Tsiviilasi nr 2-06-40112
Tsiviilasja number Kohus Kohtunik
2-06-40112 Harju Maakohus, kohtumaja Heli Käpp
Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht Tsiviilasi
Kohtuistungi toimumise aeg
Eesti Vabariik Maksu- ja Tolliameti kaudu hagi AM ja AL ́i vastu 2 510 711,00 krooni nõudes Hageja: Eesti Vabariik Maksu- ja Tolliameti kaudu (asukoht XXX), hageja volitatud esindaja Margit Kikas (MTA juriidilise osakonna erimenetluse talituse peajurist) Kostja 1: Pankrotihaldur AM(Õigusbüroo ) Kostja 2 Pankrotihaldur AL ( Advokaadibüroo XXX Kostjate lepinguline esindaja vandeadvokaat Leon Glikman 04.10.2007
Kohtuistungil osalesid
Hageja esindaja M. Kikas ja kostjate esindaja adv L. Glikman
Menetlusosalised ja nende esindajad
29.12.2006.a. esitas Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu) Harju Maakohtule hagi AM ning ALi vastu kahju hüvitamiseks summas 2 510 711,00 krooni. Hagiavalduse kohaselt Tallinna Linnakohtu 30.oktoobri 1995.a. otsusega kuulutati välja RAS-i O pankrot. Pankrotihalduriks määras kohus AMja ALi. Tallinna Linnakohtu 11.oktoobri 2002.a. määrusega kinnitati RAS-i O pankrotimenetluses pankrotivara jaotusettepanek ning 03.veebruari
2003.a. määrusega kinnitas Tallinna Linnakohus RAS-i O pankrotimenetluse lõpparuande ja lõpetas pankrotimenetluse. Tallinna Linnakohtu 31.detsembri 2003.a. määrusega vabastati pankrotihaldurid halduri ülesannetest RAS-i O pankrotimenetluses. Kohtumääruse kohaselt moodustasid selleks ajaks välja maksmata jaotised kokku 2 616 016,33 krooni. See summa kuulus väljamaksmisele 1339 endisele RAS-i O töötajale ja oli hoiustatud Advokaadibüroo OÜ-s väljamaksmiseks kuni 12. oktoobrini 2004.a. Pankrotihaldurite vabastamise määruse kohaselt deponeeriti töötajate jaotis Advokaadibüroo OÜ-s vastavalt pankrotihaldurite ja Advokaadibüroo OÜ vahel sõlmitud töövõtulepingule, mille punkti 3.1 kohaselt osutab Advokaadibüroo OÜ pankrotihalduritele teenust, mis seisneb pankrotihaldurite poolt antud vahendite deponeerimises Advokaadibüroo OÜ eraldi arvel, jaotusettepaneku järgi väljamaksmata nõuete väljamaksmises nõudjatele ja sellekohase arvestuse pidamises pankrotihaldurite poolt. Pankrotihaldurite vabastamise määruses on kohus selgitanud, et see summa, mis jääb nimetatud 2 616 016 kroonist 12.oktoobriks 2004 võlausaldajatele välja maksmata, vabaneb ning kuulub järeljagamisele teiste võlausaldajate vahel vastavalt jaotusettepanekus ettenähtud jaotisele. Jaotusettepaneku kohaselt on pärast töötajate eesõigusnõudeid kolmandas rahuldamisjärgus tunnustatud maksuvõlga 161 894 943 krooni suuruses summas. Seega vastavalt jaotusettepanekule ja Tallinna Linnakohtu 31. detsembri 2003.a. määrusele kuulub summa, mis jääb töötajatele 12.oktoobriks 2004 välja maksmata, järeljagamisele ja väljamaksimisele Maksu- ja Tolliametile (MTA) RAS-i O (pankrotis) maksuvõla katteks. 29.septembril 2004.a. esitasid endised pankrotihaldurid AMja AL kohtule aruande, milles kinnitasid, et kõik jaotusettepanekus nimetatud vahendid on välja makstud. Vastavalt aruande lisale on töötajate nõuete katteks mõeldud summast 2 510 711 krooni makstud välja mitte töötajatele, vaid „ametiühingule töötajate esindajana“. Aruandes ei ole täpsustatud, millisele ametiühingule ning millisel õigusikul alusel nimetatud summa on välja makstud ning täpselt milliste konkreetsete töötajate eest. MTA on suutnud välja selgitada, et 2 510 711 krooni ei makstud tegelikult välja töötajatele kui võlausaldajatele, vaid kanti OÜ Advokaadibüroo AA kontole. RAS O endiste töötajate volikirju mis tahes ametiühingu või advokaadibüroo volitamiseks raha vastuvõtmiseks töötajate nimel pankrotimenetluse dokumentide hulgas ei ole. Eeltoodu alusel hageja leiab, et pankrotihaldurid on esitanud kohtule ebaõiget informatsiooni, nagu oleks võlausaldajatest töötajate jaotis vastavalt jaotusettepanekule välja makstud. Teiseks on ebaõige pankrotihaldurite viide sellele, nagu oleks töötajatest võlausaldajate jaotis makstud välja töötajate esindajale, kuna OÜ-l Advokaadibüroo AAega ühelgi ametiühingul ei olnud volitusi töötajate esindamiseks. Samuti on ebaõige pankrotihaldurite poolt samas aruandes esitatud kinnitus, et puudub alus pankrotivara järeljagamiseks. Jaotusettepaneku kohta ebaõigete andmete esitamisega on RAS O pankrotimenetluse pankrotihaldurid AMja AL rikkunud jämedalt PankrS §-s 55 sätestatud kohustusi. Samuti leiab hageja, et pankrotihaldurid on jämedalt rikkunud võlausaldajate õigusi, kandes võlausaldajatest töötajate jaotise üle OÜ Advokaadibüroo AA arvele, kuigi advokaadibürool puudusid volitused selle raha vastuvõtmiseks. Asjaolu, et OÜ-l Advokaadibüroo AAvolitusi raha vastuvõtmiseks ei olnud, on vandeadvokaat AA kinnitanud oma 15. novembri 2006.a. vastuses MTA järelpärimisele. Nimetatud kirjas on AA selgitanud, et OÜ Advokaadibüroo AAtegutses raha vastu võttes Kalamajanduse Sõltumatu Ametiühingu Ühendorganisatsiooni esindajana ning eraldi volikirju raha vastuvõtmiseks esindatavate nimel ei ole vandeadvokaat AAarvates vaja. Seega töötajate volikirju advokaadibürool volitamiseks ei ole kunagi olemas olnud. Täiendavalt on AA selgitanud, et kõik töötajad ei vormistanud volikirju ka Kalamajanduse Sõltumatu Ametiühingu Ühendorganisatsiooni volitamiseks, kuna see ei olnud väidetavalt võimalik. Volikirjad, mis siiski väidetavalt vormistati, peaksid olema esitatud pankrotihalduritele. Samas pankrotimenetluse dokumentide hulgas ühtegi töötaja volikirja ei ole. Sellest hoolimata taotles OÜ Advokaadibüroo
AAraha ülekandmist tuginedes pankrotihaldurite eelnevale kinnitusele, et vastavad volitused on olemas. Hageja leiab, et Kalamajanduse Sõltumatu Ametiühingu Ühendorganisatsioonil ega ühelgi teisel ametiühingul ei olnud volitusi töötajate raha vastuvõtmiseks. Advokaadibürool oleks õigus töötajaid esindada üksnes juhul, kui tal oleks oleks olnud töötajatega kliendisuhe, ja ainult kliendilt saadud volituste ulatuses. Antud juhul advokaadibürool töötajate esindamise õigust ei olnud, AAka ei esitlenud end mitte töötajate vaid ametiühingute esindajana. Ametiühingud ei olnud RAS O (pankrotis) võlausaldajateks. Kui võlausaldaja hoiustamise aja jooksul temale määratud rahasummat vastu ei võta, on vaja viia läbi pankrotivara järeljagamine (PankrS § 166 lg 1). Järeljagamine toimub kas kohtu algatusel või pankrotihalduri avalduse alusel. Järeljagamise vajaduse korral on seega ka endistel pankrotihalduritel kohustus esitada vastav taotlus. Pankrotihaldurid esitasid kohtule ebaõiget informatsiooni, nagu oleks kõik hoiustatud summad võlausaldajatele välja makstud. Raha liigutamisega ühel kontolt teisele ei toimunud tegelikult jaotiste välja maksmist pankrotiseaduse mõttes, kuna töötajatele kui võlausaldajatele ei makstud reaalselt nende jaotisi välja. Jaotiste väljamaksmist ei toimunud esiteks seetõttu, et advokaadibüroo ei olnud töötajate esindaja. Teiseks, isegi juhul, kui raha oleks kantud võlausaldajate esindaja arvele, ei oleks olnud tegemist jaotise väljamaksmisega pankrotiseaduse mõttes. Vastupidine seisukoht oleks vastuolus pankrotiseaduse mõtte ja eesmärgiga ning pankrotiõiguse elementaarsete põhimõtetega. Samuti leiab hageja, et pankrotihaldurid on rikkunud PankrS § 60 lõikes 1 sätestatud dokumentide säilitamise kohustust. Vastavalt antud sättele säilitab haldur toimikut ja muid pankrotimenetlusega seotud dokumente kolm aastat, arvates pankrotimenetluse lõpetamisest või päevast, mis kohus halduri tema kohustustest vabastas, kui see toimus pärast pankrotimenetluse lõpetamist. Kooskõlas PankrS § 130 lõikega 5 võib pankrotihaldur anda dokumendid üle säilitamisteenust osutavale isikule või arhiivile. Pankrotihaldur ALi 9.jaanuari 2006.a. vastuses MTA-le on kirjas, et RAS O pankrotimenetluse dokumentide hoidja aastate 1999 kuni 2003 kohta on Archivali Group OÜ. Pankrotihaldurid ei ole seniajani andnud ei MTA-le ega kohtule tsiviilasja nr 2-94-4 menetluses informatsiooni selle kohta, kus asub pankrotimenetluse dokumentatsioon 2004.aasta ja järgneva aja kohta. Arhiivis nimetatud materjal puudub. Endised pankrotihaldurid AMja AL rikkunud RAS O pankrotimenetluse läbiviimisel halduri kohustusi, tehes pankrotivarast ebaseadusliku väljamakse ja jättes pankrotivara järeljagamise läbi viimata. Sellega on haldurid tekitanud MTA-le kahju kokku summas 2 510 711 krooni. Nimelt on jaotusettepaneku kohaselt pärast töötajate eesõigusnõudeid kolmandas rahuldamisjärgus tunnustatud maksuvõlga 161 894 943 krooni suuruses summas. Vastavalt jaotusettepanekule ja Tallinna Linnakohtu 31.detsembri 2003.a määrusele oleks see summa, mis jäi töötajatele 12.oktoobriks 2004.a. välja maksmata, pidanud kuuluma järeljagamisele ja väljamaksmisele MTA-le RAS O (pankrotis) maksuvõla katteks. PankrS § 63 lg 1 järgi peab haldur võlausaldajale süüliselt tekitatud kahju hüvitama. Ebaseadusliku väljamakse pankrotivarast OÜ-le advokaadibüroo AAtegi Advokaadibüroo OÜ. Vastavalt vandeadvokaat AAkinnitusele taotles OÜ Advokaadibüroo AAraha ülekandmist pankrotihaldurite kinnitusel, et töötajatelt on saadud vastavad volitused. Tulenevalt sellest asjaolust ja töövõtulepingus kokkulepitust (mille kohaselt jaotiste väljamaksmise üle peavad arvestust pankrotihaldurid), samuti tulenevalt asjaolust, et pankrotivaraga toimingute tegemise õigus ja kohustus on pankrotihalduritel, mitte raha hoiustajal, leiab MTA, et ebaseadusliku väljamakse eest vastutavad ja selle väljamakse tegemine on TsÜS § 132 lõike 2 alusel omistatav pankrotihalduritele.
24.04.2007.a. kirjalikus vastuses kostjad AL ja AMvaidlevad täielikult hagile vastu. Kostjad on seisukohal, et hagi on ilmselt põhjendamatu, hageja õiguste rikkumine ei ole hagi alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes üldse võimalik, isegi eeldades hageja esitatud faktiliste väidete õigsust ja hagiga ei ole hagis püstitatud eesmärki võimalik saavutada, mistõttu kooskõlas TsMS § 371 lg. 2 p-dega 1 ja 2 tuleb hagi jätta menetlemata. Hagi kohaselt olevat kahju tekitatud sellega, et kostjad ei viinud läbi hageja poolt taotletud järeljagamist. PankrS § 166 järeljagamise küsimus oli lahendatav määrusega pankrotimenetluses (PankrS § 3). Järeljagamise küsimus on juba pankrotimenetluses lõpliku määrusega lahendatud. Tallinna Ringkonnakohtu 28.03.07 jõusolev määrus, mis välistab järeljagamise vajaduse tsiviilasjas 2-95-4 ekskludeerib hagi aluseks oleva asjaolu – kahju tekitamise seoses järeljagamise mitteläbiviimisega. Vastavalt TsMS § 3 ei ole hagejal õigust esitada nõudeid võõraste võlasuhete osas, kuna see, kuidas toimusid arveldused ja käsundi täitmine töötajate ja viimaste esindajate vahel ei saa mõjutada hageja õigusi ja vabadusi. Samuti leiavad kostjad, et hagejal puudub pädevus käesolevas hagimenetluses vaidlustada pankrotimenetluses tehtud jõusolevaid kohtulahendeid. Jõusolevad kohtulahendid, sh. 11.10.02 määrus jaotusettepaneku kohta, millega tuvastati töötajatele langev jaotis, 27.03.2003, 03.02.2003 määrused lõpparuande kinnitamise kohta ning 31.12.03 määrus vahendite deponeerimise ja väljamaksmise kohta, välistavad haldurite kohustuse läbi viia hageja poolt taotletud järeljagamine, mis omakorda välistab hageja õiguse saada järeljagamise teel rahalisi vahendeid. Seega on kahju hüvitamise kohustus välistatud. Alates 28.11.2003.a. kuni 21.09.2004.a. teostas väljamakseid Advokaadibüroo OÜ. 02.09.2004.a. esitas OÜ Advokaadibüroo AARAS O (pankrotis) ametiühingukomitee esindajana Advokaadibüroo OÜ-le taotluse kanda kogu RAS O töötajate palgavõlgnevuste katteks deponeeritud vahendite summa OÜ Advokaadibüroo AApangakontole. Selle väljamaksega ei ole hagejal mingit puutuvust, kuna välja maksti teise konkureeriva võlausaldaja jaotis. 21.09.2004.a. Advokaadibüroo OÜ kandis deponeeritud vahendite jäägi OÜ Advokaadibüroo AApangakontole üle. Seega on kõik deponeeritud vahendid välja makstud. 28.11.2003.a. sõlmitud deponeerimislepingu alusel ja kohtu poolt kinnitatud jaotusettepaneku alusel teostas väljamakseid Advokaadibüroo OÜ. 29.12.2003.a. esitasid haldurid taotluse enda halduri ülesannetest vabastamiseks. 31.12.2003 jõusoleva määrusega vabastas Tallinna Linnakohus pankrotihaldurid ALi ja AMoma kohustustest RAS O (pankrotis) pankrotimenetluses. Sama määrusega kohus määras, et 12.10.2004.a. välja maksmata deponeeritud rahasumma jagamisel tuleb lähtuda alates 01.01.2004.a. kehtiva pankrotiseaduse uue redaktsiooni sätetest (alates 01.01.2004.a. kehtiva PankrS § 193 lg 1). Selleks tuleb peale nimetatud kuupäeva vastavalt PankrS § 166 lg-dele 1 ja 2 viia läbi järeljagamine ja selle läbiviimiseks kinnitada haldur juhul, kui peale väljamaksete tähtaja saabumist jääb osa deponeeritud vahendeid välja maksmata. 29.09.2004.a. esitasid pankrotihaldurid Tallinna Linnakohtule aruande, millega informeerisid kohut, et kõik deponeeritud vahendid on vastavalt kohtu poolt kinnitatud jaotusettepanekule välja makstud, kõik deponeeritud vahendid on välja makstud ja sellest tulenevalt puudub seadusel põhinev alus täiendavaks järeljagamiseks vastavalt PankrS § 166 lg-tele 1 ja 2. Kohus aktsepteeris haldurite tegevust. Tallinna Ringkonnakohtu 28.03.07 määrusega tuvastati, et järeljagamiseks alus puudub. Seega toimus töötajate raha deponeerimine Advokaadibüroole jõusolevate kohtulahendite alusel, mistõttu sellekohane tegevus oli õiguspärane. Järgnevate maksetega ei ole aga hagejal mingit puutuvust ja TsMS § 3 ei võimalda seda hageja taotlusel arutada. Hagi on rajatud sellele, et pankrotihaldurid olevat ekslikult leidnud, et järeljagamiseks puudus põhjus, millega olevat rikutud jämedalt võlausaldajate õigusi. Hagi kohaselt olevat haldurid jätnud täitmata PankrS § 166 kohustuse viia läbi hageja taotlusel järeljagamine, millega olevat haldurid hagejale kahju tekitanud. Hageja taotlus järeljagamise läbiviimiseks jäeti jõustunud kohtulahenditega rahuldamata, Tallinna Ringkonnakohus tuvastas 28.03.07 jõustunud määrusega, et järeljagamiseks
alus puudus. Seega on tuvastatud, et hagejal puudus ka alus pretendeerida järeljagamise kohasele täiendavale jaotisele, mis välistab kahju. Hagi kohaselt ei ole hagejal muul alusel pankrotimenetluses täiendavat raha saada, kui järeljagamise teel. Samas on tuvastatud, et järeljagamiseks alus puudus. Harju Maakohtu 18.12.06 määrusega tuvastati, et 31.12.03 kohtumääruses ettenähtud aja jooksul oli kogu deponeeritud rahasumma välja makstud. Tallinna Ringkonnakohtu jõustunud ja lõpliku 28.03.07 määrusega jäeti Harju Maakohtu määrus jõusse ja tuvastati, et deponeeritud vahendid olid vastavalt jõusolevale kohtumäärusele kantud OÜ Advokaadibüroo AAarveldusarvele. Ringkonnakohus asus seisukohale, et 31.12.03 kohtumääruses ettenähtud väljamaksed olid teostatud. Seega töötajate jaotis oli välja makstud. Isegi juhul, kui esineks kahtlus töötajate volitustes või advokaadibüroo AAtegevuses, ei muudaks see midagi järeljagamise seisukohast. Hageja väidab, et tähtaeg töötajate jaotise väljamaksmiseks möödus 12.10.04, mistõttu summa kuulus ümberjagamisele. See seisukoht on vastuolus Tallinna Ringkonnakohtu 28.03.07 määrusega , mis jättis jõusse Harju Maakohtu 18.12.07 määruse, millega tuvastati, et 31.12.03 määruses ettenähtud deponeeritud rahasumma maksti välja määruses ettenähtud tähtajal töötajate lepingulisele esindajale. Tallinna Ringkonnakohus tuvastas, et väljamakse oli toimunud ja väljamakstud summa ei kuulu ümberjaotamisele. Ülaltoodud määrustega tuvastati see, et puudus alus kahelda advokaadibüroo Aadli volitustes, kui ka see, et käsundi rikkumine ei annaks alust järeljagamiseks. Seega jõustunud kohtulahenditega tuvastati, et - kostjatel puudus kohustus järeljagamise läbiviimiseks, mistõttu hageja ei saaks ka pretendeerida osale järeljagamise tulemist; - jaotis 2 616 016.33 krooni kuulus töötajatele, mitte aga hagejale; - jaotis kuulus Advokaadibüroos deponeerimisele töötajate, mitte hageja kasuks; advokaadibüroo maksis jaotise välja; advokaadibüroosse deponeeritud ja Advokaadibüroosse ülekantud rahad ei kuulunud järeljagamise korras ümberjaotamisele; - puudus alus kahelda advokaadibüroo Aadli volitustes, kusjuures käsundi rikkumine ei annaks alust järeljagamiseks ega väljamakstud summa ümberjaotamiseks. Seega, kohtumäärustega tuvastati, et töötajad ei kaotanud õigust oma rahale ja see ei kuulunud hageja kasuks järeljagamisele. Siit tulenevalt hagejal ei saanud tekkida õigust täiendavale rahale järeljagamise kaudu, mis välistab kahju. Hagi materiaalõiguslikuks aluseks on valitud kahju süülisest põhjustamises seisneva delikti üldkoosseis VÕS § 1043. Delikti erikoosseisule võivad viidata hagis väljatoodud viited PankrS § 55 ja 166. Esimene säte puudutab halduri üldkohustusi võlausaldajate õiguste üldist kaitset, teine aga kohustust läbi viia järeljagamine, mida sai lahendada pankrotimenetluses ja ei saa ümber lahendada hagimenetluses. Hagist jäävad arusaamatuks deliktse vastutuse elemendid, rääkimata nende tõendamisest: objektiivne teokoosseis; õigusvastasus ja süü. Vastavalt VÕS § 1043 kuulub hüvitamisele õigusvastaselt tekitatud kahju. Vastavalt VÕS § 1045 lg. 1 p-le 7 on õigusvastasuse tingimus seaduserikkumine. Kohtumäärustega on tuvastatud, et järeljagamise mitteläbiviimisega ei ole seadust rikutud. Kuna kohtud jätsid hageja taotluse järeljagamise läbiviimiseks rahuldamata, siis on välistatud kaitsenormi rikkumine, mille tulemusel oleks hagejale võinud kahju tekkida. Kohtulahenditega tuvastati, et hageja taotlus järeljaotamise läbiviimiseks ei olnud põhjendatud, samuti et advokaadibüroole Aadli väljamakstud raha ei kuulunud ümberjaotamisele hageja kasuks. Muud alust nimetatud summale pretendeerimiseks hageja ei nimeta. Hageja taotleb jõustunud kohtulahendite ja VÕS § 127 lg-s 1 sätestatud kahju hüvitamise eesmärgi vastaselt alusetut rikastumist summa võrra, millele tal ei ole mingit õigust pretendeerida. Antud juhul puudub nii rikkumine, kui ka kahju. Kohtud on tuvastanud, et hageja järeljagamise taotlus ei kuulunud rahuldamisele. Hageja oleks jõusolevate kohtumääruste valguses täpselt samas olukorras sõltumata
sellest, kuidas toimiti edasi töötajate kasuks deponeeritud vahenditega. Hageja ei väida, et kaduma oleks läinud tema omanduses olev vara (VÕS § 128 lg 3), seega pigem on hagi rajatud sellele, et saamata on jäänud tulu s.o. õigus saada läbi läbiviimata järeljagamise täiendavat rahalist jaotist töötajate asemel (VÕS § 128 lg 4). Kostjad osundavad, et hüvitamisele saaks kuuluda vaid eeldatav seaduslik tulu, ent hageja ei oleks saanud pretendeerida sellisele järeljagamisele, mis on kohtulahenditega tunnistatud seadusel mittepõhinevaks. Töötajate jaotise väljamaksmine ei saanud seega mõjutada hageja õigusi ega vabadusi ega viimasele kahju tekitada. See, kuidas säilitasid ametist vabastatud haldurid dokumente, ei oma antud asjas tähtsust. Pealegi, haldurid vabastati 31.12.03.a. Kostjate deliktse vastutuse seisukohast saaks tähtsust omada üksnes hageja ja kostjate vaheline tsiviilõigussuhe. Hageja rahaline kahjunõue ei saa põhineda teiste isikute ja nende esindaja vahelistel väidetavalt defektsetel võlasuhetel. Hageja eirab Harju Maakohtu 18.12.06 ja Tallinna Ringkonnakohtu 28.03.07 määrust, mille kohaselt ei ole mingit alust kahtluse alla seada Advokaadibüroo volitusi. Määrustega ühtaegu tuvastati, et ka volituste puudumine ei annaks alust järeljagamiseks. Igasuguseks kohtu poole pöördumise eelduseks on TsMS § 3 asjaolu s.o. kohtu poole saab pöörduda vaid oma seadusega kaitstud huvi kaitseks subjektiivsete õiguste rikkumise kõrvaldamiseks. Hageja ühtegi õigust ei ole rikutud ja ei saa olla rikutud sellega, et töötajatel oli vale esindaja või et töötajate esindaja tegutses valesti, rikkudes käsundit. Sellega oleks võimalik rikkuda vaid töötajate, kui jaotisekohaste õigustatud isikute õigusi. Hagejal ei ole õigust esitada nõudeid seoses teiste võlaõiguste väidetavate õiguste rikkumisega. Hageja iseenesest ei vaidlusta, ega saagi vaidlustada, töötajatele kuuluva jaotise summalist õigusust. See, kas väljamakse tehti konkreetsele töötajale või tema esindajale, ei väära väljamaksmise fakti. Esindaja tegevus ja teadmine on esindatava tegevus (TsÜS § 115, VÕS § 619). Isegi, kui raha võeti vastu volitusteta esindaja poolt (vastavalt advokatuuriseaduse § 571 eeldatakse advokaadi volitusi), siis toimus ikkagi väljamakse, ent vaidlustamise ja hagemisõigus oleks ikkagi töötajal, kui raha kättesaamiseks õigustatud isikul. See, kuidas raha kättesaanud esindaja suhtles edasi esindatavatega (täitis käsundit) ei mõjuta hageja õigust täiendavale jaotisele, mille on tuvastanud ka kohtud. Ametiühingu volituste puudumine töötajate esindamiseks saaks omada tähtsust ametühingu ja töötajate vahelise võlaõigussuhte aspektist. Hageja ei ole töötajate ja ametühingu vahelise käsundussuhte pool ja tema õigusi see ei mõjuta. Töötajate volitusteta esindus ei saa hagejale kahju tekitada, kahju subjektideks saaksid olla töötajad, kelle esindamise õigust hagejal ei ole. Hageja seiskoht on vastuolus kohtumäärusega, kus leiti, et volituste vaidlustamine niivõrd pika aja tagant on pahauskne. Ametühingu volitused esitati koos töötajate nõuetega juba menetluse alguses 1995.a. lõpus ja 1996 aasta alguses. Ametiühing andis 1996 aastal töötajate töötasu nõuete hagi kohtusse osade töötajate nimel haldurite vastu summas ca 1,6 miljoni ja mille kohus rahuldas. Seega, volitusi kontrollis ka kohus. Hageja väited on ebaloogilised, kuna ta on pankrotimenetluses nii võlausaldajana, kui ka pankrotitoimkonna liikmena tunnistanud nii töötajate nõuet, kui ka töötajate esindajat. See nähtub üldkoosoleku protokollidest, samuti toimkonna protokollidest. Tolli – ja Maksuameti esindaja valiti Ametühingu häältega toimkonda, hageja sai hääli tänu ametühingu esindaja häältele üldkoosolekul ja hageja nõue sai tunnustatud üldkoosoleku poolt, millel töötajaid esindas just ametühing. Hageja seab oma väidetega oma nõude tunnustamise kahtluse alla. Üldkoosolekud toimusid kohtuliku kontrolli all ja ka kohus tunnistas ametühinguid esindajana. Hageja jättis tähelepanuta, et haldurid olid väljamaksmise ajaks vabastatud ja advokaadibüroo tegi hiljem väljamakse. Kuna Advokaadibüroo ei ole antud menetluses pooleks, siis on asjakohatu
esitada kaalutlusi viimase tegevuse kohta. Kui hagejal on viimase suhtes võlaõiguslikke pretensioone, siis ei saa neid lahendada selles menetluses.
19.06.2007.a. kirjalikus seisukohas kostja vastusele hageja juhib kostjate tähelepanu sellele, et Harju Maakohus on 30.03.2007.a. määruses leidnud, et hagiavaldus vastab TsMS nõuetele ja ei esine TsMS § 371 sätestatud menetlusse võtmisest keeldumise aluseid ning on hagiavalduse menetlusse võtnud. Järeljagamise taotluse lahendamisel on hageja hagiavalduses peatunud sedavõrd, kuivõrd nimetatud lahend mõjutaks kahju nõude lõplikku suurust. Hageja ei ole hagiavalduses taotlenud RAS O pankrotivara järeljagamise lahendamist nagu kostjad seda väidavad. Samuti selgitab hageja, et Tallinna Ringkonnakohtu 28.03.2007.a. määrus tsiviilasjas 2-95-4 välistab küll järeljagamise võimaluse RAS O pankrotimenetluses, kuid ei välista kahju hüvitamise nõude esitamist pankrotihaldurite vastu. Hagi alus ei tulene eelnimetatud jõustunud kohtumäärusest vaid PankrS §–dest 55 ja 63. Hagiavalduses on toodud rida põhjendusi, millistele tuginedes leiab hageja, et tema (mitte kolmandate isikute) õigusi ja huve on RAS O pankrotihaldurid rikkunud. Hageja rõhutab, et PankrS § 55 lõike 2 kohaselt peab haldur oma kohustusi täitma korralikule ja ausale haldurile omase hoolega ning arvestama kõigi võlausaldajate ja võlgnike huve. Kostjad RAS O pankrotihalduritena on rikkunud jämedalt PankrS § 55 sätestatud kohustusi, esitades kohtule ebaõigeid andmeid jaotusettepaneku täitmise kohta ja rikkudes sellega teiste võlausaldajate, sh Eesti Vabariigi kui hageja huve. Eeltoodu alusel on põhjendamatu väide, et hageja on pöördunud kohtusse võõra võlasuhte osas. Pankrotimenetluse jõusolevate kohtulahendite vaidlustamise kohta selgitab hageja, et kindlasti ei ole Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu) enda kui RAS O pankrotimenetluse võlausaldaja poolt esitatud hagiavalduses vaidlustanud ühtegi määrust RAS O pankrotimenetluses. Seetõttu jäävad kostjate vastavasisulised väited selgusetuks. Hageja rõhutab veelkordselt asjaolu, et jaotusettepaneku kohaselt on kolmandas rahuldamisjärgus tunnustatud maksuvõlga 161 894 943 krooni suuruses summas. Seega vastavalt jaotusettepanekule ja Tallinna Linnakohtu 31.12.2003.a. määrusele kuulub summa, mis jäi töötajatele 12.oktoobriks 2004.a. välja maksmata, välja maksmisele Maksu- ja Tolliametile. See, et raha seisab advokaadibüroo ja osaliselt ka ametiühingu arvel, ei tähenda võlausaldajatele välja maksmist pankrotiseaduses sätestatu mõttes. Hageja juhib kostjate tähelepanu pankrotihaldurite vastutusele, mis järgneb halduri ülesannetest vabastamisele. 31.12.2003.a. tehtud määruse ajal kehtinud PankrS § 34 lõike 3 kohaselt peab haldur, kes oma kohustuste täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmisega on süüliselt võlgnikule või võlausaldajale kahju teinud, selle hüvitama. Haldurid on oma süülise tegevusega tekitanud hagejale kahju, esitades väljamaksete kohta ebaõigeid andmeid. Hageja selgitab ka, et hagi punktides 2.1-2.15 on hageja täpselt kirjeldanud ning lisadega tõendanud, et kostjad on teinud RAS O pankrotimenetluses väljamaksmata summadest ebaseadusliku väljamakse. VÕS § 127 lõike 4 kohane põhjuslik seos kostjate ebaseadusliku tegevuse ehk väljamakse ja hagejale tekkinud kahju vahel on olemas, hagiavalduses ning käesolevas dokumendis kirjeldatud ning lisadega tõendatud. VÕS § 1045 lg 1 p 7 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane, kui see tekitati seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega. Antud juhul on kostjad tekitanud hagejale kahju PankrS §-dest 55 ja 155 tuleneva kohustuse rikkumisega.
Kui kostjad oleksid käitunud seaduspäraselt ja täitnud oma seadusest tulenevaid kohustusi, oleks töötajatele deponeeritud raha kantud Maksu- ja Tolliametile maksuvõla katteks. Kostjad aga kandsid deponeeritud raha eeltoodu realiseerumise kartuses sellise isiku kontole, kellel puudus nii volitus töötajate nimel raha vastuvõtmiseks kui side RAS O endiste töötajatega. Õigusvastane tegu antud juhul oli kostjate poolne ebaseaduslik raha väljamaksmine, millise keelamine oli muuhulgas kindlasti raha saama õigustatud võlausaldajatele võimaliku kahju tekkimise ärahoidmine. Hageja õigusi rikub asjaolu, et pankrotiseaduse mõttes peab jaotisena ettenähtud raha olema võlausaldajate poolt teatud aja jooksul vastu võetud. Vastasel juhul on õigus jaotisena deponeeritud summale teistel võlausaldajatel. Antud juhul raha vastuvõtmist töötajate poolt toimunud ei ole, tõendamist on leidnud raha liikumine ühelt kontolt teisele, teiselt kolmandale ja töötajatele mõeldud jaotis on jäänud reaalselt jaotamata. Hageja pretensioonid on esitatud kostjate vastu, kuivõrd kostjad olid RAS O pankrotihaldurid ning vastutasid pankrotivara valitsemise ja jaotiste õiguspärase väljamaksmise eest. Seega on hagejale kahju tekitanud nimelt kostjad. Kui kostjad leiavad, et kahju ei ole tekkinud nende süülise tegevuse tõttu, on neil tulenevalt VÕS § 1050 lõikest 1 kohustus tõendada, et nad ei ole kahju tekkimises süüdi. Hageja ei nõustu kostja kostjate väitega, et raha üleandmine esindatavale on raha üleandmine isikule. Töötajate nimel raha vastuvõtmine ületab ametiühingule seadusega antud pädevuse piire. Raha vastuvõtmine töötajate eest on selgelt ametiühingule seadusega antud pädevuse ületamine. KOSTJATE KIRJALIKUD VASTUVÄITED HAGEJA SEISUKOHTADELE 05.09.2007.a. kostjate vastuväidetes hageja seisukohtadele kostjad leiavad, et hageja täielikult ignoreerib jõustunud kohtulahendeid, mis välistavad järeljagamise alused ja hageja õiguse täiendavale jaotisele, mis omakorda välistab ka kahju. Tallinna Ringkonnakohtu 28.03.07 määrusega 2-95-94 ja Harju Maakohtu 18.12.06 määrusega on lõplikult tuvastatud, et järeljagamiseks alused puuduvad. Seega, hagejal ei olnud õigust täiendavale jaotisele, mistõttu hageja ei ole millestki ilma jäänud, millest tulenevalt ka kahju puudub. Kuna järeljagamise aluseid saab lahendada vaid PankrS § 166 määrusega, mis on jõustunud, mitte aga hagikorras, siis on “tänuväärne”, et hageja sõnaselgelt deklareerib, et hageja enam ei taotle järeljagamise läbiviimist. Seoses sellega on arusaamatu, miks hageja jätkuvalt nõuab hagi rahuldamist arvestades, et määrustega tuvastati hageja järeljagamise taotluse põhjendamatus, mis välistab ka hageja õiguse järeljagamise jaotisele e. õiguse täiendavatele rahalistele vahenditele. Kuna hageja ei ole millestki legitiimsest ilma jäänud, on kahju välistatud. Kostjad rõhutavad, et õigus järeljagamisele lahendatakse just pankrotiseaduse § 166 korras kohtmäärusega ja hageja taotust rahuldamata jätvad määrused on jõus. Seetõttu, tavalises hagikorras ei saagi kohus võtta muusugust seisukohta selle kohta, kas tegelikult oleks pidanud hageja taotluse rahuldama ja siiski järeljagamise hageja huvides läbi viima põhjusel, et töötajad ei saanud kohase esindaja kaudu tähtaegselt raha kätte, mistõttu raha kuulunuks hagejale. Eitav vastus on juba anud seaduses ettenähtud korras ja jõustunud määrustega. Kohtud on selleks ettenähtud menetluses juba hageja vastava argumentatsiooni tema õiguste kohta järeljagamisele (töötajate jaotise saamisele) ära kuulanud ja selle kummutanud. Sellega on tuvastatud, et ükski võlausaldaja ei saanud pretendeerida järeljagamise summadele, mistõttu ka kahju puudub. Väited hoiuarvete vahetumise või raha reaalse mittevastuvõtmise kohta on sisutühjad, kuna väljamakse esindajale on väljamakse esindatavale. Isikul on õigus tegutseda tsiviilsuhetes (TsÜS § 155), kui ka menetluses (TsMS § 218, 226) esindaja kaudu. Mitmel esindataval võib olla üks esindaja. Raha üleandmine esindajale on samane raha üleandmisega esindatavale. Täitmine
esindajale on täitmine esindatavale. Kohtupraktikas ei ole võimalik juurutada järeljagamise alust põhjusel, et hageja peab konkureeriva võlausaldaja esindaja volitusi ebapiisavalt tõendatuks. Advokaat Aadli tegutses kutsetegevuses ja tema volitused tulenesid advokatuuriseaduse §-st 571 ja ta tegutses õigusabi andes klientide esindajana. Vastavalt TsÜS § 120 lg. 2, volituse ulatuse määrab esindatav. Seega, volitus on töötajate, mitte hageja otsustada. MTA-l ei ole kaasarääkimisõigust töötajate esindaja volituste suhtes ja tal puudub õigus sekkuda advokatuuriseadusega kaitstud privilegeeritud kliendisuhtesse. Ükski töötaja ei ole avaldanud pretensioone volituste puudumise või ebakohase täitmise osas. Harju Maakohtu jõusolevas määruses, samuti Tallinna Ringkonnakohtu määruses on motiivid selle kohta, miks oli kogu pankrotimenetluse ajal – ja ka väljamaksmise ajal piisav alus lugeda ametühingu ja advokaat Aadli volitused tõendatuks. Vastavalt VÕS § 619 loeti advokaat käsundisaajaks, mistõttu käsundisaaja poolt raha vastuvõtmine tähendab raha vastuvõtmist käsundiandja nimel. Seega, raha väljamaksmisega käsundisaajale loeti väljamakse teostatuks töötajatest käsundiandjatele. Edasine puudutab käsundisaaja ja käsundiandja vahelist suhet. Kui kaua hoiab esindaja enda käes esindatava raha ja millal see väljamakstakse, on esindaja ja esindatava vaheline sisesuhe. Õige on hageja seisukoht, et järeljagamise vajalikkus määratakse kohtumäärusega. PankrS § 166 tuleneb, et järeljagamise alused ja vajadus lahendatakse just määrusega. Vastav määrusmenetlus on läbiviidud ja hageja on saanud oma menetlusõigusi ammendavalt realiseerida. Üksnes seadusjõus oleva PankrS § 166 nimetatud määrusega on võimalik tuvastada, kas järeljagamiseks on alust, kas kellelgi on õigus täiendavatele rahalistele vahenditele järeljagamise korras. Seega, üksnes määruste olemasolul saaks hageja väita VÕS § 128 kahju, mis saab seisneda vara vähenemises või saamata jäänud tulus. Olemasolevad kohtumäärused välistavad ülaltoodu. Väärad on hageja väited selle kohta, et Harju Maakohtu 18.12.06 ja Tallinna Ringkonnakohtu 28.03.07 määrused ei käsitlenud haldurite kohustuste rikkumist või AB AAvolitusi. Esiteks, kohtud lahendasid hageja taotlust, mis on oma alustelt identne käesoleva hagiga: taotluses rõhutati nii haldurite väidetavat ebaseaduslikku tegevust, kui ka töötajate esindajate volituste puudumist ja väljamakse mitteteostamist. Hageja taotlus ja määruskaebus jäeti täielikult rahuldamata. See tähendab, et kohtud kontrollisid nii haldurite tegevuse seaduslikkust kui ka väljamakse alust ning volitusi. Kostjad rõhutavad, et tegemist on pankrotimenetluses tehtud määrusega, mis on seotud avaliku huviga, mistõttu kõik nimetatud küsimused kuulusid kohtu poolt kontrollimisele ka hageja väideteta. Samas, hageja esitas kohtutele kõik väited, mis on esitatud ka selles menetluses. Seetõttu on sisutu ka hageja väide selle kohta, et väljamakse Aadli büroole oli ebaseaduslik. Hageja taotluse ja määruskaebuse rahuldamata jätmisel esimese ja teise astme kohtud tuvastasid, et väljamakse oli seaduslik. Ühtegi haldurite rikkumist ei tuvastatud ja kohus tuvastas, et haldurid AMja AL viisid menetluse läbi kehtivaid menetlusnorme järgides. Kohtud on tuvastanud, et: 31.12.03 määruses täheldatud summa maksti korrektselt töötajate kohasele esindajale välja enne 12.10.04 (seega väljamakse oli õiguspärane); ametühingu ja AB Aadli volitused olid piisavalt tõendatud, seega väljamakse tehti töötajate esindajale enne seda, kui summa saaks olla ümberjagatav; järeljagamiseks puuduvad alused ja seega ei ole MTA-l alust nõuda täiendavat raha töötajate jaotise arvelt ümberjagamise korras. Ebakohases hagimenetluses hageja püüab sisuliselt ümber tuvastada jõustunud määrustega tuvastatud asjaolusid, ent nõuda samadel alustel raha sisse halduritelt. Hagi on alusetu ka seetõttu, et hagis leitakse, et järeljagamist teevad haldurid. Hageja on jätnud tähelepanuta, et haldurid saanuks läbi viia järeljagamise üksnes PankrS § 166 kohtumääruse alusel. Seega, järeljagamise üle otsustab mitte haldur, vaid kohus. Kohtumäärused välistavad järeljagamise alused, samuti kummutavad sõnaselgelt hageja taotluse aluseks võetud järeljagamise argumentatsiooni.
Arusaamatu ja demagoogiline on hageja seisukoht, et järeljagamist välistavate määruste ja kostja vastu esitatud kahjunõude vahel ei ole seost. Vastavalt hagile seisneb kahju hageja taotluse - teha järeljagamine (mille alused on identsed hagi alustega s.o. et töötajatele ei ole tähtaegselt ja korrektselt väljamakset tehtud ja raha kuulunuks hoopis järeljagamisele) - rahuldamata jätmises. Siit tulenevalt on õiguslikult mõttetu ka viide endise PankrS § 34 ja praeguse PankrS § 55. Tegutsemine kohtumäärusega kooskõlas ei ole halduri vastutuse alus. Täiesti sisutud on hageja väited ebaõigete andmete esitamises täitmise kohta ja ebaõige väljamaksmise osas. Haldurid esitasid andmed just Aadli büroole (esindajale) väljamaksmise kohta enne järeljagamist puudutavate määruste tegemist ja määrused tuvastasid, et selline väljamakse oli kohane väljamakse töötajate esindajale. Hageja ei väida, et kohtumäärused oleksid tehtud teistmise aluseks olevate valeandmete alusel, mis oleks ka absurdne, kuna määrused kajastavad just need andmed väljamaksmise kohta, millele tugineb hageja. Just seetõttu kohtud on jõustunud määrustega jätnud järeljagamise taotluse rahuldamata. Seega, haldurite osas on välistatud nii õigusvastane käitumine, kui ka põhjuslik seos kostjate tegevuse ja väidetava kahju vahel. Arusaamatu on hageja väide selle kohta, et ta kaotas haldurite ebaseadusliku tegevuse tõttu õiguse saada järeljagamisjaotist. Hageja oleks võinud saada järeljagamisjaotist mitte haldurite suva, vaid PankrS § 166 kohtumääruse alusel. Kui hagejal oleks olnud selline õigus, oleks kohus teinud vastava määruse. Kohtud tuvastasid, et järeljagamisele ei ole alust, mis ühtaegu tähendab, et hagejal puudub ka legitiimne alus saada järeljagamisjaotist. Seega, hageja ei ole talle kuuluvast varast ilma jäänud ja puudub kahju.
04.10.2007.a. toimunud kohtuistungil jäi hageja hagiavalduses ja 19.06.2007.a. vastuses toodu juurde ning palus hagi rahuldada. Hageja esindaja leidis, et kahjuhüvitamisenõue on esitatud õiguspäraselt. Pankrotihaldurid M ja L ei ole oma kohustusi seadusele tuginedes täitnud ja nendelt kui füüsilistelt isikutelt tuleb kahju välja mõista. Kohtuistungil hageja täpsustas kahju tekkimise aega, leides, et kahju tekkis Advokaadibüroo OÜ poolt väljamakse tegemisega Aadli Advokaadibüroo OÜ-le. Kostjate esindaja leidis, et hagi aluseks on pankrotihalduri vastutus ning kostjad on ebakohased subjektid. Järeljaotise saamine ei sõltu halduritest, vaid kohtust. PankrS § 166 järgi menetlus on läbitud, hageja taotlus järeljagamiseks on jäetud rahuldamata. Halduritele pannakse süüks toiminguid, mis ei ole halduri pädevuses.
kõik pankrotiaegsed kohustused on täidetud väljamaksete või deponeerimise teel, välja maksmata jaotised summas 2 616 016, 33 krooni (1339 endist töötajat võlausaldajatena) ja 23 208 krooni (pankrotiaegsed töötasud 2-le töötajale) on 28.11.2003 deponeeritud Advokaadibüroo OÜ-s. Kohus luges haldurite taotluse põhjendatuks ja võlausaldajate õigused väljamaksmata jaotiste deponeerimisega Advokaadibüroo OÜ-s kaitstuks. Kohus märkis, et 12.10.2004 (s.t. 2 aasta möödumisel jaotusettepaneku kinnitamisest) välja maksmata deponeeritud rahasumma jagamisel tuleb lähtuda alates 01.01.2004 kehtiva pankrotiseaduse sätetest, läbi viia PankrS § 166 kohane järeljagamine ja selle läbiviimiseks kinnitada haldur. - 21.09.2004 maksti 2 510 711 krooni OÜ Advokaadibüroo Avo Aadli kui töötajaid esindava ametiühingu esindaja arvele. - 29.09.2004 kohtule esitatud aruandes endised pankrotihaldurid AL ja AMkinnitasid, et kõik jaotusettepanekus nimetatud vahendid on välja makstud ja puudub vajadus täiendavaks järeljagamiseks PankrS § 166 lg 1 ja 2 järgi. - 18.12.2006 Harju Maakohtu kohtumäärusega kohus jättis rahuldamata hageja taotluse järeljagamise läbiviimiseks. Kohtumäärus jõustus Tallinna Ringkonnakohtu 28.03.2007 kohtumäärusega.
kahju tekkinud deponeeritud rahasumma ülekandmisega töötajate esindajale, mille tõttu hagejal jäi saamata jaotis järeljagamisel. Seega hagi rahuldamise eelduseks on, et kohus tuvastab, et tegelikult tekkis hagejal õigus jaotisele järeljagamises, s.t. et järeljagamine oleks tulnud läbi viia ja töötajatele deponeeritud raha hagejale välja maksta (hageja nõue oli selles rahuldamisjärgus ainus). Õigus järeljagamisele lahendatakse PankrS § 166 korras. Jõusolevate kohtulahenditega on tuvastatud, et järeljagamiseks alust ei ole. Pankrotimenetluse välises hagimenetluses ei saa kohus võtta jõustunud kohtulahenditest erinevat seisukohta selle kohta, kas tegelikult oleks pidanud hageja taotluse rahuldama ja siiski järeljagamise hageja huvides läbi viima põhjusel, et töötajad ei saanud kohase esindaja kaudu tähtaegselt raha kätte, mistõttu raha kuulunuks hagejale.
Heli Käpp Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.