2-06-12270/6 - Võlaõigus - Muud kasutuslepingud - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

3.Tartu Maakohus rahuldas 09.03.2007 otsusega hagi ning tunnustas P AS ja FIE Oi vahel 01.03.2002 ja 19.03.2003 sõlmitud maarendilepingute ülesütlemise tühisust ja sõlmitud rendilepingute kehtivust. Otsuse kohaselt VÕS § 116 lg 4 sätestab, et lepingust taganemine kohustuse täitmiseks käesoleva seaduse §-s 114 nimetatud täiendavat tähtaega andmata ei ole lubatud, kui kohustust rikkunud lepingupool kannaks teise lepingupoole lepingust taganemise korral kohustuse täitmiseks või täitmise ettevalmistamiseks tehtud kulutustega võrreldes ebamõistlikult suurt kahju. Siiski võib lepingust täiendavat tähtaega andmata taganeda, kui rikuti käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 2 nimetatud kohustust (kohustust, mille täpne järgmine oli lepingust tulenevalt teise lepingupoole huvi püsimise eelduseks lepingu täitmise vastu) või kui teine lepingupool teatab, et ta oma kohustust ei täida. Kuna tegemist on tähtajaliste kestvuslepingutega, siis saab nende puhul kasutada ainult erakorralist ülesütlemist. Kestvuslepingu võib üles öelda ainult mõjuvate põhjuste olemasolul. Mõjuvaks põhjuseks loetakse üldjuhul lepingu rikkumist (VÕS § 196 lg 2). Kui mõjuvaks põhjuseks on lepingu oluline rikkumine, ei pea küll järgima etteteatamistähtaega, kuid kestvuslepingu võib üles öelda siiski alles pärast kohustuse rikkumise lõpetamiseks määratud mõistliku tähtaja tulemusteta lõppemist. Tähtaja määramine rikkumise lõpetamiseks ei ole vajalik VÕS § 116 lg 2 p 2-4 sätestatud juhtudel. VÕS § 116 lg 5 kohaselt on olulise lepingurikkumisega tegemist, kui teine lepingupool ei täida oma ükskõik millist kohustust käesoleva seaduse §-s 114 nimetatud täitmiseks antud täiendava tähtaja jooksul või teatab, et ta selle tähtaja jooksul kohustust ei täida. Kohus asus seisukohale, et hageja, rentides põllumaad ja teades, et rendileping on kehtiv, igal juhul varub külviperioodiks valmis väetise ja seemned. Seega on hageja väide, et temal oli külviks vajalik juba varutud kui talle rendilepingud üles öeldi, usaldusväärne. Hageja tasus rendi suuremas osas, s.o 86 000 krooni, tähtaegselt, tasumata jäi väiksem osa, 22 467.20 krooni. Kohtu arvates ei saanud väiksema osa maksmata jätmine viia rendileandjat raskesse olukorda, et öelda rendileping üles ilma täiendavat tähtaega andmata. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et kostja oleks andnud hagejale täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks. Samuti ei ole hageja teatanud, et ta oma kohustust kostja ees ei täida. Kohus leidis, et kostja oli kohustatud andma hagejale täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks, ning alles siis, kui hageja ei oleks oma kohustust ka siis täitnud, oleks kostjal tekkinud õigus leping erakorraliselt üles öelda. VÕS § 116 lg 3 kohaselt, kui lepingust tulenevad kohustused tuleb täita ositi ja oluline lepingurikkumine leidis aset üksnes mõne kohustuse või kohustuse osa suhtes, võib kahjustatud lepingupool taganeda lepingust üksnes selle kohustuse või kohustuse osa suhtes. Sel juhul võib kahjustatud lepingupool kogu lepingust taganeda üksnes siis, kui tal õigustatult ei ole kohustuse osalise täitmise vastu huvi või kui rikkumine on oluline lepingu kui terviku suhtes. Asjas on tegemist lepingute osalise rikkumisega, kuna hageja tasus tähtaegselt suurema osa renditasust. Kostja esitas hagejale arved eraldi eelneva rendiaasta eest aasta lõpuni ja kahe kuu eest kuni uue rendiaasta alguseni. Kohus leidis, et see on ositi maksmine. Kostjal oli õigus rendilepingust taganeda üksnes osaliselt, mitte öelda üles terve rendileping.

4.P AS taotleb apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata. Kaebuse põhjendused: 1) Otsusest ei nähtu, millisele õiguslikule alusele on rajatud järeldus, et kostja oli kohustatud andma hagejale täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks, ning alles siis, kui hageja ei oleks oma kohustust ka siis täitnud, oleks kostjal tekkinud õigus leping erakorraliselt üles öelda. 2) Kohus on tuvastanud asjaolud ebaõigesti. Järelduse tegemiseks, et hageja, rentides põllumaad ja teades, et rendileping on kehtiv, igal juhul varub külviperioodiks valmis väetise ja seemned, puuduvad tõendid ning see asjaolu ei ole TsMS § 231 lg 1 mõttes üldtuntud. Hageja ei ole tõendanud oma väiteid, et ta on soetanud suurtes kogustes väetist ning külvimaterjali, mis muutuks lepingu lõppedes hageja kahjuks, ei soetamise ega kasutuks muutumise osas. Kostja ei nõustunud, et hageja sai kahju, kuna hageja jätkas maa rentimist teistelt isikutelt. Kohus on rikkunud nii TsMS § 439 (laiendas hagi alust) kui ka TsMS § 436 lg 2 (kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele). 3) Kohus on vääralt tõlgendanud VÕS § 116 lg 2 p 2. Nõustuda ei saa seisukohaga, et VÕS § 116 lg 2 p 2 saab kohaldada vaid siis, kui on saabunud ka kohustuse rikkumise tagajärg – õigustatud isiku sattumine seetõttu raskesse olukorda. Kostja on maa rentimise kaudu kasumit taotlev äriühing, seega on tulu õigeaegne laekumine tema jaoks äärmiselt tähtis. Arved esitati pärast saagi koristamist, seega ei pidanuks olema probleemi nende tasumisega. 4) Kohus on jätnud täielikult analüüsimata ja seisukoha võtmata kostja vastuväites VÕS § 116 lg 2 p 3 järgi (kohustust rikuti raske hooletuse tõttu). Hageja on tunnistanud, et jättis arve tasumata hooletusest. Hageja ei reageerinud ka 09.02.2006 saadetud saldoteatisele, mis on meeldetuletuseks arve tasumise kohta. 5) Kohus on otsuses põhjendanud vaid seda, et ülesütlemine oli tühine. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta leiab, et sellest tulenevalt on kõik kolm maarendilepingut kehtivad ja milliste tõendite alusel ta seda järeldab, ning miks ta ei nõustu kostja väidetega, et lepingud enam ei kehti, kuna maad on antud rendile teistele isikutele. 19.03.2003 (K) rendileping lõppes maaomaniku (kostja oli vaid operaator) soovil ja maaomanik AS R P sõlmis hagejaga samade maade osas uue rendilepingu otse. Ülejäänud maaüksused anti 22.05.2006 rendilepingu alusel rendile OÜ-le A F. Kohus jättis lahendamata kostja taotluse nõuda hagejalt välja AS R P ja hageja vahel 2006. a sõlmitud rendileping. Ka ei andnud kohus hinnangut 22.05.2006 maarendilepingule. Seega on kohus jätnud hagi lepingute kehtivuse tuvastamiseks sisuliselt lahendamata, kuid resolutiivosas rahuldas ka selle nõude. TsMS § 442 lg 7 ja 8 järgi pidi kohus seda nõuet kirjeldama, samuti kirjeldama nõude kohta esitatud väited, vastuväited ja tõendid ning tegema nende alusel järeldusi.