Täitmine › Sundtäitmise lubamatuks tunnistamine

kodakondsuseta”. Kokkuleppe ja määruse p 2 järgi pidi hageja hiljemalt 10 päeva jooksul pärast määruse jõustumist ajalehe „ASE” teatud leheküljel avaldama teatud (suurus) pindalal teatud sõnastuse. Lisaks oli määruse punktis 3 sätestatud, et kui hageja viivitab punktides 1 või 2 märgitud kohustuse täitmisega rohkem kui 5 päeva, on kostjal õigus nõuda iga kohustusega viivitatud päeva eest kuni kohustuse kohase täitmiseni 1000 krooni leppetrahvi ja vastava nõude esitamisel nõustub hageja alluma kohesele sundtäitmisele. Hageja avaldas 02.12.2005 ASEvabanduse järgmise tekstiga: Vabandus! Käesolevaga ASE vabandab ärimees PG ees ASE19.11.2004.a ilmunud artiklites „Andmeid võltsinud ärimees jäi kohtus kodakondsuseta” ja „ Politsei otsib äripartner HH” ekslikult avaldatud ebaõigete andmete eest.” Kostja esindaja pöördus hageja poole 2006.a. märtsis, et ajalehes ilmunud vabanduses on kostja nime kirjutamisel tehtud trükiviga: G asemel on kirjutatud G . 01.04.2006 avaldas ASE järgmise teate: 02. detsembri 2005.a. Eleheküljel 8 avaldatud vabaduses on ekslikult vabaduse adressaadiks märgitud P G . ASE palub lugeda, et vabandatud on PGi ees. 18.05.2006 sai hageja kohtutäitur M. Kadaku täitmisteate, et 22.11.2005.a kohtumääruse alusel on algatatud täitemenetlus nr 008/2006/2982 summas 134000 krooni. 07.06.2006 sai hageja samalt täiturilt uue täitmisteate, milles teavitati sellest, et kostja avalduse alusel on algatatud täitemenetlus linnakohtu määruse 22.11.05 alusel nr 008/2006/5783 ja nõude suuruseks on 81652,50 krooni ja väidetav alus tuleb määruse p 2 ja 3. 02.10.2006 sai hageja samalt täiturilt järjekordse täitmisteate, milles teavitati hagejat, et kostja avalduse alusel on linnakohtu määruse 22.11.05 alusel algatatud täitemenetlus nr 008/2006/9204 ja see rajaneb kohtumääruse p 2, 3 sisalduvale ning et kostjal on hageja vastu leppetrahvi täitmisnõue. Sundtäitmiste algatamine on lubamatu, nõuet ei eksisteerinud. Täituri väidete kohaselt on täitmata kohtumääruse p –s 2 sätestatud kohustus ja määruse p-st 3 tuleneb kostja lepptrahvi nõue. Kostjal ei ole õigust leppetrahvile. Kostja ei ole leppetrahvi nõuet hagejale esitanud nii nagu kohtumääruse p-s 3 on sätestatud. Leppetrahvi nõue tulnuks esitada ka VÕS § 159 lg 2 järgi, selle nõude esitamata jätmisel kaotab võlausaldaja õiguse leppetrahvi saada. Ka sisuline alus puudub leppetrahvi saamiseks. Tehnilise töötaja eksitus sai ka 01.04.2006 avaldatud artiklis parandatud. Isegi siis, kui leppetrahvi nõue oleks põhjendatud, on kohustus olulises osas täidetud. Ilmne kirjaviga ei ole põhjustatud hageja tahtlikust käitumisest. Leppetrahviga oli tagatud määruse p-s 1, 2 sätestatu täitmine. Punktis 1 sätestatu on täidetud, kostjal ei ole selle kohta pretensioone. Punktis 2 sätestatu täitis hageja koheselt, kostja juhtis kirjaveale tähelepanu alles kuid hiljem ja pärast seda avaldas hageja omakorda vastava paranduse. Nii ei ole õige ja proportsionaalne nõuda hagejalt leppetrahvi. Kuivõrd täitur on algatanud korduvalt uusi täitemenetlusi samas asjas, siis avaldas hageja 15.07.06 ASEteksti, mida hageja ja kostja vahel sõlmitud kokkulepe ette nägi. Seega on viimane algatatud täitemenetlus lubamatu juba seetõttu, et kostja nõue on täidetud mitmekordselt. Tõendid: Tallinna Linnakohtu määrus nr 2/220-7249/05 22.11.2005, väljavõtted ASE 02.12.05, 01.04.2006, 15.07.06, täitmisteated, e-kiri 07.03.06.

KOSTJA VASTUVÄITED

Hagi ei tunnista, hagi on põhjendamatu, selle rahuldamiseks puudub alus, menetluskulud tuleb jätta hageja kanda.

Tallinna Linnakohtu 22. novembri 2005. a määruse punktis nr 2 on ettenähtud kohustus (kokkulepitud sõnastusega vabanduse avaldamine), mille hageja pidi täitma. VÕS § 76 lg 2 kohaselt loetakse kohustus kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. Nimetatud määrus jõustus 06.12.2005. Vastavalt määruse punktile 2 pidi hageja hiljemalt 17.12.2005. a avaldama kokkulepitud sõnastuses vabanduse. Samas kuni täitemenetluse algatamiseni ja kuni käesoleva ajani ei ole hageja oma kohustust kohaselt täitnud. Hageja on küll teinud teatud tegusid (avaldanud sarnase sõnastusega vabanduse ja hiljem paranduse), kuid kohtumäärusest tulenev kohustus oli kuni täitemenetluse algatamiseni ja on kuni käesoleva ajani kohaselt täitmata. Kohustuse kohasele täitmisele viitab ka kohtumääruses sanktsiooni aluseks olev punkt 3. Sellest kõigest tulenevalt on kohtumääruses ettenähtud leppetrahvi sissenõudmine põhjendatud. Hageja väide, et kohustus on täidetud, kuid „väikese kirjaveaga”, on kummaline. Kuivõrd hageja äritegevuseks on ajalehtede väljaandmine, tegeleb hageja kirjatükkide avaldamisega igapäevaliselt. Seetõttu ühe kirjatüki õigesti avaldamine ei saanud hagejale olla raskesti teostatav. Samas oli kostjal põhjendatud huvi, et vabandus avaldataks täpselt kokkulepitud sõnastuses, sj kostja nime õigesti kasutades. Hageja töötaja poolt tehtud „kirjaviga” ei vabastanud ega vabasta hagejat kostja ees kohtumääruses ettenähtud sõnastuses kirjutise avaldamisest ega tema suhtes kokkulepitud sanktsiooni rakendamisest. Hageja töötaja väidetav hooletus on hageja riisiko. Kohtumääruse punktis nr 3 on ettenähtud sanktsioon juhuks, kui määruse punktis nr 2 kohustus jäetakse kohaselt täitmata. Nimetatud sanktsioon on kohtu poolt kinnitatud ning õigena ja mõistlikuna aktsepteeritud (TsMS § 430 lg 3). Käesoleval juhul oleks õigusvastane ja põhjendamatu poolte vahel kokkulepitud ja kohtu poolt kinnitatud kokkuleppest kõrvale kalduda. Põhjendamatu on ka hageja seisukoht, et kuivõrd leppetrahviga oli tagatud kaks kohustust, siis leppetrahvi nõudmine täies ulatuses ühe kohustuse rikkumisega on „vastuolus heade kommetega”. Kohtumääruse punkt 3 näeb ette, et leppetrahvi on õigus nõuda juhul, kui hageja viivitab punktis 1 või punktis 2 märgitud kohustuste täitmisega. Oluline on märkida, et hageja sõlmis kohtuliku kompromissi vabatahtlikult. Kompromissi kinnitamisega aktsepteeris ka kohus kompromissi sellisena nagu pooled olid kokku leppinud. Lisaks oli hageja teadlik, et kostja huvi oli tagada mõlema kohustuse „kompleksne” täitmine. Samuti oli hageja teadlik ja kompromissi allkirjastamisel nõus kohustuste mittekohase täitmisega kaasnevate sanktsioonidega. Arusaamatu on samuti hageja seisukoht, mille kohaselt leppetrahvi nõue muutub sissenõutavaks alles pärast selle „kohtutäiturivälist” esitamist hagejale. Selline seisukoht on meelevaldne ja ei põhine kohtumäärusel ega ühelgi seadusesättel. Kohtumäärus ei keela leppetrahvi nõude esitamist koheselt läbi kohtutäituri. Määruses ei ole kirjas, et „nõue muutub sissenõutavaks selle esitamisel EAS-le”. Määruse punkti 3 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks siis kui hageja oma kohustust 10 päeva jooksul pärast määruse jõustumist ei täida. Samuti VÕS § 159 lg 2 ei sätesta leppetrahvi sissenõutavaks muutumise obligatoorseks eelduseks nõude „kohtutäituriväliselt” esitamist. Ebaõige on ka hageja seisukoht, et kuivõrd teda ei ole leppetrahvi nõudmisest mõistliku aja jooksul teavitatud, on kostja kaotanud vastavalt VÕS §-ga 159 lg 2 õiguse leppetrahvi nõuda. Kostja teavitas hagejat leppetrahvi nõude esitamisest läbi kohtutäituri 18. mail 2006. a. Kostja märgib, et kuivõrd TsÜS § 157 lg 1 kohaselt on kohtulahendist tuleneva nõude aegumise tähtaeg 30 aastat (360 kuud), on ilmselge, et leppetrahvi nõudmisel ca 4-5 kuud pärast nõudeõiguse tekkimist ei ole ületatud VÕS §-s 159 sätestatud „mõistlikku aega”. Lisaks kostja märgib, et leppetrahvi mittekohene nõudmine oli tingitud hagejast endast. Nimelt kui mittekohase vabanduse avaldamine ilmsiks tuli, eeldas kostja, et hageja peab poolte vahel kokkulepitust kinni ning avaldab õige sõnastuse vabanduse. Kostja tegi omalt kõik, et ilma kohtu ja kohtutäiturita asi ära lahendada. Kostja ei soovinud leppetrahvi nõuda, vaid ainult õige sõnastusega vabanduse avaldamist. Sealhulgas saatis allakirjutanu hageja esindajale e-maili konkreetse ettepanekuga vaidlus lahendada. Ettepanek jäi aga hageja poolt tähelepanuta. Kokkuvõttes viivitas hageja vabanduse avaldamisega põhjendamatult mitu kuud. Vaid pärast allakirjutanu poolt hageja advokaadi teavitamist, et juhul, kui vabandust vastavalt kohtumääruse sõnastusele ei avaldata, hakkab kostja leppetrahvi

nõudma, avaldas hageja 01.04.2006. a „vabanduse paranduse”. Arusaadavalt aga pöördus kostja pärast seda kohtutäituri juurde, kuivõrd hageja asus ühepoolselt kohtu poolt kinnitatud kompromissile „uut sisu andma”, avaldades poolte vahel kokkulepitud vabanduse asemel mitu teistsuguse sõnastusega kirjutist. Ka nõudele tunnistada lubamatuks sundtäitmine täiteasjas nr 008/2006/9204 vaidles kostja vastu. Hagi on täies ulatuses põhjendamatu. Täiteasi, mille raames toimuvat sundtäitmist hageja vaidlustab, on lõpetatud. Sellest tulenevalt ei ole võimalik hageja hagi rahuldada. Kohus ei saa tunnistada sundtäitmist lubamatuks täiteasjas, mida ei eksisteeri. Tõendid: Tallinna Linnakohtu määrus 22.11.2005, e-kiri 07.03.05, taotlus täitemenetluse lõpetamiseks, täitmisavaldused, täitemenetluse lõpetamise otsus 12.10.06.

KOHTU PÕHJENDUSED

Vaidlustamata asjaolud

EAS-i ja PGi vaheline vaidlus tsiviilasjas nr 2/220-7249/05 lõppes 22.11.2005, mil kohus kinnitas vastava kokkuleppe määrusega. Määrus jõustus 06.12.2005. Määruse p 2 järgi pidi hageja hiljemalt 10 päeva jooksul pärast määruse jõustumist ajalehe „ASE” 8-ndal leheküljel avaldama vähemalt 49 cm2 suurusel pindalal järgneva sõnastusega kirjutise: „Vabandus! Käesolevaga ASE vabandab ärimees PGi ees ASE19.11.2004.a ilmunud artiklites „Andmeid võltsinud ärimees jäi kohtus kodakondsuseta” ja „ Politsei otsib äripartner HH” ekslikult avaldatud ebaõigete andmete eest.” Lisaks oli määruse punktis 3 sätestatud, et kui hageja viivitab punktides 1 või 2 märgitud kohustuse täitmisega rohkem kui 5 päeva, on PGil õigus nõuda iga kohustusega viivitatud päeva eest kuni kohustuse kohase täitmine 1000 krooni leppetrahvi. Vastava nõudmise esitamisel nõustub EAS alluma kohesele sundtäitmisele. Kuivõrd vaidlus ei puudutanud kohtumääruse p-s 1 sätestatud kokkulepitud kohustuse täitmist, ei pea kohus vajalikus siinjuures määruse p-s 1 sisu märkida. Hageja avaldas 02.12.2005 ASE vabanduse järgmise tekstiga: Vabandus! Käesolevaga ASE vabandab ärimees PG ees ASE19.11.2004.a ilmunud artiklites „Andmeid võltsinud ärimees jäi kohtus kodakondsuseta” ja „ Politsei otsib äripartner HH” ekslikult avaldatud ebaõigete andmete eest.” Kostja esindaja pöördus hageja poole 2006.a. märtsis, et ajalehes ilmunud vabanduses on kostja nime kirjutamisel tehtud trükiviga: G asemel on kirjutatud G l. 01.04.2006 avaldas ASE järgmise teate: „02. detsembri 2005.a. Eesti Päevalehel leheküljel 8 avaldatud vabanduses on ekslikult vabanduse adressaadiks märgitud P G . ASE palub lugeda, et vabandatud on PGi ees”. Hageja avaldas 15.07.06 ASE teksti, mida hageja ja kostja vahel sõlmitud kokkulepe ette nägi. 18.05.2006 sai hageja kohtutäitur M. Kadaku täitmisteate, et 22.11.2005.a. kohtumääruse alusel on algatatud täitemenetlus nr 008/2006/2982 summas 134000 krooni. 07.06.2006 sai hageja samalt täiturilt uue täitmisteate, milles teavitati sellest, et kostja avalduse alusel on algatatud täitemenetlus nr 008/2006/5783 linnakohtu määruse 22.11.05 alusel ja nõude suuruseks on 81652,50 krooni ja alus tuleb määruse p-dest 2 ja 3. 02.10.2006 sai hageja samalt täiturilt järjekordse täitmisteate, milles teavitati hagejat, et kostja avalduse alusel on linnakohtu määruse 22.11.05 alusel algatatud täitemenetlus nr 008/2006/9204 ja see rajaneb kohtumääruse p 2, 3 sisalduvale ning et kostjal on hageja vastu leppetrahvi täitmisnõue. Nimetatud

täitemenetlustes nõutud summad puudutavad erinevate ajavahemike eest nõutavat leppetrahvi. Täitemenetlus nr 008/2006/9204 on lõpetatud täituri otsusega 12.10.2006 selle tõttu, et võlgnik on nõude täitnud enne menetlust (TMS § 48 p 2). Kuivõrd ülalmärgitud asjaolude üle vaidlus puudus, ei pea kohus andma täiendavat hinnangut hageja ja kostja poolt esitatud ajalehes ilmunud artiklitele ega ka täitmisteadetele, täitmisavaldustele. Vaidlus

Vaidlus taandus eelkõige sellele, kas esialgselt hageja poolt 02.12.2005 ASE avaldatud vabandusega, milles oli kostja perekonnanime viimases tähes trükiviga, on täidetud linnakohtu määruse punktis 2 märgitud pooltevaheline kokkulepe ning ka sellele, kas kostja on ja kas kostja pidi enne leppetrahvi nõude täiturile sissenõudmiseks esitamist teavitama ka hagejat leppetrahvi nõudest. Kuivõrd täitemenetlused algatati kõigis täiteasjades 2006.a., siis tuleb juhinduda 2006.a. kehtestatud täitemenetluse seadustikust. Nimelt on TMS § 2 lg 1 p 1 järgi täitedokumendiks jõustunud kohtumäärus tsiviilasjas. Nimetatu tähendab võlausaldaja õigust pöörduda jõustunud kohtumääruse alusel täituri poole selleks, et võlgnik täidaks oma kohustuse, mida ta vabatahtlikult ei tee. Samas tuleb lähtuda kohtulahendite, antud juhul kohtumääruse täitmisel sellest, et eelkõige on kohtumäärus see vorm, mis võimaldab kasutada täituri abi määruses sisalduva pooltevahelise kokkuleppe täitmiseks ning ei tähenda muude täitmisviiside kasutamise võimatust ehk eelkõige tuleb eeldada seda, et kokkulepet ja kohtumäärust täidetakse vabatahtlikult ning alles siis kui võlgnik seda ei tee, on võlausaldajal õigus kasutada kokkuleppe ja määruse täitmisel võlgniku suhtes täituri vahendusel sunnivahendeid. Nimetatu tuleneb TsÜS § 138 lg 1 ja VÕS § 6 lg 1, mille kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt ja õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel tuleb toimida heas usus. Märgitud sätteist tulenevalt eeldatakse võlasuhetes võlgniku ja võlausaldaja vahel üksteisele abi osutamist, et kohustus saaks täidetud kõige paremal viisil ja sellele vastavad õigused kõige paremal viisil ka kaitstud ja sellise abi osutamise järgselt saaks pooled eeldada ka seda, et teine pool on vastavat käitumist aktsepteerinud ning hiljem ei üllataks teist poolt. Kostja leiab, et kohustus on täitamata õigustatud isiku ees ja et kostja oli õigustatud saama just sellise vabanduse, mis on kokku lepitud ja kohtumääruses (p 2) kinnitatud ja mis tähendab, et tema nimi kirjutatakse õigesti. Kohus nõustub sellise argumentatsiooniga ja sellele ei ole esitanud hageja ka mingeid vastuväiteid, kuid kohtu arvates kostja perekonnanimes tekkinud üks trükiviga, ei tähenda seda, et kokkulepe on täitmata, et hageja pole kohustust asunud täitma või et hageja pole soovinudki kohustust kostja ees täita. Kõigepealt väärib märkimist asjaolu, et hageja asus oma kohustust täitma enne kohtumääruse jõustumist, seega viitab hageja käimine soovile oma kohustus võlgniku ees täita veel enne täitmise tähtaja saabumist ning soovile käituda heas usus. Teiseks parandas hageja koheselt pärast kostja poolt 2006.a. märtsis hagejale nimes esinenud trükivea kohta tehtud märkust, ka oma vea, mis avaldati 01.04.2006.a. Eesti Päevalehes. Kuni selle ajani ei olnud kostja pidanud vajalikuks märgitud kokkuleppe p-s 2 sisalduva kohustuse täitmise sundimiseks kasutada täituri abi ega juhtinud ka vastavalt hageja tähelepanu sellele justkui poleks kohustust üldse täidetud, mida ta heas usus käituva võlausaldajana oleks saanud teha, vaid pidas vajalikus juhtida hageja tähelepanu vaid nimes esinenud trükiveale. Seega leiab kohus kostja sellist käitumist hinnates, et kostja oli olnud arusaamises, et kokkuleppe ja määruse p-s 2 sisalduv kohustus oli tegelikult hageja poolt kostja kui õigustatud isiku ees täidetud juba 02.12.2005 ASE avaldatud vastava kirjutisega ja nii sai teda mõista ka hageja ning kohtu arvates ongi kohtumääruse p-s 2 sisalduv kohustus vastavalt ka täidetud ning kohtu arvates ei ole hageja hakanud andma nn uut sisu määruse p-s 2

sätestatule. Õige on küll kostja kriitika hageja aadressil seoses esinenud nimeveaga, kuid see ei tähenda kohustuse täitmata jätmist. Heas usus käituvate lepingupartneritena ning menetlusosalistena on ja oli märgitud viga hõlpsasti parandatav. Alles pärast 01.04.2006 esinenud vea parandamist, esitas kostja avalduse täitemenetluse algatamiseks mainitud kohtumääruse alusel ja täitur M. Kadak algatas esimese täitemenetluse nr 008/2006/2982 trahvi sissenõudmiseks hagejalt määruse p 3 alusel p-s 2 sisalduva kohustuse väidetava täitmata jätmise eest summas 134000 krooni. Edasised täitemenetlused on algatatud kostja avalduse alusel sama kohtumääruse alusel, kuid erinevaks on vaid viivituse periood, mille eest kostja hagejalt tahab trahvi saada. Kuivõrd kohtumäärus oli tegelikult täidetud, puudus kostjal õigus esitada avaldust hageja suhtes sundtäitmise algatamiseks ning kohtu arvates on kostja käitumine pärast täitemenetluse algatamiseks avaldust esitamisel vastuolus eelpoolmainitud hea usu põhimõttega.. TMS § 221 lg1 järgi võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Kuivõrd nõue oli rahuldatud, tuleb täitemenetlustes nr 008/2006/2982 ja nr 008/2006/5783 sundtäitmised hageja suhtes tunnistada lubamatuks. Kostja väitis, et täiteasjas nr 008/2006/9204 ei saa sundtäitmist lubamatuks tunnistada, kuivõrd see on lõpetatud. Kohus sellega ei nõustu. Nimelt lõppes täitemenetlus eelmärgitud asjas kostja e. võlgniku avalduse alusel ja täitur lõpetas menetluse vastava otsusega. Küll aga esitas avalduse viimase täitemenetluse algatamiseks kostja. Kooskõlas TMS § 24 lg 2 loetakse täitmisteate võlgnikule kättetoimetamisega täitemenetlus algatatuks. Võlgnik ehk hageja sai täiteteate kätte 02.10.2006, mis ei ole vaidluse all, seega algas täitemenetlus nr 008/2006/9204 02.10.2006, kuid kuna kohus jõudis järeldusele, et kohustus oli hageja poolt täidetud juba 2005.a detsembris, siis puudus üldse alus võlgniku e. hageja suhtes täitemenetluse algatamiseks ning kohtu arvates tuleb ka täitemenetluses nr 008/2006/9204 sissenõudmine juba selle täitemenetluse algatamise alusetuse tõttu tunnistada lubamatuks. Asjaolu, et see täitemenetlus on lõpetatud täituri otsusega, ei tähenda, et selles menetluses tehtud sundtäitmist ei sa lubamatuks tunnistada, kuivõrd täitemenetluse lõpetamine täituri poolt ei anna hinnangut sundtäitmise lubamatusele või lubatavusele. Kuivõrd kohus tunnistab PGi avalduste alusel algatatud M. Kadaku menetluses olnud täiteasjades nr 008/2006/2982, nr 008/2006/5783, nr 008/2006/9204 EAS suhtes toimunud sundtäitmised lubamatuks, ei oma vaidluses olulist kaalu kohtu arvates see, kui suurt ja millise perioodi eest saanuks P. G hagejalt vaidlusaluse kohtumääruse alusel leppetrahvi täitemenetluses nõuda ja seda eelkõige põhjusel, et nõue oli täidetud. Samas peab kohus vajalikus siiski anda õigusrahu huvides hinnang sellele, kas P. G pidanuks enne trahvinõude sissenõudmise avalduse esitamist, enne esitama ka trahvinõudmise vahetult hagejale. Nimelt on kohtumääruse p-s 2 sätestatud, et kui hageja viivitab punktides 1 või 2 märgitud kohustuse täitmisega rohkem kui 5 päeva, on PGil õigus nõuda iga kohustusega viivitatud päeva eest kuni kohustuse kohase täitmiseni 1000 krooni leppetrahvi. Vastava nõudmise esitamisel nõustub E AS alluma kohesele sundtäitmisele. Nimetatud kohtumääruse p-s 2 on sõnaselgelt sätestatud, et hageja allub koheselt sundtäitmisele siis kui esitatakse vastav nõue, seega eeldab trahvi nõudmine läbi täitemenetluse eelnevalt nõude esitamist võlgnikule ja seetõttu ei nõustu kohus kostja vastuväitega, et sellist nõude esitamise kohustust tal kohtumäärusest ei tulene. Kohtumääruse selline kokkulepe, kus eelnevalt tuleb leppetrahvi saamiseks esitada vastav nõue võlgnikule, on kooskõlas ka hageja poolt viidatud VÕS § 159 lg 2 sätestatud põhimõttega, mille kohaselt kaotab kahjustatud pool õiguse saada leppetrahvi, kui ta mõistliku aja pärast kohustuse rikkumise avastamist ei teata teisele poolele, et ta leppetrahvi nõuab. Kohus leiab, et kostja väide ei ole õige selles, et määruse p-s 3 ja VÕS § 159 lg 2 ei sätesta leppetrahvi sissenõutavaks muutmise obligatoorseks eelduseks nõude „kohtutäituriväliselt” esitamist. Nimelt on leping, kohtumäärus täitmiseks kohustuslik lepinguosalistele, määruses nimetatud

menetlusosalistele ja seega täidetakse kohustusi teise poole suhtes, täitur saab olla vaid isik, kelle poole õigustatud isik pöördub selleks, et kasutada kohustatud isiku suhtes sunnivahendeid kohustuse täitmisele sundimiseks tingimusel kui seda kohustust võlgnik vabatahtlikult ei täida. Hageja väitele sellest, et kostja on kaotanud justkui leppetrahvi nõude õiguse, esitas kostja vastukaaluks väite, et igal juhul ei ole möödunud mõistlik tähtaeg leppetrahvi saamiseks, sest TsÜS § 157 lg 1 sätestatud jõustunud kohtulikust kokkuleppest tulenev nõude aegumistähtaeg on 30 aastat. Nimetatud vastuväide ei oma vaidluses üldse mingit kaalu, sest kostja ei ole hagejale esitanud üldse leppetrahvi nõuet vaidlusaluse kohtumääruse alusel enne ühtegi ülalmainitud täiteasja algatamist. Esitatud e-kirjast 07.03.06, mille esitas kostja esindaja hagejale, seda ei nähtu. Hagi kuulub seega ülaltoodud motiividel rahuldamisele. Kohtukulud

TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluses kulud poole, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi kuulub rahuldamisele, jäävad hageja menetluskulud kostja kanda.

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.