusega vabanduse ja hiljem paranduse), kuid kohtumääruses ettenähtud kohustus oli kuni 15.07.2006 kohaselt täitmata. Kohustuse kohasele täitmisele viitab ka kohtumääruses sanktsiooni aluseks olev p 3. Sellest tulenevalt on kohtumääruses ettenähtud leppetrahvi sissenõudmine põhjendatud. Hageja puhul on tegemist oma majandus- ja kutsetegevuses professionaalse äriühinguga, kelle majandustegevuse sisuks on igapäevaselt kirjutiste avaldamine. Seega tema poolt ilma kirjavigadeta kirjutise avaldamine ei ole midagi erakordset. Kohtumääruse p 3 sisaldab kahte lauset. Esimene lause fikseerib leppetrahvi suuruse. Teine lause reguleerib leppetrahvi esitamist. Teine lause ütleb üheselt, et juhul, kui

6(8)

leppetrahvi nõue esitatakse, kohustub hageja alluma kohesele sundtäitmisele. Seega nimetatud lausetest tuleneb üheselt, et juhul, kui leppetrahvi nõue üldse esitatakse, on see kohese sundtäitmisega seotud. Kuivõrd aga kohest sundtäitmist saab kohaldada ainult kohtutäitur, on üheselt arusaadav, et nimetatud nõudmine esitataksegi ainult läbi kohtutäituri. Kuigi määruse p 3 sõnastus ei keelanud leppetrahvi nõuet esitada eelnevalt ka kohtutäituriväliselt, oli siin kostjal valikuõigus ja tema valis kohe kohtutäituri. Nimetatud määruse p 3 sõnastuse koostamise inspiratsiooniks oli kohtumääruse jõustumise ajal kehtinud TMS § 1 lg 1 p 13, mille kohaselt on täitedokumendiks notariaalselt tõestatud kokkulepe nõude kohta, mis näeb ette kindlaksmääratud rahasumma tasumise või asendatavate asjade või väärtpaberite kindlaksmääratud koguses üleandmise ja mille kohaselt võlgnik on nõustunud kohese sundtäitmisega. On ilmselge, et seaduse sätte mõte ei olnud et eelnimetatud täitedokumendi alusel kohtutäiturile nõude esitamise eelduseks on nõude eelnev kohtutäituriväline esitamine. Kuivõrd nimetatud täitedokumendiga analoogselt sõnastusest on kasutatud ka kohtumääruse p 3, ei saanud ka selle punkti mõte teistsugune olla. VÕS § 159 lg 2 kohaselt kaotab kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Nimetatud sättest ei ole võimalik mitte kuidagi välja lugeda mõtet, et leppetrahvi sissenõutavaks muutmisse obligatoorseks eelduseks on võlgnikule nõude kohtutäituriväline esitamine. Liiatigi on leppetrahvi nõuet võimalik ka läbi kohtu esitada. Võlausaldajal on õigus valida, kuidas ta oma õigusi teostab ehk kas ta esitab oma nõude otse kohtusse või kohtutäiturile või ka eelnevalt võlgnikule. VÕS § 159 lg 2 võlausaldajale selles osas piiranguid ei sätesta. Õigusteooria kohaselt reguleerib VÕS § 159 lg 2 ainult leppetrahvi nõudmise õigust lõpetava tähtaja saabumist, milleks on mõistlik aeg rikkumise avastamisest. Sätte eesmärgiks on tõkestada õiguste kuritarvitamine leppetrahvi nõude esitamisele ajalise piiri seadmisega. Kooskõlas VÕS § 159 lg-ga 2 ei ole kostja leppetrahvi nõudmisega mõistlikku aega ületanud ja seega oma leppetrahvi nõuet kaotanud. Kuivõrd TsÜS § 157 lg 1 kohaselt on kohtulahendist tuleneva nõude aegumise tähtaeg 30 aastat, on ilmselge, et leppetrahvi nõudmisel ca 4-5 kuud pärast nõudeõiguse tekkimist ei ole ületatud VÕS §-s 159 sätestatud mõistlikku aega. Leppetrahvi nõudmisega viivitamine oli tingitud kostja heausksest käitumisest (TsÜS 138 lg 1). Nimelt kui mittekohase vabanduse avaldamine ilmsiks tuli, eeldas ta, et hageja peab pooltevahel kokkulepitust kinni ning avaldab õige sõnastuse vabanduse. Kostja tegi omalt poolt kõik, et ilma kohtu ja kohtutäiturita asi ära lahendada. Ta ei soovinud leppetrahvi nõuda, vaid ainult õige sõnastusega vabanduse avaldamist. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta kohtuotsuse muutmata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kohtukolleegium leiab, et Harju Maakohtu 12.06.2007 otsus on seaduslik ja põhjendatud otsuse toodud motiividel. Kuna kolleegium nõustub täiesti maakohtu põhjendustega, siis ei pea neid tulenevalt TsMS §-st 654 lg 6 vajalikuks korrata. Apellatsioonkaebuses kordab apellant maakohtus hagiavaldusele esitatud vastuväiteid, leides, et maakohus ei ole põhjendamatult nendega arvestanud. Apellandi selline seisukoht pole õige. Maakohus on andnud hinnangu kõigile kostja vastuväidetele ja apellatsioonkaebuses toodud väited ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks või tühistamiseks. Maakohus leidis õigesti, et kogu vaidlus taandus eelkõige sellele, kas esialgselt hageja poolt 02.12.2005 Eesti Päevalehes avaldatud vabandusega, milles oli kostja

7(8)

perekonnanime viimases tähes trükiviga, on täidetud kohtumääruse p-s 2 märgitud pooltevaheline kokkulepe ning ka sellele, kas kostja on ja pidi enne leppetrahvi nõude täiturile sissenõudmiseks esitamist teavitama ka hagejat leppetrahvi nõudest. Kolleegium nõustub maakohtu lõppjäreldustega, mille kohaselt oli 22.11.2005 kohtumäärus tsiviilasjas 2/2207249/05 täidetud hageja poolt 02.12.2005 Eesti Päevalehes vabanduse avaldamisega. Vabandus oli avaldatud järgmisel kujul: „Vabandus! Käesolevaga Eesti Päevaleht vabandab ärimees Pavel Gammeli ees Eesti Päevalehes 19.11.2004.a ilmunud artiklites „Andmeid võltsinud ärimees jäi kohtus kodakondsuseta” ja „Politsei otsib äripartner H. H” ekslikult avaldatud ebaõigete andmete eest.” Kuigi selles tekstis esines trükiviga kostja perekonnanimes – Pavel Gammeri asemel oli trükitud Pavel Gammel, ei tähenda see, et avaldatud vabandusega poleks heastatud Pavel Gammeri rikutud õigused. Avaldatud vabandus vastab sisult kokkulepitule ja on vabanduses sisalduva viitega 19.11.2004 ilmunud artiklile üheselt mõistetav, kelle ees hageja vabandas. Kostja ei ole ka kordagi väitnud, et tekstis sisalduva tähevea tõttu ei olnud vabandusest võimalik aru saada või seda seostada Pavel Gammeriga. Vaidlus puudub ka selles, et vaidlusalune vabandus avaldati 22.11.2005 määruse p-s 2 nimetatud tähtaja jooksul. 18.05.2006 sai hageja kohtutäitur M. Kadaku täitmisteate, et 22.11.2005 kohtumääruse alusel on algatatud täitemenetlus nr 008/2006/2982 summas 134 000 krooni. 07.06.2006 sai hageja samalt täiturilt uue täitmisteate, milles teavitati sellest, et kostja avalduse alusel on algatatud täitemenetlus 22.11.2005 kohtumääruse alusel nr 008/2006/5783 ja nõude suuruseks on 81 652, 50 krooni ja väidetav alus tuleb määruse p-dest 2 ja 3. 02.10.2006 sai hageja samalt täiturilt järjekordse täitmisteate, milles teavitati hagejat, et kostja avalduse alusel on 22.11.2005 kohtumääruse alusel algatatud täitemenetlus nr 008/2006/9204 ja see rajaneb kohtumääruse p-dele 2, 3 sisalduvale ning et kostjal on hageja vastu leppetrahvi täitmisnõue. Määruse p. 3 kohaselt juhul, kui Eesti Päevaleht AS viivitab punktides 1 või 2 märgitud kohustuse täitmisega rohkem kui 5 päev, on Pavel Gammeril õigus nõuda iga kohustusega viivitatud päeva eest kuni kohustuse kohase täitmiseni 1000 krooni leppetrahvi. Nagu nähtub asja materjalidest, ei rikkunud hageja määruse p-s 3 sätestatud tähtaega, seega puudub poolte vahel kehtiv võlasuhe ning puudub igasugune õiguslik alus leppetrahvi nõudmiseks. Trükiviga vabanduse tekstis ei ole kolleegiumi arvates vaadeldav lepingu rikkumisena ja selle alusel ei ole tekkinud poolte vahel võlasuhet. Vaidlus puudub ka selles, et kostja ei teatanud VÕS § 159 lg 2 kohaselt vahetult hagejale, et ta leppetrahvi nõuab. Kostja leiab, et nimetatud sätte kohaselt ei pidanud kostja vahetult teatama hagejale leppetrahvi nõudmisest, vaid piisab sellest, kui kostja pöördus leppetrahvi nõudega kohtutäituri poole ja kohtutäitur teavitas hagejat leppetrahvi nõudest. Kolleegium nimetatud seisukohaga ei nõustu. VÕS §-st 159 lg 2 kohaselt kaotab kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Nimetatud sättest tuleneb otseselt kostja kohustus teatada hagejale leppetrahvi nõudest. Kuna kostjal puudub õiguslik alus leppetrahvi nõuda, siis on hagi põhjendatult rahuldatud ja teistele väidetele kolleegium hinnangut ei anna. Ülaltoodu alusel apellatsioonkaebus rahuldamisele ei kuulu. Kohtukulud tuleb jätta kostja kanda.

R. Allikvere

U. Loonurm

U. Reinola

8(8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.