2-06-2585
Kohus
Tartu Maakohus
Kohtukoosseis
Tartu Maakohtu kohtunik Margit Jõgeva
Otsuse tegemise aeg ja koht
18. juuni 2007.a, Tartu
Tsiviilasja number
2-06-2585
Tsiviilasi
M.M. hagi A.M. vastu 182 012, 86 krooni välja mõistmiseks.
Menetlusosalised ja nende
Hageja M.M. Hageja lepinguline esindaja Armand Mark (Turu Õigusbüroo, Turu 17-21, Tartu); Kostja A.M. 07. mai 2007.a. Kohtuistungisekretär Astrid Sägi
esindajad
Kohtuistungi toimumise aeg Protokollija
menetluses.
Hagiavalduse kohaselt abiellus hageja A.I. mais 2000.a ja A.I. võttis endale abiellumisel hageja perekonnanime „M“. Märtsis 2000.a soovis kostja ehitada tasulist autoparkalat koos autopesulaga ja selleks võttis hageja laenu 28. märtsil 2000.a BIG-st 30 000 krooni. Koos intressidega oli tagasimakse suuruseks 41 880 krooni. Kostjaga jäi hagejal kokkulepe, et kostjal on reaalne võlg hageja ees 30 000 krooni ja intressi osa maksab ta hagejale niisama ära. Hageja maksis BIG-le võla ära summas 41 880 krooni. Septembris 2000.a võttis hageja uuesti laenu summas 20 000 krooni, mille andis samuti kostjale. Koos intressidega oli tagasimakse suuruseks 27 920 krooni. Kostja reaalseks võlaks oli hageja ees 50 000 krooni ja intressi summas 7920 krooni lubas kostja hagejale tagasi maksta niisama. Septembris 2000 andis hageja kostjale 50 000 krooni, mille hageja oli saanud oma emalt. Kuna kostja oli hagejalt saanud kokku 100 000 krooni, siis palus hageja, et kostja kinnitaks võla saamist võlakirjaga septembris 2000.a. Võlakiri kinnitati notari poolt oktoobris 2000.a. Hagi täienduses (tl 70-75) on hageja täpsustanud oma nõuet. Hageja on laenusummadelt ASle BIG tagasi maksnud kokku 70 100 krooni, laenu võttis hageja 50 000 krooni, seega on hageja kahju summas 20 100 krooni. Laen sai võetud kostja huvides ja kostjale üle antud. 2000.a juunikuu makse pidi tegema kostja, mille ta tegi hilinemisega 29.06.2000.a. summas 1675 krooni. Kostja on allkirjastanud nii avalduse kui maksekviitungi pangas. Seega on kostja sisuliselt tunnistanud hagejal panga ees oleva laenukohustuse omapoolse maksmise kohustust. Samuti on kostja tunnistanud võlakirja 13.12.2000.a tehtud pangaülekandega võlakirja kohaselt saadud laenu tagasimakseks esimese sissemakse 1000 krooni tegemisega. Seega on nõudest kaetud 2675 krooni. Kostja elukaaslane on teinud hagejale 04. septembril 2004.a ülekande summas 500 krooni, seega on kostja tunnistanud oma võlga ka septembris 2004.a. Hageja leiab, et kostja on ise oma vastuses kohtule sisuliselt kinnitanud, et ta on hagejalt raha saanud. Intresside arvestus on võlakirjast näha. Kuna kostja ei täitnud oma kohustust, siis on hageja viiviste näol saanud kahju summas 4724 krooni ja 35 senti. Samuti on hagejal tekkinud lisakulu ja kahju seoses AS-st BIG võetud laenuga korterikindlustuspoliisi näol, mida hageja maksis iga aasta summas 495 krooni ajani, mil laenulepingust tulenevad kohustused AS-i BIG ees lõppesid ehk siis kuus aastat, mis teeb hageja lisakuluks 2970 krooni. Hageja on seisukohal, et hagi aegunud ei ole. Kostja on võlakirjas kinnitanud, et võlg loetakse kaetuks kui kogu summa on lõplikult tasutud. Kogu summa lõpliku tasumise tähtaeg on 20.09.2003.a. Hagi on esitatud 31.01.2006, seega TsÜS § 146 lg 1 sätestatud kolme aastase tähtaja sees. Hageja on seisukohal, et asjas kuulub kohaldamisele TsÜS § 146 lg 3, mille kohaselt on hagi aegumise tähtaeg 10 aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Kostja oli teadlik, et hageja ei tööta, et hageja tervis on halb ja et hageja suuda oma kohustusi seoses eluasemega ning pere ülalpidamisega kanda. Hagejal tekkisid kostja süül võlgnevused korteriühistu ees ning sellega seoses viivised. Hageja palub kostjalt välja mõista tulenevalt poolte võlakirjast 108 000 krooni, viivised summas 47 274,81 senti. Nõudest tuleb maha arvata kostja poolt 13.12.2000.a tasutud 1000 krooni. Hageja palub kostjalt välja mõista kahju hageja poolt AS-le BIGP tagasimakse kohustuse täitmisega tasutud intress kui hageja kulu ja kahju summas 20 100 krooni, AS BIGP laenulepingust tulenev kindlustuspoliiside maksumus summas 1729,00 krooni, hageja elukoha üürivõlgnevusest tekkinud viivis summas 4742,35 krooni, tõendite koopiate tasu summas 139,00 krooni, hüpoteegi kustutamisega seotud notari kulud summas 532,70 krooni. Kokku palub hageja kostjalt välja mõista 182 012,86 krooni. Kohtukulud palub hageja jätta kostja kanda.
Kostja, A.M., poolt hagile esitatud vastusest (tl 54-56) nähtub, et kostja hagi ei tunnista. Kostja on seisukohal, et võlanõude olemasolu ei ole tõendatud. Ainuüksi laenulepingute ärakirjade esitamine ei põhista tegelikku laenu saamist AS-st Balti Investeeringute Grupp. Hageja ei ole esitanud dokumentaalseid tõendeid raha tegeliku väljamaksmise kohta, samuti ei ole esitatud tõendeid reaalselt täidetud võlakohustuse kohta AS-i BIG ees nii väidetavalt tagastatud laenusummade kui ka tasutud intressisummade kohta. Hageja ei ole tõendanud, et ta on raha reaalselt kostjale väljamaksnud või üle andnud. Samuti on kostja seisukohal, et hagi on aegunud. Kehtiva Tsiviilseadustiku üldosa § 146 lg 1 järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Kuivõrd maksete tagastamiseks olid kindlaks määratud igakuised maksetähtpäevad, siis tekkinuks õigustatud isikul õigus nõuda sissenõutavaks muutunud võlanõude täitmist igakuiselt vastavas mahus, vahetult maksetähtpäevale järgnevast kuupäevast arvates, kolme aasta jooksul. Vastava võlanõude osale, hageja arvestuse järgi maksetele alates oktoober 2000 kuni jaanuar 2003 koos viivistega tuleb kohaldada aegumist, kuna vastavas ulatuses on nõuded aegunud, väidetava nõude sissenõutavaks muutumisest on möödunud enam kui kolm aastat ning hagi esitati alles 31.01.2006.a. Kohtule esitatud täiendavas vastuses hagile (tl 207-212) on kostja seisukohal, et kostjal puudub, mistahes puutumus hagiavalduses viidatud ning hageja ja AS-i BIG poolt sõlmitud 28.03.2000.a laenulepingusse ja selle lisasse. Lepingu poolteks on hageja ja AS BIG. Kostja kinnitab, et ta ei olnud teadlik hageja poolt AS-ga BIG sõlmitud laenulepingutest, samuti kinnitab kostja et ta ei ole saanud hagejalt hagis märgitud summasid ei ülekandes ega ka sularahas. Samuti ei tea ta, mis otstarbel hageja laenu võttis. Hageja on tõendanud, et hageja sai laenu AS-st BIG, kuid hageja ei ole tõendanud kostjale AS-lt BIG saadud summade üleandmist, selle asjaolu tõendamise kohustus lasub aga hagejal. Kostja ei saa ja seadusest tulenevalt ei peagi tõendama negatiivset, st. kostja ei pea tõendama seda, et ta pole hagejalt mingeid summasid saanud. Samuti ei ole hageja tõendanud oma emalt saadud summa 50 000 krooni üleandmist kostjale. Kostja on seisukohal, et kohtule esitatud võlakiri 12.09.2000 on rahatu, kuivõrd kostja ei ole hagejalt nimetatud rahasummat saanud. Advokaat on üksnes kinnitanud fotokoopia vastavust algdokumendile, viimane asjaolu iseenesest ei tõenda hageja ja kostja vahelist võlasuhte olemasolu ning reaalselt laenu üleandmist kostjale. Kostja palub kohaldada hagi aegumist kuna hagi on aegunud võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 9 alusel. Kostja ei ole hagejale kahju tekitanud ja kostja palub jätta hagi rahuldamata.
Hageja, M.M., poolt kohtuistungil antud seletusest nähtub, et raha üleandmine kostjale toimus sularahas mitmel korral, võlakirja ta kirjutas kogu summa peale. 30 000 krooni andis ta kostjale 29.03.2000.a, raha sai ta BIG-ist. 11.septembril 2000.a sai ta BIG-ist 20 000 krooni, mille andis samuti kostjale. 08.septembril 2000.a andis talle 50 000 krooni M.M., ja kostjale andis ta korraga 70 000 krooni 12.septembril 2000.a. Kostja andis talle võlakirja, milles tunnistab, et võlgneb M.M. 100 000 krooni ja kostja tunnistas võlakirjas ka raha tagasimaksmist koos protsentidega summast 108 000 krooni. Hageja esindaja, Armand Mark’i, poolt kohtuistungil antud seletusest nähtub, et nõue koosneb põhisummast 107 000 krooni. Kostja on maksnud 1000 krooni hageja arvele võlakirja katteks. Nõue tuleneb võlakirjast ja sellel ajal kehtinud seaduse kohaselt nägi seadus ette kohustusena võladokumendi. Kostja poolt anti 12.09.2000.a võladokument. Võlgnevus oli 108 000 krooni, 1000 krooni kostja tagastas hagejale. Kostja kohustus võla tagasi maksma 36 kuu jooksul igakuiste maksetena 3000 krooni. Kostja kohustus lugema võla makstuks kui kogu summa on lõplikult tasutud. Hageja leiab, et antud
kohustusest tuleneb põhimõte, et laenulepingust tulenevat kostja kohustust on tal õigus nõuda kohustuse täitmise üldisest kuupäevast 20.10.2003.a, lisaks sellele, et igakuiste maksete tasumise kohustus tekkis kuumakse tähtaja möödumisega. Viivis on arvestatud alates 01.07.2002.a. kuni 01.07.2005.a. summast 28 890 krooni - VÕS § 113 ja 94 lg 1 järgi 3% aastas. 01.07.2005.a kuni 01.01.2006.a. 5 691.06 krooni ja 01.01.2006.a. kuni 01.07.2006.a. 5 216.25 krooni. Perioodil 01.07.2006.a kuni 01.01.2007.a. – 5 617.50 krooni. Perioodi 01.01.2007.a. kuni 01.05.2007.a. summas 4 681.25 krooni – neid viiviseid ei nõua ja kokku nõuame viiviseid 47 274.81 krooni. Samuti soovib hageja kostjalt kahju väljamõistmist seoses kostja poolt kohustuse mittetäitmisega. Kuivõrd hageja võttis laenu BIG-ist 50 000 krooni ulatuses, siis on kahju hüvitamise aluseks BIG-ile makstud intressid 20 100 krooni, seoses laenu võtmisega maksis hageja kostja huvides kindlustuspoliisi maksumuse 2000.a-l 495 krooni ja 2001.-2005.a kokku 1729 krooni. Seoses kostja poolt kohustuse mittetäitmisega tekkis hagejal kommunaalmaksete võlgnevus summas 4 742.35 krooni korteriühistu Anne 47 ees viiviste näol, mida hageja loeb kostja poolt tekitatud kahjuks. Seoses hagi esitamisega on hagejal tekkinud dokumentaalsete tõendite väljanõudmise ja koopiate tegemise tasu kulu summas 139 krooni. Laenu AS BIG-i ees tagati hüpoteegi seadmisega ja selle kustutamisega tekkis notarikulu kokku 532.70 krooni. Kokku moodustab kahju 27 738.05 krooni. Kostja poolt oma kohustuste täitmata jätmist tuleb lugeda pahatahtlikuks käitumiseks. Kostja oli teadlik, et hageja ei tööta, teadlik oli ta ka hageja halvast tervislikust seisundist ja raskest majanduslikust olukorrast, et hageja kasvatab üksi last, kohustustest AS-i BIG ees, igakuised püsivad kulud seoses eluasemega ja pere ülalpidamisega. Kostja ei tundnud huvi hageja majandusliku olukorra vastu, samuti ei teatanud pikaajaliselt oma elukoha muudatustest. Kostja selline pahatahtlik käitumine põhjustas hagejal täiendavate kohustuste tekkimist tulenevalt võetud laenudest. Hagejal tekkis ka kostja käitumisest tervislik tasakaalutus ja haiguse süvenemine. Hageja leiab, et kostja on rikkunud oma kohustusi tahtlikult ja leiab, et kostja taotlus aegumise kohaldamise kohta tuleb jätta rahuldamata. Hageja esindaja, Armand Mark, on seisukohal, et hagi aegumise arvestamisel lähtub hageja võla lõppsumma tasumise tähtajast, mitte esimese maksetähtpäeva saabumisest. Võlasumma viimane tagasimaksmise tähtaeg oli 20.september 2003.a ja sellest kuupäevast algab aegumise tähtaeg, kuivõrd kostja on võlakirjas kinnitanud, et võlg loetakse makstuks, kui kogu summa on lõplikult tasutud. Hageja esitas uue seadusliku regulatsiooni kohaselt hagi Harju Maakohtusse tähtaegselt, s.o. 30.06.2005.a ja tulenevalt seaduslikust takistusest Tartu Maakohtusse hagi esitamisel 31.01.2006.a ei saa lugeda hagi esitamist aegumistähtaega rikkudes. Hageja on ka seisukohal, et kostja pahatahtlik käitumine põhistab asjas TsÜS § 146 lg 4 kohaldamist, kus nõude aegumistähtajaks saab lugeda 10 aastat ja sellest tulenevalt ei saa lugeda nõude esitamist aegumistähtaja osas rikkunuks ja selle alusel tuleb jätta kostja nõue aegumise osas rahuldamata. Kostja on andnud võlakirja 12.09.2000.a, milles tunnistab võlgnevust hageja ees 100 000 krooni ja võtab kohustuse see tagasi maksta summas 108 000 krooni. Tulenevalt TsK § 162 kohustuse mõiste all mõistetakse, et kohustuse tõttu on üks isik kohustatud teostama teise isiku kasuks teatava teo, nagu üle andma vara, tegema tööd, maksma raha, seega kostja võlakirja andmisega tunnistab oma kohustust maksta hagejale 108 000 krooni. Kostja ei ole tõendanud selle kohustuse täitmist nõuetekohasel viisil ega tähtajaliselt. Sellega on ümberlükatud kostja väide, et ta ei ole hagejalt raha saanud. Sellist võlakirja seadus tunnistab võlakohustuseks – TsK § 233 ja VÕS sätestab sama võla tunnistamise põhimõtte. Antud juhul on võetud hageja ees kostja poolt kohustus, ei saa tõlgendada võlakirja selliselt, et on tegemist kavatsusega võlasuhte tekkimiseks. Võlakirjast tuleneb ilmselge kohustuse tekkimine. Kostja on kategooriliselt väitnud, et ta ei ole seda raha saanud, kuid võlakiri tunnistab kostja kohustust hageja ees ja samuti tõendavad kõik
dokumendid, et hagejal oli võimalus see raha ka kostjale üle anda. Võlakirjas kostja tunnistab oma kohustust ning selle täitmise osas on ta kindlaks määranud nõuetekohase täitmise viisi ja tähtaja. Kostja ei ole oma kohustuse täitmist tõendanud. On ilmselge, et kostja teadis hageja poolt raha võtmist BIG-ist, sest pooled elasid koos. Asjaolu, et kostja väidab, et tema ei olnud teadlik võla võtmisest BIG-ist ei oma asjas tähtsust, oluline on kostja poolt allkirjastatud võlakiri.
Tartu Maakohtu kohtuistungile 07. mail 2007.a ei ilmunud kostja A.M.. Kostja teatas kohtule, et ta on haigestunud ja ei saa kohtuistungist osa võtta. Hageja esindaja taotles asja sisulist arutamist, kuna kostja poolt esitatud arstitõend ei vasta nõuetele. Kostja esitas kohtule tõendi, et ta on haigestunud ja viibib haiguslehel alates 04. maist 2007.a seoses köhaga. Kohus on käesoleva tsiviilasja arutamise edasi lükanud kostja haigestumise tõttu 31.10.2006.a ja 31.01.2007.a. Tartu Maakohus saatis kostjale kirja 12.03.2007.a, (tl 204-205), milles selgitas kohtuistungile ilmumata jätmise tagajärgi vastavalt TsMS § 410 ja § 422 lg 2. Kostja on kohtu kirja isiklikult kätte saanud 19. märtsil 2007.a (tl 206). Kohus arvestades, et 30.10.2006.a, 26.01.2007 ja 04.05.2007.a kostja poolt esitatud tõendid ei vasta sotsiaalministri 22. juuni 2004.a määrusele nr 85, „Menetlustoimingule väljakutsutud isiku enda haigestumise või lähedase isiku ootamatu raske haiguse kohta vormistatava tõendi vorm ja väljaandmise kord“, kehtestatud nõuetele, siis oli hageja esindaja taotlus põhjendatud ja kohus arutas asja sisuliselt ilma kostja kohalolekuta.
Kostja on seisukohal, et kui hagejal oleks põhjendatud ja sissenõutavaks muutunud nõue kostja vastu, siis tuleks vastavale võlanõude arvestusele maksetele alates oktoober 2000 kuni jaanuar 2003 kohaldada aegumist, kuna sellel perioodil on nõuded aegunud. Väidetava nõude sissenõutavaks muutumisest on möödunud enam kui kolm aastat ning hagi esitati kohtusse alles 31.01. 2006.a. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 9 lg 1 sätestab, et tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatud kohaldatakse ka enne 1. juulit 2002 tekkinud aegumata nõuetele. Aegumise algusele, peatumisele ja katkemisele kohaldatakse enne 01. juulit 2002 kehtinud seadust, kui aegumine on alanud, peatunud või katkenud enne 01. juulit 2002. Sama §-i lg 2 kohaselt kui tsiviilseadustiku üldosa seaduse või võlaõigusseaduse kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 1. juulit 2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaega alates 01. juulist 2002.a. Võlakirja järgi kohustus kostja võla tagastama alates 20. oktoobrist 2000 kuni 20.oktoobrini 2003.a osamaksetena. Hageja on seisukohal, et võlg muutus sissenõutavaks alates 20. septembrist 2003.a. Samuti leiab hageja, et antud juhul tuleb kohaldada TsÜS § 146 lg 4 kuna kostja on oma kohustusi rikkunud tahtlikult. Kostja leiab, et kuivõrd maksete tagastamiseks olid kindlaks määratud igakuised maksetähtpäevad, siis tekkinuks õigustatud isikul õigus nõuda sissenõutavaks muutunud võlanõude täitmist igakuiselt vahetult maksetähtpäevale järgnevast kuupäevast arvates. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 146 lg 1 tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat.
Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 146 lg 4 kohaselt nõuete aegumistähtaeg on kümme aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. TsÜS § 146 lg 4 ei tulene tahtluse eeldust. Nõude aegumine ei vabasta põhimõtteliselt võlgnikku kohustuse täitmisest, vaid seab nõude esitamisele ajalise piiri, millal riigi vahendusel nõude maksmapanemisele saab võlgnik aegumise vaide esitada, samuti on aegumise regulatsiooni eesmärgiks ka võlausaldaja sundimine oma nõudeõigust mõistliku aja jooksul maksma panema. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 11 sätestab, et võlasuhtele, mis on tekkinud enne 01. juulit 2002.a, kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud seadust. TsK § 227 sätestas, et isik, kes ei täitnud kohustist või täitis selle mitte nõuetekohaselt, kannab varalist vastutust ainult süü (tahtluse või ettevaatamatuse) olemasolul. Kuna TsÜS §st 146 lg 4 ei tulene tahtluse eeldust, siis peab hageja esitama faktilised asjaolud, millest tuleneb konkreetsel juhul rahalise kohustuse täitmata jätmisel võlgniku tahtlus. Asjaolu, et kostja on maksnud hagejale 1000 krooni ei ole piisav, et kohaldada TsÜS § 146 lg 4. Kohus on seisukohal, et antud juhul kuulub kohaldamisele TsÜS § 146 lg 1. Poolte vahel sõlmitud võlakirjast 12.09.2000.a (tl 39) nähtub, et kostja võlgneb hagejale 100 000 krooni, mille ta maksab hagejale tagasi 36 kuu jooksul igakuiste maksetena 3000 krooni kuus iga kuu 20-ndaks kuupäevaks alates oktoobrist 2000.a. Laenu tagasimakse summa on 108 000 krooni ning võlg loetakse tasutuks kui kogusumma on lõplikult tasutud. TsÜS § 147 lg 3 kohaselt kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg algab selle aasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks. Kui nõue muutub sissenõutavaks arve esitamisega, algab nõude aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada. Seega muutusid poolte vahel sõlmitud laenulepingu järgi hageja 2002 aasta juulikuu kuni detsembrikuu nõuded sissenõutavaks 2003 aasta jaanuaris. Vastavalt Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 9 lg 2 ning TsÜs § 146 lg 1 algas kolme aastane aegumistähtaeg alates 01.07.2002.a ja hageja sai esitada hagi kohtusse 2000.a, 2001 ja 2002 aasta enne 01. juulit tekkinud võlgnevuste kohta kuni 01.07.2005.a. TsÜS § 160 lg 1 kohaselt aegumine peatub õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. Hageja on esitanud hagiavalduse Harju Maakohtusse 30.06.2005.a (tl 188). Harju Maakohus keeldus hagi menetlusse võtmast ja tagastas hagi hagejale kohtumäärusega 21.09.2005.a. Kohtumäärus jõustus 05.10.2005.a (tl 189-190). Hageja on esitanud kohtule perearsti poolt väljastatud tõendi selle kohta, et hageja oli perioodil 18.09.2005-08.02.2006 haige (tl 191). Kuna esitatud tõend ei vasta sotsiaalministri määrusele nr 85; 22.06.2004, siis on kohus seisukohal, et hagejal ei olnud seadusliku takistust hagi esitamiseks. TsÜS § 168 lg 2 sätestab, et nõue ei aegu enne kahe kuu möödumist aegumise peatumise lõppemisest, kui seaduses ei ole ette nähtud, et nõue ei aegu pikema aja jooksul. Seega kulges aegumistähtaeg edasi kuni 06. detsembrini 2005.a. Hageja esitas hagi Tartu Maakohtusse 03. veebruaril 2006.a. Seega on hageja nõuded kuni 01. juulini 2002 aegunud. Sissenõutavaks muutuvad nõuded alates 20.07.2002 kuni 20.09.2003, s.o. summas 45 000 krooni. (3000x15 kuud).
Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 11 kohaselt kohaldatakse võlasuhtele, mis on tekkinud enne 01. juulit 2002, enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud seadust. Hageja nõue muutus sissenõutavaks alates 20.01.2002. Sellel ajal kehtis ENSV Tsiviilkoodeks. Tsiviilkoodeksi § 192 kohaselt kokkulepe leppetrahvi (trahvi, viivise) kohta peab olema sõlmitud kirjalikus vormis. Kirjaliku vormi mittejärgimine toob kaasa kokkuleppe kehtetuse leppetrahvi (trahvi, viivise) kohta. Poolte vahel sõlmitud laenulepingust (tl 39) ega muust kohtule esitatud tõendist ei nähtu, et pooled oleksid leppetrahvis kokku leppinud. Seega ei kuulu hageja nõue viiviste osas perioodi 20.01.2002 kuni 01.07.2002 rahuldamisele. Võlaõigusseaduse § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusejärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohus on arvestanud hageja viivisenõude järgnevatel perioodidel: I periood - 20.07.2002 kuni 01.07.2005 Nõue muutus kuude arv sissenõutavaks kuni 01.07.2005 põhisumma viivitusintress kuus 0,025%
20.07.2002 20.08.2002 20.09.2002 20.10.2002 20.11.2002 20.12.2002 20.01.2003 20.02.2003 20.03.2003 20.04.2003 20.05.2003 20.06.2003 20.07.2003 20.08.2003 20.09.2003
35,33 34,33 33,33 32,33 31,33 30,33 29,33 28,33 27,33 26,33 25,33 24,33 23,33 22,33 21,33
795 krooni 772,5 krooni 750 krooni 727,5 krooni 705 krooni 682,5 krooni 660 krooni 637,5 krooni 615 krooni 592,5 krooni 570 krooni 547,5 krooni 525 krooni 502,5 krooni 480 krooni Summa kokku 9 562,5 krooni
Kohus võttis arvestuse aluseks kalendrikuu 30 päeva ja vastavalt VÕS § 113 ja § 94 oli intressimäär 9% aastas. Arvestuse kohaselt kuulub kostjalt välja mõistmisele viivis perioodi 20.07.2002 kuni 01.07.2005.a eest summas 9 562,50 krooni. II periood - 01.07.2005 kuni 01.01.2006 Perioodi eest on hagejal õigus nõuda kostjalt põhisumma 45 000 krooni tasumist. VÕS § 113 ja § 94 oli intressimäär 9,25% aastas. Järelikult 45 000 kroonise põhisumma pealt tuleb kostjalt tasuda viivist perioodi 01.07.2005 kuni 01.01.2006 eest summas 2 081,25 krooni.
III periood – 01.01.2006 kuni 01.07.2006 Perioodi eest on hagejal õigus nõuda kostjalt põhisumma 45 000 krooni tasumist. VÕS § 113 ja § 94 oli intressimäär 9,75% aastas. Järelikult 45 000 kroonise põhisumma pealt tuleb kostjalt tasuda viivist perioodi 01.01.2006 kuni 01.07.2006 eest summas 2 193,75 krooni. IV periood - 01.07.2006 kuni 01.01.2007 Perioodi eest on hagejal õigus nõuda kostjalt põhisumma 45 000 krooni tasumist. VÕS § 113 ja § 94 oli intressimäär 10,5% aastas. Järelikult 45 000 kroonise põhisumma pealt tuleb kostjalt tasuda viivist perioodi 01.07.2006 kuni 01.01.2007 eest summas 2 362,50 krooni. Kõikide perioodide eest kokku kuulub kostjalt välja mõistmisele viivitusintress 16 200 krooni. Seega kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele põhisummana 45 000 krooni ja viivitusintressina 16 200 krooni, kokku 61 200 krooni.
Hagi aluseks on hageja poolt esitatud 12.09.2000.a dateeritud võlakiri (tl 39), millest nähtub, et kostja võlgneb hagejale 100 000 krooni ja laenu tagasimakse kogu summa on 108 000 krooni. Mõlemad pooled on laenulepingule alla kirjutanud. Kohtus ei leidnud tuvastamist, et nimetatud võlakiri ei kehtiks või oleks võltsitud, seega tuleb asja lahendamisel lähtuda nimetatud võlakirjast ning kuna võlakirja sisust nähtuvalt on hageja andnud raha kostjale laenuks, siis kuulub kohaldamisele Tsiviilkoodeksi § 272 laenulepingu kohta sätestatu. TsK § 272 lg 1 kohaselt laenulepingu järgi annab üks pool (laenutaja) teisele poolele (laenajale) omandusse raha või liigitunnustega piiritletud asjad, laenaja aga kohustub laenutajale sama summa raha või võrdse koguse sama liiki ja sama kvaliteediga asju tagastama. Kostja on seisukohal, et poolte vahel sõlmitud võlakiri on rahatu, kuna kostja ei ole hageja käest raha saanud. TsK § 276 lg 1 on laenajal õigus laenulepingut vaidlustada selle rahatuse pärast, kui ta tõendab, et ta raha või asju laenutajalt tegelikult üldse ei saanud, või sai väiksemas koguses kui lepingus tähendatud. Kohus asja arutanud ja hinnanud tõendeid kogumis leiab, et kostja väited laenulepingu rahatuse kohta on paljasõnalised ja vastuolus antud asjas kogutud tõenditega. Hageja ja AS-i Balti Investeeringute Grupp vahel 28. märtsil 2000.a sõlmitud laenulepingu nr 00041/15a järgi võttis hageja laenu 30 000 krooni (tl 31-35). Hageja ja AS Balti Investeeringute Grupp sõlmisid 11. septembril 2000 lisakokkuleppe nr 1 laenulepingu nr 00041/15a muutmise kohta ja hageja võttis lisaks eelnevale lepingule laenu 20 000 krooni (tl 36-38). Balti Investeeringute Grupi Pank AS-i poolt väljastatud tõendi kohaselt 08.05.2006.a (tl 78) on hageja saanud krediiti 28.03.2000.a 30 000 krooni, millest 721 krooni maksti hagejale sularahas ning 29 279 krooni kanti hageja arveldusarvele ning 11.09.2000.a sõlmitud lisakokkuleppe järgi kanti hageja arveldusarvele 20 000 krooni. Kassa väljamineku orderist nr 127; 28.03.2000.a, kontoväljavõtetest (tl 79-81) nähtub, et hagejale on laekunud 50 000 krooni. M.M. on kinnitanud, et ta on oma tütrele, M.M. andnud 08. septembril 50 000 krooni (tl 89). Laenaja üheks võimaluseks laenulepingu rahatuse tõendamisel on ka asjaolu tõendamine, et laenuandjal puudus laenamiseks raha, sest kui laenuks antavat raha ei olnud, siis ei olnud võimalik ka selle üleandmine laenajale.
Asja materjalide juurde lisatud laenulepinguga nr 00041/15a ja laenulepingu lisakokkuleppega, Balti Investeeringute Grupi Pank AS-i poolt esitatud tõendiga 08.05.2006.a, kontoväljavõtetega ja M.M. kinnitusega, on tõendatud asjaolu, et hagejal olid olemas rahalised vahendid laenu andmiseks. Samuti nähtub asja materjalidest, et kostja on teinud AS-le Balti Investeeringute Grupi Pank
Hageja palub kostjalt välja mõista kahju hageja poolt AS-le BIGP tagasimakse kohustuse täitmisega tasutud intress, kui hageja kulu ja kahju summas 20 100 krooni, AS BIGP laenulepingust tulenev kindlustuspoliiside maksumus summas 1729,00 krooni, hageja elukoha üürivõlgnevusest tekkinud viivis summas 4742,35 krooni, tõendite koopiate tasu summas 139,00 krooni, hüpoteegi kustutamisega seotud notari kulud summas 532,70 krooni, kokku kahju summa 27 243,05 krooni. TsK § 222 lg 1 sätestas, et kui võlgnik ei täida kohustist või ei täida seda nõuetekohaselt, on ta kohustatud hüvitama kreeditorile sellega tekitatud kahjud. Et järgneks käesolevas paragrahvis ettenähtud tsiviilõiguslik vastutus on vaja, et kohustise mittetäitmine oleks õigusvastane, esineks objektiivne põhjuslik seos võlgniku õigusvastase käitumise ja kahju vahel ning võlgniku süü. Kas või ühe eelnimetud tingimuse puudumisel vabaneb võlgnik vastutusest. Lepingust tuleneva kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peab hageja TsK §-st 222 tulenevalt tõendama, et kostja rikkus lepingut, hagejal tekkis kahju ning et rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos. Kostja võib TsK § 227 järgi vastutusest vabanemiseks tõendada, et ta ei ole rikkumises süüdi. Rasket hooletust (ettevaatamatust) ega tahtlust siiski ei eeldata, st neid peab tõendama hageja. Kahju tuleb hüvitada vaid ulatuses, mida ta nägi ette või pidi ette nägema oma rikkumise võimaliku tagajärjena lepingu sõlmimise ajal, välja arvatud juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Kohus on seisukohal, et antud asjas ei ole hageja poolt esitatud tõenditega ega muude tõenditega tuvastatud neid asjaolusid, mis kinnitaksid, et kostja on tahtlikult lepingut rikkunud.
Pooltel peab olema võimalik lepingu sõlmimise hetkel ette kalkuleerida ja hinnata endale lepingu sõlmimisega võetavaid riske ning võimalikku vastutust. Kui üks lepingupool lepingu sõlmimise hetkel näeb, et teise poole võimalik lepingu rikkumine tekitaks talle erakordselt suurt või ebatavalist laadi kahju, siis peaks ta selle teisele poolele teatavaks tegema ning vaid sellisel juhul vastutaks teine pool lepingu rikkumise korral taolise kahju eest. Vajalik on, et võlgnik näeks ette sellist kahju liiki ja põhimõttelist ulatust, nagu see hiljem lepingurikkumise tulemusena tegelikult tekkis. Poolte vahel sõlmitud võlakirjast ei nähtu, et hageja võtab laenu AS-st BIG ja seoses sellega tekkivad hagejal täiendavad kohustused. Võlakirjas on fikseeritud ainult laenusumma, tagasimakse summa ja tagasimakse tähtaeg. Samuti ei nähtu poolte vahel sõlmitud võlakirjast, et hageja oleks informeerinud kostjat või näinud, et juhul kui kostja lepingut ei täida tekib hagejale kahju. Seega ei olnud kostjal võimalust lepinguga endale võetud riske hinnata või hoopis oma vastutus välistada. Muid tõendeid, mis eeldaksid, et kostja võis ette näha tekkivat kahju, kohtule esitatud ei ole. Kuna antud juhul ei leidnud kohtus tõendamist TsK §-s 222 sätestatud kahju koosseis ja et võlgnik vastutab lepingu rikkumise korral ainult sellise kahju eest, mida ta lepingu sõlmimise hetkel ette võis näha, siis ei kuulu hageja nõue kostja vastu kahju väljamõistmiseks, rahuldamisele.
TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lg 3 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Tartu Maakohtu määruse 9. märts 2006.a kohaselt (tl 41) on hageja tasunud riigilõivu 2000 krooni. Riigilõivuseaduse Lisa 1 järgi tasutakse hagilt hinnaga 191 840 krooni riigilõivu 10 250 krooni. Seega on hageja vabastatud riigilõivu tasumisest 8 250 krooni ulatuses. Tulenevalt TsMS § 163 lg 1 hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kohus rahuldas hagi osaliselt, siis jätab kohus poolte õigusabikulud poolte endi kanda. Arvestades hagi osalist rahuldamist jaotab kohus menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Seega tuleb kostja kanda jätta tasumisele kuuluvast riigilõivust 34% kogu hagihinnast tasumisele kuuluvast riigilõivust ja hageja kanda 66% tasumisele kuuluvast riigilõivust arvestades, et hageja poolt on hagi esitamisel tasutud riigilõivu summas 2000 krooni. Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.