Margo Klaar (eesistuja), Krista Kirspuu, Mati Maksing
Otsuse tegemise aeg ja koht
06.07.2017, Tallinn
Tsiviilasja number
2-13-30383
Tsiviilasi
MH hagi ML vastu 11 090 euro saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 29.08.2016 otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
11 090 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
ML apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellatsioonimenetluses vastustaja): MH (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Alar Urm Kostja: ML (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Helvia Räägel
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 29.08.2016 otsus jätta muutmata.
2.ML apellatsioonkaebus jätta rahuldamata
3.Apellatsioonimenetluse kulud jätta ML kanda. Edasikaebamise kord ja selgitused Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. 1(9)
Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.MH (hageja) esitas 18.06.2013 Harju Maakohtule hagi ML (kostja) vastu 11 090 euro saamiseks. Maakohus tagas 26.06.2013 määrusega hagi ja seadis kostjale kuuluvale kinnisasjale hageja kasuks 11 090 euro suuruse kohtuliku hüpoteegi.
2.Hagiavalduse kohaselt oli hageja Harjumaal Saue vallas Alliku külas Hämariku tee 2 / Koidu tee 2 asuva kinnisasja (edaspidi: kinnistu) omanik. Harju Maakohtu menetluses oli kostja hagi hageja vastu laenulepingutest tuleneva rahalise kohustuse täitmiseks (tsiviilasi nr 2-12-32475). Selles asjas allkirjastasid pooled 10.09.2012 kell 18.27 digitaalselt kompromisslepingu (edaspidi: kompromiss), mille Harju Maakohus kinnitas 17.09.2012 määrusega. Kompromissis lepiti kokku, et MH võõrandab pool mõttelist osa oma kinnistust ML-le ning laenulepingust ja müügilepingust tulenevad vastastikused nõuded tasaarvestatakse ning lõppevad. Kompromissi kohaselt pidid pooled võõrandama kaasomandi esemeks oleva kinnistu hiljemalt 31.12.2014. Pooled leppisid kokku, et kinnistu võõrandamisest saadud rahast saab kostja 75 000 eurot.
3.10.09.2012 kell 18.22 sõlmisid pooled teise kokkuleppe, mille kohaselt tasub kostja hagejale sularahas 11 090 eurot enne kinnistu müügilepingu sõlmimist (edaspidi: võlatunnistus). 12.10.2012 kinnistamisavalduse alusel kanti hageja ja kostja kinnistusraamatusse kinnistu omanikena võrdsetes mõttelistes osades. Pooled müüsid kinnistu 20.05.2013 notariaalse müügilepingu alusel. Müügilepingu p 2.2.1 kohaselt ei loobunud hageja lepingu sõlmimisega 11 090 euro nõudest kostja vastu.
4.Kostja ei ole täitnud võlatunnistusest tulenevat kohustust tasuda hagejale enne kinnistu müügilepingu sõlmimist 11 090 eurot. Kompromissi sõlmimisel oli poolte tahteks, et sellega lõppeksid kõik pooltevahelised kohustused, v.a võlatunnistusest tulenevad kohustused. Kostja vastuväited
5.Kostja ei tunnistanud hagi. Kompromissi p 2.5 lõpetas kõik poolte vahel enne kompromissi sõlmimist eksisteerida võinud rahalised kohustused (sh võlatunnistusest tulenev kohustus). See punkt sätestas, et kompromissi kinnitava määruse jõustumisel loetakse lõppenuks kõik poolte vahel enne kompromissi sõlmimist eksisteerida võinud rahalised kohustused ning pooled kinnitavad, et ei oma vastastikuseid rahalisi nõudeid.
6.Kompromissi ja võlatunnistuse allkirjastamise vahelisel ajal jõudsid pooled pidada läbirääkimisi, mille käigus lepiti kokku, et kõik poolte rahalised suhted reguleeritakse kompromisslepingus. Kompromisslepingut ja sellega seonduvat arutasid pooled juba mitu päeva. Dokumendid koostas kostja ja kompromisslepingu p 2.5 ei lisatud kompromissi vahetult enne allkirjastamist. Kostja ei pidanud mõistlikuks loobuda kinnistu müügilepingu allkirjastamisest üksnes põhjusel, et selles sisaldus p 2.2.1, kuid kostja vaidles võlatunnistuse kehtivusele juba müügilepingu allkirjastamisel vastu. Poolte ühine tahe oli suunatud sellele, et kompromissi kehtimisest loetakse lõppenuks kõik varasemad rahalised kohustused. Hageja soovis mingil hetkel võlatunnistuse allkirjastamist, kuid pärast selle allkirjastamist toimunud läbirääkimiste käigus otsustati, et kompromissiga lahendatakse kõik rahalised kohustused.
2(9)
7.Alternatiivselt esitas kostja hageja nõudele tasaarvestuse vastuväite. Kostja märkis, et tasaarvestab hageja nõudega oma 6499 euro suuruse nõude hageja vastu, mis tuleneb sellest, et kostja on tasunud hageja eest poolte kaasomandis oleva kinnistuga seotud laenu- ja kommunaalmakseid. Esimese astme kohtu otsus ja selle põhjendused
8.Harju Maakohus rahuldas 29.08.2016 otsusega hagi ja mõistis kosjalt hageja kasuks välja 11 090 eurot. Maakohus tegi ka menetluslikud otsustused (resolutsiooni p-d 1-3) ja jättis menetluskulud kostja kanda.
9.Otsuse põhjenduste kohaselt on tõendatud poolte ühine tahe, mille kohaselt ei lõpeta kompromissi p 2.5 võlatunnistusest tulenevaid või tuleneda võivaid kohustusi. Vaidlust ei ole, et kompromissi ja võlatunnistuse projektid koostas kostja, need olid koostatud paralleelselt ja olid enne allakirjutamist valmis ning p 2.5 ei lisatud kompromissi vahetult enne lepingutele allakirjutamist. Kostja on vande all antud seletuses kinnitanud, et hageja ei olnud nõus kompromissi alla kirjutama, ilma et oleks alla kirjutatud võlatunnistust. Kostja 05.09.2012 elektronkirjast hagejale (I kd, tl 135) nähtub, et kompromissis ja võlatunnistuses märgitud rahasummade suurus on teineteisest sõltuvuses ja seda on kostja hagejale selgitanud. Selles kirjas selgitas kostja kompromissi sisu järgmiselt: „Tegin kompromissiettepaneku summa ümmarguseks 75 000.- (mis on 1500.- EEK võrra vähem, kui 1 175 000.-). Seetõttu jäi võla tühistamislepingusse sulle tagastamisele ka 1500.- kr võrra väiksem summa. Point on, et 75 000.- € – 11 090.- € ~ 1 000 000.- kr." Eeltoodust järeldub, et lepingute koostamisel on nende summade suurus kujunenud seotult, s.t kompromissis märgitud summa suurus sõltub võlatunnistuses märgitud summa suurusest.
10.Kostja vande all antud seletusega on tõendatud, et hageja ei olnud nõus võlatunnistust allkirjastamata sõlmima kompromissi. Kostja avaldas vande all ka järgmist: „Mina ütlesin M-le, et kui me allkirjastame selle enne, seejärel kompromissi, siis kompromissileping tühistab võlatunnistuse." Maakohtu hinnangul ei saa hagejale väidetavalt avaldatut lugeda kokkuleppe sõlmimiseks selle kohta, et kõik poolte rahalised suhted sätestatakse kompromissis. Seega ei ole kostja oma väidet tõendanud. Ka ei saa maakohtu hinnangul kostja selliseid väiteid pidada usaldusväärseks, sest kostja on menetluse kestel oma väiteid kompromissi ja võlatunnistuse seose kohta muutnud. Varem tugines kostja sellele, et pooled leppisid lepingute allkirjastamise vahelisel ajal kokku, et kõik poolte rahalised suhted reguleeritakse kompromissis ja neil vastastikku kohustusi ei ole. Vande all antud seletustes asus kostja väitma, et on hagejale selgitanud, et kompromiss tühistab võlatunnistuse. Kostja seletusi tuleb hinnata koos teiste asjas kogutud tõenditega ning asjaoludega, mille üle pooled ei vaidle. Arvestades, et kostja koostas ise lepingute projektid ja kirjutas need alla, kusjuures enne allakirjutamist lepinguid ei muudetud, ja selgitas oma 05.09.2012 e-kirjas lepingute omavahelist seost neis märgitud summade osas, ei ole maakohtu hinnangul usutav, et ta asus pärast lepingute ettevalmistamist ja nende kohta hagejale selgituse andmist võlatunnistuse õiguslikku tähendust välistavale seisukohale.
11.Kostjal ei saa olla hageja vastu tasaarvestatavat nõuet. Kostja ei ole välja toonud, millisel alusel on ta hagejale raha üle andnud. Üksnes raha üleandmise faktist ei saa tuletada hageja kohustust raha tagastada. Raha andmist hagejale ei saa pidada kinnistuga seotud kulude kandmiseks.
3(9)
Apellatsioonkaebus
12.Maakohtu otsusele esitas kostja 28.09.2016 apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada.
13.Kaevatava otsuse resolutsioonis on maakohus toonud ära menetluslikud otsustused tõendite kogumise ja kostja vastuväidete lahendamise kohta. Tegemist on küsimustega, mille kohus pidi lahendama eelnevalt määrusega. Menetluse kulgu arvestades ei ole tõendi vastuvõtmata jätmisel asjakohane kohtu põhjendus, et kostja taotlused on esitatud pärast eelmenetluse lõpetamist ja kohtu poolt tõendite esitamise ja kogumise taotluste esitamise tähtaja möödumist. Kohus on 26.05.2015 kohtuistungil andnud pooltele tähtaja tõendite esitamiseks ja tõendite kogumise taotluste esitamiseks kuni 12.06.2015, kuid pärast seda tähtaega on 27.05.2016 kohtuistungil pooled vande all üle kuulatud. Seega on tõendeid esitatud ja tõendite kogumisega tegeletud ka pärast kohtu määratud tähtaega ning kohus ei ole määranud uut tähtaega tõendite esitamiseks.
14.Kostja esitas 17.06.2016 täiendava tõendina foto tulenevalt hageja vande all ülekuulamisel antud ütlusest. Sellega soovis kostja tõendada, et hageja ütlused ei saa vastata tõele ning et allkirjastamine hageja väidetud kohas ei oleks saanud kuidagi toimuda. Kohus on pidanud kokkuleppe allkirjastamise kohta oluliseks, mida kinnitab 26.05.2015 kohtuistungil kohtu poolt esitatud küsimusi nii kostjale kui hagejale. Kuivõrd hageja esitas vande all ülekuulamisel uusi väiteid, oleks kohus pidanud andma kostjale võimaluse nendele vastata.
15.Olukorras, kus 27.05.2016 kohtuistungi protokoll on allkirjastatud kohtuniku poolt 16.08.2016 ja kohtuistungi sekretäri poolt 23.08.2016 ja menetlusosalistele nii kohtuniku kui protokolli koostanud kohtuistungi sekretäri allkirjadega kättesaadavaks tehtud alles 23.08.2016 ning otsus on tehtud 29.08.2016, on kohus rikkunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 53 lg-s 2 sätestatud kohustusi ja jätnud menetlusosalised ilma võimalusest esitada kohtuistungi protokolli ja selle lisade osas parandusi. Kohus on ka ebaselgetel põhjustel korduvalt edasi lükanud otsuse kuulutamise aega.
16.Kohus ei ole tõendeid õigesti hinnanud. Kohus ei võtnud seisukohta kostja 17.06.2016 esitatud väite osas hageja vande all anud ütluste usaldusväärsuse kohta. Kostja väitis nimetatud menetlusdokumendis, et kui hageja ei mäleta asjaolusid kokkulepete allkirjastamise koha osas, siis ei pruugi ta täpselt mäletada ka kokkulepete sõlmimise ajal toimunut. Nagu hageja ise ülekuulamisel tunnistas, ei mäleta ta, millele ta allkirjad andis ja ei tea, kas ta allkirjastas võlatunnistuse. Kuivõrd kostja esitas väite, et hageja ütlused ei ole usaldusväärsed, siis oleks kohus pidanud otsuses põhjendama, miks ta peab hageja ütlusi usaldusväärseteks. Sellega on kohus rikkunud TsMS § 442 lg-t 8.
17.Maakohus on ebaõigesti kohaldanud võlaõigusseaduse (VÕS) § 29 lg-t 3. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ta lähtub just kostja teadmisest hageja poolt kokkuleppe sisu mõistmisel ja miks kokkulepet tuleb tõlgendada kostja teadmisest lähtudes. Kompromissi punkti 2.5 tõlgendamise osas ei ole kohus viidanud ühelegi hageja tõendile, mis tõendaks poolte ühist tegelikku tahet või hageja arusaama kokkuleppest tulenevatest õigustest ja kohustustest, vaid on üksikutest kostja vande all ülekuulamisel esitatud lausetest teinud järeldused, mida kostja hinnangul tema ütlustest kuidagi teha ei saa. Kohtu järeldus, et kostja ütlused pole osaliselt usaldusväärsed, pole põhjendatud. Kostja hinnangul ei ole ta esitanud erinevaid faktiväiteid. Menetlusdokumentides
4(9)
kirjutas kostja, et neil oli hagejaga kokkulepe, et kompromiss tühistab võlatunnistuse. Ka vande all antud ütlustes pidas kostja silmas seda, et kuna tema oli hagejale selgitanud, et kompromiss tühistab võlatunnistuse ja hageja ikkagi kompromissi allkirjastas, siis sai hageja aru, et kompromiss tühistab varasema dokumendi ja allkirjastas selle siiski. Ühegi kokkuleppe ega võlasuhte osas kompromiss erandeid ei tee. Kui pooled oleksid tahtnud välistada kompromissi p 2.5 laienemise 10.09.2012 kell 18.22 sõlmitud kokkuleppele, siis oleks selle saanud ka kompromissi sisse kirjutada.
18.Maakohus on jätnud kohaldamata VÕS § 31 lg 1. Pooled on sõlminud kompromissi välistava tingimusega ning ei oma tähendust, missugune on olnud lepingupoolte varasem käitumine.
19.Kohus on tõendamiskoormise selgitamisel ja hilisemal tõendite hindamisel käitunud vastuoluliselt. Kohus on 26.05.2015 kohtuistungil selgitanud, missuguste tõenditega võiksid pooled veel oma väiteid tõendada ning on sealsamas märkinud, et hagejal pidi olema mingi põhjus, miks ta soostus sularaha saamata müügilepingu sõlmima. Hageja allkirjastas müügilepingu, kuigi kostja ei olnud talle raha tasunud. Seega teadis hageja müügilepingu sõlmimise ajal, et võlatunnistus on kehtetu ja oli valmis müügilepingu allkirjastama. Kuivõrd hageja ei ole põhistanud ega tõendanud, miks ta müügilepingu allkirjastas, siis tuleb müügilepingu allkirjastamist ilma, et kostja hagejale kell 18.22 allkirjastatud kokkuleppes märgitud summa tasus, lugeda asjaoluks, mis kinnitab kostja väidete usaldusväärsust.
20.Maakohus on kostja tasaarvestuse vastuväite lahendamisel rikkunud menetlusõiguse norme. Kostja oli esitanud kõik tema valduses olnud tõendid, mis kinnitasid, et kostja on võtnud välja sularaha eesmärgiga anda see laenuna hagejale kommunaal- ja laenumaksete tegemiseks. Otseseid tõendeid, nagu pangaülekannete väljavõtted, kostjal esitada ei olnud. Seetõttu esitas kostja 12.06.2015 taotluse tõendi kogumiseks. Kostja soovis tõendada, et ta on hagejale raha andnud ning seda oleks saanud teha, võrreldes kostja poolt väljavõetud sularaha ja hageja arveldusarvele pandud raha aega. Kui need oleksid pikema perioodi vältel olnud teostatud samal ajal, siis ei oleks olnud eluliselt usutav, et kostja väljavõetud raha ja hageja arvele pandud raha vahel ei ole seost. Hageja arveldusarvete väljanõudmata jätmisega on kohus jätnud kostja ilma võimalusest tõendada oma väiteid. Vastustaja seisukoht
21.Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Menetluse edasine käik
22.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas apellatsioonkaebuse osaliselt, tühistas 30.11.2016 otsusega maakohtu otsuse osas, milles hagi rahuldati, samuti menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus jättis uue otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohus tühistas ühtlasi maakohtu 26.06.2013 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu. Muus osas (resolutsiooni p-d 1-3) jäi maakohtu otsus muutmata.
23.Ringkonnakohtu otsuse peale esitas hageja 14.12.2016 kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsuse. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu.
5(9)
24.Riigikohus rahuldas kassatsioonkaebuse osaliselt, tühistas ringkonnakohtu otsuse osas, milles ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse samas tsiviilasjas osas, millega hagi rahuldati, ning jättis uue otsusega hagi rahuldamata, samuti menetluskulude jaotuse ja hagi tagamise abinõu tühistamise osas. Riigikohus saatis asja tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Riigikohtu hinnangul pole ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 442 lg-s 8 ning § 654 lg-tes 4 ja 5 sätestatuga oma seisukohti piisavalt põhjendanud ning on rikkunud TsMS §-s 653 sätestatud maakohtu hinnatud tõendite ümberhindamise põhjendamise kohustust. Ringkonnakohtu otsusest ei ole jälgitav, millise asjaolude kogumi on kohus asja lahendamisel aluseks võtnud Ringkonnakohtu seisukoht
25.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks alus puudub (TsMS § 657 lg 1 p 1). Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ning ei korda (TsMS § 654 lg 6).
26.Maakohus on õigesti tuvastanud, et kostja on 10.09.2012 allkirjastanud deklaratiivse võlatunnistuse, millega ta vähendas hageja 75 000 euro suurust võlgnevust 11 090 euro võrra ja kohustus tasuma selle hagejale enne kinnistu müügitehingu allakirjutamist sularahas juhul, kui ta saab müügitehingust 75 000 eurot. Maakohus on õigesti tuvastanud, et pooled ei ole seda kokkulepet hiljem sõlmitud kompromissiga muutnud ja kostja on kohustatud VÕS § 108 lg 1 järgi võlatunnistusest tuleneva kohustuse täitma.
27.Esmalt piiritleb kolleegium maakohtu otsuse vaidlustamise ulatust. TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. 30.11.2016 otsusega jättis Tallinna Ringkonnakohus kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata osas, milles see puudutas maakohtu otsuse resolutsiooni punkte 1-3. Kostja vastavas osas ringkonnakohtu otsust ei vaidlustanud ning Riigikohtu 26.04.2017 otsusega vastavas osas ringkonnakohtu otsust ei muudetud. Seega on maakohtu otsus jõustunud osas, milles maakohus lahendas kostja menetluslikud vastuväited (resolutsiooni p-d 1-3). Ringkonnakohtul tuleb asja läbivaatamisel hinnata maakohtu otsuse õiguspärasust osas, milles maakohus rahuldas hagi, mõistis kostjalt hageja kasuks välja 11 090 eurot ning jättis hageja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohus lahendab kostja apellatsioonkaebuse lähtudes 28.09.2016 kaebuses esile toodud väidetest (v.a apellatsioonkaebuse p-des 2.2.1-2.2.6 toodud väited) ning Riigikohtu 26.04.2017 otsuses esitatud juhistest.
28.Ringkonnakohus ei nõustu kostja etteheitega, et maakohus on andnud tsiviilasjas kogutud tõenditele kogumis väära hinnangu. Apellatsioonkaebus ei sisalda ringkonnakohtu hinnangul ka põhjendusi, mille alusel oleks võimalik otsustada tõendite hindamise üle maakohtust erinevalt. Maakohtu otsusest nähtuvalt on maakohus analüüsinud kõiki tsiviilasjas kogutud ja esitatud tõendeid kogumis, kujundanud nende alusel oma veendumuse ning põhjendanud oma järeldusi. Kolleegium ei pea võimalikuks hinnata asjas esitatud tõendeid maakohtust erinevalt ega teha tuvastatud asjaoludest teistsuguseid õiguslikke järeldusi. Asjaolu, et kostja ei nõustu maakohtu järeldustega, ei ole iseenesest aluseks tõendite ümberhindamiseks või maakohtu otsuse tühistamiseks.
6(9)
29.Kostja heidab maakohtule ette, et kohus pole võtnud seisukohta kostja 17.06.2016 menetlusdokumendis esitatud väite osas hageja ütluste usaldusväärsuse kohta. 17.06.2016 menetlusdokumendis on kostja märkinud, et hageja ei mäleta, millele ta digiallkirja andis ning seetõttu ei pruugi hageja täpselt mäletada ka kokkulepete sõlmimise ajal toimunut. Ringkonnakohtu hinnangul on kostja selline väide oletuslik ega anna alust hageja väidete mitteusaldusväärseks lugemiseks. Maakohtu otsusest nähtub, et maakohus on pidanud usaldusväärseks ja arvestanud kõikide tsiviilasjas esitatud tõenditega, sh hageja ja kostja vande all antud ütlustega, v.a kostja väited, mis seonduvad pooltevahelise tahtega tühistada kompromisslepingu p-ga 2.5 võlatunnistuses märgitut. Asjaolu, et maakohus pole kostja konkreetsele etteheitele otsuses vastanud, ei anna praegusel juhul alust maakohtu otsuse tühistamiseks.
30.Asjakohatu on kostja väide, et maakohus pole viidanud ühelegi hageja tõendile, mis tõendaks poolte tegelikku tahet. TsMS § 438 ja § 232 lg-test 1 ja 2 ei tulene, et ühe poole esitatud väidet ei saaks pidada tõendatuks teise poole esitatud tõendile tuginedes.
31.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et kostja on oma faktilisi väiteid menetluse kestel mõnevõrra muutnud. 18.07.2013 menetlusdokumendi p-s 2.5 (I kd, tl 94-98) kinnitab kostja järgmist: „pooled jõudsid pidada 5 minuti jooksul läbirääkimisi, mille käigus lepiti kokku, et kõik poolte rahalised suhted reguleeritakse siiski kompromisslepingus“. Ka 17.09.2014 menetlusdokumendi p 4 ja p 5 esimeses lõigus kinnitab kostja, et pooled olid kokkulepete allkirjastamise ajal koos ja suhtlus sellel teemal, missugune saab olema kompromissi lõplik variant ning poolte varalised suhted, toimus suuliselt (I kd, tl 140). 17.09.2014 menetlusdokumendi p 5 viimases lõigus väitis kostja, et „vahetult võlatunnistuse allkirjastamise järel ja kompromissi sõlmimise eel saadi siiski kokkuleppele, et kompromissi sõlmimisega loetakse kõik poolte rahalised suhted lõppenuks“ (I kd, tl 141). Vande all antud ütlustes on kostja väitnud, et sellise kokkuleppeni jõudsid pooled juba varasemates läbirääkimistes. Kostja sellised väited pole omavahel kooskõlas ja ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et sellised vastuolud vähendavad kostja väidete usutavust kõnealuses küsimuses.
32.Hagimenetluses otsustavad pooled ise, milliste tõenditega nad oma väiteid tõendavad ning kohus lahendab hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest (TsMS § 5 lg-d 1 ja 2). Olukorras, kus kostja väitel viitab 20.05.2013 müügilepingu sõlmimine hageja teadmisele kostja kohustuse puudumise kohta, tulnuks kostjal seda väidet tõendada. Ainuüksi asjaolu, et hageja allkirjastas 20.05.2013 kinnistu müügilepingu, ei ole kolleegiumi hinnangul iseenesest piisav alus järeldada, et poolte vahel kehtis kokkulepe, mille kohaselt lõpetas kompromiss võlatunnistusest tuleneda võivad hageja nõuded kostja vastu. Seda mh põhjusel, et müügilepingu p-st 2.2.1. nähtuvalt ei loobunud hageja 11 090 euro nõudest kostja vastu (I kd, tl 19). Müügilepingu allkirjastasid nii kostja kui hageja. Kostja väited, mille kohaselt vaidles ta müügilepingu sõlmimisel hageja nõudeõigusele vastu, on tsiviilasja materjalidest nähtuvalt tõendamata.
33.Kostja vastuväide, et hageja oleks pidanud vaidlustama kompromissi tsiviilasjas nr 212-32475, kui ta leidis, et tal on kostja vastu nõue, on esitatud apellatsioonimenetluses esmakordselt. TsMS § 652 lg 3 eelduste täitmata jätmise tõttu jätab ringkonnakohus kostja sellise väite tähelepanuta.
7(9)
34.Kolleegium ei nõustu kostja arvamusega, et VÕS § 31 lg 1 alusel ei oma praegusel juhul tähendust poolte varasem käitumine. Vaidluse all olevas tsiviilasjas on hageja ja kostja sõlminud kaks lepingut. 10.09.2012 võlatunnistus ja 10.09.2012 kompromiss on allkirjastatud 5-minutilise vahega. Kuivõrd maakohus jõudis järeldusele, et need kokkulepped on omavahel sisuliselt seotud, on maakohus õiguspäraselt tõlgendanud kompromissi p 2.5, arvestades ka 10.09.2012 võlatunnistuses märgitut. VÕS § 31 lg 3 kohaselt võib poolte varasemaid tahteavaldusi lepingu tõlgendamisel arvestada. Vastavast põhimõttest ei ole pooled 10.09.2012 kompromisslepinguga kõrvale kaldunud.
35.Kostja heidab maakohtule ette VÕS § 29 lg 3 ebaõiget kohaldamist. Maakohtu otsusest jääb kostja hinnangul arusaamatuks, miks juhindus maakohus just sellest, kuidas mõistab lepingute sisu hageja. Ringkonnakohus kostja sellise etteheitega ei nõustu. Maakohtu otsusest on järgitav, kuidas maakohus kompromisslepingu p 2.5 tõlgendamisel järeldusteni jõudis ning millise hinnangu ta andis tsiviilasjas esitatud tõenditele. Hagimenetluses otsustavad pooled ise, milliste tõenditega nad oma väiteid tõendavad (TsMS § 5 lg-d 1 ja 2). Praeguses asjas ei tõendanud kostja kohtumenetluses piisavalt veenvalt oma vastuväidet, mille kohaselt selgitas ta hagejale, et kompromisslepingu allkirjastamisega muutub võlatunnistus sisutühjaks. Lisaks ei olnud eespool käsitletud põhjustel veenvad kostja vastuväited, mille kohaselt leppisid pooled juba enne lepingute allkirjastamist kokku selles, et kompromisslepingu p 2.5 lõpetab võlatunnistusest tuleneda võivad hageja nõuded kostja vastu.
36.Apellatsioonkaebuses on kostja seisukohal, et maakohus rikkus menetlusõiguse norme kui jättis rahuldamata kostja tasaarvestuse vastuväite. Kolleegium ei pea kaebuse seda etteheidet põhjendatuks. Kostja on maakohtule esitatud menetlusdokumentides väitnud, et kostja on perioodil 12.09.2012-09.05.2013 võtnud sularahaautomaadist välja kokku 6499 eurot ning andnud selle raha hagejale kinnisasjaga seotud laenu- ja kommunaalmaksete tasumiseks. Hageja on kostja sellistele väidetele vastu vaielnud. Seega oli kostjal kohustus oma väiteid tõendada. Kostja ei ole põhistanud ega tõendanud, millest tuleneb hageja kohustus nimetatud rahasumma kostjale tagastada. Hageja on küll viidanud hageja ja kostja vahelisele kokkuleppele, mille kohaselt tasub kinnisasjaga seonduvad kulud see pool, kes kinnisasja kasutab, kuid vastava kokkuleppe olemasolu pole kostja tõendanud. Seetõttu nõustub ringkonnakohus maakohtu arvamusega, et isegi juhul, kui eeldada kostja väidete õigsust selle kohta, et kostja andis hagejale raha, mille eest hageja tasus perioodil 12.09.2012-09.05.2013 kinnistuga seonduvad kulud (laenu- ja kommunaalmaksed), ei tõenda see iseenesest hageja kohustust saadud rahasumma kostjale tagastada. Maakohus on seega kokkuvõttes õiguspäraselt jätnud tasaarvestuse vastuväite rahuldamata.
37.Kuivõrd maakohtu otsus jääb muutmata, puudub maakohtu poolt kohaldatud hagi tagamise abinõu tühistamiseks alus (TsMS 386 lg 4). Menetluskulud
38.Apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jäävad apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Asja menetluskulud määrab kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2).
8(9)
Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/
Krista Kirspuu /allkirjastatud digitaalselt/
Mati Maksing /allkirjastatud digitaalselt/
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.