2-07-1900/4 - Muud - Muud seaduses hagita asjana sätestatud tsiviilasjad - Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja - lahend.ee

II Hageja nõue ja põhjendused Hagiavalduse kohaselt maksis kostja hagejale 2006.aasta augusti ja septembrikuu eest vähem palka kui algselt kokku lepiti. Poolte vahel oli suuline kokkulepe, et Eestis töötamisel on hageja tunnitasu 80.00 krooni ning Soomes (Ahvenamaal) 135.00 krooni, millest 500.00 krooni on päevaraha. 2006.juulis aktsepteeris kostja vastavat kokkulepet. Augustis töötas hageja Eestis 147 tundi ja Soomes 14 tundi ning septembris Soomes 24 tundi. Soome sõites andis kostja hagejale lähetuskulu 3 000.00 krooni. 05.09.2006 – 13.09.2006 viibis hageja sunnitult palgata puhkusel. Peale seda lõpetasid pooled töölepingu kokkuleppel. Kuna hageja töötas kostja juures 2 kuud, siis on tal õigus saada puhkusehüvitust. Hageja arvutuste kohaselt oleks kostja pidanud hagejale tasuma kokku 13 721.50 krooni (neto), kuid kostja tasus üksnes 7 386.00 krooni (neto). Eeltoodu alusel palub hageja kostjalt välja mõista vähem makstud töötasu summas 8 231.00 krooni ja puhkusehüvituse summas 759.40 krooni. Samuti palub hageja jätta menetluskulud kostja kanda. Sisulisel kohtuistungil jäi hageja esindaja esitatud nõude ja põhjenduste juurde ning lisas, et nii juulis, augustis kui septembris täitis hageja ühesuguseid tööülesandeid. Seega on arusaamatu, miks lisatasud on niivõrd erinevad. III Kostja seisukoht Kostja hagi ei tunnista. Hageja töötas kostja juures töölepingu alusel 06.07.2006 – 14.09.2006. Tööleping lõpetati hageja algatusel TLS § 79 alusel. Esitatud hagiavaldus on alusetu ja ebaõige ning hageja väited ja põhjendused on pahatahtlikud. Hagejale on välja makstud kõik saadaolevad summad, s h 2006.aasta augusti ja septembrikuu töötasu ning kasutamata puhkuse hüvitus. Hageja palgatingimused olid kokku lepitud töölepingus, mille kohaselt oli hageja põhipalk Eesti Vabariigis kehtiv miinimumpalk. Kostja võis maksta sõltuvalt töötulemustest ka lisatasu töölepingus nimetatud juhtudel, kuid ei olnud selleks kohustatud. Konkreetset tunnihinda ja välislähetuse päevaraha summas 500.00 krooni hagejaga kokkulepitud ei ole. Asjaolul, et erinevatel ehitusobjektidel on erinev töö maht, töö sisu, objekti eelarve, ei ole ka võimalik ja põhjendatud konkreetse tunnihinna määramine. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 22.12.2000 määrusele nr 453 tasus kostja hagejale välislähetuse päevaraha summas 350.00 krooni. Samuti pole kostja hagejale maksnud lähetuskulu 3 000.00 krooni. 30.08.2006 kassa väljamineku orderilt nähtub, et makstud summa oli töötasu avanss. Palgata puhkuse avalduse kirjutas aga hageja ise seoses alkoholiprobleemidega. Eeltoodu alusel palub kostja jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Sisulisel kohtuistungil jäid kostja esindajad esitatud seisukohtade juurde ja lisasid, et hageja väited on vastuolulised. Kostja püüdis lisatasu maksmise näol hoida töötajate palka konkurentsivõimelisena. Palgatingimusi ei saa tõendada tunnistajate ütlustega ja töötasu ühepoolne muutmine on keelatud. IV Kohtu seisukoht Kohus, kuulanud ära poolte seisukohad ja tunnistajate EG, RA, UM ja RJ ütlused ning uurinud ja hinnanud kogutud tõendeid kogumis, leiab, et hagi rahuldamisele ei kuulu.

Antud asjas aga väidab hageja, et tegelikkuses oli tööandjaga kokku lepitud teistsugune töötasu põhipalga osas, kui see on kirjas töölepingu p-s 3.1. Lepingu p 3.1 kohaselt oli töötaja palk vastavuses Eesti Vabariigis kehtiva miinimumpalga määraga. Hageja väidete kohaselt oli temaga aga enne tööle asumist kokku lepitud töötasu 80.00 krooni tunnis (bruto). Enne teiste väidete/vastuväidete analüüsimist teatab kohus, et ta ei nõustu hageja esindaja ja töövaidluskomisjoni seisukohaga nagu ei olekski pooltevahelises kirjalikus töölepingus töötaja põhipalga suurust kindlaks määratud. Lepingu p 3.1 ei sisalda tõepoolest numbriliselt põhipalga suurust, kuid sisaldab viidet Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud miinimumpalgale. TVK protokollist nähtub, et tööandja esindaja on 27.11.2006 istungil selgitanud, miks selliselt on leping sõnastatud --- „meil on ligi 70 töötajat, ei jõua iga aasta parandusi teha töölepingutesse“. Ka nähtub hageja selgitustest ja tunnistajate ütlustest, et pooled said lepingu nimetatud punktist üht viisi aru --- kirja pandu all peeti silmas Vabariigi Valitsuse poolt iga-aastaselt määratavat miinimumpalka (aastal 2006 oli selleks 3000.00 krooni kuus). Hetkel ei oma tähtsust, kas 3000.00 krooni maksmist peeti silmas igakuiselt põhipalgana (nagu on tööandja seisukoht) või ainult ajal, kui tööandjal ei oleks olnud töötajale tööd anda (nagu on hageja ja tunnistajate seisukoht). Nimetatud seisukohtade osas võtab kohus oma seisukoha otsuses allpool. Hetkel omab tähtsust asjaolu, et pooled mõistsid lepingu p-s 3.1 kirja pandut rahasumma suuruse ja perioodi osas sarnaselt --- 3000.00 krooni kuus. Seega vastab nimetatud punkt ka palgaseaduse (PalS) § 2 lg-le 2 ja § 31 lg-le 1, millede kohaselt on põhipalk töölepingus või õigusaktis kindlaks määratud tunni-, päeva-, nädala- või kuupalgamäära alusel arvutatud palk, ning palgaarvestusaeg, palga maksmise kord ja tähtajad määratakse kindlaks kollektiivlepingus, töösisekorras eeskirjas või töölepingus. Lepingu tõlgendamisel lähtub kohus võlaõigusseaduse (VÕS) §-st 29, mille lg 3 kohaselt kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse tingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Sama sätte lg 8 kohaselt tuleb lepingu tingimuste tõlgendamisel eelistada tõlgendust, mille kohaselt lepingutingimus on seaduslik või kehtiv, kui seadusest ei tulene teisiti. Asja sisulise arutamise tulemusena on kohus seisukohal, et hageja ei suutnud kohtu jaoks piisava veenvusega ära tõendada pooltevahelist tegelikku kokkulepet põhipalgas 80.00 krooni tunnis (brutos). Kuigi tulenevalt töösuhte iseloomust on reeglina alust pidada töötajat selles suhtes nn nõrgemaks pooleks, kelle õigused vajavad enam riigipoolset kaitset, kui tööandja õigused, kehtib tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-st 230 tulenev tõendamise kohustus menetluses osalevale töötajale samal määral, kui kõigile teistele menetlusosalistele. Nimetatud sätte lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Vastavalt TsMS-i § 232 lg-le 1 hindab kohus kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Sama sätte lg 2 kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Antud asjas pooltevahelised sellesisulised kokkulepped puuduvad. Kohus lähtus siseveendumuse kujundamisel kogumis järgmistest tõenditest ja nendega tõendamist leidnud asjaoludest: • 02.11.2006 TVK-le esitatud avalduses (TVK t lk 1) väitis hageja, et „tunnitasu suurus määrati suusõnaliselt Tartus objektil ( XXX) meister R ja kõigi meeste (minu, E G , U M , R A ) ühisel kokkuleppel. Selleks sai 80.00 tund.“; • 27.11.2006 TVK istungil väitis hageja, et „oli kokku lepitud tunnitasu neto suurus 80.00 krooni“ (protokoll TVK t lk 36-38); • kohtusse esitatud hagiavalduses on hageja väitnud, et „kokku sai lepitud, et minu ja Urmas M tunnitasud on 80.- tund“ (t lk 21-23); samas esitatud arvestusest nähtub, et tegemist oli tasuga brutos; sama nähtub ka kohtumenetluses hilisemalt esitatud nõude

Loetletud tõendite/asjaolude alusel on kohus seisukohal, et veenvalt ja üheselt ei leidnud tõendamist, kas ja kui, siis kellega ja millises suuruses tegelikult oli hagejal ja tunnistajatel kokkulepe teistsuguses põhipalgas, kui oli kirjas poolte poolt allkirjastatud töölepingutes. Kohus nõustub kostja seisukohaga, et hageja on oma väiteid kokkulepitud tasu suuruse kohta menetluse käigus muutnud (algselt 80.00 krooni tund täpsustamata kas netos või brutos, siis aga netos ja alles kohtumenetluses brutos). Ka ei selgu tunnistajate ütlustest üheselt, kas kokkulepitud tunnitasu pidi saadama kätte või tuli sealt arvestada maha ka maksud. Tunnistaja R.J eitab igasuguseid palgakokkuleppeid ja sellesisulisi läbirääkimisi töötajatega. Juulikuu eest saadud palka hageja ei vaidlusta ja sellelt palgalipikult nähtub põhipalga suurus vastavalt kirjalikult sõlmitud lepingu p-le 3.1. Lisaks ei leidnud tõendamist, et R.J oleksid olnud kas seadusest tulenevad või tööandja volitused palgatingimustes tööandja nimel kokkuleppimiseks. Kohus on seisukohal, et olukorras, kus hageja väidet kokkuleppe kohta kinnitavad isikud, kes ise on otseselt kohtulahendi sisust huvitatud (kõigil tunnistajatel on Harju Maakohtus menetluses analoogsed nõuded) ning kohtule ei ole esitatud ühtki hageja väidet kinnitavat muud tõendit (dokumentaalset või sellise tunnistaja ütlusi, kes asjaga ise seotud ei ole), ei saa selliste tõendite kogum anda kohtule piisavat veenvust lükata ümber hageja enda poolt vabatahtlikult allkirjastatud töölepingus kokkulepitu ja juulikuus ka hageja poolt tegelikult saadu. Kohus on asja arutamise ja tõendite hindamise käigus analüüsinud tekkinud olukorda ja püüdnud aru saada, millest võis töötajatel, sealhulgas hagejal, tekkida arusaam, et nende töötasuks pidigi olema igakuiselt sama summa, mille nad said kätte juulikuu eest (hageja puhul umbes 80.00 krooni tunnis) ja on seisukohal, et sellise olukorra tekkimisele aitas kindlasti kaasa tööandja juhatuse liikme tegevusetus, kes lubas uued töötajad tööle asuda ilma, et oleks kas siis isiklikult või volitatud esindaja kaudu kõik töölepingu kohustuslikud tingimused töötajatega mõlema poole jaoks üheselt mõistetavalt läbi arutanud. Kohus ei välista, et töötajatel võis olla kas siis R.J või kellegi teisega kas enne tööle asumist või töötamise ajal jutuks konkreetse tööandja juures töötavate ehitustööliste keskmistest töötasudest. Kuna töötaja jaoks on esmatähtis see raha, mille ta kätte saab, on inimlikult mõistetav, et tähelepanu ei pööratud sellele, kas ja kui, siis millise osa moodustab keskmisest palgast põhipalk ja millise lisatasud ning et lisatasud on palgas muutuv suurus. Kostja juhatuse liikme selgituste kohaselt kohtuistungil nimelt lisatasudega hoitakse

2.Eelpool jõudis kohus järeldusele, et tõendamist leidis, et töölepingu sõlmimisel leppisid pooled kokku põhipalga suuruses, mis vastas tol ajal Eesti Vabariigis kehtinud miinimumpalgale, milleks oli 3000.00 krooni. Hageja väite kohaselt lepiti välislähetusse minnes tööandjaga kokku uues tunnihinnas, milleks oli 135.00 krooni ja milline sisaldas ka päevaraha suuruses 500.00 krooni päev. Seega pidi toimuma poolte vahel sõlmitud töölepingu muutmine p 3.1 osas, kuna töölähetusse saatmine/minek iseenesest ei too kaasa töölepingu muutumist. Kohus on asja sisulise arutamise tulemusena seisukohal, et jällegi ei leidnud hageja väide veenvat tõendamist. Antud otsuse punktis analüüsib kohus vaid võimalikku põhipalga suuruse muutmise kokkulepet. Lähetuse päevaraha suurust ja muid välislähetusega seonduvate asjaolude analüüs sisaldub otsuse järgmises punktis. Vastavalt TLS § 59 lg-le 5 on töölepingu muutmine lubatud vaid poolte kokkuleppel. Sama sätestab palgatingimuste osas PalS § 4 lg 1. Tööleping ei sisalda viiteid muutmise kohta. Kostja on eitanud igasugust kokkulepet palgatingimuste muutmiseks seoses töötajate töölähetusse saatmisega. Hageja on väitnud selles osas järgmist: „tunnihind lepiti kokku AJiga vahetult enne ärasõitu Kosel“ (TVK t lk 1 pöördel); ka hagiavalduses (t lk 21-23) on hageja kinnitanud, et „hindade suhtes pidime kokku leppima Kosel enne laevale minekut ja et „seal ootas meid AJ, kellega siis hindades kokku leppisime“; kohtuistungil (protokoll t lk 95-96) kinnitas hageja, et tema teada tunnihinna 135.00 krooni ja päevaraha 500.00 krooni pakkus välja R.J , kui helistas 29.08.2006 E.G telefonile ja teatas, et 30.08 on vaja Soome minna; 500.00 krooni pidi sisalduma 135.00 kroonise tunnihinna sees; järgmisel päeval kontoris kinnitas A.J tunnihinda 135.00 krooni. Hageja poolt esitati oma väite tõendamiseks järgmised tõendid: • tunnistaja E.G ütlused, millede kohaselt ütles samuti numbrid 135.00 ja 500.00 välja R.J 29.08 toimunud telefonikõne ajal, kui juures viibisid lisaks R.A ja U.M veel R.A abikaasa; hageja juures ei viibinud, kuid talle helistati ja teatati pakkumisest; • tunnistaja R.A ütlused, millede kohaselt helistas 29.08 R.J G ja pakkus Soomes tunnihinnaks 135.00 krooni, sealhulgas 500.00 krooni päevaraha; • tunnistaja U.M ütlused, millede kohaselt leppisid tunnitasu 135.00 krooni ja päevaraha 500.00 krooni kokku Ga J telefoni teel, kusjuures summad ütles Juhkam; kokku lepiti 135.00 krooni tunnis, millele lisandub 500.00 krooni päevaraha ja 135.00 krooni pidi puhtalt kätte jääma. Kostja esitas tõendina R.J ütlused, kes möönab, et võis telefoni teel öelda, kuhu vahemikku summaarselt tasu koos lähetustasuga võib jääda, aga midagi konkreetset ta firma nimel kokku ei leppinud; ta võis mingeid summasid mainida, mis võisid olla 90.00 kroonist ja edasi, aga ta ei olnud pädev mingeid summasid kokku leppima.