2-07-1900/11 - Tööõigus - Töövaidluskomisjoni läbinud - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

Maakohtu otsus 05.06.2007 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Otsuse põhjendustel puudub poolte vahel puudub, et kirjalik tööleping sõlmiti nädal peale tegelikku tööle lubamist. Leping allkirjastati 14.07.2006. TLS § 28 lg 2 kohaselt on tegelik tööle lubamine tööandja poolt võrdsustatud töölepingu sõlmimisega, sõltumata töölepingu vormistamisest. Sellisel juhul vormistatakse tööleping kirjalikult tingimustel, mida tegelikult kohaldati. Lepingu p 3.1 ei sisalda numbriliselt põhipalga suurust, kuid sisaldab viidet Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud miinimumpalgale. Aastal 2006 oli selleks 3 000 kr. kuus. Tulenevalt töösuhte iseloomust on reeglina alust pidada töötajat nn. nõrgemaks pooleks, kelle õigused vajavad enam riigipoolset kaitset, kui tööandja õigused, kuid hageja ei suutnud tõendada pooltevahelist kokkulepet põhipalgas 80 kr. tunnis (brutos). Tunnistajate ja kohtule esitatud tõendite alusel ei leidnud üheselt tõendamist, kas ja kui, siis kellega ja millises suuruses tegelikult oli hagejal ja tunnistajatel kokkulepe teistsuguses põhipalgas, kui oli kirjas poolte allkirjastatud töölepingus. Kohus ei saanud pidada tunnistajate ütlusi piisavalt veenvateks, kuna hageja väiteid kokkulepete kohta kinnitavad isikud, kes ise on otseselt kohtulahendi sisust huvitatud (kõigil tunnistajatel on Harju Maakohtus menetluses analoogsed nõuded). Juulikuu eest saadud palka hageja ei vaidlusta. Palgalipikult nähtub põhipalga suurus vastavalt kirjalikult sõlmitud lepingu p-le 3.1. Nii hageja kui tunnistajad on kinnitanud, et lugesid lepinguteksti läbi, küsisid p 3.1 kohta selgitust, said selle sekretärilt ja kirjutasid alla. Sellest võis järeldada, et töötajad said aru, et nende töötasu suurus kujuneb mitte põhipalgast, vaid lisatasudest. Nimetatud asjaolu aga ei muuda lepingu p-s 3.2 kokkulepitud lisatasu põhipalga osaks. Kui tööandja esindaja andis lepingute allkirjastamisel töötajatele selgituse, et p 3.1 märgitud põhipalk garanteeritakse neile ajal, kui tööd ei ole, siis vastab selle sisu PalS § 20 lg-le 2 ja § 23 lg-le 1, millised reguleerivad tasustamist mitte töötaja süül tekkinud tööseisaku puhul, ja puudub alus süüdistada tööandjat pahatahtluses või töötaja eksitamises. 2(4)

1.Tööleping ei sisalda viiteid muutmise kohta. Kohtule esitatud tõendite ja tunnistajate ütluste alusel ei leidnud tõendamist pooltevaheline kokkulepe vaidlusaluse lähetuse ajal muus suuruses päevaraha maksmiseks, kui seda sätestab Vabariigi Valitsuse poolt 22.12.2000 vastuvõetud määrus nr 453 Töölähetuse kulude hüvitiste ja päevaraha määrad ning nende maksmise tingimused ja kord. Nimetatud määruse § 4 kohaselt on tööandja kohustatud hüvitama töötajale dokumentaalselt tõendatud sõidu- ja majutuskulud ning muud lähetusülesande täitmisega seotud kulud ning maksma töölähetuses oldud aja eest päevaraha vähemalt nimetatud määruses sätestatud alammäärade ulatuses. Päevaraha alammäärad on reguleeritud §-s 10, mille kohaselt on nimetatud alammääraks välislähetuse puhul 350 kr. päevas. Poolte vahel puudus vaidlus, et nimelt selles ulatuses on lähetuses viibitud päevade eest hagejale ka tasutud. Samuti ei leidud tõendamist hageja väide nagu oleks 30.08.2006 tema ja tema kaastöötajate poolt saadud 3 000 kr. näol olnud tegemist lähetustasu avansiga, mitte aga töötasu avansiga nagu nähtub vastavalt kassa väljamineku orderilt. Hageja ei ole vaidlustanud, et ta on nimetatud orderi allkirjastanud. Apellatsioonkaebus Apellant palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus hagi rahuldamiseks. Apellant leiab, et maakohus on ebaõigesti tuvastanud apellandi palgamäära suuruseks 3 000 kr. kuus, jättes põhjendamatult arvestamata hageja tõendatud väited, et kokkulepitud tunnitasuks oli 80 kr. ja välislähetuses 135 kr. tund, millest 500 kr. oli päevaraha. Hageja palgamäära tuvastades on maakohus tõendeid valikuliselt hinnanud ja rikkunud sellega TsMS § 232 lg 1 ja 2 sätestatut. Kohus lähtus töötasu suuruse tuvastamisel vaid kostja esitatud tõenditest, jättes täielikult arvestamata tunnistajate ütlused. Samuti hageja väited, et väidetav lisatasu maksti tavapäraste tööülesannete täitmise eest ja selle suurus esimesel palgapäeval vastas täpselt hagejaga kokkulepitud põhipalgale 80 kr. tund. Ebaõige on kohtu järeldus selle kohtu, nagu oleks hageja menetluse jooksul muutnud oma ütlusi kokkulepitud tasu suuruse kohta. Menetluse käigus võis muutuda vaid hageja selgitus kokkulepitud tasu maksmises, kas siis brutos või netos. Riigikohus on oma otsuses 3-2-1-124-05 asunud seisukohale, et kui poolte kokkulepet usaldusväärsete kirjalike tõendite alusel tuvastada ei saa, tuleb töötasu kindlakstegemisel lähtuda mõistlikust töötasu määrast, mida sama tegevusala ettevõtted tavapäraselt sama kvalifikatsiooniga töötajatele maksavad. Antud juhul ei saa kirjalikku töölepingut, mis sisaldas alampalgamäära ja sõlmiti alles nädal peale töösuhete kestmist ning tööandja kui töösuhte tugevama poole ühepoolseid dokumente kuidagi pidada usaldusväärseteks kirjalikeks tõenditeks, millega tuvastada töötaja ja tööandja tegelik palgakokkulepe. Tööandja vastuolulised ja erinevad seisukohad lisatasude arvutamise alustest ja maksmise põhjustest viitavad pigem asjaolule, et tegemist on alusetu lisatasuga ja see tuleb lugeda põhipalga osaks. Kostja ei ole selgitanud, mille eest ja millistel alustel maksti lisatasu 3(4)

juulikuu eest. Apellant leiab, et kuna juulikuu eest lisatasusid maksti tavapäraste tööülesannete eest, siis on põhjendatud asuda seisukohale, et tegemist on sisuliselt põhipalgaga. Jaanus Kalli ja tööandja Greentec OÜ poolt sõlmitud kirjalikus töölepingus ei olnud palgamäära suurust summana kokku lepitud, vaid on viidatud Vabariigi Valitsuse kehtestatud miinimumpalga määrale. Seega, sõnastades töölepingu p 3.1 üldsõnaliselt, ei ole tööandja järginud Eesti Vabariigi töölepingu seaduses ja palgaseaduses sätestatud palga suuruse fikseerimise kohustust. Lisaks jääb kohtuotsusest arusaamatuks, kes lubas hageja tööle Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud alampalgaga. Maakohus on rikkunud TsMS § 229 lg 2 sätestatut, lugedes tõendiks kostja seadusliku esindaja antud seletuse. Tõendiks saab tsiviilasjas olla vaid vande all antud seletus. Apellant ei nõustu kohtu seisukohaga, et 30.08.2006 hagejale enne välislähetust makstud 3 000 kr. oli töötasu avanss. Arusaamatuks jääb kohtu käsitlus palga avansi summast, mis on sama suur kui töötaja väidetav põhipalk. Vastavalt PalS § 27 oli kostjal seadusest tulenev kohustus maksta lähetusavanssi. Palgaavansi maksmine saab toimuda vaid töötaja kirjaliku avalduse alusel. Vastus apellatsioonkaebusele Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leidis, et kaebuse rahuldamiseks puudub alus. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja TsMS § 654 lg.6 kohaselt ei pea vajalikuks neid korrata. Alusetud on apellandi väited menetlusõigusnormide rikkumise kohta kohtu poolt tõendite hindamisel. Maakohus on kooskõlas TsMS § 442 lg.8 põhjendanud, miks ta ei loe teistsugust palgakokkulepet, kui on töölepingus, tõendatuks ja miks ta hageja tunnistajate ütluste ja muude tõenditega ei arvesta. Õige on ka maakohtu seisukoht, mille kohaselt töölepingus oli piisava täpsusega kokku lepitud hageja põhipalgamäär (Eestis kehtiv miinimumpalk). Seega ei ole tegemist olukorraga, kus tööleping on sõlmitud töötaja tööle lubamisega ja temaga kirjalik tööleping on jäänud sõlmimata. Töölepingus oli ka kokku lepitud, et sõltuvalt töötaja töötulemustest võib tööandja maksta töötajale lisatasu. Seega ei tõenda töötajale suurema tasu maksmine kokkulepet palgamäära osas töölepingu muutmiseks. Muuseas võib tööandja, sõltumata töölepingu tingimustest, ühepoolselt maksta töötajale töö eest suuremat tasu, kui töölepingus märgitud, ja see anna töötajale õigust nõuda suurema tasu maksmise jätkamist.