Eesistuja Iko Nõmm, liikmed Ande Tänav, Mati Maksing
Otsuse tegemise aeg ja koht
10. august 2017. a, Tallinn
Tsiviilasja number
2-17-565
Tsiviilasi
AS-i SEB Pank hagi Läänemaa Halduse OÜ (pankrotis) võlausaldajate üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 13. veebruari 2017. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AS-i SEB Pank apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
3500 eurot
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja AS SEB Pank (registrikood lepinguline esindaja Janek Alvela
10004252),
Kostja Läänemaa Halduse OÜ (pankrotis, registrikood 12265666), esindaja pankrotitoimkonna esimees Peeter Viirsalu Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Pärnu Maakohtu 13. veebruari 2017. a otsus muutmata.
2.AS-i SEB Pank apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud AS-i SEB Pank kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue
1.6. augustil 2014. a kuulutas Pärnu Maakohus välja Läänemaa Halduse OÜ (pankrotis, kostja) pankroti. 5. jaanuaril 2017. a toimus kostja võlausaldajate üldkoosolek. Päevakorra punkti 2 raames otsustas üldkoosolek mitte võõrandada kostja omandisse kuuluvaid Tallinnas Tuukri tn 54 (registriosa nr 2474201), Roosikrantsi tn 4 (registriosa 4003401) ja Roosikrantsi tn 4e (registriosa 2634501) asuvaid kinnistuid enne AS-i SEB Pank poolt 2. detsembril 2016. a esitatud täiendava nõude tunnustamise lõplikku lahendamist.
2.PankrS § 77 lg 1 p 5 kohaselt on võlausaldajate üldkoosoleku pädevuses pankrotivara müügiga seonduva otsustamine seaduses sätestatud ulatuses. Pankrotiseadus ei näe ette üldkoosoleku pädevust otsustada vara müügi peatamist kuni nõude üle peetava võimaliku vaidluse lõppemiseni. Vaidlus nõude üle ei seondu vara müügiga. Üldkoosolek ei või sekkuda halduri pädevusse, võttes vastu otsuseid, mis takistavad halduril vara müüa.
3.Üldkoosoleku otsus on vastuolus PankrS §-s 2 sätestatud eesmärgiga rahuldada võlausaldajate nõudeid. Otsus mitte võõrandada vara kahjustab nii pandipidaja kui ka pandiga tagamata võlausaldajate huve rahuldada oma nõue pandiga tagatud vara arvel. Võlausaldajate üldkoosoleku otsuse tõttu on pankrotimenetluses tekkinud olukord, kus võlausaldajate nõudeid ei rahuldata ei vara müügi ega ka võlgniku ettevõtte tervendamise kaudu. Samuti ei toimu mingit majandustegevust. Selline olukord on kestnud kostja pankrotimenetluses juba ligi 2,5 aastat. Võlausaldajate üldkoosolekul vastu võetud otsus tähendab veel mõne aasta pikkust sisulist pankrotimenetluse seismist, kuni vaadatakse läbi nõude üle peetav vaidlus.
4.PankrS § 83 lg 1 kohaselt võib võlgnik, võlausaldaja või haldur nõuda, et kohus tunnistaks kehtetuks võlausaldajate üldkoosoleku otsuse, mis ei vasta seadusele või mille tegemisel on rikutud seadusest tulenevat korda, samuti otsuse, mille vaidlustamise õigus on seaduses otse ette nähtud. Võlausaldajate üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamist võib nõuda ka siis, kui otsusega rikutakse võlausaldajate ühiseid huve. PankrS § 2 kohaselt rahuldatakse pankrotimenetluse kaudu võlausaldajate nõuded võlgniku vara arvel pankrotiseaduses ettenähtud korras võlgniku vara võõrandamise või võlgniku ettevõtte tervendamise kaudu. Pankrotimenetlust viib läbi pankrotihaldur vastavalt PankrS §-le 54. Tulenevalt PankrS § 541 teeb pankrotihaldur pankrotivaraga seonduvaid tehinguid.
5.Eeltoodud põhjendustel on hageja seisukohal, et üldkoosoleku otsus ei vasta seadusele ning tuleb kehtetuks tunnistada. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
6.Hageja võttis õigeks, et viimases võlgniku esitatud kompromissettepanekus nähti ette hageja nõude rahuldamine ulatuses, milles nõue on tunnustatud. Hageja nõustus, et 5. jaanuaril 2017. a vastu võetud võlausaldajate üldkoosoleku otsus vaidlustatud osas kehtib vaid piiratud aja jooksul. Kompromissi sisu saab puudutada vaid võlgasid,
mitte aga varalisi küsimusi. Hageja kahju seisneb ka selles, et vara müügil avalikul enampakkumisel saaks pandipidaja oma nõude kiiremini rahuldatud. Peale vara müüki on võimalik teha pandipidajale väljamakse. Kostja vastuväide
7.Kostja esitatud hagi ei tunnista. Tähtsust omab asjaolu, et võlgnik esitas 24. novembril 2016. a kostja pankrotimenetluses kompromissettepaneku, mille kohaselt oleks hageja pandiga tagatud nõue rahuldatud täies ulatuses kohtuotsusega tunnustatud summas. Teises järgus oleks hageja nõue rahuldatud võrdsetel tingimustel teiste tagamata nõuetega võlausaldajatega. Võlausaldajate üldkoosolek pidi toimuma 6. detsembril 2016. a, kus võlausaldajad pidid otsustama kompromissi tegemise üle. 2. detsembril 2016. a esitas hageja täiendava nõudeavalduse, mis tingis olukorra, kus kompromissi üle ei saanud otsustada. Haldur pidi 6. detsembril 2016. a planeeritud üldkoosoleku tühistama, kuna PankrS § 180 lg 2 kohaselt saab kompromissi teha pärast nõuete kaitsmist. Hageja poolt täiendava nõude esitamine muutis võimatuks kompromissi üle otsustamise, kuni on selgunud, kas hagejal on täiendav nõue või mitte. 5. jaanuari 2017. a nõuete kaitsmise koosolekul vaidlesid nõudele vastu nii võlgnik, haldur kui ka võlausaldajad.
8.Üldkoosoleku otsus on seadusega kooskõlas, sest lähtuvalt PankrS § 134 lg 1 ei või enne kompromissi tegemist vara müüa ilma võlausaldajate üldkoosoleku vastava otsuseta, mis lubaks vara müüa vaatamata kompromissettepanekule. Sellist otsust võlausaldajad vastu võtnud ei ole. Üldkoosolek ei ole otsustanud võlgniku poolt esitatud kompromissi tegemist. PankrS § 133 lg-st 1 tuleneb, et võlausaldajate üldkoosoleku pädevuses on otsustada, millal võib alustada vara müüki.
9.PankrS § 77 p 4 ja 178 lg 3 kohaselt on võlausaldajate pädevuses kompromissi tegemisega seonduvate küsimuste otsustamine. Praegusel juhul on vara mitte müümine ilmselgelt kompromissi tegemise vältimatu eeldus.
10.Vaidlustatud üldkoosoleku otsus ei kahjusta hageja huve. Otsus kehtib vaid piiratud aja jooksul. Kompromissi tegemise üle saab otsustada pärast seda, kui selgub hageja poolt 2. detsembril 2016. a esitatud nõue tunnustamine. Vaidlusalune üldkoosoleku otsus ei kehti kauem, kui seadusest tulenev keeld võõrandada vara kompromissettepaneku kehtivuse ajal.
11.Oluline on, et kõik tagamata nõuetega võlausaldajad hääletasid otsuse poolt. Seega ei pidanud nad otsust võlausaldajate huve kahjustavaks. Tagamata nõuetega võlausaldajaid kahjustaks olukord, kus vara müüakse ära, kuid siis selgub, et 24. novembril 2016. a esitatud kompromissettepanekus toodud tingimustel saanuks kompromissi teha, sest hageja poolt 2. detsembril 2016. a esitatud nõuet ei tunnustata. Kõigi võlausaldajate ühine huvi on, et tagada kinnistute olemasolu kuni hageja nõude tunnustamise küsimuse lahendamiseni. Tuleb arvestada, et kompromissiga pakutav hind on kõrgem, kui hageja enda poolt valitud ekspertide poolt tuvastatud kinnistute turuhind. Jääb arusaamatuks, miks esitas hageja oma uue nõude alles pärast 2,5 aastat pärast pankrotimenetluse algatamist. Pankrotihalduri seisukoht
12.Pankrotihaldur nõustus hageja ja kostjaga selles, et vaidlustatud üldkoosoleku otsus kehtib vaid piiratud aja jooksul, s.o perioodil, mil selgub hageja poolt esitatud täiendava nõude tunnustamine või mitte tunnustamine. Kompromissi eelduseks ei ole majandustegevuse jätkamine. Kompromiss võib olla ka see, kui võlgniku poolt pakutakse välja parim lahendus, mis ei kahjusta võlausaldajate huve.
Maakohtu otsus
13.Maakohus jättis 13. veebruari 2017. a otsusega hagi rahuldamata. Menetluskulud, s.o riigilõivu 300 eurot, jättis maakohus hageja kanda.
14.Otsuse põhjenduste kohaselt on maakohus seisukohal, et PankrS § 541 lg 1 kohaselt teeb haldur pankrotivaraga seonduvaid tehinguid ja toiminguid, kuid arvestades PankrS § 36 lg 1, 541 lg 1 ja 77 p 5 koostoimet, tuleneb halduri ja võlausaldajate üldkoosoleku pädevuse piiritlemine otseselt pankrotiseadusest. Kohus leidis, et üldkoosoleku pädevuse piiritlemisel tuleb lisaks otseselt seaduses sätestatule analüüsida, kas võlausaldajate üldkoosolekul vastu võetud otsus on kooskõlas pankrotiseaduse mõttega ning kas otsusega ei ole ületatud üldkoosoleku pädevust.
15.PankrS § 134 lg 1 järgi ei või kompromissettepaneku tegemise korral vara müüa enne kompromissi tegemist, kui võlausaldajate üldkoosolek ei ole otsustanud, et vaatamata kompromissettepanekule võib vara müüa. Kompromissettepanek esitati 24. novembril 2016. a ning võlausaldajad ei ole võtnud vastu otsust, et vara võib müüa. Kohus leidis, et PankrS § 134 lg 1 sisalduv vara müügi keeld on absoluutne, kui puudub võlausaldajate üldkoosoleku otsus, mis lubaks vara müüa. Kompromissettepaneku esitamisel tähendab PankrS § 134 lg-s 1 sätestatud vara müügi keeld, et haldur ei või otsustada vara müügi küsimust ainuisikuliselt PankrS § 36 lg 1 ja 541 lg 1 sätetel.
16.PankrS § 178 lg 2 kohaselt tehakse kompromiss võlgniku või halduri ettepanekul pankrotimenetluses pärast pankroti väljakuulutamist. Kompromissettepanekut võib esitada kuni jaotusettepaneku kinnitamiseni kohtu poolt (PankrS § 179 lg 2). PankrS § 180 lg 1 ja 2 järgi tehakse kompromiss kõigi võlgniku vastu suunatud nõuete kohta, mis olid olemas kompromissi tegemise ajaks ning kompromissotsuse saab teha pärast nõuete kaitsmist. 5. jaanuari 2017. a võlausaldajate üldkoosolekul toimus hageja poolt esitatud täiendava nõude kaitsmine ning Baltic Real Investments OÜ nõude kaitsmine. Nõudeid ei tunnustatud. Seega on toimunud kõigi nõuete kaitsmine, mis kostja pankrotimenetluses on esitatud. PankrS § 180 lg 2 välistab kompromissotsuse tegemise enne nõuete kaitsmist.
17.Kuna võlausaldajad ei ole otsustanud vara müüki ning kostja pankrotimenetluses ei esine PankrS § 134 lg-s 2 vara müügi eeldusi, siis jõudis kohus seisukohale, et võlausaldajad on õigustatud vastu võtma vara müügiga seotud otsuseid, mis ei ole vastuolus PankrS § 134 lg 1 mõttega.
18.Võlausaldaja võib esitada täiendava nõude. Hageja on esitanud kohtule kinnitamiseks nõude enne PankrS § 102 lg 1 teises lauses nimetatud tähtaega, s.o enne jaotusettepaneku esitamist. Hageja võlausaldajana esitas täiendava nõude 2 aastat ja neli kuud pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist ja pärast seda, kui kõik nõude tunnustamise vaidlused olid lõppenud. Sellises olukorras ei saa hageja eeldada, et vaidlus nõude tunnustamise üle ei too endaga kaasa pankrotimenetluse venimist. Kuna kompromiss on võlgniku ja võlausaldajate vaheline kokkulepe võlgade tasumise kohta, mis seisneb võlgade vähendamises või nende tasumise tähtaja pikendamises, siis ei ole võlgnikule ega pandiga tagamata nõuetega võlausaldajatele etteheidetav, et nad soovivad kompromissi otsustamisel teada, millised on tunnustatud nõuded. Täiendava nõude esitamine ei saa ega tohi teenida eesmärki takistada kompromissi tegemist.
19.Kohus nõustus iseenesest hageja seisukohaga, mille kohaselt vaidlus nõude üle ei seondu vara müügiga, kuid käesoleval juhul on parkrotivaraga seotud küsimused seotud ka kompromissiga. Võlausaldajate üldkoosoleku otsus mitte võõrandada võlgniku omandis olevaid kinnistuid enne hageja nõude tunnustamise lõplikku lahendamist, teenib eesmärki lõpetada pankrotimenetlus kompromissiga.
Kompromissiga pankrotimenetluse lõpetamine teenib eelduslikult nii võlgniku kui kõigi võlausaldajate huve saada pankrotimenetluse kaudu oma nõue rahuldatud. Hageja seisukoht, et kui pankrotimenetluses on ainukeseks pankrotivaraks pandiga tagatud vara, siis tuleb arvestada vaid pandiga tagatud võlausaldaja õiguste ja huvidega, ei ole kooskõlas pankrotimenetluse üldise eesmärgiga rahuldada olemasoleva vara arvelt kõigi võlausaldajate nõudeid.
20.Võlausaldajate üldkoosoleku otsuse sõnastuse kohaselt võib esmapilgul tunduda, et vara müük on peatatud ainult seoses nõude tunnustamise vaidlusega, kuid objektiivselt on kostja pankrotimenetluses kohtu hinnangul otsustav tähtsus käesoleva vaidluse lahendmisel asjaolul, et esitatud on kompromissettepanek. Põhjendatud ei ole nimetatud asjaoluga arvestamata jätmine, sest see rikuks nii võlgniku kui tagamata nõuetega võlausaldajate huve. Apellatsioonkaebus
21.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega rahuldada hagi täies ulatuses. Menetluskulud palub jätta kostja kanda.
22.Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus kohaldanud ebaõigesti PankrS § 77 p 5 ja PankrS § 83 lg 1. Hageja on seisukohal, et vaidlustatud üldkoosoleku otsusega on ületatud üldkoosoleku pädevust.
23.PankrS § 77 lg 1 p 5 kohaselt on võlausaldajate üldkoosoleku pädevuses pankrotivara müügiga seonduva otsustamine seaduses sätestatud ulatuses. Pankrotiseadus ei näe ette võimalust ega üldkoosoleku pädevust otsustada vara müügi peatamist kuni nõude üle peetava võimaliku vaidluse lõppemiseni. Vaidlus nõude üle ei seondu vara müügiga. Samuti ei saa üldkoosolek sekkuda halduri pädevusse ning võtta vastu otsuseid, mis takistavad pankrotihalduril pankrotimenetlust läbi viia.
24.Vastavalt PankrS §-le 54 on pankrotimenetluse läbiviimine pankrotihalduri kutsetegevuseks. PankrS § 541 teeb pankrotihaldur pankrotivaraga seonduvaid tehinguid ja muid toiminguid ning osaleb võlgniku asemel kohtus pankrotivaraga seotud vaidlustes oma ülesannetest tulenevalt. PankrS § 55 lg 1 kohaselt kaitseb haldur kõigi võlausaldajate, samuti võlgniku õigusi ja huve ning tagab seadusliku, kiire ja majanduslikult otstarbeka pankrotimenetluse. PankrS § 55 lg 3 p 1 kohaselt selgitab haldur välja võlausaldajate nõuded, valitseb pankrotivara, korraldab selle moodustamise ja müügi ning pankrotivara arvel võlausaldajate nõuete rahuldamise.
25.Hageja on seisukohal, et vaidlustatud üldkoosoleku otsusega rikutakse võlausaldajate ühiseid huve (PankrS § 83 lg 1). Hageja hinnangul on võlausaldajate üldkoosoleku otsus vastuolus PankrS §-s 2 sätestatud pankrotimenetluse eesmärgiga rahuldada võlausaldajate nõudeid.
26.Hageja hinnangul on maakohus põhjendamatult sidunud hageja nõude rahuldamise esitatud kompromissettepanekuga. Samas on kohus põhjendatult leidnud, et kompromissettepanekuga seotud küsimusi käesolevas vaidluses ei lahendata. Seega on kohus pidanud vaidlustatud üldkoosoleku otsust põhjendatuks üksnes seetõttu, et menetluses on esitatud kompromissettepanek ja et selle asjaoluga arvestamata jätmine rikuks nii võlgniku kui tagamata nõuetega võlausaldajata huve ja samas on hageja nõue tagatud pandiga. Paraku ei ole maakohus pööranud hageja huvide arvestamisel tähelepanu asjaolule, et ainuüksi nõude tagatus pandiga ei tähenda veel hageja huvidega arvestamist, eriti kui võlausaldajate üldkoosoleku otsustega sisuliselt piiratakse või soovitakse välistada hageja pandiõiguse realiseerimise õigust.
27.Hageja hinnangul ei oma asja lahendamisel tähendust asjaolu, et võlgnik esitas 24. novembril 2016. a kompromissettepaneku. Kompromissi üle saab otsustada ka enne nõuete kaitsmise üle toimuvate vaidluste lõppu (PankrS § 180 lg 3). Pankrotiseadusest
ei tulene, et nõuete üle toimuva vaidluse ajal pankrotimenetlust ei peaks läbi viima. Vaidlustatud üldkoosoleku otsust ei muuda seaduslikuks ka see, et vastavalt seadusele ei või vara müüa enne kompromissi tegemist (PankrS § 134). Antud juhul ei ole üldkoosolek otsustanud vara mitte müüa kuni kompromissi tegemiseni, vaid kuni nõuete üle toimuvate vaidluse lõppemiseni. Kompromiss on esitatud ja see tuleb otsustamisele sõltumata 5. jaanuari 2017. a võlausaldajate üldkoosoleku otsusest. Kui võlgniku poolt esitatud kompromissi vastu ei võeta, siis sellest hoolimata kehtiks 5. jaanuari 2017. a üldkoosoleku otsus vara mittemüügi kohta kuni nõuete üle peetavate vaidluste lõpuni.
28.Maakohus on jätnud ka arvestamata, et pandipidaja võib vara müügi seismise tõttu saada ka kahju nii oma nõude rahuldamisega viibimise kui ka vara turuväärtuse languse tõttu, mistõttu ei saa pidada sellist otsust pandipidaja huvidega kooskõlas olevaks. Nõuete üle peetava vaidluse tulemus ei saa kuidagi mõjutada pankrotivara turuväärtust ja seega ka nõuete rahuldamise ulatust, vaid ainult raha jagunemist võlausaldajate vahel, mistõttu ei ole mingit põhjust vara müügiga oodata kuni vaidluste lõppemiseni. Kohus on põhjendamatult asunud seisukohale, et pankrotimenetluses ei esine PankrS § 134 lg-s 2 sätestatud vara müügi eeldusi.
29.Pankrotiseaduse kohaselt takistab kompromissettepanek vaid sellise vara müüki, mida võlgnikul on vaja majandustegevuse jätkamiseks. Ei saa ka asuda seisukohale, et kõigi võlausaldajate ühine huvi on tagada kinnistute olemasolu kuni hageja nõude tunnustamise küsimuse lahendamiseni. Praeguses vaidluses on kohus põhjendamatult asunud eelistama pandiga tagamata võlausaldajate huve jättes pandipidaja huvid kaitsmata. Arusaamatuks jääb, milles peaks seisnema pandipidaja huvi panditud vara mitte müüa ja oma nõude rahuldamisega oodata, samuti riskida vara seisukorra halvenemise, vara hävinemisega või selle väärtuse vähenemisega.
30.Põhjendamatud on ka maakohtu etteheited hagejale täiendava nõude esitamise osas pankrotimenetluses 2 aastat ja neli kuud peale pankroti väljakuulutamist. Hagejal ei olnud mingit alust eeldada, et võlgnik ja mõned pandiga tagamata võlausaldajad hakkavad ebaseaduslike kompromisside esitamisega ning nende vastuvõtmisega pankrotimenetlust venitama ja vara müüki takistama ning siiani ei ole selge, kui palju panditud vara müügist raha laekub ja kas võlausaldajal on otstarbekas esitada täiendav ja suurem nõue või mitte. Täiendava nõude esitamine oli seotud täiendava aja ja rahalise kuluga, kuna nõude aluseks on mitmed erinevad lepingud (nõudele on lisatud üle 40 lisa). Vastuse kaebusele
31.Kostja palus jätta hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
32.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb kohtuotsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et hageja poolt esile toodud asjaolud ei anna alust hagi rahuldamiseks.
33.Hageja on apellatsioonkaebuses valdavalt korranud esimese astme kohtus esitatud seisukohti. Maakohus on käsitlenud hageja nõude rahuldamise eeldusi ning selgitanud nõutava põhjalikkusega, miks ei ole põhjendatud hageja nõue üldkoosoleku otsus kehtetuks tunnistada. Maakohtu järeldused peavad paika nii seisukoha osas, et võlausaldajad ei ületanud vaidlusaluse otsuse vastuvõtmisega neile seadusega antud
pädevust, kui ka osas, et pankrotivara müüki puudutavad küsimused on antud juhul seotud esitatud kompromissettepanekuga. Kaebuses viidatud materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist või menetlusnormide rikkumist ringkonnakohus maakohtu lahendi põhjal ei tuvastanud. Kohus on hagis esiletoodud asjaolusid seostanud õigete materiaalõigusenormidega ning andnud neile konkreetseid asjaolusid silmas pidades õige tõlgenduse.
34.Vastuseks apellatsioonkaebuse väitele, mille kohaselt on maakohus ebaõigesti sidunud vara müügi otsuse kompromissettepanekuga, leiab ringkonnakohus, et kuivõrd võlausaldajate üldkoosoleku pädevuses on nii pankrotivara müügiga seonduva otsustamine kui ka kompromissi tegemise ja võlgniku ettevõtte tegevuse jätkamise või lõpetamise otsustamine (PankrS § 77 p-d 2, 4 ja 5), siis ei saa olla seaduse mõte anda võlausaldajatele pelgalt formaalne õigus vastavaid otsuseid vastu võtta. PankrS § 2 järgi on pankrotimenetluse eesmärk rahuldada võlausaldajate nõudeid võimalikult suures ulatuses ja seepärast on võlausaldajate huve silmas pidades vara müügi üle otsustamise võlausaldajate pädevusse kuulumine seaduse mõttega kõigiti kooskõlas. Hageja tõlgendus, mille järgi on võlausaldajatel küll seadusega tagatud pädevus otsustada, millal võib vara võõrandada, kuid mitte seda, millal võõrandada ei tohi, on meelevaldne.
35.Praegusel juhul on tegemist võlausaldajate kaalutletud seisukohaga kompromissi saavutamise eesmärgil vara säilitamiseks olukorras, kus on otsustatud võlgniku tegevuse jätkamise kasuks. Võlausaldajatele ei saa ette heita vara müügi peatamise otsustamist, kui see on nende hinnangul võlgniku tegevuse jätkamise ja võimaliku kompromissi tegemise vältimatu eeldus. Hageja seisukoht, et vaidlustatud üldkoosoleku otsusega kahjustatakse võlausaldajate ühiseid huve, ei ole põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et olukorras, kus kõik üldkoosolekul osalenud tagamata nõuetega võlausaldajad hääletasid vaidlustatud üldkoosoleku otsuse poolt, on mõistetav kaalutlus, mille järgi võimaldab kompromiss ka teise järgu nõudeid vähemalt osaliselt rahuldada. Kuna selline eesmärk ei oleks suure tõenäosusega võimalik ilma kompromissita ning vara müügi korral kohesel enampakkumisel, on võlausaldajate otsus vara mitte müüa põhjendatud.
36.Lisaks on maakohus õigesti leidnud, et kompromissettepaneku esitamise ja vara müügi üle otsustamise seos ning võlausaldajate roll selles tuleneb ka PankrS § 134 lgst 1. Nimetatud sätte järgi järgi on kompromissettepaneku tegemise korral vara müük keelatud enne kompromissi tegemist, kui võlausaldajate üldkoosolek ei ole otsustanud, et vara võib müüa, vaatamata kompromissettepanekule. Praegusel juhul on esitatud kompromissettepanek, kuid vastavat otsust pankrotivara müügiks ei ole võlausaldajad vastu võtnud. Sellest on maakohus õigesti järeldanud, et üldkoosolek on tegutsenud seadusega antud pädevuse piires ning vaidlusaluse üldkoosoleku otsusega vara võõrandamise takistamine on seadusega kooskõlas.
37.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Kuivõrd maakohtu otsus jääb muutmata, ei ole alust muuta ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kostja ei ole taotlenud menetluskulude hüvitamist, mistõttu jätab ringkonnakohus menetluskulude suuruse kindlaks määramata.
38.TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.
39.Seoses kohtunik Reet Allikvere ja kohtunik Margo Klaari eemalviibimisega asendasid neid apellatsioonkaebuse lahendamisel vastavalt ringkonnakohtu tööjaotusplaanile kohtunik Ande Tänav ja kohtunik Mati Maksing. (allkirjastatud digitaalselt) Iko Nõmm
(allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav
(allkirjastatud digitaalselt) Mati Maksing
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.