Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

TsiviilasiJõustunudTallinna Ringkonnakohus · 03.07.2007

Lahendi andmed

Riigi Teataja

Kohus: Tallinna Ringkonnakohus
Kohtuasja number: 2-05-14373/17
Asja liik: Tsiviilasi
Kategooria: Võlaõigus › Muud kasutuslepingud
Menetlusliik: Hagimenetlus
Kuulutamise aeg: 03.07.2007
Staatus: Jõustunud
Sõnade arv: 1926

Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Eesti Vabariigi nimel Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Urmas Reinola, liikmed Gaida Kivinurm ja Mare Merimaa

Otsuse tegemise aeg ja koht

3. juuli 2007.a, Tallinn

Tsiviilasja number

2-05-14373

Tsiviilasi

Arne Verrevi hagi Rebekka Hannuse, Toomas Hannuse, Jegard Alexander Hannuse, Inderlin Hannuse ja Ülle Verrevi vastu eluruumide ebaseaduslikust valdusest vabastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 3. novembri 2006.a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Rebekka Hannuse, Toomas Hannuse, Jegard Alexander Hannuse ja Inderlin Hannuse apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

13. juuni 2007.a

Menetlusosalised ja nende esindajad

Apellant Rebekka Hannus (IK xxxxxxxxxxx, elukoht x), Apellant Toomas Hannus (IK xxxxxxxxxxx, elukoht x), Apellant Jegard Alexander Hannus (IK xxxxxxxxxxx, elukoht x), Apellant Inderlin Hannus (IK xxxxxxxxxxx, elukoht x), Apellantide lepinguline esindaja Jaanus Silm; Vastustaja Arne Verrev (IK xxxxxxxxxxx, elukoht x), lepinguline esindaja Rein Saarma

RESOLUTSIOON:

1.Jätta Harju Maakohtu 3. novembri 2006.a otsus Arne Verrevi hagis Rebekka Hannuse, Toomas Hannuse, Jegard Alexander Hannuse, Inderlin Hannuse ja Ülle Verrevi vastu eluruumide ebaseaduslikust valdusest vabastamiseks muutmata.

2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3.

Sarnased lahendid

Võlaõigus

1.juulil 2005.a esitas Arne Verrev hagi Tallinna Linnakohtusse Rebekka Hannuse, Toomas Hannuse ja Ülle Verrevi vastu paludes tõsta kostjad ja nende alaealised lapsed välja ebaseaduslikult hõivatud ruumidest asukohaga x, Tallinnas, esimesel korrusel. Tallinna Linnakohtu 1. septembri 2003.a tagaseljaotsusega määrati elamu asukohaga Tallinnas, x kasutamise ja valdamise kord, milles sätestati, et hageja valdusesse ja kasutusse jääb elamu esimene korrus ning Ülle Verrevi valdusesse ja kasutusse jääb elamu teine korrus. Samuti kohustati Ülle Verrevit vabastama toad elamu esimesel korrusel. Tagaseljaotsus on jõustunud. Täitemenetluse ajal sai aga hageja teada, et nimetatud elamu esimesel korrusel elab hoopis Ülle Verrevi tütar Rebekka Hannus koos oma perekonnaga ja nad ei ole nõus elamu esimest korrust vabastama. Ü. Verrevil on võimalus paigutada oma tütar koos perekonnaga elama elamu teisele korrusele, kuid seda tehtud ei ole. Eeltoodu alusel palub hageja kohustada kostjaid vabastama ebaseaduslikust valdusest elamu asukohaga x Tallinnas esimesel korrusel asuvad eluruumid. Kostjate väide suulisest kokkuleppest ruumide kasutamiseks nende ja elamu eelmise omaniku Leida Verrevi vahel on paljasõnaline ja asjakohatu, kuna kuni Leida Verrevi surmani lähtuti elamus väljakujunenud kasutuskorrast, mille alusel kasutasid kostjad elamu ülemist korrust ja hageja alumist korrust. Peale Leida Verrevi surma tõstsid kostjad jõuga elamu esimeselt korruselt hageja asjad välja. Kostjate vastuväited Kostjad hagi ei tunnista. Ülle Verrev on seisukohal, et kuna tema vaidlusaluseid eluruume ei kasuta, ei ole käesolevas tsiviilasjas tema vastu nõuet esitatud ning sel juhul ei saa ta antud juhul kostjaks olla. Kostjad R. Hannus ja T. Hannus leiavad, et neid ei saa hageja poolt viidatud tagaseljaotsuse alusel nimetatud eluruumidest välja tõsta, kuna neid ei ole nimetatud otsuses märgitud. Vastuväidete kohaselt alustasid nad vaidlusaluste eluruumide kasutamist 1999. jaanuaris, so ajal, mil oli veel elus elamu eelmine omanik Leida Verrev. Kostjate ja Leida Verrevi vahel sõlmiti eluruumide tasuta kasutamise suuline kokkulepe, mille alusel andis Leida Verrev elamu esimesel korrusel asuvad eluruumid kostjate kasutusse. Kostjad teostasid seal ka remonttöid. Hageja sel ajal eluruume ei kasutanud. Eluruumi tasuta kasutamisele

3.novembri 2006.a otsusega lõpetas Harju Maakohus menetluse kostja Ülle Verrevi suhtes ja rahuldas hagi Rebekka Verrevi, Toomas Hannuse, Jegard Alexander Hannuse ja Inderlin Hannuse vastu ning kohustas neid vabastama ruumid elamus asukohaga Tallinn, x esimesel korrusel. Kostjate väite kohaselt on neil õigus 1. septembri 2003.a kohtuotsusega hageja kasutusse jäetud kahte ruumi kasutada Leida Verreviga jaanuaris 1999.a (kohtuistungil esindaja seletuse kohaselt 1998.aasta lõpust) sõlmitud suulise tasuta kasutamise kokkuleppe alusel. Hageja sellise kokkuleppe olemasolu eitab ja väidab, et ruumid hõivati kostjate poolt omavoliliselt peale L. Verrevi surma. Kostjad ei ole suutnud esitada veenvaid tõendeid nimetatud asjaolude tõendamiseks. Aastal 1999 reguleeris eluruumide alalisel kasutamisel tekkivaid suhteid ES, mille § 4 lõike 1 kohaselt olid eluruumide kasutamise õiguslikeks alusteks kas omandiõigus eluruumile, liikmelisus elamukooperatiivis, eluruumi üürileping või muu seaduses ettenähtud alus. Sama seaduse § 28 lõige 3 andis täiendavaks aluseks eluruumi tasuta kasutamise ning sätestas, et sellisel juhul kohaldati üürilepingut reguleerivaid sätteid. ES § 31 lõike 1 kohaselt tuli üürileping sõlmida kirjalikult. Kostjate ja L. Verrevi vahel kirjalik kokkulepe puudus. Nimetatud asjaolu iseenesest ei toonud küll kaasa kokkuleppe tühisust, kuid selle olemasolu oleks olnud veenvaks tõendiks kokkuleppe olemasolu kohta. Tunnistaja R. R ütluste kohaselt on tema Ü. Verrevi elukaaslane; elas sama elamu II korruse ruumides umbes aastast 1991/1992 kuni umbes 2004; samades ruumides II korrusel elasid samal ajal ka L. Verrev ja R. Verrev; esimest korrust kasutas sel ajal A. Verrev; vaidlusalustes ruumides oli A.Verrevi mööbel ja muud asjad; elamiseks otseselt A. Verrev neid ruume ei kasutanud ja need olid remontimata, veekahjustusega; peale poja sündi tõstsid R. Verrev ja T. Hannus vaidlusalustest ruumidest A. Verrevi asjad välja ja tegid seal remonti; asjade välja tõstmisest otsest tüli ei olnud; teab, et vanaema lubas noortel alumisele korrusele elama asuda; kokkuleppe sõlmimist vahetult ise ei kuulnud. AS EMT Liitumislepingu lisa nr 1 14. maist 1999.a kohaselt tellis T. Hannus oma lepingujärgse aadressi muudatuse ja selleks sai xTallinnas. Nimetatud tõendid ei anna kohtule veendumust, et R. Verrevi ja L. Verrevi vahel oli sõlmitud kokkulepe, mida saaks ja peaks tõlgendama kui eluruumide tasuta kasutamise lepingut ja milline jäi kehtima ka peale L. Verrevi surma. See tähendab kokkulepe vaidlusaluste ruumide alaliseks kasutamiseks. Tõendatuks saab küll lugeda asjaolu, et R. Verrev ja tema abikaasa asusid vaidlusaluseid ruume kasutama, kuid millal nad seda täpselt tegid, usaldusväärset tõendamist ei leidnud. Samas isegi juhul, kui väidetav kokkulepe oli L. Verreviga sõlmitud, ei ole kohtule esitatud ühtegi tõendit, millest saaks järeldada, et tegemist oli kokkuleppega

ruumide alaliseks kasutamiseks, mitte aga kokkuleppega ruumide kasutamiseks näiteks ainult vanaema elu ajal, see tähendab ajutiselt. Ka tunnistaja ütluste kohaselt sai tema asjast nii aru, et vanaema ütles, et noored võivad tema osa alumisel korrusel kasutada. Ajutise kasutamise kokkuleppele aga üürilepingut reguleerivad ES-i sätted ei laienenud ja seega L. Verrevi surma korral kasutamise kokkulepe uutele omanikele kohustuslikuks ei muutunud. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et tõendamist ei leidnud õiguslik alus hagejale kuuluvate ja kohtuotsusega määratud kasutuskorra kohaselt tema kasutuses olevate ruumide kasutamiseks kostjate poolt tema nõusolekuta. R. Verrevil ja tema perekonnal on võimalik kasutada vastava kokkuleppe olemasolul (saavutamisel) teise kaasomanikuga viimase kasutuses olevaid ruume II korrusel. Apellatsioonkaebuse nõuded ja põhjendus Apellandid paluvad maakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi rahuldati ja saata asi tagasi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Leida Verrev oli vaidlusaluse elamu ainuomanik ja apellandid väidavad, et nende poolt sai eluruumi kasutamine alguse enne L. Verrevi surma xxxx.a suve lõpul. Kohus on ebaõigesti tõlgendanud tunnistaja ütlusi, millega on leidnud kinnitamist, et vaidlusalustes eluruumides oli vastustaja mööbel, neid ruume otseselt elamiseks ei kasutatud ja need olid remontimata. Vastustaja asjade väljatõstmisega otsest tüli ei olnud. Vanaema lubas noortel maja alumisel korrusel elama asuda. Vastustaja ei esitanud oma väidete kinnituseks, et ruumid hõivati peale L. Verrevi surma ja vastav kokkulepe puudus, mitte ühtegi tõendit. Kuna ruumide tasuta kasutamine sai alguse enne L. Verrevi surma, tuleb tõendatuks lugeda asjaolu, et L. Verrev andis ruumid tasuta kasutusse apellantidele ja kasutamine sai alguse L. Verrevi eluajal ja soovil. Eluruumide hõivamist apellantide poolt omavoliliselt vastustaja tõendanud ei ole. TsMS § 439 kohaselt ei või kohus ületada nõude piire. Antud juhul nõudis vastustaja hagiavalduses apellantide väljatõstmist vaidlusalustest eluruumidest teises tsiviilasjas jõustunud kohtuotsuse alusel, kus apellante märgitud ei ole. Kohus on nimetatud nõude aluse jätnud tähelepanuta ja väljunud nõude piiridest lahendades asja teistest faktilistest ja õiguslikest asjaoludest lähtuvalt. Vastustaja seisukoht Vastustaja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium, ära kuulanud poolte seisukohad ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et kohtuotsus kaevatavas osas on õige ja kaebuses toodud väited ei anna alust selle tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja kohtuotsus muutmata. TsMS § 651 lg 1 alusel kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kolleegium nõustub apellantidega selles, et Tallinna Linnakohtu 1.septembri 2003.a kohtuotsus (tsiviilasi nr 2/220-4833/01, tl 10-12)) ei ole tehtud nende suhtes ja ei saa seetõttu olla õiguslikuks aluseks kostjate kohustusele nende kasutuses olevate ruumide vabastamiseks. Samas on kohtulahendiga (jõustunud 16.09.2003.) kehtestatud elamu, asukohaga Nurme 36, Tallinnas kasutamise ja valdamise kord ning Arne Verrevi valdusesse ja kasutusse jäetud x, Tallinnas elamu kogu esimene korrus ning kohustatud Ülle Verrevit vabastama hõivatud toad

elamu esimesel korrusel, millised majaplaanil on märgitud 11,1 m2 ja 15,5 m2 1 kuu jooksul peale kohtuotsuse jõustumist. Poolte vahel on vaidlus elamu I korrusele asumise aja ja ruumide kasutamise õigusliku aluse üle. Apellant leiab, et kostjad kasutavad elamu I korrusel asuvat kahte tuba kokkuleppel Leida Verreviga tasuta kasutamise lepingu alusel, mis oli sõlmitud enne Leida Verrevi surma Leida Verrevi ja kostjate vahel. Kolleegium selle apellandi seisukohaga ei nõustu ja leiab, et apellandid ei ole veenvalt tõendanud õigusliku aluse olemasolu nende poolt elamus x, Tallinn I korrusel asuvate ruumide kasutamiseks. Kolleegiumi arvates maakohus, tuginedes oma otsuses 1999.aastal kehtinud elamuseaduse §dele 4 lg 1 ja 28 lg 3, leidis otsuses õigesti, et eelnimetatud kokkuleppe (lepingu) olemasolu tõendamist ei leidnud. Elamuseaduse § 31 lg 1 kohaselt tuli üürileping sõlmida kirjalikult. Õige on ka see, et kirjaliku kokkuleppe puudumine iseenesest ei toonud kaasa kokkuleppe tühisust, kuid selle olemasolu oleks olnud veenvaks tõendiks kokkuleppe olemasolu kohta. Apellant heidab kohtule ette, et kohus rahuldas hagiavalduse, mis oli ja on kuni tänaseni tõendamata. Kolleegium sellega ei nõustu. Kuigi kohus, leides, et kostjad kasutavad hagejale kuuluvaid ja jõustunud kohtuotsusega määratud kasutuskorra kohaselt hageja kasutuses olevaid ruume õigusliku aluseta, ei märkinud, millisel alusel hagi rahuldamisele kuulub, ei tähenda see iseenesest TsMS § 438 lg-s 1 sätestatu rikkumist. Hagi tsiviilasjas nr 2/220-4833/01 oli esitatud kaasomaniku Ülle Verrevi vastu. Olenemata sellest, kes vaidlusaluseid ruume kasutab, on nõude täitmise kohustus AÕS § 71 lg 4 järgi omanikul. Jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud, et peale Leida Verrevi surma tõstis Ülle Verrev vastustaja asjad tema õiguspärasest valdusest välja, hõivates kaks tuba jõuga ja mingisugust suusõnalist kokkulepet teistsuguses kasutuskorras ei olnud. Ülle Verrev ei ole neid asjaolusid ümber lükanud. Et Ülle Verrev ei vabastanud vastavalt kasutuskorrale elamu I korruse ruume vabatahtlikult, tuleb seda teha kehtinud TsMS § 243 lg 4 kohaselt täitemenetluse seadustikus (TMS) sätestatud korras. Kuigi jõustunud kohtuotsuses nr 2/220-4833/01 apellante ei käsitleta, tuleb nad lugeda hagejale kuuluvate ruumide ebaseaduslikeks valdajateks ES § 4 lg 1 mõttes. Apellantide suhtes ei kohaldu VÕS § 310 lg 1, sest kokkulepet Leida Verreviga kahe toa tasuta kasutamiseks lepingu alusel ei ole apellandid ka ringkonnakohtu istungil tõendanud. Seega ei anna apellatsioonkaebuses toodud väited alust maakohtu otsuse tühistamiseks ja kaebus tuleb jätta rahuldamata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-st 3 tulenevalt kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 60 lg 1 kohaselt jäetakse kohtukulud selle poole kanda, kelle kahjuks otsus tehakse. Tulenevalt sama paragrahvi lg-st 8 jaotatakse samal viisil ka apellatsioonimenetluse kulud. Hageja on tasunud hagiavalduse esitamisel riigilõivu 60 krooni. Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis tuleb apellantidel vastustajale kohtukulud hüvitada. Apellantide apellatsioonimenetluses kantud kulud tuleb jätta nende endi kanda.