Hageja (vastustaja) ZA (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Anastasia Nezgovorova Kostja (apellant) NG (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Sergei Desjatnikov
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Jätta NG 19. mai 2017. a apellatsioonkaebus Harju Maakohtu 21. aprilli 2017. a otsuse peale tsiviilasjas nr 2-15-15006 Tallinna Ringkonnakohtu menetlusse võtmata.
2.Jätta apellatsiooniastme menetluskulud NG kanda. ZA-l ei ole apellatsioonimenetluses tekkinud hüvitatavaid menetluskulusid. Kohtu selgitused: Määruse peale võib esitada 15 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest Riigikohtule määruskaebuse. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul, kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb ülalmärgitud tähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja
pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Maakohtus kantud hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab kohtuasja lahendanud maakohus kindlaks mõistliku aja jooksul alates kohtulahendi jõustumisest.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hagiavaldus ja kostja vastuväited
1.ZA (hageja) esitas 7. oktoobril 2015 Harju Maakohtule NG (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt välja mõista põhivõla 1000 eurot ja viivise. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt sõlmisid pooled 1. juunil 2012 suulise laenulepingu, mille alusel sai kostja hagejalt 1000 eurot laenu ja kohustus selle tagastama 1. juunil 2015. Pooled leppisid kokku viivisemäära 0,022% kuus. Laenulepingu sõlmimist tõendab hageja pangakonto väljavõte, millelt nähtub, et kostja kinnitas hagejale teise laenulepingu alusel raha üle kandes, et võlgneb hagejale 1000 eurot. Kostja ei ole laenu tagastanud. Alternatiivselt saab kostja maksekorraldusel märgitut pidada võlatunnistuseks, milles kostja on laenu tunnistanud ja mille kostja on elektrooniliselt allkirjastanud.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Vastuväidete kohaselt ei ole kostja sõlminud hagejaga laenulepinguid ega allkirjastanud võlatunnistusi. Kostja ei saanud hagejalt 1. juunil 2012 laenu. Pooled olid seotud tänu tegutsemisele kontsernis XXX ning kostja tegi hagejale ülekandeid sellest tulenevalt. Kuna hagejal olid probleemid maksuametiga, palus hageja märkida maksekorraldusele sellise selgituse.
3.Harju Maakohus jättis 20. aprilli 2016. a otsusega hagi rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 30. mai 2015. a otsusega maakohtu otsuse ja saatis asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Esimese astme kohtu otsus
4.Harju Maakohus rahuldas 21. aprilli 2017. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 1000 eurot ning seadusjärgse viivise kuni põhivõla täitmiseni. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on asjas tõendatud, et kostja tegi 14. oktoobril 2012 hagejale 500 euro tasumiseks pangaülekande järgmise selgitusega: „500E vzjato v dolg 01.05.12-01.05.15. vozvrasjau. Ostatok dolga 1000E-s 01.06.2012-01.06.15. 1000E-s 10.06.12-10.06.15. 5000E-s 01.04.12.-01.04.15. planiryu võplatit v posledyusie mesjacõ.“ (I kd, tl 6). Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja ja kostja sõlmisid 1. juunil 2012 suulise laenulepingu, mille kohaselt hageja andis kostjale laenu 1000 eurot kuni 1. juunini 2015, ning alternatiivselt selle üle, kas kostja on andnud deklaratiivse võlatunnistuse, et võlgneb hagejale 1000 eurot, kohustusega tagastada võlg hiljemalt 1. juunil 2015.
Kohtu hinnangul ei ole poolte seletuste, tunnistaja ütluste ja pangakonto väljavõttega tõendatud, et hageja laenas kostjale 1. juunil 2012 sularahas 1000 eurot, mille kostja lubas tagastada 1. juunil 2015, kuid kostja on andud 14. oktoobri 2012. a maksekorraldusel hagejale deklaratiivse võlatunnistuse VÕS § 30 tähenduses, milles kohustus tasuma hagejale võla 1000 eurot hiljemalt 1. juunil 2015. Võla tunnistamiseks piisas sellest, et üksnes kostja allkirjastab võlatunnistuse ning kostja on seda teinud elektroonilise allkirjaga TsÜS § 80 lg 3 tähenduses, mis loetakse TsÜS § 80 lg 1 järgi võrdseks kirjaliku allkirjaga. Seega on võlatunnistus antud VÕS § 30 lg-s 2 sätestatud vormis. Kuigi AS-i SEB Pank selgituse kohaselt ei saa tuvastada, millisel viisil on makse tegemiseks internetipanka sisse logitud, on üldteada asjaolu, et üle 200 euro suurust makset saab teha pin-kalkulaatorit või ID-kaarti kasutades. Kuna kostja seletas vande all, et logib internetipanka kas ID-kaardi või paroolikaardiga, saab sellest järeldada, et ta allkirjastas makse ID-kaardiga. Kostja ei ole tõendanud oma väidet, et igaüks oleks võinud teha kostja pangakontolt ülekande hagejale. Usutavad ega tõendatud ei ole kostja väited, et ta kirjutas maksekorraldusele sellise selgituse hageja soovil, kuna hagejal olid võlad maksuameti ees. Deklaratiivse võlatunnistuse tõttu peab kostja tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või et see on lõppenud. Asjas esitatud dokumentaalsed tõendid ja tunnistajate ütlused kinnitavad, et kostja on võtnud nii hagejalt kui ka teistelt isikutelt laenu. Kuigi kohus selgitas kostjale korraldaval istungil, et ta peab tõendama oma väidet selle kohta, et tal ei ole võlga, ei ole kostja esitanud kohtule tõendeid oma väite kinnitamiseks ega lükanud ümber hageja tõendeid. Seega on kostjal võlatunnistuse järgi kohustus tasuda hagejale põhivõlg 1000 eurot ning alates
2.juunist 2015 ka VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras viivist. Apellatsioonkaebus
5.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt kohaldas maakohus vääralt VÕS § 30 ja TsÜS § 80 ning asus seetõttu ekslikult seisukohale, et kostja andis deklaratiivse võlatunnistuse. Maksekorraldus ei vasta võlatunnistuse sisunõuetele. Maksekorralduse selgitus ei sisalda kostja tahteavaldust, sest kostja soovis üksnes hagejale makset teha. Kostja kirjeldas maksekorralduse selgituses oma plaane, mitte ei lubanud võlga tasuda. Maksekorralduse sisu ei ole selge, sest ei ole teada, kellele peab selgituse kirjutaja tasuma. Maksekorraldus ei vasta ka võlatunnistuse vorminõuetele, sest elektrooniline pangakeskkond ei ole kolmandatele isikutele lubaduste andmise keskkond. Kuna elektroonilise allkirja andmine ei ole tõendatud, ei ole ka seetõttu vorminõudeid järgitud.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest tuleb menetlusökonoomia kaalutlustel TsMS § 637 lg 21 alusel koosmõjus TsMS § 405 lg-ga 1 keelduda.
7.Ringkonnakohus juhib tähelepanu sellele, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 esimese lause kohaselt menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt
lihtsustatud korras, järgides üksnes samas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis vastab 2000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4000 eurole. Praeguses asjas palus hageja mõista kostjalt välja põhivõla 1000 eurot ja seadusjärgse viivise. Seega esitas hageja rahalise nõude, mille põhinõue ei ületa 2000 eurot ja põhinõue koos kõrvalnõuetega 4000 eurot, st tegemist on lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 mõttes, nagu märkis õigesti ka maakohus.
8.Lihtmenetluse asjas võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse TsMS § 637 lg 2 järgi menetlusse üksnes juhul, kui maakohus on andnud loa edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Seejuures lähtub ringkonnakohus lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei tekiks ülemääraseid menetluskulusid.
9.Praeguses asjas ei ole maakohus otsuses TsMS § 442 lg 10 kohaselt märkinud, et annab loa otsuse edasikaebamiseks. Asjaolu, et maakohus lisas otsusele TsMS § 442 lg 6 järgi lahendi peale edasikaebamise korda ja tähtaega puudutava selgituse, ei ole edasikaebamiseks loa andmine TsMS § 637 lg 21 tähenduses, nagu on korduvalt leidnud ka Riigikohus. Seega ei ole maakohus andnud asjas edasikaebamiseks luba.
10.Arvestades tsiviilasja materjale, maakohtu otsuse põhjendusi ja apellatsioonkaebuse väiteid, ei ole maakohus kolleegiumi hinnangul otsust tehes selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ega selgelt rikkunud menetlusõiguse normi, sh ei ole maakohus hinnanud tõendeid selgelt ebaõigesti. Maakohus on kolleegiumi hinnangul tõendeid kooskõlas TsMS § 232 lg-ga 1 hinnates asunud põhjendatult seisukohale, et kostja on andnud hagejale võlatunnistuse VÕS § 30 tähenduses, mis annab alust hagi rahuldada, kuna kostja ei ole tõendanud, et tal selles tulenevat võlga ei ole. Kostja apellatsioonkaebuse väited võlatunnistuse sisu ja vormi kohta ei anna kolleegiumi hinnangul selgelt alust arvata, et maakohtu otsuse lõppjäreldus oleks väär. Seega ei ole maakohus kolleegiumi hinnangul kohaldanud selgelt ebaõigesti materiaalõigust ega rikkunud selgelt menetlusõiguse normi, mistõttu ei ole TsMS § 637 lg 2 järgi kolleegiumi hinnangul alust apellatsioonkaebust menetleda.
11.Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu tuleb apellatsiooniastme menetluskulud jätta TsMS § 168 lg 1 järgi kostja kanda. Kuna hagejal ei ole selles menetlusetapis hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud, ei tule kostjal hüvitada hagejale apellatsioonkaebuse menetlemise kulusid. Lisaks on hagejal apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral õigus nõuda TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4 järgi tagasi apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv.
12.Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638 lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebuskaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega
tagastada. Kuna hageja esitas apellatsioonkaebuse elektrooniliselt, ei ole vaja seda hagejale tagastada. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud. Kohtumäärus tuleb TsMS § 638 lg 8 järgi apellandile kätte toimetada ja edastada teistele menetlusosalistele.
/allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak
/allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.