Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad

Hageja arvestuse kohaselt kandis ta lepingu ülesütlemisega seoses otsest varalist kahju summas 3 843 909, 47 krooni. Hageja tegi pooltevahelise lepingu täitmisega seoses vajaliku seadme (ümbertöötlemisliini) hankimiseks kulutusi summas 3 283 411, 20 krooni; seadmete täiustamine maksis hagejale 178 180 krooni; seadme ostmiseks sõlmitud laenulepingu alusel maksis hageja ASle Hansapank intressi 382 318, 27 krooni. Lepingu ülesütlemise tõttu jäi hagejal saamata tulu summas 5 153 097, 34 krooni: lepingust Saku Õlletehas AS-iga - 2 887 500 krooni ning PET helveste müümata jäämisest - 2 265 597, 34 krooni. Pooled olid kokku leppinud, et pudelite voo vähenemisel sellise määrani, mis seab ohtu hageja majandustegevuse jätkusuutlikkuse, tekib hagejal õigus leppetrahvi saamisele summas 5 000 000 krooni, mis võimaldab hagejal katta ligikaudselt kostja poolt tarnelepingu rikkumisest tuleneva otsese kahju ja saamata jäänud tulu. Kostja eesmärk tarneleping üles öelda ja alustada pudelite müümist kolmandale isikule on tuvastatud Tallinna Ringkonnakohtu otsusega, mille kohaselt on kostja seaduslik esindaja kinnitanud, et tegelikuks põhjuseks tarneleping üles öelda oli asjaolu, et kostjale tehti tunduvalt parem pakkumine. Kostja vastuväited Kostja vastuväidete kohaselt on OÜ Starforte hagi aegunud. Kahju hüvitamise nõue ja selles sisalduv leppetrahvi nõue on ka sisuliselt põhjendamatud. Puuduvad kõik seaduse kohaselt vajalikud eeldused kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks (ning ainuüksi ühe eelduse puudumine välistab kahju hüvitamise nõude rahuldamise) alljärgnevatel põhjustel. Puudub kostja õigusvastane käitumine. Isegi kui hagejal oleks kahju tekkinud, siis on selle põhjuseks hageja enda lepingurikkumine ja pahauskne käitumine, millega hageja nurjas pooltevahelise tarnelepingu osas hinnakokkuleppe saavutamise. Kostja ei ole pooltevahelist tarnelepingut rikkunud ega hagejale kahju tekitanud. Kostja käitumise ja hagejal kahju tekkimise vahel puudub põhjuslik seos. Tarnelepingu erakorralise ülesütlemise avalduse tühisuse tuvastamisest saab järeldada üksnes seda, et konkreetne tarnelepingu ülesütlemise avaldus ei omanud õiguslikku tähendust. Sellest aga ei saa järeldada, nagu oleks kostja tekitanud hagejale kahju. Puudub ka kahju. Hagejale ei ole hagiavalduses märgitud kahju tekkinud (väidetav ebaõnnestunud majandustegevus ei ole vaadeldav kahjuna võlaõiguse tähenduses). Kuigi 25.11.1999 tarneleping tervikuna oli sõlmitud viieks aastaks, oli selle iga-aastase täitmise eelduseks tarnitavate pudelite turuhinna osas kokkuleppe saavutamine ja fikseerimine. Tarnelepingu punkt 4.4 ei olnud sätestatud igaks järgnevaks aastaks automaatselt pikenevana. Hageja ja kostja vahel oli võimalik pudelite ostu-müüki korraldada üksnes eeldusel, et pooled lepivad kooskõlas tarnelepinguga kokku pudelite ostu-müügi hinnas. Tarnelepingu lisast nr 2/01 nähtuvalt lepiti kokku tarnitavate pudelite hinnaks perioodil 01.12.2001 kuni 01.12.2002 - 800 krooni/tonn. Kostja asus hagejaga läbirääkimistesse uue pudelite müügi kokkuleppe saavutamiseks 2003.a. 19.09.2002 e-kirjas kostjale palus hageja kostjal saata omapoolne hinnapakkumine 810 tonni PET taara tarnimiseks 2003.a. 23.09.2002 e-kirjas vastas hageja kostjale, et vastavalt praegusele situatsioonile hageja pakkumine on (-) 500 krooni/tonn. Kuna turuhinnaga kokkulepe jäi hageja süül saavutamata ja lepingut ei olnud enam võimalik täita, siis valis kostja uue lepingupartneri pakutava hinna põhjal. Hageja poolt esitatud väited seadmete ostu, täiustamise ja hilisema müügi osas ei vasta hageja poolt esile toodud otsese kahju mõistele. Kostja ei ole võtnud seoses hageja poolt ümbertöötlemisseadme omandamisega mingeid kohustusi. Kuna seadmed müüdi turuhinnaga enampakkumisel, siis ei saanud hagejale ka mingit kahju tekkida. Kostjal ei ole seadmete soetamiseks väidetava võetud laenuga mingit seost. Nimetatud laenu osas ei ole esitatud ka tõendeid, mille jaoks seda laenu tegelikult kasutati.

Tarnelepingu p 9.1 kohaselt oli hagejal õigus nõuda kostjalt leppetrahvi üksnes juhul, kui hageja oleks tarnelepingu ise õiguspäraselt lõpetanud. Kuna tarnelepingus nõutava turuhinnaga hinnakokkulepe jäi poolte vahel saavutamata ja tarnelepingut ei olnud enam võimalik täita, siis ei saa kostjat tarnelepingu rikkumises süüdistada. Leppetrahvi nõue on alusetu ka seetõttu, et see esitati aegunult. Tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. Samuti on kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Hageja on saatnud kostjale leppetrahvi nõude esmakordselt alles 31.08.2005 ehk kolm aastat pärast pooltevaheliste lepinguliste suhete katkemist (VÕS § 159 lg 2). TsÜS § 146 lg 1 kohaselt tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. Kooskõlas TsÜS § 147 lg 1 ja lg 2 algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega ning nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Hageja sai tarnelepingu ülesütlemisest ja sellega seotud õigustest ja kohustustest teada hiljemalt oktoobris 2002. Hiljemalt 20.11.2002 oli hageja teadlik tarnelepingu ülesütlemisest ning hiljemalt samast päevast tekkis hagejal õigus esitada vastav nõue. Kooskõlas TsÜS §-ga 143 palus kostja kohaldada aegumist. Maakohtu otsus ja selle põhjendused Maakohus rahuldas hagi ning mõsitis kostjalt välja 8 997 366, 81 krooni, sealhulgas leppetrahvi 5 000 000 krooni. Otsuse põhjenduste kohaselt on tõendatud põhjuslik seos kostjapoolse lepingu rikkumise ja hagejale kahju tekitamise vahel. Hageja tootmistegevuse lõppemine on põhjuslikus seoses tekitatud ja tekkinud kahjuga. Tarnelepingu ülesütlemise tõttu ei suutnud hageja täita laenulepingust tulenevaid kohustusi panga ees ja seetõttu aprillis 2003 realiseeriti sundtäitmise korras hageja põhitööga seotud vara, s.o PET pudelite ümbertöötlemise masinad. Tarnelepingu rikkumisega on kostja tekitanud hagejale otsese kahju ja selle tõttu on jäänud saamata tulu kokku 8 997 366, 81 krooni. Kostja ei taotlenud leppetrahvi vähendamist. Maakohus ei nõustunud kostjaga selles, et hinnakokkulepe jäi saavutamata hageja süül. Turuhinna määramisel oli tugevam positsioon vastavalt tarnelepingu punktile 4.2 kostjal. Samas on ilmne, et kostja otsis võimalusi vältida tarnelepingu jätkamist. VÕS § 195 lg 1 kohaselt ütleb lepingupool lepingu üles ülesütlemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. VÕS § 195 lg 2 sätestab, et kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingu üles öelda, vabastab ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Seega ei saa kostja ühepoolselt loobuda lepingu täitmisest ilma seadusele vastavat ülesütlemisavaldust tegemata. Kostja paljasõnaline väide, et hageja tegevuses on rikkumisi, mistõttu kostja loobus oma kohustuste täitmisest, on vastuolus seadusega. Kostja poolt pudelite hagejale tarnimise lõpetamine oli tarnelepingu rikkumine. Tallinna Ringkonnakohtu 15.04.2005 otsusega on tuvastatud, et tarnelepingu ülesütlemine kostja poolt oli tühine. Sellest järelduvalt ei ole kostja tarnelepingut kehtivalt üles öelnud. Tarneleping oli kehtiv ka pärast 04.12.2002 ning kostja oli kohustatud lepingut täitma, sealhulgas tarnelepingu p-s 3.1 sätestatud kohustust müüa hagejale mitte vähem kui 90% tarnija ja/või tema tütar- ja sidusettevõtete ning muude, tarnijaga tarnelepingu piires lepingulistes suhetes olevate ettevõtjate poolt Eestis kogutud pudelitest. Kostja seda kohustust ei täitnud, millega rikkus tarnelepingut. Tarnelepingu õigusvastase ülesütlemise tõttu tekkis hagejale otsene kahju ning jäi saamata tulu. Tarnelepingu ülesütlemine on põhjuslikus seoses hagejale kahju tekitamisega. Kostja oli hageja jaoks määrava tähtsusega tarnijaks. Hageja majandustegevuse ümberkorraldamine oli võimatu, kuna Ragn-Sells AS-iga võrdväärses ulatuses pudelite tarnijat Eestis ei ole ning teised

võimalikud tarnijad on seotud pikaajaliste lepingutega. Hageja arvestas äriplaani käivitamisel ja investeeringute tegemisel kostja hea tahtega tarnelepingute sõlmimisel ja täitmisel, kuid mitte sellega, et kostja hakkab otsima võimalusi tarnelepingu lõpetamiseks. Hageja on juba 10.02.2004 viidanud kahju tekkimisele. Hageja ei ole taotlenud kostjalt saamata jäänud tulu piiramatu arvu aastate eest, vaid ainult kuni tarnelepingu kehtivuse lõppemiseni 01.01.2005. Kohus leidis, et kostja õigusvastast käitumist ja tarnelepingu rikkumist tõendab kostja poolt hagi vastusele lisatud väljavõte pudelite müügist. Nimetatud väljavõttest nähtub, et 2003.a, s.o hageja ja kostja vahelise tarnelepingu kehtivuse ajal, on müüdud kõik pudelid kolmandale isikule, mis annab hagejale õiguse nõuda lisaks kahjule ka leppetrahvi. Alates 04.12.2002 ei müüdud hagejale ühtegi pudelit. Kohus asus seisukohale, et kostja rikkus tahtlikult tarnelepingut, sest soovis lepingu üles öelda, kuna talle tehti tunduvalt parem pakkumine. Kostja rikkus tarnelepingut ja katkestas oma kohustuste täitmise, mis tõi kaasa hageja majandustegevuse lõppemise ja tema varade sundmüügi, samuti teiste lepingute ennetähtaegse lõppemise ja sellest tuleneva kahju. Kostja käitumisest on tingitud ka kaudne kahju saamata jäänud tulu näol. Kohus ei nõustunud kostja käsitlusega, mille kohaselt leppetrahvi väljamõistmise eeltingimuseks pidanuks olema lepingu ülesütlemine hageja enda poolt. Hageja ei ole tarnelepingut üles öelnud. Tarnepingu p 9.1 ja 9.2 kohaselt tellijal on õigus leping lõpetada juhul kui tarnija müüb pudeleid kolmandatele isikutele, kaldudes seejuures p-s 3.1 ja 3.2 määratletud kogusest kõrvale rohkem kui 10% poolaasta arvestuses. Tarnija kohustub sellisel juhul tellijale maksma leppetrahvi 5 000 000 krooni. VÕS § 158 lg 1 kohaselt leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Seega on pooled leppetrahvi osas lepingus kokku leppinud ning kostjapoolne lepingu rikkumine tingib leppetrahvi tasumise. Kohus leidis, et hagejal oli võimatu kostja suhtes tarnelepingus ettenähtud sanktsiooni kohaldada olukorras, kus kostja enne kolmandatele isikutele pudelite müümise alustamist ütleb tarnelepingu ise üles ja välistab sellega võimaluse tarnelepingut üles öelda. Sellise ennetava ülesütlemisavalduse tegemisega ei saa kostja vabaneda tarnelepingus kokkulepitud sanktsioonist, milles pooled olid kokkuleppinud juhuks, kui kostja müüb pudeleid tarnelepingu kehtivuse ajal kolmandatele isikutele tarnelepingut rikkudes. Kostja väide, et nõue tuli esitada hiljemalt 20.11.2002, on põhjendamata. TsÜS § 150 lg 1 kohaselt kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. 04.10.2002 tegi kostja tarnelepingu ülesütlemise avalduse, milles kostja teatas, et ütleb tarnelepingu üles alates 04.12.2002. Kuna kostja ütles tarnelepingu üles 04.12.2002 ei saanud 04.10.2002 olla tarnelepingu ülesütlemise kuupäevaks. Hagejale ei saanud kahju tekkida enne kui tarneleping üles öeldi, s.o 04.12.2002. Apellatsioonkaebuse põhjendused Kostja palub apellatsioonkaebuses Harju Maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Kaebuse kohaselt ei vasta kaevatav kohtuotsus protsessiõiguse normidele, leppetrahvi väljamõistmine on vastuolus materiaalõiguse normidega. Vastuolus asjas kogutud tõenditega on lahendatud hagi aegumise küsimus. Kohtuotsus ei vasta TsMS § 452 nõuetele, mis viis asja ebaõigele lahendamisele. Kohtuotsus tehti maksimaalselt võimaliku 40 päeva asemel 147 päeva pärast asja arutamise viimast istungit (06.10.2006). Seega ei olegi võimalik eeldada, et kohtunik suudab asja arutamise käiku meenutada ning teha adekvaatse kohtuotsuse viie kuu möödudes pärast asja arutamise lõppu.

Kohus leidis vääralt, nagu oleks kostja lepingut rikkunud. Seejuures rajas kohus kaevatava otsuse vastuolus TsMS § 436 lg-ga 1 ja 2 emotsionaalsetele hinnangutele ning jättis tähelepanuta kostja poolt esitatud vastuväited ja tõendid. Kohtuotsus peab vastavalt seadusele rajanema üksnes tõenditele, mitte aga kohtu emotsionaalsetele hinnangutele. Kostja oli ja on seisukohal, et pudelite tarned hagejale katkesid hinnakokkuleppele mittejõudmise tõttu. Kohus leidis ebaõigesti, nagu eksisteeriks põhjuslik seoses väidetava kostjapoolse lepingu rikkumise ja hagejale väidetavalt tekitatud kahju vahel. Kohus on rajanud põhjusliku seose tuvastamise vastuolus TsMS § 436 lg-ga 2 mitte asjas kogutud tõenditele, vaid täiesti arusaamatu viitega eellepingule. Eelleping ei saa omada mingit seost võimaliku põhjusliku seose ahelaga. Pooltevahelise lepingu punkti 14.1 kohaselt muutus kehtetuks ka eelleping. Seega pole võimalik, et kostja saanuks eellepingu kehtivuse ajal lepingut rikkuda, nagu kohus on ekslikult leidnud. Samuti on põhimõtteliselt ekslik kohtu paljasõnaline ja tõenditel mittepõhinev väide, nagu olnuks tarnelepingu ülesütlemine põhjuslikus seoses hagejale kahju tekitamisega. Kohus on siin lihtsalt ühinenud hageja väidetega põhjusliku seose osas, viitamata ühelegi tõendile, mis kohtu enda järeldusi kinnitaksid ning jätnud analüüsimata kostja vastuväited ja asjas kogutud tõendid. Kuna pooled ei vaielnud ega viidanud eellepingule põhjusliku seose tuvastamise kontekstis, siis on kohtuotsus selles osas vastuolus ka TsMS § 436 lg-ga 4: otsust tehes ei või kohus tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Kohus leidis vääralt ja paljasõnaliselt, nagu oleks asja arutamisel leidnud tõendamist hagejale tekkinud kahju. Kohus on rajanud kahju olemasolu tuvastamise vastuolus TsMS § 436 lg-ga 2 mitte asjas kogutud tõenditele, vaid üksnes hageja ekslikele väidetele. Väidetava kahju kindlakstegemisel on kohus rikkunud elementaarseid materiaalõiguse norme. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta ei nõustunud kostja faktiliste väidetega ja esitatud tõenditega hagejal kahju puudumise ning kahju tõendamatuse kohta, rikkudes TsMS § 442 lg-t 8. Nimetatud rikkumine viis asja ebaõigele otsustamisele. Kohus arvestas kahju hulka kogu hüpoteetilise tulu, arvestamata VÕS § 127 lg-t 5, mille kohaselt tuleb kahjuhüvitisest maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai, eelkõige säästetud kulud. Seega oli hageja vastav nõue vastuolus VÕS § 127 lg-s 1 sätestatud kahju hüvitamise eesmärgiga. Kohus, arvestades seadmete soetamiseks tehtud kulutusi, ei arvestanud seadmete amortisatsiooni ega müügist laekunud summat. Hageja majandusaasta aruannete kohaselt oli tema kasumiks 2000.a 428 760 krooni ja 2001.a 449 428 krooni, kuid kohus hindas kaheaastase perioodi kahjuks ligi 9 miljonit krooni. Kaevatava otsusega kostjalt leppetrahvi väljamõistmine toimus vastuolus kehtivate materiaalõiguse normidega ja eirates tuvastatud faktilisi asjaolusid. Maakohus leidis vastuolus pooltevahelise lepinguga, nagu oleks kostja rikkunud tarnelepingu p-i 9.1, kuna ei müünud hagejale 2003.a enam PET pudeleid. Kuid kostja väitel olnuks hagejal tarnelepingu p 9.1 kohaselt õigus nõuda kostjalt leppetrahvi üksnes juhul, kui hageja oleks tarnelepingu ise õiguspäraselt lõpetanud. Hageja pole kunagi tarnelepingut õiguspäraselt lõpetanud ning hageja ei tuginenud oma hagis ka sellele. Seetõttu on leppetrahvi nõudmine välistatud. Hagiavalduses esitatud ja otsusega väljamõistetud leppetrahvi nõue on lisaks põhjendamatusele ka otseselt vastandlik hagis esitatud kahju hüvitamise nõudele. Leppetrahv on kaevatava otsusega vääralt välja mõistetud kui leppetrahvile vastandliku (alternatiivse) kahjunõude osa. Nimelt hageja käsitleb tarnelepingut vastavalt oma äranägemisele kehtivana kahju hüvitamise nõude kontekstis, kuid samas mittekehtivana leppetrahvi nõude kontekstis. Leppetrahvi nõue on alusetu ka seetõttu, et see on esitatud pärast mõistliku aja möödumist ning hageja on kaotanud õiguse leppetrahvi nõuda. Hageja on saatnud kostjale leppetrahvi nõude esmakordselt alles 31.08.2005 ehk ligemale kolm aastat pärast pooltevaheliste lepinguliste suhete katkemist ja aega, mil hageja avastas väidetava kohustuse rikkumise kostja poolt.

Kaevatavas otsuses on ebaõigesti ja vastuolus asjas kogutud tõenditega lahendatud ka hagi aegumise küsimus. Kostja ei nõustu maakohtu kaevatavas otsuses esitatud tõlgendusega, nagu oleks tarnelepingu ülesütlemine toimunud 04.12.2002 ja nagu tuleks alates nimetatud kuupäevast arvestada hagi aegumist. Kostja leiab, et tarneleping lõpetati 04.10.2002 ja hagi aegumist tuleb hakata arvutama sellest kuupäevast. Hageja esitas kostja vastu hagi kohtusse alles 23.11.2005, seega pärast hagis esitatud nõuete aegumist. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja peab maakohtu otsust seaduslikuks ja põhjendatuks ning palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud toimiku materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu otsus tuleb kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 3 menetlusõiguse normi rikkumise tõttu tühistada ning saata tsiviilasi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Kolleegium nõustub apellandi seisukohaga, et leppetrahvi väljamõistmiseks ei olnud kohtul alust. Kohtuotsusega kostja poolse lepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamine ei võimalda hagejal esitada kostja vastu tarnelepingu p-st 9.1 tulenevat trahvinõuet. 25.11.1999 sõlmitud tarnelepingu p 9.1 kohaselt on tellijal õigus lõpetada leping juhul, kui tarnija müüb pudeleid kolmandatele isikutele kaldudes seejuures punktides 3.1 ja 3.2 määratletud kogusest kõrvale rohkem kui 10% poolaasta arvestuses. Tarnija kohustub sellisel juhul tellijale maksma leppetrahvi viis miljonit Eesti krooni. Seega oli leppetrahv lepingu p-s 9.1 kokku lepitud üksnes juhuks, kui kostjast tingitud põhjustel hageja lepingu lõpetab. Tarnelepingu kohaselt oli hagejal õigus nõuda kostjalt leppetrahvi vaid juhul, kui ta ise oleks tarnelepingu lõpetanud. Lepingus kokkulepitu laiendavaks tõlgendamiseks ei olnud kohtul alust. Hageja kasuks lepptrahvi väljamõistmine oleks seetõttu vastuolus ka VÕS § 158 lg-ga 1, mille kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Asjaolu, et kostja oli lepingu 04.10.2002 ülesütlemisavaldusega üles öelnud, ei võimalda teha maakohtu otsuses sisalduvat järeldust. Kuigi olukorras, kus kostja oli lepingu üles öelnud ning alates 04.12.2002 tarned lõpetanud, oleks hageja poolne lepingu ülesütlemine olnud ebamõistlik ja otstarbetu, ei saa sellest teha järeldust lepingu p 9.1 kohaldatavuse suhtes. See ei anna alust kohaldada sanktsiooni, mille kohaldamise olid pooled lepingus üheselt mõistetavalt reguleerinud. Samal põhjusel ei saa nõustuda kohtu järeldusega, et tegemist oli kostja poolse ennatliku ülesütlemisavaldusega, mille esitamine ei vabasta kostjat tarnelepingus ettenähtud sanktsioonist. Kuigi kohtuotsusega tuvastati lepingu ülesütlemise tühisus, ei saa rääkida hageja poolsest lepingu lõpetamisest. Selline järeldus ei vastaks asja kogutud tõenditele. Küll aga nõustub kolleegium hageja seisukohaga, et kostja tegevuse tõttu on tekitatud talle kahju. Seetõttu ei pea ringkonnakohus tõele vastavaiks ega asja materjaliga kooskõlas olevaiks apellandi väiteid selle kohta, nagu oleks pooltevahelised lepingulised suhted katkenud hageja tegevuse tulemusel. Kostja nägemus lepingu lõppemise põhjustest ei ole tõene. Olukorras, kus üks lepingupool on veendunud, et tema poolne lepingu ülesütlemise avaldus on õiguspärane ja sellest tulenevalt on leping alates 04.12.2002 lõppenud, ei olnud pooltel võimalik pidada läbirääkimisi tarnehinna üle. Seetõttu ei ole võimalik väita, et hinnakokkuleppele ei jõutud hageja tegevuse tõttu. Vastava kokkuleppe mittesaavutamine oli ilmses seoses tarnelepingu ülesütlemisega ning selle põhjustatud tagajärg. Kui kostja ei oleks lepingut üles öelnud, oleks hinnas tulnud tarnelepingus sätestatud korras kokku leppida. Leping p 4.1 kohaselt oli pudelite hinnaks nende Eesti keskmine müügihind (turuhind). Tarnelepingu p 4.3 nägi ette korra juhuks, kui pooltel tekivad turuhinna osas eriarvamused. Sel juhul pidi turuhinna määrama poolte valitud või sellekohase kokkuleppe puudumisel KPMG Estonia AS määratud ekspert.

Eeltoodu põhjustel ei oma tähendust vastava nõude esitamise aeg, mille tõttu on hageja kaotanud kostja väitel õiguse leppetrahvi nõuda. Seetõttu ei pea kolleegium vajalikuks anda hinnangut apellandi väidetele VÕS § 159 lg 2 kohaldamise suhtes. Kas nõue esitati mõistliku aja jooksul või mitte, ei ole seetõttu oluline, samal põhjusel ei pea ringkonnakohus vajalikuks käsitada ka apellatsioonkaebuse väiteid leppetrahvi nõude aegumise kohta. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse käsitlusega kostja poolse lepingu rikkumise ja hagejale tekitatud kahju vahelise põhjusliku seose puudumise kohta. Asjas on üheselt tõendatud, et lepingu ülesütlemise tõttu seiskus hageja majandustegevus. Lepinguliste suhete lõpetamise seostamine hinnakokkuleppe puudumisega ei ole asja materjaliga kooskõlas. Vaidlust ei olnud poolte vahel selles osas, et alates lepingu ülesütlemisest, s.o 04.12.2002, oli tarne lõpetatud. Kostja väide, et 04.10.2002 tühine avaldus lepingu ülesütlemiseks ei lõpetanud pooltevahelisi lepingulisi suhteid ega tekitanud hagejale kahju, on seetõttu ebaõige. Et poolte vahel ei saavutatud hinna osa kokkulepet, ei võimalda järeldada, et hageja tootmistegevuse lõppemisel ja lepingu ülesütlemisel puuduks põhjuslik seos. Apellandi sellekohase käsitlusega ei ole võimalik nõustuda. Maakohtu seisukoht on selles osas õige. Kahju suuruse osas aga nõustub kolleegium apellatsioonkaebuses sisalduva hinnanguga. Maakohus on otsuse põhjendavas osas märkinud, et asja arutamisel leidis tõendamist 8 997 366, 81 krooni suurune kahju ning nimetanud, millest see koosneb, lähtudes hagiavalduses viidatud summadest. Ei otsese kahju (3 843 909, 47 krooni) ega saamata jäänud tulu (5 153 457, 34 krooni) suuruse osas ei ole kohus oma seisukohti põhjendanud. Kuigi kostja vaidles vastu ka nõude suurusele, ei ole kohus ühtegi kostja vastuväidet käsitanud. Seadmete ostuks, nende täiustamiseks ning soetamiseks võetud laenu eest intressi tasumiseks tehtud kulutuste käsitamine otsese varalise kahjuna VÕS § 128 lg 3 tähenduses ei ole millegagi põhjendatud. Kohus ei arvestanud seadmete omandamisega seotud kahju määratlemisel ei säästetud kulusid ega saadud tulu. Saamata jäänud tulu suuruse kindlakstegemisel tuleb kahju saanud isiku reaalsest võimalikust sissetulekust maha arvata vajalikud kulutused, mis kahju saanud isik sellise sissetuleku saamiseks pidi tegema. Neid kulutusi ei ole kohus arvesse võtnud ega ole neid ka välja toodud. Lepingujärgne tasu, mida oleks hagejal olnud võimalik saada pudelite ümbertöötlemisel saadud helveste müügist ei ole käsitatav saamata jäänud tuluna. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärgiks kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Ka Riigikohus on oma lahendites neile asjaoludele tähelepanu juhtinud (otsus nr 3-2-1-98-03). Leppetrahvi väljamõistmata jätmine ei oleks iseenesest tinginud esimese astme kohtu otsuse lõppjärelduse muutmise, sest kohus luges trahvi hõlmatuks kahju hüvitamise nõudega. Kuid antud juhul ei ole kahju hüvitamise nõude suurus hagis viidatud asjaoludega ega kohtule esitatud tõenditega kooskõlas, mistõttu tuleb kohtuotsus tühistada. Sel põhjusel ei saa ringkonnakohus teha asjas ka uut otsust. Poolte kaebeõiguse tagamiseks ei saa teise astme kohus tuvastada asjaolusid ega hinnata tõendeid, mida esimese astme kohus tuvastanud ega hinnanud ei ole. Seetõttu peab tühistatud osas tegema otsuse esimese astme kohus. Selles osas, et kahju nõue ei ole aegunud, nõustub ringkonnakohus maakohtuga. Apellandi hinnang hagi esitamise tähtaja kulgemise alguse kohta on ebaõige. Enne 04.12.2002 ei olnud hagejale kahju tekitatud, mistõttu ei ole alust rääkida kahjust teadasaamise varasemast ajast. Kuna ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse osaliselt, tühistab maakohtu otsuse ning saadab tsiviilasja läbivaatamiseks esimese astme kohtule, jaotatakse kohtukulud asja uuel lahendamisel.

Ü. Jänes

G. Kivinurm

M. Klaar

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.