Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotlemise selgitus TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud OÜ Suvasirge esitas 29.03.2005.a hagi Eesti Vabariigi (Keskkonnaministeeriumi Info-ja Tehnokeskuse kaudu) vastu 224 515,50 krooni saamiseks. Hageja nõudis lisaks põhinõudelt viivise tasumist alates 4.02.2004.a kuni põhinõudes märgitud kohustuse täitmiseni seadusest tulenevas määras. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 1.10 1998.a rendilepingu, mille kohaselt andis kostja hagejale rendile ruumid Keila linnas aadressil Piiri tn 5 asuvas hoones. Renditud ruume kasutas hageja oma kaupluse „Adria” tarbeks. Leping oli sõlmitud tähtaega määramata. Lepingu kohaselt oli rendileandjal õigus nõuda lepingu lõpetamist enne seaduses ettenähtud etteteatamise tähtaega, kui rentnik ei ole tasunud renti ega kommunaalmakseid kolme kuu jooksul tasumise tähtaja möödumise päevast arvates. Hagejal tekkis lepingu alusel võlgnevus rendimaksete osas, kuid kostja ei lõpetanud hagejaga vaidlusalust lepingut. 3.02.2004.a sisenesid kaupluseruumidesse kostja esindajad, kes keelasid hageja seaduslikul esindajal seal viibida. Pärast hageja väljumist vahetasid kostja esindajad ukseluku. Kaupluse sisseseade, laovarud, kassajääk ning hageja esindaja isiklikud asjad jäid maha ning neid keelati kaasa võtta. Koostati 3 akti seadmete ja väikevahendite, kaupluses olnud kaupade ja kiiresti rikneva kauba kohta. 20.02.2004.a koostati täiendava vara üleandmise akt, millega jäeti hoone laoruumi hagejale kuuluvad asjad. Hageja oli seisukohal, et aktid ei kajasta kõiki kaupluses asunud asju. 3.02.2004.a oli hagejal toidukaupu 34 198,60 krooni eest ja tööstuskaupu 16 737,90 krooni eest ning inventari maksumuseks oli 142 730 krooni. Hageja 3 viimase majandusaasta kasum oli olnud keskmiselt 30 849 krooni, millest järeldades oleks ka 2004.a hageja kasumit teeninud samas summas. Kostja õigusvastase tegevuse tõttu kaotas hageja võimaluse jätkata majandustegevust ja saada sellest tulu, mistõttu peab kostja hagejale hüvitama saamata jäänud tulu. Kostja esindajad põhjustasid hagejale kahju, mis on põhjuslikus seoses kostja esindajate õigusvastase käitumisega (VÕS § 127 lg 4). Hagetav varaline kahju 224 515,50 krooni koosneb 50 936,50 krooni suurusest hüvitisest kaupade eest, 134 930 krooni suurusest hüvitisest inventari eest, 7800 krooni suurusest kassajäägist ja 30 849 krooni suurusest saamata jäänud tulust. 2005.a novembris esitas kostja ettepaneku hagejalt ära võetud vara tagastamiseks. Tallinna Ringkonnakohtu 6.06.2005.a määrusest kriminaalasjas 2-1/408/05 selgub, et juba 27.10.2004.a puudus kostjal suur osa 3.02.2004.a hagejalt ära võetud varast. Seega on tõendatud, et kostja kõrvaldas ja omastas osa hagejalt võetud varast ja tagasi pakutud vara on oluliste kahjustustega ning ei ole enam kasutuskõlblik.

Kuna kostja tegevuse tagajärjel lõppes hageja kaupluse tegevus, siis ei saa eeldada, et hagejal oleks tagasi pakutud vara kasutamiseks ja paigutamiseks võimalusi. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja lõpetas hagejaga rendilepingu 12.12.2003.a, kuna hagejal tekkis rendimaksete võlgnevus. Hageja on ka ise kinnitanud, et ta jättis tasumata 45 335 krooni. Hageja esitatud tasaarvestus 37 103 krooni ulatuses remondikulude eest on tühine, kuna rendilepingu kohaselt oli rendileandja kohustatud kompenseerima rentniku poolt tehtud kapitaalremondi amortiseerimata osa mahus, tingimustel ja tähtaegadel, mis on eelnevalt kirjalikult kokku lepitud. Vastav kokkulepe poolte vahel puudub. Poolte vahel puudus kokkulepe või praktika vaikimise nõustumiseks lugemiseks vastavalt VÕS § 20 lg-le 2. Kostja saab lähtuda üksnes tema esindajate poolt 3.02.2004.a. koostatud aktides toodust. Võttes aluseks kauba sissetuleku dokumentidest saadud hinnad, sai kostja hageja üleskirjutatud kauba väärtuseks 16 137,70 krooni. Hageja poolt 8.06.2006.a koostatud vara ülevaatamise aktist nähtub, et kaupluse ruumides asuvad 14 artiklit seadmeid ja väikevahendeid. Aktis ei ole märget, et seadmetel oleksid olulised puudused. Hageja ei ole eraldi välja toonud, millised esemed täpselt on hävinenud ja millised esemed kahjustunud, vaid on esitanud üldsõnalise väite esemete vastuvõtmisest keeldumise põhjendamiseks. Samuti ei ole hageja taotlenud seadmete töökorras oleku kontrolli ega esitanud tõendeid vara väärtuse vähenemise kohta. Hageja on lihtsalt keeldunud esemete vastuvõtmisest ning nõuab põhjendamatult jätkuvalt rahalist hüvitist. Omanikule tuleb hüvitada eelkõige asja või selle terviklikkuse taastamise kulutused, kui asja taastamine on võimalik ja lubatud. Äärmisel juhul on põhjendatud hagejale kuulunud asjade taastamise hüvitamine. Samas laoruumis hoiul olnud inventar ei saa olla kahjustatud, kuna esemeid ei ole kasutatud. Tõendamata on, et kaupluse kassas oli 7800 krooni. Hageja ei põhjendanud saamata jäänud tulu nõuet sellega, et kostja tegevuse tõttu ei saanud ta samal viisil kaubelda mujal ruumides, sõlmides selleks lepingud mõne teise isikuga. Kostja sai hagejale põhjustada kahju saamata jäänud võimaliku tulu näol üksnes ajavahemiku jooksul, mis hagejal mõistlikult tegutsedes pidi kuluma selleks, et alustada kaubandustegevust mujal ruumides. Kuna hagejal oli jätkuvalt probleeme oma kohustuste täitmisega, siis puudub igasugune mõistlik alus eeldada, et hageja oleks üldse kasumlikult edasi tegutsenud. Hageja pidi arvestama sellega, et majandustegevuse jätkamine lepingut rikkudes ei saa jätkuda. Vastuhagi nõue ja põhjendused Kostja palus vastuhagis hagejalt välja mõista põhivõla 157 231,80 krooni ja viivise 1 440 685 krooni. 1.10.1998.a rendilepingu kohaselt oli rendi suuruseks 850 krooni, millele lisandus käibemaks, ning lisaks rendile kohustus hageja tasuma kommunaalmakseid, halduskulusid ning maamaksu. Tähtajaks tasumata rendi eest tuli maksta viivist 0,5% päevas. Kostja jättis alates 1999. suvest kuni 2004. a kevadeni arveid tasumata. Osade arvete tasumisega kostja aktsepteeris arvetel toodut ja kinnitas vastavate teenuste tarbimist. Hageja vaidlustas arvetel märgitud kommunaalteenuste tasud alles vastuses vastuhagile. Hageja tunnistas rendivõlga 15.08.2000.a ja 17.02.2004.a kirjades, milles palus rendivõlast arvestada maha ruumide remondiks kulutatud summa. Seega on hageja kinnitanud, et rikkus oma kohustusi tahtlikult ja teadlikult. Kuna hageja ei ole kostjale rendilepingust tuleneva nõude täitmise takistavast asjaolust teada andnud (VÕS § 102), on ta rendilepingust tulenevat nõuet rikkunud tahtlikult. Rendilepingu sõlmimise tingimuseks ei olnud hoone kasutusloa olemasolu, seega võttis hageja endale riisiko sõlmides rendilepingu objektile, millele ei oldud rendilepingu sõlmimise hetkeks kasutusluba väljastatud.

Hageja vastus vastuhagile Hageja vastuhagi ei tunnistanud. Pooled on lepingus kokku leppinud kohtualluvuse, mille kohaselt lepingust tulenevad vaidlused alluvad vahekohtule. Seega on ette nähtud erandlik kohtualluvus ning vastuhagi on esitatud valele kohtule. Kostja on samade poolte vahel peetud vaidluses pidanud nõuet tõendatuks 45 335,60 krooni ulatuses. Hageja vaidles vastu üürinõudele perioodi 3.10.2002-5.12.2005.a eest, mil ta ei saanud kauplust kasutada kauplemisloa puudumise tõttu. Hageja on ka oluliselt parendanud kõnealuste ruumide seisukorda, mille ulatuses on ta õigustatud kostja võimalikku nõuet tasaarvestama. Hageja esitas 19.02.2004.a kostjale avalduse rendi tasaarvestuseks remondikuludega 37 103 krooni ulatuses. Kostja ei ole seni tasaarvestuse avaldusele vastu vaielnud, seega tuleb lugeda ta sellega nõustunuks. Pärast tasaarvestust võib pidada nõuet tõendatuks 8232,60 krooni ulatuses. Põhinõue on aegunud osas, mis muutus sissenõutavaks enne 3.03.2003.a Hageja leidis, et viivisenõue on aegunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsÜS) § 144 ja § 146 lg 1 alusel. Võimaliku viivise arvestamise ja nõudmise aluseks võib olla üksnes üürinõue 2003.a septembrist kuni 2004.a jaanuarini, mis teeb kokku viie kuu eest 4250 krooni. Arvestades senist kohtupraktikat ei tohiks sellisel juhul viiviste summa ületada põhivõlga. Samuti ei ole kostja esitanud viiviste nõuet pankrotiasjas ega käesolevas tsiviilasjas enne 14.09.2006.a. Hageja oli seisukohal, et esitades nii hilises menetlusstaadiumis täiesti uue nõude, samuti nõudes riigina väikeselt äriühingult viiviseid summas, mis ületavad ca 30kordselt hageja kasumit, on kostja käitunud pahatahtlikult ning eiranud VÕS §-st 6 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 200 lg-st 1 tulenevat hea usu põhimõtet. Kostjal puudub nõue hageja vastu, seega pole alust ka viiviste nõudmiseks. Hageja taotles, et kohus kohaldaks viiviste nõude osas analoogiat VÕS § 159 lg-ga 2 ja § 162 lg-ga 1 ning jätaks viiviste nõude kas rahuldamata või vähendaks seda oluliselt. Hageja leidis, et pooltevahelist suhet tuleks pidada üürisuhteks. Kostja ei tõendanud, et tema nõue oleks muutunud sissenõutavaks. Kostjal lasub tõendamiskoormis asjaolu osas, kas ja millal on hageja vastavad arved kätte saanud. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks osutanud hagejale kommunaalteenuseid või kandnud halduskulusid vastuhagis kajastatud ulatuses. Esitatud arvetel ja nõuet kajastavas tabelis ei ole käibemaks märgitud ühesugusena. Õigus on nõuda ainult seadusega kooskõlas ja arvel kajastatud käibemaksu tasumist. Esimese astme kohtu otsuse põhjendused Maakohus rahuldas hagi ja vastuhagi osaliselt, mõistes kostjalt hageja kasuks välja 287 893,50 krooni ja hagejalt kostja kasuks 314 463,60 krooni. Kohus tasaarvestas poolte nõuded, mõistes hagejalt kostja kasuks välja 26 570,10 krooni. Põhja Ringkonnaprokuratuuri 3.09.2004.a kirjast, Põhja Politseiprefektuuri 15.03.2005.a määrusest ja Tallinna Ringkonnakohtu 6.06.2005.a määrusest nähtub, et pooltevaheline rendileping ega ka kehtiv õiguskord ei lubanud kostjal hagejat välja tõsta viimase valduses olnud kaupluseruumidest ilma sellekohase jõustunud kohtulahendita. Kohus soostus hageja positsiooniga, et antud asjas on välistatud nii vindikatsiooninõude esitamine kui ka asjade vastuvõtmine kostja taotlusel. Hagejal on õigus valida, kas ta õigusvastaselt äravõetud vara eest nõuab kahjuhüvitist või vara tagastamist. Samas ei ole vara tagasivõtmine ka võimalik, sest see ei ole esialgsel kujul säilinud. 11.01.2004.a inventuuri, kaupade saatelehtede ja arvetega on tuvastatud, et hageja kaupluses oli toidukaupu 29 112,50 krooni ja tööstuskaupu 16 737,90 krooni ulatuses. Kohus asus seisukohale, et kostjal tuleb hüvitada hagejalt õigusvastaselt äravõetud toidu- ja tööstuskaupade maksumus 45 850,40 krooni. Sularaha olemasolu kassas 3.02.2004.a on ümber lükatud tunnistajate T. R., T. A. ja F. R. ütlustega. Kaupluse inventari äravõtmine hagejalt on tõendatud kostja esindajate koostatud aktidega. Inventari asumine kaupluses ja selle töökorras olek on tõendatud Tallinna Tervisekaitsetalituse, sh kaupluses asetsenud seadmete skeemi ja dokumentidega. Articum

Grupp OÜ, AS Mainor, AS Keila Elekter ja Expo Balticum ostudokumentidega on tõendatud inventari väärtus 36 230 krooni. Kohus nõustus hageja seisukohaga, mille kohaselt on ta lähtunud äravõetud inventari hindade kindlaksmääramisel võrreldavate seadmete ja esemete hinnapakkumistega. Kohus leidis, et kostjal tuleb hüvitada hagejale äravõetud inventar kogumaksumusega 134 930 krooni. Hageja 2001.-2003.a majandusaasta aruannete ja raamatupidamise sise-eeskirjadega on tõendatud, et hageja 3 viimase majandusaasta kasum oli keskmiselt 30 849 krooni. Kuna kostja võttis õigusvastaselt hagejalt ära inventari ja kaubad, pidas kohus vääraks kostja väidet, et ta sai hagejale põhjustada kahju saamata jäänud tulu näol üksnes ajavahemiku jooksul, mis hagejal mõistlikult tegutsedes pidi kuluma selleks, et alustada kaubandustegevust mujal ruumides. Asjakohane on hageja seisukoht, et kostja õigusvastase tegevuse tõttu kaotas hageja võimaluse jätkata majandustegevust ja saada sellest mõistlikku tulu. Seega peab kostja hagejale hüvitama saamata jäänud tulu 30 849 krooni. Õige on hageja viide VÕS § 127 lg-le

millele ei oldud kasutusluba väljastatud. Hageja ei esitanud tõendeid vastavalt lepingu p-le 7.2.2 kostja nõusoleku kohta remondi tegemiseks. Seega jättis kohus tähelepanuta hageja tõendid remondi tegemise kohta ja vastuväited rendivõla tasaarvestamise kohta. Iseenesest on õige hageja seisukoht, et arvetel ja nõuet kajastavas tabelis ei ole käibemaks märgitud ühesugusena. Meelevaldne on hageja positsioon, et kostja ei ole esitanud uusi korrigeeritud arveid ja seega puudub tal õigus nõuda hagejalt käibemaksu tasumist. Asjaolu, et kostja ei ole esitanud uusi korrigeeritud arveid, ei tee olematuks hageja kohustust tasuda rendiarveid. Asjaolu, et kostja ei ole esitanud viiviste nõuet pankrotiasjas ega käesolevas tsiviilasjas enne 14.09.2006.a, ei vabasta hagejat viivise tasumise nõudest, kuna pooled on lepingus viivisemääras kokku leppinud. Seega on ebaõige hageja viide asjaolule, et kostja on käitunud pahatahtlikult ning eiranud VÕS §-st 6 ja TsMS § 200 lg-st 1 tulenevat hea usu põhimõtet. Kostjapoolse viiviste arvestusega on tuvastatud, et hageja võlgneb tasumata põhivõlgnevuselt viiviseid 1 485 382,75 krooni. Vaidluse all ei ole, et hageja oma maksekohustust rikkus ja selle eest oli lepingus ette nähtud viivise arvestamine 0,5% päevas. Ka ei ole hageja väitnud, et ta rikkumise eest ei vastuta. Seega on viivisenõude üldised eeldused täidetud ega ole vaidluse all. Ainuüksi viivise suurusest lähtuvalt ei saa viivise kokkulepe olla reeglina vastuolus heade kommetega ega seadusega ning seetõttu tühine. Kahju puudumine võib olla aluseks viivise vähendamisele, kui viivise väljanõudmine kokkulepitud ulatuses ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Kahju puudumine ei saa olla viivise alandamise aluseks siis, kui viivist sellises ulatuses õigustab viivise tagatisfunktsioon, s.t võlausaldaja huvi tagatud kohustuse täitmise vastu, mida aga ei pea mõõtma ainuüksi tekkinud varalise kahjuga. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel tuleb põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendada võlausaldajal, kui võlgnik nõuab viivise vähendamist ja viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamisega saab kahju tekkida mh saamata jäänud tuluna, mida oleks võinud teenida näiteks raha viivituse ajal pangas hoiustades või edasi laenates või investeerides. Hageja ei esitanud mõistlikke põhjendusi arve tähtaegselt tasumata jätmise kohta. Kohus asus seisukohale, et põhjendatud on hageja taotlus vähendada viivise summat. Kohus leidis, et hagejalt tuleb välja mõista viivis põhivõla ulatuses, s.o. 157 231,80 krooni. Kohus tasaarvestas poolte nõuded ja leidis, et hagejalt tuleb kostja kasuks välja mõista 26 570,10 krooni (314 463,60 – 287 893,50). Seoses poolte nõuete tasaarvestusega ei tõusetu küsimust kostjalt hageja kasuks põhinõudelt viivise väljamõistmiseks TsMS § 367 tähenduses. Kohus asus seisukohale, et menetluskulud tuleb jätta hageja kanda. Kostja on kandnud õigusabikulu 38 055 krooni. Arvestades asja mahtu ja keerukust tuleb vastavalt enne 1.01.2006.a kehtinud TsMS § 61 lg 1 p-e 1 hagejalt kostja kasuks välja mõista menetluskulu 1328,50 krooni. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused Hageja palus kohtuotsuse tühistada vastuhagi rahuldamise, tasaarvestuse, hagejalt menetluskulude väljamõistmise ning kostjalt alates 20.09.2007.a edasise viivise välja mõistmata jätmise osas. Hageja palus teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta vastuhagi täielikult rahuldamata, mõista kostjalt hageja kasuks välja täiendav viivis alates 20.09.2007.a hageja nõude rahuldatud osalt kuni selle täitmiseni ja mõista kostjalt välja hageja menetluskulud. Hageja ei nõustu kohtu seisukohaga, et leping ei sisalda kohtualluvuse kokkulepet lepingu täitmisel tõusetunud küsimuste lahendamiseks. Hageja arvates ei ole mõeldav, et pooled oleksid lepingut sõlmides ette näinud eraldi kohtualluvuse lepingu muutmise puhuks ning ei oleks samal ajal pidanud silmas kõigi vaidluste allutamist samale kohtule. Järelikult tuleb enne 1.07.2002.a kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 64 lg 1 järgi lähtuda

poolte tegelikust tahtest, milleks oli sõlmida kohtualluvuse kokkulepe lepingu kui terviku jaoks. Kui kerkib kahtlus, kas vahekohtu kokkulepe hõlmab ainult osa lepinguga seotud vaidlusi või kõiki, siis tuleb TsÜS § 64 lg 2 alusel eelistada tõlgendust vahekohtu kokkuleppe võimalikult suurest ulatusest. Hageja jääb endiselt oma seniste aegumise vastuväidete juurde. Käesoleval juhul ei ole täidetud TsÜS § 146 lg 4 kohaldamise eeldused, sest hageja ei ole rikkunud üüri tasumise kohustust tahtlikult. Maakohtu tõlgendus TsÜS § 146 lg-st 4 toob kaasa olukorra, kus praktiliselt ükski kohustus ei aeguks seaduses sätestatud üldise aegumistähtaja jooksul. Hageja on korduvalt enne käesolevat menetlust ja menetluse kestel kostjale teatanud, et arved on olnud puudustega, arveid ei ole hagejale esitatud ja hageja on teinud üüripinnale kulutusi, mida ta on tasaarvestanud üürinõudega. Seega ei ole hageja olnud teadlik sellest, et kostjal oleks hageja vastu nõue. Otsuses puuduvad põhjendused, miks peaks enne 1.07.2002 tekkinud nõuete aegumisele kohaldama pärast nimetatud kuupäeva kehtivat õigust. Lisaks on maakohus sedastanud, et vastuhagi nõude aegumine on katkenud TsÜS § 158 lg 1 tähenduses, viitamata ühelegi konkreetsele tõendile, millest johtuks aegumise katkemise alus ja aeg. Seega ei ole võimalik maakohtu otsusest üheselt aru saa. Kuivõrd TsÜS § 158 lg 1 järgi aegumine katkeb ja selle kulgemine algab uuesti teatud kindlast ajahetkest, siis on kõnealuse normi kohaldamiseks möödapääsmatu tuvastada vastav asjaolu ja selle toimumise aeg. Hageja ei nõustu kohtu seisukohaga, et vastuhagi on tõendatud kostja arvetega hagejale. Kostja on esitanud oma väite tõendamiseks üksnes arvete väljatrükid ja nõudesummade arvestused, kuid hageja on korduvalt väitnud, et need tõendid ei saa olla teenuse osutamiseks piisavad, kui teine pool teenuse saamise vaidlustab. Maakohus tuvastas muuhulgas, et kostja koostatud arved ei ole kooskõlas lepinguga. Samas on maakohus ekslikult leidnud, nagu kajastaksid arved õigesti ja objektiivselt hagejale osutatud teenuste mahtu. Selles osas on maakohtu otsus ka ebajärjekindel ja ebaselge. Üürnikul ei saa olla valesti arvestatud või üldse arvestamata (arve esitamata jätmise korral) käibemaksu tasumise kohustust tulenevalt käibemaksu kui ühekordse maksu olemusest. Üürnikul oleks korrektselt vormistatud arve alusel võimalik nõuda käibemaksu tagastamist, kuid puudustega arve või puuduva arve alusel seadus sellist võimalust ette ei näe. Seega peaks maakohtu tõlgenduse kohaselt üürnik tasuma oma arvelt üürileandjale käibemaksu ka juhul, kui üürileandja ei täida omapoolset kohustust arve korrektseks esitamiseks. Kuivõrd kostja ei ole tõendanud arvete üleandmist hagejale ja arved suures osas ei vasta tegelikule üürisummale, siis ei saa hagejalt nõuda üürisummalt arvestatud käibemaksu tasumist. Hageja tegi kostjale 19.02.2004.a tasaarvestuse muuhulgas remondikulude eest, milliste arvelt saadud hüve jäi pärast 3.02.2004.a vahejuhtumit kostja käsutusse. Kostjale oli alates 15.08.2000.a teada 33 603,50 krooni suurune remondikulu. Kostja ei ole hageja tasaarvestuse avaldusele seni vastu vaielnud, seega tuleb lugeda kostja sellega nõustunuks. Kostja on vähemalt hoone üürileandjana majandustegevuses osaleja. VÕS § 20 lg 3 ei ole ilmselt ajaliselt kohaldatav hageja 15.08.2000.a avaldusele, küll aga 19.02.2004.a avaldusele. VÕS § 20 lg-t 3 tuleb tõlgendada laiendavalt ja lugeda sellega hõlmatuks samas kirjeldatud majandustegevuses pooltevahelised avaldused lepingu täitmisel, sh nt tasaarvestuse avaldus. Pärast eelnimetatud tasaarvestust võib pidada nõuet tõendatuks ülimalt 8232,60 krooni ulatuses, samas tuleb arvestada, et hageja seisukohalt on kostja üürinõudest aegunud praktiliselt kogu summa, v.a. 8500 krooni ehk üür perioodist enne 2003.a märtsi. Eelnimetatud summas tegi hageja 15.11.2006.a menetlusdokumendis täiendava tasaarvestuse hagis mittenõutava osaga hüvitamisele kuuluva inventari väärtusest. Hageja varasemad avaldused on olnud kantud soovist saada hüvitist hageja tehtud remondikulude eest ja avalduste sisuks on remondikulude suuruse avaldamine, mitte aga nõustumine kostja nõudega hageja vastu.

Vastuhagi viiviste nõue peab jääma tervikuna rahuldamata põhinõude rahuldamata jätmise tõttu. Maakohus jättis põhjendamatult arvestamata hageja vastavasisulised väited. Hageja soovib siinkohal rõhutada, et kostja esitas viiviste nõude olulise hilinemisega, seda ka võrreldes põhinõude esitamisega. Sellega on kostja asunud teostama oma tsiviilõigusi pahauskselt. Kostjal ei ole muidu tavaks üürivõlgnevustelt viiviste nõudmine, seega oleks käesolevas asjas hageja erinev kohtlemine ebaõiglane ja ebakohane. Hageja ei nõustu ka maakohtu järeldusega, et hageja ei ole esitanud mõistlikke põhjendusi üüri tasumata jätmise kohta. Hageja on esitanud oma põhjendused, muuhulgas viited kostjapoolsetele rikkumistele, tasumise takistustele ja hageja tehtud tasaarvestustele. Hageja vaidlustab maakohtu otsuses sisalduva tasaarvestuse ning seisukoha, et puudub vajadus kostjalt edasiulatuvalt hageja kasuks viivise väljamõistmiseks. Maakohus ei ole otsuse resolutsioonis teinud otsust hageja nõude kohta mõista kostjalt välja viivis edasiulatuvalt, rikkudes sellega TsMS § 442 lg-t 5. Hageja on eelnevalt esitanud argumendid, miks tuleks apellatsioonimenetluses teha maakohtu otsusest erinev otsus vastuhagi mõlema nõude osas. Kui hageja vastavad taotlused on edukad, siis kaob alus vaidlustatavas otsuses sisalduvale tasaarvestusele ja ka selleks, et jätta kostjalt hageja kasuks välja mõistmata viivised seadusega sätestatud määras edasiulatuvalt alates kohtuotsuse tegemise ajast. Enne 1.01.2006.a kehtinud TsMS § 61 lg 1 p 1 kohaselt pidanuks maakohus kostjalt hageja kasuks välja mõistma 64 434,74 krooni menetluskulu, kui ta pidas põhjendatuks kohaldada õigusabikulude hüvitamisel 5%-list piirmäära. Hageja taotles kostjalt 55 955,05 krooni väljamõistmist, mis jääb piirsummast väiksemaks. Seega pidanuks maakohus tervikuna rahuldama hageja taotluse menetluskulude kostjalt väljamõistmiseks. Vastuapellatsioonkaebus ja selle põhjendused Kostja palus kohtuotsuse tühistada osas, millega hagi rahuldati ning rahuldada vastuhagi nõue 1 440 685 krooni suuruse viivise saamiseks. Kaebuse põhjenduste kohaselt ei ole inventari eest 134 930 krooni väljamõistmine põhjendatud. Asjaolu, et hageja viitab kostja esindajate poolt 3.02.2004.a. koostatud seadmete ja väikevahendite inventeerimise aktidele, näitab üheselt hageja nõusolekut aktides tooduga. Nimetatud aktidest ja 08.06.2006.a aktist nähtub, et valdav osa inventarist on hoiul. Asjade hävitamisel ja kahjustamisel on kaitstavaks huviks esmajoones asja omaniku huvi asja taastamise vastu, st asja terviklikkus, mitte niivõrd selle väärtus. Seega tuleb omanikule hüvitada eelkõige asja või selle terviklikkuse taastamise kulutused, kui asja taastamine on võimalik ja lubatud. Muu kahju hüvitamine tuleb asja hävitamisel või kahjustamisel kõne alla vaid siis, kui see tuleneb kahju hüvitamise õigust andva normi kaitse-eesmärgist. Sellest tulenevalt on äärmisel juhul põhjendatud hagejale kuulunud asjade taastamise hüvitamine. Hageja ei esitanud tõendeid, millest nähtuks, millises ulatuses on tema inventar väidetavalt kahjustunud. Laoruumis hoiul olev inventar ei saa olla kahjustatud, kuna esemeid ei ole kasutatud. Kohus on ebaõigesti inventari hüvitamisel lähtunud 1998.a ja 1999.a ostuhindadest, arvestamata põhivara amortisatsiooni. Kindlasti ei saa hageja kahju olla 100% inventari soetamismaksumustest, kuivõrd nimetatud inventari kasutas ta oma majandustegevuses 1998–2004.a. Kohus on põhjendamatult jätnud tähelepanuta, et hageja ise on oma 2003.a majandusaasta aruandes leidnud, et seisuga 31.12.2003.a on põhivara 79 228 krooni. Seega tuleb inventari väärtust vähendada ja määrata selle kogumaksumuseks maksimaalselt 79 228 krooni. Kohus jättis põhjendamatult arvestamata kostja väite, et nõue kaupade äravõtmisega tekitatud kahju osas on segane ja seda ei ole võimalik rahuldada. Kostja esindajad on 3.02.2004.a koostanud aktid hagejale kuulunud kaupade kohta. Hageja viitamine aktidele näitab üheselt tema nõusolekut neis tooduga. Ometi ei ühti aktid hageja poolt esitatud andmetega. Inventeerimisaktides on nimetatud mõni kaubaartikkel (pitsa Bistroo, sink, suveniirid ja

limonaad), mis hageja poolt 11.01.2004.a koostatud inventuuriaktis ega dokumendis „Kauba sissetulek” ei kajastu. Nimetatud asjaolule ei ole kohus tähelepanu pööranud. Tunnistajad T. R. ja T. A., kes viibisid 3.02.2004.a aktide koostamise juures, on mõlemad kinnitanud, et kaupadel ei olnud saatelehti. Seega on kostjal alust arvata, et inventariseerimisaktis kajastatud kaup ei ole soetatud hageja poolt. Kohus on ebaõigesti lugenud põhjendatuks hüvitada hagejale saamata jäänud tuluna 30 849 krooni. Kostjapoolse rendilepingu rikkumisega saab põhjuslikus seoses olla hagejal kaubandustegevusest saamata jäänud tulu, mida ta oleks saanud perioodil, mil tema kauplemine oli seiskunud kostja tegevuse tõttu. Hageja ei ole põhjendanud hagi sellega, et kostja tegevuse tõttu ei saanud ta samal viisil kaubelda mujal ruumides, sõlmides selleks lepingud mõne teise isikuga. Kohus on põhjendamatult jätnud tähelepanuta, et vaidlus puudub selles, et hageja rikkus rendilepingut, mistõttu ta võis ja pidi arvestama sellega, et majandustegevuse jätkamine rikutud lepingu alusel ei saa jätkuda. Samuti pidi hageja arvestama sellega, et ta on kohustatud oma vara arvelt tasuma lepingujärgse kohustuse. Kuna tal puudusid selleks rahalised vahendid, oleks ta pidanud müüma oma vara, mille tulemusel oleks ikkagi tema majandustegevus halvenenud või katkenud ning tulu jäänud saamata. Kohus on vastuhagi viivise osas jõudnud ebaõigele järeldusele. Kostja on 23.02.2007.a vastuhagi täienduse lisas 1 toonud arvestuse selles osas, et esimese grupi arvetele on ekslikult vähem lisatud 200,60 krooni ning teise grupi arvete puhul on rendise suurust vähendatud 271,40 krooni. Kostja arvestuse kohaselt on viivis 1 440 685 krooni. Kohus leidis, et hageja ei ole esitanud mõistlikke põhjendusi arve tähtaegselt tasumata jätmise kohta. Sellele vaatamata pidas kohus põhjendatuks hageja taotlust viiviste vähendamiseks. Otsus ei ole viiviste vähendamise motiivide seisukohast piisavalt kontrollitav. Viivisenõude üldised eeldused on täidetud ega ole vaidluse all. Kohtulahendist peavad nähtuma ja olema kontrollitavad kohtu motiivid, miks viivist vähendati. Arvestada tuleb ka üldist praktikat viivise väljamõistmisel, sest ka lepingulistes suhetes osalejate jaoks peab üldjoontes olema ettenähtav, kas ja millises ulatuses kohtud nende viivisenõudeid aktsepteerivad. Vastasel juhul oleks tegemist erinevate võlausaldajate ebavõrdse kohtlemise ja üldise õigusliku ebakindlusega majanduskäibes. Vastused kaebustele Pooled vaidlesid üksteise kaebustele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht ja otsuse põhjendused TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellatsioonkaebuses on hageja vaidlustanud maakohtu otsuse vastuhagi osalise rahuldamise, tasaarvestuse, hagejalt menetluskulude väljamõistmise ning kostjalt alates 20.09.2007.a edasise viivise välja mõistmata jätmise osas. Kostja on vastuapellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu otsuse osas, millega hagi osaliselt rahuldati ning osas, millega mõisteti hagejalt välja viivis põhivõla ulatuses. Kolleegium kontrollib maakohtu otsust ainult vaidlustatud osas. Kolleegium, ära kuulanud pooled ja tutvunud asja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus on vaidlustatud osas seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuste väited ei anna alust selle tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebused rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega täies ulatuses ega korda neid TsMS § 654 lg 6 alusel. Maakohtu seisukohaga, et ei pooltevaheline rendileping (I kd tl 11-14) ega ka kehtiv õiguskord ei lubanud kostjal hagejat viimase valduses olnud kaupluseruumidest välja tõsta

ilma sellekohase jõustunud kohtulahendita, kolleegium nõustub. Õige on ka see, et eeltoodust tulenevalt on hagejal õigus valida, kas ta õigusvastaselt äravõetud vara eest nõuab kahjuhüvitist või vara tagastamist. Vastuseks hageja apellatsioonkaebuse väitele vastuhagi kohtualluvuse osas märgib kolleegium, et maakohus tuvastas õigesti, et poolte vahel sõlmitud rendileping ei sisalda kohtualluvuse kokkulepet lepingu täimisel tõusetunud küsimuste lahendamiseks, mistõttu kostja vastuhagis esitatud lepingust tulenevale võlanõudele ei kohaldu erandlik kohtualluvus. Maakohus on selgelt põhjendanud, et pooltevaheline rendileping on kestvusleping VÕS-i tähenduses, millele VÕSRS § 12 lg 1 järgi kohaldatakse enne 1. juulit 2002.a sõlmitud kestvuslepingutele alates 1. juulist 2002.a tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses sätestatut. Rendilepingu p 11 laiendava tõlgendamise tagajärjel kuuluks ükskõik millise lepinguga seotud vaidluse lahendamine üldkohtu asemel vahekohtule, mis ei olnud kolleegiumi arvates lepingu sõlmimise ajal poolte tegelikuks tahteks, vastasel juhul poleks nad lepingu p-s 11 vahekohtusse pöördumise tingimusi täpsustanud. Kolleegium ei nõustu kaebuse väitega ka selles, et maakohus kohaldas ekslikult vastuhagi nõude aegumistähtajaks kümme aastat. TsÜS § 146 lg-st 4 tulenevalt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kümme aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Hageja väide, et ta ei olnud teadlik kostja nõudest tasuda lepingus ettenähtud rendisummat, on pahatahtlik. Nähtuvalt asja materjalidest on hageja kostja nõuet ja tekkinud rendivõla korduvalt tunnistanud: avaldusega 15.08.2000.a (II kd tl 210), millest nähtuvalt on hageja esitanud avalduse rendivõla 33 603.50 krooni tasaarvestamiseks remondiks kulutatud summaga ja ülejäänud võla maksmiseks osade kaupa, samuti kirjaga 17.02.2004.a (II kd tl 229-230), milles palub rendivõlast maha arvestada remondile kulunud summad (84 503 krooni) ja soovinud tasuda ülejäänud summa graafiku alusel. Ühe lepingupoole avaldust võlgnevuse tunnistamisel ei saa käsitleda teisiti, kui teadmist oma lepingust tuleneva kohustuse rikkumisena. Oma käitumisega, so rendivõla tasumata jätmisega, on hageja kinnitanud, et rikkus oma kohustust tahtlikult ja teadlikult ja maakohus leidis põhjendatult, et kostja nõue ei ole aegunud. Asjast ei tulene, et hageja oleks täitnud VÕS §-ist 102 tulenevat kohustust teatada võlausaldajale kohustuse täitmist takistavast asjaolust ja selle mõjust kohustuse täitmisele viivitamata pärast seda, kui ta sai takistavast asjaolust teada. Seega kohaldas maakohus õigesti TsÜS § 146 lg-st 4 tulenevat vastuhagi aegumistähtaega 10 aastat. Kolleegium ei nõustu kaebuse seisukohaga, et teenuse osutamist ei saa tõendada arvete esitamisega. Maakohus on põhjendatult (p-s 14) leidnud, et hageja seaduslik esindaja sai kostja saadetud rendiarved kätte ja ta pidi olema teadlik arvete sisuga. Samas ei ole hageja esitanud kostjale ühtegi pretensiooni kommunaalteenuste mittesaamise kohta. Ilma kommunaalteenuseid tarbimata ei oleks hageja kolleegiumi arvates saanud läbi viia oma igapäevast majandustegevust kaupluse pidamisel, samas on ta osade arvete alusel kostjale tasunud ja soovinud rendivõlga tagasi maksta graafik alusel. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Hageja pidi tasuma rendilepingus kokkulepitud renti 850 krooni kuus, millele lisandub käibemaks (p 4.1). Õige on maakohtu seisukoht selles, et kuigi kostja ei ole esitanud korrigeeritud arveid, ei tee see olematuks hageja kohustust rendiarveid tasuda ja arvete mittetasumisega ei ole hageja oma kohustusi täitnud nõuetekohasel viisil. Hageja kohustus tasuda käibemaksu tuleneb eelpoolviidatud rendilepingu p-st 4.1 ja selle maksmisest vabastamist ei saa põhjendada esitatud arvetel esinevate ebatäpsustega, millised kostja on kohtumenetluse käigus likvideerinud.

Maakohus leidis põhjendatult, et hageja ei ole esitanud tõendeid kostja kirjaliku nõusoleku kohta rendivõla tasaarvestamiseks remondikuludega, mistõttu tuleb hageja vastuväited rendivõla tasaarveldamiseks jätta tähelepanuta. Kostjal puudus kohustus hagejale remondi eest tasuda, kuivõrd selline kokkulepe poole vahel puudus. Samas oleks tasaarvestuse tegemine ka tühine, sest poolte vahel sõlmitud rendilepingu p 6.1.3. kohaselt oli rendileandja kohustatud kompenseerima rentniku poolt tehtud kapitaalremondi amortiseerimata osa mahus, tingimustel ja tähtaegadel, milles on eelnevalt kirjalikult kokku lepitud. Asjaolu, et kostja ei ole tasaarvestuse avaldusele vastuväiteid esitanud, ei tähenda kostja nõustumust tasaarvestusega. Hageja apellatsioonikohtu istungil antud seletuse kohaselt oli tasaarvestuse osas poolte vahel suuliselt läbi räägitud, kuid kirjaliku kokkuleppe vormistamiseni ei jõutud. Seega ei saa selle hageja väitega arvestada. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et kuigi kostja ei esitanud viiviste nõuet pankrotiasjas ega käesolevas asjas enne 14.09.2006.a, ei vabasta see hagejat viivise tasumise nõudest, kuna pooled on viivise tasumise osas kokku leppinud. Väär on hageja väide nagu oleks kohus otsuse resolutsioonis jätnud võtmata seisukoha hageja nõudes kostjalt viivise väljamõistmiseks edasiulatuvalt alates 20.09.2007.a, millega kohus rikkus TsMS § 442 lg-s 5 sätestatut. Kohus on vaidlustatud otsuses poolte vastastikused nõuded tasaarvestanud (resolutsiooni p-s 6), mistõttu on poolte vastastikused nõuded lõppenud tasaarvestamise ajast ning edasise viivise arvestamise alus puudub. Kaebuse väitele menetluskulude jaotamise osas märgib kolleegium, et ka selles osas ei ole alust maakohtu otsust muuta. Enne 1. jaanuari 2006.a kehtinud TsMS § 61 lg 1 p 1 kohaselt poolele, kelle kasuks otsus tehti, mõistab kohus teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest hinnaga hagi puhul kuni viis protsenti hagi rahuldatud osast hagejale. Et maakohus poolte vastastikused nõuded tasaarveldas, on otsus kehtinud TsMS § 61 lg 1 p 1 mõttes tehtud kostja kasuks ja maakohus on õigesti leidnud, et hageja kanda tuleb jätta kostja õigusabikulu, milleks on 5% kostja kasuks enam välja mõistetud summalt 26 570.10 krooni. Kostja vastuapellatsioonkaebusest ei nähtu, millist materiaalõiguse normi või millist protsessiõiguse normi on esimese astme kohus vääralt kohaldanud või oluliselt rikkunud. Kolleegium ei nõustu kostja seisukohaga, et hagejalt õigusvastaselt ära võetud inventari väärtuseks tuleb lugeda 2003.a majandusaasta aruandes kajastatud põhivara väärtus, so 79 228 krooni (I kd tl 90) ja maakohus on ebaõigesti lähtunud inventari maksumuse arvestamisel 1998. a ja 1999. a ostuhindadest, arvestamata põhivara amortisatsiooni. Nähtuvalt maakohtu poolt tuvastatud asjaoludest (II kd tl 25, 189-209) on 15.06.2006.a kindlaks tehtud, et osa äravõetud varast on purunenud või mittekompleksne. Eelnevast nähtub, et kuigi hagejalt 03.02.2004.a ära võetud ja akteeritud inventar oli hoiul, pole need esialgsel kujul säilinud ning nende tagasivõtmine hageja poolt pole seetõttu võimalik. Nõustuda tuleb kostjaga selles, et kohtumenetluse käigus ei ole hageja esitanud tõendeid, millises ulatuses on inventar kahjustunud. Et hagejale olemasolevat vara üle antud ei ole ja ta seda ei nõua, on hageja nõue asja väärtuse vähenemise hüvitamiseks, ilma asja väljanõudmise nõuet esitamata, põhjendatud ja kooskõlas Riigikohtu otsuses nr 3-2-1-1-02 väljendatud seisukohaga. Hagejal on õigus valida, kas ta õigusvastaselt äravõetud vara eest nõuab kahjuhüvitist või vara tagastamist. Kolleegiumi arvates leidis maakohus põhjendatult, et vindikatsiooninõude esitamine hageja poolt, lähtudes Riigikohtu nimetatud lahendist, on käesolevas asjas välistatud ja maakohus on põhjendatult leidnud, et põhihagi kuulub rahuldamisele inventari hüvitamise nõudes summas 134 930 krooni.

Väär on kostja seisukoht ka selles, et hageja nõue toidu- ja tööstuskaupade äravõtmisega tekitatud kahju osas ei ole nõude selgusetuse tõttu põhjendatud. Olenemata asjaolust, et 03.02.2004.a inventeerimisaktide koostamisel puudusid osadel kaupadel saatelehed, võeti kaup hagejalt õigusvastaselt ära. Et 11.01.2004.a koostatud inventuuri, kaupade saatelehtede ja arvetega oli kostja kaupluses toidu- ja tööstuskaupade kokku 45 850.40 krooni väärtuses, mistõttu oli põhjendatud hageja nõude rahuldamine eeltoodud summa ulatuses. Põhjendatud on ka hageja saamata jäänud tulu väljamõistmine kostjalt summas 30 849 krooni. Kolleegium nõustub kostjaga selles, et hageja rendilepingut rikkus, kuid sellest ei saa järeldada, et hageja pidi arvestama sellega, et ta on kohustatud tasuma rendivõlgnevuse oma vara arvelt, mis toonuks lõpptulemusena kaasa majandustegevuse katkemise. Väide, et kostja sai hagejale põhjustada saamata jäänud võimaliku tulu näol kahju üksnes ajavahemiku jooksul, mis hagejal mõistlikult tegutsedes pidi kuluma kaubandustegevuse alustamiseks teistes ruumides, ei ole millegagi põhjendatud. Vaidlus puudub selles, et just kostja tegevuse tõttu jäi hagejal saamata igapäevasest majandustegevusest ootuspärane tulu, st ka mujal majandustegevuse jätkamine poleks kostja tegevuse tõttu enam võimalik. VÕS § 128 lg 2 kohaselt on varaline kahju eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. Maakohtu seisukohaga hagejal saamata jäänud keskmise tulu suuruse arvutusega kolme eelmise aasta majandusaasta aruannete kasumi põhjal kolleegium nõustub. VÕS § 128 lg 4 kohaselt saamata jäänud tulu on kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises nagu käesoleval juhul on kindlaks tehtud. Arvestades üldist praktikat viivise väljamõistmisel, arvestas maakohus hageja taotlusega viivisesumma vähendamiseks ja kohustuse täitmise ulatust võlgniku poolt. Kooskõlas kehtiva kohtupraktikaga on maakohus vähendanud viiviste nõude summat ja põhjendatult jätnud rahuldamata kostja vastuhagi viiviste nõudes põhinõuet 157 231.80 krooni ületavas osas. Kolleegium sellega nõustub. Kuna apellatsioonkaebuste väited ei anna alust hinnata tõendeid teisiti ja teha asjas teistsuguseid järeldusi kui tegi maakohus, jätab ringkonnakohus vaidlustatud kohtuotsuse muutmata ja apellatsioonkaebused rahuldamata. Et hagi ja vastuhagi kuuluvad rahuldamisele osaliselt, jätab ringkonnakohus TsMS § 163 lg 1 kohaselt koosmõjus TsMS § 173 lg-ga 1 poolte apellatsioonimenetluses kantud kulud nende endi kanda.

Mare Merimaa

Imbi Sidok

Urmas Reinola

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.