Muud › Muud hagiasjad

Kostja selgitas, et tegutsedes sõiduautode komisjonimüügi vormistamisega, kontrollib kostja enne ostu-müügi vormistamist alati sõiduki omaniku andmeid ARK-ist. Ka antud juhul kontrollis kostja sõiduki omaniku andmeid. Vastavalt ARK andmetele oli sel ajal sõiduki omanik S.-J. M . Seega ei saanudki kostjal sõiduki komisjonimüügi vormistamisel mingeid andmeid HF Liisingu AS-i omanikupretensioonide suhtes müüdava auto osas. Kostjal oli täielik õigus usaldada ARK-ist saadud andmeid. Seega puudub kostjal igasugune süü HF Liisingu AS-le kahju tekkimises. Hagi oleks tulnud esitada tegeliku võlgniku vastu, s.o isiku vastu, kes enamuse sõiduki hinnast on juba hüvitanud ning peaks olema asjas kostjaks. Hagile lisatud dokumentidest ei nähtu, et hageja on üldse sõiduki omanik olnud ja sõiduki oma valdusesse saanud. Sõiduauto Ford Maverick, VIN- kood XXXXXX ei ole registrisse kantud ega ole ka olnud kunagi kantud HF Liisingu AS ega AS SEB Ühisliising nimele. Selgusetu on esitatud kahju ulatus ja selle kujunemine, samuti on tõendamata nõude loovutamise fakt, kuna ei ole esitatud nõude loovutamise lepingut. Samuti on kostja hinnangul hagi aegunud TsÜS § 146 lg 1 sätestatust lähtudes. Eeltoodu alusel on kostja esitanud taotluse menetluse lõpetamiseks.

MAAKOHTU LAHEND

nimetatud auto registrikande kohaselt antud müüki ning 07.02.2003 on registrisse kantud märge omanikuvahetuse kohta. Uueks omanikuks on märgitud Valeri Z. Hageja poolt on kohtule tõendina esitatud rendileping nr 184 koos lisadega, liisingutaotlus ja väljavõtted kirjavahetusest I.K. ga. Nendest tõenditest nähtub, et rendileping on koostatud 02.06.1997 selle kohta, et rentnik Balti Cresco Investeerimisgrupi AS saab rendileandjalt HF Liisingu AS-lt rendile sõiduauto Ford Maverick tehasetähisega XXXXX lepingu tähtaeg on 36 kuud; Balti Cresco Investeerimisgrupi AS esindaja I.K. taotleb müüjalt S.-J. M lt 19.05.1997 sõiduauto Ford Maverick tehasetähisega XXXXXX kasutusrenti; sõiduauto maksumuseks on märgitud 115 000.00 krooni. Kirjavahetusest I.K. ja S.-J. M ning M. S. vahel nähtub, et räägitakse firmast Cresco, kes on liisinguvõtja ja auto väljaostu lepingust, kuid millestki konkreetsemast juttu ei ole. Hageja poolt on kohtule esitatud ka HF Liisingu AS poolt 02.06.1997 koostatud üleandmis-vastuvõtmisakt, mille kohaselt Sven R, HF Liisingu AS-i tegevdirektor annab üle seoses rendilepingu nr 184 sõlmimisega sõiduauto Ford Maverick (tehasetähis XXXXX ) A. R. Balti Cresco Investeerimisgrupi AS-i juhatajale. Samas hagimaterjalidele lisatud ostu-müügi lepingust nähtub, et ostja HF Liisingu AS juhatuse esimehe S R ja müüja S.-J. M vahel on kõnealuse auto ostu-müügi leping sõlmitud alles 03.06.1997. Hageja esitatud arvest nähtub, et kõnealuse auto eest on HF Liisingu AS tasunud S.J. M le lepingus näidatud summa 09.06.1997. Riigikohus on asunud seisukohale, et kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab hageja tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse ning et kui hageja on tõendanud kahju õigusvastase põhjustamise kostja poolt, siis vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab süü puudumise. Kui hageja tahab tõendada kahju tekitamise õigusvastasust sellega, et kostja rikkus seaduses sätestatud kohustust, siis eeltoodud tõendamise koormusest tulenevalt peab ta sellise rikkumise tõendama. Öeldu kehtib nii Eesti NSV tsiviilkoodeksi (edaspidi TsK) §-st 448 tuleneva kui ka VÕS § 1045 lg 1 p-st 7 tuleneva deliktilise vastutuse rakendamisel. (RKL 3-2-1-99-02; 3-2-1-3007).

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

Arvestades asjaolu, et 01.04.1997 tehtud kande ja 15.11.1999 vaheline ajavahemik on üle kahe aasta, siis pidi vastustajal professionaalse müüjana juba nimetatud asjaolust tulenevalt tekkima kahtlus registrikande õigsuses. Nimetatud fakt viitab otseselt vastustaja hoolsuskohustuse rikkumisele, millele apelleeritavas kohtuotsuses ei ole aga mingit tähelepanu pööratud; 4) on väär järeldus, mille kohaselt on tunnistajate ütlustega tuvastatud volikirja olemasolu. Asjas olevate tõenditega on üheselt tõendatud, et vastustajale S.-J. M volikirja ei esitatud. Nimetatud tuvastuse tegemisel rikkus kohus oluliselt TsMS § 442 lg-s 8 sätestatud nõuet, mille kohaselt peavad kohtu järeldused vastama asjas esitatud tõenditele. Kohus ei ole otsuses põhjendanud, miks on tunnistajate poolt antud vastuolulised ütlused teistest tõenditest olulisemad; 5) ei ole tuvastanud põhjusliku seose olemasolu ega selle puudumist. Vastustaja teo, mis seisnes sõiduauto komisjonimüügis ilma, et komisjonilepingu sõlmimisel ja komisjonimüügi vormistamisel oleks kontrollitud omandiõigust sõiduautole või volitusi sõiduauto müügiks ja apellandil ilmnenud kahju vahel on põhjuslik seos. Apellant on õigustatud nõudma vastustajalt kahju hüvitamist kuni 01.07.2002 kehtinud TsK § 448 lg 1 järgi. HF Liisingu AS (likvideerimisel) ostis sõiduauto 03.06.1997 sõlmitud ostu-müügilepingu järgi; 02.06.1997 sõlmitud rendilepingu nr 184 alusel kohustus HF Liisingu AS (likvideerimisel) andma omandatava sõiduauto Balti Cresco Investeerimisgrupi AS kasutusse selle kasutamiseks 36 kuu jooksul. Sõiduauto anti üle üleandmis-vastuvõtmisakti alusel 02.06.1997. Lepingu lisaks oli rendi arve-graafik, mille järgi tegi rentnik rendimakseid kokku summas 121 089.63 krooni. Rendilepingu lõppedes oli rentnik kohustatud sõiduauto tagastama, mis osutus võimatuks, kuivõrd kostja võõrandas sõiduauto 15.11.1999 Kaarel Õ. ile. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Nimetatud põhimõte oli kohaldatav ka enne VÕS jõustumist. Sõiduauto raamatupidamislik jääkväärtus seisuga juuni 2000 oli 46 000 krooni. Nimetatud asjaolu tõendab HF Liisingu AS (likvideerimisel) 04.01.2007 õiend sõiduauto raamatupidamisliku jääkväärtuse kohta. Käesolevas vaidluses nõuab apellant kahju hüvitamist vara raamatupidamisliku jääkväärtuse ulatuses (s.o sõiduauto hind summas 115 000 krooni, millest on lahutatud amortisatsioon summas 69 000 krooni). Maakohus ei ole hüvitamisele kuuluva kahju suurust kahtluse alla seadnud; 6) on ebaõige ka menetluskulude jaotus. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-le 3 ning kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS § 61 lg 1 punktile 1 mõistab kohus poolele, kelle kasuks tehti otsus, teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest. Hinnaga hagi puhul kuni viis protsenti hagi rahuldatud osast hagejale või kuni viis protsenti rahuldamata jäetud osast kostjale. Hageja esitas nõude kahju hüvitamiseks summas 46 000 krooni, nimetatud summalt 5% on 2 300 krooni. Kohus mõistis välja kulud õigusabile summas 4 000 krooni, see on 1 700 krooni seadusega sätestatud piirmääras enam.

kirjas 04.05.2001 nr 3-6/591. Apellant seda ei teinud, mistõttu info apellandi poolt tehtud tehingu kohta ei liikunud ARK-i ega huvitatud isikuteni. Jättes talle seadusega pandud kohustuse, oma lepingu registreerimiseks ARK-s täitmata, võttis apellant endale ka vastutuse oma tegevusetusega põhjustatud tagajärgede eest; 2) ei saanud vastustaja komisjonimüügi teostamisel teada, et apellant oli eelnevalt sõlminud lepingu nimetatud auto ostmiseks. Vastustajal oli ostu-müügilepingu vormistamisel täielik õigus usaldada ARK-i andmeid sõiduki omaniku kohta. Seejuures olgu märgitud, et HF Liisingu AS ei olnud mitte kunagi olnud nimetatud sõiduki omanik. Lisaks oli vastustajal sõiduki ostumüügilepingu sõlmimiseks vajalike andmete kohta olemas ARK-i kinnitus ja luba: ,,kontrollitud, lubatud võõrandada 01.04.97“. Seega olid vastustaja poolt normaalsed hoolduskohustuse nõuded müügilepingu vormistamiseks täidetud. Vastustaja ei teadnud ega saanudki midagi teada HF Liisingu AS poolt kuskil kontoris sõlmitud lepingu olemasolust, samuti ei olnud tal mingit alust hakata seda otsima; 3) on apellant esitanud kohtule rendilepingu nr 184, mille kohaselt ta juba 02.06.1997 (seega 1 päev enne sõiduki ostmist 03.06.1997), mil ta veel ei olnudki sõiduki omanik, andis sõiduki rendile Balti Cresco Investeerimisgrupi AS-le. Vastustajal on alust kahelda sellise rendilepingu kehtivuses, kuna rendile anti rendiobjekt, mis ei olnud veel rendile andja omanduses. Tulenevalt eeltoodud rendilepingust, jääb vastustajale ka arusaamatuks: miks ei nõudnud apellant lepingu lõppedes ega ei nõua ka praegu maksmata jäänud renditasu äramaksmist või rendile antud auto tagastamist rentnikult, s.o Balti Cresco Investeeerimisgrupi AS-ilt? On ju nimetatud rendilepingu p-s 50 sätestatud, et „rentnik kannab täielikku varalist vastutust Sõiduki säilimise eest“; 4) on apellandi poolt võetud hagi hinnaks võetud summa, mis tal eeltoodud rendilepingu kohaselt jäi saamata rentnikult - Balti Cresco Investeerimisgrupi AS-lt; s.o sõiduki ostuhinna 115 000 krooni ja temale ära tasutud rendimaksete kogusumma 69 000 krooni (s.o 115 000 - 69 000 = 46 000). Apellandi poolt väidetav kahju 46 000 krooni (hagi hind), mida olevat vastustaja põhjustanud ja mida apellant nõuab kohtus vastustajalt; 5) on arusaamatu apellatsioonkaebuse väide, et apellandi õiguseellane sai sõiduauto omanikuks 09.06.1997. Sellist kuupäeva ei esine üheski kohtutoimikus olevas dokumendis; 6) ei ole tõendarvel OV 0158529 märget „vastustaja kui sõiduauto väidetava omaniku kohta“, tõendarvel on märgitud: „Müüja OÜ Baltsteel“. 1999 said sõiduki müüki (väljaspool ARK büroosid) teostada ainult litsenseeritud, vastavaid volitusi omavad äriühingud, kes olid ARK poolt aktsepteeritud ja kelleleARK andis vastavad tõendarve blanketid. Blanketid olid trükitud kujul, nummerdatud ja neid anti automüügifirmadele raha eest. Blanketi vorm oli riiklikult kehtestatud ja sõidukite müüjafirmal ei olnud mingit õigust ega võimalust seda muuta. ARK ei oleks muudetud vormi või omaloomingulise tõendarve alusel registrikannet teinud. Kui sõiduk võeti müüki ja seisis müügis (vahel isegi mitu aastat), siis sel ajal ei pidanud omanik auto juures ostja ootel vahikorda, vaid müüjaks oli sõiduki müüki võtnud firma. Pärast müüki teatati omanikule auto müügist ja kanti tema arvele müügist saadud raha; 7) ei puutu asjasse selgitused komisjonimüügi ja TsK §-de 402 ja 404 kohta, sest sõidukite müügi kord oli rangema kontrolli huvides reguleeritud riiklikul tasemel konkreetsemalt ja toimus ARK järelevalve all, millist korda vastustaja eespool juba põhimõtteliselt kirjeldas, millest vastustaja sõltus ja pidi täitma ning mida vastustaja ei rikkunud. ARK registrikanne tehakse siis, kui isik on ennast sõiduki omanikuna registreerinud, st esitanud ARK-ile vastava avalduse ja sõiduki omandiõigust tõendava dokumendi. Seda pidi apellant tegema 5 päeva jooksul pärast ostu-müügi

lepingu sõlmimist. Kui ta seda ei teinud ja selle tagajärjel müüdi auto edasi, siis on ta selles ise süüdi; 8) on arusaamatu apellandi väide ka selle kohta, et kuna tehtud kande vaheline ajavahemik oli üle kahe aasta, siis pidi vastustajal tekkima kahtlus registrikande õigsuses. Registrikanne sõiduki omaniku kohta kehtib seni, kuni pole tehtud kannet uue omaniku kohta; 9) kui I.K. korraldas sõiduki müüki, siis oli tal selleks sõiduki omaniku S.-J. M volikiri, mis koos ostu-müügi tõendarvega esitati ARK-ile, sest ilma endise omaniku volikirjata ei saanud ARK registrikannet omanikuvahetuse kohta teha. HF Liisingu AS-lt volikirja ei pidanud keegi nõudma, sest tema kohta auto puudus asjaosalistel ostu-müügi lepingu vormistamise ajal (ja ka mitme aasta jooksul pärast seda) igasugune informatsioon. Pole vastustaja teha, kuipalju aega ARK registrikannete aluseks olevaid dokumente säilitab. ARK poolt Tartu Maakohtule saadetud kirjas 05.01.2006 nr.9-1/05/39356 teatab ARK, et enne 1999.a. teostatud registritoimingute alusdokumendid on säilitustähtaja möödumise tõttu hävitatud; 10) on asjakohatu väide volikirja puudumise kohta. ARK andmetel oli vaidlusaluse müügitehingu ajal sõiduki omanikuks S.-J. M . Auto omanik S-J M pole tõstnud üles küsimust, et sõiduk müüdi ilma tema volikirjata või volikiri oli võltsitud;

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

nägi ette rendileandja õiguse lõpetada rendileping enne tähtaega rentnikupoolsete rikkumiste korral; rendilepingu p 50 sätestas rentniku varalise vastutuse sõiduki mittesäilimise eest. Ülalmärgitud rendilepingu sätetest tulenevalt puudus rentnikul õigus sõidukit võõrandada. Asja materjalidest nähtub ka see, et sõiduk oli rentniku töötaja I.K. valduses ning viimane korraldas sõiduki müümise kostja kaudu. Samas ei nähtu asja materjalidest, et I. K l või rentnikul oleks olnud õigus sõidukit müüa. Hagi rahuldamiseks tuleb hinnata, kas kostja käitumine põhjustas hagejale kahju. Conditio sine qua non testi kohaselt ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Samuti saab kasutada nn elimineerimise meetodit, mille abil jäetakse kostja väidetav tegu mõtteliselt kõrvale ja uuritakse, kas kahjulik tagajärg oleks ilma selleta saabunud. Kui kahjulik tagajärg oleks saabunud ka ilma kostja väidetava teota, pole kostja tegu kahju põhuseks. Asjas kogutud tõendite põhjal saab väita, et hagejale kahjulik tagajärg saabus ilma kostja tegevuseta (sõiduki müügi vahendamiseta), kuna sellele eelnes sõiduki rentniku rendilepingu vastane tegevus. Kui rentnik oleks käitunud kooskõlas rendilepingu tingimustega, ei oleks hageja kahju saanud ning sõiduki omandit kaotanud. Kuna puudub põhjuslik seos kostja tegevuse ja hagejale tekitatud kahju vahel, siis on kostja vastutus välistatud ning hagi rahuldamiseks puuduvad alused ning seda sõltumata väidetavast kostja hoolsuskohustuse rikkumisest. Põhjendamatu on apellandi väide, et maakohus on ebaõigesti jätnud tuvastamata kostja hoolsuskohustuse rikkumise. AÕS §-st 90 lg 1 tuleneb, et igast vallasasja valdajast eeldatakse, et ta on valduse ajal selle asja omanik. Kostjale esitati sõiduki müümisel ARK registri väljavõte, mis kinnitas, et sõiduki müügiks volituse andnud isik kattub registri andmetel omanikuga. Seega kontrollis kostja müügi vormistamisel dokumente müüja ja omaniku kattumise osas ning ebaõige on apellandi väide, et kostja ei näidanud üles käibes vajalikku hoolsust. Asjaolust, et ARK-is ei ole säilinud S. J. M volitust, ei saa teha järeldust, et nimetatud volitust ei olnud müügi vormistamisel. Ka hageja on möönnud (t.l 7), et S. J. M võis volituse anda. Samas on hageja loobunud taotlusest J. S. M menetlusse kaasata (t.l 138) ning sellega loobunud võimalusest kontrollida kostja väite tõele vastavust. Ülaltoodu kinnitab, et maakohus ei ole tuvastanud volituse olemasolu ainult tunnistajate ütlustega, nagu seda väidab apellant. Põhjendatud on kostja vastuväide, et kui hageja oleks käitunud hoolikalt ja registreerinud vaidlusaluse sõiduki kohaselt peale omandamist 1997. aastal, poleks tekkinud küsimust ARK registri kande õgsuses.

Maili Lokk

Egon Konsand

Üllar Roostoja

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.