Tsiviilasi nr 2-06-15244
Kohus
Tartu Maakohus
Kohtukoosseis
Tartu Maakohtu kohtunik Margit Jõgeva
Otsuse tegemise aeg ja koht
5. september 2007.a Tartu
Tsiviilasja number
2-06-15244
Tsiviilasi
V.P.hagi S.K. ja J.K. vastu 101 000 krooni välja mõistmiseks
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja V.P. hageja esindaja Ü.R. kostja S.K. kostja J.K. kostjate esindaja vandeadvokaat Anne Tammer (Advokaadibüroo Anne Tammer, asukoht Kalevi 9, 51010 Tartu)
Kohtuistungi toimumise aeg
15. august 2007. a
istungisekretär Anneli Elagin Protokollija
Jätta rahuldamata V.P.hagi S.K. ja J.K. vastu 101 000 krooni välja mõistmiseks. Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud V.P. kanda. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Edasikaebamise kord Pooled võivad esitada Tartu Ringkonnakohtule otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima, vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.
Kostjad ei võtnud hagi õigeks, sest nad on seisukohal, et hageja andis laenu OÜ-le M. ja nemad ei ole vastutavad selle tagastamise eest.
Hageja andis laenu I.K. , kes soovis laenu edasi anda temale kuuluvale OÜ-le M. . Hageja on seisukohal, et I.K. ei andnud laenusummat osaühingule üle, millest annab tõestust AS-i Tartu Lihakombinaat pankrotihaldur Sirje Tael’a 18. aprilli 2000. a avaldus OÜ-le M. vara müügilepingust taganemiseks. Pankrotihalduri avaldusest nähtub, et 18. aprilli seisuga ei olnud OÜ M. teinud ühtegi makset pankrotivara väljaostmiseks.
Hageja, V.P. poolt kohtuistungil antud seletusest nähtub, et laenulepingu koostas I.K. ja tema kirjutas sellele alla. Laenu võttes ütles I.K. hagejale, et ta tagastab laenu kolme aasta jooksul. Hagejale lubati, et kui müüakse maha Tartu Lihakombinaadi vara, siis saadud rahast makstakse talle laen tagasi. Raha andis hageja I.K. sularahas. Kui I.K. suri, helistas hagejale lesk, kes küsis tema pangaarve numbri ja lubas tasapisi maksma hakata. Hiljem ütles S.K. hagejale, et ta võlga ei tunnista ning maksma ei hakka. Hageja esindaja, Ü.R., poolt kohtuistungil antud seletusest nähtub, et hageja andis I.K. laenu 101 000 krooni, mille I.K. lubas hagejale tagastada täielikult hiljemalt kolme aasta jooksul. 17. aprilli 2000. a avaldusega võib öelda, et I.K. on võlga tunnistanud. Laen anti I.K. kui eraisikule. Hageja palub kostjatelt välja mõista 101 000 krooni. Kostjate esindaja, vandeadvokaat Anne Tammeri, poolt kohtuistungil antud seletusest nähtub, et kui üldse on tegemist laenulepinguga, siis laenu saajaks on OÜ M. Kui tinglikult kostjad nõustuvad sellega, et tegu on laenulepinguga, millele on alla kirjutanud V.P.ja I.K., siis OÜ M. pitsat laenulepingul vaieldamatult kinnitab seda, et laenu saajaks oli osaühing. I.K. oli OÜ M. juhatuse liige ja juhatuse liige on äriühingu seaduslik esindaja. I.K. poolt sellele avaldusele pandud pitsat kinnitab, et antud juhul oli tegemist OÜ M. ja hageja vahelise kohustusega. I.K. on toiminud kui äriühingu esindaja. Täna V.P. kinnitas, et küsis I.K. laenu tagasi jaanuaris 2001. Tol ajal kehtis tsiviilkoodeks ja seda avaldust tõlgendati laenulepinguna millele ei ole määratud tähtaega. TsK § 272 reguleeris seda olukorda. Kui V.P. nõudis nimetatud laenu tagasi jaanuaris 2001, siis OÜ M pidi tagastama selle 7 päeva jooksul. Kui laenu ei tagastatud, hakkas jooksma aegumistähtaeg 10 aastat. VÕS-i kehtima hakkamisega ja vastavalt TsÜS § 146 lg 1, on aegumistähtaeg kolm aastat. Viimane päev hagi esitada oli 30.06.2005. Alates 01.07.2005 oli hagi aegunud. VÕS § 398 sätestab, et kui laenu tagastamistähtaega ei ole kokku lepitud, siis TsÜS § 104 järgi on aegumistähtaeg 10 aastat nõude sissenõutavaks muutumisest. Seega algab aegumistähtaeg 01.07.2002. Kostjate esindaja on seisukohal, et I.K., kui osaühingu asutajal küll mingeid kohustusi laenu võtmise eest ei lasu. Laenu võtmisel oli OÜ M täieõiguslik ühing. Juhatuse liige vastutab ainult süülise käitumise puhul. Antud
juhul I.K. puhul mingisugust süülist käitumist ei näe. I.K. suri, mistõttu jäi laen tagastamata. Antud asjas I.K. ei vastuta ja automaatselt juhatuse liikme vastutust pärijatele üle tuua ei ole võimalik. Asjas ei ole ühtegi tõendit, et I.K. oleks juhatuse liikmena mingit kohustust rikkunud. Tegelikkuses sai laenu juriidiline isik. Kui tegu on laenulepinguga, siis selle tagajärgede eest vastutab OÜ M. . I.K. vastutaks sel juhul, kui ta mingit kohustust oleks rikkunud, mida ta teinud ei ole. Kui kohus leiab, et tegu on laenulepinguga, mis on sõlmitud V.P. ja OÜ M. vahel, siis tagastamise kohustus on OÜ-l M, solidaarset vastutust ei ole. Seega on hagi esitatud ka vale isiku vastu. Kostja, S.K., poolt kohtuistungil antud seletusest nähtub, et ta ei ole V.P. midagi lubanud. V.P.helistas umbes kuu aega peale I.K. surma ja nõudis raha. Nad said kokku tema maja ees ja V.P.küsis raha.
Tartu Maakohtu menetluses on tsiviilasi nr 2-06-15244: V.P.hagi S.K. ja J.K. vastu 101 000 krooni välja mõistmiseks. 15. juunil 2006. aastal esitatud hagiavalduses nõuab hageja 100 000 krooni väljamõistmist (tl 6), kuid 15. augustil 2007. a toimunud kohtuistungil nõuab 101 000 krooni väljamõistmist (tl 62). Kohus võtab aluseks hageja viimati väljendatud tahteavalduse, s.o kostjatelt 101 000 krooni väljamõistmise. Kõigepealt teeb kohus kindlaks, kas hageja ja I.K. vahel sõlmitud lepingu näol on tegemist laenulepinguga tsiviilkoodeksi (TsK) tähenduses. Siis selgitab kohus välja, kas võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguseseaduse rakendamise seaduse (VÕSRakS) kohaselt kuulub kohaldamisele TsK või võlaõigusseaduse (VÕS) sätted. Seejärel teeb kohus kindlaks, kas hageja sõlmis laenulepingu juriidilise või füüsilise isikuga. Ning lõpuks kontrollib kohus kostja taotlusel hagi aegumist. Kohustise tõttu on üks isik (võlgnik) kohustatud teostama teise isiku (kreeditori) kasuks teatava teo, nagu: üle andma vara, tegema töö, maksma raha jms. või hoiduma teatavast teost, kreeditoril aga on õigus nõuda võlgnikult tema kohustuse täitmist (TsK § 162). Kohustised tekivad muuhulgas lepingutest (TsK § 163). Laenulepingu järgi annab üks pool (laenutaja) teisele poolele (laenajale) omandusse (operatiivsesse haldusesse) raha või liigitunnustega piiritletud asjad, laenaja aga kohustub laenutajale sama summa raha või võrdse koguse sama liiki ja sama kvaliteediga asju tagastama (TsK § 272 lg 1). Laenuleping loetakse sõlmituks raha või asjade üleandmise momendist (TsK § 272 lg 2), mis tähendab seda, et laenuleping on TsK järgi reaalne leping ning laenukohustis tekib üksnes laenusumma vastuvõtmisel. Kui kooskõlas seaduse või poolte kokkuleppega tuleb leping sõlmida kirjalikult, võidakse see sõlmida ühe dokumendi koostamise teel, millele pooled alla kirjutavad (TsK § 166 lg 2). Laenuleping summaga üle viiekümne rubla peab olema sõlmitud kirjalikus vormis. Viiskümmend rubla – 5 EEK (TsK § 273). Hageja esitas kohtule I.K. tehtud kirjaliku avalduse, mille kohaselt I.K. tunnistab, et on hagejalt saanud rahasumma 101 000 krooni (tl 7). Eelmainitud avalduse on pooled 17. aprillil 2000. a ka allkirjastanud. Seega leiab kohus, et hageja ja I.K. vahel on sõlmitud laenuleping. Ühtlasi peab kohus vajalikuks märkida, et TsK §-s 273 sätestatud kirjaliku vorminõude rikkumine ei too kaasa automaatselt laenulepingu tühisust. Nimelt on Riigikohus 29. aprilli 2002. a kohtuasjas nr 3-2-1-51-07 tehtud otsuses selgitanud, et kui laenaja ei vaidlusta raha saamist, siis ei too kirjaliku vormi järgimata jätmine (TsK § 273) kaasa laenulepingu tühisust. Kuigi antud asjas ei olnud kostjad raha laenajaks TsK § 272 lg 1 mõttes, on eeltoodu kohaldatav ka kostjate suhtes, sest nad ei vaidle vastu asjaolule, et hageja on raha I.K. andnud – kostjad leiavad üksnes, et hageja andis raha OÜ-le M. (tl 20, 27 ja 63). Järgmiseks teeb kohus kindlaks, kas kohaldamisele kuuluvad TsK või VÕS-i sätted. Hageja leiab, et hageja ja I.K. vahel sõlmitud laenulepingu näol tegemist kestvuslepinguga (tl 64). Kohus nõustub
hagejaga selles, et antud juhul on tegemist kestvuslepinguga, sest eelnimetatud laenulepingust tulenevad kohustused on kokkulepitud pikemaks (antud juhul kolme aastaseks) ajaperioodiks. Nimelt ütles hageja 15. augustil 2007. a toimunud kohtuistungil, et laenu võttes lubas I.K. laenusumma kolme aasta jooksul tagastada (tl 62). Seega on antud juhul tegemist tähtajalise laenulepinguga. Enne
rahuldamata (TsÜS § 114 lg 2 lause 2). Hageja esitas kohtusse hagi 15. juunil 2006. 15. augustil 2007. a toimunud kohtuistungil nõudis kostja hagi aegumise kohaldamist (tl 63). TsÜS § 113 lg 1 kohaselt on laenulepingu aegumistähtaeg 10 aastat. Aegumistähtaja kulg algab päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest (TsÜS § 116 lause 1). Antud juhul algas aegumistähtaeg pärast 3. aasta möödumist laenulepingu sõlmimisest. Toimiku materjalidest ei nähtu, kuna hageja täpselt laenusumma üle andis, kuid see toimus hiljemalt 17. aprillil 2000. a. Sel päeval tunnistas I.K. kirjaliku avaldusega, et hageja on talle raha üle andnud. Alates 17. aprillist 2003. a, s.o laenusumma tagastamise tähtaja möödumisest, pidi hageja teada saama laenulepingu rikkumisest. Kui tsiviilseadustiku üldosa seaduse või võlaõigusseaduse kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 1. juulit 2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaega alates 1. juulist 2002 (VÕSRakS § 9 lg 2). Seega oli hageja nõude aegumistähtaeg OÜ M. vastu 17. aprill 2006. a. Kuna OÜ M on äriregistrist kustutatud
TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lg 3 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Tulenevalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab antud asjas menetluskulud hageja.
Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.