Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

s.o. kostja ära kogu üüripinnal olnud kauba, teostades väidetavalt oma pandiõigust. OÜ Karl & Linda esindaja teavitas seejuures kostjat, et suur osa sellest kaubast kuulub kolmandatele isikutele. Hagejad leiavad, et sissenõuet ei saa pöörata kolmandale isikule kuuluvatele asjadele, sest asjade omaniku õigused eelnevad pandiõigusele. Hagejad paluvad kostjalt, tuginedes VÕS § 305 lg 2 ja 3, § 1037 lg 1 välja mõista kahjuhüvitis Reima OY kasuks summas 413 163,92 kr ja Tutta OY kasuks summas 138 644,21 kr. Kostja vaidleb hagile vastu. Vastuväidete kohaselt oli OÜ-l Karl & Linda kostja ees üürilepingust tulenev võlgnevus. Kuivõrd osaühing oma lepingust tulenevaid kohustusi ei täitnud, teostas kostja 26.10.2005 VÕS §-dest 305-307 tulenevat pandiõigust. Kostja oli seisukohal, et üürileandja pandiõigus üüritud ruumi paigutatud vallasasjadele tekib hetkest kui vallasasjad paigutatakse üüritud ruumidesse. Üürileandja pandiõigusele eelnevad üksnes need õigused, mille kohta asjade paigutamisel üüritud ruumidesse üürileandja teadis või pidi teadma, et need asjad ei kuulu üürnikule. Üürnik OÜ Karl & Linda teatas asjaolust, et vaidlusalused esemed ei kuulu üürnikule, alles siis, kui kostja asus vara arestima. Maakohtu otsus Harju Maakohus 22.03.2007 oma vaheotsusega tunnustas hagejate kahjuhüvitise nõude põhjendatust. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt vaidlevad pooled selle üle, kas kostja pandiõigusele eelnevad hagejate õigused vaidlusalustele hagejatele kuuluvatele vallasasjadele, mis arestiti hagi tagamise korras tsiviilasjas nr 2/32-24618/05 26.10.2005 tehtud kohtumääruse alusel ja kas üürileandja teadis või pidi teadma, et need vallasasjad ei kuulu üürnikule OÜ Karl & Linda. Hagejad väitsid, et kõnealustest vallasasjadest, mille suhtes kostja teostas oma pandiõigust vastavalt VÕS § 305 lg 1, kuulub osa hagejatele. Vaidlusalused vallasasjad olid koostöölepingute kohaselt üürniku valduses, sest omandiõigus kaubale läks üürnikule üle alles pärast selle eest tasumist, kauba eest tasumine toimus aga alles pärast selle müüki (omandireservatsiooniga müük). Seega järeldas kohus, et vaidlusalused vallasasjad ei kuulunud üürnikule. Poolte vahel puudus vaidlus, et kostja sai teada kolmandate isikute õigusest vallasasjadele alles pandiõiguse teostamisel. Kohus on seisukohal, et üürileandja poolset teadmist või teadma pidamist tuleb hinnata üürileandjapoolse pandiõiguse teostama asumise hetke seisuga, s.o. antud juhul hetkest, mil üürileandja võttis vallasasjad oma valdusesse. Kohus leidis, et hagejate omanduses olevad vallasasjad, millised olid pandiõiguse teostamise hetkel üürniku valduses, ei ole käsitletavad ruumi üürimisel selle kasutamise juurde kuuluvate vallasasjadena VÕS § 305 lg 1 tähenduses, kuivõrd tegemist oli kaubaga, milline oli võetud müügiks. Kohus, võttis arvesse asja materjale ja eeltoodut ning arvestas asjaolu, et üürileandja sai teada asja kuuluvusest kolmandale isikule hetkel, mil ta võttis vallasasjad oma valdusesse, ei oleks üürileandja hagejate vara suhtes saanud oma pandiõigust teostada. Lähtudes VÕS § 1037 lg 1 jõudis kohus seisukohale, et hageja kahjunõue on põhjendatud ulatuses, millises see leiab asja kohtuliku menetluse käigus tuvastamist. Kooskõlas TsMS § 449 lg 2 jätkab kohus menetlust nõude suuruse üle. 2(4)

Apellatsioonkaebus Apellant palub tühistada Harju Maakohtu 22.03.2007.a. vaheotsus. Apellant palub jätta kõik menetluskulud vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei ole Harju Maakohus õigesti sisustanud seda hetke, millal üürileandjal üldiselt tekib õigus pandiõiguse teostamiseks. Lisaks ei ole kohus arvestanud seda, et antud vaidluse puhul on OÜ Karl & Linda apellandile ainult väitnud kolmandate isikute omandiõiguse olemasolu, kuid pole seda pantimise hetkel millegagi tõendanud. Seega ei saa väita, et apellandil oli teadmine vaidlusaluste asjade kuulumise kohta hagejatele. Tulenevalt VÕS § 305 lg 1 sätestatud üürileandja pandiõiguse tekkimise eeldustest tekib üürileandja pandiõigus üüritud ruumi paigutatud vallasasjadele alates sellest, kui vallasasjad paigutatakse üüritud ruumidesse. Sellest tulenevalt peab asjaolu, kas üürileandja teadis või pidid teadma, et asjad, mis paigutati üüritud ruumidesse, ei kuulu üürnikule, tuvastama nende asjade üüritud ruumidesse paigutamise hetkel. Märgitud osas ongi Harju Maakohus asunud väärale seisukohale, et: „ üürileandja poolset teadmist või teadma pidamist tuleb hinnata üürileandja poolse pandiõiguse teostama asumise hetke seisuga“. Apellant on seisukohal, et üürileandja pandiõigusele eelnevad üksnes need õigused, mille kohta asjade paigutamisel üüritud ruumidesse üürileandja teadis või pidi teadma, et need asjad ei kuulu üürnikule. Kohtu eelpool märgitud seisukoht ei põhine aga seadusel ning selline tõlgendus kahjustab oluliselt üürileandja huve. Asjaolu, et üürnik teavitas üürileandjat vastava avaldusega selle kohta, et ta müüb vallasasju, mis pole tema omand, kinnitab ka VÕS § 306 lg 4. Koostoimes VÕS § 305 on selge, et need kannavad endas üürileandja huvide ja õiguste kaitse eesmärki. Samuti selgub VÕS § 306 lg 4 sõnastusest, et üürileandja pandiõiguse pööramine kolmandate isikutele kuuluvatele esemetele on võimalik, mis on välja toodud ka erialakirjanduses. VÕS 306 lg 4 on üheselt sätestatud, et pandiõigus asjadele, mis on üürniku poolt ruumi toodud, kuid ei kuulu üürnikule, lõpeb juhul, kui üürileandja saab sellest üürilepingu kehtivusajal teada ja ei ütle üürilepingut esimesel võimalusel üles. Kohtupraktika on olnud äärmiselt napp, kuid Tallinna Linnakohus on 21.04.2004.a. otsuses tsiviilasjas 2/270-4217/03 jõudnud apellandiga ühele järeldusele, et asjade kuuluvus üürnikule tuleb tuvastada nende üüritud ruumidesse paigutamise ajahetkel. Apellant ei saa nõustuda Harju Maakohtu käsitlusega, mille kohaselt omandireservatsiooniga müüdud esemed ei ole käsitletavad ruumi üürimisel selle kasutamise juurde kuuluvate vallasasjadega VÕS § 305 lg 1 tähenduses. Selline käsitlus piirab oluliselt üürileandja huve. Harju Maakohus ei ole vastavalt TsMS § 436 lg 1 põhjendanud, miks hoolimata sellest, et seadus lubab üürilepandiõigust teostada ka kolmandate isikute asjadele, kui need on paigutatud üüritud ruumi, ei ole müügiks ostetud kaubad üürileandja poolt panditavad. Küsimuse analüüsimisel tuleks vaadelda, millisel eesmärgil on asi ruumidesse paigutatud. Kohus on vääralt kohaldanud VÕS § 1037 lg 1. Pandiesemeks olevad asjad on käesoleval hetkel alles ning need tagastatakse, kui OÜ Karl & Linda täidab oma kohustused apellandi ees. 3(4)

Vastus apellatsioonkaebusele Hagejad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leidis, et maakohtu vaheotsus tuleb tühistada ja asi saata menetluse jätkamiseks samale kohtule. TsMS § 449 lg.1 kohaselt võib kohus poole taotlusel teha vaheotsuse nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta, kui menetluses on hagi raha saamiseks, eelkõige tekitatud kahju hüvitamiseks, nõutava rahasumma suuruse tõendamine on väga kulukas või keerukas ja nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta on kohtul võimalik otsust teha. Antud juhul on tegemist nõudega raha saamiseks ja kohus võis põhimõtteliselt teha vaheotsuse nõude põhjendatuse kohta. Maakohus on leidnud, et kostjal puudus seadusest (VÕS § 305 lg.1) tulenev pandiõigus üüripinnal olevatele müügiks toodud kaupadele, kuivõrd müügiks toodud kaubad ei kuulu vallasasjadena üüripinna sisustuse või kasutamise juurde. Kolleegium nõustub iseenesest selle seisukohaga ja märgib, et sellega maakohus tuvastas, et kostja poolt üüripinnal olevate kaupade valduse ülevõtmine ei olnud õiguspärane. Selles mõttes ei pea kolleegium apellatsioonkaebust põhjendatuks. Maakohtu poolt tuvastatust aga ei piisa otsustamaks nõude põhjendatuse üle; nõude põhjendatuse üle otsustamisel tuleb hinnata ka hagi õiguslikku alust, s.o. seda, kas hagi on õiguslikult põhjendatud. Hagejad tuginevad VÕS §-le 1037 lg.1, s.o. alusetust rikastumisest tulenevale kohustusele, täpsemalt nn. rikkumiskondiktsioonile. Rikkumiskondiktsiooni eelduseks on: a) et võlgnik rikub võlausaldaja mingit õigust (omandit, muud õigust või valdust) käsutamise, kasutamise, äratarbimise, ühendamise, segamise, ümbertöötlemise teel või muul viisil) ja b) võlgnik rikastub rikkumise tagajärjel võlausaldaja arvel. Maakohus on vaheotsuses üksnes tsiteerinud VÕS §-i 1037 lg.1 (ja teinud seda ebatäpselt tähendatud sätte kohaselt peab rikkuja õigustatud isikule hüvitama rikkumise teel saadu hariliku väärtuse, mitte aga „hüvitama rikkumise teel saadu kahju väärtuse“, nagu maakohus ekslikult märgib), andmata hinnangut, kas on täidetud VÕS §-st 1037 lg.1 tulenevad mittesoorituskondiktsiooni eeldused. Maakohus on jätnud tähelepanuta kostja vastuväited, mille kohaselt ta võttis vaid üle kaupade valduse ja ta ei ole üüripinnalt äravõetud kaupa käsutanud, kasutanud ega ära tarvitanud ega selle arvel rikastunud. Seega ei vasta vaheotsus TsMS §-le 442 lg.8, otsus tuleb tühistada ja saata asi menetluse jätkamiseks samale kohtule.

Tiit Kollom

Ulvi Loonurm

Iko Nõmm

4(4)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.