Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

26 570,10 (kakskümmend kuus tuhat viissada seitsekümmend krooni 10 senti) Eesti Vabariigi (Keskkonnaministeeriumi Info-ja Tehnokeskuse kaudu) kasuks.

11.01.2004.a. koostatud inventuuriaktist nähtub, et kaupluses oli tööstuskaupu maksumuses 16 737,90 krooni. Ajavahemikul 11.01.- 02.02.2004.a. ei müünud hageja tööstuskaupu. Hageja leiab, et kaupluse inventari äravõtmisega on talle kostja tekitanud kahju. Hageja väiteil oli 03.02.2004.a hageja kaupluses järgmine inventar: külmkapp „Koff“ maksumus 10 000 krooni; jäätise külmlett „Schöller“ maksumus 5 000 krooni; külmlett „Upo“ maksumus 18 000 krooni; vitriiniga müügiletid (2 tk) maksumus 2 000 krooni (kokku); müügiletid (2 tk) maksumus 2 000 krooni (kokku); klaasuksega külmiklett maksumus 10 000 krooni; sügavkülmik maksumus 4 000 krooni; sügavkülmikud (suure uksega) (2 tk) maksumus 4 000 krooni (kokku); riiulid (metallist kõrged) (3 tk) maksumus 12 000 krooni (kokku) riiul (metallist kõrge) (1 tk) maksumus 2 500 krooni kaubariiulid (3 tk) maksumus 9 000 krooni (kokku); (traadist, punast ja valget värvi) maksumus 1 000 krooni (kokku); kosmeetikariiul maksumus 3 000 krooni; elektronkaal „CAS Model“ maksumus 5 000 krooni; kassaaparaat „Sharp“ maksumus 2 500 krooni; elektrikilp maksumus 2 000 krooni; elektriradiaatorid „F-17-3“ (2 tk) maksumus 1 000 krooni (kokku) elektriboiler „General Glasslined“ maksumus 2 000 krooni; veearvesti maksumus 260 krooni; kraanikauss maksumus 500 krooni; laevalgustid (2 tk) maksumus 2 400 krooni (kokku); laevalgusti (1 tk) maksumus 500 krooni; signalisatsiooniseadmed maksumus 8 000 krooni; kaupluse reklaam maksumus 8 000 krooni; ribikardinad maksumus 3 500 krooni; laud maksumus 1 500 krooni; seinariiulid (puidust ja plastikust) maksumus 1 000 krooni (kokku); kaubariiul maksumus 3 000 krooni; riiulid (2 tk) maksumus 5 500 krooni (kokku) akende trellid (2 tk) maksumus 3 600 krooni; gaasiballoonid (2 tk) maksumus 590 krooni (kokku); baarilett maksumus 3 000 krooni; ratastel laud maksumus 1 000 krooni; külmik maksumus 500 krooni; postkaardi alus maksumus 200 krooni; õllekastid (12 tk) maksumus 480 krooni (kokku); raha kassas summas 7 800 krooni. Kokku: 142 730 krooni 2001- 2003 majandusaasta aruannetest nähtuvalt oli hageja kasum vastavalt 15 191 krooni, 33 333 krooni ning 44 023 krooni. Seega oli hageja kolme viimase majandusaasta kasum keskmiselt 30 849 krooni. Hageja järeldab, et ta oleks ka 2004 majandusaastal teeninud kasumit summas umbes 30 849 krooni, kui kostja esindajad ei oleks 03.02.2004.a. lõpetanud hageja kaupluse tegevust. Seega moodustab 03.02.2004.a. sündmuste tõttu hageja saamata tulu summas 30 849 krooni. Hageja palub välja mõista kostjalt 224 515,50 krooni

asjaõigusseaduse (AÕS) § 80, § 82, § 83 ja § 90, võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg 1, § 137 lg 1, § 1043, § 1045 lg 1 ja § 1054 lg 1 alusel. Hageja täiendas 20.06.2005, 09.06.2006, 04.09.2006, 16.11.2006, 16.03.2007 ja 04.09.2007 hagi. Hageja nõuab lisaks põhinõudelt 224 515,50 krooni viivise tasumist alates 4. veebruarist 2004 kuni põhinõudes märgitud kohustuse täitmiseni seadusest tulenevas määras. Viiviste nõuete summa kohtuistungi päeva seisuga on 80 873,92 krooni, millele lisaks hageja palub kostjalt välja mõista viivist summalt 224 515,50 krooni alates 20. septembrist 2007 (s.o kohtuistungi päevale järgnev päev) kuni põhinõude rahuldamiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ette nähtud määras. Hageja on rajanud hagi sellele, et kostja esindajad tungisid õigusvastaselt hageja valduses olnud kaupluse ruumidesse. Hageja väide on tõendatud kostja esindajate koostatud aktide (tl I 15), Põhja Ringkonnaprokuratuuri kirja (tl I 99), Põhja Politseiprefektuuri määruse (tl I 108117) ja Tallinna Ringkonnakohtu määrusega (tl I 176-180). Viimase määruse p 2 (tl I 177) johtub, et L V , T A , T R ja H P tegutsesid kostja huvides ja tema antud korralduse alusel. Seega on põhjendatud hageja nõude esitamine kostja vastu. Tallinna Ringkonnakohtu 28. juuni 2005 pankrotiotsuses (tl I 201-207, p 25) on tuvastatud, et kostja on toiminud hageja suhtes pahatahtlikult rakendades omavoli, mille tulemusel hageja kauplus lõpetas tegevuse. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et kostja esindajad tegutsesid 3. veebruaril 2004 õigusvastaselt. Kostja esindajad põhjustasid kostja nimel tegutsedes hagejale kahju summas 224 515,50 krooni, mis koosneb otsesest varalisest kahjust (kauba, inventari ja raha äravõtmisega tekitatud kahju) ja saamata jäänud tulust. Hageja on esitanud ja tõendanud, et 03.02.2004, mil kostja omavoliliselt võttis hagejalt kaupluseruumi ja selles olevate esemete valduse, oli kaupluses kaupu summas 50 936,50 krooni; sh 34 198,60 krooni toidukaupu ja 16 737,90 krooni tööstuskaupu. Kauba äravõtmine hagejalt, samuti kauba kuulumine hagejale on tõendatud kostja esindajate koostatud aktidega (tl I 18-21, 22-23). Kauba väärtust tõendab hageja inventuuri (tl I 25-34), kauba sissetuleku aruannete (tl I 35-49) ja kassa sissetuleku orderitega (tl I 50-61). Hageja on tõendanud oma õigust kaubelda alkohoolsete jookide ja tubakatoodetega. Nii kauba kui ka inventari ja raha kuuluvuse osas viitab hageja AÕS § 90 lg-le 1, mille kohaselt vallasasja valdaja loetakse oma valduse ajal asja omanikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist. Asjas ei ole vaidlust selles, et hagejale kuulus 03.02.2004 äravõetud asjade valdus enne äravõtmist, samas on hageja tõendanud, et kostja ei saanud ära võetud vallasasjade omanikuks, kuivõrd puudusid AÕS § 92 lg-s 1 ette nähtud mõlemad eeldused: asju ei antud üle, vaid need võeti omavoliliselt; puudus poolte kokkulepe asjade üleandmiseks ja/või omandi üleminekuks kostjale. Inventari äravõtmine hagejalt on tõendatud kostja esindajate koostatud aktidega (tl I 16-17, 24). Inventari asumine kaupluses ja selle töökorras olek on tõendatud ka Tallinna Tervisekaitsetalituse dokumentidega (tl I 152-175, sh kaupluses asetsenud seadmete skeemiga tl I 159). Inventari väärtust tõendab hageja osalt kaupluses olnud esemete ostudokumentidega (tl I 62, 63, 64, 65-66), aga ka võrreldavate seadmete ja esemete hinnapakkumistega (tl I 138139, 140, 141, 142, 143, 144, 145, 146-148, 149-150).

Hageja väiteil tõendab raha olemasolu ja selle jäägi suurust kassas sissetuleku orderitega (tl 50-61), mis näitavad, et kauplus oli igapäevaselt tegutsev ning ühe päeva keskmine müügikäive oli ca 2 000 krooni. Hagejal oli 03.02.2004 kavas tasuda hankijatele, seepärast oli kassas ka mitme päeva raha jääk (nt viimase nelja müügipäeva summa oli 7 727,55 krooni, tl I 59-61). Hageja väide raha olemasolust kassas leidis kinnitust ka tunnistaja F R ütlustega. Arvestades hageja kolme eelmise aasta majandusaasta aruannetes (tl I 67-76, 77-85, 86-98) kajastatud tulemusi peab hageja põhjendatuks hinnata kostja tegevuse tõttu hagejal saamata jäänud tulu suuruseks keskmise kasumi kalendriaastas ehk 30 849 krooni. Kostja õigusvastase tegevuse tõttu kaotas hageja võimaluse jätkata majandustegevust ja saada sellest mõistlikku tulu. Seega peab kostja hageja saamata jäänud tulu hüvitama. Hageja on selgitanud VÕS § 127 lg 4 põhjal, et hagetava kahju tekkimine on kostja tegevusega põhjuslikus seoses, sest kostja esindajate õigusvastase käitumise tulemusel jäi hageja ilma kauplusest äravõetud varast ega saanud kaupluse majandamisest ootuspärast tulu. Hagetav kahju on varaline kahju (VÕS § 128 lg 2), sh nii otsene varaline kahju (VÕS § 128 lg 3) kui ka saamata jäänud tulu (VÕS § 128 lg 4) kooskõlas eeltoodud asjaoludega. Hageja tuginemine kahju suuruse määramisel osalt ka hinnapakkumistele on lisaks põhjendatud VÕS § 132 lg-ga 1, mille kohaselt tuleb muu hulgas asja kaotsiminekust tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. VÕS § 136 lg 1 järgi tuleb üldjuhul kahju hüvitada ühekordselt makstava rahasummana. Kostja väiteil on pooltevaheline leping lõppenud kostja algatusel, millele vaidleb hageja vastu. Kostja väiteil on Põhja Politseiprefektuur hagiga sarnastel asjaoludel menetletava kriminaalasja lõpetanud. Selline kostja väide on teadlikult kohut eksitav, kriminaalasja nr 04730000133 menetlus kestab veel ka praegu (tl I 176-180, 181). Kostja on ka väitnud, et kriminaalasja eeluurimise käigus ei ole tuvastatud vara olemasolu hagejal. Selline kostja väide on ekslik ja samuti teadlikult kohut eksitav. Tallinna Ringkonnakohus on 28. juuni 2005 otsuses (tl I 201-207, p 25) tsiviilasjas nr 2-2/354/05, milles osales ka kostja, selgitanud, et AÕS § 90 lg 1 alusel tuleb eeldada hageja kaupluse ruumides asunud vara kuuluvust hagejale. Kostja on (tl I 184) leidnud, et hageja varal puudub väärtus. Hageja ei nõustu sellise hinnanguga. Nii käesolevas tsiviilasjas kui eelviidatud tsiviil- ja kriminaalasja lahendites on tuvastatud 03.02.2004 vara olemasolu hagejal enne kostja õigusvastast käitumist. Hageja on vara väärtuse kohta esitanud ka tõendid. Samuti on ekslik ja eksitav kostja väide nagu oleks hageja talle kuulunud kauba 2004.a realiseerinud. Hageja ei saanud realiseerida kaupa, mille valdus oli talt ära võetud. Kostja on esitanud novembris 2005 teate ettepanekuga hagejalt võetud vara hagejale tagastamiseks (tl I 200). Hageja on tõendanud 08.06.2006 ülevaatusel tuvastatud inventari üksikute esemete olukorra fotodega, samuti vara varasema seisukorra. Tallinna Ringkonnakohtu menetluse ajal antud hageja ajutise pankrotihalduri vastusest (viidatud ringkonnakohtu otsuses, tl I 206 p 23) johtub, et kostja tegi juba selles menetlusstaadiumis takistusi hageja vara ülevaatamisel. Tallinna Ringkonnakohtu 6. juuni määrusest 2005 kriminaalasjas 2-1/408/05 (tl I 176-180, p 7) selgub, et ka juba 27. oktoobril 2004 puudus kostjal suur osa 3. veebruaril 2004 hagejalt ära võetud vara. Seega on tõendatud, et kostja on kõrvaldanud ja omastanud osa hagejalt võetud varast; samuti see, et kostjale tagasi

pakutud vara on oluliste kahjustuste ja puudustega ning pole enam kasutuskõlblik. Lisaks tuleb arvesse võtta, et kostja tegevuse tõttu lõppes hageja kaupluse tegevus (tl I 201-207, p 25), seega ei saa eeldada, et hagejal oleks tagasi pakutud vara kasutamiseks ja paigutamiseks võimalusi. Hageja osundab Riigikohtu 6. veebruari 2002 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-1-02 väljendatud seisukohale, et omaniku nõuet asja väärtuse vähenemise hüvitamiseks ei välista see, et ta ei nõua asja väljaandmist. Samas on Riigikohus selgitanud, et vindikatsiooninõude eelduseks on individuaalselt määratletava asja säilimine. Eelneva põhjal on hageja arvates antud asjas välistatud nii vindikatsiooninõude esitamine kui ka asjade vastuvõtmine kostja taotlusel. Hagejal on õigus valida, kas ta õigusvastaselt ära võetud vara eest nõuab kahjuhüvitist või vara tagastamist. Hageja on esitanud kahju hüvitamise nõude ja selle edukus ei saa olla sõltuvuses hageja seisukohast vara tagasivõtmisel. Samas ei ole vara tagasivõtmine ka võimalik, sest see ei ole esialgsel kujul säilinud. Kostja vastuväited ja selle põhjendused

seisukohal, et hageja poolt viidatud säte - VÕS § lg 3 ei reguleeri juhtumeid, kus rentnik esitab rendileandjale alusetu tasaarvestusavalduse. OÜ S leiab, et kauba äravõtmine hagejalt, samuti kauba kuulumine hagejale on tõendatud kostja esindajate koostatud aktidega. Kauba väärtust tõendab OÜ S enda poolt teostatud inventuuri, kauba sissetuleku aruannete ja kassa sissetuleku orderitega. Hageja hinnangul oli seisuga 03.02.2004.a. kaupluses kaupu summas 50 936,50 krooni, sh 34 198,60 krooni väärtuses toidukaupu ja 16 737,90 krooni väärtuses tööstuskaupu. Kostja esindajad on 03.02.2004.a. koostanud aktid OÜ-le S kuulunud kaupade (sh kiiresti rikneva kauba) kohta. Asjaolu, et OÜ S nimetatud aktidele viitab, näitab üheselt hageja nõusolekut kostja poolt aktides tooduga. Ometi ei ühti kostja esindajate poolt koostatud aktid hageja poolt esitatud andmetega. Kostja saab lähtuda üksnes tema esindajate poolt 03.02.2004.a. koostatud aktides toodust. Kostja poolt koostatud inventeerimisaktides on nimetatud mõni kaubaartikkel, nagu pitsa Bistroo, sink, suveniirid ja limonaad, mis hageja poolt 11.jaanuari 2004.a. inventuuriaktis ega dokumendis „kauba sissetulek” eelpoolnimetatud kaubana ei kajastu. Kostja esindajate poolt 03.02.2004.a. koostatud inventeerimisaktis toodud kaubale on kostja, võttes arvesse hageja poolt 11.jaanuar 2004.a. ja kauba sissetuleku dokumentidest saadud hinnad, saanud hinnaks 14 418.7 krooni. Inventariseerimisaktis „Kiiresti riknev kaup” nimetatud kauba hindab kostja lähtudes kostja kauba sissetuleku dokumendis toodud hindadest summale 1 719 krooni. Seega hindab kostja 03.02.2004.a. hageja üleskirjutatud kauba väärtuseks 16 137.7 krooni. Hageja 15.11.2006.a. hagi täpsustusele (tl 51) on lisatud ostuarved, millega hageja soovib tõendada kaupade ostuhindu. Kostja pöörab tähelepanu asjaolule, et rida hageja poolt esitatud arveid nr 153 (tl 123), nr 212 (tl 134), nr 240 (tl 136), nr 270 (tl 143) , nr 304 (tl 151), nr 320 (tl 154), nr 330 (tl 156), nr 362 (tl 163), nr 399 (tl 170), nr 425 (tl 174), nr 448 (tl 176) on tasutud sularahas ning enamus nendest arvetest on tehtud eraisikule. Arved nr 29/13 (tl 118) ja nr 88 (tl 178) on vormistatud OÜ A nimele. Sellest tulenevalt palub kostja nimetatud arved, kui asjasse puutumatud tähelepanuta jätta. Tunnistajad T R ja T A , kes viibisid 03.02.2004.a. inventariseerimisaktide koostamise juures, on mõlemad kinnitanud (II kd tl 16 ja 18), et kaupadel ei olnud saatelehti. Kostja esindajad on 03.02.2004.a. koostanud aktid OÜ-le S kuulunud seadmete ja väikevahendite inventeerimise kohta. Asjaolu, et OÜ S nimetatud aktidele viitab, näitab üheselt hageja nõusolekut kostja poolt aktides tooduga. Hageja seadusliku ja hageja volitatud esindajate poolt on 08.06.2006.a. (II kd tl 25) koostatud „Vara ülevaatamise akt”, millest nähtub, et kaupluse ruumides asuvad 14 artiklit seadmeid ja väikevahendeid. Seadmete kohta koostatud aktis ei ole märget, et seadmetel oleksid olulised puudused. Hageja on väitnud 08.06.2006.a. hageja teatises (II kd lk 22-24), et ükski talle üleandmiseks pakutud ese ei ole kas hõlmatud vaidlusega, ei ole säilinud kas senisel kujul või vähemalt sellisena, et seda saaks veel sihipäraselt kasutada või on nii oluliselt kostja tegevuse (või tegevusetuse) tõttu kahjustunud, et asjadel puudub sisuliselt väärtus. Hageja taoline väide ei

ole millegagi tõendatud. Hageja ei ole ka eraldi välja toonud, millised esemed täpselt on hävinenud ja millised esemed kahjustunud, vaid esitatud on üldsõnaline väide esemete vastuvõtmisest keeldumise põhjendamiseks. Samuti ei ole hageja esitanud omapoolset hinnangut, milline väärtus siis esemetel oli (kuna hageja väidab, et sisuliselt asjadel väärtus puudus – järelikult mingisugune väärtus ikkagi oli). Hageja ei ole kohtumenetluse jooksul taotlenud seadmete töökorras oleku kontrolli (nt vaatluse korraldamist) ega esitanud mingeid tõendeid vara väärtuse vähenemise kohta (nt eksperdiarvamusega), kuigi selline võimalus hagejal jätkuvalt oli. Hageja on lihtsalt keeldunud esemete vastuvõtmisest ning nõuab põhjendamatult jätkuvalt rahalist hüvitist. Kostja on seisukohal, et puudub alus hüvitada hagejale nende esemete väärtust, mille vastuvõtmisest kostja on põhjendamatult keeldunud. Samuti on 20.02.2004.a. (I kd tl 24) koostatud akt, mille kohaselt jäid laoruumi OÜ S alljärgnevad asjad:

jooksul, mis hagejal mõistlikult tegutsedes pidi kuluma selleks, et alustada kaubandustegevust mujal ruumides. Seega ei saa kostja nõustuda hageja nõudega ühe aasta saamata jäänud tulu osas, mis on saadud arvestades kokku 3 viimase kalendriaasta kasumi keskmine kasum. Kostja on seisukohal, et kuna hagejal oli juba jätkuvalt probleeme oma kohustuste täitmisega (sealhulgas rendiarvete tasumisega), siis oli hageja majanduslik olukord raske ning puudub igasugune mõistlik alus eeldada, et hageja oleks üldse kasumlikult edasi tegutsenud. Hageja ei ole esitanud tõendeid, mis kinnitaksid temal tulu saamata jäämist. Vaidlus puudub selles, et hageja oli rikkunud rendilepingut, mistõttu ta võis ja pidi arvestama sellega, et majandustegevuse jätkamine rikutud lepingu alusel ei saa jätkuda. Samuti pidi hageja arvestama sellega, et ta on kohustatud oma vara arvelt tasuma rendilepingu järgse kohustuse. Kuna tal puudusid selleks rahalised vahendid, oleks ta pidanud müüma oma vara, mille tulemusel oleks ikkagi tema majandustegevus halvenenud või katkenud ning tulu jäänud saamata. Keskkonnaministeeriumi vastuhagi

Keskkonnaministeeriumi poolt koostatud võlgnevuste arvestuse kohaselt, võttes aluseks esitatud arved, võlgneb OÜ S käesoleval ajal Keskkonnaministeeriumile põhivõlgnevusena 162 305,89 krooni. Keskkonnaministeerium täiendas 14.06.2006 ja 23.02.2007 vastuhagi. OÜ S on (tl 6-9 ja 55) esitanud kohtualluvuse ja aegumise vastuväited ning asunud seisukohale, et vastuhagi on esitatud hoolimata ettenähtud kohtualluvusele (vahekohus) valele kohtule ning seda ei saa käesolevas asjas menetleda. OÜ S leiab, et pooled on sõlmitud rendilepinguga kokku leppinud erandliku kohtualluvuse. Keskkonnaministeerium sellise seisukohaga ei nõustu, kuivõrd rendilepingu punkt 11 sätestab, et lepingu sõlmimisel, muutmisel ja lõpetamisel tekkivad vaidlused lahendatakse läbirääkimiste teel osapoolte kokkuleppel. Kokkuleppe mitte saavutamisel lahendab vaidluse vahekohus. Kuna vastuhagi nõue on lepingust tulenev võlanõue, ei ole tegemist lepingu sõlmimise, muutmise ega lõpetamise tekkiva vaidlusega, mistõttu ei kohaldu erandlik kohtualluvus. Seega kuulub vastuhagi läbivaatamisele tsiviilkohtus. OÜ S vastuväited on paljasõnalised ja tõenditega katmata. Samas on OÜ S mõned arved rendilepingu kehtivuse ajal november 1998 – jaanuar 2004 tasunud. OÜ S poolt tasutud arvetel oli samuti märgitud rent, halduskulud, kommunaalkulud ja maamaks. Keskkonnaministeerium leiab, et arve tasumisega aktsepteeris OÜ S arvetel toodut ja kinnitas, et on sellise teenuse tarbinud. Samuti ei ole OÜ S tasutud arvete tasumist vaidlustanud. OÜ S on kinnitanud, et ta on üüriarved kättesaanud (sh 12.09.2007.a eelistungil). Seega pidi ta olema teadlik üüriarvetel sisalduvatest kommunaalteenuse tasudest – OÜ S ei ole vaidlustanud arvetel märgitud kommunaalteenuste saamist varem kui alles vastuses vastuhagile. Juhul, kui OÜ S ei oleks kommunaalteenuseid (vesi, elekter, soojusenergia) rendilepingu kehtivuse aja jooksul saanud, oleks ta kindlasti esitanud vastava pretensiooni. Seda aga tehtud ei ole. Põhja politseiprefektuuri kriminaalasja 04730000133 kriminaalmenetluse lõpetamise määrusest (Ikd tl 110) nähtub, et OÜ S seadusliku esindaja ütluste kohaselt pakkus ta välja, et teha rendivõla tagasimaksmiseks maksegraafik. Sellest saab üheselt järeldada, et OÜ S oli üürivõlast teadlik ja aktsepteeris seda. OÜ S on asunud seisukohale, et Keskkonnaministeerium on teadvalt viinud OÜ S eksitusse rendilepingu sõlmimisel, jättes OÜ S teavitamata kasutusloa puudumisest. Keskkonnaministeerium rõhutab, et rendilepingu sõlmimise tingimuseks ei olnud xxxasuva hoone kasutusloa olemasolu, sellist tingimust ei tulene ühestki poolte vahel sõlmitud kokkuleppest. Seega võttis OÜ S endale riisiko sõlmides rendilepingu objektile, millele ei oldud rendilepingu sõlmimise hetkeks kasutusluba väljastatud. Keskkonnaministeerium muutis 22.08.2007.a. kohtule esitatud vastuhagi täpsustuses põhivõlgnevuse summat. Keskkonnaministeerium loobus vastuhagi nõude suurendamisest, kuna põhivõlgnevus moodustab kokku summa 162 212 krooni, kuid võttes arvesse OÜ S poolt tasutud summad moodustab võlgnevus kokku 157 503,20 krooni, mitte 162 212 krooni,

nagu vastuhagi täpsustuses on ekslikult märgitud. Vastuhagi täienduses ei olnud ekslikult arvestatud maha juba tasutud summasid. 23.02.2007.a. esitatud vastuhagi täienduses märgitud arvel nr 33 (I kd tl 246) toodud summa on 3 592,65 krooni. Nimetatud arvel on rendisummaks märgitud 1 080 krooni, millele lisandub käibemaks 194,4 krooni. Keskkonnaministeerium esitab oma nõude lähtudes rendilepingus toodud 850 kroonist ja sellele lisatud käibemaksust summas 153 krooni. Seega vähendab Keskkonnaministeerium arvel nr 33 toodud summat 271,40 krooni võrra ja esitab nimetatud arve kohta nõude summas 3 321, 24 krooni (kajastub õigesti Keskkonnaministeerium poolt 17.09.2007.a. edastatud tabelis). Kuna vastuhagi on esitatud summas 157 503,20 krooni, siis on Keskkonnaministeerium kohustatud vähendama hagi 271,40 krooni võrra. Seega moodustab vastuhagi põhinõue kokku summa 157 231,80 krooni (157 503,20 – 271,40). OÜ S on vastuhagi korduvalt tunnistanud. OÜ S on 15.08.2000.a. esitanud Keskkonnaministeeriumi Info- ja Tehnokeskusele avalduse, milles palub rendivõlast 33 603.50 krooni arvestada maha ruumide remondiks kulutatud summa ja ülejäänud võlasumma maksab jagades selle summa aasta lõpuni (II kd tl 210). Samuti on OÜ S tunnistanud rendivõlga Keskkonnaministeeriumi Info- ja Tehnokeskusele 17.02.2004.a. edastatud kirjas (tl 230), milles palutakse rendivõlast maha arvestada remondile kulunud 84 503 krooni. Ülejäänud summa palub OÜ S tasuda graafiku järgi. Seega on OÜ S, jättes nimetatud nõude Keskkonnaministeeriumi ees rahuldamata, kinnitanud, et rikkus oma kohustusi tahtlikult ja teadlikult. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 4 sätestab, et tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kümme aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Samuti vastavalt TsÜS §-le 158 lg 1 aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt nõude tunnustamine võib seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos. OÜ S on korduvalt nõuet tunnustanud (kirjalikult kinnitades võlgnevuse olemasolu või osaliselt võlgnevust tasudes), seega iga tunnustamisega aegumine katkes ja algas uuesti. VÕS § 102 sätestab, et võlgnik peab võlausaldajale teatama kohustuse täitmist takistavast asjaolust ja selle mõjust kohustuse täimisele viivitamata pärast seda, kui ta sai takistavast asjaolust teada. OÜ S ei ole Keskkonnaministeeriumile rendilepingust tuleneva nõude täitmise takistavast asjaolust teada andnud, seega on OÜ S rendilepingus tulenevat nõuet rikkunud tahtlikult. Vastuhagi nõude viiviste arvestuse osas arvestab Keskkonnaministeerium viivist järgnevalt: arvetelt, millistel on rendisumma toodud väiksemas summas kui lepingus kokku lepitud, arvestab Keskkonnaministeerium viivist arvetel toodud summalt. Kuna Keskkonnaministeerium arvestab viivist tema poolt väljastatud arvel näidatult, väheneb rendivõlalt arvestatud viivis, ning see moodustab kokku summa 604 357 krooni (II kd t lk 55). Arvetelt, millistel on rendisumma toodud suuremas summas kui lepingus kokku lepitud, arvestab Keskkonnaministeerium viivist lepingus kokkulepitud rendisummalt ja viivis moodustab kokku 836 328 krooni. (II kd t lk 245-246). Eeltoodust lähtuvalt on arvestuslik

viivisesumma 1 440 685 krooni. Keskkonnaministeerium palub OÜ-lt S välja mõista 157 231,8 krooni ja viivis 1 440 685 krooni. OÜ S vastuväited vastuhagile

olid OÜ S tehtud kulutused väiksemad kui pakkumuses näidatud summa. Seega olid OÜ S tehtud remondi kulutused põhjendatud. OÜ S esitab tõendina ka ärakirja Keila Linnavalitsuse 17. oktoobri 2002 korraldusest nr 302, millega keelduti OÜ-le S kauplemisluba väljastamast põhjusel, et xxxKeilas asuval hoonel puudub kasutusluba. Lisaks johtub korraldusest sisuliselt, et Keskkonnaministeerium on teadvalt viinud OÜ S eksitusse üürilepingu sõlmimisel jättes OÜ S teavitamata, et hoonel puudub kasutusluba. OÜ S vaidleb vastu Keskkonnaministeeriumi viiviste nõudele ja palub jätta selle rahuldamata. OÜ S leiab, et Keskkonnaministeeriumi viiviste nõue on valdavalt aegunud. Keskkonnaministeerium esitas viiviste nõude 14.09.2006, seega olid selleks ajaks TsÜS § 144 ja § 146 lg 1 alusel aegunud kõik viiviste nõuded, mis võisid olla muutunud sissenõutavaks enne 14.09.2003. Sellisel juhul on võimaliku viivise arvestamise ja nõudmise aluseks üksnes kostja üürinõue perioodist september 2003 kuni jaanuar 2004, kokku viie kuu eest ehk summas 4 250 krooni. Arvestades senist kohtupraktikat ei tohiks sellisel juhul viiviste summa ületada sama põhivõla summat, millelt viivist arvestada ehk 4 250 krooni. Nimetatud summas teeb OÜ S täiendava tasaarvestuse avalduse. OÜ S esitab vastuhagi nõudele aegumise vastuväite osas, milles vastuhagi nõue puudutab poolte võimalikke suhteid varasemast ajast kui kolm aastat enne vastuhagi esitamist. OÜ S leiab, et Keskkonnaministeeriumi tuginemine vastuhagis poolevahelisele võlaõiguslikule suhtele annab aluse lähtuda TsÜS § 146 lg-st 1, mille kohaselt aegub tehingust tulenev nõue kolme aastaga. OÜ S on seisukohal, et Keskkonnaministeerium ei ole seega õigustatud ja OÜ S ei ole kohustatud täitma võimalikke OÜ S varasemaid kohustusi. Keskkonnaministeeriumi viidatud nõude tekkimise perioodist langeb osa perioodi enne TsÜS kehtimist, kuid ka vastav nõue on aegunud võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 9 alusel. Kehtiva õiguse baasil tuleks vastuhagile lisatud lepingudokumendist tulenevat võlaõiguslikku suhet OÜ S arvates pidada üürisuhteks. Keskkonnaministeerium ei ole põhjendanud, miks tema arvates on siiski tegemist rendisuhtega ja mille alusel arvab ta olevat kogu lepinguperioodil kohaldatavad võlaõigusseaduse normid. Keskkonnaministeerium ei ole tõendanud, et tema esitatud nõue oleks muutunud sissenõutavaks. Lepingu p 4.3 ja 7.1.3 kohaselt tekib üürnikul maksekohustus arves toodud summast põhjendatud osas seitsme pangapäeva möödumisel vastava arve kättesaamisest. Seega lasub Keskkonnaministeeriumil tõendamiskoormis asjaolu osas, kas ja millal on OÜ S vastavad arved kätte saanud. Keskkonnaministeerium ei ole põhjendanud, miks ta lähtub väidetava OÜ S võlgnevuse arvestamisel teistsugusest üürihinnast kui vastuhagile lisatud lepingudokumendist johtub. Lepingu p 4.1 annab alust seisukohaks, et niisugusest lepingust tuleneb üürileandjal õigus nõuda üüri 850 krooni kuus. Keskkonnaministeerium ei ole esitanud tõenditena lepingu p 4.2 ja 8.1 kohaseid lepingu muutmise dokumente. Keskkonnaministeerium ei ole tõendanud, et ta oleks osutanud OÜ-le S kommunaalteenuseid või kandnud halduskulusid vastuhagi nõude summas kajastatud ulatuses.

Keskkonnaministeerium on jätnud ka arvestamata tõsiasja, et OÜ S on oluliselt parendanud kõnealuste ruumide seisukorda, millise summa ulatuses on hageja õigustatud kostja võimalikku nõuet tasaarvestama. OÜ S vaidleb vastuhagile vastu nii põhinõude kui viiviste osas. Vastuhagi on valdavalt aegunud, selle esitamisel pole järgitud kohtualluvuse kokkulepet. Vastuhagi mitte-aegunud osa on väiksem kui OÜ S poolt üüripinnale tehtud kulutused, mille osas OÜ S on teinud Keskkonnaministeeriumile ka tasaarvestuse avalduse. OÜ S on (tl II 6-9) esitanud kohtualluvuse ja aegumise vastuväited. Vastuhagi nõue on tõendamata ja ebaselge, seetõttu tuleb vastuhagi läbivaatamise korral see jätta rahuldamata – seda nii põhinõude kui viiviste osas. Keskkonnaministeeriumi nõue on aegunud põhinõudena osas, mis muutus sissenõutavaks enne 3. märtsi 2003, st kuni arveni nr 21 (kaasa arvatud). Viiviste nõue on aegunud osas, mis muutus sissenõutavaks enne 14. septembrit 2003. Nimetatud vastuväited rajanevad TsÜS §-le 144 ja § 146 lg-le 1. Ekslikud on Keskkonnaministeeriumi väited sellest, et OÜ S on rikkunud lepingust tulenevat tasumise kohustust tahtlikult. Poolte vahel peeti läbirääkimisi ja Keskkonnaministeerium andis suulise nõusoleku üüritud ruumides parenduste tegemiseks. OÜ S tegigi kooskõlastatud parendused, kuid Keskkonnaministeerium on senini keeldunud OÜ S kulutusi kirjalikult aktsepteerimast. Sellega on Keskkonnaministeerium ise oma tegevusega pannud OÜ S olukorda, kus OÜ-l S ei olnud võimalik üüri tasuda ning selline kohustuse rikkumine ei ole tahtlik. Keskkonnaministeerium möönab, et ta on samade poolte vahel varem peetud vaidluses pankrotiasjas pidanud Keskkonnaministeerium nõuet tõendatuks summas 45.335,60 krooni (pankrotitoimik II tl 60jj), vaielnud selles osas vastu üürinõudele perioodil 3. oktoobrist 2002 kuni 5. detsembrini 2005, mil OÜ S ei saanud kauplust kasutada kauplemisloa puudumise tõttu. OÜ S seisukohalt ei ole tegemist nõude tunnustamisega TsÜS § 158 tähenduses. OÜ S avalduses ei ole piisavalt määratletud, millist nõuet ta tunnistaks, samuti puudus OÜ-l S tahe nõuet tunnistada, tegemist oli vaid vaidlusega Keskkonnaministeerium toonase nõude põhjendatuse üle. OÜ S on esitanud Keskkonnaministeeriumile 19.02.2004 avalduse (pankrotitoimik I tl 88-89), milles on esitanud tasaarvestuse muu hulgas remondikulude (33.603 + 3.5000) krooni eest, milliste arvelt saadud hüve jäi pärast 3. veebruari 2004 vahejuhtumit Keskkonnaministeeriumi käsutusse. Tasaarvestatud summas 33.603,50 krooni suurune remondikulu oli Keskkonnaministeeriumile teada alates 15.08.2000. Keskkonnaministeerium ei ole OÜ S tasaarvestuse avaldusele seni vastu vaielnud, seega tuleb lugeda Keskkonnaministeerium sellega nõustunuks. Pärast senise tasaarvestuse summaga arvestamist võib pidada OÜ S nõuet tõendatuks summas 8.232,60 krooni. Nimetatud summas tegi OÜ S 15.11.2006 täpsustuses täiendava tasaarvestuse avalduse märgitud vahesummaga, st hagis mittenõutava osaga hüvitamisele kuuluva inventari väärtusest. OÜ S märgib, et tema varasemad avaldused on olnud kantud soovist saada hüvitist OÜ S tehtud remondikulude eest ja avalduste sisuks on remondikulude suuruse märkimine ja avaldamine, mitte aga nõustumine Keskkonnaministeeriumi nõudega OÜ S vastu või sellise nõude tunnistamine. OÜ S vaidleb vastu kommunaalteenuste ja hoolduskulude nõuetele väitega, et selliseid teenuseid ei ole Keskkonnaministeerium OÜ-le S osutanud, Keskkonnaministeerium ei ole vastupidist ka tõendanud. Maamaksu ja muude nõuete kohta ei ole Keskkonnaministeerium esitanud tõendeid, millest johtuks niisuguse kulu arvestused, seega on ka vastav nõude osa põhjendamata ja tõendamata.

OÜ S vaidleb vastu Keskkonnaministeeriumi nõudele kogu käibemaksu osas, sest Keskkonnaministeerium esitatud arvetel (tl 221jj) ja nõuet kajastavas tabelis ei ole käibemaks märgitud ühesugusena. Samas on Keskkonnaministeeriumil õigus nõuda OÜ-lt S ainult seadusega kooskõlas arvestatud ja arvel kajastatud käibemaksu tasumist. Keskkonnaministeerium ei ole esitanud uusi korrigeeritud arveid, seega puudub Keskkonnaministeerium õigus nõuda OÜ-lt S käibemaksu tasumist. OÜ S on selgitanud, et 7. veebruari 2006 Riigikontrolli kokkuvõttest 2002. aasta raamatupidamise aastaaruande vaheauditist Keskkonnaministeeriumi Infoja Tehnoloogiakeskusele (pankrotitoimik I tl 82-85) johtub Keskkonnaministeeriumi tavapärane käitumine mitte arvestada viiviseid üürisuhetes. Samuti ei ole Keskkonnaministeerium esitanud viiviste nõuet pankrotiasjas ega käesolevas tsiviilasjas enne 14.09.2006. Hageja on seisukohal, et esitades nii hilises menetlusstaadiumis täiesti uuelaadse nõude, samuti nõudes riigina väikeselt äriühingult viiviseid summas, mis ületavad ca 30-kordselt hageja praeguse vaidluseni viinud eelnenud majandusaasta kasumit, on Keskkonnaministeerium käitunud pahatahtlikult ning eiranud VÕS §-st 6 ja TsMS § 200 lg-st 1 tulenevat hea usu põhimõtet.OÜ S vaidleb vastu viiviste nõudele ka sellises osas sisuliselt. OÜ S on seisukohal, et Keskkonnaministeeriumil puudub nõue OÜ S vastu, seega pole alust ka viiviste nõudmiseks. OÜ S taotleb, et kohus kohaldaks viiviste nõude osas ka analoogiat VÕS § 159 lg-ga 2 ja § 162 lg-ga 1 ning jätaks viiviste nõude ka neil alustel kas rahuldamata või vähendaks seda oluliselt. Kohtu põhjendused

(VÕSRS)

§

lg

järgi kohaldatakse enne

Vaidlus on poolte vahel selles, et OÜ S väiteil tegi ta vaidlusalustes ruumides remonti, mistõttu ei pidanud tasuma Keskkonnaministeeriumile renti kasutatud pinna eest ja kas OÜ S oli õigustatud tasaarvestama rendi remondimaksetega. Vaidlus on poolte vahel selles, kas Keskkonnaministeerium on õigustatud esitama vastuhagi tsiviilkohtule ja kas Keskkonnaministeeriumi rendi- ja viiviste nõue on aegunud.

skeemi ja dokumentidega (I kd lk 152-175). AOÜ, AS-i M , AS-i K E ja E B ostudokumentidega on tõendatud inventari väärtus summas 14 160 + 2 950 + 2 187 + 16 933 = 36 230 krooni (I kd lk 62-66). Kohus nõustub OÜ S seisukohaga, mille kohaselt on ta lähtunud äravõetud inventari hindade kindlaksmääramisel võrreldavate seadmete ja esemete hinnapakkumistega (I kd lk 138-148). Kohus asub seisukohale, et Keskkonnaministeeriumil tuleb hüvitada OÜ-le S äravõetud inventar: külmik „Koff“ maksumus 10 000 krooni; jäätise külmlett „Schölle” maksumus 5 000 krooni; külmlett „Upo“ maksumus 18 000 krooni; vitriiniga müügiletid (2 tk) maksumus 2 000 krooni (kokku); müügiletid (2 tk) maksumus 2 000 krooni (kokku); klaasuksega külmiklett maksumus 10 000 krooni; sügavkülmik maksumus 4 000 krooni; sügavkülmikud (suure uksega) (2 tk) maksumus 4 000 krooni (kokku); riiulid (metallist kõrged) (3 tk) maksumus 12 000 krooni (kokku); riiul (metallist kõrge) (1 tk) maksumus 2 500 krooni; kaubariiulid (3 tk) maksumus 9 000 krooni (kokku); (traadist, punast ja valget värvi) maksumus 1 000 krooni (kokku); kosmeetikariiul maksumus 3 000 krooni; elektronkaal „CAS Model“ maksumus 5 000 krooni; kassaaparaat „Sharp“ maksumus 2 500 krooni; elektrikilp maksumus 2 000 krooni; elektriradiaatorid „F-17-3“ (2 tk) maksumus 1 000 krooni (kokku) elektriboiler „General Glasslined“ maksumus 2 000 krooni; veearvesti maksumus 260 krooni; kraanikauss maksumus 500 krooni; laevalgustid (2 tk) maksumus 2 400 krooni (kokku); laevalgusti (1 tk) maksumus 500 krooni; signalisatsiooniseadmed maksumus 8 000 krooni; kaupluse reklaam maksumus 8 000 krooni; ribikardinad maksumus 3 500 krooni; laud maksumus 1 500 krooni; seinariiulid (puidust ja plastikust) maksumus 1 000 krooni (kokku); kaubariiul maksumus 3 000 krooni; riiulid (2 tk) maksumus 5 500 krooni (kokku); akende trellid (2 tk) maksumus 3 600 krooni; gaasiballoonid (2 tk) maksumus 590 krooni (kokku); baarilett maksumus 3 000 krooni; ratastel laud maksumus 1 000 krooni; külmik maksumus 500 krooni; postkaardi alus maksumus 200 krooni; õllekastid (12 tk) maksumus 480 krooni (kokku), kogumaksumuses 134 930 krooni.

VÕS § 128 lg 3 järgi otsene varaline kahju hõlmab eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. VÕS § 128 lg 4 kohaselt saamata jäänud tulu on kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. Hagetav kahju on varaline kahju (VÕS § 128 lg 2), sh nii otsene varaline kahju (VÕS § 128 lg 3) kui ka saamata jäänud tulu (VÕS § 128 lg 4) kooskõlas eeltoodud asjaoludega. VÕS § 132 lg 1 kohaselt asja hävimisest või kaotsiminekust tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. Kui asja väärtus oli hävimise või kaotsimineku hetkel, võrreldes uue samaväärse asja väärtusega, oluliselt vähenenud, tuleb väärtuse vähenemist kahjuhüvitise määramisel mõistlikult arvestada. Kohus asub seisukohale, et Keskkonnaministeeriumil tuleb hüvitada OÜ-le S kaupade ja inventari äravõtmisega tekitatud kahju ja saamata jäänud tulu 45 850,40 + 134 930 + 30 849 = 211 629,40 krooni. Seega kuulub hagi rahuldamisele osaliselt. Hagi tuleb jätta rahuldamata 224 515,50 – 211 629,40 = 12 886 krooni väljamõistmise osas.

eseme ning võimaldama talle rendilepingu esemest korrapärase majandamise reeglite järgi saadava vilja. Rentnik on kohustatud maksma selle eest tasu (renti). Lepingu punkt 4.1 kohaselt oli rendise suuruseks 850 krooni kuus, millele lisandus käibemaks ning vastavalt Lepingu punktile 4.2 kuulus tasu suurus korrigeerimisele 1 kord aastas. Lisaks rendisele kohustus OÜ S vastavalt lepingu punktile 7.1.3 tasuma kommunaalmakseid, halduskulusid ning maamaksu. Lepingu punkt 12.4 sätestas OÜ-le S kohustuse maksta viivist 0,5% päevas tähtajaks tasumata rendise, kommunaalmaksete ja halduskulude eest. OÜ S ei täitnud oma lepingujärgseid kohustusi ning on alates 1999. a. suvest kuni 2004. a. kevadeni jätnud arveid tasumata, võlgnedes käesoleva ajani hagejale 157 231.80 krooni. VÕS § 76 lg 1 kohaselt kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. Vastavalt VÕS § 101 lg 1 p-le 1 kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja p-le 6 rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. OÜ-le S esitatud arvetega on tõendatud, et 1999 esitas Keskkonnaministeerium OÜ-le S arved, millest on osaliselt tasumata arve nr 73 (tasus 2244.30 kroonist 1309.55 krooni) ning täielikult tasumata arved nr 88, 101, 113, 124 ja 151, seega võlgneb OÜ S esitatud arvete eest kokku 12 430.95 krooni; 2000.a esitas Keskkonnaministeerium OÜ-le S arved nr 51, 65, 79, 92, 105, 120, 133, 146, 158 kogusummas 25 340.50 krooni; 2001.a esitas Keskkonnaministeerium OÜ-le S arved nr 166, 179, 188, 196, 204, 212, 222, 232, 242, 251, 259, 269 kogusummas 40 557.34 krooni; 2002. a. esitas Keskkonnaministeerium OÜ-le S arved nr 7, 18, 29, 40, 52, 64, 76, 89, 102, 114, 126, 139 kogusummas 42 607.65 krooni; 2003.a esitas Keskkonnaministeerium OÜ-le S arved, millest on osaliselt tasumata arve nr 9 (tasus 4001.30 kroonist 3 400 krooni) ning täielikult tasumata arved nr 21, 33, 45, 70, 82, 94, 105, 115, 125 ja 135, seega võlgneb OÜ S esitatud arvete eest kokku 37 772.40 krooni; 2004. a. esitas Keskkonnaministeerium OÜ-le S arve nr 8 suurusega 3597.05 krooni. Keskkonnaministeeriumi esitatud arvete ja võlgnevuste arvestusega on tõendatud, et OÜ S võlgneb 157 231,80 krooni (I kd t lk 221-274, III kd lk 5, 84-87). OÜ S 15.08.2000.a. avaldusega Keskkonnaministeeriumi Info- ja Tehnokeskusele on tõendatud, et ta palub rendivõlast 33 603.50 arvestada maha ruumide remondiks kulutatud summa ja ülejäänud võlasumma tasuda jagades selle summa aasta lõpuni (II kd lk 210). OÜ S on 17.02.2004.a kirjaga tunnistanud rendivõlga Keskkonnaministeeriumi Info- ja Tehnokeskusele, milles palutakse rendivõlast maha arvestada remondile kulunud 84 503 krooni. Ülejäänud summa palub OÜ S tasuda graafiku järgi (II kd lk 229-230). Seega on OÜ S, jättes nimetatud nõude Keskkonnaministeeriumi ees rahuldamata, kinnitanud, et rikkus oma kohustusi tahtlikult ja teadlikult. Asjakohane on Keskkonnaministeeriumi viide TsÜS § 146 lg 4, mille kohaselt tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kümme aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Vastavalt TsÜS §-le 158 lg 1 aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt nõude tunnustamine võib seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos. Argumenteeritud on Keskkonnaministeeriumi positsioon, et OÜ S on korduvalt nõuet tunnustanud: kirjalikult kinnitades võlgnevuse olemasolu või osaliselt võlgnevust tasudes, seega iga tunnustamisega aegumine katkes ja algas uuesti. Õige on Keskkonnaministeeriumi viide VÕS § 102, mille kohaselt võlgnik peab võlausaldajale teatama kohustuse täitmist takistavast asjaolust ja selle mõjust kohustuse täimisele viivitamata pärast seda, kui ta sai takistavast asjaolust teada. OÜ S ei ole

Keskkonnaministeeriumile rendilepingust tuleneva nõude täitmise takistavast asjaolust teada andnud, seega on OÜ S rendilepingus tulenevat nõuet rikkunud tahtlikult. OÜ S on osa arveid lepingu kehtivuse ajal november 1998 – jaanuar 2004 tasunud. OÜ S poolt tasutud arvetel oli samuti märgitud rent, halduskulud, kommunaalkulud ja maamaks. Keskkonnaministeerium leiab, et arve tasumisega aktsepteeris OÜ S arvetel toodut ja kinnitas, et on sellise teenuse tarbinud. Samuti ei ole OÜ S tasutud arvete tasumist vaidlustanud. OÜ S seaduslik esindaja on kinnitanud, et ta on rendiarved kätte saanud (sh 12.09.2007.a eelistungil). Seega pidi ta olema teadlik arvetel sisalduvatest kommunaalteenuse tasudest: OÜ S ei ole vaidlustanud arvetel märgitud kommunaalteenuste saamist varem kui alles vastuses vastuhagile. Asjakohane on Keskkonnaministeeriumi seisukoht, et kui OÜ S ei oleks kommunaalteenuseid (vesi, elekter, soojusenergia) rendilepingu kehtivuse aja jooksul saanud, oleks ta kindlasti esitanud vastava pretensiooni. Seda aga tehtud ei ole. Põhja politseiprefektuuri kriminaalasja 04730000133 kriminaalmenetluse lõpetamise määrusest (I kd tl 110) nähtub, et OÜ S seadusliku esindaja ütluste kohaselt pakkus ta Keskkonnaministeeriumile välja, et teha rendivõla tagasimaksmiseks maksegraafik. Sellest saab üheselt järeldada, et OÜ S oli rendivõlast teadlik ja aktsepteeris seda. Kohus asub seisukohale, et Keskkonnaministeeriumi vastuhagi rendi saamiseks ei ole aegunud. OÜ S on asunud seisukohale, et Keskkonnaministeerium on teadvalt viinud OÜ S eksitusse rendilepingu sõlmimisel, jättes OÜ S teavitamata kasutusloa puudumisest. Kohus soostub Keskkonnaministeeriumi seisukohaga, et rendilepingu sõlmimise tingimuseks ei olnud xxxasuva hoone kasutusloa olemasolu, sellist tingimust ei tulene ühestki poolte vahel sõlmitud kokkuleppest. Seega võttis OÜ S endale riisiko sõlmides rendilepingu objektile, millele ei oldud rendilepingu sõlmimise hetkeks kasutusluba väljastatud. Lepingu p 7.2.2 kohaselt on rentnikul õigus nõuda lepingu lõpetamisel kulutuste hüvitamist, mis on rendileandja eelneva kirjaliku loaga kokkulepitud mahus ja maksumuses renditud vara parendamiseks. OÜ S ei ole esitanud tõendeid Keskkonnaministeeriumi kirjaliku nõusoleku kohta remondi tegemiseks. Seega jätab kohus tähelepanuta OÜ S tõendid remondi tegemise ja vastuväited rendivõla tasaarvestmiseks (I kd lk 160-161, II kd 211-222). Iseenesest on õige OÜ S seisukoht, et Keskkonnaministeeriumi esitatud arvetel ja nõuet kajastavas tabelis ei ole käibemaks märgitud ühesugusena. Meelevaldne on OÜ S positsioon, et Keskkonnaministeerium ei ole esitanud uusi korrigeeritud arveid ja seega puudub Keskkonnaministeeriumil õigus nõuda OÜ-lt S käibemaksu tasumist. Asjaolu, et Keskkonnaministeerium ei ole esitanud uusi korrigeeritud arveid, ei tee olematuks OÜ S kohustust tasuda rendiarveid. Asjaolu, et Keskkonnaministeerium ei ole esitanud viiviste nõuet pankrotiasjas ega käesolevas tsiviilasjas enne 14.09.2006, ei vabasta OÜ S viivise tasumise nõudest kuna pooled on lepingus viivise määras kokku leppinud. Seega on ebaõige OÜ S viide asjaolule, et Keskkonnaministeerium on käitunud pahatahtlikult ning eiranud VÕS §-st 6 ja TsMS § 200 lgst 1 tulenevat hea usu põhimõtet.

OÜ S väiteil puudub Keskkonnaministeeriumil nõue OÜ S vastu, seega pole alust ka viiviste nõudmiseks. OÜ S taotleb, et kohus kohaldaks viiviste nõude osas ka analoogiat VÕS § 159 lg-ga 2 ja § 162 lg-ga 1 ning jätaks viiviste nõude ka neil alustel kas rahuldamata või vähendaks seda oluliselt.

463,60 krooni. Vastuhagi tuleb jätta rahuldamata viiviste 1 485 382,72 – 157 231,80 = 1 328 150,90 krooni väljamõistmise osas. Kohus tasaarvestab poolte nõuded ja leiab, et OÜ-lt S tuleb Keskkonnaministeeriumi kasuks välja mõista 314 463,60 – 287 893,50 = 26 570,10 krooni.

Viivi Villemson kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.