1.Hageja palus kostjalt välja mõista 24 142,80 krooni tulenevalt käendussuhtest, mille alusel kostja on käendajana kohustatud täitma OÜ K kui põhivõlgniku kohustuse. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja OÜ K 29.01.2001.a müügilepingu, mille kohaselt müüs hageja OÜ-le K toiduaineid ning viimane kohustus kauba eest tasuma hageja esitatud arvete alusel. Müügilepingu täitmise tagamise eesmärgil sõlmisid hageja ja Tatjana Izotova 29.01.2001.a
käenduslepingu, mille kohaselt kohustus kostja käendajana vastutama põhivõlgniku kohustuste täitmise eest. Hageja esitas OÜ-le K arve nr 475 summas 24 142,80 krooni, mis on põhivõlgniku poolt tasumata. Käendajale teatati nõude tema vastu pööramisest Julianuse Inkasso Agentuuri AS vahendusel.
2.Kostja hagi ei tunnistanud leides, et käendusleping on lõppenud 31.12.2002.a üheaegselt müügilepinguga ning kostja ei vastuta OÜ K kohustuste täitmise eest, millised tekkisid pärast käenduslepingu lõppemist, sh hageja ja OÜ K vahelisest 18.04.2006.a müügitehingust. Esimese astme kohtu otsuse põhjendused
3.Harju Maakohus leidis, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Kohus kohaldas VÕS § 142 lg 1, lg 2 ja lg 4, mille kohaselt põhivõlgniku poolt pärast käenduslepingu sõlmimist tehtud tehing ei laienda käendaja kohustust.
4.Pooltel puudub vaidlus selle üle, et OÜ Globaltrade ja OÜ K vahel oli 29.01.2001.a sõlmitud müügileping nr 280101 ning OÜ Globaltrade ja Tatjana Izotova vahel käendusleping nr 28012001-V, millega tagati müügilepingust tulenevate OÜ K kohustuste täitmine. Kohus ei nõustunud hageja seisukohaga, et nimetatud müügileping oli tähtajatu. Müügilepingu nr 280101 punkti 9.2 kohaselt kehtis leping kuni jooksva aasta lõpuni, so 31.detsembrini 2001.a. Lepingu punkti 9.4 järgi pikenes leping automaatselt ühe aasta võrra, kui üks lepingu pooltest ühe kuu jooksul enne lepingu tähtaja lõppemist ei teata lepingu katkestamise soovist. Lepingu katkestamise kohta ei ole kohtule tõendeid esitatud, millest järelduvalt kehtis müügileping kuni 31.detsembrini 2002.a.
5.Käendaja käenduslepingust tulenev kohustus võlausaldaja ees on seotud käendatava põhikohustusega, millest tulenevalt määrab tagatava kohustuse ulatus reeglina ka käendaja vastutuse ulatuse. Käenduslepingu punkti 1 kohaselt võttis Tatjana Izotova endale kohustuse vastutada OÜ Globaltrade ees OÜ K poolt täitmisele kuuluvate ostu-müügi tehingust tulenevate OÜ K maksekohustuste eest, millised tulenevad ostu-müügi lepingu sõlmimise ja täitmise alusel ja sellega seoses (Ostu-müügi Aastaleping nr 280101, 29.01.2001.a.). Käenduslepingus ei ole pooled kokku leppinud käenduse laienemises ka tulevastele nõuetele, mis tekivad võlausaldaja ja põhivõlgniku vahel pärast müügilepingu lõppemist. Vastavalt 29.01.2001.a käenduslepingule vastutas kostja seega üksnes müügilepingust nr 280101 tulenevate OÜ K maksekohustuste eest.
6.Kohtule ei esitatud tõendeid, millest nähtuks, et 2006.a aprillis hageja ja OÜ K vahel toimunud tehingu aluseks oli 2001.a sõlmitud leping nr 280101. Vastupidi, hageja on ise hagiavalduses märkinud, et OÜ Globaltrade ja OÜ K vahel oli sõlmitud suuline müügileping VÕS § 208 lg 1 mõistes. Saateleht/arvel viide lepingule puudub. Apellatsioonkaebuse põhjendused
7.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse hageja, kes palus otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega mõista vastustajalt (kostjalt) välja põhivõlg 24 142,80 krooni.
8.TsMS § 436 lg 4 kohaselt ei või kohus otsust tehes tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Kohus on tuvastanud, et hageja poolt kostjale esitatud saateleht/arvel puudub viide lepingule. Nimetatud asjaolule ei ole viidanud ei hageja ega kostja. Kumbki menetluses osalenud pool ei ole esile toonud asjaolu, et saateleht/arve ei ole väljastatud 29.01.2001.a müügilepingu alusel. Poolte vahel oli vaidlus vaid lepingu tõlgendamise osas: kas vaidlusalune müügileping on pikenenud ühel korral ning lõppenud 31.12.2002.a või kehtib poolte leping tänaseni, kuna kumbki pool ei ole lepingust taganenud.
9.Samuti on kohus vääralt asunud seisukohale, mille kohaselt oli poolte vahel sõlmitud suuline müügileping. Hageja on 22.12.2006.a viidanud, et poolte vahel oli sõlmitud 29.01.2001.a kirjalik 2 (4)
müügileping, suulist müügilepingut sõlmitud ei olnud. Viide suulisele müügilepingule sisaldus hagiavalduse õigusliku põhjenduse osas. Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-117-06 kohaselt ei kuulu hagi alusesse hagi õiguslik põhjendus ning seega ei ole tegemist poolte poolt esitatud faktiväidetega, mida saaks pool omaks võtta.
10.Eeltoodust lähtudes leiab apellant, et kohtuotsus põhineb TsMS § 436 lg 4 rikkumisel. Samuti ei ole kohus 29.01.2001.a sõlmitud müügilepingu tõlgendamisel võtnud arvesse lepingu eesmärki, milleks oli toidukaupade kestev müük majandus- ja kutsetegevuses tegutsevate poolte vahel, kelle jaoks oli nimetatud tegevus püsiv. Vastus apellatsioonkaebusele
11.Tatjana Izotova ei nõustunud apellatsioonkaebusega ning palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
12.Tsiviilkolleegium leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.
13.Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes jätkuvalt selle üle, kas 29.01.2001.a sõlmitud käenduslepingu nr 2801-2001-V alusel vastutab kostja käendajana ka OÜ K poolt 2006. aastal tehtud müügitehingu täitmise eest, mille kohta on esitatud 18.04.2006.a saateleht/arve nr 475. Pooltel ei ole vaidlust selles, et eelnimetatud käenduslepinguga võttis kostja endale käenduskohustuse üksnes hageja ja OÜ K vahel 29.01.2001.a sõlmitud ostu-müügi aastalepinguga nr 280101 seotud kohustuste täitmise tagamiseks. Käenduslepingu p 1 sisaldab otsest viidet nimetatud ostu-müügi aastalepingule ning muude käendussuhete olemasolule poolte vahel tuginetud ei ole. Seega jõudis maakohus põhjendatult järeldusele, et 29.01.2001.a käendusleping lõppes üheaegselt 29.01.2001.a ostu-müügi aastalepinguga nr 280101. Seda järeldust ei ole apellant vaidlustanud.
14.Ringkonnakohus ei nõustu apellandi seisukohaga, et 29.01.2001.a müügilepingut ei sõlmitud tähtajalisena ning leping on kehtiv käesoleva ajani. Maakohus on 29.01.2001.a lepingu tähtajalisusele andnud põhjendatud hinnangu, analüüsides lepingu p-des 9.2 ja 9.4 sätestatut ja leides, et müügileping kehtis kuni 31. detsembrini 2002.a. Apellatsioonkaebuse väited ega ka hageja (apellandi) poolt varasema menetluse käigus esitatud väited ei anna ringkonnakohtu arvates alust asuda teistsugusele seisukohale. Lepingu nr 280101 p 9.2 teksti kohaselt pidi leping kehtima allakirjutamise momendist kuni jooksva aasta lõpuni. Punktiga 9.4 nähti ette lepingu automaatne pikenemine ühe aasta võrra, kui üks lepingu pooltest ühe kuu jooksul enne lepingu tähtaja lõppemist ei teata lepingu katkestamise soovist. Nimetatud lepingupunktide sõnastus ning nendevaheline koosmõju ei viita sellele, nagu olnuks poolte tahe lepingu sõlmimisel suunatud lepingu igakordsele pikenemisele täiendavalt ühe aasta võrra iga kalendriaasta lõppedes. Lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 64 lg 3 kohaselt tuli kahtluse korral tehingut tõlgendada kohustatud isiku kasuks.
15.Apellandi poolt viidatud eesmärgist – toidukaupade kestev müük majandus- ja kutsetegevuses – ei nähtu iseenesest poolte tahet sõlmida tähtajatut nn müügi raamlepingut. Kuigi 29.01.2001.a leping oli seotud mõlema poole majandus- ja kutsetegevusega, ei pidanud poolte majandustegevus piirduma üksnes teineteisega tehtavate tehingutega. Kostja on tuginenud asjaolule, et OÜ K tegeles toidukaupade hulgi- ja jaemüügiga ning tema igapäevaseks majandustegevuseks oligi kaupade ostmine erinevatelt ettevõtetelt.
16.Asjas ei ole esitatud ka tõendeid ega tuginetud asjaolule, nagu oleks poolte vahel ajavahemikul alates 31.12.2002.a kuni 18.04.2006.a tehtud tehinguid või toiminud regulaarne 3 (4)
ärialane suhe. Seega ei nähtu asja materjalidest ka poolte kaudseid tahteavaldusi, mis viitaksid poolte soovile pikendada senist lepingut või sõlmida uus leping sarnastel tingimustel.
17.Ringkonnakohtu arvates on maakohus õigesti asunud seisukohale, et 2006. aasta aprillis hageja ja OÜ K vahelist tehingut tuleb käsitada iseseisva müügilepinguna, mida puudub alus seostada 29.01.2001.a lepinguga nr 280101. Maakohus ei ole rikkunud menetlusnorme märkides, et saateleht/arvel (t lk 8) puudub viide eelnimetatud lepingule. Tegemist ei ole asjaoluga, mida ei ole menetluses arutatud, kuna kostja on esitanud vastuväite, mille kohaselt hageja ja OÜ K vaheline 18.04.2006.a tehing ei ole seotud 29.01.2001.a lepinguga. Oma 19. jaanuari 2007.a vastuses maakohtule (t lk 53-55) on kostja sõnaselgelt ka viidanud asjaolule, et 18.04.2006.a arvel nr 475 ei ole ühtegi viidet müügilepingule.
18.Eeltoodust tulenevalt ei ole maakohus otsuse tegemisel rikkunud TsMS § 436 lg 4 nõudeid ega muid asjassepuutuvaid menetlusnorme, muuhulgas hinnanud ebaõigesti kohtule esitatud tõendeid.
19.Maakohtu otsuse kohaselt jäävad menetluskulud täies ulatuses hageja kanda. TsMS § 162 lg 1 kohaselt tuleb ka apellatsioonimenetluse kulud, sh kohtukulud riigilõivu näol (TsMS § 139) ja kohtuvälised kulud, mis hõlmavad menetlusosaliste esindajate kulusid (TsMS § 144), jätta hageja (apellandi) kanda.
Kohtunikud:
M. Seppik
A. Tänav
K. Kullerkupp
4 (4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.