Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

2(9)

Hageja leidis, et ta viibis 15. ja 16. juunil, mil kostja vormistas hagejaga töölepingu lõpetamise, palgata puhkusel. TLS § 91 lg 1 p 2 keelab tööandjal lõpetada töölepingut töötaja puhkuse ajal. Seega on töölepingu lõpetamine ebaseaduslik. Ka juhul, kui kostja ei pidanud võimalikuks hageja palgata puhkuse avalduse rahuldamist, on hageja seisukohalt talle määratud distsiplinaarkaristus ilmselt ebakohane. Kostja on distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas nr 4-d märkinud töölepingu lõpetamise alusena TLS § 103 lg 2, st olukorra, kus esineb töötaja esmakordne jäme töökohustuste rikkumine. Hageja on seisukohal, et antud asjaoludel ei saa olla tegemist hageja jämeda töökohustuste rikkumisega. Töötaja teavitas tööandjat aegsasti oma soovist puhata, tööandja oli vastavast soovist teadlik ja sellega ka suusõnaliselt nõustunud. Ekslik on käskkirjas sisalduv väide, et hageja puhkusele jäämine põhjustas kostja töö ümberkorraldamist, sest hageja viibis niigi varasemalt haiguslehel ja kostjal ei olnud võimalust ette arvestada, millal hageja haiguslehelt tagasi pöördub. Samuti on kostja 15.06.2005 käskkiri 4-d vorminõuete rikkumise tõttu samuti vastuolus seadusega. Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (TDVS) § 11 lg 2 p 3 kohaselt tuleb distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas muuhulgas märkida süüteo, samuti karistamisel arvesse võetud muude asjaolude kirjeldus. Kostja on jätnud käskkirjas nr 4-d kajastamata asjaolud, et kostja oli teadlik hageja soovist jääda palgata puhkusele ja et kostja ei vastanud hageja vastavasisulisele taotlusele mõistliku aja jooksul. Tegemist on karistuse määramisel oluliste asjaoludega, millega kostja oleks pidanud tööandjana arvestama ja need ka käskkirja märkima. TDVS § 11 lg 1 p 6 nõuab, et distsiplinaarkaristuse vormistamisel oleks näidatud karistust määrava isiku nimi. Kõnealune käskkiri sisaldab üksnes allkirjastaja perekonnanime. Nimeseaduse § 3 lg 1 kohaselt koosneb isikunimi aga eesnimest ja perekonnanimest. Lisaks ei järginud kostja töölepingu lõpetamise otsustamisel vajalikku hoolt. Hageja võinuks puududa töölt ootamatu haiguse vms põhjusega, mistõttu olnuks samuti raskendatud või võimatu hagejaga suhtlemine mobiiltelefoni või kirja teel. Kohasem olnuks oodata kostja naasmine ja siis anda kujunenud olukorrale hinnang. Hageja on töötanud kostja juures pikemat aega ja teeninud kohusetundliku tööülesannete täitmise eest ka äramärkimist, seega ei saanud kostja eeldada, et tegemist võiks olla põhjuseta ja omavoliliselt töölt lahkuva isikuga. Hageja soovis tööle ennistamist TLS § 117 lg 1 alusel. Lisaks on antud asjaoludel hagejal samasugune nõue tulenevalt kostja poolt 04.02.2005 tõendis võetud ühepoolsest kohustusest säilitada hagejale töökoht hageja Ameerika Ühendriikides viibimise ajaks. Kostja ei piiranud oma lubadust mingil viisil ajaliselt, seega oli kostjal kooskõlas võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 lg-ga 2 kõnealuse tõendiga võetud kohustus säilitada hageja töökoht ja mitte lõpetada hagejaga töölepingut. Samuti on töölepingu ebaseaduslikul lõpetamisel tööandja poolt töötajal õigus nõuda sunnitud töölt puudumise aja eest keskmise palga maksmist. Töövaidluskomisjoni menetluse ajal on tõendanud, et hageja keskmine päevapalk on 432, 81 krooni. Hageja arvates on kohane nõuda keskmist palka alates päevast, mil hageja pärast palgata puhkuse ja töövõimetuslehe lõppemist soovis tööle asuda, st alates 30.09.2005. Kostja palus kohaldada aegumist. Hageja esitas kohtule hagiavalduses nõude, millist ta töövaidluskomisjonile ei esitanud - hüvituse maksmine töölepingu ebaseaduslikul lõpetamisel. Nimetatud nõue on seotud töölepingu lõpetamise õigsuse vaidlustamisega, tegemist on hüvitusenõudega, mitte palganõudega ja seetõttu kehtib individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITLS) § 6 lg 2 ettenähtud ühekuune nõude esitamise tähtaeg. Dokumendid töölepingu lõpetamise kohta saadeti hagejale posti teel 18.06.2005. Hagiavalduse, milles töötaja esmakordselt taotles töölt sunnitult puudutud aja eest hüvituse väljamõistmist, esitas hageja kohtule 16.12.2005. Kostja ei tunnistanud hageja nõudeid ka sisuliselt.

3(9)

Hageja viibis 22.03.-20.04.2005 korralisel puhkusel. Enne korralisele puhkusele jäämist, veebruari alguses, teavitas ta personaliosakonda oma soovist sõita puhkuse ajal Ameerika Ühendriikidesse turismireisile ja selleks vajavat ta viisa saamiseks kinnitust, et talle säilitatakse reisi ajaks töökoht. Kostja taolise tõendi hageja soovil talle andis. Kostja pidas tõendit andes silmas töökoha säilimist korralise puhkuse ajaks. Hageja väited, et ta küsis jaoskonnajuhatajalt 02.05.2005 vaba päeva, et ta informeeris 03.05.2005 enda töövõimetusest tööandjat, et ta tuli tööle 04.05.2005 kostja palvel, ei vasta tegelikkusele. Tegelikult sai jaoskonnajuhataja V. J 04.05.2005 valvemehhaanikult teada, et hagejal olevat töövõimetusleht, aga kuna ta soovis sõita liinile, ei teinud valvemehhaanik talle takistusi. Kui hageja 04.05.2005 liinilt tuli, küsis jaoskonnajuhataja temalt selgitusi, et kas tal on töövõimetusleht ja kui on, miks ta töötab. Alles siis avaldas hageja tööandjale, et tal on töövõimetusleht ja järgmisel päeval ta tööle ei tule. Kostja sai hageja soovist jääda kolmeks kuuks palgata puhkusele teada tähitud kirja teel, mille hageja oli postitanud 11.05.2005. Kostja ei saanud hageja soovi rahuldada, kuna sel hetkel töökorraldus seda ei võimaldanud. Hageja väide, et ta oli rääkinud oma palgata puhkuse soovist osakonnajuhataja V. J, ei vasta tegelikkusele. Peale palgata puhkuse sooviavalduse postitamist ei võtnud hageja kostjaga mitte kordagi isiklikult ühendust ja jäi alates 20.05.2005 omavoliliselt töölt eemale. Hageja väide, et kostja oli teadlik hageja viibimisest välismaal, ei vasta tegelikkusele. Hageja põhjendas avalduses oma soovi saada palgata puhkust seoses tervise parandamisega, mitte välismaale sõiduga. Kostjal puudub käesoleva ajani teadmine, kas ja mitu korda hageja 2005 jooksul Ameerika Ühendriikides viibis. Töövaidluskomisjonis jättis hageja vastamata küsimusele, mis kuupäeval ta Ameerika Ühendriikidesse sõitis. 23.05.2005 sai kostja tähitud kirjaga hageja töövõimetuslehe. Sellest sai tööandja teada, et töövõimetusleht oli väljastatud 03.05.2005 ja lõppes 19.05.2005. Kuna 20.05.2005 oli hageja graafikujärgne tööpäev, siis oleks hageja pidanud tööle ilmuma, mida ta aga ei teinud. Kostja üritas hagejaga saada ühendust mobiiltelefoni teel, aga see oli välja lülitatud. Hageja selline käitumine tingis autojuhtide töögraafiku ümbertegemise ja häiris tööd. Kui hageja ei olnud 15.06.2005 ikka veel tööle ilmunud, ei jäänud kostjal üle muud võimalust, kui lugeda hageja puudunuks mõjuva põhjuseta ning tööandjaga kokku leppimata töölt lahkumine omavoliliseks töölt lahkumiseks ning lõpetada tööleping TLS § 86 p 6 alusel töötajapoolsete töökohustuste rikkumise tõttu. Vastavalt TLS § 73 lg 3 lõpetab tööandja töötajaga töölepingu töötaja omavoliliselt töölt lahkumise päevast, mis järgneb päevale, mil töötaja töölt omavoliliselt lahkus. Kostja lõpetas hagejaga töölepingu 15.06.2005 töölepingu lõppemise päevaga 21.05.2005. Kostja saatis tähitud postiga hagejale distsiplinaarkaristuse ja töölepingu lõpetamise käskkirja hageja poolt kostjale avaldatud kahel aadressil, kirju aga vastu ei võetud ja mõlemad tähitud kirjad tulid tagasi hoiutähtaja möödumisel. Teistkordselt saadeti käskkirjad posti teel hagejale 14.09.2005, millised hageja kätte sai. Kui hageja isiklikult ilmus kostja juurde 30.09.2005, siis anti talle käskkirjad ja tööraamat ka allkirja vastu isiklikult kätte. Kostja leidis, et töölepingu lõpetamine hagejaga oli seaduslik. Hageja ei viibinud töölepingu lõpetamise ajal puhkusel. Poolte vahel ei olnud saavutatud kokkulepet hageja palgata puhkuse osas. VÕS §-dest 6 ja 7 tulenevate hea usu põhimõtetega ei ole kooskõlas hageja selline käitumine, et ta saadab avalduse palgata puhkusele jäämise kohta tööandjale postiga ja seejärel järgi uurimata, kas avaldus rahuldatakse või mitte, ei ilmu avalduses märgitud kuupäevadel tööle, olles samal ajal mittekättesaadav ka telefoni teel. Hagejale määratud distsiplinaarkaristus ei ole ebakohane. Seaduses ei ole sõnaselgelt sätestatud, kui mitme päeva töötaja omavolilist puudumist võiks tööandja kvalifitseerida jämedaks töökohustuste rikkumiseks. Käesoleval juhul määras tööandja töötajale karistuse peale seda, kui töötaja ei olnud tööle ilmunud 27 päeva jooksul, mis on ilmselge jäme

4(9)

töökohustuste rikkumine ja põhjus töölepingu lõpetamiseks. Eesti Post AS töösisekorraeeskirjade p 7.6.b. kohaselt loetakse mõjuva põhjuseta töölt puudumist jämedaks töökohustuste rikkumiseks, mis annab tööandjale õiguse lõpetada töötajaga tööleping TLS § 86 p 6 alusel. Hagejale määratud distsiplinaarkaristus on vormistatud korrektselt. Süüteo kirjeldus on kajastatud piisava põhjalikkusega. Karistuse määramisel võttis tööandja arvesse seda, et hageja selline käitumine on tinginud autojuhtide töögraafiku ümbertegemist ja häirinud tööd. Lähtudes eelpooltoodust on vale hageja väide, et käskkirjas olid olulised asjaolud märkimata. Distsiplinaarkaristus ei ole seadusega vastuolus seetõttu, et karistust määrava isiku eesnimi on märkimata, nagu ekslikult leiab hageja. Käskkiri sisaldab karistust määrava isiku perekonnanime ja allkirja. Hageja tundis ja teadis isikut, kes talle karistuse määras. Väär on hageja seisukoht, et kostja ei järginud töölepingu lõpetamise otsustamisel vajalikku hoolt, kuna hageja arvates oleks kostja pidanud ära ootama hageja naasmise tööle, sest äkki oleks hageja olnud hoopis haige ja siis oleks tema puudumine olnud seaduslik. Eesti Post AS töösisekorraeeskirjad p.2.2.8 kohaselt töölt puudumisel haigestumise tõttu peab töötaja teatama viivitamatult enda haigestumisest vahetule juhile, vahetut juhti asendavale isikule või sekretärile hiljemalt 3 tunni jooksul arvates tööpäeva algusest. Kostja leidis, et hageja viide võimalikule haigusele on asjakohatu, sest hageja ei olnud haige. Esimese astme kohtu otsus Maakohus jättis hagi rahuldamata ja mõistis välja Jüri Põdralt õigusabikulu 5900 krooni Eesti Post AS kasuks. Kohus leidis, et hageja jäi omavoliliselt töölt ära, sest tema palgata puhkuse saamiseks esitatud avaldust tööandja ei rahuldanud ja seega lõpetas tööandja hagejaga töölepingu seaduslikult TLS § 86 p 6 alusel. Tunnistaja V. J ütlustega on tõendatud, et Jüri Põdra soovis saada kolm kuud palgata puhkust saadetud avalduse alusel, kuid tema kirjutas sellele eitava resolutsiooni ja personaliosakond tegeles hageja otsimisega. Kohus nõustus kostja vastuväidetega, et hageja nõue sunnitult töölt puudumise aja eest välja mõista keskmine palk 432, 81 krooni päevas on aegunud. Hageja esitas kohtumenetluses nõude, mida ta töövaidluskomisjonile ei esitanud. ITLS § 30 lg 1 tulenev nõue - hüvituse maksmine töölepingu ebaseaduslikul lõpetamisel - on seotud töölepingu lõpetamise õigsuse vaidlustamisega, tegemist on hüvitusenõudega, mitte palganõudega ja seetõttu leidis kohus, et sellele nõudele kehtib ITLS § 6 lg 2 ettenähtud ühekuune nõude esitamise tähtaeg. Dokumendid töölepingu lõpetamise kohta saadeti hagejale posti teel 18.06.2005. Hagiavalduse, milles töötaja esmakordselt taotles töölt sunnitult puudutud aja eest hüvituse väljamõistmist, esitas hageja kohtule 16.12.2005. Eeltoodud põhjendusel kohaldas kohus selle nõude osas aegumist. Kohus ei lugenud õigeks hageja vastuväidet, et töölepingu lõpetamisel rikkus tööandja seadust. Poolte varasem töövaidlus ei kuulu antud asjas arvestamisele. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Jüri Põdra palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ning kohtukulud jätta kostja kanda. Alternatiivina palub hageja saata asi uuesti arutamiseks maakohtule. Hageja leiab, et maakohus rikkus menetlusõiguse norme ja kohaldas vääralt materiaalõiguse norme. Maakohtu otsus on täielikult põhjendamata. Kohus ei ole vastanud hageja kõikidele asjakohastele väidetele ja ei ole andnud hinnangut kõigile esitatud tõenditele. +Maakohus jättis muu hulgas vastamata hageja järgmistele väidetele: hageja viibis töölepingu lõpetamise ajal puhkusel; hagejale määratud distsiplinaarkaristus oli ebakohane;

5(9)

esinesid puudused töölepingu lõpetamise vormistamisel; kostja oli teadlik hageja sõidust Ameerika Ühendiriikidesse; kostja on hagejat teadlikult eksitanud palgata puhkuse avalduse vormistamisel. Eelkõige jättis kohus tähelepanuta, et kostja tegi 04.02.2005 tahteavalduse, millega garanteeris hagejale töökoha säilimise reisi ajaks Ameerika Ühendriikidesse. Nimetatud tahteavaldust tehes pidi kostja aru saama, et hageja sellist reisi kavandab. Hageja tõlgendas toimunut tervikuna sel viisil, et kui kostja täiendavale palgata puhkuse taotlusele ei vastanud, siis oli kostja palgata puhkusega nõus. Kohus jättis viidatud tahteavalduse ka tsiviilõiguslikust kontekstist analüüsimata. Hageja märgib, et kohus rikkus otsuse kuulutamisel TsMS § 2 ja TsMS § 452 lg 4. Kohtuistung toimus 05.02.2007 ja kohus kuulutas otsuse kantselei kaudu 10.04.2007, st 64 päeva pärast kohtuistungit. Hageja ei nõustu maakohtuga, et TLS § 86 p 6 oleks üksi piisav vaidlusele õigusliku hinnangu ja põhjenduse andmiseks. Ka viidatud normi kohaldamise eelduseid ei ole maakohus vaidlustatavas lahendis tuvastanud. Hageja on seisukohal, et sellise normi kohaldamiseks peab kohus tuvastama, et töötaja töökohustusi rikkus ning otsuses ka näitama, milles rikkumine seisneb. Maakohus jättis arvestamata hageja viited erinevatele õigusnormidele hagiavalduses. Hageja on jätkuvalt seisukohal, et nõue tema tööle ennistamiseks tuleb rahuldada tulenevalt kostja poolt 04.02.2005 tõendis võetud ühepoolsest kohustusest säilitada hagejale töökoht hageja Ameerika Ühendriikides viibimise ajaks. Kostja ei piiranud oma lubadust mingil viisil ajaliselt, seega oli kostjal kooskõlas VÕS § 8 lg-ga 2 kõnealuse tõendiga võetud kohustus säilitada hageja töökoht ja mitte lõpetada hagejaga töölepingut. Kohus ei pidanud võimalikuks kohaldada ka VÕS § 20 lg 3, mis tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 4 alusel annab võimaluse lugeda kostja nõustunuks hageja 11.05.2005 taotlusega palgata puhkuse saamiseks. Hageja leiab, et eeltoodust tulenevalt tulnuks materiaalõigusest kohaldada TsÜS § 138 lg-s 1 ja VÕS § 6 lg-s 1 väljendatud heausksuse põhimõtet. Hageja leiab, et ITLS § 7 lg 1 alusel ei olnud tema nõue hüvituse saamiseks töölepingu ebaseaduslikul lõpetamisel hagiavalduse esitamise ajaks aegunud. Kohus laiendas põhjendamatult ITLS § 6 lg 2 rakendusala. Seaduse teksti kohaselt on tegemist töölepingu lõpetamise õigsuse vaidlustamise tähtajaga. Käesolevas asjas ei ole vaidlust sellesisulise vaidlustamise õigeaegsuse üle. Maakohus ei põhjendanud, millise õigusnormi alusel ta loeb ITLS § 6 lg-s 2 märgitud tähtajaga hõlmatuks ka töölt sunnitult puudutud aja eest tasu nõuded. Hageja märgib, et kostja on suures osas ise loonud olukorra kus hagejal kui töötajal võib tekkida segadus küsimuses, kelle poole avaldustega pöörduda. Töölepingu p 2.4 kohaselt annab tööülesandeid ja kontrollib nende täitmist dispetšer. Kostja töösisekorra eeskirjade punkt 3.6 järgi tuleb üksnes vahetuse ülema nõudel esitada töölt ärakäimiseks kirjalik avaldus ning tunnistaja, kes väidetavalt keeldus palgata puhkuse avalduse rahuldamisest, on autoosakonna juhataja ehk juba kolmas ametnik. Hageja leiab ka, et tulenevalt kostja töökorralduse iseloomust, mis võimaldas tööd ümber korraldada, samuti aga heausksuse põhimõtetest pidanuks kostja ära ootama hageja naasmise välisreisilt enne distsiplinaarkaristuse rakendamist. Vastused apellatsioonkaebusele Eesti Post AS vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta kohtuotsuse muutmata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 10.04.2007 otsus on lõppjäreldustes seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud põhjendustel, v.a. aegumise kohaldamisega seonduv. Kuna

6(9)

kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega osas, millega maakohus jättis rahuldamata hageja nõude töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnustamiseks, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS §-st 654 lg 6 korrata. Kaebuses kordab apellant hagiavalduses toodud asjaolusid, millele on maakohus juba hinnangu andnud. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Kolleegium leiab, et kaebuses toodud väited ei sea kahtluse alla esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktiliste asjaolude menetlust ega protokolli õiguspärasust. Maakohus on kõiki tõendeid kogumis hinnanud ja leidnud õigesti, et hagi rahuldamisele ei kuulu. Kaebuses leiab apellant, et maakohus on otsuse tegemisel rikkunud menetlusõiguse norme määral, mis tõi kaasa ebaõige kohtulahendi. Maakohus ei ole andnud hinnangut reale hageja poolt esitatud tõendile. Kolleegium leiab, et nimetatud tõendite nimetamata jätmine otsuses ei muuda kohtu lõppjäreldust ebaõigeks. Selliseks tõendiks on kaebuse kohaselt 19.05.2005 Jüri Põdra enda poolt koostatud kiri kostjale. See kiri ei tõenda, et kostja olnuks lubanud hagejat palgata puhkusele alates 21.05.2005 (t.l.14). Loomulikult on arsti soovituskiri eelduseks, et üldse otsustada, kas võimaldada töötajale nii pikka palgata puhkust eesmärgiga – parandada tervist, kuid sellest ei järeldu hageja soov sõita välisreisile. Samuti ei järeldu sellest tööandja nõusolekut. Ringkonnakohtu istungil kinnitas hageja ka ise, et ta ei kontrollinud tööandja juures, kas tema avaldus on rahuldatud. Seda enam, hageja lendas ära Eestist juba 17.05.2005, mis kinnitab tööandja väiteid, et neil ei olnudki võimalik hagejale teatada, et avaldus jäeti rahuldamata, kuna temaga ei saadud ühendust (t.l.49). Kõikidest nimetatud tõenditest nähtub, et kokkulepet palgata puhkusele lubamiseks 3 kuuks, ei olnud poolte vahel sõlmitud. T.l. 16 asub küll töövõimetusleht, kuid mida hageja sellega tõendada soovis või kuidas sellele hinnangu andmata jätmine tõi kaasa ebaõige kohtulahendi, kaebusest ei nähtu. T.l.17 asub hageja enda poolt antud seletus tööandjale. Seletus on antud 29.08.2005. Maakohus on arvestanud otsuse tegemisel hageja seletusega istungitel, kus hageja on neid asjaolusid selgitanud. Kaebusest ei nähtu, kuidas hageja poolt 29.08.2005 koostatud kirjalik seletus võimaldanuks kohtul teha teistsugust otsust. Hageja on viibinud istungitel ja seletusi korduvalt andnud. T.l. 19 asub kostja kiri hagejale, milles teavitatakse viimast töölepingu lõpetamisest ja kutsutakse järgi tööraamatule. Kaebusest ei nähtu, millist asjaolu hageja sellega soovis tõendada ja kuidas nimetatud tõend või mõjutada otsuse resolutsiooni. T.l.22-23 asub hageja enda poolt 22.09.2005 koostatud vastus tööandjale. Hageja on andnud asjas seletusi. Poole seletus ei oma tõendi tähendust. TsMS § 229 lg 2 kohaselt on tõendiks menetlusosalise vande all antud seletus. Hageja ei ole sellist tõendamise võimalust kasutanud. Seega maakohus ei saanudki hageja kirjalikku seletust tõendina käsitleda. T.l. 24-28 asub hageja poolt esitatud avaldus Töövaidluskomisjonile, t.l. 29-30 kostja vastus töövaidluskomisjonile, t.l.31-33 hageja vastuväited kostja vastusele, t.l. 35-36 töövaidluskomisjoni otsus. Kaebusest ei nähtu, kuidas nimetatud tõendid mõjutanuks maakohtu otsust. Maakohus on märkinud, et on uurinud dokumentaalseid tõendeid ja leidis sel alusel, et hagi ei ole põhjendatud. Kolleegium leiab, et need kaebuses loetletud tõendid ei mõjuta otsuse lõppjäreldust. Päevapalga tõendile t.l. 34 puudus kohtul vajadus hinnangut anda, sest tuginedes otsuses nimetatud teistele tõenditele, leidis maakohus, et hagi rahuldamisele ei kuulu. T.l. 48 Eesti Post AS 01.03.2005 kirjast nr 29 ei nähtu, et hagejale oleks võimaldatud tööandja poolt palgata puhkust alates 21.maist 2005. Selleks ajaks ei olnud hageja isegi veel vastavasisulist avaldust tööandjale esitanud. Vastava avalduse esitas hageja alles 11.05.2005 (t.l.13).

7(9)

Tööandja on korduvalt seletanud, et garantiikirjad saatkondadele anti enne hageja korralist puhkust, mis kestis 22.03-20.04.2005, kuna hageja pidi minema reisile oma korralise puhkuse ajal. Tööandja nõusolekut palgata puhkuseks ei tõenda ka Reisieksperdi arve nr 407, sest ka arve pärineb 18.04.2005. Palgaseaduse § 32 kohaselt võib töötajale tema soovil anda palgata puhkust poolte kokkuleppega määratud ajaks. Palgata puhkust võib tööandja võimaldada vaid poolte kokkuleppel. Sellise kokkuleppe olemasolu eitab tööandja ja seda ei nähtu ka esitatud tõenditest. Hageja ise kinnitab, et peale 11.05.2005 koostatud kirjaliku avalduse esitamist posti teel tööandjale, ta ei tundnud huvi, kas avaldus tööandja poolt rahuldatakse või ei, vaid lootis, et küllap rahuldatakse. Kas avaldusele kirjutati tööandja poolt kokkulepet kinnitav resolutsioon või mitte, ka selle vastu töötaja huvi ei tundnud. Palgata puhkuse andmise kohustuse sätestab palgaseaduse § 34, kuid selliseid asjaolusid asjas esitatud ei ole. Seega on maakohus õigesti leidnud, et kuna hageja ei ole tõendanud, et tal oli kokkulepe tööandjaga palgata puhkuse saamiseks ja tööandaja kokkulepet eitab, siis jäi hageja omavoliliselt töölt ära alates 21.05.2005. Töötaja puudus töölt omavoliliselt alates 21.05.2005 kolm kuud, tundmata isegi huvi, kas ta avaldus rahuldatakse või mitte. Tööandjal puudus kohustus töötajale tulenevalt palgaseaduse §-st 34 palgata puhkust anda. Eeltoodu alusel leidis maakohus õigesti, et töötaja on rikkunud jämedalt töökohustusi, mis lubab tööandjal töölepingu lõpetada TLS § 86 p 6 alusel. Tööandja on põhjendatult viidanud ka töösisekorra eeskirjade p-le 7.6.b, mille kohaselt loetakse mõjuva põhjuseta töölt puudumine jämedaks töökohustuste rikkumiseks. Maakohus on küll rikkunud TsMS §-s 452 lg 4 sätestatud tähtaega, mis on antud otsuse koostamiseks, kuid nimetatud rikkumine ei too kaasa otsuse tühistamist nagu hageja ka ise kaebuses märgib. Maakohus ei ole karistuse määramisel rikkunud protseduurireegleid nagu märgitakse kaebuses. Eesti Post AS-i 15.06.2005 käskkirjast distsiplinaarkaristuse määramise kohta nähtub töötaja süüteo kirjeldus (t.l.20). Kaebusest ei nähtu, mis hagejale jäi arusaamatuks süüteo kirjelduses. Ka ei ole selliseks protseduuririkkumiseks asjaolu, et Eesti Post AS juhataja on märgitud vaid perekonnanime järgi. Käskkirjast on selgelt aru saada, et karistuse on määranud Eesti Post AS juhataja Lepp. Kaebusest ei nähtu, kuidas rikub hageja õigusi asjaolu, et märkimata on juhataja eesnimi. Kaebuse p-s 14 leiab hageja, et maakohus jättis tähelepanuta kostja poolt 04.02.2005 kirjas väljendatud tahteavalduse, millega garanteeris hagejale töökoha säilimise reisi ajaks Ameerika Ühendriikidesse. Hageja arvates, pidi kostja seega aru saama, et hageja kavandab palgata puhkuse ajal reisile minna. Kostja on korduvalt kinnitanud, et hagejale oli ette nähtud korraline puhkus 22.03.2005-20.04.2005 ning kostjale teadaolevalt pidi hageja reis toimuma korralise puhkuse ajal. Põhjendatud on kostja vastuväide, et hageja ei ole isegi oma 11.05.2005 avalduses märkinud, et soovib palgata puhkuse ajaks reisida välismaale (t.l.13). Seega ei tõenda kostja 04.02.2005 kiri saatkonnale, et kostja oli teadlik hageja soovist sõita reisile palgata puhkuse ajaks. Tunnistaja J kinnitab oma ütlustes, et hageja ei avaldanud talle 2005 alguses, et soovib minna 3 kuuks palgata puhkusele ja siis välisreisile. Tunnistaja sai teada alles hageja 11.05.2005 avaldusest, et hageja soovib palgata puhkust (t.l.84). Paljasõnaline on hageja väide kaebuse p-s 17, mille kohaselt ei ole maakohus otsuses näidanud, milles seisnes töökohustuste rikkumine. Maakohus on tuvastanud, et hageja rikkus oma töökohustusi sellega, et jäi omavoliliselt töölt ära alates 20.05.2005. Täiesti põhjendamata on ka hageja väide, mille kohaselt pidanuks tööandja ära ootama, millal töötaja välisreisilt naaseb ja alles siis otsustama, kas distsiplinaarkaristus määrata või mitte (kaebuse p 29). TDVS § 12 lg 3 kohaselt omavoliliselt töölt puuduvale töötajale määratud töölepingu lõpetamine loetakse määratuks päevast, mis järgnes päevale, mil töötaja omavoliliselt töölt lahkus. Tööandja määras distsiplinaarkaristuse alles 15.06.2005. Tööandja

8(9)

esindaja on korduvalt seletanud, et hagejaga püüti saada kontakti telefoni teel, kuid hageja telefon oli välja lülitatud, post aga tagastati hoiutähtaja möödumisel. Tööleping on lõpetatud kooskõlas seadusega. Maakohus on õigesti kohaldanud materiaalõiguse norme ja õigesti leidnud, et hagi rahuldamisele ei kuulu. Kuna hagi rahuldamisele ei kuulunud, sest maakohus tuvastas, et töölepingu lõpetamine töötajaga TLS § 86 p 6 alusel oli seaduslik, siis puudub igasugune vajadus hinnangu andmiseks, kas sunnitud töölt puudumise aja eest keskmise palga maksmise nõue on aegunud või mitte juhul, kui töölepingu lõpetamine oleks tunnistatud ebaseaduslikuks ja hageja oleks tööle ennistatud. Aegumise kohaldamisega seonduv tuleb otsuse põhjenduste hulgast välja jätta, kuna ei oma asjas tähtsust. Eeltoodu alusel ei anna ükski kaebuses toodud väide alust kaevatava otsuse tühistamiseks ja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Eesti Post AS esitas taotluse kohtukulude hüvitamiseks osutatud õigusabi eest summas 17700,00 krooni. Taotlus tuleb rahuldada kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS §-de 60 lg 1 ja 8 ja § 60 lg alusel. Kolleegium leiab, et arvestades asja keerukust ja mahtu on vajalikud ja põhjendatud kulutused õigusabile summas 10000,00 krooni ning see tuleb välja mõista hagejalt. Hageja taotlus kohtukulude hüvitamiseks tuleb jätta rahuldamata.

R. Allikvere

I. Nõmm

U. Reinola

9(9)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.