Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

xxx esitas xxx vastu hagi, milles palus kostjalt välja mõista põhinõudena 1 675 673.66 krooni, sissenõutavaks muutunud viivisena 608 754.72 krooni ja hagiavalduse kuupäevaks sissenõutavaks

veel mitte muutund viivisena 0,1% tasumata põhinõudest päevas kuni põhinõude tasumiseni. Hageja soovis, et viivisenõude suurus ei ületaks põhinõude suurust. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja AS H Vee Käitlus 01.01.1998.a. kanalisatsiooniteenuste lepingu (edaspidi Leping). xxx on xxx õigusjärglane. Lepingu p 1.1. kohaselt on Lepingu objektiks hageja poolt kostjale osutatavad tasulised heitvete kanalisatsiooniteenused. Kostja kanalisatsioonirajatiste liitumispunkt hagejale kuuluva kanalisatsioonisüsteemiga asub Tallinna linna haldusterritooriumil. Lepingu p 1.3. kohaselt kohustuvad pooled täitma Tallinna kanalisatsioonisüsteemi juhitud heitvete proovide võtmise, saasteastme ja hinnalisandite määramise juhendi (edaspidi Juhend) tingimusi. Juhend kinnitati Tallinna Linnavalitsuse 31.01.1992.a. määrusega nr. 19. Lepingu p 8.1.4. kohaselt on Juhend Lepingu lahutamatuks osaks. Lepingus andis kostja kinnituse, et ta on Juhendiga tutvunud. Juhendi p 3 kohaselt koosnevad kanalisatsiooniteenuste tariifid: 1. põhitariifist (kanalisatsiooniteenused – heitvee ärajuhtimine, puhastamine); 2. hinnalisandist (saastemaksu kompenseerimiseks); 3. hinnalisandist LPK (lubatud piirkontsentratsioon) ületamise eest. Juhendi p 5 ja lisa 1 kohaselt grupeeritakse abonendid tariifi määramisel kaheksasse saastegruppi vastavalt heitvee saasteastmele (tl 23). Juhendi p 7 kohaselt määratakse LPK ületamise korral täiendav tasumisele kuuluv hinnalisand ehk ülereostustasu. Ülereostustasu suurus on toodud Tallinna Linnavalitsuse määrusega iga-aastaselt kinnitatavas Tallinna ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni põhitegevuspiirkonna veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise hindades. Kostja poolt kanalisatsioonisüsteemi juhitud heitvesi sisaldab proovide kohaselt aeg-ajalt saasteaineid LPK ületavas mahus, mistõttu tegemist on saastegruppidesse 4-8 kuuluva heitveega. See on toonud kostjale kaasa ülereostustasu maksmise kohustuse. Kostja on tasunud ülereostustasu 1998.a. kuni 2003.a. toimunud ülereostuse eest. Alates 2004.a. ei ole kostja hagejale ülereostustasu maksnud. Seisuga 13.02.2006.a. on kostja jätnud hagejale tasumata ülereostuse puhastamise eest 1 675 673.66 krooni ja sellelt arvestatud viiviseid summas 608 754 72 krooni. 27.09.2004.a sõlmisid hageja, kostja ja xxx heitvee ärajuhtimise teenuste eest tasumise kokkuleppe (edaspidi Kokkulepe), mille kohaselt xxx pidi täitma kostja eest viimasele Lepingust tulenevad maksekohustused. Hageja saatis kostjale xxx teatise Lepingust tuleneva võlgnevuse kohta ning selgitas, et kui xxx võlgnevust ei maksa, lõpetab hageja Kokkuleppe. Võlguoldavaid summasid hagejale ei tasutud ning 14.04.2005.a teatas hageja Kokkuleppe p 9 alusel selle lõpetamisest. Hageja esitas kostjale Kokkuleppe p 12.1 alusel nõude tasuda võlgnevus. Kostja palus hagejalt võlgnevuse lahendamiseks lisaaega. Hageja võimaldas kostjale lisatähtaja, kuid kostja pole võlgnevust tasunud. 30.11.2005.a tasus kostja ülereostustasu arve nr 2005229839 osaliselt summas 52 438.25 krooni. Tasumisest hoolimata leidis kostja, et hageja ei ole tõendanud, et tegemist on olnud saastegruppidesse 4-8 kuuluva heitveega. Seisuga 13.02.2006.a on hageja Lepingu p 3.4. alusel arvutatud viivise suuruseks 608 754.72 krooni. TsMS § 367 ja Lepingu p 3.4. alusel palub hageja kostjalt välja mõista hagi esitamise ajaks sissenõutavaks veel mittemuutunud viivis 0,1% põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Kostja poolt 2004.a ja 2005.a esitatud ülereostustasu maksmisest keeldumise põhjendus on olnud alusetu järgmistel põhjustel:

teenuse eest 12.30 kr/m3 ning juriidilistelt isikutelt 18.90 kr/m3 kohta. Ebatõepärane on kostja väide, et hagejale tasutavad summad muutsid tema äri mittetasuvaks. Kostja väidetavad raskused ei oma tähendust küsimuses, kas kostja peab ülereostustasu maksma ning ”Analüüs 2004. aasta augusti kohta” ei ole dokumentaalne tõend. Kostja kanalisatsioonirajatiste liitumispunkt asus Tallinna haldusterritooriumil. Kuna hageja jaoks on kliendiks kostja ja kostja annab heitvee üle hageja kanalisatsioonisüsteemi Tallinnas, kehtivad sellele õigussuhtele Tallinna linnas kehtivad õigusaktid. Hagejat ei puuduta, kuidas on ülereostustasu teema reguleeritud Viimsi vallas. Hagejale kuuluvas Paljassaare puhastusjaamas on ülereostustasu laadset tasu küsitud ja makstud juba alates 1980.a. Alates 01.01.2007.a. rakendatakse ülereostustasu Paljassaare veepuhastusjaamas ka xxx poolt üleantud reovee puhastamisel. Hageja ja xxx vahelise kokkuleppe p 10 kinnitab, et alates 01.01.2007.a. peab AS xxx maksma hagejale ülereostustasu igal juhul ehk olenemata sellest, kas vastav regulatsioon on xxx kehtestatud. Poolte tahe oli suunatud Juhendis sätestatud ülereostustasu regulatsiooni kohaldamisele. Põhitariif on kujundatud arvestusega, et heitvee reostusaste ulatub kuni kolmanda saastegrupini. Alates neljandast saastegrupist kaetakse kulutused ülereostustasuga. Lepingus pole ühtegi viidet, et kanalisatsiooniteenuste hind sisaldab võimalikku ülereostustasu. Kui pooltel oleks olnud tahe lugeda hinnalisand LPK ületamise eest kaetuks kanalisatsiooniteenuste hinnaga, oleks pooled pidanud seda selgesõnaliselt Lepingus sätestama. 2002.a. Lepingu lisas 2 kasutatud sõna ”reotariif” ei sisalda hinnalisandit LPK ületamise eest, selle all mõeldud Juhendi p 3 nimetatud ”põhitariifi”. Hagejal ei ole Lepingut sõlmides võimalik ette näha, kui tihti, kas ja kui palju LPK-d ületatakse ja seetõttu ei olnud võimalik ülereostustasu kanalisatsiooniteenuste hinnas kajastada. Kostja seisukoht, et kanalisatsiooniteenuste hind sisaldas ülereostustasu, on vastuolus pooltevahelise varasema praktika ja kostja varasemate kirjalike seisukohtadega. 01.01.2006.a jõustunud ÜVVKS § 14 lg 31 ei sätesta kohalikule omavalitsusele kohustust ülereostustasu kehtestada, vaid annab selle õiguse. Ükski õigusakt ei keelanud kohalikul omavalitsusel seda teha juba enne 01.01.2006.a ÜVVKS § 14 alusel. Kostja väited vana ÜVVKS alusel kehtestatud Tallinna Linnavalitsuse ja Tallinna Linnavolikogu ülereostustasu puudutavate õigusaktide ebaseaduslikkuse aadressil on ebaõiged. Viivise vähendamine ei ole õigustatud. Võlausaldaja peab põhjendama viivisenõuet üksnes siis, kui viivisenõue on põhivõlast suurem ja võlgnik nõuab viivise vähendamist ning viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses. Hagiavalduse esitamisel on viivis põhivõlast 2,75 korda väiksem ja kostjal on kohustus tõendada, et viivisenõue on ebamõistlikult suur. Kostja seda teinud ei ole. Viivise suurus ei ole vastuolus hea usu põhimõttega. Kohtupraktika kohaselt on korduvalt loetud põhjendatuks mõista välja viivis võrdselt põhivõla suurusega, mõnikord on väljamõistetud viivis ületanud põhivõla. Viivisenõue on põhjendatud ka arvestades kohustuste täitmise ulatust.

KOSTJA VASTUVÄITED

Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostjal ei olnud vastuväiteid põhivõla summade osas. Kostja ei vaidlustanud ka proovide võtmist ja nende tulemusi. Kostja leidis, et tal ei ole kohustust tasuda ülereostustasu järgmiste põhjustel:

teeninduspiirkonnas kui väljaspool, oli 148,5 miljonit krooni. Kostja on mastaabilt oluliselt väiksem ettevõte. Kostja esitatud 2004.a analüüsist nähtuvalt ei taga Viimsi Vallavalitsuse poolt kehtestatud piirhinnas toodud määrades kostja poolt kogutud ja hagejale lepingu alusel üle kantud hinna vahe kostjale ÜVVKS § 14 lg 3 toodud ja teenuse vahendamisega seotud hinnakomponentide katmist. Tallinna Linnavalitsuse poolt kehtestatud hind ei kehti füüsiliste ja juriidiliste isikute suhtes Viimsi valla territooriumil. Viimsi vallavalitsuse ja vallavolikogu õigusaktid ei sätesta tasu ülenormatiivse reostuse eest ja kostja ei saanud esitada nõuet tegeliku reostaja vastu. Kostja ei saanud võtta ette määramatuid riske, mille kohta ta juba eelnevalt teadis, et neid ei kaeta. 2006. a lõpul kehtestasid Viimsi Vallavalitsus ja Viimsi Vallavolikogu õigusaktid, mis sätestavad esmakordselt õigusliku võimaluse nõuda tasu ülereostuse eest. Viimsi Vallavolikogu 14.11.2006.a määrusega nr 39 muudeti Viimsi Vallavolikogu 13.03.2001.a määrusega nr. 5 kinnitatud ning 14.05.2002.a määrusega nr 18 ja 12.09.2006.a määrusega nr 33 muudetud “Viimsi valla ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni kasutamise eeskirja“ ning täiendati seda §-iga 201, mis toob ära ülenormatiivse reostuse mõiste ning ülenormatiivse reostuse tasu kehtestamise põhimõtted. Ülenormatiivse reostuse kehtestamine on tingitud asjaolust, et alates 01.01.2007.a kehtestab hageja ülereostuse puhastamise tasu Paljassaare puhastusjaamas. Kostjal ei ole kohustust maksta hagejale ülereostuse tasu. Pooled kohustusid täitma Lepingu ning xxx ühisveevärgi ja kanalisatsiooni kasutamise eeskirja (edaspidi Eeskiri). Lepingu osaks olevad Eeskiri ja Juhend on kohaldatavad vaid osas, milles leping ei sätesta teistsugust regulatsiooni. Lepingu p 3.1. kohaselt leppisid hageja ja kostja kokku, et kanalisatsiooniteenuste hind on toodud lepingu lisas 1. Lepingu lisa 1 kohaselt koosneb heitvee hind järgmistest komponentidest: energia, töötasu, heitvee puhastusjaama kulud, müügikulud, üldkulud, saastemaks, investeeringud. Lepingus puudub kokkulepe, et kanalisatsiooniteenuse hinnale lisandub ülereostustasu. Lepingu punkti 3.1. sõnastus, milles lepiti kokku kanalisatsiooniteenuse hinnas, viitab sellele, et lepiti kokku lõpphinnas. Lisas nr. 2 kasutavad pooled mõistet “tariif“, mis Juhendi p 3 kohaselt peab sisaldama kõiki kulutusi ning on lõpphind. Juhend ei kehtesta hinnalisandi summat ülereostuse eest. Hinnalisandi summa kehtestasid 31.01.1992.a määruse punktid 1 ja 11, määrus tervikuna ei ole aga kanalisatsiooniteenuste lepingu lisa. Määruse p 1 ja 11 tunnistati kehtetuks Tallinna Linnavalitsuse 03.04.1992.a määrusega, mis tunnistati kehtetuks 22.10.1993.a. Kanalisatsiooniteenuste lepingu sõlmimise päeval kehtestas kanalisatsiooniteenuste hinnad Tallinna Linnavalitsuse 14.03.1997.a määrus nr. 21, millega kehtestatud hinnalisand ei olnud kostjale kohustuslik. Kostja kui eraõiguslik isik ning teenuse vahendaja ei saanud endale võtta põhjendamatult kõrgeid riske. Kokku lepitud kanalisatsiooniteenuse hind pidi kostja jaoks sisaldama kõiki hageja kulutusi. Hageja nõue ei ole kooskõlas ka Tallinna linna kehtivate õigusaktidega. Tallinna Linnavolikogu 22.12.1999.a määrusega nr 47 kinnitati ÜVKS § 14 lg 2 alusel Tallinna ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenuse hinna reguleerimise kord. Nimetatud määrusesse lisati alles 23.03.2006.a p 3.3.1., mille kohaselt diferentseeritakse tasu reovee ärajuhtimise eest ohtlike ainete sisalduse piirväärtusi ületava reostuse alusel. Enne seda ei olnud ülereostuse eest tasu võimalik küsida. 23.03.1999.a jõustunud ÜVVKS kohaselt sisaldas kanalisatsiooniteenuse hind vee-ettevõtja kulutusi ülereostuse puhastamise eest. Kuni 01.01.2006.a kehtinud ÜVVKS ei andnud kohaliku omavalitsuse volikogule pädevust kehtestada tasu ülenormatiivse reostuse eest. Seaduses vastava lubava sätte puudumine on käsitletav keeluna sätestada teenuse tasu ülenormatiivse reostuse eest. Tallinna Linnavalitsuse ja Tallinna Linnavolikogu õigusaktid, mis sätestasid enne 01.01.2006.a tasu ülenormatiivse reostuse eest, on vastuolus ÜVVKS-ga. Põhivõla nõude rahuldamata jätmise tõttu tuleb jätta rahuldamata ka viivise nõue. Kostja palub kohtul hagi rahuldamisel vähendada viivise suurust. Kostja on võtnud riski kolmandatele isikutele vahendatud teenuste eest tasumisel, tal puudub võimalus tuvastada tegelikke ülereostajaid. Viivise tasumise nõude võib kohtuotsuse tegemise päeval olla oluliselt suurem, kui seda on põhinõue ja seega on hageja kohustatud tõendama kahju olemasolu. Arvestada tuleb Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 29.06.2000.a. direktiiviga nr. 2000/35/EÜ Äritehingutes

hilinenud maksmisega võitlemise kohta. Direktiivi art 3 p 3 tuleneb, et kui kokkuleppeline viivis on suurem seadusjärgsest intressimäärast, siis see kas ei ole jõustatav või annab see alust kahjuhüvitise nõudmiseks, kui kõiki juhtumi asjaolusid arvestades on see võlausaldaja suhtes äärmiselt ebaõiglane. Seaduses sätestatud viivis on 9-9,25% aastas, lepingus on kokku lepitud viivis 36,5% aastas. Kokkulepitud viivis on põhjendamatult kõrge. Hageja poolt nõutavale summale ligilähedase summa hoiustamisel 3 aastaks oleks hoiuselt tasutav intress 3% aastas. Laenuintress võib olenevalt tehingu pooltest ning tagatise liigist olla erinev, kuid ei ulatu 36,5%-ni aastas. Hageja ei oleks teeninud 1 675 673.66 välja laenates või hoiustades intresse suuremas ulatuses, kui seaduses sätestatud viivisemäär.

VASTUHAGI TAOTLUS JA PÕHJENDUSED

xxx esitas vastuhagi, milles palus mõista xxx xxx kasuks välja 149 615 krooni ja 65 senti. Vastuhagi kohaselt tasus kostja hageja poolt kuni 2004. aastani tasumiseks esitatud arved ekslikult. Kostjal puudus kohustus tasuda hagejale ülereostuse eest. Kostja on hagejale ekslikult tasunud 02.10.2003.a arve summas 101 657.95 krooni, 15.12.2003.a arve summas 31 046.65 krooni ja 31.12.2003.a arve summas 16 911.05 krooni. Kostja palus nimetatud summad hagejalt VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 alusel välja mõista. Kostja esitas vastuhagi põhjendustena väited, mis on esitatud vastuväidetena hagile.

HAGEJA SEISUKOHT VASTUHAGI OSAS

Hageja palus jätta kostja vastuhagi rahuldamata hagis toodud põhjendustel. Hageja ei vaidlustanud vastuhagi summade osas ning võttis omaks, et arved on sellises summas makstud (tl 121-124).

KOHTU SEISUKOHAD

Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada. Hageja on palunud kostjalt välja mõista ülereostustasu. Kostja leiab, et temalt ei saa ülereostustasu nõuda ning on esitanud vastuhagi tasutud ülereostustasu tagasi nõudmiseks. Poolte vahelise vaidluse lahendamiseks peab kohus analüüsima, 1. kas kostja oli hageja klient või vahendaja; 2. kas pooltevahelisele lepingule kohalduvad Viimsi vallas või Tallinna linnas kohaldatavad õigusaktid; 3. kas hagejal on lepingust ja õigusaktidest tulenev õigus ülereostustasu nõudmiseks; 4. kas ülereostustasu on kehtestatud vastuolus ühisveevärgi ja kanalisatsiooni seadusega; 5. kas hagejal on õigus nõuda viivist. Kuna poolte nõuded on vastastikused, jätab kohus hagiavalduse rahuldamisel vastuhagi rahuldamata ning vastupidi.

oleks hagejaga lepingu sõlminud oma klientide ülesandel. Lisaks on kostja ise möönnud, et ta ei saanud hagejaga sõlmitud lepingu eest vahendustasu ning kostja ei teinud tehinguid võimalike komitentide arvel. Kostja on selgitanud, et tal ei olnud võimalik oma klientidelt ülereostustasu tagasi küsida. Komisjonilepingu vastu räägib ka asjaolu, et Lepingu p 1.2 kohaselt on teenindatav objekt kliendile kuuluvad kanalisatsioonirajatised Viimsi vallas, Harjumaal. Seega kuulusid kanalisatsioonirajatised kostjale, mitte tema klientidele ning hageja ei olekski saanud kostja klientidega lepinguid sõlmida. Hageja võttis vastu vett, mida kostja oma kanalisatsioonirajatisest kostja liitumispunkti juhtis. Asjaolu, et kostja ei olnud teenuse lõpptarbija, ei muuda hageja jaoks õiguslikku olukorda. Samadel põhjendustel leiab kohus, et kostja suhtes ei saa rakendada ka agendilepingut pärast võlaõigusseaduse jõustumist. Hageja lepingust tulenevad õigused ja kohustused ei saa olla seotud sellega, millised lepingud on sõlminud kostja oma alltarbijatega. Seega asub kohus seisukohale, et kostja oli hageja klient nii lepingu kui hiljem jõustunud ühisveevärgi- ja kanalisatsiooniseaduse tähenduses.

välistanud. Kostja on õigesti leidnud, et tehingu tõlgendamisel on oluline poolte tahe. Samas nähtub kostja seadusliku esindaja ütlustest, et lepingute sõlmimisel ei täpsustanud kostja, kas kokku lepitud hinnale lisandub ülereostustasu või mitte. Kuna pooled viitasid Juhendile tervikuna, oleks LPK ületamise eest võetava hinnalisandi välistamiseks selle pidanud lepingusse sisse kirjutama. Põhjendamatu on kostja seisukoht, et lisatasu eelduseks oleks selle kokkuleppimine Lepingus. Kuna pooled viitasid Juhendile tervikuna, on eelduseks, et Juhend, s.h ka hinnalisad, kohalduvad pooltevahelistele suhetele niivõrd, kuivõrd need ei ole otsesõnu välistatud teistsuguse kokkuleppega. Ülemäärasele saastele hinnalisandi kehtestamisest ei räägi ainuüksi Juhendi p 3, vaid ka näiteks p 7 ja 8. Õige on kostja viide, et Lepingu Lisas 2 on pooled hinna suhtes kokku leppimisel kasutanud sõna „reotariif“, mis sisaldab reovee vastuvõtmist, juhtimist Paljassaare puhastusseadmesse ning seal puhastamist. Õige ei ole väide, et nimetatud tariifi all mõeldi Juhendi p 3 nimetatud tariifi, mille puhul on tegemist lõpphinnaga. Nimetatud lepingu lisast ei ole võimalik aru saada, millal see allkirjastati ning kas sõna „tariif“ all mõisteti ka näiteks saastemaksu kompenseerimiseks ettenähtud hinnalisandit. Selgitus, et tariif sisaldab reovee vastuvõtmist, juhtimist puhastusseadmesse ning seal puhastamist, viitab pigem sellele, et sõna tariif on nimetatud lepingus samastatud põhitariifiga. Tunnistaja Valdo Liivi ütluste kohaselt ei saa põhitariif sisaldada ülereostustasu, kuna hageja ei saa eeldada, et kliendid reostavad teatud määral. Kohus peab tunnistaja seisukohta põhjendatuks. Kanalisatsiooniteenuse lepingu eripäraks on see, et vee-ettevõtja ei saa enne vee vastuvõtmist seda kontrollida. Järelikult ei saa vee-ettevõtja ka eeldada, et temaga lepingu sõlminud kliendi reostus püsib mingite konkreetsete näitajate piires ning suurema saastamisega tekitatud kahju hüvitamine toimubki ülereostustasu makstes. Kostja on jätnud ülereostustasu tasumata 2004. ja 2005. a esitatud arvete alusel. Sellel ajal kehtinud ÜVVKS § 14 lg 2 kohaselt kehtestatakse hind valla- või linnavalitsuse poolt ning avalikustatakse vähemalt kolm kuud enne nende muutmist. Seega on asjakohatu kostja viide sellele, et teenuste hind on kehtestatud millegi muu kui Juhendiga. Kostja on leidnud, et ülereostuse eest ei olnud tasu võimalik küsida enne Tallinna Linnavolikogu 22.12.1999.a määruse nr 47 muutmist (tl 134-138). Määrusesse lisati 23.03.2006.a p 3.3.1., mille kohaselt diferentseeritakse tasu reovee ärajuhtimise eest ohtlike ainete sisalduse piirväärtusi ületava reostuse alusel. Kohus loeb kostja seisukoha ebaõigeks. Volikogu määrus sätestas 1999. a, et teenuse hind moodustub abonenttasust, tasust võetud vee eest ning tasust heitvee ärajuhtimise eest. Korras ei täpsustatud, mida mõeldakse heitvee ärajuhtimise tasu all, seega tuleb korda tõlgendada kooskõlas teiste pooltevahelisele õigussuhtele kehtivate aktidega, s.h Juhendiga. Kohus leiab, et korras täpsustuse tegemata jätmine ning hilisem p 3.3.1 sisse kirjutamine ei tähenda, et ülereostuse tasu ei olnud määratud õigusaktidega kooskõlas. Korra p 5 ja 8 sätestavad, et teenuse hinna kehtestab linnavalitsus, kes avalikustab abonenttasu, vee võtmise ja heitvee ärajuhtimise ja puhastamise teenuse tasu määrad. Seega nimetab volikogu korras ka puhastamise teenuse tasusid ning linnavalitsusel oli õigus neid kehtestada. Eeltoodu alusel leiab kohus, et hageja arvestas ülereostustasu õigesti, lähtudes Tallinna linnavalitsuse määrustes toodud hindadest (tl 71-75). Hageja on esitanud kostjale ka vastavad arved koos heitvee proovide võtmise ja töötlemise aktidega (tl 38-56). Kostja ei ole hageja nimetatud tasude suurust sisuliselt vaidlustanud, s.t ei ole väitnud, et need ei vasta Tallinna linnavalitsuste määrustes toodule.

01.01.2006 jõustus seaduse täiendusena § 31, mille kohaselt teenuse hinna reguleerimise korraga võib kehtestada ülenormatiivse reostuse tasu ohtlike ainete sisalduse piirväärtusi ületava reostuse eest ärajuhitavas reo- ja sademevees. Kohus leiab, et ÜVVKS § 14 lg 1 ei välistanud ülereostustasu kehtestamist enne 01.01.2006.a. Pooled on omavahelises Lepingus sõnaselgelt viidanud Juhendile ning kohus on asunud seisukohale, et Juhend kehtib nendevahelistes suhetes ka ülereostustasu puudutavas osas. Seega ei ole antud juhul ülereostustasu kehtestatud ainult kohaliku omavalitsuse aktiga seaduse alusel, vaid pooled on soovinud seda omavahelisele suhtele kohaldada lepinguga. Eestis kehtib lepinguvabaduse printsiip. Seadus ei täpsusta, mida mõeldakse § 14 lg 1 p 3 nimetatud heitvee ärajuhtimise tasu all. Lepingust ja Juhendist nähtuvalt on pooled siin soovinud mõelda ka ülereostustasu. ÜVVKS § 14 lg 4 kohaselt ei tohi sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud teenus hind olla erinevate klientide või nende gruppide suhtes diskrimineeriv. Ülereostustasu kehtestamata jätmisel oleks hageja sunnitud ülereostustasudest saamata jäänud saastetasud jagama ära kõigi tarbijate vahel. Selline lahendus oleks diskrimineeriv näiteks füüsilistest isikutest tarbijate suhtes, kelle reovee saastenäitajad jäävad esimese 4 grupi piiresse ning kes peaksid hakkama tasuma tehaste poolt kanalisatsiooni lastud reovee saastenäitajate pärast suuremaid saastetasusid. Selline tulemus ei saa olla seaduse mõttega kooskõlas ja järelikult oli ülereostustasu kehtestamine lubatud ka enne 01.01.2006.a jõustunud seaduse täiendust. Eeltoodu alusel leiab kohus, et kostjal on kohustus tasuda hagejale ülereostustasu LPK ületamise eest ning sellise tasu küsimine ei ole seadusega vastuolus. Kohustus tuleb vastavalt VÕS § 76 lg 1 täita vastavalt lepingule või seadusele. Kohustuse rikkumisel on hagejal VÕS § 101 lg 1 p 1 kohaselt õigus nõuda kohustuse täitmist. Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada.

Kohus ei arvesta asjaoluga, et 2006. a 2. kvartali majandustulemiste kohaselt kasvas hageja müügitulu 160.5 miljoni kroonini (tl 101-105). Arvestada tuleb mõlema lepingupoole majanduslikku seisundit ning asjaolu, et ühe poole puhul on tegemist kasumis oleva ettevõttega, ei saa automaatselt olla viiviste vähendamise aluseks. Kostja esitatud 2004.a analüüsist (tl 157) ei nähtu kostja üldine majanduslik olukord. Viiviste väljamõistmise eesmärk on lihtsustada võlausaldajal raha maksmisega viivitamisel tekkiva kahju arvestamist. Viivis väljendab minimaalset eeldatavat kahju hüvitamise nõuet, mida võib raha maksmisega viivitamise korral nõuda, sõltumata tegelikust kahjust. Seega on viivisel ka teatud sanktsiooniline iseloom. Hageja ei ole esitanud kostja vastu kahju hüvitamise nõuet. Eeltoodu alusel leiab kohus, et viiviste vähendamise taotlus tuleb jätta rahuldamata. Kostja ei ole hageja esitatud viiviste arvestust (tl 25) vaidlustanud. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja sissenõutavaks muutunud viivisena 608 754.72 ning alates 13.02.2006.a TsMS § 367 alusel 0.1% põhivõlast päevas, kuid mitte rohkem kui kokku 1 675 673.66 krooni.

Gerty Pau Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.