Harju Maakohus
Kohtukoosseis
Kohtunik Mai Grauberg
Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht
27.08.2007 kell 16.00 Tallinnas, Kentmanni kohtumaja tsiviilkantselei kaudu
Tsiviilasja number
2-05-14312 (endine nr 2/231-7209/05)
Tsiviilasi
AS HLhagi MRvastu kahju hüvitamiseks 34595,69 krooni
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja AS HL(reg kood XXX asukoht XXX) esindaja Helen Kolk Kostja MR(endise perekonnanimega E, i k XXX, elukoht XXX), esindaja Gennadi Mihelson
Asja läbivaatamine kirjalikus
Pooled on olnud ära kuulatud
menetluses
Välja mõista MR ́lt kahju 14 646,73 (neliteist tuhat nelikümmend kuus krooni ja 73 senti) krooni AS HL kasuks.
kuussada
Menetluskulude jaotus Jätta kummagi poole kohtukulu vastava poole kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebust 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuud arvates otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kui apellant ei ole märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, võib apellatsioonikohus asja läbi vaadata kirjalikus menetluses. Nõue, põhjendused Harju Maakohtusse esitatud hagis, selle täpsustustes (08.11.2005; 21.05.2007, 05.06.2007) palub hageja kostjalt välja mõista lepingu rikkumisest tuleneva kahju summas 34 595,69 krooni. Hageja palub kostja kanda jätta ka kohtukulud, milleks on riigilõiv 2450 krooni. Pooled sõlmisid 17.08.2000 kapitalirendilepingu nr 008349L, mille kohaselt kohustus hageja andma lepingu esemeks oleva sõiduauto XXX(edaspidi auto) tähtajaliselt
kostja valdusesse ja kasutusse. Kostja kohustus tasuma hagejale selle eest makseid vastavalt lepingu p 2.4 15-09.2000-15.08.2003 väljaostumakseid e. rendimakseid ja seda lepingu lisaks olevale maksegraafikule. Sõiduki esialgne hind oli 105 932,20 krooni. Kostja ei tasunud makseid nõuetekohaselt ja hageja teatas kostjale lepingu ülesütlemisest. Kostja jättis tasumata 2001. aasta jaanuari ja veebruari maksete eest (rendimakse periood 16.12.2000-15.02.2001). Hageja lõpetas lepingu ühepoolselt seoses kostjapoolse lepingu rikkumisega 16.02.2001.a, mil auto tagastati hagejale. Hageja andis auto 09.02.2001 müügiks OÜ-le BR(edaspidi BRC). Kuna müügiprotsessi käigus selgus, et vara vajab remonti, tellis hageja läbi BRC OÜ-lt O remonttööde teostamise ning BRC tasus OÜ-le O nimetatud teenuse osutamise eest 6220 krooni (ilma käibemaksuta) BRC-le, sh tasus müügiteenuse osutamise eest. Lepingu p 9.3 ja 9.3.1 järgi oli kostjal kohustus tasuda sõiduki eest vabatahtliku kindlustuse makseid BKOÜ-le, mida ei teinud. Hageja tagamaks liisinguesemele kindlustuskaitse olemasolu, tasus kostja eest 26.01.01 perioodi 24.11.00-23.02.01 eest 1887 kooni, mille peaks kostja kui kahju hagejale hüvitama. Samuti on hageja tasunud kostja eest BKOÜ-le vara kindlustamise eest 1887 krooni perioodi eest 24.11.200023.02.2001. Hageja sai auto müügist 76 271,19 krooni (käibemaksuta). Auto müüdi ära 28.03.2002. Hageja on seisukohal, et kostja peab hüvitama talle lepingu rikkumisega tekitatud kahju. Lepingu p 5.17 kohaselt on kahjuks lepingust tulenev hageja rahaline nõue kostja vastu, millelt on maha lahutatud auto müügihind. Tulenevalt lepingust on hagejal kostja vastu nõue 110 866,88 krooni tasumiseks, mis koosneb tähtajaks tasumata rendimaksetest 8243,15 krooni, auto jääkmaksumusest 90 703,17 krooni (käibemaksuta), vara kindlustamise maksetest 1887 krooni ja hageja poolt vara müügiga seotud otsestest kulutustest 10 033,56 krooni. Kuivõrd auto müüdi hinnaga 76 271,19 krooni, tuleb kostjal hagejale hüvitada 34 595,69 krooni (s o lepingust tuleneva 110 866,88 krooni ja vara realiseerimisest saadud 76 271,19 krooni vahe). Oma nõuet kostja vastu soovib hageja tõendada dokumentaalsete tõenditega: kapitalirendi leping nr 008349L koos lisadega (s h maksegraafik ja üldtingimused); OÜ Balti Realiseerimiskeskuse teatis müügiteenuse ja remondi kohta; vara müügiakt nr 008349L; AS HL õiend vara müügi ja nõuete arvestuse kohta; MRle saadetud võlateatis; AS.i HL teatis (10.10.2005); OÜ O arve-saateleht nr 24.08.01/2; lepingu kindlustuslisa nr 504083 ja BKOÜ kinnitus; lepingu maksegraafik kroonides. Kostja vastuväited Kostja kohtule esitatud vastuses, selle täpsustustes (21.05.2007, 21.06.2007) ja istungil (21.05.2007) antud seletuste kohaselt tunnistab hagi üksnes müügiteenuse osas summas 3813,56 krooni. Ülejäänud nõuete osas kostja hagi ei tunnista ja palub jätta need rahuldamata. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole märtsi ja veebruarikuu rendimaksete väljanõudmine kostjalt õigustatud. Kostja tagastas auto hagejale 2001.a jaanuaris. Põhjendatuks ei pea kostja ka auto remontimiseks märgitud summat 6220 (millele lisandub käibemaks) krooni, kuna auto sõitis 2 kuud ja remonti ei vajanud. Samuti ei ole hageja selgitanud, milleks remont teostati. Kostjale on arusaamatu auto remondi teostamise vajadus alles 2001. aasta augustis, kuid müüki pandi auto juba 2001.a veebruaris. Müügiakti p 6 kohaselt müüdi vara alles 28.03.2002, mistõttu ei ole teada, kus auto üle aasta oli ja millistes tingimustes auto seisis. Kostja märgib, et lepingus on märgitud auto hinnaks 105 932,20 krooni, mitte 110 866,88 krooni. Auto tagastamise hetkeks oli auto jääkväärtuseks 90 703,17
krooni, auto müüdi 90 000 krooniga. Kostja leiab, et on kuumaksete näol vahe kinni maksnud, mistõttu ei pea vahesumma tasumist õigustatuks. Käibemaksu osas toetub kostja Riigikohtu otsusele nr 3-2-1-1-07 ning ei nõustu käibemaksu tasumisega. Hageja 16.05.2005 õiendis ja nõude kalkulatsioonis ei ole käibemaksu eraldi välja toodud. Kostja ei tunnista ka kindlustusmaksete võlgnevust summas 1887 krooni, kuna auto kindlustus kestis lepingu lõppemisele järgneval ajal edasi. Kostja esitas oma vastuväidete tõendamiseks järgmised tõendid: nõude kalkulatsioon; BRC-st saadetud O arve-saateleht; kapitalirendi leping nr 008349L maksegraafik. Kohtu põhjendused Kohus, kuulanud kohtuistungil ära poolte esindajad ja uurinud kõiki kohtule esitatud dokumentaalseid tõendeid leiab, et hagi on osaliselt põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt. TsMS § 230 lg 1 järgi peavad hagimenetluses kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti ja lg 2 järgi esitavad tõendeid menetlusosalised. Vaidluse all ei ole järgmised asjaolud: Hageja ja kostja sõlmisid 17.08.2000 kapitalirendi lepingu nr 008349L, mille kohaselt andis hageja sõiduautu XXXtähtajaliselt kostja valdusesse ja kasutusse. Auto tagastati pärast lepingu lõpetamist hagejale. Hagejale laekus pärast auto võõrandamist BRC-lt 90 000 krooni. Kostja võttis omaks nõude auto müügiteenuse tasumise osas summas 3813,56 krooni. Poolte vahel 17.08.2000 sõlmitud kapitalirendilepingu näol on tegemist liisingulepinguga. Liisinguleping on olemuselt kestvusleping. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 12 lg 1 kohaselt kohaldatakse enne 1. juulit 2002.a sõlmitud kestvuslepingule alates 1. juulist 2002 võlaõigusseaduses sätestatut. Sama paragrahvi
tegelikuks lõpetamise ajaks, sest nimetatust nähtub, et lepingu eseme tagastamise ajal pidi pooltel selgeks saama, et nendevahelised lepingulised suhted lõppesid ära. Tõendeid, mis kinnitaksid, et leping oleks lõppenud muul ajal, ei ole kohtule esitatud. Hageja esitatud õiendist (16.05.2005) nähtuvalt oli kostjal tasumata lepingu lõpetamisel liisingumaksed 2 kuu eest summas 8243,15 krooni: a) periood 16.12.2000-15.01.2001 summas 4122 krooni ja perioodi 16.01.2001-15.02.2001 eest 4121,15 krooni. Kostja ei ole väitnud, et ta oleks need summad tasunud ega ole esitanud tõendeid nimetatud summade tasumise kohta. Õiged pole seega ka kostja väited sellest, et tal ei ole kohustust tasuda makseid 2001. veebruari kuu eest, kuivõrd leping lõppes jaanuaris. Leping ei lõppenud jaanuaris 2001 (vt otsus ülalpool) ja seega on hageja õigustatud nõudma kostjalt lepingu p 2.4 järgse makse kohustuse täitmist perioodi eest 16.12.2000-15.01.2000 ja 16.01.2001-15.02.2001. Hageja ei nõua 2001.a. märtsikuu makset, seega ei puutu vaidlusesse kostja väited mittenõustumisest märtsikuu makse tasumiseks. Eeltoodu alusel on hageja nõue tasumata liisingumaksete väljamõistmiseks summas 8243 krooni kostjalt põhjendatud, summa suurusele vastuväiteid kostja ei esitanud. Lepingu p 5.17 järgi peab rentnik hüvitama juhul kui leping lõpetatakse liisingfirma poolt lepingu XI osa järgi, liisingfirmale vara võõrandamisest tekkinud kahjud (st vara võõrandamisest saadud summa ja jääkmaksumuse vahe ja kulud (sh vara valduse võtmine, vara hoidmine, müügikõlblikuks seadmine). TsK § 222 lg 1 kohaselt, kui võlgnik ei täida kohustist või ei täida seda nõuetekohaselt, on ta kohustatud hüvitama kreeditorile sellega tekitatud kahju. TsK § 222 lg 2 kohaselt kahjude all mõistetakse kreeditori poolt tehtud kulutusi, tema vara kaotsiminekut või rikkumist, samuti ka kreeditori poolt saamata jäänud tulu, mis ta oleks saanud, kui võlgnik oleks kohustise täitnud. Kahju hüvitamise nõude puhul tuli hagejal tõendada kahju olemasolu, põhjusliku seose olemasolu tekitatud kahju ja kahju põhjustanud lepingu rikkumise vahel ja kostjal tuleb tõendada, et tema ei ole rikkumises süüdi. Kohus on seisukohal, et hageja nõue kostja vastu vara kindlustamise maksete väljamõistmiseks 1887 krooni on põhjendatud. Lepingu p 9.3 järgi oli kostjal hageja ees kohustus tagada hageja ees sõidukil vabatahtliku kindlustuse eest tasumine ja seda täita kindlustusmaaklerile. Kostja ei ole vaielnud vastu, et ta on jätnud maksed perioodi eest 24.11.00-23.02.01 tasumata summas 1887,00 krooni, mistõttu leiab kohus, et kostja on rikkunud lepingust (p 9.3) tulenevat kohustust hageja ees. Nähtuvalt BKOÜ kinnitusest (10.10.2005) on hageja tasunud kostja eest auto kindlustusmakse perioodi 24.11.2000-23.02.2001 (arve nr 54016), so enne auto tagastamist hagejale summas 1887 krooni. Kohus leiab, et nimetatud summa näol on tegemist hagejal kostjapoolse lepingu rikkumise tulemusel tekkinud kulutustega e. kahjuga TsK § 222 lg 1 tähenduses, mida ei oleks hagejal tekkinud, siis kui kostja oleks oma kohustuse täitnud. Hageja huvi oli tagada vara kindlustuskaitse olemasolu ning nimetatu tuleneb on ka pooltevahelise lepingu p 9.1, mille järgi on vara kindlustatud hageja poolt, kuid kohustus täita maksekohustus oli kostjal lepingu p 9.3 järgi. Kostja viited sellele, et kindlustus jätkus pärast poolevahelise kapitalirendilepingu lõppemist, ei oma vaidluses mingit kaalu, sest väidetav kindlustulepingu jätkumine ei vabastanud kostjad varemmainitud kindlustusperioodi (mille eest ei tasutud) maksete tasumise kohustusest. Kohus leiab, et hageja nõue kostja vastu remondikulude väljamõistmiseks summas 6220 krooni on tõendamata ja rahuldamisele ei kuulu. Hageja ei ole põhjendanud ega selgitanud, milles remonditööd seisnevad ning millega oli põhjendatud remonditööde
teostamine auto müügiperioodi keskel 2001. aasta augustis, so 6 kuud pärast auto tagastamist kostja poolt (OÜ O arve-saateleht nr 24.08.01/2). Kostja väitel oli auto terve ning vara vastuvõtu aktist ei nähtu, et sõiduk vajanuks remonti. Seda, et 6 kuud pärast auto tagastamist hagejale ja selle müügiks andmist kolmandale isikule, tekkis vajadus autole remont teha, mis sai olla kostjapoolse lepingu mingi tingimuse rikkumise tulemus, ei ole hageja millegagi tõendatud. Kohus leiab, et hageja tõendas asjaolu, et kostja jättis täitmata lepingust tuleneva maksekohustuse, mis tingis temaga lepingu ennetähtaegse lõpetamise. Kostja käitumise tagajärjel oli hageja sunnitud vara võõrandama. Poolte vahel on vaidlus, kas hageja kandis selle tulemusena varalist kahju või mitte. Vaidlus puudub selle üle, et auto jääkmaksumus vara tagastamisel oli 90 703,17 krooni ning tagastatud vara võõrandati 90 000 krooni eest. Õige ei ole kohtu arvates hageja seisukoht, et vara võõrandmise hind oli 76217,19 krooni, sest selliseid tõendeid kohtule esitatud. Kostja väitis, et nimetatud auto võõrandmise hind 76217,19 krooni on käibemaksuta ja et ka kahju suuruse arvestamisel lepingu p 5.17 järgi tuleb lähtuda just võõrandmise hinnast käibemaksuta e. 76217,19. Kohus sellega ei nõustu. Lepingu p 5.17 järgi tuleb hüvitada hagejale kahju, mis on vara jääkmaksumuse ning võõrandamise vahe. Kahjude all tuleb mõista kreeditori poolt tehtud kulutusi, tema vara kaotsiminekut või rikkumist, samuti ka kreeditori poolt saamata jäänud tulu, mis ta oleks saanud, kui võlgnik oleks kohustise täitnud. Esiteks ei ole pooled lepingus kokku leppinud, et avalik õiguslik koormatis, mida kannab üks isik riigi ees, oleks selle isiku selline kahju, mida tuleb eraõigussuhtes ja seda suhet rikkunud teisel poolele kanda; sellist klauslit vaidlusalusest lepingust ei nähtu. Teiseks nähtub kohtule esitatud maksegraafikust, et vaidlusaluse auto jääkmaksumus 90 703,17 sisaldab endas käibemaksu. Nii ei saa selline koormatis olla TsK § 221 lg 1 mõtte kohaselt kahju, mida saab pool lepingu rikkumisel teisel poolel tekkida võivana ette näha ega ka lepingus kokkulepitud kahju. Seega saab kostja mõistlikult eeldada, et kahjude hüvitamisel lepingu p 5.17 järgi toimub kahju suuruse arvestamine eelduslikult selliselt, et vara müügist saadu on samuti koos käibemaksuga ehk et tehte liikmed on ühesugused. Seetõttu loeb kohus auto väärtuseks hagejale auto võõrandamisest saaduna 90 000 krooni. Nimetatut tõendab ka auto hindamisakt, mille järgi oli auto väärtus pärast lepingu lõpetamist samuti 90 000 krooni. Tulenevalt eeltoodust asub kohus seisukohale, et auto jääkmaksumuse ja tegeliku müügihinna vahe (90 703,17 90 000) oli 703,17 krooni, mis on hageja kahju lepingu p 5.17 järgi ja mida ei oleks tekkinud kui kostja oleks lepingut täitnud. Kostjalt kuulub hagejale välja mõistmisele lepingu ülesütlemisega ja auto võõrandmisega tekitatud kulutused ja kahju järgmiselt: liisingumaksete väljamõistmiseks summas 8243 krooni; kindlustusmakse summas 1887 krooni, vara müügiga seotud otsene kulu 3813,56 ja vahe müügist saadu ja jääkmaksumuse vahe 703,17 krooni. Seega kuulub hagi osalisele rahuldamisele ja kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista summas 14646,73 krooni. Kostja on oma vastuväidetes seisukohal, et on kuumaksete näol vahe kinni maksnud, mistõttu ei pea vahesumma tasumist õigustatuks. Nimetatu ei tulene aga lepingust. Kuumaksete tasumine oli kuni lepingu lõppemiseni kosta kohustus ning kuni pooltevahelise lepingu lõppemiseni tasumata makset jätmisega on kostja jäänud hagejale võlgu. Lepingust ei tulene et lepingu kehtivuse ajal tasutud lepingumaksed arvatakse seoses lepingu ennetähtaegsete lõpetamisega tekkinud kahjude katteks. Kohtukulud
TsMS RakS § 3 järgi kohaldatakse kohtukulude jaotamisele ja kindlaksmääramisel enne 01.01.1006 esitatud tsiviilasjades senikehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikku. Kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 60 lg 1 järgi siis kui hagi kuulub rahuldamisele osaliselt, võib kohus jätta poolte kohtukulud kummagi poole kanda. Kuivõrd hagi kuulub osalisele rahuldamisele, jäävadki kummagi poole kohtukulud vastava poole kanda.
Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.