2-13-30383/34 - Võlaõigus - Muud - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue 18.06.2013 esitas MH (hageja) Harju Maakohtule hagi ML (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja 11 090 eurot ja jätta menetluskulud kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 10.09.2012 kell 18.27 kompromisslepingu, mille p 2.11 kohaselt kohustus hageja tasuma pool hagejale kuulunud kinnisasja (asukohaga YYY) müügist saadava raha arvelt kostjale 75 000 eurot. Kompromiss kinnitati kohtumäärusega 17.09.2012. 10.09.2012 kell 18.22 ehk 5 minutit varem sõlmisid hageja ja kostja lisaks omavahelise kokkuleppe, mille kohaselt tasub kostja hagejale sularahas 11 090 eurot enne kinnistu müügilepingu sõlmimist (võlatunnistus). Kinnistu müüdi notariaalse müügilepingu alusel 20.05.2013 (müügileping), mille p-s 2.2.1 on märgitud, et lepingu sõlmimisega ei loobu hageja 11 090 euro nõudest kostja suhtes. Hageja on oma kohustused täitnud, kuid kostja ei täitnud omapoolset 11 090 euro tasumise kohustust. Hageja nõuab kostjalt võlatunnistusest tuleneva kohustuse täitmist ehk 11 090 euro tasumist. Hageja märkis, et nõude eeldusteks tulenevalt VÕS § 30 lg-st 1 ja § 108 lg-st 1 on poolte vahel eksisteeriv võlasuhe ja sellest tulenev 11 090 euro tasumise kohustus ja kohustuse sissenõutavaks muutumine. Hageja ja kostja ei pidanud kahe lepingu sõlmimise vahelisel ajal, milleks oli viis minutit, läbirääkimisi kompromissi osas. Kompromissi tekstis oli kokkulepe kõigi eksisteerivate nõuete lõpetamise kohta enne kompromissi sõlmimist. Kompromissis ei ole viidatud

10.09.2012 kell 18:22 kokkuleppest tuleneva nõude lõpetamisele (I kd, tl-d 109-110). Poolte tahe kompromissi sõlmimisel oli, et kohtuliku kompromissiga lõpevad kõik muud kohustused, välja arvatud 10.09.2012 kell 18:22 kokkuleppest tulenevad kohustused. Pooled kinnitasid 10.09.2012 kell 18:22 kokkuleppe pärast kompromissi sõlmimist kirjalikult üle. Lepingute projektid koostas kostja ja selgitas elektronkirjades nende sisu. Hageja ei oleks lepinguid sõlminud, kui mõte oleks olnud, et teine leping lõpetab esimesest lepingust tulenevad kostja kohustused. Poolte tegelik tahe oli, et mõlemast lepingust tuleneksid õiguslikud tagajärjed. Kompromissi punkti 2.5 ei lisatud kompromissi kahe lepingu allkirjastamise vahele jääva viie minuti jooksul (I kd, tl-d 130-131). Hageja vaidles vastu kostja tasaarvestuse vastuväitele. Kostjal puudub hageja vastu 6499 euro tasumise nõue. Kostja ei ole teinud tasaarvestamise avaldust. Kostja nõudel puudub õiguslik alus. Nõue ei põhine kompromissi punktil 2.9. Kompromissiga ei ole kokku lepitud, et kommunaalmakseid ja muid kulusid peab tasuma hageja. Kompromissi punkti 2.9 rikkumiseks ei saa pidada kostja poolt oma pangakontolt sularaha väljavõtmist. Kostja ei ole andnud hagejale laenu ega täitnud hageja kohustust (I kd, tl 111). Kostja vastuväited Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hageja ja kostja allkirjastasid kompromissi 10.09.2012 kell 18:27. Kompromissi punkti 2.5 kohaselt loetakse kompromissi kinnitava kohtumääruse jõustumisel lõppenuks kõik poolte vahel enne kompromissi sõlmimist eksisteerida võinud rahalised kohustused. Pooled lugesid kompromissi sõlmimisega lõppenuks 10.09.2012 kell 18:22 kokkuleppest tulenevad kohustused. Pooled pidasid kahe lepingu sõlmimise vahelisel ajal läbirääkimisi, mille tulemusel lepiti kokku, et kõik poolte vahelised rahalised suhted reguleeritakse kompromissis ning pooltel vastastikku kohustusi ei ole. Kostja poolt dokumentide samaaegne koostamine ei näita poolte tahet, vaid läbirääkimiste pidamist pikema aja jooksul. Kostja allkirjastas 10.09.2012 kell 18:22 kokkuleppe hagejapoolse emotsionaalse mõjutamise tulemusena. Müügilepingu allkirjastamine ei kinnita kohustuse olemasolu. Müügilepingu allkirjastamisega võttis kostja teadmiseks, et hageja arvates on tal endiselt kostja vastu nõue (I kd, tl-d 96-97). Kompromissi punkt 2.5 lõpetas kõik poolte vahel enne kompromissi sõlmimist eksisteerida võinud rahalised kohustused. Poolte tahe kompromissi sõlmimisel ei olnud suunatud sellele, et 10.09.2012 kell 18:22 kokkuleppest tulenevad kohustused ei lõpe. Kui pooled oleksid tahtnud välistada kompromissi punkti 2.5 laienemise 10.09.2012 kell 18:22 kokkuleppele, oleksid nad saanud seda kompromissis märkida. Pooled olid enne kompromissi allkirjastamist kompromissi ja sellega seonduvat arutanud juba mitu päeva (I kd, tl-d 139-141). Kostja esitas hageja nõudele alternatiivselt tasaarvestuse vastuväite juhuks, kui kohus hagi rahuldab. Kostja tasaarvestab oma 6499 euro tasumise nõude hageja nõudega. Kostja andis hagejale ajavahemikus 12.09.2012 kuni 09.05.2013 sularahas 6499 eurot poolte kaasomandis oleva kinnisasjaga seotud laenumaksete ja kommunaalmaksete tasumiseks. Kostja võttis raha välja pangaautomaadist ja andis üle hagejale. Hageja pani kostjalt saadud raha oma pangaarvele ja teostas maksed. Kompromissi punkt 2.9 sätestas, et kui kumbki pool ei ela kaasomandiks oleval kinnistul, maksavad pooled kinnistuga seotud kulud võrdsetes osades. Pooled pidasid sellist kokkulepet sõlmides silmas, et kinnistuga seotud kulud kannab kaasomanik, kes kinnisasjal elab. Hageja elas kinnisasjal enne kompromissi sõlmimist. Hageja elas kinnisasjal kuni 20.05.2013. Kostja tasus hageja eest ajavahemikus 12.09.2012 kuni 09.05.2013 laenu- ja kommunaalmaksed (I kd, tl-d 97-98). Kostja andis hagejale laenumaksete tasumiseks sõltuvalt hageja küsitud summast 490 kuni 570 eurot. Pooled pidasid kompromissi punktiga 2.9 silmas, et kinnistuga seotud kulutused tasub kaasomanik,

kes kinnistul elab. Kommunaalmaksete osas andis kostja hagejale summa, mida hageja küsis. Poolte vahel ei ole kokkulepet, et hageja kostjale raha ei tagasta (I kd, tl-d 141-142). Maakohtu otsus 29.08.2016 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 11 090 eurot. Kohus jättis rahuldamata kostja 17.06.2016 esitatud taotluse tõendi kogumiseks ja keeldus kostja 17.06.2016 esitatud tõendi (foto) vastuvõtmisest. Samuti jättis kohus rahuldamata kostja 27.05.2016 kohtuistungil esitatud vastuväite kohtu tegevusele. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ja märkis, et määrab menetluskulud kindlaks TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. Seoses kostja taotlustega tõendi kogumiseks ja tõendi vastuvõtmiseks märkis kohus, et kostja esitas taotluse tõendite kogumiseks (II kd, tl 10). Kostja esitas tõendina foto selle kohta, et Nurmenuku Rimi poe juures puudub digitaalallkirjastamiseks vajalik vaba internetiühendus (II kd, tl-d 9, 13). Kohus jättis kostja taotlused rahuldamata, sest need on esitatud pärast eelmenetluse lõpetamist ja kohtu poolt tõendite esitamise ja kogumise taotluste esitamise tähtaja möödumist. Kohus loetles otsuses asjaolud, mille üle pooltel vaidlus puudub ja mille kohus luges TsMS § 231 lg 4 ja 238 lg 1 p 1 alusel tuvastatuks. 10.09.2012 kell 18:22 allkirjastasid pooled digitaalselt lepingu, mille pealkiri on „Võla osalise kustutamise kokkulepe ja kinnistu aadressil YYY kasutuskord“. 10.09.2012 kell 18:22 kokkuleppe sõnastus on järgmine: „[---] Mina, ML, luban MH’i poolt mulle võlgnetavast summat 75 000.- € vähendada 11 090.- € võrra. Võla vähendamine toimub nii, et kui KINNISTU müügi- või üleandmistehing on kokku lepitud ja selle alusel saan mina tehingust 75 000.- €, maksan enne tehingu allkirjastamist MH’ile sularahas summa 11 090.- €. ML’l ei ole õigust asuda kinnistule aadressil YYY elama ilma MH kirjaliku loata. [---]“ (I kd, tl 11). 10.09.2012 kell 18:27 allkirjastasid pooled digitaalselt lepingu, mille pealkiri on „Kompromissileping tsiviilasjas nr 2-12-32475“ (kompromiss, I kd, tl-d 7-10). Kompromissilepingu punkti 2.5 sõnastus on järgmine: „2.5 Kompromissi kinnitava määruse jõustumisel loetakse lõppenuks kõik poolte vahel enne kompromissi sõlmimist eksisteerida võinud rahalised kohustused ning pooled kinnitavad, et ei oma vastastikuseid rahalisi nõudeid“ (I kd, tl 8, p 2.5). Lepingute projektid koostas kostja. Kompromissi ja 10.09.2012 kell 18:22 kokkuleppe tekstid on koostatud paralleelselt. Lepingute tekstid olid enne allkirjastamist valmis. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas kompromissi punkt 2.5 lõpetab 10.09.2012 kell 18:22 kokkuleppest tuleneda võivad hageja nõuded kostja vastu. Kohus leidis, et 10.09.2012 kompromissi punkti 2.5 sõnastuse kohaselt loetakse kompromissi kinnitava määruse jõustumisel lõppenuks kõik poolte vahel enne kompromissi sõlmimist eksisteerida võinud rahalised kohustused. 10.09.2012 kell 18:22 kokkulepe on sõlmitud enne 10.09.2012 kompromissi. Seetõttu on 10.09.2012 kell 18:22 kokkuleppest hageja nõudeõiguse tulenemine võimalik üksnes juhul, kui nõudeõigus ei lõppenud kompromissi kinnitava määruse jõustumisega. Hageja tugineb sellele, et poolte tegelik tahe 10.09.2012 kompromissi punkti 2.5 sõlmimisel oli suunatud sellele, et kompromissi punkt 2.5 ei laiene 10.09.2012 kell 18:22 kokkuleppest tulenevatele kohustustele. Hageja tugineb samuti sellele, et ta ei oleks lepinguid sõlminud, kui mõte oleks olnud, et teine leping lõpetab esimesest lepingust tulenevad kostja kohustused. See tähendab, et hageja tugineb sellele, et ta mõistis kompromissi punkti 2.5 sisu selliselt, et

kompromissi punkt 2.5 ei lõpeta 10.09.2012 kell 18:22 kokkuleppest tulenevaid õigusi ja kohustusi. Kostja tugineb sellele, et pooled leppisid kahe lepingu allkirjastamise vahelisel ajal kokku, et kompromiss lõpetab 10.09.2012 kell 18:22 kokkuleppest tuleneda võivad kohustused ning kompromissi sõnastus kajastab poolte tegelikku tahet. Lepingu tõlgendamise osas tugines maakohus VÕS § 29 lg-tele 1 ja 3 ning märkis, et hageja koormiseks oli tõendada poolte ühist tegelikku tahet lepingu sõlmimisel. Kui ühise tahte tõendamine ei ole võimalik, siis on hageja koormis tõendada hageja arusaama selle kohta, et kompromissi punkt 2.5 ei lõpeta 10.09.2012 kell 18:22 kokkuleppest tulenevaid õigusi ja kohustusi ning kostja teadmist hageja arusaamast. Pooled ei vaidle selle üle, et lepingute projektid koostas kostja. Kompromissi ja 10.09.2012 kell 18:22 kokkuleppe tekstid on koostatud paralleelselt. Kompromissi punkti 2.5 ei lisatud kompromissi projekti vahetult enne lepingute allkirjastamist. Lepingute tekstid olid enne allkirjastamist valmis. Hageja ei olnud 10.09.2012 kell 18:22 kokkulepet allkirjastamata nõus sõlmima 10.09.2012 kell 18:27 kompromissilepingut. Seda asjaolu on kinnitanud kostja vande all antud seletustes järgmiselt: „Kui saime kokku, ütles M mulle, et on valmis kompromissi allkirjastama, kuid enne soovib võlatunnistuse allkirjastamist nii digitaalselt kui paberil“ (I kd, tl 202). Kohus luges nimetatud asjaolu tõendatuks. Kostja selgitas hagejale 05.09.2012 kell 11:38 elektronkirjas lepingute ettevalmistamisel kompromissi sisu järgmiselt: „Tegin kompromissiettepaneku summa ümmarguseks 75 000.(mis on 1500.- EEK võrra vähem, kui 1 175 000.-). Seetõttu jäi võla tühistamislepingusse sulle tagastamisele ka 1500.- kr võrra väiksem summa. Point on, et 75 000.- € - 11 090.- € = ~ 1 000 000.- kr“ (I kd, tl 135). Nimetatud elektronkirjas on kajastatud nii poolte poolt kompromissis kokku lepitud summa suurus kui ka 10.09.2012 kell 18:22 kokkuleppes märgitud summa suurus. Kohtu hinnangul nähtub sellest, et lepingute koostamisel on nii kompromissis kui ka 10.09.2012 kell 18:22 kokkuleppes märgitud summade suurus kujunenud seotult, s.t kompromissis märgitud summa suurus sõltub 10.09.2012 kell 18:22 sõlmitud kokkuleppe summa suurusest. Kohus loeb elektronkirjaga tõendatuks asjaolud, et nii kompromissis kui ka 10.09.2012 kell 18:22 kokkuleppes märgitud summade suurus on teineteisest sõltuvuses ning kostja on seda hagejale selgitanud. Kostja asus hagile esitatud vastuses seisukohale, et pooled leppisid 10.09.2012 kell 18:22 kokkuleppe ja kompromissi allkirjastamise vahelisel ajal kokku selles, et kõik poolte vahelised rahalised suhted reguleeritakse kompromissis ja pooltel vastastikku kohustusi ei ole (I kd, tl 96). Hageja vaidles sellele väitele vastu. Kostja avaldas vande all järgmist: „Mina ütlesin M-le, et kui me allkirjastame selle enne, seejärel kompromissi, siis kompromissileping tühistab võlatunnistuse“ (I kd, tl 202). Kohtu hinnangul ei saa kostja poolt hagejale väidetavalt avaldatut lugeda kokkuleppe sõlmimiseks selle kohta, et kõik poolte vahelised rahalised suhted reguleeritakse kompromissis. Seega ei ole kostja nimetatud väidet tõendanud. Kohus peab hindama kostja poolt vande all antud seletuste usaldusväärsust osas, milles kostja avaldas: „Mina ütlesin M-le, et kui me allkirjastame selle enne, seejärel kompromissi, siis kompromissileping tühistab võlatunnistuse“ (I kd, tl 202). Kui kostja seletused on nimetatud osas usaldusväärsed, puudus pooltel kompromissi allkirjastamisel ühine tahe kompromissi punkti 2.5 osas. Kostja on menetluses eelnevalt tuginenud väitele, mille kohaselt leppisid pooled 10.09.2012 kell 18:22 kokkuleppe ja kompromissi allkirjastamise vahelisel ajal kokku selles, et kõik

poolte vahelised rahalised suhted reguleeritakse kompromissis ja pooltel vastastikku kohustusi ei ole. Vande all antud seletustes on kostja oma seisukohta muutnud ning sellise kokkuleppe sõlmimist enam ei väida. Kostja väidab vande all antud seletustes, et ta selgitas hagejale, et kompromissileping tühistab võlatunnistuse. Kohus on seisukohal, et vastuväidete erinevate faktiväidetega põhistamine menetluse kestel muudab kostja vande all antud seletused kõnealuses osas ebausaldusväärseteks. Seejuures hindab kohus kostja seletusi koos teiste asjas kogutud tõenditega ning asjaoludega, mille üle pooled ei vaidle. Kostja koostas ise kokkulepete projektid. Kokkulepete projekte vahetult enne allkirjastamist ei muudetud. Kostja selgitas hagejale elektronposti teel kompromissi ja 10.09.2012 kell 18:22 kokkuleppe omavahelist seost lepingutes märgitud summade osas. Arvestades nimetatud asjaolusid ei ole usutav, et kostja asus pärast lepingute ettevalmistamist ja nende osas hagejale selgituse andmist 10.09.2012 kell 18:22 kokkuleppe õiguslikku tähendust välistavale seisukohale. Eeltoodut arvestades oli kohus seisukohal, et kostja vande all antud seletused on ebausaldusväärsed osas, milles kostja väidab, et ta selgitas hagejale, et kompromissileping tühistab võlatunnistuse. Eeltoodu põhjal leidis kohus, et kostja oli teadlik sellest, kuidas hageja mõistab lepingu sisu. Kostja ise luges lepinguid omavahel seotuks, mida kostja hagejale ka selgitas. Kostja valmistas ise lepingute tekstid paralleelselt ette ja allkirjastas need. Kohus oli eeltoodut arvestades seisukohal, et tõendatud on poolte ühine tahe kompromissi punkti 2.5 osas, mille kohaselt ei lõpeta kompromissi punkt 2.5 10.09.2012 kell 18:22 kokkuleppest tulenevaid või tuleneda võivaid kohustusi. Seega on kostjal kohustus tasuda hagejale vastavalt 10.09.2012 kell 18:22 kokkuleppele hagejale 11 090 eurot. Kostja poolt hageja nõudele esitatud tasaarvestuse vastuväite kohaselt kostja tasaarvestab oma 6499 euro tasumise nõude hageja nõudega. Kostja väidab, et ta andis hagejale ajavahemikus 12.09.2012 kuni 09.05.2013 sularahas 6499 eurot poolte kaasomandis oleva kinnisasjaga seotud laenumaksete ja kommunaalmaksete tasumiseks. Kohus märkis, et kostja ei ole välja toonud, millisel alusel on kostja hagejale raha üle andnud. Kostja avaldatust ei nähtu hageja ja kostja vahel sõlmitud leping, mille täitmiseks kostja on hagejale raha üle andnud ning millest tuleneb hageja kohustus kostjale raha tagastada (nt laenuleping). Kostja avaldatust ei nähtu ka seda, et kostja andis hagejale raha üle kohustuse täitmiseks, mis on hiljem ära langenud või mida pole olemas olnud (alusetu rikastumise võlasuhe). Kostja on üksnes avaldanud, et pooled ei leppinud kokku selles, et raha ei tagastata. Kohus ei saa üksnes raha üleandmise fakti põhjal kvalifitseerida pooltevahelist võlasuhet ega tuletada raha üleandmise faktist hageja kohustust raha tagastada. Kostja nõue põhineb sellel, et ta on hagejale andnud üle raha. Kostja poolt hagejale raha andmist ei saa pidada kinnisasjaga seonduvate kulude kandmiseks. Seetõttu ei saa raha üleandmisest tuleneva nõudeõiguse aluseks pidada ka kompromissi punkti 2.9, mis nägi ette regulatsiooni selle kohta, kuidas pooled kannavad kinnistuga seotud kulud. Eeltoodut arvestades oli kohus seisukohal, et kostja avaldatud asjaoludel ei saa kostjal olla hageja vastu raha tasumise nõuet. Kostja esitas kohtu tegevusele vastuväite, sest kohus jättis rahuldamata kostja taotluse tõendite kogumiseks. Kostja soovis tõendada asjaolu, et hageja on pannud kostjalt saadud raha oma pangakontole. Kohus jättis tõendite kogumise taotluse rahuldamata seetõttu, et kostja ei olnud välja toonud õiguslikku alust, mis annaks kostjale õiguse nõuda hagejalt raha tagastamist. Isegi kui kostja andis hagejale raha üle, ei ole ilma aluseta õigus kostjal selle raha tagastamist hagejalt nõuda. Kuivõrd kostja avaldatud asjaoludest ei nähtunud nõudeõiguse alus, ei saanud kostjal olla hageja vastu nõuet. Seetõttu puudus alus tõendada raha üleandmist, sest nimetatud asjaolust ei sõltunud kostja nõude olemasolu või puudumine hageja vastu.

Kohus on seisukohal, et kohus ei rikkunud menetlusõigust tõendite kogumise taotluse lahendamisel, sest kostja taotletud tõendil ei olnud asjas tähtsust (TsMS § 238 lg 1). Kohus jätab seetõttu vastuväite kohtu tegevusele rahuldamata. TsMS § 162 lg 1 alusel jättis maakohus menetluskulud kostja kanda. TsMS § 174 lg 2 sätestab, et maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Kostja on toonud välja puudused hageja menetluskulude nimekirjas (II kd, tl-d 21-22). Seetõttu peab kohus tegema toiminguid hagejalt täiendava teabe saamiseks, mistõttu menetluskulude suurust ei saa määrata kindlaks kohtuotsuses. Kohus määrab menetluskulud kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Apellatsioonkaebus 28.09.2016 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada Harju Maakohtu 29.08.2016 otsuse ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule ning jätta kõik menetluskulud hageja kanda. Kostja on seisukohal, et maakohus on oluliselt rikkunud menetlusõigust. Maakohus on kaevatava otsuse resolutiivosas toonud ära menetluslikud otsustused tõendite kogumise ja kostja vastuväidete lahendamise kohta. Tegemist on küsimustega, mille kohus peab lahendama määrusega. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-41-14 põhjalikult selgitanud kohtu kohustusi tõendite vastuvõtmisel ja on muuhulgas viidanud ka TsMS § 463 lg-le 1, mille esimene lause sätestab, et kohus lahendab menetlusosaliste menetluslikud taotlused määrusega. TsMS § 238 lg 4 sätestab, et tõendi vastuvõtmisest keeldumise kohta teeb kohus põhjendatud määruse. Seega peab kohus tegema tõendi vastuvõtmise või sellest keeldumise kohta määruse. Kostja leiab, et menetluse kulgu arvestades ei ole tõendi vastuvõtmata jätmisel asjakohane kohtu põhjendus, et kostja taotlused on esitatud pärast eelmenetluse lõpetamist ja kohtu poolt tõendite esitamise ja kogumise taotluste esitamise tähtaja möödumist. Kohus on 26.05.2015 kohtuistungil andnud pooltele tähtaja tõendite esitamiseks ja tõendite kogumise taotluste esitamiseks kuni 12.06.2015, kuid pärast seda tähtaega on 27.05.2016 kohtuistungil pooled vande all üle kuulatud. Seega on tõendeid esitatud ja tõendite kogumisega tegeletud ka pärast kohtu määratud tähtaega ning kohus ei ole määranud uut lõplikku tähtaega tõendite esitamiseks. Kostja esitas 17.06.2016 täiendava tõendina foto tulenevalt just hageja vande all ülekuulamisel antud ütlusest ja soovis tõendada, et hageja ütlused ei saa vastata tõele. Nimelt väitis hageja, et pooled allkirjastasid nii 10.09.2012 kell 18.22 kokkuleppe kui ka kell 18.27 sõlmitud kompromissi hageja autos Õismäel Nurmenuku Rimi parklas. Kostja soovis tõendada, et allkirjastamine hageja väidetud kohas ei oleks saanud kuidagi toimuda, kuivõrd seal puudub digiallkirjastamiseks vajalik vaba internetiühendus ka tänasel päeval, mis tähendab, et suure tõenäosusega ei olnud vaba võrk saadaval ka 2012. aastal. Kohus on pidanud kokkuleppe allkirjastamise kohta oluliseks, mida kinnitab 26.05.2015 kohtuistungil kohtu poolt esitatud küsimus kostjale. Samuti on poolte ülekuulamise protokollidest nähtuvalt allkirjastamise koha osas küsimus esitatud mõlemale poolele, kuid pooled on sellele vastanud erinevalt. Hageja ei olnud enne ülekuulamisel antud ütlusi kordagi esitanud vastuväidet kostja väitele, et allkirjastamine toimus kostja pool kodus. Kuivõrd hageja vande all ülekuulamisel esitas hageja uusi väiteid, oleks kohus pidanud andma kostjale võimaluse nendele vastata ja vajadusel esitada omapoolsed tõendid. Jättes kostja tõendi vastu võtmata, on maakohus jätnud kostja ilma võimalusest oma väiteid tõendada. Sellega on maakohus rikkunud TsMS § 263 lg7

t 1 ja § 238 lg-t 4. Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-41-14 selgitatule tuginedes märgib kostja, et käesolevas menetluses ei ole kohus teinud ühtegi määrust selle kohta, missugused tõendid on ta vastu võtnud või missugused vastu võtmata jätnud. Kui kohus otsustab alles otsusega, missugused tõendid ta vastu võtmata jätab, ei ole menetlusosalisel võimalik teada, missugused tõendid on vastu võetud, kas ta peaks veel mingeid tõendeid esitama, samuti ei ole kohtul endal võimalust teha menetlusosalisele vajadusel ettepanekut esitada täiendavaid tõendeid. Kostja leiab, et olukorras, kus 27.05.2016 kohtuistungi protokoll on allkirjastatud kohtuniku poolt 16.08.2016 ja kohtuistungi sekretäri poolt 23.08.2016 ja menetlusosalistele nii kohtuniku kui protokolli koostanud kohtuistungi sekretäri allkirjadega kättesaadavaks tehtud alles 23.08.2016 ning otsus on tehtud 29.08.2016, on kohus rikkunud TsMS § 53 lg-s 2 sätestatud kohustusi ja jätnud menetlusosalised sisuliselt ilma võimalusest esitada kohtuistungi protokolli ja selle lisade osas parandusi. Kostja hinnangul on selliselt protokolli allkirjastamine segadust tekitav ja jääb ebaselgeks, millal lõppes tähtaeg protokolli paranduste esitamiseks. Lisaks ebaselgusele protokolli allkirjastamisega on kohus ebaselgetel põhjustel korduvalt edasi lükanud ka otsuse kuulutamise aega. Kohus ei ole kaevatavas otsuses tõendeid õigesti hinnanud, mis on viinud ebaõige otsuseni. Kohus ei ole võtnud seisukohta kostja 17.06.2016 esitatud väite osas hageja vande all anud ütluste usaldusväärsuse kohta. Kostja väitis nimetatud menetlusdokumendis, et kui hageja ei mäleta asjaolusid kokkulepete allkirjastamise koha osas, siis ei pruugi ta täpselt mäletada ka kokkulepete sõlmimise ajal toimunut. Nagu hageja ise ülekuulamisel tunnistas, ei mäleta ta, millele ta allkirjad andis ja ei tea, kas ta allkirjastas võlatunnistuse. Kuivõrd kostja esitas väite, et hageja ütlused ei ole usaldusväärsed, siis oleks kohus pidanud otsuses põhjendama, miks ta peab hageja ütlusi usaldusväärseteks. Paraku ei ole kohus hageja ütlustele üldse tähelepanu pööranud ega neid teiste asjas esitatud tõenditega võrrelnud. Sellega on kohus rikkunud TsMS § 442 lg-t 8. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud VÕS § 29 lg-t 3. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ta lähtub just kostja teadmisest hageja poolt kokkuleppe sisu mõistmisel ja miks kokkulepet tuleb tõlgendada kostja teadmisest lähtudes. Kompromissi punkti 2.5 tõlgendamise osas ei ole kohus viidanud ühelegi hageja tõendile, mis tõendaks poolte ühist tegelikku tahet või hageja arusaama kokkuleppest tulenevatest õigustest ja kohustustest, vaid on üksikutest kostja vande all ülekuulamisel esitatud lausetest teinud järeldused, mida kostja hinnangul tema ütlustest kuidagi teha ei saa, leides, et kostja ei ole tõendanud, et pooled leppisid 10.09.2012 kokkuleppe ja kompromissi allkirjastamise vahelisel ajal kokku selles, et kõik poolte vahelised rahalised suhted reguleeritakse kompromissis ja pooltel vastastikku kohustusi ei ole. Kohus on leidnud, et kostja ütlused osas, milles kostja avaldas; „Mina ütlesin M-le, et kui me allkirjastame selle enne, seejärel kompromissi, siis kompromissileping tühistab võlatunnistuse“ ei ole usaldusväärsed. Kostja vaidleb maakohtu järeldusele vastu, kuivõrd ta ei ole esitanud erinevaid faktiväiteid. Kui menetlusdokumentides kirjutas kostja, et neil oli hagejaga kokkulepe, et kompromiss tühistab võlatunnistuse, siis ka vande all antud ütlustes pidas kostja silmas seda, et kuna tema oli hagejale selgitanud, et kompromiss tühistab võlatunnistuse ja hageja ikkagi kompromissi allkirjastas, siis sai hageja aru, et kompromiss tühistab varasema dokumendi ja allkirjastas selle siiski. Kompromissis (p 2.5) on ka otsesõnu kirjas, et varasemad rahalised kokkulepped loetakse kompromissi sõlmimisel tühisteks. Ühegi kokkuleppe ega võlasuhte osas kompromiss erandeid ei tee. Kui pooled oleksid tahtnud välistada kompromissi p 2.5 laienemise 10.09.2012 kell 18.22 sõlmitud kokkuleppele, siis oleks selle saanud ka kompromissi sisse kirjutada ühe lauseosana. Seda aga pooled teinud ei

ole, mis ilmselgelt tähendab, et kompromissi p 2.5 laieneb ka võlatunnistusele. Maakohus on jätnud kohaldamata VÕS § 31 lg 1. Seega on pooled sõlminud kompromissi välistava tingimusega ning ei oma tähendust, missugune on olnud lepingupoolte varasem käitumine. Kohus on tõendamiskoormise selgitamisel ja hilisemal tõendite hindamisel käitunud vastuoluliselt. Nii on kohus 26.05.2015 kohtuistungil selgitanud, missuguste tõenditega võiksid pooled veel oma väiteid tõendada ning on sealsamas märkinud, et hagejal pidi olema mingi põhjus, miks ta soostus sularaha saamata müügilepingu sõlmima. Hageja allkirjastas müügilepingu, kuigi kostja ei olnud talle raha tasunud. Seega teadis hageja müügilepingu sõlmimise ajal, et võlatunnistus on kehtetu ja oli valmis müügilepingu allkirjastama. Kuivõrd hageja ei ole põhistanud ega tõendanud, miks ta müügilepingu siiski allkirjastas, siis tuleb müügilepingu allkirjastamist ilma, et kostja hagejale kell 18.22 allkirjastatud kokkuleppes märgitud summa tasus, lugeda asjaoluks, mis kinnitab kostja väidete usaldusväärsust. Maakohus on kostja tasaarvestuse vastuväite lahendamisel rikkunud menetlusõiguse norme. Kostja oli esitanud kõik tema valduses olnud tõendid, mis kinnitasid, et kostja on võtnud välja sularaha eesmärgiga anda see laenuna hagejale kommunaal- ja laenumaksete tegemiseks. Otseseid tõendeid, nagu pangaülekannete väljavõtted, kostjal esitada ei olnud. Seetõttu esitas kostja 12.06.2015 taotluse tõendi kogumiseks ja palus kohtul välja nõuda hageja arveldusarvete väljavõtted perioodi 01.09.2012 kuni 31.05.2013 kohta. 23.05.2016 elektronkirjas teatas kohus, et jätab kostja taotluse rahuldamata, kuna eeldades kostja esitatud faktiväidete õigsust, ei ole nendele faktiväidetele tuginedes võimalik kostja nõue hageja vastu. Kostja soovis tõendada, et ta on hagejale raha andnud ning seda oleks saanud teha, võrreldes kostja poolt väljavõetud sularaha ja hageja arveldusarvele pandud raha aega. Kui need oleksid pikema perioodi vältel olnud teostatud samal ajal, siis ei oleks olnud eluliselt usutav, et kostja väljavõetud raha ja hageja arvele pandud raha vahel ei ole seost. Kostja on seisukohal, et hageja arveldusarvete väljanõudmata jätmisega on kohus jätnud kostja ilma võimalusest tõendada oma väiteid. Kostja on esitanud asjaolud ning nende alusel oleks kohus pidanud ise hageja ja kostja vahel valitseva õigussuhte kvalifitseerima TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 kohaselt. Riigikohus on korduvalt asunud seisukohale, et kui üks pool on tõendanud, et ta on raha üle andnud, peab teine pool tõendama, et tal on õigus raha endale jätta. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 29.08.2016 otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p-i 2 alusel tühistada osas, millega maakohus hagi rahuldas ja menetluskulude jaotuse osas. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 2 peab ringkonnakohus võimalikuks teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Muus osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Hagi rahuldamata jätmise tõttu tühistab ringkonnakohus Harju Maakohtu 26.06.2013 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Pooltel on vaidlus selles, kas poolte vahel 10.09.2012 kell 18:27 sõlmitud kompromissi punkt 2.5 lõpetab poolte 10.09.2012 kell 18.22 kokkuleppest tuleneda võivad hageja nõuded kostja vastu. Maakohus oli vaidlustatud otsuses toodud põhjendustel seisukohal, et tõendatud on poolte ühine tahe kompromissi punkti 2.5 osas, mille kohaselt ei lõpeta kompromissi punkt 2.5

10.09.2012 kell 18:22 kokkuleppest tulenevaid või tuleneda võivaid kohustusi. Seega on maakohtu hinnangul kostjal kohustus tasuda hagejale vastavalt 10.09.2012 kell 18:22 kokkuleppele hagejale 11 090 eurot. Ringkonnakohus maakohtu eeltoodud järeldustega ei nõustu. Kolleegium leiab, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi ja hinnanud tõendeid ning jõudnud sellest tulenevalt väärale järeldusele, et tõendatud on poolte ühine tahe selles, et kompromissi punkt 2.5 ei lõpeta 10.09.2012 kell 18:22 kokkuleppest tulenevaid või tuleneda võivaid kohustusi. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa asjas esitatud tõendite põhjal sellist järeldust teha. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus kompromissi punkti 2.5 tõlgendades kohaldanud valesti materiaalõigust. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 29 lg 1 järgi tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Milline oli lepingupoolte ühine tegelik tahe, seda peab tõendama TsMS § 230 lg 1 järgi pool, kes sellele tahtele tugineb. Juhul kui ei ole võimalik kindlaks teha poolte ühist tahet, siis VÕS § 29 lg 3 kohaselt, kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Seega peab pool, kes tugineb lepingu tõlgendamisel VÕS § 29 lgle 3, tõendama, et tema mõistetud lepingutingimuse tähendust teine lepingupool lepingu sõlmimisel teadis või pidi teadma (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-167-12, p 12). Praeguses asjas on maakohus otsuse põhjendustest nähtuvalt kompromissi punkti 2.5 osas poolte ühise tahte väljaselgitamisel lähtunud VÕS § 29 lg-st 3, leides kostja vande all antud seletusi koos teiste asjas kogutud tõendite ja asjaoludega hinnates, et kostja oli teadlik sellest, kuidas hageja mõistab lepingu sisu. Seega on maakohus kompromissi punkti 2.5 tõlgendanud lähtudes sellest, kuidas mõistis hageja vaidlusaluse kompromissipunkti tähendust. Seejuures on maakohus kompromissi tõlgendamise osas märkinud, et hageja koormiseks oli tõendada poolte ühist tegelikku tahet ja kui ühise tahte tõendamine ei ole võimalik, siis on hageja koormis tõendada hageja arusaama selle kohta, et kompromissi punkt 2.5 ei lõpeta 10.09.2012 kell 18.22 kokkuleppest tulenevaid õigusi ja kohustusi ning kostja teadmist hageja arusaamast. Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuse väitega, mille kohaselt on maakohus ebaõigesti kohaldanud VÕS § 29 lg-t 3. Viidatud säte reguleerib olukorda, kus ühe lepingupoole poolt lepingutingimusele antud tähendus ei lange kokku tähendusega, milles mõistis seda teine lepingupool, kuid kes sellele vaatamata lepingu sõlmib, ilma et oleks juhtinud esimese poole tähelepanu erinevale arusaamisele lepingu sõlmimisest. Maakohus on 29.08.2014 määruse (kd I tl 121-125) p-s 6 palunud pooltel kohtule teatada, kas kohus on õigesti aru saanud, et hageja ei tugine VÕS § 29 lg-le 3. Seejuures on kohus VÕS § 29 lg-le 3 viidates märkinud, et kohus saab aru, et hageja ei ole tuginenud hagiavalduses väitele, et ta mõistis 10.09.2010 kompromissilepingu punkti 2.5 selles kirjapandust erinevas tähenduses ja kostja oli sellest teadlik. Vastusena kohtu eelnimetatud määrusele esitatud 11.09.2014 menetlusdokumendis (kd I tl 130-132) ei ole hageja kinnitanud tuginemist VÕS § 29 lg-le 3. Nimetatud dokumendis on hageja kostja 05.09.2014 e-kirjale viidates leidnud, et kostja ja poolte tegelik tahe oli suunatud sellele, et mõlemast lepingust tuleneksid õiguslikud tagajärjed, st et hilisem leping ei muudaks ära varasemat. Hageja ei ole hagiavalduses, 11.09.2014 menetlusdokumendis ega ka hilisemates dokumentides tuginenud VÕS § 29 lg-le 3. Hageja on 11.09.2014 dokumendis üksnes märkinud, et hageja ei oleks lepingut sellisel kujul sõlminud, kui mõte oleks olnud, et teine leping lõpetab esimesest tulenevad kostja kohustused. Hageja ei ole väitnud, et kostja poolt kompromissi punktile 2.5 antud tähendus hageja omast erines ja et kostja sellegipoolest teadis hageja arusaamist ja lepingu sellele vaatamata sõlmis. Seetõttu jääb arusaamatuks, miks pidas kohus vaidlustatud otsuses

põhjendatuks lähtuda kompromissi punkti 2.5 tõlgendamisel hageja arusaamast ja leidis, et hageja koormis on tõendada hageja arusaama ja kostja teadmist hageja arusaamast. Samuti on kostja kaebuses õigesti osundanud asjaolule, et maakohus ei ole kompromissi punkti 2.5 tõlgendamisel viidanud ühelegi hageja tõendile, mis tõendaks poolte ühist tegelikku tahet või hageja arusaama kokkuleppest tulenevate õiguste ja kohustuste kohta ning kostja teadmist hageja arusaamast. Maakohus on kompromissi punkti 2.5 tõlgendamisel viidanud üksnes kostja esitatud tõenditele ja ütlustele ning järeldanud nende põhjal poolte ühist tahet vaidlusaluse kompromissi tingimuse osas. Kuivõrd hageja on menetluses tuginenud sellele, et poolte ühine tahe oli suunatud sellele, et mõlemast lepingust tuleneksid õiguslikud tagajärjed, st et hilisem leping ei muudaks ära varasemat, oli hageja koormiseks tõendada poolte ühist tegelikku tahet. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et poolte ühine tahe kompromissi punkti 2.5 osas oli, et see ei lõpeta 10.09.2012 kell 18:22 kokkuleppest tulenevaid või tuleneda võivaid kohustusi. Ka ei kinnita poolte sellist ühist tahet vastupidiselt maakohtu leitule asjas esitatud muud tõendid ega kostja seletused. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa asjaolust, et kostja poolt hagejale 05.09.2012 kell 11:38 saadetud elektronkirjas (kd II tl 135) on kajastatud nii poolte poolt kompromissis kokkulepitud summa suurus kui ka 10.09.2012 kell 18.22 kokkuleppes märgitud summa suurus ja et nende summade suurus on kujunenud seotult, teha järeldusi poolte ühise tahte osas kompromissi sõlmimisel. Nimetatud kirjas on kostja üksnes kooskõlastanud kompromissi summat ja selles märgitud summade suurused vastavad kostja poolt selgitatule kompromissi summa kujunemise osas. Kostja on kohtule selgitanud kompromissis märgitud summa kujunemise asjaolusid nii 17.09.2014 menetlusdokumendis kui ka 27.05.2016 vande all antud ütlustega. 27.05.2016 vande all antud ütlustes on kostja selgitanud, et kompromissi ja võlatunnistuse (10.09.2012 kell 18:22 kokkuleppe) paralleelne allkirjastamine toimus seetõttu, et hageja ei olnud nõus ilma võlatunnistuseta kompromissi sõlmima. Vastavalt kostja 17.09.2014 dokumendis sisalduvale selgitusele nõudis kostja hagejalt tsiviilasjas nr 2-1232457 1 245 000 krooni (79 570 eurot) tasumist, millist summat soovis hageja kompromissläbirääkimiste käigus vähendada 63 910 euroni (1 miljon krooni), ent hageja ei olnud nõus vähendama seda summat alla 75 000 euro. Kostja selgituse kohaselt otsustasid pooled hageja n.ö rahustamiseks, et allkirjastavad võlatunnistuse 75 000 euro ja 63 910 euro vahelisele summale, s.o 11 090 eurot. Kostja 05.09.2012 e-kirjas, milles kostja kooskõlastas hageja poolt kompromissi soovitavat summat, näidates ühtlasi ära, kuidas see summa on kujunenud, selgitatu pinnalt ei saa järeldada, et kostja tahteks kompromissi sõlmimisel oli, et see ei lõpeta poolte varasematest kokkulepetest tulenevaid kohustusi. Ka on maakohus ebaõigesti lugenud ebausaldusväärseks 10.09.2012 kell 18:22 kokkuleppe osas kostja vande all antud ütluse „Mina ütlesin M-le, et kui me allkirjastame selle enne, seejärel kompromissi, siis kompromissileping tühistab võlatunnistuse“ (kd I tl 202), leides, et selle ebausaldusväärsus on tingitud kostja poolt vastuväidete erinevate faktiväidetega põhistamisest menetluse kestel. Ringkonnakohus nõustub kostja seisukohaga, et kostja ei ole menetluse kestel esitanud oma vastuväidete põhistamiseks erinevaid faktiväiteid. Kostja menetluses avaldatud väited (sh 17.09.2014 dokumendis väidetu), et vahetult võlatunnistuse allkirjastamise järel ja kompromissi sõlmimise eel saadi kokkuleppele, et kompromissi sõlmimisega loetakse kõik poolte rahalised suhted lõppenuks, on kooskõlas kostja poolt vande all antud ütlustega, mille kohaselt on kostja võlatunnistuse sõlmimise järgselt hagejale selgitanud, et kompromissileping tühistab võlatunnistuse. Maakohus on otsuses ekslikult leidnud, et kostja on vande all antud ütlustes oma seisukohta muutnud ega väida enam

10.09.2012 kell 18:22 kokkuleppe ja kompromissi vahelisel ajal sellise kokkuleppe sõlmimist. Kostja on menetluses läbivalt olnud seisukohal, et vastavalt kompromissis sõnastatule loetakse selle sõlmimisega lõppenuks kõik varasemad rahalised kohustused, seega ka 10.09.2012 kell 18:22 kokkuleppest tulenevad kohustused. Ringkonnakohtu hinnangul puudub alus kahelda kostja ütlustes ja seega selles, et kostja on hagejale selgitanud, et 10.09.2012 kell 18:22 kokkuleppe sõlmimise järgselt kompromissi sõlmimisel loetakse poolte varasemad kokkulepped tühiseks. Seega oli hageja kompromissi sõlmimisel teadlik, et vastavalt selle punktis 2.5 sätestatule loetakse tühiseks ka poolte vahel 10.09.2012 kell 18:22 sõlmitud kokkuleppest tulenevad kohustused, kuid soovis sellele vaatamata kompromissi sõlmida. Lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt on pooltel õigus määrata, millised tingimused saavad lepingu osaks ja muutuvad nendele kohustuslikeks. Kompromissi sõlmimisega on hageja seega avaldanud tahet sõlmida see kompromissis märgitud summale (75 000 eurot) ja lugeda vastavalt kompromissi punktis 2.5 sätestatule kompromissi kinnitava määruse jõustumisel lõppenuks kõik poolte vahel enne kompromissi sõlmimist eksisteerida võinud rahalised kohustused. Kompromissis ei ole hageja avaldanud tahet sõlmida see tingimusega, et tasumisele kuulub üksnes osa kompromissisummast, samuti ei ole hageja kompromissi pärast selle kohtu poolt kinnitamist vaidlustanud. Antud juhul saab kohus kompromissi punkti 2.5 tõlgendamisel arvestada ka poolte hilisemat käitumist, millest nähtub poolte suhtumine sõlmitud kokkuleppesse. Ringkonnakohtu hinnangul kinnitab hageja käitumine 20.05.2013 müügilepingu sõlmimisel kostja seisukohta, et poolte tahe kompromissi punkti 2.5 sõlmimisel oli, et see lõpetab 10.09.2012 kell 18:22 kokkuleppest tulenevad kohustused. Nimelt on pooled 10.09.2012 kell 18:22 sõlmitud kokkuleppes leppinud kokku, et kostja tasub hagejale sularahas summa 11 090 enne kinnistu müügi- ja üleandmistehingu allkirjastamist. Vastavat summat hagejale tasutud ei ole. Seega pidi hagejal olema põhjus, miks ta soostus kostjalt sularaha saamata 20.05.2013 müügilepingu siiski sõlmima, millele on osundanud ka maakohus 26.05.2015 kohtuistungil. Ometigi ei ole maakohus seda asjaolu kompromissi tõlgendamisel arvesse võtnud. Ringkonnakohtu hinnangul saab hageja sellisest käitumisest, kus ta vaatamata 10.09.2012 kell 18.22 sõlmitud kokkuleppes ettenähtud sularaha saamata nõustus müügilepingu siiski sõlmima, järeldada, et hageja oli tegelikkuses teadlik vastava kokkuleppe kehtetusest. Seega oleks hageja saanud kõige tõhusamalt enda õigusi 10.09.2012 kell 18.22 kokkuleppest tuleneva 11 090 euro tasumise kohustuse rikkumisega kaitsta müügilepingu sõlmimata jätmisega. Eeltoodud põhjendustel tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osas, milles maakohus hagi rahuldas ja teeb uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Hagi rahuldamata jätmise tõttu ei pea ringkonnakohus käesolevalt vajalikuks analüüsida kaebuse väiteid seoses hagi rahuldamise puhuks esitatud tasaarvestuse vastuväitega ega maakohtu väidetavate menetlusnormide rikkumisega tasaarvestuse vastuväite lahendamisel. TsMS § 386 lg 4 kohaselt kohus tühistab hagi tagamise kohtuotsusega, kui hagi jääb rahuldamata, ja määrusega, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui asjas menetlus lõpetatakse. Võttes arvesse, et ringkonnakohus jättis hagi rahuldamata, tühistab kohus Harju Maakohtu 26.06.2013 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu, millega kohus seadis hagi tagamiseks kostjale kuuluvale kinnisasjale asukohaga XXX, mis on kantud Pärnu Maakohtu kinnistusosakonna Rapla jaoskonna kinnistusraamatu registriossa nr XXXXXXX, neljandasse jakku esimesele vabale järjekohale kohtuliku hüpoteegi summas 11 090 eurot hageja kasuks. Ringkonnakohus leiab erinevalt kostja seisukohast, et maakohtu poolne tõendite ebaõige hindamine ja menetlusnormide rikkumine ei takista käesoleval juhul asja lahendamist ringkonnakohtu poolt, ilma asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata. Ka ei

saa kaebuses maakohtule etteheidetavad rikkumised menetluslike otsustuste tegemisel tingida vajadust saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks, kuivõrd ringkonnakohtu alltoodud põhjendustel ei ole maakohtule etteheidetavad rikkumised mõjutanud maakohtu hagi rahuldava otsuse tegemist. 17.06.2016 menetlusdokumendis esitas kostja kohtule taotluse tõendi kogumiseks, märkides, et juhul kui hageja jääb väite juurde, et dokumentide allkirjastamine toimus Nurmenuku poe juures ja kohus peab allkirjastamise koha tuvastamist oluliseks, siis soovib kostja esitada kohtule tõendi kogumise taotluse, tõendamaks, et allkirjastamine ei saanud seal toimuda. Kostja oli seisukohal, et ta on teinud vahetult pärast dokumentide allkirjastamist telefonikõned kesklinnas ning et kõnede tegemise asukoha positsioneerimise kaudu võib olla võimalik tõendada, et nii lühikese aja jooksul ei oleks kostja Õismäelt kesklinna jõudnud. Sama menetlusdokumendi lisana esitas kostja foto, millega soovis tõendada, et dokumentide allkirjastamine hageja väidetud autos Õismäel Nurmenuku Rimi parklas ei oleks saanud kuidagi toimuda, kuivõrd seal puudub digiallkirjastamiseks vajalik vaba internetiühendus ka tänasel päeval. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus põhjendatult jätnud kostja 17.06.2016 taotluse tõendi kogumiseks rahuldamata ja esitatud tõendi vastuvõtmisest keeldunud, kuivõrd need on esitatud pärast eelmenetluse lõpetamist ja kohtu poolt tõendite esitamise ja kogumise taotluste esitamise tähtaja möödumist. Kaebuse väide, et nimetatud tähtaeg oli kohtu poolt määratud 26.05.2015 kohtuistungil, ent ka pärast seda tähtaega on tõendeid esitatud ja tegeletud tõendite kogumisega, ei väära maakohtu seisukohta kostja 17.06.2016 taotluste lahendamisel. Lisaks märgib ringkonnakohus, et kostja 17.06.2016 taotluste tõendi kogumiseks ja vastuvõtmiseks rahuldamata jätmine on põhjendatud TsMS § 238 lg 1 p-st 1 juhindudes ka seetõttu, et kuivõrd poolte vahel sõlmitud kompromissilepingu ega võlatunnistuse allkirjastamise koht ei ole käesoleva vaidluse lahendamisel oluline, ei ole neil tõenditel asjas tähtsust. Kostja on kaebuses küll Riigikohtu praktikale ja TsMS § 238 lgle 4 osundades leidnud, et kohus oleks pidanud tõendi vastuvõtmisest ja tõendite kogumisest keeldumise kohta tegema määruse, mitte tegema vastavaid otsustusi alles kohtuotsuses, ent arvestades, et nimetatud tõendid ei oma asjas tähtsust ja kohus on taotlused õigesti jätnud rahuldamata, ei saanud kohtu eksimus taotluste lahendamisel otsuses kuidagi mõjutada vaidluse lahendamise tulemust. Vaidlustatud otsuses on maakohus lahendanud ka kostja 27.05.2016 kohtuistungil esitatud vastuväite kohtu tegevusele. Kohtupoolne rikkumine, millele kostja vastuväite esitas, seisneb kohtu poolt kostja 12.06.2015 esitatud tõendite kogumise taotluse (kd I tl 171-175) rahuldamata jätmises. Nimelt palus kostja seoses tema tasaarvetusavalduse vastuväitega kohtul nõuda hagejalt välja viimase arveldusarve väljavõtted perioodi 01.09.2012 kuni 31.05.2013 kohta, millega kostja soovis tõendada, et hageja pani kostja antud raha oma arveldusarvele ja tasus selle arvelt poolte kaasomandis oleva kinnistuga seotud laenu- ja kommunaalmakseid. Maakohus jättis kostja taotluse tõendite kogumiseks rahuldamata seetõttu, et kostja ei olnud välja toonud õiguslikku alust, mis annaks kostjale õiguse nõuda hagejalt raha tagastamist. Kolleegium ei nõustu kaebuse väitega, et hageja arveldusarvete välja nõudmata jätmisega on kohus jätnud kostja ilma võimalusest tõendada oma väiteid. Ringkonnakohus jagab maakohtu seisukohta, et üksnes raha üleandmise faktist ei saa tuletada hageja kohustust raha tagastada. Kuivõrd raha üleandmisest ei sõltu kostja nõude olemasolu hageja vastu, ei ole kostja poolt taotletud hageja arveldusarve väljavõtetel asjas tähtsust, mistõttu on maakohus toodud põhjendusel õigesti jätnud kostja vastuväite kohtu tegevusele rahuldamata.

Apellatsioonkaebuses on kostja maakohtule ette heitnud ka seda, et kohus on 27.05.2016 kohtuistungi protokolli osas rikkunud TsMS § 53 lg-s 2 sätestatud kohustusi ja jätnud menetlusosalised sisuliselt ilma võimalusest esitada protokolli ja selle lisade osas parandusi, kuivõrd ebaselge on protokolli allkirjastamise ning seega paranduste esitamise tähtaeg. Toimiku materjalidest nähtuvalt on maakohus 27.05.2016 protokollis märkinud, et protokoll on allkirjastatud 16.08.2016 ja TsMS § 53 lg-le 2 osundades märkinud, et menetlusosalistel on õigus esitada taotlus protokolli parandamiseks kolme tööpäeva jooksul alates protokolli allkirjastamisest. Samas on e-toimikust nähtuvalt protokoll digitaalselt kohtuniku poolt allkirjastatud 16.08.2016 ja kohtuistungi sekretäri poolt 23.08.2016. Protokoll on AET-is menetlusosalistele nähtavaks tehtud 23.08.2016, seega pärast kohtu poolt menetlusosalistele protokolli parandamiseks antud taotluste esitamise tähtaja möödumist. Kostja ei ole pärast protokolli allkirjastamist ja menetlusosalistele nähtavaks tegemist esitanud maakohtule taotlust 27.05.2016 kohtuistungi protokolli parandamiseks. Apellatsioonkaebusest ei nähtu, kuidas kohtuistungi protokolli lubatust hilisem allkirjastamine ja nähtavaks tegemine kostja õigusi rikkus või viis ebaõige kohtulahendi tegemiseni. Kohtuistungil poolte vande all antud ütlused on protokollitud kohtuistungil ning protokoll kohtuistungil teatavaks tehtud (t.l.198, I kd). Eeltoodust tulenevalt ei pea ringkonnakohus võimalikuks rahuldada apellatsioonkaebust osas, milles kostja vaidlustab tema taotluste ja vastuväite rahuldamata jätmist. Menetluskulud Kuivõrd ringkonnakohus peab eeltoodud motiividel põhjendatuks jätta hagi rahuldamata ja muudab selles osas maakohtu otsust, tuleb maakohtu otsus tühistada ka menetluskulude jaotuse osas. Arvestades, et kohus jätab hagi rahuldamata ja rahuldab valdavas osas kostja apellatsioonkaebuse, tuleb TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel jätta nii maakohtus kui apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud hageja kanda. Menetluskulude rahaline suurus määratakse kindlaks TsMS § 177 lg 2 korras peale kohtuotsuse jõustumist.