Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Hagi on aegunud. Kehtiva TsÜS § 146 lg 1 järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Kuivõrd maksete tagastamiseks olid kindlaks määratud igakuised maksetähtpäevad, siis tekkinuks õigustatud isikul õigus nõuda sissenõutavaks muutunud võlanõude täitmist igakuiselt vastavas mahus, vahetult maksetähtpäevale järgnevast kuupäevast arvates, kolme aasta jooksul. Vastava võlanõude osale, hageja arvestuse järgi maksetele alates oktoober 2000 kuni jaanuar 2003 koos viivistega tuleb kohaldada aegumist, kuna vastavas ulatuses on nõuded aegunud, väidetava nõude sissenõutavaks muutumisest on möödunud enam kui kolm aastat ning hagi esitati alles 31.01.2006.

MAAKOHTU LAHEND

22.06.2004 määrusele nr 85, siis oli kohus seisukohal, et hagejal ei olnud seadusliku takistust hagi esitamiseks. TsÜS § 168 lg 2 sätestab, et nõue ei aegu enne kahe kuu möödumist aegumise peatumise lõppemisest, kui seaduses ei ole ette nähtud, et nõue ei aegu pikema aja jooksul. Seega kulges aegumistähtaeg edasi kuni 06.12.2005. Hageja esitas hagi Tartu Maakohtusse 03.02.2006. Seega on hageja nõuded kuni 01.07.2002 aegunud. Sissenõutavaks muutuvad nõuded alates 20.07.2002 kuni 20.09.2003, s.o summas 45 000 krooni (3000 x 15 kuud). Võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusejärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohus on arvestanud hageja viivisenõude järgnevatel perioodidel: I periood - 20.07.2002 kuni 01.07.2005 Nõue muutus kuude arv sissenõutavaks kuni 01.07.2005 põhisumma viivitusintress kuus 0,025% 35,33

795 krooni 20.07.2002 34,33

772,5 krooni 20.08.2002 20.09.2002 33,33

750 krooni 20.10.2002 32,33

727,5 krooni 20.11.2002 31,33

705 krooni 20.12.2002 30,33

682,5 krooni 29,33

660 krooni 20.01.2003 20.02.2003 28,33

637,5 krooni 20.03.2003 27,33

615 krooni 20.04.2003 26,33

592,5 krooni 20.05.2003 25,33

570 krooni 24,33

547,5 krooni 20.06.2003 20.07.2003 23,33

525 krooni 20.08.2003 22,33

502,5 krooni 20.09.2003 21,33

480 krooni Summa kokku 9 562,5 krooni Kohus võttis arvestuse aluseks kalendrikuu 30 päeva ja vastavalt VÕS §-de 113 ja 94 oli intressimäär 9% aastas. Arvestuse kohaselt kuulub kostjalt välja mõistmisele viivis perioodi 20.07.2002 kuni 01.07.2005 eest summas 9 562.50 krooni. II periood - 01.07.2005 kuni 01.01.2006 Perioodi eest on hagejal õigus nõuda kostjalt põhisumma 45 000 krooni tasumist. VÕS §-de 113 ja 94 oli intressimäär 9,25% aastas. Järelikult 45 000 kroonise põhisumma pealt tuleb kostjalt tasuda viivist perioodi 01.07.2005 kuni 01.01.2006 eest summas 2 081.25 krooni. III periood – 01.01.2006 kuni 01.07.2006

Perioodi eest on hagejal õigus nõuda kostjalt põhisumma 45 000 krooni tasumist. VÕS § 113 ja § 94 oli intressimäär 9,75% aastas. Järelikult 45 000 kroonise põhisumma pealt tuleb kostjalt tasuda viivist perioodi 01.01.2006 kuni 01.07.2006 eest summas 2 193.75 krooni. IV periood - 01.07.2006 kuni 01.01.2007 Perioodi eest on hagejal õigus nõuda kostjalt põhisumma 45 000 krooni tasumist. VÕS § 113 ja § 94 oli intressimäär 10,5% aastas. Järelikult 45 000 kroonise põhisumma pealt tuleb kostjalt tasuda viivist perioodi 01.07.2006 kuni 01.01.2007 eest summas 2 362.50 krooni. Kõikide perioodide eest kokku kuulub kostjalt välja mõistmisele viivitusintress 16 200 krooni. Seega kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele põhisummana 45 000 krooni ja viivitusintressina 16 200 krooni, kokku 61 200 krooni.

Võlakirja osas leidis kohus, et ei ole leidnud tuvastamist, et nimetatud võlakiri ei kehtiks või oleks võltsitud, seega tuleb asja lahendamisel lähtuda nimetatud võlakirjast ning kuna võlakirja sisust nähtuvalt on hageja andnud raha kostjale laenuks, siis kuulub kohaldamisele TsK §-s 272 laenulepingu kohta sätestatu. Kohus leidis, et kostja väited laenulepingu rahatuse kohta on paljasõnalised ja vastuolus antud asjas kogutud tõenditega. Hageja ja AS-i Balti Investeeringute Grupp vahel 28.03.2000 sõlmitud laenulepingu nr 00041/15a järgi võttis hageja laenu 30 000 krooni. Hageja ja AS Balti Investeeringute Grupp sõlmisid 11.09.2000 lisakokkuleppe nr 1 laenulepingu nr 00041/15a muutmise kohta ja hageja võttis lisaks eelnevale lepingule laenu 20 000 krooni. BIG Pank AS-i poolt väljastatud tõendi kohaselt 08.05.2006 on hageja saanud krediiti 28.03.2000 30 000 krooni, millest 721 krooni maksti hagejale sularahas ning 29 279 krooni kanti hageja arveldusarvele ning 11.09.2000 sõlmitud lisakokkuleppe järgi kanti hageja arveldusarvele 20 000 krooni. Kassa väljamineku orderist nr 127 ja kontoväljavõtetest nähtub, et hagejale on laekunud 50 000 krooni. Maia M on kinnitanud, et ta on oma tütrele Margit M le andnud 50 000 krooni. Laenaja üheks võimaluseks laenulepingu rahatuse tõendamisel on ka asjaolu tõendamine, et laenuandjal puudus laenamiseks raha, sest kui laenuks antavat raha ei olnud, siis ei olnud võimalik ka selle üleandmine laenajale. Asja materjalide juurde lisatud laenulepinguga nr 00041/15a ja laenulepingu lisakokkuleppega, Balti Investeeringute Grupi Pank AS-i poolt esitatud tõendiga 08.05.2006, kontoväljavõtetega ja Maia M kinnitusega on tõendatud asjaolu, et hagejal olid olemas rahalised vahendid laenu andmiseks. Samuti nähtub asja materjalidest, et kostja on teinud AS-ile Balti Investeeringute Grupi Pank 29.06.2000 avalduse, kus palub mitte määrata leppetrahvi seoses tagasimakse hilinemisega. Hansapanga poolt esitatud tõendist 05.05.2006 nähtuvalt on 13.12.2000 Aldis M teinud Margitta Elerin M i kontole ülekande summas 1000 krooni selgitusega „detsembri kuu võlakirja 1 sissemakse“. Optiva Panga sularaha sissemaksest nähtuvalt on kostja 29.06.2000 AS-ile Balti Investeeringute Grupp kandnud üle 1675 krooni, selgitusse on märgitud Margit M kolmas osamakse. Laenulepingu sõlmimisel eeldatakse raha üleandmist ning kostjal laenusaajana lasus kohustus laenuleping vaidlustada ja tõendada selle rahatust. Kostja ei ole oma väite kinnituseks, et poolte vahel sõlmitud laenuleping on rahatu, muid dokumentaalseid tõendeid kohtule esitanud. Seega ei olnud poolte vahel 12.09.2000 sõlmitud võlakiri rahatu ning hageja poolt anti kostjale üle

võlakirjas nimetatud summa 100 000 krooni, mille üleandmisega tuleb poolte vaheline laenuleping lugeda ka sõlmituks. Lepingust tuleneva kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peab hageja TsK §-st 222 tulenevalt tõendama, et kostja rikkus lepingut, hagejal tekkis kahju ning et rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos. Kostja võib TsK § 227 järgi vastutusest vabanemiseks tõendada, et ta ei ole rikkumises süüdi. Rasket hooletust (ettevaatamatust) ega tahtlust siiski ei eeldata, st neid peab tõendama hageja. Kahju tuleb hüvitada vaid ulatuses, mida ta nägi ette või pidi ette nägema oma rikkumise võimaliku tagajärjena lepingu sõlmimise ajal, välja arvatud juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Antud asjas ei ole hageja poolt esitatud tõenditega ega muude tõenditega tuvastatud neid asjaolusid, mis kinnitaksid, et kostja on tahtlikult lepingut rikkunud. Pooltel peab olema võimalik lepingu sõlmimise hetkel ette kalkuleerida ja hinnata endale lepingu sõlmimisega võetavaid riske ning võimalikku vastutust. Kui üks lepingupool lepingu sõlmimise hetkel näeb, et teise poole võimalik lepingu rikkumine tekitaks talle erakordselt suurt või ebatavalist laadi kahju, siis peaks ta selle teisele poolele teatavaks tegema ning vaid sellisel juhul vastutaks teine pool lepingu rikkumise korral taolise kahju eest. Vajalik on, et võlgnik näeks ette sellist kahju liiki ja põhimõttelist ulatust, nagu see hiljem lepingurikkumise tulemusena tegelikult tekkis.Poolte vahel sõlmitud võlakirjast ei nähtu, et hageja võtab laenu AS-ilt BIG ja seoses sellega tekkivad hagejal täiendavad kohustused. Võlakirjas on fikseeritud ainult laenusumma, tagasimakse summa ja tagasimakse tähtaeg. Samuti ei nähtu poolte vahel sõlmitud võlakirjast, et hageja oleks informeerinud kostjat või näinud, et juhul kui kostja lepingut ei täida tekib hagejale kahju. Seega ei olnud kostjal võimalust lepinguga endale võetud riske hinnata või hoopis oma vastutus välistada. Muid tõendeid, mis eeldaksid, et kostja võis ette näha tekkivat kahju, kohtule esitatud ei ole. Kuna antud juhul ei leidnud kohtus tõendamist TsK §-s 222 sätestatud kahju koosseis ja et võlgnik vastutab lepingu rikkumise korral ainult sellise kahju eest, mida ta lepingu sõlmimise hetkel ette võis näha, siis ei kuulu hageja nõue kostja vastu kahju väljamõistmiseks, rahuldamisele.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

andmiseks. Kuivõrd kohus on otsuse teinud lähtudes peamiselt hageja ja tema esindaja istungil antud vastuolulistest ning paljasõnalistest selgitustest, on otsus ebaõige; 2) on oluliselt rikutud otsuse avalikult teatavakstegemise korda. TsMS § 452 lg 4 kohaselt tulnuks otsus avalikult teatavaks teha mitte hiljem kui 40 päeva pärast viimast istungit. Ainus ning viimane kohtuistung selles tsiviilasjas toimus 07.05.2007. Kohtuistungi protokolli kohaselt tuli kohtuotsus teatavaks teha kohtu kantselei kaudu 05.06.2007 kell 15.00. Apellandile posti teel väljastatud kohtuotsuse sissejuhatuses on aga kirjas, et kohtuotsuse tegemise ajaks on 18.06.2007, mis on 42. päev pärast viimast istungit. TsMS § 452 lg 3 järgi tulnuks kostjale teatada otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg, kuivõrd kostja ei viibinud kohtuistungil. Ka tulnuks kostjale teatada kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aja muutmisest. Kohus rikkus seda nõuet ning ei teatanud kostjale kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aega; 3) on ebaõigesti kohaldatud TsMS § 230 lg-s 1 sätestatud tõendamise ja tõendite esitamise kohustuse kohta sätestatut. Kostja on oma vastuväidetes piisavalt põhjalikult põhjendanud, miks hageja selgitused rahasummade üleandmise kohta ei ole veenvad. Kohus jättis kõik kostja poolt loetletud vastuolud tähelepanuta, leides ekslikult, et kostjal tuleb tõendada rahasummade mittesaamist. Kostja on kinnitanud, et ta pole mingit autoparklat ehitanud ning seda pole kostjal kunagi reaalselt ka olemas olnud. Võlakirjast ei nähtu seoseid AS BIG laenuga ega ka hageja ema poolt väidetavalt antud sularahaga summas 50 000 krooni. Ka ei saa summa kuidagi olla 100 000 krooni, kuivõrd hageja sõnul olevat kostja üle 2000 krooni tagasi maksnud. Kostja juhtis korduvalt kohtu tähelepanu sellele, et kostja ei saa esitada kohtule põhjalikke vastuväiteid, kuivõrd hageja on esitanud kohtule erinevatel aegadel 3 erineva sisu ja taotlusega hagiavaldust. Kostja ei saanud aru, millist hagi kohus siis tegelikult menetleb. Apellant ei saa ka kohtuotsusest aru, milliseid hageja väiteid ja tõendeid kohus arvestas ning milliseid ei arvestanud, kuna otsuses puudub samuti viide sellele, millist kolmest hagist menetleti; 4) on ekslikult nimetatud võlakirja laenulepinguks. Arusaamatu on kohus järeldus, et võlakirja on allkirjastanud mõlemad pooled. Võlakirja on allkirjastanud kostja, kuid sellel puudub hageja allkiri. Kohus on kõrvale jätnud kõik kostja väited laenusuhte puudumise kohta, mistõttu maakohus on teinud ebaõige otsuse. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta pidas usutavaks 50 000 krooni sularaha olemasolu hageja pensionärist emal ning pidas samas ebaoluliseks hageja poolseid vastukäivaid seletusi 50 000 krooni saamise asjaolude kohta oma emalt. Hageja ei ole osanud selgitada, miks ta kostjale süstemaatiliselt ülisuuri summasid üle andis ehkki hageja enda sõnul oli ilmne, et kostja summasid ei tagasta; 5) on ekslikult kohaldatud TsK-s laenulepingu kohta sätestatut. Kohus on jätnud tähelepanuta, et väidetava laenusuhte ajal olid hageja ja kostja omavahel abielus. Kohus ei ole leidnud otsuses ühtegi mõistlikku põhjust selle kohta, miks kohtu arvates pidid abikaasad omavahel võlakirju koostama ning teineteisele laenu andma. Ei ole usutav, et abikaasad selliselt omavahel toimiksid ning kui juriidilisest teadmatusest ning oskamatusest selliselt ka toimiti, ei saa abikaasade vahelisi rahalisi suhteid mitte mingil juhul vaadelda laenusuhtena. Hageja selgitustest võib aru saada, et abielupooled tegutsesid ühiselt eesmärgiga saada tulevikus valmivast autoparklast sissetulekut. Kui järgida maakohtu seisukohta, et võlakiri on kehtiv, siis sisuliselt ei ole tegemist mitte laenusuhtega, vaid tegemist on abikaasade vahelise ühisvara jagamise kokkuleppega, milline on aga juriidiliselt oskamatult vormistatud; 6) on ebaõigesti kohaldatud aegumise sätteid. Tulenevalt VÕSRS § 2 lg-st 3 kui enne 01.07.2002 kehtinud seaduses sätestatud aegumistähtaeg on pikem kui tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaeg ja selline aegumistähtaeg lõpeks varem kui vastavalt VÕSRS § 2 lg-le 2 arvestatud aegumistähtaeg, kohaldatakse aegumisele enne

01.07.2002 kehtinud seadust. Kehtiva TsÜS § 146 lg 1 järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat TsÜS § 147 lg 1 järgi algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti; § lg 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Väidetavalt, kuivõrd maksete tagastamiseks olid kindlaks määratud igakuised maksetähtpäevad, siis tekkinuks kostjal õigus nõuda sissenõutavaks muutunud võlanõude täitmist igakuiselt vastavas mahus, vahetult maksetähtpäevale järgnevast kuupäevast arvates, kolme aasta jooksul. Hageja seda ei teinud. Seega on kogu nõue aegunud. Kohus on jätnud tähelepanuta selle, et hageja väidete kohaselt tuli kostjal laenumakseid algselt tasuda AS BIG poolt koostatud graafikute alusel, mida hageja väidetel kostja ei teinud. Seega saanuks hageja kohtusse pöörduda veelgi varasemalt; 7) on ebaõige viiviste arvestus. Vaidlustatud kohtuotsuse kohaselt on võlgnevuselt arvestatud viivist VÕS § 113 ja § 94 järgi intressimääraga 9% aastas, 9,25 % aastas, 9,75% aastas, 10,5 % aastas. Apellandil ei ole intressi arvestamise õigsust võimalik kontrollida, kuivõrd apellant ei saa aru, kuidas kohus otsuses märgitud intressimäärad kujundas. VÕS § 113 lg 6 järgi ei saa viivist nõuda intressi tasumisega viivitamise korral. Võlakirjas toodud kuumakses sisalduvad aga ka intressid, samuti sisalduvad need kogusummas 108 000 krooni tervikuna. Seetõttu on viivisearvestus ebaõige. Pealegi on viiviste summa ülamäära suur, kuivõrd hageja viivitas ise väidetava võlgnevuse sissenõudmisega. Hageja arvates võlgnes kostja talle 108 000 krooni, seega ootas hageja aastaid ilmse eesmärgiga kostja arvelt rikastuda ning sooviga saada ülisuuri viiviseid. Apellant taotleb VÕS § 162 alusel viiviste ärajätmist seoses sellega, et hageja ei esitanud õigeaegselt nõuet kostja vastu eesmärgiga viiviseid suurendada.

4) on paljasõnaline väide võlakirja rahatuse kohta. Kostja on tasunud võlakirja katteks 13.12.2000 summas 1000 krooni hageja pangakontole võlakirja sissemaksena. Sellega leiab tõendamist, et kostja on ka asunud võlakirjast tuleneva kohustuse täitmisele. Asjaolu, et hageja on hagiavalduses igakülgselt tõendanud laenuks antud raha omamist (oma emalt ja laenuks AS-ilt BIG), põhistab vaid asjaolu, et hagejal oli raha, mida kostjale laenuks anda. Kostja ei ole tõendanud, et hagejal ei olnud raha laenuks andmiseks. Emalt saadud raha kohta vormistatud kinnituskirja ja selle asjaolusid ei saa kostja (kolmas isik) õiguslikult vaidlustada. Seega on võlakohustus hagejal tegelikult olemas olnud (asjas tõendatud) raha kostjale laenuks andmisega. Kostja tunnistab võlakohustust omapoolse võlatunnistuse andmisega, kus tunnistab võlgnevust ja kohustust võlgnevus tasuda. Võlakirja andmisega eeldatakse raha üleandmist ning kostja peab tõendama, et ta raha, mille osas ta kohustuse tagasi maksta võttis, ei ole saanud; 5) ei oma asjas tähtsust, millised ettekäänded kostja esitas hagejale raha saamiseks. Kostja kinnitusest, et tal ei ole pistmist mingi autoparkla ehitusega, on hageja saanud teada, et kostja on hagejale lihtsalt valetanud autoparkla ehitamisest eesmärgiga hagejalt laenuraha saada; 6) on ebaõige väide kolme hagiavalduse esitamise kohta. Hagi ese ja alus on esitatud hagis ja selle täiendusena esitatud seisukohtades sama ning hageja on esitatud hagi täiendanud ning põhistanud seoses eelkõige kostja poolt antud vastustega hagile ja selle täiendustele; 7) on õiguspäraselt loetud kostja poolt 12.09.2000 antud võlakiri laenulepinguks. TsK § 166 sätestab, et kui pooled leppisid kokku sõlmida leping teatud vormis, loetakse leping sõlmituks talle kokkulepitud vormi andmise momendist. TsK § 166 lg 2 sätestab, et kui kooskõlas seaduse või poolte kokkuleppega tuleb leping sõlmida kirjalikult, võidakse see sõlmida nii ühe dokumendi koostamise teel, millele pooled alla kirjutavad, kui ka kirjade, telegrammide, telefonogrammide jms vahetamise teel, millele pool, kes neid saadab, on alla kirjutanud. TsK § 273 kohaselt laenuleping summaga üle viiekümne rubla peab olema sõlmitud kirjalikus vormis. Seega tuleneb eeltoodud seaduslikest alustest, et võlakiri summaga 108 000 krooni peab olema sõlmitud kirjalikus vormis ja seaduse kohaselt loetakse seda ka laenulepinguks, kuna kostja on selle esitanud hagejale omapoolselt alla kirjutades, s.o kohustatud isiku poolt allkirjastatult. Asja lahendamise seisukohalt ei oma tähtsust, et kohus on otsuses asjakohatult märkinud, et laenuleping on mõlema poole poolt alla kirjutatud; 8) on asjakohatud väited võlasuhte ühisvaralise olemuse üle. PKS § 20 lg 1 kohaselt oma varaliste kohustuste eest vastutab abikaasa oma lahusvaraga ja ühisvara selle osaga, mis kuuluks talle ühisvara jagamisel. Kuna hageja mõistis, et kostja poolt hagejalt laenu saamise taotlemine ei seostunud perekonna huvides kostja poolt tegutsemisega, siis hageja keeldus BIG-ist ja emalt saadud raha ilma kostja poolse tagasimaksekohustuseta kostjale andmast. Raha saamiseks hageja käest kostja nõustuski saadud raha kohta kokku väljastama võlakirja tagasimaksekohustusega. Õiguslikult on tegemist kostja varalise kohustuse tekkimisega hageja ees, mis ei seostu perekonna huvidega ega ühisvaraga; 9) on põhjendamatud väited nõude tervikuna aegumise kohta. Apellandi tuginemine asjas VÕSRS §-le 2 on asjakohatu; 10) on kohus viivise arvestamisel lähtunud asjakohastest materiaalõigusnormidest (VÕS §-d 113 ja 94) ning avalikult Internetist kättesaadavatest kehtivatest intressimääradest. Võlakirjast tuleneb apellandi kohustus tasuda 108 000 krooni, mistõttu tuleb kohtuotsuses toodud viivisearvestus lugeda põhjendatuks. Väited väljamõistetud viivise ülisuure summa kohta on põhjendamatud. Apellandi väide, et vastustaja ootas nõude esitamisega eesmärgiga saada ülisuuri viiviseid, on nõude sisuga arvestades vastuoluline ja kohtuotsusega väljamõistetud nõude rahuldatud osaga arvestades täiesti asjakohatu ning põhjendamatu. Nõude esitamise viivitamisega on vastustajal tekkinud tegeliku ja põhjendatud võlanõudega arvestades kahju, arvestades olulises osas nõude

aegumisega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Kohtuistungi toimumise ajaks apellant tõendit ei esitanud ning järgmisel päeval peale istungilt kohtule esitatud tõendist (t.l 225) ei nähtu, et apellandil esineks takistus, mis takistanuks tal ilmuda 07.05.2007 toimunud kohtuistungile. Eeldatavasti ei ole köha selline haigus, mis oleks takistanud apellandil kohtuistungile ilmumast ning seetõttu üksnes kohtu informeerimine haiguslehel viibimisest ei ole mõjuvaks põhjuseks TsMS § 422 tähenduses. Kuivõrd hageja taotles asja sisulist lahendamist, siis lahendas kohus põhjendatult asja ilma kostja osavõtuta TsMS § 414 lg 1 alusel. Hagi aluseks olevad asjaolud olid otsuse tegemiseks piisavalt välja selgitatud ning ka apellatsioonkaebusest ei nähtu, et kostjal jäid esitamata mingeid tõendeid või vastuväiteid hagile.

Põhjendatud ei ole apellandi seisukoht, et võlakirja näol on tegemist ühisvara jagamise kokkuleppega. Hageja andis apellandile 30 000 krooni laenu, kui pooled ei olnud abielus. Lisaks andis hageja apellandile abielu kestel 50 000 krooni laenu, mille ta sai emalt. Hageja on seda käsitlenud kingiks saadud rahasumma apellandile laenamisena. Apellant ei ole tõendanud, et 50 000 krooni näol ei olnud tegemist kingiks saadud rahasummaga. Seega on hageja andnud apellandile 80 000 krooni laenu oma lahusvara arvelt. 2000. a septembris, kui hageja võttis pangast laenu 20 000 krooni ning laenas selle apellandile, olid pooled abielus. Oma olemuselt kuulub hageja kohustus panga ees summas 20 000 krooni ühisvara hulka. Samas aga ei olnud tegemist perekonna huvides võetud varalise kohustusega, sest hageja andis laenuraha apellandile edasi ja selle kohta vormistati ka võlakiri. Seega sõlmisid pooled laenu 20 000 krooni kohta võlaõigusliku tehingu, mis on PKS § 16 kohaselt lubatav. PKS § 16 alusel võivad abikaasad omavahel teha tehinguid lahusvaraga, samuti sõlmida ühisvara täieliku või osalise jagamise kokkuleppeid või kokkuleppeid ühisvara või selle osa valdamise, kasutamise või käsutamise kohta.

Andra Pärsimägi

Egon Konsand

Üllar Roostoja

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.