Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

lepingu. Lepingu p 1.1 kohaselt on lepingu objektiks hageja poolt kostjale osutatavad tasulised heitvete kanalisatsiooniteenused. Kostja kanalisatsioonirajatiste liitumispunkt hagejale kuuluva kanalisatsioonisüsteemiga asub Tallinna linna haldusterritooriumil. Lepingu p 1.3 kohaselt kohustuvad pooled täitma Tallinna kanalisatsioonisüsteemi juhitud heitvete proovide võtmise, saasteastme ja hinnalisandite määramise juhendi tingimusi. Juhend kinnitati Tallinna Linnavalitsuse 31.01.1992 määrusega nr 19. Lepingu p 8.1.4 kohaselt on juhend lepingu lahutamatuks osaks. Lepingus kostja kinnitas, et ta on juhendiga tutvunud. Juhendi p 3 kohaselt koosnevad kanalisatsiooniteenuste tariifid: 1) põhitariifist (kanalisatsiooniteenused – heitvee ärajuhtimine, puhastamine); 2) hinnalisandist (saastemaksu kompenseerimiseks); 3) hinnalisandist LPK (lubatud piirkontsentratsioon) ületamise eest. Juhendi p 5 ja lisa 1 kohaselt grupeeritakse abonendid tariifi määramisel kaheksasse saastegruppi vastavalt heitvee saasteastmele (tl 23). Juhendi p 7 kohaselt määratakse LPK ületamise korral täiendav tasumisele kuuluv hinnalisand ehk ülereostustasu. Ülereostustasu suurus on toodud Tallinna Linnavalitsuse määrusega iga-aastaselt kinnitatavas Tallinna ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni põhitegevuspiirkonna veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise hindades. Kostja poolt kanalisatsioonisüsteemi juhitud heitvesi sisaldab proovide kohaselt aeg-ajalt saasteaineid LPK ületavas mahus, mistõttu on tegemist saastegruppidesse 4-8 kuuluva heitveega. See tõi kostjale kaasa ülereostustasu maksmise kohustuse. Kostja tasus ülereostustasu 1998-2003 toimunud ülereostuse eest. Alates 2004.a kostja hagejale ülereostustasu ei maksnud. Seisuga 13.02.2006 on kostja jätnud hagejale tasumata ülereostuse puhastamise eest 1 675 673,66 krooni ja viiviseid 608 754,72 krooni. 27.09.2004 sõlmisid hageja, kostja ja OÜ BREM Kinnisvarahooldus heitvee ärajuhtimise teenuste eest tasumise kokkuleppe, mille kohaselt OÜ BREM Kinnisvarahooldus pidi täitma kostja eest viimasele lepingust tulenevad maksekohustused. Hageja saatis kostjale ja OÜ-le BREM Kinnisvarahooldus teatise lepingust tuleneva võlgnevuse kohta ning selgitas, et kui OÜ BREM Kinnisvarahooldus võlgnevust ei maksa, lõpetab hageja kokkuleppe. Võlgnevusi hagejale ei tasutud ning 14.04.2005 teatas hageja kokkuleppe p 9 alusel selle lõpetamisest. Hageja esitas kostjale kokkuleppe p 12.1 alusel nõude tasuda võlgnevus. Kostja palus hagejalt võlgnevuse lahendamiseks lisaaega. Hageja võimaldas kostjale lisatähtaja, kuid kostja võlgnevust ei tasunud. 30.11.2005 tasus kostja ülereostustasu arve nr 2005229839 osaliselt summas 52 438,25 krooni. Tasumisest hoolimata leidis kostja, et hageja ei tõendanud, et tegemist on saastegruppidesse 4-8 kuuluva heitveega. Kostja poolt 2004.a ja 2005.a esitatud ülereostustasu maksmisest keeldumise põhjendus on alusetu. Hageja kliendiks on kostja, mitte kostja klientideks olevad isikud. Kostjal oli võimalik puhastada heitvesi enne hagejale üleandmist ise või leppida kokku selle puhastamine oma klientide poolt. Kostja oleks võinud teostada ise oma klientide juures mõõtmisi. Kostjal oli võimalus mõjutada Viimsi kohalikku omavalitsust kehtestama ülereostustasu regulatsiooni. Vaidlusalusel perioodil pidi kostja lepingu kohaselt tasuma hagejale heitvee ärajuhtimise teenuse eest 5,49 kr/m3. Samas küsis kostja oma klientideks olevatelt füüsiliste isikutelt sama teenuse eest 12,30 kr/m3 ning juriidilistelt isikutelt 18,90 kr/m3. Ebatõepärane on kostja väide, et hagejale tasutavad summad muutsid tema äri mittetasuvaks. Kostja väidetavad raskused ei oma tähendust küsimuses, kas kostja peab ülereostustasu maksma. ”Analüüs 2004.a augusti kohta” ei ole dokumentaalne tõend. Kostja kanalisatsioonirajatiste liitumispunkt asus Tallinna haldusterritooriumil. Kuna hageja jaoks on kliendiks kostja ja kostja annab heitvee üle hageja kanalisatsioonisüsteemi Tallinnas, kehtivad õigussuhtele Tallinna linnas kehtivad õigusaktid. Hagejat ei puuduta, kuidas on ülereostustasusse puutuv reguleeritud Viimsi vallas. Hagejale kuuluvas Paljassaare puhastusjaamas on ülereostustasu

2(14)

laadset tasu küsitud ja makstud juba alates 1980.a. Alates 01.01.2007 rakendatakse ülereostustasu Paljassaare veepuhastusjaamas ka AS Viimsi Vesi poolt üleantud reovee puhastamisel. Hageja ja AS Viimsi Vesi vahelise kokkuleppe p 10 kohaselt tuleb alates 01.01.2007 AS-il Viimsi Vesi maksta hagejale ülereostustasu olenemata sellest, kas vastav regulatsioon on Viimsis kehtestatud. Poolte tahe oli suunatud juhendis sätestatud ülereostustasu regulatsiooni kohaldamisele. Põhitariif kujundati arvestusega, et heitvee reostusaste ulatub kuni kolmanda saastegrupini. Alates neljandast saastegrupist kaetakse kulutused ülereostustasuga. Lepingus pole viiteid, et kanalisatsiooniteenuste hind sisaldab võimalikku ülereostustasu. Kui pooltel oleks olnud tahe lugeda hinnalisand LPK ületamise eest kaetuks kanalisatsiooniteenuste hinnaga, oleks pooled pidanud seda lepingus sätestama. 2002.a lepingu lisas 2 kasutatud sõna „reotariif“ ei sisalda hinnalisandit LPK ületamise eest, selle all mõeldi juhendi p-s 3 nimetatud ”põhitariifi”. Hagejal ei olnud lepingut sõlmides võimalik ette näha, kui tihti, kas ja kui palju LPK-d ületatakse, mistõttu ei olnud võimalik ülereostustasu kanalisatsiooniteenuste hinnas kajastada. Kostja seisukoht, et kanalisatsiooniteenuste hind sisaldas ülereostustasu, on vastuolus poolte varasema praktika ja kostja varasemate kirjalike seisukohtadega. 01.01.2006 jõustunud Ühisveevärgi ja kanalisatsiooni seaduse (ÜVVKS) § 14 lg 31 ei sätesta kohalikule omavalitsusele kohustust kehtestada ülereostustasu, vaid annab selle õiguse. Ükski õigusakt ei keelanud kohalikul omavalitsusel seda teha juba enne 01.01.2006 ÜVVKS § 14 alusel. Kostja väited vana ÜVVKS alusel kehtestatud Tallinna Linnavalitsuse ja Tallinna Linnavolikogu ülereostustasu puudutavate õigusaktide ebaseaduslikkuse kohta on ebaõiged. Viivise vähendamine ei ole õigustatud. Hagiavalduse esitamisel on viivis põhivõlast 2,75 korda väiksem. Kostja ei tõendanud, et viivisenõue on ebamõistlikult suur. Viivise suurus ei ole vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja palus kostjalt välja mõista põhinõudena 1 675 673,66 krooni, sissenõutavaks muutunud viivisena 608 754,72 krooni ja hagiavalduse kuupäevaks sissenõutavaks veel mitte muutund viivisena 0,1% tasumata põhinõudest päevas kuni põhinõude tasumiseni. Hageja soovis, et viivisenõude suurus ei ületaks põhinõude suurust. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Kostjal ei olnud vastuväiteid põhivõla summade osas. Kostja ei vaidlustanud ka proovide võtmist ja nende tulemusi. Kostjal ei ole kohustust tasuda ülereostustasu. Tegemist on komisjonilepinguga kuni 01.07.2002 kehtinud TsK § 402 järgi ja agendilepinguga kehtiva VÕS § 670 järgi. Kostja ei ole ÜVVKS tähenduses hageja klient, vaid teenuse vahendaja. Vahendajal on õigus saada võetud riskide eest täiendavat tasu. Lepingus puudub säte, mille kohaselt vastutab kostja kolmandate isikute tekitatud ülereostuse eest ning kokkulepe, mille kohaselt makstakse kostjale makstud nimetatud riski eest tasu. Tasu kokkuleppe puudumine viitab, et kostja ei pidanud võtma riski ülereostuse tekitajate eest ning nimetatud risk ja sellega seotud kulud jäid hageja kanda. Hageja on turgu valitsev ettevõte, mis tagab talle võimaluse sõlmida lepinguid enda jaoks võimalikult soodsatel tingimustel. Kostja esitatud 2004.a analüüsist nähtuvalt ei taga Viimsi Vallavalitsuse kehtestatud piirhinnas toodud määrades kostja kogutud ja hagejale lepingu alusel üle kantud hinna vahe kostjale ÜVVKS § 14 lg 3 toodud ja teenuse vahendamisega seotud hinnakomponentide katmist. Tallinna Linnavalitsuse kehtestatud hind ei kehti füüsiliste ja juriidiliste isikute suhtes Viimsi valla territooriumil. Viimsi Vallavalitsuse ja vallavolikogu õigusaktid ei sätesta tasu ülenormatiivse

3(14)

reostuse eest ja kostja ei saanud esitada nõuet tegeliku reostaja vastu. Kostja ei saanud võtta ette määramatuid riske, mille kohta ta juba eelnevalt teadis, et neid ei kaeta. 2006.a lõpul kehtestasid Viimsi Vallavalitsus ja Viimsi Vallavolikogu õigusaktid, mis sätestavad esmakordselt õigusliku võimaluse nõuda tasu ülereostuse eest. Viimsi Vallavolikogu 14.11.2006 määrusega nr 39 muudeti Viimsi Vallavolikogu 13.03.2001 määrusega nr 5 kinnitatud ning 14.05.2002 määrusega nr 18 ja 12.09.2006 määrusega nr 33 muudetud „Viimsi valla ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni kasutamise eeskirja“. Seda täiendati §-ga 201, mis annab ülenormatiivse reostuse mõiste ning ülenormatiivse reostuse tasu kehtestamise põhimõtted. Ülenormatiivse reostuse kehtestamine on tingitud asjaolust, et alates 01.01.2007 kehtestab hageja ülereostuse puhastamise tasu Paljassaare puhastusjaamas. Kostjal ei ole kohustust maksta hagejale ülereostuse tasu. Pooled kohustusid täitma lepingu ning AS Tallinna Vesi ühisveevärgi ja kanalisatsiooni kasutamise eeskirja. Lepingu osaks olevad eeskiri ja juhend on kohaldatavad vaid osas, milles leping ei sätesta teistsugust regulatsiooni. Lepingu p 3.1 kohaselt leppisid hageja ja kostja kokku, et kanalisatsiooniteenuste hind on toodud lepingu lisas 1. Lepingu lisa 1 kohaselt koosneb heitvee hind järgmistest komponentidest: energia, töötasu, heitvee puhastusjaama kulud, müügikulud, üldkulud, saastemaks, investeeringud. Lepingus puudub kokkulepe, et kanalisatsiooniteenuse hinnale lisandub ülereostustasu. Lepingu p 3.1 sõnastus, milles lepiti kokku kanalisatsiooniteenuse hinnas, viitab, et lepiti kokku lõpphinnas. Lisas nr 2 kasutavad pooled mõistet „tariif“, mis juhendi p 3 kohaselt peab sisaldama kõiki kulutusi ning on lõpphind. Juhend ei kehtesta hinnalisandi summat ülereostuse eest. Hinnalisandi summa kehtestasid 31.01.1992 määruse p-d 1 ja 11, määrus tervikuna ei ole aga lepingu lisa. Määruse p-d 1 ja 11 tunnistati kehtetuks Tallinna Linnavalitsuse 03.04.1992 määrusega, mis tunnistati kehtetuks 22.10.1993. Kanalisatsiooniteenuste lepingu sõlmimise päeval kehtestas kanalisatsiooniteenuste hinnad Tallinna Linnavalitsuse 14.03.1997 määrus nr 21, millega kehtestatud hinnalisand ei olnud kostjale kohustuslik. Kostja eraõigusliku isikuna ja teenuse vahendajana ei saanud endale võtta põhjendamatult kõrgeid riske. Kokkulepitud kanalisatsiooniteenuse hind pidi kostja jaoks sisaldama kõiki hageja kulutusi. Hageja nõue ei ole kooskõlas ka Tallinna linna kehtivate õigusaktidega. Tallinna Linnavolikogu 22.12.1999 määrusega nr 47 kinnitati ÜVVKS § 14 lg 2 alusel Tallinna ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenuse hinna reguleerimise kord. Nimetatud määrusesse lisati alles 23.03.2006 p 3.3.1, mille kohaselt diferentseeritakse tasu reovee ärajuhtimise eest ohtlike ainete sisalduse piirväärtusi ületava reostuse alusel. Enne seda ei olnud ülereostuse eest tasu võimalik küsida. 23.03.1999 jõustunud ÜVVKS kohaselt sisaldas kanalisatsiooniteenuse hind vee-ettevõtja kulutusi ülereostuse puhastamise eest. Kuni 01.01.2006 kehtinud ÜVVKS ei andnud kohaliku omavalitsuse volikogule pädevust kehtestada tasu ülenormatiivse reostuse eest. Seaduses vastava lubava sätte puudumine on käsitletav keeluna sätestada teenuse tasu ülenormatiivse reostuse eest. Tallinna Linnavalitsuse ja Tallinna Linnavolikogu õigusaktid, mis sätestasid enne 01.01.2006 tasu ülenormatiivse reostuse eest, on vastuolus ÜVVKS-iga. Põhivõla nõude rahuldamata jätmise tõttu tuleb jätta rahuldamata ka viivise nõue. Kostja palus hagi rahuldamisel vähendada viivise suurust. Kostja võttis riski kolmandatele isikutele vahendatud teenuste eest tasumisel, tal puudub võimalus tuvastada tegelikke ülereostajaid. Viivise tasumise nõue võib kohtuotsuse tegemise päeval olla põhinõudest oluliselt suurem ja seega on hageja kohustatud tõendama kahju olemasolu. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 29.06.2000 direktiivi nr 2000/35/EÜ Äritehingutes hilinenud maksmisega võitlemise kohta art 3 p 3 kohaselt, kui kokkuleppeline viivis on suurem seadusjärgsest intressimäärast, ei ole see kas jõustatav või annab alust kahjuhüvitise nõudmiseks, kui kõiki juhtumi asjaolusid arvestades on see võlausaldaja suhtes

4(14)

äärmiselt ebaõiglane. Seaduses sätestatud viivis on 9-9,25% aastas, lepingus on kokku lepitud viivis 36,5% aastas. Kokkulepitud viivis on põhjendamatult kõrge. Hageja nõutavale summale ligilähedase summa hoiustamisel 3 aastaks oleks hoiuselt tasutav intress 3% aastas. Laenuintress ei ulatuks 36,5%-ni aastas. Hageja ei oleks teeninud 1 675 673,66 krooni välja laenates või hoiustades intresse suuremas ulatuses, kui seaduses sätestatud viivisemäär. Vastuhagi nõue ja põhjendused OÜ BREM Kinnisvarabüroo esitas vastuhagi, milles palus mõista hagejalt kostja kasuks välja 149 615,65 krooni. Vastuhagi kohaselt tasus kostja kuni 2004.a hageja esitatud arved ekslikult. Kostjal puudus kohustus tasuda hagejale ülereostuse eest. Kostja tasus hagejale ekslikult 02.10.2003 arve 101 657,95 krooni, 15.12.2003 arve 31 046,65 krooni ja 31.12.2003 arve 16 911,05 krooni. Kostja palus nimetatud summad hagejalt VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 alusel välja mõista. Kostja esitas vastuhagi põhjendustena väited, mis ta esitas vastuväidetena hagile. Hageja seisukoht vastuhagi osas Hageja palus jätta vastuhagi rahuldamata hagis toodud põhjendustel. Hageja ei vaidlustanud vastuhagi summade osas ning võttis omaks, et arved on sellises summas makstud (tl 121-124). Maakohtu otsuse põhjendused Harju Maakohus rahuldas hagi ja mõistis OÜ-lt BREM Kinnisvarabüroo AS-i Tallinna Vesi kasuks välja põhivõlgnevuse 1 675 673,66 krooni, sissenõutavaks muutunud viivise 608 754,72 krooni, alates 13.02.2006 viivise 0,1% päevas tasumata põhinõudelt kuni põhinõude tasumiseni; välja mõistetud viivise kogusumma ei tohi ületada põhivõlgnevust 1 675 673,66 krooni. Kohus jättis vastuhagi rahuldamata ja menetluskulud OÜ BREM Kinnisvarabüroo kanda. Vaidluse lahendamiseks tuleb analüüsida, kas kostja oli hageja klient või vahendaja; kas pooltevahelisele lepingule kohalduvad Viimsi vallas või Tallinna linnas kohaldatavad õigusaktid; kas hagejal on lepingust ja õigusaktidest tulenev õigus ülereostustasu nõudmiseks; kas ülereostustasu on kehtestatud vastuolus ühisveevärgi ja kanalisatsiooni seadusega (ÜVVKS); kas hagejal on õigus nõuda viivist. Puudub vaidlus, et hageja ja AS H Vee Käitlus (OÜ BREM Kinnisvarabüroo õiguseellane) sõlmisid 01.01.1998 kanalisatsiooniteenuste lepingu, mille objektiks on kliendi (AS H Vee Käitlus) tellitud ja VK-ettevõtte (hageja) osutatavad tasulised heitvete kanalisatsiooniteenused (tl 10-12, 15-16). ÜVVKS jõustus 23.03.1999 ning sätestas § 8 lg-s 1, et vee-ettevõtja klient sama seaduse tähenduses on kinnistu omanik, hoonestusõiguse alusel maakasutaja või ehitise kui vallasasja omanik, kelle veevärk või kanalisatsioon on ühendatud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga; lg 3 kohaselt toimub ühisveevärgist vee võtmine ja heitvee juhtimine ühiskanalisatsiooni vee-ettevõtja ja kliendi vahelise lepingu alusel. Seega eeldab seadus, et vee-ettevõtja omanduses on veevärk kuni kinnistute piirideni ning vee-ettevõtja sõlmib lepingu otse kinnistute omanikega. Kinnistute vahel olevad kanalisatsioonirajatised kuulusid kostjale, kes sõlmis hagejaga lepingu. Pooled on kooskõlastanud proovivõtukohad (tl 24). Kostja ei sõlminud hagejaga komisjonilepingut TsK § 402 järgi või agendilepingut VÕS § 670 järgi. TsK § 402 lg 1 kohaselt kohustub üks pool komisjonilepingu järgi teise poole ülesandel oma nimel tasu eest teostama ühe või mitu tehingut komitendi arvel. Kostja ei tõendanud, et ta sõlmis oma klientidega omakorda kirjalikud komisjonilepingud ning et ta sõlmis hagejaga lepingu oma klientide ülesandel. Kostja möönis, et ta ei saanud hagejaga sõlmitud lepingu eest vahendustasu ning kostja ei

5(14)

teinud tehinguid võimalike komitentide arvel. Kostja selgitas, et tal ei olnud võimalik oma klientidelt ülereostustasu tagasi küsida. Komisjonilepingu vastu räägib ka asjaolu, et lepingu p 1.2 kohaselt on teenindatav objekt kliendile kuuluvad kanalisatsioonirajatised Viimsi vallas Harjumaal. Seega kuulusid kanalisatsioonirajatised kostjale, mitte tema klientidele ning hageja ei olekski saanud kostja klientidega lepinguid sõlmida. Hageja võttis vastu vett, mida kostja oma kanalisatsioonirajatisest kostja liitumispunkti juhtis. Asjaolu, et kostja ei olnud teenuse lõpptarbija, ei muuda hageja õiguslikku olukorda. Samadel põhjendustel ei saa kostja suhtes rakendada ka agendilepingu sätteid pärast VÕS-i jõustumist. Hageja lepingust tulenevad õigused ja kohustused ei saa olla seotud sellega, millised lepingud sõlmis kostja oma alltarbijatega. Kostja oli hageja klient nii lepingu kui hiljem jõustunud ÜVVKS tähenduses. ÜVVKS § 3 lg 2 kohaselt asub liitumispunkt üldjuhul kuni 2 meetri kaugusel kinnistu piirist. Seaduse kohaselt ei saa tõusetuda probleemi, millise kohaliku omavalitsuse õigusakte kohaldada. Seaduse mõtte kohaselt kohaldatakse vee-ettevõtjale selle kohaliku omavalitsuse akte, millise territooriumil liitumispunkt asub. Asjaolu, et vesi voolab ka mõne teise kohaliku omavalitsuse territooriumi all, ei mõjuta vee-ettevõtja ja tema kliendi suhet. Kostja kanalisatsioonirajatiste liitumispunkt hagejale kuuluva kanalisatsioonisüsteemiga asus Tallinna linna haldusterritooriumil. Tallinna linna õigusaktide kohaldamisele viitab ka lepingu p 1.3, mille kohaselt kohaldub pooltevahelisele õigussuhtele AS-i Tallinna Vesi ühisveevärgi ja kanalitsiooni kasutamise eeskiri (eeskiri) ja Tallinna kanalisatsioonisüsteemi juhitud heitvete proovide võtmise, saasteastmete ja hinnalisandite määramise juhend (juhend, tl 20-22). Juhend kinnitati Tallinna Linnavalitsuse 31.01.1992 määrusega nr 19 (tl 17-19). Lepingu lisas 2 viitasid pooled, et tariifi muutus toimub edaspidi samades proportsioonides tariifi korrigeerimisega Tallinna haldusterritooriumil (tl 70). Pooled kohustuvad juhinduma teistest kehtivatest õigusaktidest, kuid ei viidanud, et nad sooviksid juhinduda Viimsi vallas kehtinud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskirjast. Eeltoodu alusel tuleb juhinduda Tallinna linnas kehtivatest õigusaktidest. Asjakohased ei ole kostja viited Viimsi valla õigusaktidele. Puudub vaidlus, et kostja poolt hagejale üleantud heitvesi ületas saasteainete hulga poolest lubatud piirkontsentratsiooni. Lepingu p 3.1 kohaselt on kanalisatsiooniteenuste hind toodud lepingu lisas 1. Lisa 1 kohaselt koosneb heitvee hind järgmistest komponentidest: energia, töötasu, heitveepuhastusjaama kulud, müügikulud, üldkulud, saastemaks, investeeringud ja käibemaks. Juhendi p 3 kohaselt koosneb kanalisatsiooniteenuste tariif järgmistest komponentidest: põhitariif (kanalisatsiooniteenused – heitvee ärajuhtimine, puhastamine); hinnalisand (saastemaksu kompenseerimiseks); hinnalisand LPK (lubatud piirkontsentratsioon) ületamise eest. Seega leppisid pooled lepingu lisas 1 kokku juhendi p-s 3 nimetatud põhitariifi ja hinnalisandi. Pooled ei toonud lepingus ega selle lisas eraldi välja, et hagejal on õigus nõuda hinnalisandit LPK ületamise eest. Pooled viitasid lepingus juhendile tervikuna, seega ka juhendi p-s 3 nimetatud tariifi koostisosadele. Asjaolu, et poolte vahel sõlmitud lepingu lisas on 2 komponenti summaliselt lahti kirjutatud ning kolmandale selles ei viidata, ei tähenda, et pooled oleksid ülereostustasu maksmise välistanud. Kostja leidis õigesti, et tehingu tõlgendamisel on oluline poolte tahe. Samas nähtub kostja seadusliku esindaja ütlustest, et lepingute sõlmimisel kostja ei täpsustanud, kas kokkulepitud hinnale lisandub ülereostustasu või mitte. Kuna pooled viitasid juhendile tervikuna, oleks LPK ületamise eest võetava hinnalisandi välistamiseks selle pidanud lepingusse sisse kirjutama. Põhjendamatu on kostja seisukoht, et lisatasu eelduseks oleks selle kokkuleppimine lepingus. Kuna pooled viitasid juhendile tervikuna, on eelduseks, et juhend, sh hinnalisad, kohalduvad pooltevahelistele suhetele niivõrd, kuivõrd need ei ole välistatud teistsuguse kokkuleppega. Ülemäärasele saastele hinnalisandi kehtestamisest ei räägi ainuüksi juhendi p 3, vaid ka nt p 7 ja 8.

6(14)

Õige on kostja viide, et lepingu lisas 2 kasutasid pooled hinna suhtes kokkuleppimisel sõna „reotariif“, mis sisaldab reovee vastuvõtmist, juhtimist Paljassaare puhastusseadmesse ning seal puhastamist. Õige ei ole väide, et nimetatud tariifi all mõeldi juhendi p-s 3 nimetatud tariifi, mille puhul on tegemist lõpphinnaga. Nimetatud lepingu lisast ei ole võimalik aru saada, millal see allkirjastati ning kas sõna „tariif“ all mõisteti ka näiteks saastemaksu kompenseerimiseks ettenähtud hinnalisandit. Selgitus, et tariif sisaldab reovee vastuvõtmist, juhtimist puhastusseadmesse ning seal puhastamist, viitab pigem, et sõna tariif on nimetatud lepingus samastatud põhitariifiga. Tunnistaja Valdo Liivi ütluste kohaselt ei saa põhitariif sisaldada ülereostustasu, kuna hageja ei saa eeldada, et kliendid reostavad teatud määral. Tunnistaja seisukoht on põhjendatud. Kanalisatsiooniteenuse lepingu eripäraks on see, et vee-ettevõtja ei saa enne vee vastuvõtmist seda kontrollida. Järelikult ei saa vee-ettevõtja eeldada, et temaga lepingu sõlminud kliendi reostus püsib konkreetsete näitajate piires ning suurema saastamisega tekitatud kahju hüvitamine toimubki ülereostustasu makstes. Kostja jättis ülereostustasu tasumata 2004.a ja 2005.a esitatud arvete alusel. Sellel ajal kehtinud ÜVVKS § 14 lg 2 kohaselt kehtestatakse hind valla- või linnavalitsuse poolt ning avalikustatakse vähemalt kolm kuud enne nende muutmist. Asjakohatu on kostja viide, et teenuste hind kehtestati millegi muu kui juhendiga. Kostja leidis, et ülereostuse eest ei olnud tasu võimalik küsida enne Tallinna Linnavolikogu 22.12.1999 määruse nr 47 muutmist (tl 134-138). Määrusesse lisati 23.03.2006 p 3.3.1, mille kohaselt diferentseeritakse tasu reovee ärajuhtimise eest ohtlike ainete sisalduse piirväärtusi ületava reostuse alusel. Kostja seisukoht on ebaõige. Volikogu määrus sätestas 1999.a, et teenuse hind moodustub abonenttasust, tasust võetud vee eest ning tasust heitvee ärajuhtimise eest. Korras ei täpsustatud, mida mõeldakse heitvee ärajuhtimise tasu all, seega tuleb korda tõlgendada kooskõlas teiste pooltevahelisele õigussuhtele kehtivate aktidega, sh juhendiga. Korras täpsustuse tegemata jätmine ning hilisem p 3.3.1 sisse kirjutamine ei tähenda, et ülereostuse tasu ei olnud õigusaktidega kooskõlas. Korra p 5 ja 8 sätestavad, et teenuse hinna kehtestab linnavalitsus, kes avalikustab abonenttasu, vee võtmise ja heitvee ärajuhtimise ja puhastamise teenuse tasu määrad. Seega nimetab volikogu korras ka reovee puhastamise teenuse tasusid ning linnavalitsusel oli õigus neid kehtestada. Eeltoodu alusel arvestas hageja ülereostustasu õigesti, lähtudes Tallinna Linnavalitsuse määrustes toodud hindadest (tl 71-75). Hageja esitas kostjale ka vastavad arved koos heitvee proovide võtmise ja töötlemise aktidega (tl 38-56). Kostja hageja nimetatud tasude suurust sisuliselt ei vaidlustanud, st ei väitnud, et need ei vasta Tallinna Linnavalitsuste määrustes toodule. ÜVVKS § 14 lg 1 sätestab, et veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise teenuse hind moodustub: 1) abonenttasust; 2) tasust võetud vee eest; 3) tasust heitvee ärajuhtimise eest. 01.01.2006 jõustus § 31 (õige on § 14 lg 31), mille kohaselt teenuse hinna reguleerimise korraga võib kehtestada ülenormatiivse reostuse tasu ohtlike ainete sisalduse piirväärtusi ületava reostuse eest ärajuhitavas reo- ja sademevees. ÜVVKS § 14 lg 1 ei välistanud ülereostustasu kehtestamist enne 01.01.2006. Pooled viitasid lepingus juhendile ning juhend kehtib ka ülereostustasu puudutavas osas. Seega ei kehtestatud ülereostustasu ainult kohaliku omavalitsuse aktiga seaduse alusel, vaid pooled soovisid seda omavahelisele suhtele kohaldada lepinguga. Eestis kehtib lepinguvabaduse printsiip. Seadus ei täpsusta, mida mõeldakse § 14 lg 1 p 3 nimetatud heitvee ärajuhtimise tasu all. Lepingust ja juhendist nähtuvalt soovisid pooled siin mõelda ka ülereostustasu. ÜVVKS § 14 lg 4 kohaselt ei tohi § 14 lg-s 1 nimetatud teenuse hind olla erinevate klientide või nende gruppide suhtes diskrimineeriv.

7(14)

Ülereostustasu kehtestamata jätmisel oleks hageja sunnitud ülereostustasudest saamata jäänud saastetasud jagama ära kõigi tarbijate vahel. Selline lahendus oleks diskrimineeriv näiteks füüsilistest isikutest tarbijate suhtes, kelle reovee saastenäitajad jäävad esimese 4 grupi piiresse ning kes peaksid tasuma tehaste poolt kanalisatsiooni lastud reovee saastenäitajate pärast suuremaid saastetasusid. Selline tulemus ei saa olla seaduse mõttega kooskõlas ja järelikult oli ülereostustasu kehtestamine lubatud ka enne 01.01.2006 jõustunud seaduse täiendust. Eeltoodu alusel on kostjal kohustus tasuda hagejale ülereostustasu LPK ületamise eest ning sellise tasu küsimine ei ole seadusega vastuolus. Hagi tuleb rahuldada ja vastuhagi jätta rahuldamata. Kuna kostja viivitas rahalise kohustuse täitmisega, on hagejal VÕS § 113 lg 1 ja § 101 lg 1 p 6 kohaselt õigus nõuda viivist. Lepingu p 3.4 sätestab viivise määraks 0,1% tasumata arve summast iga tasumisega viivitatud kalendripäeva eest. Hageja palus viiviseid välja mõista mitte rohkem kui põhivõla ulatuses. Kostja esitas väljamõistetavate viiviste vähendamise taotluse VÕS § 162 alusel. Kostja ei tõendanud viiviste vähendamise eelduste esinemist. Kostja ei asunud oma kohustust täitma. Asjaolu, et viivise summa on 36,5% aastas, ei muuda viiviseid iseenesest ebaseaduslikeks. Viiviste väljamõistmine põhivõlaga samas ulatuses on levinud praktika ning kostja ei tõendanud, et see rikuks tema õigusi. Hageja oli menetluse kestel nõus loobuma viiviste väljamõistmisest, kui kostja tasub põhivõla vabatahtlikult. Kostja seda ei teinud. Kostja viitas Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 29.06.2000 direktiivile nr 2000/35/EÜ, kuid ei näidanud, mis põhjusel oleks viiviste väljamõistmine kostjalt äärmiselt ebaõiglane. Viiviseid ei muuda ebaõiglaseks asjaolu, et kostja ei ole veeteenuse lõpptarbija. Kostjal oli võimalik sõlmida lõpptarbijaga leping, kus viimane kohustub LPK ületava vee eest tasuma ülereostustasu. Asjakohane ei ole väide, et seaduses sätestatud viivis on 9-9,25% aastas (tl 94). Praeguseks on seadusjärgne viivis tõusnud 10.5%-ni. Asjakohane ei ole kostja viide võimalike pangalt teenitavate intresside suurusele (tl 95-100), millest on kostja esitatud tabelitest nähtuvalt isegi seadusejärgne viivise määr umbes 3 korda suurem. Asjaolu, et ühe poole puhul on tegemist kasumis oleva ettevõttega, ei saa automaatselt olla viiviste vähendamise aluseks. Kostja esitatud 2004.a analüüsist (tl 157) ei nähtu kostja üldine majanduslik olukord. Viiviste vähendamise taotlus tuleb jätta rahuldamata. Kostja viiviste arvestust (tl 25) ei vaidlustanud. Kohus ei analüüsinud poolte kirjavahetust (tl 26, 27, 33, 34, 35-36, 37). Poolte 2005.a kirjavahetusest ei saa nähtuda poolte tahe lepingu sõlmimise ajal ning varasemad kostja esitatud arvete tasumise keeldumise põhjendused ei välista menetluse kestel esitatud väiteid. Kohus ei analüüsi OÜ-ga BREM Kinnisvarahooldus sõlmitud kokkulepet (tl 28, 29-30, 31-32), kuna poolte vahel ei ole vaidlust, et nimetatud kokkuleppe alusel on võlgnevus tagasi läinud kostjale. Kohus ei analüüsinud OÜ BREM Kinnisvarahooldus ning Jaanus Sulevi (või Marko Metsa) vahel sõlmitud lepinguid (tl 149-156), kuna ükski neist ei ole antud vaidluse pool ega kolmas isik. Apellatsioonkaebuse põhjendused OÜ BREM Kinnisvarabüroo palus apellatsioonkaebuses otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja rahuldada vastuhagi ning jätta menetluskulud hageja kanda. Kohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme ning andis tõenditele väära hinnangu. Kohus ei põhjendanud otsuses tehtud järeldusi nõutavas ulatuses. 0l.01.1998 kanalisatsiooniteenuste leping on poolte tahte väljendus. Kohus andis lepingus ja selle lisades sisalduvatele kokkulepetele väära tõlgenduse. Kohtu tõlgendus ei vasta poolte tahtele. Kohus hindas poolte tegeliku tahte väljaselgitamisel kanalisatsiooniteenuste lepingut ning selle lisasid ühekülgselt ja puudulikult ning pööras tähelepanu ainult hageja tõlgendusele. Väär on kohtu järeldus, et asjaolu, et kanalisatsiooniteenuste lepingu lisas kirjutati summaliselt lahti

8(14)

juhendi kaks hinnakomponenti ja kolmandale hinnakomponendile ei viidud, ei tähenda, et pooled oleksid ülereostustasu maksmise välistanud. Sellisel juhul tekiks küsimus, miks pidasid pooled oluliseks sõlmida erikokkuleppe kahe hinnakomponendi osas ning jätsid võtmata seisukoha kolmanda hinnakomponendi suhtes. Kohus ei põhjendanud veenvalt, miks on ainuõige hageja poolt sätetele antud tõlgendus. Lepingus viidatud eeskiri ja juhend on poolte kohustuste sisustamisel kohaldatav vaid osas, milles kanalisatsiooniteenuste leping ei sätesta teistsugust regulatsiooni. Kohtu seisukoht, et juhend kohaldub lepingule niivõrd, kuivõrd puuduvad teistsugused kokkulepped, ei ole õige. Kohus ei põhjendanud, millisest normist tulenevalt ta vastava järelduseni jõudis. Kanalisatsiooniteenuse lepingu säte on eeskirja ja juhendi sätte suhtes erisätteks, mitte vastupidi. Kanalisatsiooniteenuste lepingu lisas 1 sätestatu on erikokkuleppeks konkreetse hinna ja tasude suhtes. Lisas 1 puudub kokkulepe ülenormatiivse reostuse eest tasu maksmise kohta ning seega leppisid pooled kokku, et ülenormatiivse reostuse eest täiendavalt ei tasuta. Taolises situatsioonis on ebamõistlik lisada lepingusse säte, mille kohaselt ei kuulu hüvitamisele hinnalisand lubatud piirkontsentratsiooni (LPK) ületamise eest. Juhendi p-s 3 eristatakse mõisteid „kanalisatsiooniteenuste tariifid“ ja „kanalisatsiooniteenused“. Kanalisatsiooniteenuse tariif on teenuse lõpphind, mis koosneb erinevatest komponentidest: põhitariifist (kanalisatsiooniteenused - heitvee ärajuhtimine, puhastamine), hinnalisandist saastemaksu kompenseerimiseks ja hinnalisandist LPK (lubatud piirkontsentratsiooni) ületamise eest. Lepingu p 3.1 sõnastus, milles lepiti kokku kanalisatsiooniteenuse hinnas, viitab, et kokku lepiti lõpphinnas, mitte ühes või mitmes hinnakomponendis. 2002.a kanalisatsiooniteenuste lepingu lisas nr 2 leppisid pooled kokku heitvee reotariifis 4,60 krooni m3 + käibemaks. Hind sisaldas reovee vastuvõtmist Tallinna haldusterritooriumi piiril, selle juhtimist Paljassaare puhastusmahutitesse ja puhastamist seal. Lepingu lisas puudub viide, et hinnale lisandub tasu LPK ületamise eest. Kohus viitas õigesti, et vee-ettevõtja ei saa enne vee vastuvõtmist seda kontrollida ega eeldada, et tema kliendi reostus püsib konkreetsete näitajate piires. Seda ei saanud eeldada ka kostja. Kostja jaoks oli oluline saavutada kokkulepe lõpphinnas, mille kujundamisel oli juba arvestatud riskide tõenäosusega. Pooled leppisid kokku kanalisatsiooniteenuse lõpphinnas. Hageja võimalikud kulutused seoses võimaliku ülereostuse puhastamisega pidid olema kaetud kokkulepitud hinnaga. Kohus jättis tähelepanuta, et juhend ei kehtesta hinnalisandit ülereostuse eest. Hinnalisandi summa kehtestasid Tallinna Linnavalitsuse 31.01.1992. määruse nr 19 p-d 1 ja 11. Määrus ei ole kanalisatsiooniteenuste lepingu lisa ning lepingus puuduvad viited nimetatud määrusele. Kanalisatsiooniteenuste lepingus sisalduv viide juhendile ei too automaatselt kaasa Tallinna Linnavalitsuse õigusaktide kohaldatavust. Kohus andis lepingus sisalduvatele kokkulepetele väära tõlgenduse. Juhend määras kindlaks saastegrupid, millele vastavad ülereostustasu määrad kehtestati omakorda Tallinna Linnavalitsuse õigusaktidega. Kanalisatsiooniteenuste lepinguga kohustus kostja täitma juhendi tingimusi, mitte juhinduma Tallinna Linnavalitsuse õigusaktidega kehtestatud hindadest. Kokkulepe lõpphinna osas sisaldub lepingu lisades 1 ja 2. Kanalisatsiooniteenuste lepingus toodi võimalus vaadata hind üle üks kord aastas, s.o hinna korrigeerimine sai toimuda ainult poolte kokkuleppel, mitte automaatselt vastavalt Tallinna linna õigusaktidega toodud hinna muutustele. Viimsi valla õigusaktid omavad vaidlusega puutumust, kuna kostja oli kanalisatsiooniteenuste lepingut sõlmides ja selle hilisemates muudatustes kokku leppides teadlik, et Viimsi valla territooriumil kehtivad õigusaktid ei võimalda kostjal nõuda Viimsi vallas juriidilistelt ja füüsilistelt

9(14)

isikutelt ülenormatiivse reostuse eest tasu. Nimetatud teadmisele tuginedes kujunes kostja tegelik tahe. Kostja ei saanud endale võtta ette määramata riske, mille kohta talle oli juba varasemalt teada, et neid ei kaeta. Kohus ei andnud põhjendamatult hinnangut Viimsi vallas kehtivate õigusaktide tähendusele ega põhjendanud, miks ei oma Viimsi vallas kehtivad õigusaktid tähendust, kuigi kostja oli kogu aeg teadlik, et tegeliku reostuse tekitaja vastu nõuet ei ole võimalik esitada. Kohus rikkus TsMS § 442 lg 8 ja see tõi kaasa ebaõige kohtulahendi, kuna kostja teadmine Viimsi vallas kehtivatest hindadest mõjutas kanalisatsiooniteenuste lepingus sisalduvaid kokkuleppeid. Kohus hindas lepingus sisalduvaid kokkuleppeid puudulikult ja ühekülgselt. ÜVVKS § 14 lg 2 järgi on kohaliku omavalitsuse kehtestatud hind piirhinnaks veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise teenuse hinna osas antud omavalitsusüksuse territooriumil. Vee-ettevõtjal ja muul isikul, kelle omandis on ühisveevärk- ja kanalisatsioon, ei ole õigust nõuda kõrgemat hinda ega lisada hinnale komponente, mida ei ole kehtestanud kohalik omavalitsus. Viimsi Vallavalitsuse ja vallavolikogu õigusaktid kinnitavad, et kuni 2006.a lõpuni ei olnud võimalust nõuda Viimsi valla territooriumil juriidilistelt ja füüsilistelt isikutelt tasu ülenormatiivse reostuse eest. Alles Viimsi Vallavolikogu 14.11.2006 määrusega nr 39 muudeti Viimsi Vallavolikogu 13.03.2001 määrusega nr 5 kinnitatud ning 14.05.2002 määrusega nr 18 ja 12.09.2006 määrusega nr 33 muudetud „Viimsi valla ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni kasutamise eeskirja“ ning täiendati seda mh §-ga 201, mis annab ülenormatiivse reostuse mõiste ja ülenormatiivse reostuse tasu kehtestamise põhimõtted. Viimsi Vallavolikogu 14.11.2006 määrusega nr 40 muudeti Viimsi Vallavolikogu 09.04.2002 määrusega nr 13 kinnitatud „Viimsi valla veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise teenuse hindade reguleerimise korda“ ning sätestati ühisveevärgi- ja kanalisatsiooniteenuse hinna komponendina ülenormatiivse reostuse tasu. Seega vaidlusaluse õigussuhte kehtivuse perioodil Viimsi vallas kehtinud kanalisatsiooniteenuste hind ei sisaldanud tasu ülenormatiivse reostuse eest ja kostjal puudus õiguslik alus nõuda Viimsi valla territooriumil tasu ülenormatiivse reostuse eest. Kostja oli sellest lepingu ja muudatuste sõlmimise ajal teadlik ega saanud võtta määramatuid riske, mille kohta ta teadis, et neid ei kaeta. Viimsi Vallavalitsuse kehtestatud hind pidi katma kõik teenuse vahendaja kulud ja tagama põhjendatud kasumlikkuse. Kostja kahjum koos ülereostustasuga olnuks oluliselt suurem. Kohus kohaldas ebaõigesti TsK ja VÕS komisjonilepingu ja agendilepingu sätteid, mis tõi kaasa ebaõige hinnangu andmise pooltevahelisele õigussuhtele. Kohus viitas, et kostja käsitlus lepingu olemusest ei ole õige, kuid ei toonud välja, milliseid norme tuleb lepingu tõlgendamisel kohaldada. Kohus tuvastas, et tavapäraselt sõlmib vee-ettevõtja lepingu otse kinnistute omanikega. Kostja ei tarbi ise kanalisatsiooniteenuseid ega tekita ülereostust. Nimetatud põhjusel ei saa kostja olla kliendiks ÜVVKS § 8 lg l tähenduses. Hageja osutab sisuliselt kanalisatsiooniteenuseid kolmandatele isikutele. Hageja ei saa lõpptarbijatega otse lepinguid sõlmida, kuna kanalisatsioonirajatised ei ole tema omandis. Kostja sõlmis Viimsi valla territooriumil olevate kolmandate isikutega oma nimel kanalisatsiooniteenuste lepingud. Kostja ei ole ise suuteline kanalisatsiooniteenuseid osutama, kuid talle kuuluvad kinnistute vahel olevad kanalisatsioonirajatised. Kostja on vahelüli õigussuhtes hageja ja kolmandate isikute vahel. Kostja ei sõlminud kolmandate isikutega komisjonilepingut või agendilepingut ega sõlminud lepingut hagejaga oma klientide ülesandel. Kostja vahendas hageja osutatavat teenust kolmandatele isikutele ning kogus nendelt makseid. Kostja tasus hagejale summadest, mida ta saab kolmandatelt isikutelt ning tema vahetasu moodustus lõpptarbijatele vahendatud ja hagejale makstud tasu vahest. Kuivõrd kostja ei ole hageja osutatava teenuse tarbija ega ülereostuse tekitaja, saab kostjal vastutuse aluseks kolmandate isikute tekitatud ülereostuse eest olla TsK § 413 lg 1 ja VÕS § 681 lg 2 kohaselt kirjalik kokkulepe ning komisjonäril ja agendil on õigus saada selle eest täiendavat tasu. Kohus ei tuvastanud, et kanalisatsiooniteenuste lepingus sisaldub kokkulepe täiendava riski võtmise ja täiendava tasu kohta. Seega on välistatud kostja vastutus kolmandate isikute eest.

10(14)

Kohtu seisukoht, et ÜVVKS § 14 lg l ei välistanud ülereostustasu kehtestamist enne 01.01.2006 on väär. ÜVVKS § 14 ei näinud kuni 01.01.2006 ette, et kohaliku omavalitsuse volikogu kehtestatud teenuse hinna reguleerimise korraga võib kehtestada tasu ülenormatiivse reostuse eest. ÜVVKS § 14 lg 31, mis võimaldab teenuse hinna reguleerimise korraga kehtestada ülenormatiivse reostuse tasu, jõustus alles 01.01.2006. Kohaliku omavalitsuse õigusaktid, millega otsustatakse kohaliku omavalitsuse pädevusse antud küsimusi, peavad olema ÜVVKS-ga kooskõlas. Seega puudus kohalikul omavalitsusel pädevus kehtestada vastav tasu ja Tallinna Linnavalitsuse ning Tallinna Linnavolikogu õigusaktid, mis sätestasid enne 01.01.2006 tasu ülenormatiivse reostuse eest, on vastuolus kehtiva õigusega ega kuulu kohaldamisele. Juhendiga ei saa kehtestada hinda, mis on vastuolus ÜVVKS-ga. Hageja nõue ei ole kooskõlas Tallinna linnas kehtivate õigusaktidega. Tallinna Linnavolikogu 22.12.1999 määrusesse lisati alles 23.03.2006 täiendusena (jõustus 30.03.2006) p 3.3.1, mille kohaselt diferentseeritakse tasu reovee ärajuhtimise eest ning ühisveevärgi ja kanalisatsiooni kasutamise eest ühisveevärgi ja kanalisatsiooni kasutamise eeskirjaga kehtestatud reoainesisalduse keskkonnaministri määrusega kehtestatud ohtlike ainete sisalduse piirväärtusi ületava reostuse alusel. Enne nimetatud kuupäeva ei näinud Tallinna Linnavolikogu määrusega kinnitatud hinna reguleerimise kord ette võimalust nõuda täiendavat tasu ülereostuse eest. Kohus tõlgendas vastava sätte puudumist ebaõigesti kui õigust ülereostustasu kehtestamiseks. Kohus tuvastas ebaõigesti viivise vähendamiseks aluste puudumise. Riigikohtu 14.06.2005 otsusest nr 3-2-1-66-05 tuleneb, et kohus peab viivise alandamist kuni seadusega tagatud ulatuseni sõltuvalt konkreetsetest asjaoludest õigustatuks. Kostja ei tasunud hageja nõutavat summat, kuivõrd leidis, et tal puuduvad hageja ees kohustused. Kostja ei käitunud pahatahtlikult. Kostja viitas Viimsi vallas kehtivatele õigusaktidele ning põhjendas, miks tal ei ole võimalik esitada nõuet ülereostustasu maksmiseks Viimsi vallas asuvate isikute suhtes. ÜVVKS § 14 lg-ga 2 ja Viimsi valla õigusaktidega ei ole kooskõlas kohtu seisukoht, et kostjal oli võimalik sõlmida lõpptarbijaga leping, kus viimane kohustub LPK ületava vee eest tasuma ülereostustasu. Kostja võrdles viivist vastustajal tekkida võiva võimaliku kahjuga ja tõendas, millises ulatuses kannaks hageja kahju saamata jäänud tuluna, kui ta oleks raha hoiustanud või samadel tingimustel välja laenanud. Tõendite kohaselt oleks intress 2,95-6% aastas. Taoline käsitlus on kooskõlas kehtiva kohtupraktikaga. Riigikohus juhtis tähelepanu kohustusele võrrelda viivise suurust pangaintressiga oma 04.10.2004 lahendis nr III-2/136/94 ja 14.06.2005 lahendis nr 3-2-1-66-05. Kohus välistas kostja metoodika, tuues ainsaks põhjuseks, et intressi määr oleks ca kolm korda väiksem võrreldes seadusjärgse intressiga. Kostja palus viivist vähendada seaduses sätestatud viivise määrani. Puuduvad põhjendused, miks kohus kostja käsitlusega ei nõustunud. Kohus jättis põhjendamatult rahuldamata kostja taotluse vähendada viivist kuni VÕS § 113 lg l ja VÕS § 94 sätestatud viivise seadusega sätestatud ulatuseni. Kostjal puudub kohustus tasuda hagejale ülereostustasu. Ülereostustasu vastuhagis nõutavas suuruses tasus kostja ekslikult. Vastuhagi kuulub rahuldamisele. Vastus apellatsioonkaebusele AS Tallinna Vesi ei nõustunud apellatsioonkaebuse põhjendustega ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Kolleegium, ära kuulanud pooled ja tutvunud asja materjalidega, leiab, et kaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb maakohtu otsus jätta muutmata.

11(14)

Kuna kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid, siis tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ei korda kolleegium neid. Kolleegium märgib, et apellant on kaebuses toonud samad põhjendused, mis ta oli esitanud vastuväitena hagile ja millele oli ta tuginenud vastuhagi põhjendustena. Kuna maakohus on neile piisava põhjalikkusega vastanud, siis apellatsioonkaebuses toodud väidetele vastamiseks ei korda kolleegium maakohtu otsuses sisalduvat. Maakohus on õigesti tuvastanud, et hageja ja kostja õiguseellane AS H Vee Käitlus sõlmisid 01.01.1998 kanalisatsiooniteenuste lepingu, mille objektiks on lepingu p 1.1 järgi kostja poolt tellitud ja hageja poolt osutatavad tasulised heitvete kanalisatsiooniteenused. Poolte vahel oli vaidlus, kas kostja peab tasuma ülereostuse eest või mitte, kusjuures vaidlust ei olnud nõutava ülereostustasu suuruses, hageja poolt vastavate arvete esitamises ja kostja poolt nende alusel maksmata jätmises. Kolleegium märgib, et ülereostustasu ehk tasu ülenormatiivse reostuse eest kuulub tasumisele ainult siis, kui üleantud reovees ületab saasteainete ja ohtlike ainete hulk lubatud piirväärtusi. Sellise reovee puhastamise kulud on madalama saasteastega reovee puhastamise kuludest suuremad. Kohustus tasuda ülereostuse eest sai kostjale tuleneda, kas seadusest või poolte vahel sõlmitud lepingust. Alates 01.01.2006 kehtiva ÜVVKS § 14 lg 31 järgi võib ülereostuse eest tasu kehtestada teenuse hinna reguleerimise korraga. Võlgnevuse tekkimise ajal alates 2004. aastal ÜVVKS sellist sätet ei sisaldanud. Samuti ei tulenenud kohustust tasuda ülereostuse eest ka Viimsi valla territooriumil kehtivatest Viimsi valla õigusaktidest. Küll aga oli Tallinna Linnavalitsuse 31.01.1992 määrusega nr 19 kinnitatud juhendis Tallinna kanalisatsioonisüsteemi juhitud heitvete proovide võtmiseks, saasteastme ja hinnalisandite määramiseks p-s 3 sätestatud, et kanalisatsioonitariifid koosnevad lisaks muudele komponentidele ka hinnalisandist lubatud piirkontsentratsiooni (LPK) ületamise eest ja p 7 järgi määratakse lubatud piirkontsentratsioonide ületamise korral täiendav hinnalisand ülereostuse eest maksimaalse saastenäitaja järgi vastavalt gruppidele 4-8. Hinnalisand määratakse heitvee analüüside tulemuste põhjal. Apellant leiab, et Tallinna linna õigusaktid pooltevahelisele lepingule ei laiene ja kohaldada tuleb Viimsi valla õigusakte. Kolleegiumi arvates on apellandi väide ebaõige ja maakohus on õigesti tuvastanud, et Viimsi valla õigusaktid pooltevahelisele lepingule ei kohaldu. Viimsi valla õigusaktid olid kohaldatavad apellandi ja tema klientide vahelistele suhetele. Hageja ja kostja olid mõlemad vee-ettevõtjad ja asusid erinevate omavalitsuste territooriumil, mistõttu nendevahelised suhted olid reguleeritud lepinguga. Vastavalt lepinguvabaduse põhimõttele võisid pooled kokku leppida, millise omavalitsusüksuse haldusakte lepingus kohaldatakse. Lepingu p-s 1.3 on kokku lepitud, et pooled kohustuvad täitma lepingut ning hageja ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni kasutamise eeskirja ja Tallinna kanalisatsioonisüsteemi juhitud heitvete proovide võtmise, saasteastme ja hinnalisandite määramise juhendit. Seega olid pooled kokku leppinud Tallinna linnas kanalisatsiooniteenuse osutamise reguleerimiseks vastu võetud haldusaktide kohaldamises. Ülereostuse tasus lepingus sõnaselget kokkulepet ei olnud. Lepingu p 5.1.1 järgi kohustus kostja tasuma hagejale kanalisatsiooniteenuste eest lepingu p-des 2 ja 3 nimetatud alustel ja tähtaegadel ja lepingu lisas nr 1 leppisid pooled kokku heitvee ärajuhtimise hinnas alates 01.01.1998. Lisa nr 2 kohaselt muudeti heitvee tariifi alates 01.10.2002, kusjuures lepiti kokku, et tariif sisaldab reovee vastuvõtmist Tallinna haldusterritooriumi piiril ja selle juhtimist Paljassaare puhastusseadmesse ning seal puhastamist. Ebaõige on apellandi seisukoht, et pooled on välistanud lepingus juhendi p-s 3 sätestatud ülereostustasu maksmise, kuna selles osas on sõlmitud erikokkulepe lepingu lisas nr 1. Lisas nr 1 on kokku lepitud lubatud piirkontsentratsiooniga reovee ärajuhtimise eest maksmisele kuuluv põhitariif. Ülereostuse puhul on tegemist lubatud kontsentratsioonide ületamisega, mis ei ole tavapärane ja põhitariifi piires ette kalkuleeritav. Ekslik on apellandi väide, et 2002. aasta

12(14)

kokkuleppes on pooled kokku leppinud lõpphinnas 4,60 krooni + käibemaks, mis välistab ülereostustasu nõudmise. Kolleegium leiab, et maakohus on õigesti tuvastanud, et kokkuleppes 2002. aasta hinna kohta lepiti kokku tavalise saastekontsentratsiooni puhul makstavas tariifis, mis ei sisaldanud hinnalisandit ülereostuse eest. Asjaolu, et Viimsi valla territooriumil ei olnud kehtestatud ülereostuse eest enne 01.01.2006 tasu, ei tähenda, et hagejal selle tõttu oleks puudunud õigus seda kostjalt nõuda. Maakohus on õigesti tuvastanud, et Viimsi valla õigusaktid ei olnud kohaldatavad pooltevahelisele lepingule. Kohalik omavalitsus kehtestab kanalisatsiooniteenuste hinnad omavalitsusüksuse piires kohaliku veeettevõtja ettepanekul. Hinna kalkuleerimisel on võimalik vee-ettevõtjal arvestada ka makstava ülereostustasuga. Sellisel põhimõttel hindade määramine nähtub ka Viimsi valla vastavatest õigusaktidest, kuna juriidilistele isikutele, kelle reovesi on tavapäraselt kõrgema reostusega, on kehtestatud kõrgem reovee ülepumpamise tariif. Arvestades Viimsi vallas kehtestatud heitvee ärajuhtimise hindasid valla territooriumil asuvatele lõppklientidele ja lepingus kokkulepitud põhitariifi ja ülereostustasu suurust, ei ole apellandi väide nende poolt teenuse osutamise kahjumlikkusest usutav. Apellandi poolt esitatud 2004. aasta augusti majandusnäitajad ei veena kostja poolt kanalisatsiooniteenuse osutamise kahjumlikkuses, kuna tegemist on ainult ühe kuu andmetega, mis ei anna ülevaadet teenuse osutamise tegelikest kuludest ja tuludest. Apellandi väite kohaselt ei arvestanud maakohus asjaoluga, et ülereostustasu suurust ei kehtestatud mitte juhendiga, vaid Tallinna Linnavalitsuse määrusega. Eeltoodu on õige, kuid ei tähenda kolleegiumi arvates seda, et pooled ei ole kokku leppinud ülereostuse eest tasumise kohustuses. Kohustus tasuda ülereostuse eest tulenes lepingust ja juhendist. Ülereostustasu suurus ei ole aastate lõikes ühtlane, kuna muutuvad hageja kulud seoses ülereostatud heitvee puhastamisega ja linnavalitsus on määrusega tasu vastavalt sellele muutnud. Kolleegium leiab, et leppides kokku juhendi kohaldamises, pidid pooled lähtuma ka vastavate tariifide kinnitamise kohta vastu võetud linnavalitsuse määrustest, kuna ilma konkreetseid arvnäitajaid määramata ei olnud võimalik reaalselt ülereostustasu suurust määratleda. Kolleegium leiab, et lepingus kokkulepitut tõlgendades tuleb arvestada ka poolte käitumist lepingu täitmisel. Vaidlust ei ole selles, et kuni 2004. aastani on kostja tasunud ülereostuse eest ja poolte vahel ei ole olnud mingeid vaidlusi. Järelikult tõlgendasid kuni selle ajani lepingupooled lepingut ühtemoodi ja kostja ei vaidlustanud ülereostuse eest tasu nõudmist. Kolleegiumi arvates tõendab eeltoodu, et pooled olid kokku leppinud ülereostuse eest eraldi tasumises. Apellant on kaebuses väitnud, et poolte vahel sõlmitud leping oli kuni 30.06.2002 komisjonileping ja alates 01.07.2002 agendileping. Kolleegium leiab, et maakohus on piisava põhjalikkusega kostja sellekohasele väitele vastanud ja tuvastanud, et tegemist ei ole kostja poolt viidatud lepingutega. Apellandi käsitlus, mille kohaselt ta vahendas hageja poolt osutatavat teenust oma klientidele, ei ole õige. Pooled ei ole lepingus kokku leppinud, et kostja kohustub hageja ülesandel oma nimel tasu eest sõlmima Viimsi vallas asuvate lõpptarbijatega hageja arvel tehingud. TsK § 402 lg 1 järgi on komisjonilepingu eesmärgiks tehingute tegemine komitendi ülesandel. Kolleegiumi arvates oli pooltevahelise lepingu eesmärgiks Viimsi valla reovee puhastamine, mitte aga hageja ülesandel kostja poolt Viimsi vallas asuvate lõppklientidega tehingute tegemine. Leping oli sõlmitud kostja reovee puhastamiseks, seega kostja huvides. Eeltoodu välistab ka pärast 01.07.2002 pooltevahelise suhte kvalifitseerimise võlaõigusseaduse järgi agendilepinguna. Õige on see, et maakohus ei ole täpselt tuvastanud, millise õigussuhtega on tegemist. Kolleegium leiab, et alates 01.07.2002 tuleb pooltevahelisele lepingule kohaldada võlaõigusseaduse käsunduslepingut reguleerivaid sätteid ja kostja on kohustatud hagejale tasuma VÕS § 628 lg 1

13(14)

alusel. Lepingu sõlmimise ajal kehtinud tsiviilkoodeksi käsundi kohta sätestatu pooltevahelisele õigussuhtele ei kohaldu, kuna TsK § 394 lg 1 järgi olid käsundi esemeks juriidilised teod. Lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 58 lg 1 järgi tekivad tsiviilõigused ja –kohustused muuhulgas ka lepingutest. Kolleegium leiab, et juhul kui ka ei ole võimalik tsiviilkoodeksi eriosas sätestatu järgi pooltevahelist õigussuhet täpselt kvalifitseerida, tuli lepingu sõlmimise aluseks olevate asjaolude hindamisel kohaldada sõlmimise ajal kehtinud tsiviilkoodeksi ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja ühisveevärgi- ja kanalisatsiooniseaduse norme. Kuna kanalisatsiooniteenuste osutamise leping on kestvusleping, siis tulenevalt võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 12 lg-st 1 tuleb lepingule alates 01.07.2002 kohaldada võlaõigusseaduses sätestatut. Ebaõige on kaebaja väide, et kuni 01.01.2006 kehtinud ÜVVKS § 14 lg 1 järgi ei olnud kohalikul omavalitsusel õigust kehtestada ülereostuse eest tasu. Maakohus on kostja vastuväidet piisava põhjalikkusega analüüsinud ja leidnud, et kohalikul omavalitsusel oli kuni 01.01.2006 õigus kehtestada hinnalisand ülenormatiivse reostuse eest. Kolleegium ühineb maakohtu otsuse põhjendustega ja ei korda neid. Samuti on ebaõige apellandi väide, et hageja nõue ei olnud kooskõlas Tallinna linnas kehtivate õigusaktidega, kuna Tallinna Linnavolikogu 22.12.1999 määrusesse lisati alles 23.03.2006 täiendusena p 3.3.1 Ka eeltoodud väitele on maakohus piisava põhjalikkusega vastanud ja kolleegium ühineb maakohtu seisukohaga, et enne 23.03.2006 kehtinud Tallinna linna õigusaktid võimaldasid ülereostuse eest tasu nõuda. Kostja on apellatsioonkaebuses palunud vähendada väljamõistetavat viivist VÕS § 113 lg-s 1 ja VÕS § 94 sätestatud seadusjärgse viivise määrani. Pooled on viivise 0,1 % tasumata arve summast iga tasumisega viivitatud kalendripäeva eest kohaldamises lepingu p-s 3.4 kokku leppinud ja viivise arvestuses ei ole poolte vahel vaidlust. Kolleegium leiab, et õige on maakohtu järeldus, mille kohaselt viivise vähendamiseks VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 3 järgi alust andvate asjaolude esinemist ei ole tuvastatud. Apellatsioonkaebuse väited ei veena kolleegiumit vastupidises. Maakohtu vastavasisuline järeldus on õige ja piisavalt põhjendatud. Hageja on nõutava viivise suuruse piiranud põhivõlaga, mis kolleegiumi arvates on kohtupraktikas tavapäraselt aktsepteeritav viivise suurus. Apellatsiooniastme menetluskulud tuleb TsMS § 162 lg 1 järgi jätta kostja kanda.

Ülle Jänes

Margo Klaar

Urmas Reinola

14(14)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.