Muud › Muud hagiasjad

Täiendavas vastuses hagiavaldusele (tl.121-124) leiab kostja, et poolte vahel ei ole tekkinud võlasuhet alusetust rikastumisest. 09.12.2002.a. kohtuotsusest ei tekkinud poolte vahel uut õigussuhet, vaid kostja asus A. E. õigusjärglasena (pärijana) juba olemasolevasse õigussuhtesse. Kostja saab vastutada hageja ees üksnes samadel alustel, nagu oleks pidanud vastutama A. E. ise, seega on kohustatud hüvitama hagejale tehtud kulutused üksnes juhul, kui seda oleks pidanud tegema A. E. . VÕS § 1042 kohaldamise eelduseks on teise isiku esemele õigusliku aluseta kulutuste tegemine, kuid hageja kui hoonete kaasomaniku poolt tehtud kulutusi ei saa sellisteks kulutusteks lugeda. Esitatud tõenditest kulutuste tegemise kohta nähtub, et kulutused on tehtud enne võlaõigusseaduse jõustumist. Kostja hinnangul on pooltel vaidlus kaasomandisse kuuluvate hoonete remontimiseks tehtud kulutuste üle, mistõttu kuuluvad kohaldamisele asjaõigusseaduse (AÕS) sätted. AÕS § 75 lg 1 ja 72 lg 4 alusel võib kaasomanik nõuda teistelt kaasomanikelt üksnes asja säilitamiseks tehtud vajalike kulutuste hüvitamist. Kulutuste tegemise ajal kehtinud AÕS § 27 p 1 kohaselt on kulutused vajalikud, kui nendega säilitatakse asja või kaitstakse seda täieliku või osalise hävimise eest. Hageja ei ole tõendanud, et ta on Veskimõisa hoonetele teinud selliseid kulutusi, mis olid hoonete säilitamiseks vajalikud. Kulutuste kohta esitatud tõenditest ei nähtu, milliste tööde eest vastav kulutus on tehtud, seega ei saa nende põhjal teha järeldusi kulutuste vajalikkuse kohta asja säilitamise seisukohalt. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja otsuse põhjendused Kohus leiab, et P. E. A. hagi kuulub rahuldamisele osaliselt. Kinnistusregistiosa nr.18110 (tl.9-11) II jao kannete kohaselt on P. E. A. ja I. M. J. Kõlleste vallas Veski külas aluva Veskimõisa kinnistu kaasomanikud 1⁄2 mõttelistes osades.Kostja on saanud nimetatud kinnistu kaasomanikuks pärast seda,kui Põlva Maakohtu kohtuotsusega tsiviilasjas nr. 2-052-02 09.12.2002 tunnustati tema õigust pärida 20.03.1999.a. surnud A. E. vara. Pärandvara hulka kuulus muuhulgas ka 1⁄2 mõttelist osa Veskimõisa 10-A talu maade tagastamise nõudeõigusest ja 1⁄2 mõttelist osa Veski külas, nimetatud talu maadel asuvatest mõisahoonetest (tl.5-8). Nimetatud asjaolude üle pooled ei vaidle.Vaidlust ei ole ka selles, et hageja on A. E. kaasomandis olnud hooneid enne A. E. surma parendanud hoonete restaureerimine ja renoveerimine teel, nimetatud asjaolu on tuvastatud jõustunud kohtuotsusega tsiviilasjas nr.2-052-02. Vaidlus on selle üle, kas ja kui suures ulatuses on kostja kohustatud hüvitama hageja poolt kaasomandis olevale asjale tehtud kulutused. Kuna kulutused, milliste hüvitamist hageja taotleb, on tehtud pärandaja eluajal, siis tuleb kulutuste hüvitamise nõude üle otsustamiseks kindlaks teha, kas ja milline võlasuhe eksisteeris P. E. A. ja A. E. vahel, sest hageja saab I. M. J. kui A. E. õigusjärglase vastu esitada ainult sellise nõude, mille esitamise õigus oleks tal olnud ka A. E. vastu. Kohus on seisukohal, et hageja ja A. E. vahel ei tekkinud alusetust rikastumisest tulenevat õigussuhet, mistõttu hageja ei saa nõuda kostjalt tehtud kulutuste hüvitamist ei VÕS § 1042 ega ka kulutuste tegemise ajal kehtinud TsK § 477 alusel. Hageja on toetunud AÕS § 88 lg 1, mille alusel võib valdaja nõuda tema poolt asjale tehtud vajalike kulutuste hüvitamist, välja arvatud juhul, kui ta on valduse saanud omavoliliselt. Muude kulutuste hüvitamist võib valdaja nõuda vastavalt VÕS § 1042.

VÕS § 1042 lg 1 kohaselt võib teise isiku esemele õigusliku aluseta kulutusi teinud isik nõuda teiselt isikult kulutuste hüvitamist ulatuses, milles isik, kelle esemele kulutusi tehti, on seeläbi rikastunud, võttes muu hulgas arvesse, kas need kulutused on sellele isikule kasulikud ning millised on olnud tema kavatsused eseme suhtes. Kuid arvesse tuleb võtta asjaolu, et hageja oli kulutuste tegemise ajal hoonetele ise nende hoonete kaasomanik, see tähendab, et ta ei teinud kulutusi teise isiku esemele, vaid oma varale. Omanikul on asja valdamise, kasutamise ja käsutamise õigus, seega valdus on üks omandiõiguse elemente, kaasomanikud valdavad ja kasutavad ühist asja vastavalt AÕS § 72 lg 1 kokkuleppe või kaasomanike enamuse otsuse kohaselt. Asja valdamise ja kasutamise mõiste hõlmab ka asjale remondi tegemist.Teiste kaasomanike nõusolekuta võib kaasomanik AÕS § 72 lg 4 kohaselt teha asja säilitamiseks vajalikke toiminguid, nõudes teistelt kaasomanikelt asja säilitamiseks vajalike kulutuste hüvitamist võrdeliselt nende osadega. Seega tuleb asuda seisukohale, et AÕS § 88 tulenev kulutuste hüvitamise nõue saab olla valdajal omaniku vastu. Üks kaasomanik ei saa teise kaasomaniku vastu nimetatud alusel nõuet esitada, kuna kaasomanikevahelised omandi valdamisest ja kasutamisest tekkivad õigussuhted on reguleeritud AÕS §-s 72. Kohtu hinnangul tuleb hagejal nõude esitamiseks kostja vastu kaasomandis olevale asjale tehtud kulutuste hüvitamiseks tõendada, et kulutuste tegemiseks ja hüvitamiseks oli olemas kokkulepe või sellekohane kaasomanike enamuse otsus või olid toimingud,milleks kulutused on tehtud, vajalikud asja säilitamiseks. Hageja on esitanud teostatud tööde maksumuse hindamiseks ARC Projekt OÜ poolt 30.08.2001.a. koostanud kalkulatsiooni (tl.13-19), milles on kirjeldatud ja hinnatud tehtud tööd 2001.a. kehtinud hindade alusel (kalkulatsiooni koostaja märkus kalkulatsiooni tiitellehel tl..110).Nimetatud dokumentaalse tõendi kohaselt on teostatud tööde kogumaksumus 1 343 364 krooni ning tööd jagunevad nelja gruppi – I mõisa peahoone põhikorpus; II peahoone õuetiib; III kõrvalhooned ja IV välisvõrgud. Veskimõisa hoonete remontimiseks on hageja sõlminud alljärgnevad lepingud: 1)leping nr.4-95 P. A. ja AS SaTo vahel 10.03.1995.a. Veskimõisa hoone katuse kapitaalseks remondiks, tööde maksumusega 100 000 krooni (tl.91). Lepingu juurde kuulub ka eelarve (tl.92), mille kohaselt katuse katmise maksumus koos vana lammutamisega ning roovituse tegemisega ning korstnate otsade remondiga koos käibemaksuga on 142 025 krooni; 2)ehituse töövõtuleping nr.8 on sõlmitud samade poolte vahel 02.juunil 1995.a. Veskimõisa mõisahoone remondiks. Kogu töö maksumus on lepingu ja eelarve (tl.94) kohaselt 48110 krooni (koos käibemaksuga). Eelarves on nimetatud alljärgnevad tööd: kanakuur, maksumusega 21200 krooni, tuba nr.40 remont, 12700 krooni ning rõdukate, piire ja aken, maksumusega 4200 krooni. 3) 29.oktoobril 1995.a. on P. A. sõlminud AS-ga SaTo ehituse töövõtulepingu nr.14 Veskimõisa hoonete remondiks (tl.95), töö maksumusega 60000 krooni. Nimetatud summa kuulus lepingu p.3 kohaselt pärast lepingu sõlmimist avansina üleandmisele. Nimetatud lepingule vastavat tööde kirjeldust esitatud ei ole. 4)06.novembril 1995.a. on P. E. A. sõlminud töövõtulepingu nr.90 AS-ga Sanel elektritööde tegemiseks mõisahoone kahekordses osas, maksumusega 45500 krooni. Lepingu sõlmimisel on tasutud nimetatud tööde eest ettemaksuna 32500 krooni (tl.96-98). Hageja on esitanud tõendina tehtud tööde kohta veel eelarve Veskimõisa mõisakuuri restaureerimise kohta (tl.99) , millise töö teostajaks oli samuti AS SaTo, töö maksumus on olnud 30000 krooni.

AS Bau koostatud akti kohaselt Veskimõisa katuse ehitus-montaažitööde vastuvõtmise kohta 1995.a. märtsikuus (tl.100-101) on akteeritud tööde maksmus 107 390 krooni. Kokku on nimetatud lepingute ja kalkulatsioonide järgi tööde maksumus 433025 krooni. Hageja poolt nimetatud lepingute ja kalkulatsioonide alusel maksete tegemise kohta esitatud kviitungid ja ülekandekorraldus (tl.102-113) tõendavad maksete tegemist kokku 442 500 krooni ulatuses. Üllaltoodud tõendite alusel saab järeldada, et tööd Veskimõisa hoonete remontimisel ja taastamisel teostati aastatel 1995-1996. Seega hageja poolt 2001.a. ARC Projekt OÜ-lt tellitud kalkulatsiooni ei saa aluseks võtta hageja kulutuste hindamisel, sest nagu kalkulatsiooni tiitellehel (tl.114) selle koostaja poolt tehtud märkusest nähtub, on kalkulatsiooni koostamisel võetud aluseks ehitustööde ja materjalide 2001.a. hinnad. Järgnevalt tuleb hinnata, kas lepingutes ja kalkulatsioonis kirjeldatud tööde tegemine toimus hageja poolt kokkulepituna kaasomanik A. E. või kas tehtud kulutused olid asja säilitamiseks vajalikud. Kuna remondi tegemise ajal ei olnud Veskimõisa hoonetealune maa veel kinnistusraamatusse kantud, oli hoonete näol tegemist vallasomandiga. Tulenevalt AÕS § 79 klg 1 kehtivad kaasomanikevahelised kaasomandi valdamist, kasutamist ja kaasomandi lõpetamist puudutavad kokkulepped ka kaasomanike õigusjärglaste suhtes. Hageja leiab, et tema ja A. E. kokkulepe selles, et P. E. A. korraldab Veskimõisa hoonete taastamise ning A. E. hüvitab kulutused vastavalt oma kaasomandi osa suurusele, on tuvastatud jõustunud kohtuotsusega tsiviilasjas nr.2-052-02. Kohus on seisukohal, et viidatud kohtuasjas ei kuulunud nimetatud asjaolu tuvastamisele. Tsiviilasjas nr. 2-052-02 menetles kohus I. M. J. hagi P. E. A. vastu õiguse tunnustamiseks pärida A. E. vara ning omandiõiguse tunnustamiseks, samuti P. E. A. vastuhagi ühise tegutsemise lepingu olemasolu tunnustamiseks ja P. E. A. omandiõiguse tunnistamiseks varale, mille pärimisõiguse tunnustamist taotleti hagis. Kohus on nimetatud kohtuotsuses lugenud tuvastatuks asjaolu, et „Veskimõisa hoonete restaureerimist ja renoveerimist korraldas kostja“(käesolevas asjas hageja)(tl.7).Kohus ei saa käesolevas asjas toetuda viidatud kohtuasjas ülekuulatud tunnistajate ütlustele, arvestades TsMS § 243 lg 1 sätestatud põhimõtet tõendite vahetu uurimise kohta. Erinevalt kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS § 94 lg 2 ei sätesta kehtiv TsMS § 231 tõendamisest vabastamise alusena põhimõtet, et ühes tsiviilasjas jõustunud kohtuotsusega tuvastatud asjaolu ei saa vaidlustada teises tsiviilasjas, kui sellest võtavad osa samad pooled. Seega ei ole kohtu hinnangul hageja käesolevas tsiviilasjas tõendanud, et tema ja kostja õiguseellase vahel oli kokkulepe kaasomandis olevatele asjadele tehtud kulutuste hüvitamiseks. Et kindlaks määrata, kui suures ulatuse on hagejal õigus nõuda kulutuste hüvitamist AÕS § 72 lg 4 alusel, tuleb hinnata millised hageja korraldusel Veskimõisa kinnistul tehtud parendustööd olid vajalikud asja säilitamiseks. Tulenevalt tööde tegemise ajal kehtinud AÕS § 27 p 1 olid asjale tehtud kulutused vajalikud, kui nendega säilitatakse asja või kaitstakse seda täieliku või osalise hävimise eest. Kohus hindab Veskimõisa hoonetele tehtud kulutusi asja säilitamiseks vajalikkuse seisukohast nende dokumentaalsete tõendite alusel, mis tõendavad hageja poolt kulutuste kandmist. Nagu juba eespool öeldud ei arvesta kohus tõendina teostatud remonttööde maksumuse kohta esitatud kalkulatsiooni, sest kalkulatsiooni põhjal ei saa tõendatuks lugeda kulutuse kandmist hageja poolt.

Tl.91-113 olevatele dokumentaalsetele tõenditele toetudes leiab kohus, et Veskimõisa hoonete säilitamiseks vajalikuks kulutuseks tuleb lugeda katuse kapitaalset remonti , milline on teostatud 10.03.1995.a. lepingu alusel lepingujärgse maksumusega 100 000 krooni (tl.91). Eelarve kohaselt on katuse remondi maksumus koos korstnate otste remondiga 142 025 krooni. Nimetatud lepingust tuleneva raha maksmise kohustuse täitmist hageja poolt summas 150 000 krooni tõendavad kviitungid ja ülekandekorraldus (tl.102-104 ja 106). Kohus ei hinda hoonete säilitamiseks vajalikeks kulutusteks ehituse töövõtulepingu nr.8 (tl.93) ja selle juurde kuuluva eelarve (tl.94) alusel teostatud töid 48 110 krooni ulatuses. Hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et kanakuur, maksumusega 21 200 krooni oli olemasolev ehitis, kalkulatsiooni III osas (tl.17) nimetatud kuuri tööde kirjelduse põhjal võib järeldada uue hoone ehitamist vanale vundamendile. Lepingule nr.14 Veskimõisa mõisahoone remondi kohta maksumusega 60 000 krooni (tl.95), ei ole lisatud tööde kirjeldust, mistõttu kohus ei saa võtta seisukohta nimetatud lepingu alusel tehtud tööde vajalikkuse osas asja säilitamise seisukohalt. Töövõtulepingu nr.90 alusel on teostatud elektritööd Veskimõisa mõisahoone kahekordses osas , maksumusega 45 500 krooni (tl.96-98), tõendatud on ettemaksuna nimetatud lepingu alusel 32500 krooni tasumine P. A. poolt. Kohus hindab elektritööde tegemist hoonete säilitamiseks vajalikeks toiminguteks.Üldteada olevaks tuleb lugeda asjaolu, et vananenud elektrijuhtmestiku kasutamise tagajärjel võib tekkida muuhulgas tuleõnnestusi, milles võib hoone hävida. Lepingus on lisatingimus, et tööde maksumusse ei ole arvestatud valgustite, ohutusmõõtmiste ja elektritarvitite hindasid. Tl.107,108, 110, 111 ja 112 olevad kviitungid tõendavad küll Veskimõisa hoonete ehitusremonttööde eest tasumist P. E. A. poolt, kuid mitte teostatud tööde vajalikkust hoonete säilitamise seisukohast. Seega hageja ja A. E. kaasomandis olnud hoonetele hageja poolt tehtud kulutustest tuleb lugeda asja säilitamiseks vajalikeks kulutusi,summas 182500. Kostjalt tuleb välja mõista vastavalt tema kaasomandi osale 1⁄2 nimetatud kulutustest, seega 91250 krooni. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt enne selle seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kuigi käesolev menetlus on alustatud enne 01.01.2006, on pooled taotlenud menetluskulude kindlaksmääramisel lähtuda kehtivatest menetlusnormidest. Arvestades, et hagi esitati 24.10.2004 ning ajavahemikul 18.04.2005- 20.10.2005 oli menetlus peatatud seoses kohtudokumentide kättetoimetamisega välisriigis, võib lugeda suurema osa menetlusest toimunuks pärast 01.01.2006. Seetõttu esitab kohus vastavalt TsMS § 173 lg 1 kohtuotsuses üksnes menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kohus rahuldas käesoleva hagi osaliselt, leiab kohus, et menetluskulud tuleb jätta täielikult poolte endi kanda.

Hageja oli kohtu määruse alusel 23.11.2004 (tl.46) vabastatud osaliselt riigilõivu tasumisest hagiavalduse esitamisel. Kohus oli määranud, et riigilõivuvabastus ei kehti hagi rahuldamata jätmise korral.Seega tuleb hagejalt kohtulahendi jõustumisel vastavalt hagi rahuldamata jäänud osale tasumisele kuuluv riigilõiv välja mõista. Riigilõivu hüvitamine riigile oli sätestatud nii kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS §-s 64 kui kehtiva TsMS §-s 179. Epp Tombak Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.