Kaija Kaijanen (eesistuja), liikmed Krista Kirspuu, Kaupo Paal
Otsuse tegemise aeg ja koht
26. oktoober 2017. a, Tallinn
Tsiviilasja number
2-17-4987
Tsiviilasi
RE hagi nõude tunnustamiseks KN (pankrotis) pankrotimenetluses
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 28. juuli 2017. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
RE apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
3 500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellant): RE (isikukood: XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja advokaat Merit Tammik Kostja (vastustaja): KN (pankrotis) pankrotihaldur Ly Müürsoo
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Pärnu Maakohtu 28. juuli 2017. a otsus muutmata, arvestades käesoleva otsuse põhjendusi.
2.Jätta RE apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Apellatsiooniastme menetluskulud jätta RE kanda. KN (pankrotis) pankrotihaldur Ly Müürsool menetluskulud puuduvad. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi
Tsiviilasi nr 2-17-4987 andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.RE (hageja) esitas 29. märtsil 2017. a Pärnu Maakohtule hagi nõude tunnustamiseks KN (pankrotis) (võlgniku) pankrotimenetluses. Hageja palub tunnustada enda nõuet võlgniku pankrotimenetluses summas 272 394,91 eurot pankrotiseaduse (PankrS) § 158 lg 1 p 2 sätestatud rahuldamisjärgus.
2.Hagiavalduse kohaselt kuulutati Pärnu Maakohtu 13. detsembri 2016. a määrusega tsiviilasjas nr 2-16-14298 välja võlgniku pankrot. Hageja esitas 22. detsembril 2016. a võlgniku pankrotihaldurile (kostjale) nõudeavalduse, paludes tunnustada oma nõuet summas 272 394,91 eurot. 15. märtsil 2017. a toimunud nõuete kaitsmise koosolekul nõuet ei tunnustatud, kuna sellele esitas vastuväite kostja. Hageja selgitab, et tema nõue tuleneb hageja ja võlgniku vahel 16. novembril 2015. a sõlmitud laenulepingust, mille alusel andis hageja võlgnikule laenu 103 000 eurot. Laenusaaja kohustus laenu tagastama koos intressidega hiljemalt 01. veebruaril 2016. a. Lepingus oli kokku lepitud intressimääras 6% aastas ja viivise määras 0,5% päevas sissenõutavaks muutunud summalt iga tasumisega viivitatud päeva eest. Hageja nõue koosneb põhivõlast 103 000 eurot, intressivõlast 6 654,91 eurot ja viivisest 162 740 eurot. Hageja hinnangul on laenulepingust võimalik aru saada, et laen anti rahas võlgnikule üle laenulepingu sõlmimise päeval. Seda, et laen on üle antud, tõendab võlgniku kirjalik kinnitus. Kostja vastuväited
3.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta see rahuldamata. Kostja leidis, et nõudeavaldusele lisatud dokumendid, s.o laenuleping ning intressi ja viivise arvestus, ei tõenda nõude aluseks oleva tehingu toimumist ehk raha üleandmist laenusaajale. Hageja poolt Maksu- ja Tolliametile esitatud tuludeklaratsioonidest nähtuvalt sai hageja perioodil 2010 kuni 2015 maksustatavat tulu kokku 157 297,44 eurot. Arvestades hageja nimetatud perioodi kohustusi, oli tal vabu vahendeid kokku 139 037,02 eurot. Eeltoodust tulenevalt ei pidanud pankrotihaldur eluliselt usutavaks, et isik, kelle viie aasta vabad vahendid moodustavad 139 037 eurot, annaks 103 000 eurot tagatiseta laenu kindla sissetulekuta võlgnikule. Halduri kahtlusi laenu saamise kohta kinnitab asjaolu, et võlgnik on andnud erinevaid selgitusi laenu kasutamise kohta.
11.jaanuari 2017. a selgituses võlgnik väitis, et hagejalt saadud raha eest pidi toodama välismaalt autosid (varuosi) edasimüügi eesmärgil, aga „tehingud ei läinud nii, nagu pidid. Võlg sai võetud 2014-2015 aastal“. 07. veebruaril 2017. a võlgniku antud seisukohas määruskaebusele selgitab ta, et vajas laenu äriühingu Saumar Tehnika OÜ võlgnevusega seoses ja äriühingu tegevuse arendamiseks. Kahjuks ei läinud ka need tegevused plaanipäraselt ja võlgniku oli sunnitud Saumar Tehnika OÜ pärast „võlgade likvideerimist maha müüma“. Eelkirjeldatud väited on paljasõnalised ja halduri hinnangule ei ole ühtegi mõistliku põhjendust, miks laenu ei võetud otse Saumar Tehnika OÜ-le, vaid kohustuse võttis füüsiline isik. Tõele ei vasta ka võlgniku väide, et Saumar Tehnika OÜ müüdi maha pärast võlgade likvideerimist. Võlgniku pankrotimenetluses on kolm võlausaldajat, kelle nõude aluseks on käenduslepingud, millega võlgnik on käendanud Saumar Tehnika OÜ laene ja liisinguid. Esimese astme kohtu otsus
4.Pärnu Maakohtu 28. juuli 2017. a otsusega jäeti hagi rahuldamata.
2(6)
Tsiviilasi nr 2-17-4987
5.Maakohus põhjendas, et hageja on oma nõude alusena KN (pankrotis) pankrotimenetluses esitatud kirjaliku laenulepingu, milles kajastuvat kohustust võlgnik tunnistab. VÕS § 76 lg 1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule. Seega on leping üldjuhul piisav tõend, et kinnitada nõude olemasolu võlgniku vastu. Võlgniku ehk käesoleval juhul pankrotihalduri kohustus on tõendada, et tehingut, mida leping kajastab ei toimunud või mõnel muul põhjusel nimetatud lepingu alusel võlgniku vastu nõue puudub. Kohus leidis, et kostja vastuväited ja nende kinnituseks esitatud tõendid on laenulepingus kajastuva tehingu toimumise kahtluse alla seadnud määral, mis toob kaasa tõendamiskoormise muutuse.
6.Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-149-14 p 13 asunud seisukohale, et võlatunnistusele toetumisel ei pea hageja esitama täpselt laenu andmise asjaolusid, kuna võla puudumise tõendamise koormis lasub kostjal. Samas on õige see, et kostja tõendamiskoormis ei ole piiramatu. Hea usu põhimõttest tulenevalt on võimalik, et asjaolu tõendamise koormis pöördub ümber, kui kostja esitab asjaolusid, mis viitavad nõude puudumise võimalikkusele. Eelkõige kehtib see olukorras, kus asjaolu esinemine on hageja kontrolli all ja ta keeldub selle tõendamisele kaasa aitamast. Kohus leidis, et käesolevas vaidluses on tekkinud eelkirjeldatud olukord – kostja on esitanud asjaolusid, millised viitavad nõude puudumise võimalikkusele, kuid hageja ei ole vajalikuks pidanud esitada täiendavaid tõendeid, millised kinnitaksid nõude olemasolu.
7.Laenuleping on võimalikku tehingut kajastav kirjalik dokument, kuid igasugused tõendid raha liikumise ehk laenusumma üleandmise kohta puuduvad. Lepingupooled on lepingu sõlmimise asjaolusid erinevalt kommenteerinud. Hageja väidab 18. mai 2017. a menetlusdokumendis, et laenulepingust on üheselt arusaadav, et hageja andis 16. novembril 2015 võlgnikule 103 000 eurot. Võlgnik on kohtule 11. jaanuari 2017. a dokumendis väitnud, et „võlg sai võetud 2014-2015“. Võlgniku ebamäärane avaldus viitab järgmiste asjaolude võimalikule esinemisele: 1) võlgnik ei olnud 11. jaanuari 2017. a laenulepingu olemasolust või selle koostamise kuupäevast teadlik, 2) laenulepingus fikseeritud summa anti üle osade kaupa või pika perioodi vältel, 3) laenu tegelikuks kasutajaks ei olnud võlgnik, mida kinnitab ka see, et võlgnik on andnud erinevaid selgitusi laenu võtmise eesmärgi ja laenu kasutuse suhtes, millest mõned on ilmselgelt ebatõesed (nagu võlgnikule kuulunud äriühingu Saumar Tehnika OÜ võlgade kustutamine).
8.Maakohus märkis, et nõude olemasolu seisukohalt ei oma tähtsust, mida laenusaaja laenuga tegi või teha kavatses, kuid kirjeldatud ebakõlad tekitavad paratamatult kahtluse, kas sellist laenu, mille üleandmise aeg ja viis ei ole fikseeritavad, millise tehingu eesmärk on nii laenuandja kui laenuvõtja seisukohalt ebaselge ning tehing ise, arvestades laenusumma suurust ja hageja majanduslikku seisundit, eluliselt ebausutav, üldse anti. Pankrotihaldur on põhjalikult analüüsinud laenuandja majanduslikku seisundit laenu andmisele eelnenud perioodil ja jõudnud põhjendatult järeldusele, et sellise suurusega tagatiseta laenu andmine kindla sissetulekuta isikule ei ole eluliselt usutav. Kohus nõustus halduri seisukohaga. Kohtule teadaolevalt ei ole laenuandja võlgniku lähikondlane, kellel võinuks laenu andmisel olla muid kaalutlusi kui majanduslikud. Hageja tuludeklaratsioonidest lähtuvalt olnuks tal sellise suurusega laenu andmine teoreetiliselt võimalik vaid juhul, kui ta eelneva viie aasta jooksul kõik oma vabad vahendid säästis.
9.Kohtu hinnangul viitavad eelkirjeldatud asjaolud nõude puudumise võimalikkusele, mistõttu on põhjendatud tõendamiskoormise ümberjaotamine, s.o hageja on kohustatud tõendama, et nõude alusena esitatud laenulepingu alusel on võlgnikul tekkinud kohustus hageja ees ja kohustus on täitmata. Vastasel juhul on lihtne näilike tehingute või fiktiivsete lepingutega
3(6)
Tsiviilasi nr 2-17-4987 tekitada nõue pankrotimenetluses. Vaatamata kohtu ettepanekule hageja täiendavaid tõendeid tehingu toimumise asjaolude kohta esitanud ei ole. Kuna laenuleping on kohtu hinnangul ebapiisav tõend kinnitamaks, et hagejal on nõue võlgniku vastu, on pankrotihaldur põhjendatult jätnud nõude tunnustamata ning hagi tuleb jätta rahuldamata.
10.TsMS § 162 lg 1 alusel jäeti menetluskulud hageja kanda. Kostja menetluskulude nimekirja esitanud ei ole. Apellatsioonkaebus
11.Hageja esitas maakohtu otsusele 22. augustil 2017. a apellatsioonkaebuse, paludes otsus tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda.
12.Kostja ei nõustunud kohtu seisukohaga, et laenuleping ei kinnita laenusumma üleandmist. VÕS § 396 lg-st 1 ei tulene laenulepingu pooltele kohustust fikseerida, mil viisil ja millal laen üle antakse. Samuti ei saa nõustuda, et laenulepingus tuleks eraldi ette näha, kas laenu üldse antakse laenusaajale, kuivõrd laenulepingu enda eesmärk ongi kohustada laenuandjat andma laenusaajale laen kas rahasummas või asendatava asjana. Laenulepingus on sätestatud rahasumma, hageja poolt rahasumma üleandmise kuupäev ning hageja ja võlgnik ei vaidle laenukohustuse üle. Poolte tehing on kooskõlas VÕS § 396 lg-ga 1 ning kehtiva kohtupraktikaga. Tulenevalt Riigikohtu praktikast on antud juhul halduril kohustus tõendada, et hagejal ei ole õigust raha tagasi saada (RKTKo 3-2-1-11-08).
13.Hageja selgitab, et tegemist oli tema vabade rahaliste vahenditega. Ainuüksi väljend „vabad rahalised vahendid“ viitab sellele, et hagejal oli õigus selle rahaga teha seda, mida soovib. Antud juhul otsustas hageja anda temale kuuluvad vabad rahalised vahendid laenuks võlgnikule, seda vaatamata asjaolule, et hageja ja võlgnik ei ole lähikondsed ning võlgniku majanduslik olukord ei olnud kiita. Kohus on justkui välistanud võimaluse, et inimesed laenavad oma tuttavatele ja headele sõpradele raha tulenevalt heast tahtest ja soovist aidata. VÕS § 396 lõige 1 ei sätesta laenuandjale kohustust anda laenu vaid siis, kui laenuandjal puuduvad muud kulutused, mille katmine hõlmab rahaliste vahendite olemasolu ega kohustust tõendada laenusaajale või muudele kolmandatele isikutele, kas laenuandjale jääb piisavalt rahalisi vahendeid oma igapäevakulutuste katmiseks. Hageja ei nõustu halduri põhjendustega nõude rahuldamata jätmisel ning asjaoluga, et haldur vaidleb pankrotimenetluses esitatud nõuetele vastu seetõttu, et talle tundub uskumatu, et raha laenamise taga võib olla muu kui põhjalikud majanduslikud kaalutlused.
14.Hageja rõhutab, et ta ei ole Saumar Tehnika OÜ-ga seotud ning ta peale võlgnikule laenu väljastamist ei kontrollinud ta raha kasutamist. Laenu andmise üheks põhjuseks oli küll Saumar Tehnika OÜ võlad, kuid raha kasutus jäi täielikult võlgniku enda südametunnistusele. Hageja ei tea, mis raha peale selle üleandmist sai või milleks seda tegelikult kasutati. Hageja kinnitab, et laenas võlgnikule raha, kuna selleks esines võimalus, tegemist on ammuse perekonna tuttavaga, kes on varasemalt usaldusväärne olnud ning oli soov aidata. Hageja leiab, et tegemist ei ole niivõrd ebausutavate tingimustega, mille esinemisel keskmine tavaliselt laenu ei annaks. Vastus apellatsioonkaebusele
15.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta see rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.
4(6)
Tsiviilasi nr 2-17-4987 Ringkonnakohtu seisukoht
16.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on lõppjärelduses seaduslik ja põhjendatud ning TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel tuleb otsuse resolutsioon jätta muutmata, kuid muuta otsuse põhjendusi. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
17.Maakohus on tuvastanud, et hageja ja võlgniku vahel oli sõlmitud VÕS § 396 lg 1 tähenduses laenuleping, mille kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Hageja on tuginenud lisaks sellele, et võlgnik on nõude olemasolu kinnitanud pankrotihaldurile antud vande andmisel ja seletuskirjas. Võlgniku 11. jaanuari 2017. a seletuskirjast nähtuvalt on võlgnik saanud hagejalt kokku 103 000 eurot (tl 24). Vaidlust ei ole selle üle, et 15. märtsil 2017. a toimunud nõuete kaitsmise koosolekul jäi hageja nõue KN (pankrotis) pankrotimenetluses tunnustamata. Hageja esitas maakohtule PankrS § 106 lg 1 alusel hagi laenulepingust tuleneva nõude kokku 272 394,91 euro (sh põhinõue 103 000 eurot, intress 6 654,91 eurot, viivis 162 740 eurot) tunnustamiseks pankrotimenetluses PankrS § 153 lg 1 p-s 2 sätestatud rahuldamisjärgus.
18.Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et hageja pidi tõendama nõude olemasolu. Küll aga ei nõustu ringkonnakohus maakohtu põhjendustega hageja tõendamiskoormise osas. Otsusest nähtuvalt on maakohus tõendamiskoormise määramisel lähtunud sellest, et hageja tugineb võlatunnistusele, kuid maakohus ei ole täpsustanud, millist dokumenti määratleb maakohus võlatunnistusena. Ringkonnakohus on seisukohal, et käesolevas tsiviilasjas ei ole hageja tuginenud ühelegi tõendile, mida oleks võimalik käsitleda võlatunnistusena. Võlgniku poolt 11. jaanuaril 2017 pankrotihaldurile antud selgituses on võlgnik kinnitanud hagejalt raha kättesaamist ja selgitanud selle kasutamist. Sellist pankrotimenetluse käigus pankrotihaldurile antud selgitust ei saa käsitleda võlausaldajale antud võlatunnistusena. Ka laenulepingus ei sisaldu võlgniku võla tunnistamist. Seega ei saa kumbagi hageja esitatud dokumenti käsitleda võlatunnistusena ja ebaõige on maakohtu põhjendus, et tõendamiskoormist tuleb määrata lähtudes võlatunnistuse olemasolust.
19.Riigikohus on kohtuasjas nr 3-2-1-10-06 (p 10) asunud seisukohale, et PankrS § 106 lg 1 alusel esitatava hagi esemeks on võlgniku vastu suunatud nõudeõiguse tunnustamine ning nimetatud nõude korral tuleb selgitada, kas pankrotimenetluses tunnustamiseks esitatud nõue on olemas ning milline on nõude olemasolu korral selle ulatus. Kuna hageja nõue tuleneb laenulepingust ja kostja esitas vastuväite, et laenu ei ole üle antud, siis ringkonnakohtu hinnangul tuli hagejal tuua esile ja tõendada nõude aluseks olevaid asjaolusid, sh seda, et hageja on täitnud omapoolse laenulepingust tuleneva kohustuse, s.o laenu üleandmise kohustuse. Pankrotimenetluse eripära ning pankrotihalduri esiletoodud asjaolusid arvestades ei saa asja lahendamisel arvestada võlgniku kinnitust, et ta on laenu kätte saanud. PankrS § 106 lg 1 alusel esitatud nõude tunnustamise hagi puhul toimub nõude sisuline kontroll, st kohtul tuleb veenduda, et hagis esitatud nõue võlgniku vastu on kehtiv ja põhjendatud. Seega tuleb hageja nõude tunnustamise üle PankrS § 106 lg 1 alusel otsustamiseks võtta kohtul esmalt seisukoht, kas laenulepingu alusel on raha üleandmine toimunud ning kas hagejal on õigus seda tagasi nõuda. Eeltoodud osas tuleb maakohtu otsuse põhjendusi täiendada ja jätta maakohtu põhjendustest välja võlatunnistusest lähtuv põhjendus tõendamiskoormise kohta.
20.Põhjendustest olenemata oli maakohus aga õigesti määranud hagejale tõendamiskoormise laenulepingust tuleneva võlgniku kohustuse osas. Maakohus on hageja tõendamiskoormist
5(6)
Tsiviilasi nr 2-17-4987 selgitanud hagejale juba 13. juuni 2017 määruses, kohustades hagejat esitama täiendavaid tõendeid laenulepingus fikseeritud kohustuse olemasolu kohta. Hageja täiendavaid tõendeid ei esitanud. Ringkonnakohus ei nõustu hageja seisukohaga, et käesoleval juhul piisas nõude laenulepingu esitamisest ning et hoopis pankrotihalduril oli kohustus tõendada, et hagejal ei ole õigust raha tagasi saada. Ringkonnakohus märgib, et laenuleping tõendab üksnes poolte kokkuleppe sõlmimist laenu andmise kohta. Laenu üleandmise aja kokkuleppimine ei tõenda aga seda, et kokkulepitud ajal anti laen üle. Ringkonnakohus märgib, et ka hageja viidatud Riigikohtu otsuse kohaselt tuleb kostjal tõendada, et hagejal ei ole õigust raha tagasi saada, alles siis, kui hageja on tõendanud raha ülekandmise (RKTKo 3-2-1-11-08, p 11).
21.Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega selles osas, mis puudutab pankrotihalduri esitatud asjaolusid, mis seavad kahtluse alla raha üleandmise võimalikkuse. Hageja on apellatsioonkaebuses korranud oma varem esitatud seisukohti (nt 18. mai 2017 menetlusdokumendis), millele maakohus on otsuses vastanud. Ringkonnakohus ei korda maakohtu põhjendusi (TsMS § 654 lg 6).
22.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kostja on kinnitanud, et esindas ennast ise ja et tal puuduvad menetluskulud.
/allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaija Kaijanen
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.