2-06-35200/10 - Pankrotiõigus - Füüsilise isiku vastu esitatud pankrotiavaldus - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

5.märtsi 2007. a. määrusega algatas Harju Maakohus Liis Männistu pankrotimenetluse, peatas võlgniku vara suhtes toimuva sundtäitmise, nimetas ajutise pankrotihalduri ja keelas võlgnikul ajutise pankrotihalduri nõusolekuta kogu vara käsutamise. Määruse kohaselt on võlausaldaja tasunud võlgnikule 8. augusti 2005. a. maksekorraldusega 375.000 krooni, mille puhul võlausaldaja väitel on tegemist laenuga. Võlgniku väitel oli ülekantud raha suunatud OÜ Mericom Baltic kohususte täitmiseks kolmanda isiku ees, mitte isikliku laenuga. Nõue selles summas on ebaselge ja võlausaldaja ei ole tõendanud, et nõue on sissenõutavaks muutunud. Pankrotihoiatuse esitamine ei lõpeta laenulepingut. Paljasõnaline on võlgniku vastuväide, nagu oleks 22. detsembri 2005. a. ülekande puhul tegemist võlausaldaja poolt laenu tagastamisega võlgnikule. Pankrotihoiatuses käsitles võlausaldaja tema poolt tehtud makset võlgnikule antud laenuna, mille tagastamise tähtpäev oli 23. detsember 2005. a. Võlgnik võlausaldaja pankrotiavaldusele ei vastanud. Summas 29.500 krooni on võlausaldaja nõue selge ning on muutunud sissenõutavaks. Ka on võlgnik kinnistute võõrandamisega oma emale muutnud end tahtlikult maksejõuetuks, kuna on võõrandanud kinnistud oluliselt alla turuhinna (850.000 krooniga kinnistute väärtuse puhul 14 miljonit krooni). Võlgniku vastuväited Võlgnik nõuet ei tunnistanud. Võlausaldaja on avalduse esitanud tegelikke asjaolusid moonutades, eesmärgiga luua õigusnäivus võlgniku kohustustest võlausaldaja ees. Võlgnik ja võlausaldaja tegutsesid äriühingus OÜ Mericom Baltic juhatuse liikmetena. Äriühingu tegevusalaks oli kasutatud sõiduautode Euroopast Eestisse toomine ning müük. 8. augustil 2005. a. võlausaldaja poolt võlgnikule ülekantud 375.000 krooni selgitusega „laen“ oli suunatud OÜ Mericom Baltic kohustuste täitmiseks kolmanda isiku ees seoses sõiduautode ostmisega Saksamaalt, mitte isikliku laenuna võlausaldajalt võlgnikule. Nõue ei ole muutunud ka sissenõutavaks. Maksekorraldusest ei nähtu laenu tagastamise kuupäev. Võlausaldaja väide, et laenu tagastamise tähtpäev oli 23. detsember 2005. a., on tõendamata ja paljasõnaline. Võlausaldaja nõue väidetavalt 22. detsembril 2005. a. võlgnikule antud laenu kohta on tõendamata, kuna pankrotiavaldusele ei ole lisatud selle lisana nr. 2 märgitud väljavõtet võlausaldaja kontolt. 22. detsembril 2005. a. on võlausaldaja tasunud küll võlgniku kontole 29.500 krooni, kuid võlgnik on seda seni käsitlenud tema poolt võlausaldajale antud laenu osalise tagastamisega. Nimelt laenas võlgnik võlausaldajale 128.400 krooni, kandes selle üle tema arvele, seega võlgneb võlausaldaja võlgnikule veel 98.900 krooni. Võlausaldaja seisukoht, mille kohaselt pankrotihoiatus on käsitletav laenulepingu ülesütlemisavaldusena, on täiesti ekslik. Vaidlusalused kinnistud võõrandas võlgnik vastavalt varasemale kokkuleppele juba

Pankroti väljakuulutamine ei ole otstarbekas. Liis Männistu elukaaslane M. L on see, kes igakuiselt 100.000 krooni ulatuses võlgu tasub. Liis Männistu on laenu võtnud ettevõtte kohustuste täitmiseks, seda ei saa nimetada pahatahtlikuks käitumiseks, pigem on see heatahtlik käitumine. Liis Männistu kontol on likviidseid vahendeid 500.000 krooni. Ajutise pankrotihalduri arvamus Võlgniku arvelduskontodel on SEB Eesti Ühispangas 425, 79 krooni, Sampo Pangas 6455, 28 krooni ja Hansapangas 500.156, 18 krooni. Võlgnikule kuulub OÜ Creative Arendus osa nimiväärtusega 42.000 krooni, samuti on võlgnik osaühingu juhatuse liige. Juhatuse liikme tasu suurus on 10.000 krooni, osa turuväärtuseks hindab võlgnik 40.000 krooni põhjusel, et äriühing alles alustas tegevust. Võlgniku vara moodustavad lisaks ülaltoodule nõuded kolmandate isikute vastu summas 8.219.574 krooni. Nõudeõiguste alusdokumentidega tutvumisel ilmnes, et võlgniku poolt koostatud nimekirjas sisaldub ka nõudeõigus 3.000.000 krooni OÜ Mericom Baltic vastu, mis tekib 16. oktoobril 2006. a. OÜ-ga Ettur sõlmitud nõude loovutamise lepingust tulenevalt tulevikus, nimelt 600.000 krooni tasumise järel. OÜ Ettur ja Liis Männistu kokkuleppel pikendati 600.000 krooni maksmise tähtaega 15. maini 2007. a. Tulenevalt eeltoodust ei ole nõudeõiguse kajastamine OÜ Merikom Baltic vastu summas 3.000.000 krooni Liis Männistu vara koosseisus ettekande koostamise ajal võimalik, kuna nõudeõigus ei ole veel Liis Männistule üle läinud. Seega on võlgniku vara hulka kuuluvate nõuete summa 5.219.574 krooni. Nõuete hulgas on nõue 1.200.000 krooni Marianne Rohtla vastu 8. juunil 2005. a. sõlmitud OÜ Mericom Baltic osa müügilepingust, kujutades endast ostja poolt tasumata osa ostuhinna maksumusest. Võlgniku selgituse kohaselt on Marianne Rohtla müügilepingust lihtkirjaliku avaldusega taganenud, mida võlgnik peab põhjendamatuks ning vormitühiseks. Nõuete hulgas on Liis Männistu ja Marko Rohtla vahel 30. jaanuaril 2006. a. sõlmitud laenulepingust tulenev nõue summas 2.500.000 krooni. Laenulepingu kohaselt (punkt 5) kohustus laenaja vormistama Proosa ja Proosajõe kinnistud Harjumaal Kiili vallas Aruste külas ja Paekna külas laenaja nimele, mida kinnistute omanik Johannes Allik ka tegi. Nõuete hulgas on 288.674 krooni nõue Marko Rohtla vastu Liis Männistu ja OÜ Lend Invest vahel 11. juulil 2006. a. sõlmitud ühishüpoteegi lõpetamise kokkuleppest, hüpoteegi seadmise lepingust ja asjaõiguslepingust, kuna Liis Männik tasus pantijana nõude, milles ta ei olnud võlgnik ning nõue Marko Rohtla vastu läks kooskõlas AÕS § 291 talle üle. Nõuete hulgas on ka Liis Männistu nõue OÜ Mericom Baltic vastu summas 1.102.500 krooni, mis tuleneb asjaolust, et Liis Männistu on tasunud OÜ Mericom Baltic juhatuse liikmena äriühingu võlgu kolmandate isikute ees; tasumist tõendavaid dokumente ajutisele pankrotihaldurile ei ole esitatud. Nõuete hulgas on samuti Liis Männistu nõue Rein Peetsi vastu summas 128.400 krooni, mille kohta on maksekorraldused ajutisele pankrotihaldurile esitatud ning varasemalt olid need esitatud ka kohtule. Kõigil maksekorraldustel on märgitud makse sooritamise selgitusena „ülekanne” ja Liis Männistu käsitleb saadut vastavalt varade loetelus antud selgitusele alusetult saaduna. Liis Männistu varaks olevate nõuete näol on tegemist nõuetega, millistele vaieldakse vastu ning nõuete sissenõudmine ei pruugi valdavas enamuses õnnestuda ka varaliste vahendite vähesuse tõttu võlgnikel, nõuded ei ole tagatud, lisaks tuleb Liis Männistul arvestada pikaajaliste kohtumenetluste kuludega ja kahjunõuete puhul ka temal lasuva tõendamiskoormisega. Võlgnikul on likviidset vara 547.037, 25 krooni ulatuses, lisaks igakuine juhatuse liikme tasu summas 10.000 krooni ja hüpoteetilisi nõudeid summas 5.219.574 krooni, millistest raha laekumine ei ole kindel. Liis Männistu võlgneb OÜ-le City Investeeringud ja Konsultatsioonid 11. juulil 2006. a. sõlmitud laenulepingu nr. LH-102 alusel 950.000 krooni intressimääraga 2, 5% kuus, laen on tagatud hüpoteegiga ja laenu tagastamise tähtaeg saabub 11. juulil 2007. a. Liis Männistu võlgneb AS-ile Kagu Invest 22. septembril 2006. a. sõlmitud laenulepingu

29.märtsil 2007. a. – tasunud pankrotiavalduse esitajale Rein Peetsile 29.500 krooni. Võlgnikul on kohustusi, mida ta tunnistab, kokku summas 4.288.592,80 krooni, kohustuste täitmise tähtajad pole veel saabunud, valdav enamus nõuetest on tagatud hüpoteekide ja võlgniku ema poolt antud käendusega. Lisaks on võlgniku vastu esitatud nõudeid, millele ta vastu vaidleb, summas 17.975.000 krooni. Kokku moodustavad ülalnimetatud nõuded Liis Männistu vastu 22.263.592 krooni. Võlgnikul endal ei jätku likviidset vara nende kohustuste katteks, mida ta ise tunnistab ja mille täitmise tähtajad saabuvad lähitulevikus. Ajutine pankrotihaldur on seisukohal, et võlgniku kohustuste kogusumma ületab varade suuruse. Liis Männistu on esitanud ajutisele pankrotihaldurile selgituse väidetava maksejõuetuse põhuste kohta. Võlgnik võttis erinevaid laene OÜ Mericom Baltic võlausaldajatele tasumiseks ning probleemid algasid seoses Liis Männistu tegutsemisega OÜ Mericom Baltic juhatuse liikmena. Liis Männistu on jätnud märkimata, et kinnistud asukohaga Harjumaal Kiili vallas Paekna külas omandas ta Johannes Allikult 9. mail 2006. a. sõlmitud kinnistu kinkelepingu ja asjaõiguslepinguga ning 11. oktoobril 2006. a. esitas Johannes Allik talle notariaalse kinkelepingust taganemise avalduse. Johannes Allik teatas ajutisele pankrotihaldurile kahjunõudest Liis Männiku vastu. Pankrotivara moodustamise aluseks saavad olla tagasivõitmise hagid. Ajutine pankrotihaldur on seisukohal, et Liis Männistu ja Johannes Alliku vahel 9. mail 2006. a. sõlmitud kinnistu kinkeleping ja asjaõigusleping on tagasivõidetavad. Uus Maa Kinnisvara poolt oli kingitud (Tallinna Linnakohtu kinnistusosakonna registriosa nr. 3391202) kinnistu turuväärtuseks seisuga 27. aprill 2006. a. 3.200.000 krooni ning registriossa nr. 9588502 kantud kinnistu turuväärtuseks sama päeva seisuga 11.000.000 krooni. Liis Männistu võõrandas nimetatud kinnistud 27. septembril 2006. a. oma emale Aet Sildveerile. Võlausaldajate huvide kaitseks on vajalik välja kuulutada Liis Männistu pankrot.

15.440.000 kroonine nõue ei saanud väga ootamatult tulla, sest sellest oli juttu ka juba eelmise esindajaga. Tõele ei vasta väide, et nõuded ei ole sissenõutavaks muutunud, need tähtajad tulevad kohe, juulis-augustis. Liis Männistul endal kahtlemata pole vara, millest võlgu tasuda. Esimese astme kohtu otsus 2. mai 2007. a. otsusega kuulutas Harju Maakohus välja Liis Männistu pankroti. Pankrotiseaduse (PankrS) § 1 lg. 2 kohaselt on võlgnik maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Kogutud ja kohtuistungil uuritud tõenditega on kindlaks tehtud, et võlgniku maksejõuetus ei ole ajutine ja põhjendatud on välja kuulutada võlgniku pankrot. Võlgniku likviidsete varade väärtus on ajutise halduri hinnangul 547.037, 25 krooni. Võlgnikul on kohustusi 22.263.592 krooni ulatuses, nõuetele summas 17.975.000 vaidleb võlgnik vastu. Võlgniku vastuväite kohaselt näitab pankrotiavalduse aluseks oleva nõude tasumine summas 29.500 krooni, et võlgnik ei ole maksejõuetu. Käesolevaks hetkeks ei ole muud nõuded sissenõutavaks muutunud, nõuded on tagatud pandi ja käendustega. PankrS § 31 lg. 1 kohaselt kuulutab kohus pankroti välja, kui võlgnik on maksejõuetu. Võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ei kuuluta kohus pankrotti välja, kui esineb käesoleva seaduse § 15 lõikes 2 nimetatud pankrotimenetluse algatamata jätmise alus. Kui võlgnik on maksejõuetu, võib kohus pankroti välja kuulutada vaatamata sellele, et esineb käesoleva seaduse § 15 lõike 2 punktis 6 nimetatud alus pankrotimenetluse algatamata jätmiseks. 29. märtsil 2007. a. on võlgnik tasunud võlausaldajale 29.500 krooni. Kohus algatas Liis Männistu pankrotimenetluse 5. märtsil 2007. a. PankrS § 15 lg. 2 p. 6 kohaselt kohus jätab pankrotimenetluse algatamata, kui võlgnik või kolmas isik on enne pankrotimenetluse algatamist täitnud kohustuse, millel pankrotiavaldus põhineb. Pankroti välja kuulutamata jätmiseks puudub alus, kuna kohustus summas 29.500 krooni on täidetud pärast pankrotimenetluse algatamist. Võlgniku kohustus võlausaldaja ees oli suurem kui PankrS § 15 lg. 2 punktis 3 sätestatud nõude alampiir. PankrS § 31 lg. 1 kohaselt kuulutab kohus pankroti välja, kui isik on maksejõuetu. Võlgniku vastuväite kohaselt ei ole ühtegi sissenõutavaks muutunud kohustust, mida Liis Männistu ei suudaks käesoleval hetkel täita. Liis Männistu on omakäeliselt allkirjastanud kohustuste nimekirja, mille kohaselt igakuised tagasimaksed moodustavad 95.658, 55 krooni, samas on Liis Männistu igakuine sissetulek juhatuse liikme tasu 10.000 krooni. Liis Männistu ei suuda iseseisvalt enda poolt võetud kohustusi täita. Võlgniku väitel tasub kolmas isik, Liis Männistu elukaaslane Meelis Liiv, igakuiselt 100.000 krooni ulatuses Liis Männistu võlgu. Võlgnik leiab, et ettevõtte kohustuste täitmiseks laenude võtmist ei saa nimetada pahatahtlikuks käitumiseks. Liis Männistu enda arvestuse kohaselt on ta OÜ Mericom Baltic eest tasunud kohustusi summas 1.102.000 krooni. Kohtule esitatud võlanimekirja kohaselt tunnistab võlgnik enda vastu suunatud nõudeid summas 4.288.592, 80 krooni. Kohus leiab, et isegi juhul, kui asuda seisukohale, et Liis Männistu on 1.102.000 krooni eest võtnud kohustusi eesmärgiga täita kohustused OÜ Mericom Baltic võlausaldajate ees, on kohtule käesolevaks hetkeks võlgniku poolt avaldamata, mis otstarbel kasutas võlgnik 3.186.592, 80 krooni. Kuna võlgnikul endal ei ole vara tekkinud, asub kohus seisukohale, et nimetatud summa läks kolmandate isikute kasutusse. Võlausaldajate kaitseks on vaja välja kuulutada võlgniku pankrot. Võlgnik on esitanud käesolevas menetluses väite, et Kiili vallas Harjumaal asuvate kinnistute müük tema emale toimus turuhinnaga, s. o. 850.000 krooni eest. Kohtule on esitatud Uus Maa Kinnisvara eksperthinnang, mille kohaselt kinnistute turuväärtus seisuga 27. aprill 2006. a. on 14.200.000 krooni. PankrS § 10 lg. 2 p. 3 kohaselt võlgniku maksejõuetuse põhistamiseks peab võlausaldaja muu hulgas tuginema asjaolule, et võlgnik hävitab, peidab või raiskab oma vara või teeb raskeid juhtimisvigu, mille tagajärjel ta on muutunud maksejõuetuks, või on muul viisil tahtlikult põhjustanud oma maksejõuetuse.

Kohus leiab, et nimetatud tehinguga on Liis Männistu muutnud enda tahtlikult maksejõuetuks Pankrs § 10 lg. 2 p. 3 tähenduses. Liis Männistu ei suuda rahuldada võlausaldajate nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine, mistõttu tuleb pidada võlgnikku maksejõuetuks. PankrS § 91 lg. 1 kohaselt ei tohi füüsilisest isikust võlgnik tema pankroti väljakuulutamisest kuni pankrotimenetluse lõpuni kohtu loata olla ettevõtja, juriidilise isiku juhtorgani liige, juriidilise isiku likvideerija ega prokurist. Apellatsioonkaebus Apellatsioonkaebuses palub võlgnik maakohtu otsuse tühistada ning jätta pankrot välja kuulutamata. Maakohus on jätnud ebaõigesti kohaldamata PankrS § 15 lg. 2 p. 1 ning seda nii pankrotimenetluse algatamisel kui ka pankrotiotsuse langetamisel. Pankrotiseaduse kohaselt saab võlausaldaja pankrotiavalduse aluseks olla üksnes selge nõue, mille üle poolte vahel vaidlus puudub. PankrS § 10 lõike 1 kohaselt peab võlausaldaja tõendama nõude olemasolu ja PankrS § 15 lõike 2 punkti 1 kohaselt jätab kohus pankrotimenetluse algatamata, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Pankrotimenetluse algatamise aluseks oli vastustaja nõue, mis tugines 22. detsembril 2005. a. antud maksekorraldusele, millega kanti vastustaja kontolt 29.500 krooni üle apellandi kontole. Vastustaja on nõuete alusena esitanud paljasõnalise väite kahe erineva laenusuhte olemasolu kohta apellandiga ning sellekohase tõendina esitanud kaks maksekorraldust apellandile vastavalt 8. augustil 2005. a. ülekantud 375.000 krooni kohta ja 22. detsembril 2005. a. 29.500 krooni ülekandmise kohta. Apellant on esitanud omapoolsed vastuväited vastustaja nõuetele ja kinnitanud, et tema ei ole astunud laenusuhtesse vastustajaga ning maksekorralduste näol on tegemist ülekannetega, mille tegelik sisu on olnud erinev sellest, mida väidab vastustaja. Maksekorralduste selgitustesse märgitu ei saa määrata apellandi ja vastustaja võlasuhete olemust, kuna maksekorralduse andmine on oma olemuselt tehing maksekäsundi järgi soodustatud isiku (kelleks antud juhul oli apellant) vahel. 375.000 krooni ülekandmine vastustaja poolt toimus vastustaja ja apellandi poolt juhitava äriühingu kohustuste täitmiseks, mitte isikliku laenuna. Pankrotimenetluse algatamise määruses märkis kohus, et vastustaja nõue selles osas on ebaselge, kuid selge on vastustaja nõue 29.500 krooni ülekande osas. Apellant käsitles selle summa vastustaja poolt temale ülekandmist võlgnetavate summade tasumisena, mitte kui uut laenusuhet vastustajaga. Et apellandil on nõue vastustaja vastu, on tõendatud kohtule esitatud maksekorraldustega, millest nähtub, et apellant on vastustajale üle kandnud 128.400 krooni. Arvestades esitatud tõendeid, olid apellandi vastuväited vähemalt samavõrra tõendatud kui vastustaja väited. Maakohus ei ole selgitanud, miks ta ei ole arvestanud apellandi vastuväidetega. Apellant vaidles nõudele põhjendatult vastu ja vastuväited võlausaldaja nõudele on sedavõrd kaalukad, et neid ei saa käsitleda pankrotimenetluse raames. Maakohtu põhjendused apellandi maksejõuetuse kohta on väärad ning ei oma tähtsust, kuna vastustaja ei ole tõendanud nõude olemasolu ja apellant on nõudele põhjendatult vastu vaielnud. Alles siis, kui võlausaldaja on tõendanud oma nõude olemasolu, saab tõusetuda küsimus võlgniku maksejõuetusest ning seda nii pankrotimenetluse algatamisel kui ka pankrotiotsuse langetamisel. 29.500 krooni tasumine menetluse käigus ei tähenda, et apellant nimetatud nõuet tunnistaks. Tegemist oli apellandipoolse sundolukorraga, kus pankrotimenetluse tõttu oli tugevalt häiritud apellandi normaalne elu ja ajutise pankrotihalduri soovitusel tasus ta nimetatud vastustaja nõude. Vastustaja seisukoht Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Maakohus on leidnud, et võlgniku vastuväited ei ole põhjendatud. Pankrotimenetluse ajal on võlgnik nõuet tunnistanud ning tasunud võlausaldajale 29. märtsil 2007. a. 29.500 krooni, märkides selgituseks „laenu tagastus“ ja 5. aprilli 2007. a. avaldusega on tasaarveldanud enda nõude summas 128.400

krooni vastustaja vastu vastustaja nõudega 375.000 krooni. Seega on võlgnik oma kohustust tunnistanud. Kuna apellandil on kohustusi 22.263.592 krooni ja apellant oli asunud end varatuks muutma, oli pankroti väljakuulutamine põhjendatud ja võlausaldajate huvides. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. PankrS § 10 lg. 1 kohaselt peab võlausaldaja pankrotiavalduses põhistama võlgniku maksejõuetuse, samuti tõendama nõude olemasolu. PankrS § 31 lg. 1 lause 2 kohaselt ei kuuluta kohus võlausaldaja pankrotiavalduse alusel pankrotti välja, kui esineb sama seaduse § 15 lõikes 2 nimetatud pankrotimenetluse algatamata jätmise alus. PankrS § 15 lg. 2 p. 1 kohaselt jätab kohus pankrotimenetluse algatamata, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Sellest tuleneb, et kui võlgnik vaidleb võlausaldaja pankrotiavalduse aluseks olevale nõudele põhjendatult vastu, siis tuleb pankrotiavaldus jätta rahuldamata. Apellatsioonkaebuses ongi võlgnik leidnud, et kuna ta on võlausaldaja pankrotiavalduse aluseks olnud nõudele summas 29.500 krooni, mida maakohus on käsitlenud ainsa selge nõudena, põhjendatult vastu vaielnud, siis pidi maakohus jätma pankrotiavalduse PankrS § 31 lg. 1 lause 2 ja § 15 lg. 2 p. 1 alusel rahuldamata. Kolleegium ei nõustu apellandiga, nagu oleks ta vaidlusalusele nõudele põhjendatult vastu vaielnud ja nagu tuleks vaidlus osundatud nõude üle seetõttu lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Oma 29.500 krooni suuruse laenulepingust tuleneva nõude tõendamiseks esitas võlausaldaja kohtule maksekorralduse, mille kohaselt see summa on võlausaldaja arvelt võlgniku arvele 22. detsembril 2005. a. üle kantud ja millele makse selgitusena on märgitud „laen kuni 23. 12. 2005“ (tl. 7). Seega järeldub maksekorraldusest, et raha üle kandes pidas võlausaldaja silmas võlgnikule laenu andmist tähtajaga kuni 23. detsembrini 2005. a. Võlgnik ei ole selle summa puhul väitnud, nagu ei oleks olnud tegemist talle isiklikult antud laenuga. Kohtumenetluses väitis võlgnik esialgu, et oli omakorda andnud võlausaldajale laenu 128.400 krooni suuruses summas ja pidas vaidlusalust rahasummat võlausaldaja poolt laenu osaliseks tagastamiseks (tl. 29, 51 – 52). Kolleegium leiab, et niisugune põhjendus ei ole tõsiselt võetav, kuna apellandipoolne tõlgendus on vastuolus maksedokumendile sõnaselgelt märgitud makse sisuga, seda enam, et võlgnik ei olegi väitnud, nagu oleks ta makse sisu kohta võlausaldajalt täiendavat selgitust küsinud või seda tema poole pöördudes ise täpsustanud, kuigi ebakõla poolte arusaamises oleks niisugust selgitust eeldanud. Ka ei pöördunud võlgnik võlausaldaja poole makse asjaolude täpsustamiseks pärast seda, kui oli kätte saanud võlausaldaja esitatud pankrotihoiatuse, milles võlausaldaja vaidlusaluse maksekorraldusega ülekantud raha laenuks nimetas (tl. 14 – 15). Pankrotihoiatusele võlgnik üldse ei vastanud. Kohtumenetluse kestel 29. märtsil 2007. a. kandis võlgnik võlausaldaja arvele üle 29.500 krooni, märkides makse selgituseks „laenu tagastus“ (tl. 123). Sellest nähtub, et nõuet rahuldades nõustus võlgnik, et võlausaldajal oli tema vastu laenu andmisest tulenev nõue 29.500 krooni ulatuses. Et selle maksega pidas võlgnik silmas võlausaldaja 29.500 krooni suuruse nõude rahuldamist, nähtub ka võlgniku poole selgitusest maakohtu 11. aprilli 2007. a. istungil (tl. 148) ning sama kuupäeva kandvast võlgniku seisukohti sisaldavast kirjalikust dokumendist (tl. 159, p. 1). Seejuures ei avaldanud võlgnik ei istungil ega kirjalikus dokumendis, nagu ei tähendaks tema poolt võlausaldajale 29.500 krooni tasumine nõude tunnistamist, nii nagu võlgnik on apellatsioonkaebuses väitnud. Pealegi on see apellatsioonkaebuse väide vastuolus võlgniku enda poolt 29. märtsi 2007. a. maksekorraldusse märgitud sõnaselge selgitusega, et tegemist on laenu tagastamisega. Et võlgnik esimese astme kohtumenetluse käigus oma seisukohti 29.500 krooni suuruse laenu suhtes muutis, võlga tunnistas ja selle tagastas, tuleneb ka võlgniku 5. aprilli 2007. a. kuupäeva kandvast tasaarvestuse avaldusest (tl. 124). Nii on võlgnik teinud selle avalduse oma 128.400 krooni suuruse väidetava nõude tasaarvestamiseks võlausaldaja 375.000 krooni suuruse nõudega. Kui võlgnik oleks endiselt võlausaldaja 29.500 krooni suurust makset käsitlenud võlausaldajale väidetavalt antud 128.400 krooni suuruse laenu

osalise tagastamisega, nagu ta väitis end enne võla maksmist teinud olevat, siis ei oleks tal olnud põhjust kogu selle väidetava – 128.400 krooni suuruse – nõudesumma tasaarvestamiseks võlausaldaja nõudega. Sellestki nähtub ühtlasi võlgniku poolt kohtumenetluse vältel esimese astme kohtus ja apellatsioonimenetluses eri aegadel esitatud väidete vastuolulisus. Eespooltoodud põhjendusel leiab kolleegium, et võlausaldaja oli oma 29.500 krooni suuruse nõude olemasolu kooskõlas PankrS § 10 lõikega 1 tõendanud, võlgnik ei ole aga sellele nõudele põhjendatult vastu vaielnud. Selle nõude üle vaidluse lahendamine väljaspool pankrotimenetlust, nagu näeb ette PankrS § 15 lg. 2 p. 1, ei oleks ka võimalik, kuna võlgnik on nõude juba rahuldanud ja seega ei ole tänaseks vaidlust, mida lahendada. Nii ei anna PankrS § 31 lg. 1 lause 2 ja § 15 lg. 2 p. 1 alust pankrotiavalduse rahuldamata jätmiseks. Kuna pankrotimenetluse algatamise ajal oli võlausaldajal võlgniku vastu 29.500 krooni suurune nõue, mille võlgnik tasus pärast pankrotimenetluse algatamist, siis ei esinenud PankrS § 15 lg. 2 punktis 6 nimetatud asjaolu, mis oleks andnud aluse pankrotimenetluse algatamata jätmiseks ja ka sel alusel ei saanud kohus jätta pankrotti välja kuulutamata. Mis puutub apellandi väitesse 128.400 krooni suuruse nõude kohta võlausaldaja vastu, siis ei ole võlgnik oma seda nõuet ka tõendanud. Nii on võlgnik esitanud nõude olemasolu tõendamiseks üksnes maksekorraldused (tl. 34 – 35), millel maksete selgitusena on märgitud „ülekanne“. Niisuguste dokumentide alusel ei ole võimalik tuvastada võlgnikul võlausaldaja vastu nõude olemasolu: maksedokumentidele märgitu ei anna alust järeldusele, nagu oleks maksete näol olnud tegemist võlgniku poolt võlausaldajale antud laenuga või alusetu rikastumisega nagu võlgnik on väitnud, muid tõendeid oma väidete kinnituseks ei ole võlgnik esitanud. Võlgnik ei ole isegi esile toonud, mis asjaoludel ta kirjeldatud maksed võlausaldajale tegi. Kui aga võlgnikul olekski olnud väidetav nõue võlausaldaja vastu, siis oleks see vastavalt VÕS § 197 lõikele 2 lõppenud võlgniku poolt oma nõude võlausaldaja 375.000 krooni suuruse nõudega tasaarvestamisega. Võlausaldajale esitatud tasaarvestuse avalduses on võlgnik ühemõtteliselt ja tingimusteta avaldanud, et tasaarvestab eespoolnimetatud nõuded (tl. 124). Tähendust ei ole võlgniku poolt avalduses märgitul, nagu ta siiski ei tunnistaks võlausaldaja 375.000 krooni suurust nõuet, kuna VÕS § 197 lg. 1 mõtte kohaselt eeldab tasaarvestus samaliigiliste sissenõutavate kohustuste olemasolu. Seega ei mõjuta võlgniku väidetav 128.400 krooni suurune nõue ühelgi juhul võlausaldaja 29.500 krooni suurust nõuet võlgniku vastu, millest lähtudes maakohus võlgniku vastu esitatud pankrotiavalduse rahuldas. Apellatsioonkaebuses ei ole apellant vaidlustanud kohtuotsust osas, mis puudutab apellandi maksejõuetust või selle põhistamiseks võlausaldaja poolt esiletoodud asjaolude tuvastatust. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 651 lõikele 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellatsioonimenetluse menetluskulud tuleb kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lõikega 1 jätta võlgniku kanda.