Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle läbivaatamist kohtuistungil.
Asjaolud ja menetlusosaliste seisukohad 1.Pärnu Maakohtu 13.12.2016 määrusega kuulutati välja füüsilise isiku KN pankrot. 22.12.2016 esitas RE KN (pankrotis) pankrotihaldurile nõudeavalduse, paludes tunnustada oma nõuet summas 272 394.91 eurot. 15.03.2017 toimunud nõuete kaitsmise koosolekul nõuet ei tunnustatud, kuna sellele esitas vastuväite pankrotihaldur Ly Müürsoo. 29.03.2017 esitas RE Pärnu Maakohtule hagi oma nõude tunnustamiseks.
2.Hageja nõude aluseks on järgmised asjaolud: 16.11.2015 sõlmisid hageja ja KN (pankrotis) kirjaliku laenulepingu, mille alusel andis hageja KN laenu 103 000 eurot. Laenusaaja kohustus laenu tagastama koos intressidega hiljemalt 01.02.2016. Lepingus oli kokku lepitud intressimääras 6% aastas ja viivise määras 0,5% päevas sissenõutavaks muutunud summalt iga tasumisega viivitatud päeva eest. Hageja nõue koosneb põhivõlast 103 000 eurot, intressivõlast 6654.91 eurot ja viivisest 162 740 eurot.
3.KN (pankrotis) pankrotihaldur on seisukohal, et nõudeavaldusele lisatud dokumendid, s.o laenuleping ning intressi ja viivise arvestus, ei tõenda nõude aluseks oleva tehingu toimumist ehk raha üleandmist laenusaajale. RE poolt Maksu- ja Tolliametile esitatud tuludeklaratsioonidest nähtuvalt sai hageja perioodil 2010 kuni 2015 maksustatavat tulu kokku 157 297.44 eurot. Arvestades RE nimetatud perioodi kohustusi, oli tal vabu vahendeid kokku 139 037.02 eurot. Eeltoodust tulenevalt ei pea pankrotihaldur eluliselt usutavaks, et isik, kelle viie aasta vabad vahendid moodustavad 139 037 eurot, annaks 103 000 eurot tagatiseta laenu kindla sissetulekuta Kristiina Naanurile.
4.Halduri kahtlusi laenu saamise kohta kinnitab asjaolu, et KN (pankrotis) on andnud erinevaid selgitusi laenu kasutamise kohta. 11.02.2017 antud omakäelises seletuses võlgniku vande lisana on KN väitnud, et RE saadud raha eest pidi toodama välismaalt autosid (varuosi) edasimüügi eesmärgil, aga „tehingud ei läinud nii, nagu pidid. Võlg sai võetud 2014-2015 aastal“. 07.02.2017 KN antud seisukohas määruskaebusele selgitab ta, et vajas laenu äriühingu Saumar Tehnika OÜ võlgnevusega seoses ja äriühingu tegevuse arendamiseks. Kahjuks ei läinud ka need tegevused plaanipäraselt ja KN oli sunnitud Saumar Tehnika OÜ pärast „võlgade likvideerimist maha müüma“. Eelkirjeldatud väited on paljasõnalised ja halduri hinnangule ei ole ühtegi mõistliku põhjendust, miks laenu ei võetud otse Saumar Tehnika OÜ-le, vaid kohustuse võttis füüsiline isik. Tõele ei vasta ka KN väide, et Saumar Tehnika OÜ müüdi maha pärast võlgade likvideerimist. KN (pankrotis) pankrotimenetluses on kolm võlausaldajat, kelle nõude aluseks on käenduslepingud, millega KN on käendanud Saumar Tehnika OÜ laene ja liisinguid.
5.Hageja kostja seisukohtadega ei nõustu. Hageja hinnangul on laenulepingust võimalik aru saada, et laen anti rahas võlgnikule üle laenulepingu sõlmimise päeval, s.o 16.11.2015. Seda, et laen on üle antud, tõendab KN kirjalik kinnitus. Kuna nii laenuandja kui laenusaaja kinnitavad laenukohustuse olemasolu, on halduri kohustus tõendada, et hagejal ei ole õigus raha tagasi saada. Kostja väide, et hageja käsutuses olnud vabu vahendeid arvestades ei ole 103 000 euro suuruse laenu andmine eluliselt usutav, on sisutühi, tõendamata ja paranoiline. Hagejal oli vabu vahendeid laenusummast enam ja ta võis neid kasutada muuhulgas laenu andmiseks. Kehtiv seadus ei kohusta laenuandjat nõudma laenulepingu sõlmimisel tagatist. Samuti puudus hagejal kohustust anda laenu Saumar Tehnika OÜ-le. Haldur on jätnud tähelepanuta, et PankrS § 103 lg 2 kohaselt peab haldur nõudele vastu vaidlema siis, kui selleks on alust, st väited, mida ta nõude vastu esitab, peavad olema tõendatud ja tuginema seaduslikule alusele.
6.13.06.2017 koostatud määrusega andis kohus hagejale täiendava tähtaja tõendite esitamiseks.
Kuna pooled soovisid asja lahendamist kirjalikus menetluses, oli määruse koostamise eesmärgiks selgitada hagejale, et kostja esitatud asjaolud võivad viia tõendamiskoormise ümberpööramisele hageja kahjuks. 14.06.2017 esitas kostja vastuväite kohtu tegevusele, taotlusega määrus tühistada. Kohus jättis 15.06.2017 määrusega vastuväite rahuldamata. Kohtu seisukoht ja põhjendused
7.RE on oma nõude alusena KN (pankrotis) pankrotimenetluses esitatud kirjaliku laenulepingu, milles kajastuvat kohustust võlgnik tunnistab. VÕS § 76 lg 1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule. Seega on leping üldjuhul piisav tõend, et kinnitada nõude olemasolu võlgniku vastu. Võlgniku ehk käesoleval juhul pankrotihalduri kohustus on tõendada, et tehingut, mida leping kajastab ei toimunud või mõnel muul põhjusel nimetatud lepingu alusel võlgniku vastu nõue puudub. Kohtu hinnangul on kostja vastuväited ja nende kinnituseks esitatud tõendid laenulepingus kajastuva tehingu toimumise kahtluse alla seadnud määral, mis toob kaasa tõendamiskoormise muutuse.
8.Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-149-14 p 13 asunud seisukohale, et võlatunnistusele toetumisel „ei pea hageja esitama täpselt laenu andmise asjaolusid, kuna võla puudumise tõendamise koormis lasub kostjal. Samas on õige see, et kostja tõendamiskoormis ei ole piiramatu. Hea usu põhimõttest tulenevalt on võimalik, et asjaolu tõendamise koormis pöördub ümber, kui kostja esitab asjaolusid, mis viitavad nõude puudumise võimalikkusele.“ Eelkõige kehtib see olukorras, kus asjaolu esinemine on hageja kontrolli alla ja ta keeldub selle tõendamisele kaasa aitamast. Kohtu hinnangul on käesolevas vaidluses tekkinud eelkirjeldatud olukord – kostja on esitanud asjaolusid, millised viitavad nõude puudumise võimalikkusele, kuid hageja ei ole vajalikuks pidanud esitada täiendavaid tõendeid, millised kinnitaksid nõude olemasolu.
9.Laenuleping on võimalikku tehingut kajastav kirjalik dokument, kuid igasugused tõendid raha liikulise ehk laenusumma üleandmise kohta puuduvad. Lepingupooled on lepingu sõlmimise asjaolusid erinevalt kommenteerinud. Hageja väidab 18.05.2017 menetlusdokumendis, et laenulepingust on üheselt arusaadav, et RE andis 16.11.2015 KE 103 000 eurot. Võlgnik on kohtule esitatud omakäelises dokumendis, milline on koostatud 11.01.2017, väitnud, et „võlg sai võetud 2014-2015“. Võlgniku ebamäärane avaldus viitab järgmiste asjaolude võimalikule esinemisele: 1) võlgnik ei olnud 11.01.2017 laenulepingu olemasolust või selle koostamise kuupäevast teadlik, 2) laenulepingus fikseeritud summa anti üle osade kaupa või pika perioodi vältel, 3) laenu tegelikuks kasutajaks ei olnud võlgnik, mida kinnitab ka see, et võlgnik on andnud erinevaid selgitusi laenu võtmise eesmärgi ja laenu kasutuse suhtes, millest mõned on ilmselgelt ebatõesed (nagu võlgnikule kuulunud äriühingu Saumar Tehnika OÜ võlgade kustutamine).
9.Nõude olemasolu seisukohalt ei oma tähtsust, mida laenusaaja laenuga tegi või teha kavatses, kuid kirjeldatud ebakõlad tekitavad paratamatult kahtluse, kas sellist laenu, mille üleandmise aeg ja viis ei ole fikseeritavad, millise tehingu eesmärk on nii laenuandja kui laenuvõtja seisukohalt ebaselge ning tehing ise, arvestades laenusumma suurust ja hageja majanduslikku seisundit, eluliselt ebausutav, üldse anti.
10.Pankrotihaldur on põhjalikult analüüsinud laenuandja majanduslikku seisundit laenu andmisele eelnenud perioodil ja jõudnud põhjendatult järeldusele, et sellise suurusega tagatiseta laenu andmine kindla sissetulekuta isikule ei ole eluliselt usutav. Kohus nõustub halduri seisukohaga. Kohtule teadaolevalt ei ole laenuandja võlgniku lähikondlane, kellel võinuks laenu andmisel olla muid kaalutlusi kui majanduslikud. Hageja tuludeklaratsioonidest lähtuvalt olnuks tal sellise suurusega
laenu andmine teoreetiliselt võimalik vaid juhul, kui ta eelneva viie aasta jooksul kõik oma vabad vahendid säästis.
11.Eelkirjeldatud asjaolud viitavad nõude puudumise võimalikkusele, mistõttu on põhjendatud tõendamiskoormise ümberjaotamine, s.o hageja on kohustatud tõendama, et nõude alusena esitatud laenulepingu alusel on KN tekkinud kohustus hageja ees ja kohustus on täitmata. Vastasel juhul on lihtne näilike tehingute või fiktiivsete lepingutega tekitada nõue pankrotimenetluses. Vaatamata kohtu ettepanekule hageja täiendavaid tõendeid tehingu toimumise asjaolude kohta esitanud ei ole. Kuna laenuleping on kohtu hinnangul ebapiisav tõend kinnitamaks, et hagejal on nõue KN vastu, on pankrotihaldur põhjendatult jätnud nõude tunnustamata ning hagi tuleb jätta rahuldamata.
12.TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti, seega kannab menetluskulud hageja. Kostja menetluskulude nimekirja esitanud ei ole.
(allkirjastatud digitaalselt) Anne Randjärv kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.