2-03-120/6 - Muud - Muud hagiasjad - Viru Maakohus Narva kohtumaja - lahend.ee

kaasomandit ehitisele ei nähtunud, võimaldati kostjal erastada maad kogu ehitise suhtes, mille tagajärjel ühendati maa ja terve hoone üheks objektiks. Hageja väitel on hageja omand alajaamale ja ruumile tekkinud seaduslikul alusel. Hageja on koos õiguseellastega omanud ja vallanud alajaama katkematult üle 13 aasta. Hageja leiab, et kinnistusraamatu kanne on seega ebaõige ja kuulub muutmisele, kuna hagejal ei ole käesoleval ajal enam võimalust ostueesõigusega erastada maad aadressil Xxx asuva alajaama juurde. Hageja on esitanud kostjale taotluse nõusoleku andmiseks kinnistusraamatu kande muutmiseks, kuid kostja taotlusele reageerinud ei ole. Hageja on esitanud halduskohtule kaebuse, et tühistada Narva Linnavalitsuse korraldus, millega otsustati maa ostueesõigusega erastamine kostjale ehitise, asukohaga Xxx, suhtes. Hageja taotleb hagiavalduse esitamisega kinnistusraamatu ebaõige seisu muutmist nõnda, et sellest nähtuks taas Eesti Vabariigi ainuomand kinnistule asukohaga Xxx. Seejärel taastuksid hageja õigused erastada hoonete Xxxja Xxx juurde maad kostjaga võrdsetel alustel ning sellest tulenevalt taotleda hageja kandmist kaasomanikuna kinnistusraamatusse. Hageja väitel on kinnistusraamatu kandega rikutud hageja õigusi, kuna käesolevaks ajaks on tema suhtes välistatud võimalus erastada ehitise Xxx kaasomandi osa juurde maad ja kanda kaasomandile vastav osa kinnistusraamatusse. Hageja tahet maa erastamiseks näitab ka Ida-Viru Maavanema 12. jaanuari 2000 korraldus nr 108, millega anti hagejale õigus erastada Xxx Narva asuva alajaama alune ja selle teenindamiseks vajalik maa. Hageja väitel on hageja omandiõigus ehitise Xxx kaasomandi osale tõendatud. Hageja selgituste kohaselt otsustati nimetatud ehitise, mille ühe osa moodustab alajaam, ehitamine 27. veebruaril 1975 Narva Linna RSN TK poolt ning vastava otsusega eraldati ehitamiseks vajalik maa ja määrati ehitise tellija, Narva Linna RSN TK Kapitaalehituse osakond. Maa eraldamise korras on samal kuupäeval ehitamiseks vajalik maatükk üle kantud Kapitaalehituse osakonna bilanssi. Ehitis valmis 1984 aastal ning võeti 29. detsembril 1984 riikliku ekspluatatsioonikomisjoni aktiga vastu ja lülitati Kapitaalehituse osakonna bilanssi kui saunahoone. Kapitaalehituse osakonna bilansist viidi nimetatud hoone Narva Linna RSN TK korralduse nr 27k alusel 30. jaanuaril 1985 nelja erineva institutsiooni bilanssi. Transformaatoralajaam ja kõrgepinge kaablivõrgud (alajaam nr 229) läksid üle Põlevkivibasseini Kõrgepingevõrkude (hageja õiguseellane) bilanssi, mille kohta on 18. oktoobril 1985 koostatud üleandmise-vastuvõtu akt. Hageja on seisukohal, et puuduvad igasugused tõendid, et alajaam ja saunahoone tervikuna oleks kuulunud Narva Teenindustootmisvalitsuse bilanssi. Seetõttu ei saa ka kostjal, kes omandas nimetatud vara Narva Teenindustootmisvalitsuselt, olla õigust alajaamale nr 229. Samuti puuduvad tõendid alajaama võimalikust võõrandamisest kostjale või tema õiguseellasele peale Narva Linna RSN TK korralduse nr 27k jõustumist. Hageja väitel on Ida-Virumaa hooneregistris kostja registreerimisel tehtud ettevõtte kanne ilma, et oleks arvestatud korraldust nr 27k, seega vääralt ja kõiki olemasolevaid andmeid kontrollimata. Eeldatud on ehitise tervikuna üleminekut Narva Teenindustootmisvalitsusele. Hageja leiab, et kostja jättis sihilikult hooneregistrile esitamata osa dokumentatsioonist, sealhulgas korralduse nr 27k, millest oleks selgunud, et osa ehitisest (alajaam) kuulub Põlevkivibasseini Kõrgepingevõrkudele. Põlevkivibasseini Kõrgepingevõrgud nimetati 18. juulil 1989 ümber Viru Kõrgepingevõrkudeks ning 29. oktoobril 1992 moodustati Viru Elektrivõrkude koosseisu kuuluva struktuuriüksuse baasil iseseisev ettevõte N.E., kellel anti üle kogu struktuuriüksuse omanduses olnud vara, sealhulgas ka alajaam. Vabariigi valitsuse 19. detsembri 1996 korralduse nr 996-k alusel moodustati Eesti Energia ettevõtte N.E. baasil AS N.E., kellel anti üle kogu Eesti Energia ettevõtte N.E. kasutuses ja omandis olnud vara. Hageja leiab, et hageja on alajaama omandanud õiguspäraselt, kuna alajaam on hageja bilanssi kantud kooskõlas seadusega ning seega on hageja omand alajaamale ja seda ümbritsevale ruumile 2(10)

tekkinud õiguslikul alusel. Hageja palub muuta Ida-Viru Maakohtu kinnistusosakonna Ida-Viru kinnistusjaoskonna kinnistusregistri registriosa nr 9610 kannet selliselt, et kandest nähtuks Eesti Vabariigi ainuomand kinnistule, asukohaga xxx Hageja esitas 23. jaanuaril 2007 kohtule avalduse hagi eseme täpsustamiseks. Lähtuvalt asjaolust, et maa erastamise aluseks olnud linnavalitsuse korraldus tühistati, on kostja kohustatud andma nõusoleku kinnistusraamatu kande muutmiseks. Kinnistusraamatusse tuleb omanikuna kanda riik. Hageja väitel ei esine käesolevas tsiviilasjas aluseid, mis osundaksid võimatusele registriosa sulgemiseks. Hageja palub tuvastada kostja kohustust anda nõusolek Viru Maakohtu kinnistusosakonna Ida-Viru kinnistusjaoskonna kinnistusregistri registriosa nr 9610 sulgemiseks. Nimetatud nõude rahuldamata jätmisel alternatiivse nõudena palub hageja tuvastada kostja kohustust anda nõusolek Viru Maakohtu kinnistusosakonna Ida-Viru kinnistusjaoskonna kinnistusregistri registriosa nr 9610 kande muutmiseks selliselt, et kandest nähtuks Eesti Vabariigi ainuomand kinnistule, asukohaga xxx. Kohtuistungil 23. jaanuaril 2007 loobus hageja nõudest tuvastada kostja kohustust anda nõusolek Viru Maakohtu kinnistusosakonna Ida-Viru kinnistusjaoskonna kinnistusregistri registriosa nr 9610 sulgemiseks, kuna hagejale sai teatavaks, et nimetatud kinnistu on koormatud kahe hüpoteegiga ja registriosa sulgemine ei ole võimalik. Hageja palub rahuldada nõue tuvastada kostja kohustust anda nõusolek Viru Maakohtu kinnistusosakonna Ida-Viru kinnistusjaoskonna kinnistusregistri registriosa nr 9610 kande muutmiseks selliselt, et kandest nähtuks Eesti Vabariigi ainuomand kinnistule, asukohaga xxx. Hageja vastuväited kostja seisukohtadele Hageja nõustub kostja väitega, et Narva Linnavalitsuse korralduse vaidlustamine ei anna alust lugeda kinnistusraamatu kannet AS N.S. osas ebaõigeks. Hageja teatab, et nimetatud korralduse õiguspärasus või õigusvastasus tuvastatakse halduskohtumenetluses. Hageja väitel ei oma asjas tähtsust asjaolu, et alajaama ei olnud varem hooneregistris registreeritud. Alajaama registreerimata jätmine ei muuda olematuks hageja omandit. Hageja on seisukohal, et alajaam eksisteerib Narva Linnavalitsuse andmebaasides aadressil Xxx. Hagejale teadmata põhjustel ei ole alajaama osas toimunud infovahetust Narva Linnavalitsuse ja IdaVirumaa hooneregistri Narva filiaali vahel. Hageja esitas vastuseks hooneregistri 31. detsembri 2002 kirjale, millega nõuti hagejalt erastamiseks vajalikke dokumente, nõutavad dokumendid alles siis, kui kinnistusraamatusse oli kanne kostja kasuks juba tehtud ning sellest tulenevalt puudus hooneregistril vajadus alajaama registreerimise taotluse edasiseks menetlemiseks. Hageja nõustub, et kostja on vaidlustanud Ida-Viru maavanema 12. jaanuari 2000 korralduse nr 108 ja Narva Linnavalitsuse 28. jaanuari 1999 korralduse nr 191. Hageja leiab, et kostja väide, et alajaam ei ole Xxx asuva sauna suhtes iseseisev üksus, on põhistamata. Kostja vastuväide selle kohta, et Ida-Viru maavanema 12. jaanuari 2000 korraldus nr 108 ja Narva Linnavalitsuse 28. jaanuari 1999 korraldus nr 191 ei oma tõenduslikku jõudu, on alusetu. Hageja on esitanud vastavad korraldused, mis näitavad, et hageja oli maa erastamise õigustatud subjektiks. Erastamisprotsessi viib läbi erastamise kohustatud subjektid, kelle pädevusse kuulub otsustada, milliseid toiminguid selleks teha tuleb ning mil viisil neid läbi viiakse. Kostja ei ole asjas esitanud tõendeid selle kohta, et kohustatud subjekt oleks hagejale enne kostja nimele kinnistusregistriosa avamist maa erastamisest keeldunud. Kostja järeldus, et hageja hallatava alajaama näol ei ole tegemist objektiga, mille omandiõigus anti üle 18. oktoobril 1985 põhivahendite üleandmise-vastuvõtmise aktiga Põlevkivibasseini Kõrgepinge- võrkudele, on väär, kuna kostja on põhivahendite üleandmise-vastuvõtmise akti tõlgendanud valesti. Hageja selgitab, et erinevused alajaama mõõdetes on tekkinud erinevatel 3(10)

aegadel teostatud mõõtmiste vigade tõttu, mille tingis mõõtetehnika kvaliteedi paranemine aegade jooksul. Hageja on seisukohal, et mõõdud ei erine oluliselt, mahuvad normaalse mõõtmisvea raamidesse ning ei anna alust arvata, et tegemist oleks mitme erineva alajaamaga. Hageja viitab OÜ Kinnisvaraekspert poolt 2000. aastal teostatud mõõtmistele, mille kohaselt erinevused mõõdetes, võrreldes 18. oktoobri 1985 põhivahendite üleandmise-vastuvõtmise aktiga, on minimaalsed. Erinevust ruumalas selgitab hageja sellega, et kostja esitatud õiendis ei ole arvestatud alajaama katuse kaldega. Kuna eksisteerib kõrguste vahe katuse kalde tõttu, on sellega seletatav ka erinevus ruumala arvutamisel. Hageja viitab ka ENSV Narva Linna RSN TK korraldusele nr 27-k, mille alusel 18. oktoobri 1985 põhivahendite üleandmise-vastuvõtmise akt koostati, ning selles käsitletakse vaid ühte transformaatoralajaama, mis kuulub J. A. (xxx) tänaval asuva saunahoone juurde ning mis anti üle ka Põlevkivibasseini Kõrgepingevõrkude bilanssi. Hageja leiab, et kostja vastuväited ei anna alust hagi rahuldamata jätmiseks. Kohtuistungil 23. jaanuaril 2007 avaldas hageja nõusoleku tsiviilasja 2-03-120 läbivaatamiseks kirjalikus menetluses. Hageja tõendid Hageja on oma väidete tõendamiseks esitanud kohtule järgmised tõendid: ärakiri Ida-Viru Maavanema 12. jaanuari 2000 korraldusest nr 108 (t.l.-9); ärakiri Narva Linnavalitsuse 28. jaanuari 1999 korraldusest nr 191-k (t.l.-10); ärakiri Narva Linna RSN TK 27. veebruari 1975 otsusest nr 62 (t.l.-11); ärakiri üleandmise-vastuvõtmise aktist nr 28 (t.l.-12-15); ärakiri Narva Linna RSN TK 30. jaanuari 1985 korraldusest nr 27k (t.l.-16-18); Ärakiri üleandmise vastuvõtu aktist 18. oktoobrist 1985 (t.l.-19-21); ärakiri Ida-Viru hooneregistrist alajaama nr 229 registreerimise kohta (t.l.-22,23); ärakiri Põlevkivibasseinide Kõrgepingevõrkude 18. juuli 1985 käskkirjast nr 106 (t.l.-24,25); ärakiri Eesti Energia 29. oktoobri 1992 käskkirjast nr 95 (t.l.-26); ärakiri väljavõttest Vabariigi Valitsuse 19. detsembri 1996 korraldusest nr 996-k (t.l.-27,28); ärakiri hageja bilansitõendist (t.l.-29); alajaama nr 229 fotod (t.l.-56,57); OÜ Kinnisvaraekspert Viru koostatud ehitise eksplikatsioon (t.l.-58-62); AS N.E. trafoalajaama ruumi mõõtmise akt 13. maist 2003 (t.l.-63); Tartu Ringkonnakohtu 08. juuni 2005 kohtuotsus haldusasjas nr 2-3-53/2005 (t.l.-73-76); väljavõte Viru Maakohtu kinnistusosakonna elektroonilisest registriosast (t.l.-96-98). Kostja vastus Kohtule 02. juunil 2003 esitatud vastuses kostja hagi ei tunnista. Kostja on seisukohal, et hageja väide kinnistusraamatu ebaõigsuse kohta on põhistamata. Hageja on esitanud kaebuse halduskohtule Narva Linnavalitsuse korralduse, millega otsustati Xxx asuva maa erastamine kostjale, tühistamiseks. Kostja väitel ei anna Narva Linnavalitsuse korralduse vaidlustamine alust lugeda kinnistusraamatu kannet AS N.S. osas ebaõigeks. Kostja teatab, et Ida-Viru maavanema 12. jaanuari 2000 korraldus nr 108 ja Narva Linnavalitsuse

Kohus, tutvunud toimiku materjalidega, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Viru Maakohtu 03. mai 2007 kohtumäärusega määras kohus vaadata tsiviilasi nr 2-03-120 poolte nõusolekul läbi kirjalikus menetluses. Pooled on oma nõusolekud kohtule esitanud. Ida-Viru Maakohtu kinnistusosakonna Narva jaoskonna registriosasse nr 961009 on kantud kinnistu asukohaga Xxx (katastritunnus 51101:005:0028), mille omanikuks on kostja. Kinnistu moodustati Xxx ja Xxx asunud ehitise juurde ostueesõigusega maa erastamise kaudu Narva Linnavalitsuse 19. juuni 2002 korralduse nr 670-k alusel. Jõhvi Halduskohtu 28. oktoobri 2004 kohtuotsusega tühistati erastamise aluseks olev Narva Linnavalitsuse 19. juuni 2002 korraldus nr 670-k. Kohtuotsus on jõustunud. Hageja väitel on kinnistusraamatu kandega rikutud hageja õigusi, kuna käesolevaks ajaks on tema suhtes välistatud võimalus erastada ehitise Xxx kaasomandi osa juurde maad ja kanda kaasomandile vastav osa kinnistusraamatusse. Kostja hageja väitega ei nõustu ja on seisukohal, et hageja ei ole tõendanud, et hageja omand alajaamale tekkis õiguslikul alusel. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 65 lg 1 kohaselt isik, kelle õigust on ebaõige kandega rikutud, näiteks ei ole tema õigust kinnistusraamatusse kantud või on kantud ebaõigesti või on kahjustatud mõne olematu koormatise või kitsenduse sissekandmise läbi, võib nõuda ebaõige kande muutmist või kustutamist. Kande muutmiseks on vajalik selle isiku nõusolek, kelle õigusi parandamine puudutab. Kui nimetatud isik nõusolekut ühe kuu jooksul ei anna, on isikul, kes soovib kannet muuta, õigus esitada hagi. Riigikohtu tsiviilkolleegium on tsiviilasja nr 3-2-1-26-03 lahendis leidnud, et „ehitise omaniku õigus saada maa omanikuks või nõuda ehitise alusele ja selle teenindamiseks vajalikule maale hoonestusõiguse seadmist on sellised õigused, mis annavad isikule aluse nõuda ebaõige kinnistusraamatu kande parandamist. Hagi rahuldamise eesmärgiks on hageja asetamine võimalikult sarnasesse olukorda, milles ta olnuks, kui maa seadusvastast tagastamist poleks toimunud“.

Kohus nõustub hageja väitega ja leiab, et hageja omandi tekkimise seaduslikkus Xxx alajaamale nr 229 on tõendatud. Narva Linna RSN TK 30. jaanuari 1985 korralduse nr 27k alusel anti 200-kohaline Narva linna saunahoone üle nelja erineva institutsiooni bilanssi (t.l.-16,17). Transformaatoralajaam TP-229 (alajaam nr 229) ja kõrgepinge kaablivõrgud läksid üle Põlevkivibasseini Kõrgepingevõrkude (hageja õiguseellane) bilanssi, mille kohta on 18. oktoobril 1985 koostatud üleandmise-vastuvõtu akt (t.l.-19-21). Akti kohaselt anti Narva Linna TK Kapitaalehitusosakonna poolt 30. jaanuari 1985 korralduse nr 27k alusel üle hoone, asukohaga xxx, pindalaga 58 m2, üldpindalaga 50,6 m2. Hoone anti üle Kõrgepingevõrkudele, esindajaks oli vanemmeister Elonen (t.l.-19-21). Sellega on tõendatud, et 200-kohalise sauna, asukohaga xxx, transformaatorialajaama osa omanikuks sai Põlevkivibasseini Kõrgepingevõrk. Põlevkivibasseini Kõrgepingevõrgud nimetati 18. juulil 1989 ümber Viru Kõrgepingevõrkudeks, mida tõendab Põlevkivibasseinide Kõrgepingevõrkude 18. juuli 1985 käskkiri nr 106 (t.l.-24,25). Käskkirjast selgub, et Narva Võrgurajoon hakkas kandma nimetust N.E.. Eesti Energia 29. oktoobri 1992 käskkirjaga nr 95 (t.l.-26) moodustati Viru Elektrivõrkude koosseisu kuuluva struktuuriüksuse baasil iseseisev ettevõte N.E., kellel anti üle kogu struktuuriüksuse omanduses olnud vara, sealhulgas ka alajaam. Vabariigi valitsuse 19. detsembri 1996 korralduse nr 996-k (t.l.27,28; p-d 1.3; 9; 11) alusel moodustati Eesti Energia ettevõtte N.E. baasil AS N.E., kellel anti üle kogu Eesti Energia ettevõtte N.E. kasutuses olnud vara. AS N.E. bilansitõendist (t.l.-29) selgub, et asutuse bilansis on jaotusvõrgu alajaam, asukohaga Xxx, inventari number 969, bilansiline maksumus 110 498 krooni ja arvelevõtmise kuupäev 01. jaanuar 1984. Bilansitõend nr 2872 on välja antud seisuga 25. november 2002 ja esitatud Jõhvi Halduskohtule. Alajaama võimaliku võõrandamise kohta kohtule andmeid ei esitatud. Kostja eelnimetatud tõendite osas vastuväiteid ei esitanud. Kostja väide, et hageja hallatava alajaama näol ei ole tegemist objektiga, mille omandiõigus anti üle 18. oktoobril 1985 põhivahendite üleandmise-vastuvõtmise aktiga Põlevkivibasseini Kõrgepingevõrkudele, ei ole õige. Kostja on seisukohal, et tegemist on muu objektiga, kuna nimetatud akti kohaselt anti üle 200-kohalise sauna ehitusosa TP-229, mille pindala oli 58m2 ja üldpindala 50,6m2 ning ruumala 212m3. Kostja esitatud õiendist xxx asuva hoone köetava sise- ja väliskubatuuri arvestuse kohta (t.l.-41,42) selgub, et transformaatoriruumi pindala on 45,7 m2, kõrgus 3,18 m ja köetav sisekubatuur 145,3 m3. Vastuseks kostja väitele esitas hageja OÜ Kinnisvaraekspert Viru koostatud ehitise eksplikatsiooni (t.l.-58-62), millest selgub, et hoonealune pind on 57,4 m2, suletud netopind ja kasulik pind 49,6 m2 ja maht 217 m3. Hoone sisemõõtmeteks on alajaama joonisel (t.l.-61) antud pikkuseks 8,34 m, laiuseks 5,95 m. Mõõtmeid kinnitab ka AS N.E. trafoalajaama ruumi mõõtmise akt 13. maist 2003 (t.l.-63). Siit netopindala = 49,62 m2. Välispindala on 8,96 X 6,49 = 58,15 m2. Kuna katus on kaldega, on hoone kõrguseks ühe seina ligidal märgitud 3,45 m ja teise seina juures 3,30 m, mis keskmiselt on 3,37 m. Siseruumala seega 49,62 X 3,37 = 167,2 m3. Kostja hageja tõendites märgitud mõõtmistulemuste osas vastuväiteid ei esitanud. Kostja esitatud alajaama mõõdud erinevad hageja saadud mõõtudest. Sisepindala on 3,92 m2 võrra suurem ja siseruumala 21,9 m3 võrra suurem kui kostja esitatud mõõdud. Kohus peab vajalikuks märkida, et kostja esitatud kõrguse mõõde on hageja määratud keskmisest kõrguses 0,19 m võrra väiksem. Vähendades hageja saadud mõõtmeid hoone sisepikkuse ja –laiuse osas 0,28 m võrra, tuleb sisepindalaks 45,7 m2. Suurendades kostja esitatud kõrguse mõõdet 0,28 m võrra, saame hoone sisemiseks kõrguseks 3,46 m, mis vastab alajaama uksega seina kõrgusele. 6(10)

Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRakS) § 11 lg 3 kohaselt, pärast asjaõigusseaduse rakendamisega seotud õigusaktide muutmise seaduse jõustumist erastatud maa kantakse kinnistusraamatusse (kinnistus-registriosa avatakse) asjaõiguslepingu, maaüksuse omandamist tõendava dokumendi, maakatastri andmete ja teiste kinnistamiseks vajalike dokumentide alusel. /--/. Eelnevast järeldub, et kinnistusregistriosa avamise õiguslikuks aluseks maa erastamisel on ka haldusakt, millega otsustati maa erastamine - Narva Linnavalitsuse 19. juuni 2002 korraldus nr 670-k. Hageja väitel maa erastamise aluseks olnud linnavalitsuse korraldus tühistati. Tartu Ringkonnakohtu 08. juuni 2005 kohtuotsusest haldusasjas nr 2-3-53/2005 (t.l.-73-76) selgub, et Jõhvi Halduskohtu 28. oktoobri 2004 kohtuotsusega tühistati Narva Linnavalitsuse 19. oktoobri 2002 korraldus nr 670-k, millega otsustati ostueesõigusega erastada kostjale Xxx asuv maa. Ringkonnakohus jättis Jõhvi Halduskohtu otsuse muutmata. Kohtuotsus on jõustunud. Et maa erastamise korraldus on tunnistatud kehtetuks, ja see on kehtetu tagasiulatuvalt, on seega registriosa avamise õiguslik alus ära langenud ja kinnistusraamatu kanne ebaõige. Hageja palub tuvastada kostja kohustust anda nõusolek Viru Maakohtu kinnistusosakonna Ida-Viru kinnistusjaoskonna kinnistusregistri registriosa nr 9610 kande muutmiseks selliselt, et kandest nähtuks Eesti Vabariigi ainuomand kinnistule, asukohaga Kerese 27, Narva linn. Lähtuvalt AÕSRakS § 11 lg 5, kui maa erastamise aluseks olnud otsus tühistatakse pärast maa esmakinnistamist ja kinnistusraamatu kanne muutub seetõttu ebaõigeks, on isikul, kelle õigust on ebaõige kandega rikutud, õigus nõuda kande parandamiseks nõusolekut isikult, kelle õigust parandamine puudutab. Nõude rahuldamisel kantakse kinnistusraamatusse omanikuna riik. Riigi omanikuna kinnistusraamatusse kandmise eesmärgiks on hageja asetamine võimalikult sarnasesse olukorda, milles ta olnuks, kui maa seadusvastast erastamist poleks toimunud. Olukorra taastamine toimub kinnisasja kohta avatud registriosa sulgemisega. Lähtuvalt kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 72 lg 2, avalik-õiguslikule isikule kuuluva kinnisasja kohta avatud registriosa suletakse omaniku lihtkirjaliku avalduse alusel, kui kinnisasja kinnistusraamatusse kandmine ei ole kinnistusraamatuseaduse § 8 lg 3 järgi kohustuslik ning kinnisasi ei ole koormatud piiratud asjaõigustega ega antud teise isiku valdusse. KRS § 8 lg 3 kohaselt, avalik-õiguslikule isikule kuuluv kinnisasi kantakse kinnistusraamatusse, kui seda koormatakse asjaõigusega või kui seda soovib omanik, samuti siis, kui kinnisasi antakse teise isiku valdusse. Riigikohtu tsiviilkolleegium on tsiviilasja nr 3-2-1-26-03 lahendis leidnud, et „...nimetatud seadusesätete eesmärgiks oli anda isikule, kelle õigust on registriosa ebaõige avamisega rikutud, võimalus oma õiguse kasutamiseks ja võimalikult suures ulatuses taastada olukord, mis oli enne kinnistusregistriosa avamist, s.t võimalus maa erastamiseks või hoonestusõiguse seadmiseks. Kui registriosa sulgemine KRS § 72 lg 2 järgi pole võimalik, siis ei ole isikul, kellel ehitise tõttu oli õigus selle juurde maad erastada või maale hoonestusõigus seada, võimalik saada maa omanikuks ka siis, kui kinnisasja omanikuna kantakse kinnistusraamatusse riik. Järelikult, kui registriosa sulgemine KRS § 72 lg 2 kohaselt ei ole võimalik, siis ei ole võimalik ka rikkumiseelse olukorra ennistamine ja puudub alus kanda riik kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse AÕS RakS § 11 lg 5 alusel. Eelnevast järeldub, et vaid siis, kui ei ole KRS § 72 lg-s 2 märgitud takistusi registriosa sulgemiseks ja on täidetud teised eeldused, on põhjendatud riigi kandmine omanikuna kinnistusraamatusse AÕS RakS § 11 lg 5 järgi. Kui riigi omanikuna sissekandmist pidada eesmärgiks omaette, võib tekkida olukord, kus ehitise kui vallasasja kaasomanik ei saa maad ostueesõigusega erastada ega nõuda hoonestusõiguse seadmist, sest registriosa ei saa sulgeda, ja 8(10)

isik, kes oli omanikuna sisse kantud, jääb kinnisasjast ilma. Vaid piiratud asjaõiguse omaja õiguslik seisund ei muutuks. Selline tulemus poleks kooskõlas seaduse eesmärgiga anda isikule, kelle õigust on registriosa ebaõige avamisega rikutud, võimalus oma õiguse kasutamiseks ja võimalikult suures ulatuses taastada olukord, mis oli enne kinnistusregistriosa avamist, s.t võimalus maa erastamiseks või hoonestusõiguse seadmiseks“. Kohus tuvastas, et vaidlusalune kinnistu, asukohaga Xxx, kantud Viru Maakohtu kinnistusosakonna Narva kinnistusjaoskonna registriosasse nr 961009 (endine nr 9610), katastritunnusega 51101:005:0028, on koormatud piiratud asjaõigustega. Viru Maakohtu kinnistusosakonna elektroonilise registriosa väljavõttest (t.l.-96-98) selgus, et nimetatud kinnistu on koormatud hüpoteegiga Eesti Vabariigi kasuks (sisse kantud 21. jaanuaril 2003) ja hüpoteegiga OÜ Puhas Vesi kasuks (sisse kantud 21. jaanuaril 2003). Kohus järeldab, et kuigi registriosa avamise õiguslik alus ära langenud, kinnistusraamatu kanne on ebaõige ning hagejal on õigus nõuda kostja tahteavalduse tuvastamist kinnistusraamatu kande muutmiseks, ei ole riigi kandmisega omanikuna kinnistusraamatusse võimalik saavutada erastamisele eelnenud olukorda. Vaidlusalune kinnistu on koormatud piiratud asjaõigustega kolmandate isikute kasuks ning sellest tulenevalt ei saa kinnistu registriosa sulgeda. Vältimaks olukorda, kus ehitise kui vallasasja kaasomanik ei saa maad ostueesõigusega erastada, sest registriosa ei saa sulgeda, ja kostja, kes oli omanikuna sisse kantud, jääb kinnisasjast ilma, on välistatud riigi kandmine omanikuna kinnistusraamatusse. Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Riigikohtu tsiviilkolleegium on tsiviilasja nr 3-2-1-26-03 lahendis asunud seisukohale, et „AÕS RakS § 11 lg 5 normi saab siiski ka kohaldada juhul, kui pärast esmakinnistamist on kinnistusraamatusse veel kandeid tehtud, sh kui kinnisasi on edasi võõrandatud või koormatud piiratud asjaõigustega. /---/. Kui kinnisasi on edasi võõrandatud või koormatud kolmanda isiku kasuks piiratud asjaõigustega, siis on isikul, kelle õigust ebaõige kandega rikuti, võimalus tõendada kinnisasja või piiratud asjaõiguse omandaja pahausksust ja nõuda kande kustutamist. Kui kinnisasja järgmine omandaja või piiratud asjaõiguse omaja on heauskne, siis jäävad nende õigused püsima. Viimasel juhul ei saa registriosa KRS § 72 lg 2 alusel sulgeda. Kui registriosa selle normi kohaselt sulgeda ei saa, siis ei ole võimalik hagejale rikkumiseelset olukorda ennistada. Olenevalt asjaoludest on isikul, kelle õigusi maa ebaõige erastamisega rikuti, õigus nõuda kahju tekitajalt kahju hüvitamist“. Menetluskulud Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1, asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. /--/. Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaldatakse enne 01. jaanuari 2006 alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Hagi on esitatud kohtule 12. märtsil 2003 ning seega kuulub menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas kohaldamisele enne 01. jaanuari 2006 kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustik. Vastavalt enne 01. jaanuari 2006 kehtinud TsMS § 60 lg 1, kohus mõistab poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. /---/. Kohus jättis hagi rahuldamata ning seega tuleb menetluskulud jätta hageja kanda. 9(10)