Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

(üüri). Kostja lõpetas alusetult üüriarvete tasumise 28. novembrist 2005. a. Kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele 11.564 krooni, s. o. üüritasu ajavahemiku eest 28. novembrist 2005. a. kuni 20. jaanuarini 2006. a. Vaatamata asjaolule, et üürileping on sõlmitud suuliselt, on kohtule esitatud üleandja poolt käsikirjaliselt koostatud tellingute nimekiri, millest nähtub üleantud tellingute kogus. Seega on hageja tõendanud varastatud tellingute koguse. Hageja hinnangul vastutab kostja tellingute kaotsiminekuga hagejale tekitatud kahju eest, kuna kostja ei ole täitnud hoolsuskohustust, tagamaks tellingute säilimist ehitusobjektil. VÕS § 334 lg. 1 järgi peab üürnik üüritud asja koos päraldistega pärast lepingu lõppemist tagastama seisundis, mis vastab asja lepingujärgsele kasutamisele. Kui üüritud asja üürnikule üleandmisel koostati asja üleandmisakt, eeldatakse, et asi anti üle üleandmisaktis toodud seisundis. Kostja vastuväite kohaselt toimus vargus kolmandate isikute poolt ja seega on asja kaotsiminek toimunud asjaolu tõttu, mis ei tulenenud kostjast. VÕS § 334 lg. 2 kohaselt vastutab üürnik üüritud asja hävimise, kaotsimineku ja kahjustumise eest, mis toimub ajal, kui asi oli üürniku valduses, kui ta ei tõenda, et hävimine, kaotsiminek või kahjustumine toimus asjaoludel, mis ei tulenenud temast või isikust, kellele ta asja kasutamise lepinguga kooskõlas üle andis. Üürnik ei vastuta asja hariliku kulumise, halvenemise ja muutuste eest, mis kaasnevad asja lepingujärgse kasutamisega. Kostja ei ole tõendanud, et tellingute kaotsiminek toimus asjaoludel, mis ei tulenenud temast. Tellingud varastati kostja valduse ajal, tellingud olid töövälisel ajal valveta. Kostja on jätnud järgimata käibes vajaliku hoolsuse. Hoolsuskohustuse järgimata jätmine tingis ehitustellingute varguse. VÕS § 127 lg. 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Hageja hinnangul on uute sarnaste tellingute soetamismaksumus 94.486, 95 krooni. Nõustuda ei saa kostja vastuväitega, et tellingute maksumus on ebamõistlikult kõrge ja maksumuse arvestamisel peaks arvestama ka nende amortisatsiooni. Kuivõrd asja omanikul on huvi asja omada, vallata ja kasutada, siis tuleb asja kaotsimineku korral võimaldada kannatanule rahaline hüvitis, mille eest ta saab muretseda endale asemele samasuguse asja. Asja soetamise hind on eeldatavasti sama, kui on asja väärtus ehk kohalik keskmine turuhind. Kostja vastuväite kohaselt ei ole hageja tõendanud, et ta on tasunud AS-i M poolt väljastatud arve-saatelehe, samuti ei olnud hageja

Apellatsioonkaebus Apellatsioonkaebuses palub kostja maakohtu otsuse tühistada osas, millega kohus rahuldas nõude kahju hüvitamiseks summades 94.486, 95 krooni ja 60.711 krooni ning uue otsusega jätta selles osas hagi rahuldamata. Kohus on ebaõigesti kohaldanud VÕS § 334 lõiget 2 ega ole põhjendanud, miks ta ei nõustu kostja väidetega. Kohus on asunud seisukohale, et kostja ei ole tõendanud, et tellingute kaotsiminek toimus asjaoludel, mis ei tulenenud kostjast. Kostja on esitanud Põhja Politseiprefektuuri Kesklinna politseiosakonna teatise 21. detsembrist 2005. a., millega soovis tõendada, et toimus tellingute vargus kolmandate isikute poolt, s. t. tellingute kaotsiminek toimus asjaolude tõttu, mis ei tulenenud temast. Üürilepingu eseme vargust ei saa üürnik välistada. Süüdlaste väljaselgitamine on õiguskaitseorganite pädevuses. Kohus on jätnud nendele väidetele omapoolse hinnangu andmata ega ole põhjendanud, miks ta kostja seisukohtadega ei nõustu või miks ta tõendit ei arvesta. Kohus on ebaõigesti kohaldanud VÕS § 335, mõistes kostjalt kahjuhüvitisena välja 60.711 krooni asja tagastamisega viivitamise eest. Antud asjas ei ole vaidlust selles, et tellingud varastati, seega, et neid ei ole hagejale tagastatud. Vaidlus puudub ka selles, et üürisuhe lõppes 20. jaanuaril 2006. a. ülesütlemisega. Olukorras, kus üüritud asja objektiivsetel põhjustel (vargus) ei ole tagastatud ning ei ole teada, kas selline tagastamine üldse toimuda saab, ei ole VÕS § 335 üldse kohaldatav. Asja kaotsimineku puhul on üürileandjal õigus nõuda kahju hüvitamist üldistel alustel. Üürileandja ei saa kasutada mõlemat võimalust korraga (kahju hüvitamist üldalustel ning kahjuhüvitist viivitamise eest). Kahju hüvitamise eesmärgiks ei tohi olla kostja arvel rikastumine või kohustust rikkunud poole karistamine. VÕS § 335 lause 2 sätestab otsesõnu, et kahju hüvitamist saaks nõuda üksnes üürisummat ületavas osas. Üürisummade olemasolu ei ole hageja aga kahjunõude esitamisel arvestanud, vaid soovib, et kostja ka need tasuks. Otsuse põhjendavast osast nähtuvalt on kohus käsitlenud kahjuhüvitise nõuet summas 60.711 krooni saamata jäänud tulu nõudena, s. t. kahjunõudena. Kohus on märkinud, et hageja on tõendanud tulu saamise tõenäosuse, ehitusturg on aktiivne ja töövahenditest on puudus. Saamata jäänud tulu nõuet VÕS § 128 lõike 4 tähenduses ei ole hageja esitanud. Hageja on esitanud kahjuhüvitise nõude viivituses oldud aja eest VÕS § 335 alusel, see säte ei ole aga asjas kohaldatav eespool märgitud põhjustel. Käsitledes hageja nõuet saamata jäänud tulu nõudena, on kohus nõude rahuldamisel VÕS § 335 alusel ületanud hagi piire ning teinud otsuse nõude kohta, mida hageja ise ei ole esitanud. Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks saanud üüritulu just sellises ulatuses ka siis, kui tellinguid ei oleks varastatud. Puudub arvestuse metoodika. Hageja ei ole tõendanud, et pooled oleksid üürisuhet samadel tingimustel kuni tänase päevani jätkanud. Seega puudub hageja nõudel saamata jäänud üüritulu osas lisaks tõendamatusele üldse õiguslik alus. Hageja poolt esitatud arved ei ole käsitletavad kostjapoolse kohustuse tekkimise alusena VÕS § 335 alusel. Arve esitamine ei tähenda veel seda, et poolte vahel eksisteerib tsiviilõigussuhe. Pooltel ei olnud vaidlust selles, et leping lõppes 20. jaanuaril 2006. a. Seega ei saanud kohus kahju hüvitamise arvestuse aluseks võtta hageja poolt esitatud arveid perioodi eest, mil lepinguline suhe oli lõppenud. Kui on ilmne, et tellinguid ei ole võimalik tagastada, siis ei ole ka võimalik väita, et neidsamu tellinguid oleks hageja saanud oma majandustegevuses edasi kasutada. Asjaolu, et tellingud varastati kostja valduse ajal, ei anna veel alust väita, et tegemist on kostjapoolse hoolsuskohustuse rikkumisega. Statsionaarsete tellingute valvamine töövälisel ajal on pigem erandiks ja sedagi ainult äärmiselt suuremahulistel ehitusobjektidel. Praktikas maandatakse analoogilisi riske kindlustusfirmade kaasabil. Kindlustuslepingu vara kahjustumisega seonduvate kahjude hüvitamiseks saab aga sõlmida üksnes vara omanik, s. t. hageja. Hageja ei ole piisavalt täpselt põhjendanud, milles seisneb kostjapoolne õigusvastane käitumine. Kostja õigusvastane tegevus ei ole tõendatud.

Vastavalt VÕS § 127 lõikele 4 peab isik hüvitama kahju üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Antud asjas ei ole tõendatud kohustuste rikkumine ning seega ka põhjuslik seos. Hageja ei ole selgitanud, kuidas sai esialgne vara väärtus suureneda ligi kaks korda hageja suurendas esialgset väidetavat soetusmaksumust 56.353 kroonilt 94.486 kroonile. Tellingute soetusmaksumus on samuti põhjendamatult suur. Kohus on tellingute maksumuse määratlemisel tuginenud üksnes hageja poolt esitatud AS-i M arve-saatelehele, mis antud asjas vara soetusmaksumust ei tõenda. Hageja ei tõendanud, et see arve oleks ka reaalselt tasutud. Seostades kahju tekkimist tellingute soetamisel tehtud kulutustega, peaks hageja tõendama nende kulutuste reaalset kandmist, mida aga ei ole tehtud. Vastustaja seisukoht Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada kostjalt 155.197, 95 krooni (94.486, 95 krooni + 60.711 krooni) väljamõistmise osas. Hageja nõue kostjalt 60.711 krooni väljamõistmiseks tellingute tagastamisega viivitamisega tekitatud kahju katteks tuleb jätta rahuldamata. Hageja nõude osas kostjalt 94.486, 95 krooni väljamõistmiseks tellingute maksumuse katteks tuleb tsiviilasi saata maakohtule uueks läbivaatamiseks. Otsust ei ole vaidlustatud osas, millega kohus mõistis kostjalt välja 11.564 krooni üüritasu ajavahemiku eest 28. novembrist 2005. a. kuni 20. jaanuarini 2006. a. ja kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 651 lõikega 1 ei kontrolli ringkonnakohus maakohtu otsuse õigsust selles osas. Vaidlust ei ole selle üle, et pooltevahelise üürilepingu alusel kasutas kostja hageja ehitustellinguid, mis varastati kostja ehitusplatsilt. Maakohus tuvastas oma otsuses ja vaidlust ei ole enam ka selle üle, et üürileping on lõppenud 20. jaanuaril 2006. a, mil kostja ütles lepingu üles seetõttu, et tellingute kaotsimineku tõttu ei olnud neid enam võimalik kasutada. Hageja on nõudnud kostjalt lepingus kokkulepitud üüri väljamõistmist VÕS § 335 alusel ajavahemiku eest 20. jaanuarist 2006. a. kuni 23. oktoobrini 2006. a. summas 60.711 krooni. Kolleegium leiab, et selle summa osas hagejal nõudeõigus puudub. VÕS § 335 kohaselt, kui üürnik ei anna asja pärast lepingu lõppemist tagasi, võib üürileandja viivitatud aja eest kahjuhüvitisena nõuda kas üürilepingus kokkulepitud üüri või üüri, mis on samasuguses asukohas oleva samasuguse asja puhul tavaline, välja arvatud juhul, kui üürnik peab asja õigustatult kinni tema poolt tehtud kulutuste tasumise tagamiseks; see ei välista üürileandja õigust nõuda asja tagastamise viivitamisega talle tekitatud ja üürisummat ületava kahju hüvitamist. Selle sätte kohaldamise eelduseks on üürniku kohustus asi tagastada, millele vastab üürileandja õigus nõuda asja tagastamist. Üürileandja nõue pärast üürilepingu lõppu asja tagastamiseks on oma sisult üürniku kohustuse täitmise nõue. VÕS § 108 lg. 2 p. 1 kohaselt ei või kohustuse täitmist nõuda, kui kohustuse täitmine on võimatu. Kuna ehitustellingud on varastatud, siis ei ole nende tagastamine hagejale võimalik ja hagejal ei ole kohustuse täitmise ehk ehitustellingute tagastamise nõuet. Seega ei saa aga hageja nõuda kostjalt ka ehitustellingute tagastamisega viivitamise aja eest üüri VÕS § 335 alusel. VÕS § 335 alusel esitatud nõue ei ole oma sisult samastatav saamata jäänud tulu nõudega. Hageja ei ole esitanud faktilisi asjaolusid, mis võimaldaksid tema asja tagastamisega viivitamisest tulenevat nõuet käsitleda saamata jäänud tulu nõudena VÕS § 128 lg. 4 mõttes. Mis puudutab hageja nõuet tellingute maksumuse hüvitamiseks 94.486, 95 krooni ulatuses, siis ei saa nõustuda kostja väitega, nagu ei vastutaks ta hagejale tellingute kaotsiminekuga tekitatud kahju eest. Maakohus leidis õigesti, et kostja vastutab VÕS § 334 lg. 2 lause 1 alusel, mille kohaselt üürnik vastutab üüritud asja hävimise, kaotsimineku ja kahjustumise eest, mis toimus ajal, kui asi oli üürniku valduses, kui ta ei tõenda, et hävimine,

kaotsiminek või kahjustumine toimus asjaoludel, mis ei tulenenud temast või isikutest, kellele ta asja kasutamise lepinguga kooskõlas üle andis. Pooltel ei ole vaidlust, et tellingud läksid kaotsi kostja ehitusobjektilt, seega kostja valduses oleku ajal. Vastutusest vabanemiseks peaks kostja seega tõendama, et tellingud läksid kaotsi asjaoludel, mis ei tulenenud temast. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et niisuguseid asjaolusid ei ole kostja tõendanud. Ainuüksi asjaolust, et varguse panid eelduslikult toime kolmandad isikud ja selle kohta on alustatud kriminaalmenetlust, kostja vastutusest vabanemiseks ei piisa. VÕS § 276 lg. 2 kohaselt peab üürnik asja kasutama hoolikalt ja vastavalt sihtotstarbele, millest üürileandmisel lähtuti. Kostja ei ole tuginenud vaidluses asjaoludele, millest nähtuks, et ta üüritud asja puhul oma hoolsuskohustust täitis, sealhulgas ei ole kostja esile toonud, milliseid meetmeid võttis ta selleks, et vargust vältida, niisuguste asjaolude tõendamisest rääkimata. Samas ei saa nõustuda maakohtu otsuse järeldusega, nagu oleks tõendatud tellingute kaotsiminekuga tekitatud kahju suurus. Nii on hageja ise esitanud selle kohta erinevaid andmeid, väites esialgses hagiavalduses kahju suuruseks 56.353, 50 krooni (tl. 4) ja hagiavalduse täpsustuses 94.486, 95 krooni (tl. 29), ilma et oleks sedavõrd suurt erinevust kuidagigi põhjendanud. Ka hageja poolt hagiavalduse lisana esitatud varastatud tellingute soetamismaksumuse kalkulatsioonis (tl. 14) ning hageja poolt ühepoolselt koostatud kahjukäsitlusaktis (tl. 36) esitatud andmed erinevad nii kaotsiläinud tellingute liikidelt, koguselt, hindadelt kui maksumuselt. Ka neid erinevusi ei ole hageja kuidagigi põhjendanud. Hagi täpsustuses esitatud maksumuse tõendamiseks on hageja esitanud üksnes AS-i Mecro arve-saatelehe kaupade ostmise kohta 2002. a. (tl. 33), kuid arve ei ole vaidlusaluste tellingutega üheselt seostatav ja hageja kahjukäsitlusaktis (tl. 36) toodud hinnad real juhtudel ei ühti esitatud arvel märgitud hindadega. Nii sisalduvad aktis, näiteks, 2 raami hinnaga 758, 47 krooni, 70 töölava hinnaga 335, 72 krooni ja 6 klambrit hinnaga 48, 66 krooni, niisuguseid kaupu niisuguste hindadega aga arve-saateleht ei sisalda. Mingeid muid tõendeid kahju suuruse tõendamiseks ei ole hageja esitanud. Lisaks sellele esitas kostja hageja nõudele vastuväite selle kohta, et tegemist oli vanade tellingutega ja seega ei peaks kostja hüvitama hagejale uute tellingute soetamisväärtust. VÕS § 132 lg. 1 lause 2 kohaselt, kui asja väärtus oli hävimise või kaotsimineku hetkel, võrreldes uue samaväärse asja väärtusega, oluliselt vähenenud, tuleb väärtuse vähenemist kahjuhüvitise määramisel mõistlikult arvestada. Vastuolus TsMS § 442 lg. 8 lauses 2 sätestatuga ei märkinud maakohus otsuse põhjenduses, miks ta kostja vastuväitega ei arvestanud. Vaidlustatud otsusest ei nähtu samuti, miks ei ole kohus arvestanud kostja nende vastuväidetega, mis puudutasid hageja poolt hagisumma ulatuslikku muutmist ja kahju suuruse tõendamatust, sealhulgas kostja väiteid hageja poolt esitatud arve fiktiivsuse kohta. Kahju suuruse tõendamata jätmine võiks iseenesest tuua kaasa hagi rahuldamata jätmise, kuid arvestades asjaolu, et üürilepingu rikkumisega (üüritud eseme tagastamata jätmisega) on hagejale vaieldamatult varalist kahju tekitatud ja maakohus pidas hageja poolt väidetud kahjusummat tõendatuks, ilma et ta oleks teinud hagejale ettepanekut täiendavate tõendite esitamiseks (TsMS § 230 lg. 2 lause 2 ja § 392 lg. 1 p. 4 ning lg. 3), ei oleks hagi rahuldamata jätmine apellatsiooniastmes täiendavate tõendite esitamise võimaluseta hageja suhtes õiglane. Apellatsioonimenetluses ei ole võimalik täita eelmenetluse ülesandeid. Selles menetluses ei oleks võimalik uute tõendite arvestamine väljaspool TsMS § 652 lõigetes 2 ja 3 sätestatut, osundatud normides märgitud asjaolusid aga ei esine. Menetluskulud tuleb maakohtul jaotada vastavalt asja läbivaatamise lõplikule tulemusele.

Margo Klaar

Urmas Reinola

Malle Seppik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.