Otsuse tegemise aeg ja koht 21. aprill 2017, Tallinn, Kentmanni kohtumaja Tsiviilasja number
2-15-15006
Tsiviilasi
Xxxxhagi Xxxxvastu võlgnevuse nõudes
Tsiviilasja hind Menetlusosalised ja nende esindajad
1108,66 eurot Hageja Xxxx(isikukood xxxx, elukoht xxxx), lepinguline esindaja Anastasia Xxxx (e-post [email protected]) Kostja Xxxx(isikukood xxxx, xxxx), lepinguline esindaja Sergei Desjatnikov (e-post [email protected])
Kohtuistung
14.03.2017
Kohtuistungil osalenud isikud
Hageja Zoja Anuševa Hageja lepinguline esindaja Anastasia Xxxx Kostja lepinguline esindaja Sergei Desjatnikov
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada.
2.Välja mõista kostjalt Xxxxhageja Xxxxkasuks põhivõlgnevus 1000 eurot.
3.Välja mõista kostjalt Xxxxhageja Xxxxkasuks viivis perioodi 02.06.2015-21.04.2017 eest summas 151,55 eurot.
4.Välja mõista kostjalt Xxxxhageja Xxxxkasuks viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 22.04.2017 põhivõlgnevuselt kuni põhivõlgnevuse täitmiseni, kuid mitte suuremas summas kui 848,45 eurot. Menetluskulude jaotus
Menetluskulud jätta kostja Xxxxkanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kohus kindlaks mõistliku aja jooksul peale käesolevas asjas tehatava kohtulahendi jõustumist. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates avalikult teatavaks tegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv. Juhul kui apellatsioonkaebuses on märkimata, kas apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, võib apellatsioonikohus asja lahendada kirjalikus menetluses. Menetluskulude jaotust ja suurust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus ja suurus kindlaks määrati. Menetlusabi taotluse esitamine ei pikenda eelmärgitud menetlustoimingute tegemiseks ettenähtud
tähtaegu. Menetluse käik
1.Hageja Xxxx(edaspidi hageja) esitas 07.10.2015 Harju Maakohtule hagi kostja Xxxx(edaspidi kostja) vastu võlgnevuse 1000 eurot ja viivise saamiseks.
2.Harju Maakohus 20.04.2016 otsusega jättis hagi rahuldamata.
3.Tallinna Ringkonnakohus 30.05.2016 otsusega tühistas Harju Maakohtu 20.04.2016 otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Asjaolud ja hageja nõue
4.Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 1000 eurot, seisuga 07.10.2016 sissenõutavaks muutunud viivise 28,16 eurot ning edasi viivise VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras põhivõlgnevuselt kuni põhivõla tasumiseni. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
5.Hageja ja kostja sõlmisid 01.06.2012 suulise laenulepingu põhisummas 1000 eurot ja viivis 0,022% võlgnetavast summast igakuiselt tähtajaga 01.06.2015. Kostja laenu tagastanud ei ole. Laneulepingu sõlmimist tõendab hageja pangakonto väljavõte, kus kostja kinnitab, et võlgneb hagejale 1000 eurot.
6.Hageja arvestab viivist perioodil 02.06.2015 – 07.10.2015 on 127 päeva eest 0,22 eurot päevas s.o. 28,16 eurot.
7.Hageja on täpsustanud, et nõuab kostjalt 1000 eurot laenulepingu alusel ning alternatiivselt pangakonto väljavõtte alusel, mida on võimalik käsitleda deklaratiivse võlatunnistusena. Kostja vastus
8.Kostja hagi ei tunnista ning palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
9.Kostja ei ole sõlminud hagejaga laenulepinguid ja ei ole allkirjastanud võlatunnistusi. Kostja ei saanud hagejalt 01.06.2012 laenu. Poolte suhted olid seotud töötamisega Xxxxs ning seoses sellega on teostatud ka pangaülekanded. Hagejal olid probleemid maksuametiga, mistõttu selgitused maksekorraldusse kirjutas kostja selliselt nagu hageja palus.
10.Kohustuse puudumisel on välistatud viivise ja intressi nõudmine. Maakohtu põhjendused
11.Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 toimub asja lahendamine lihtsustatud korras. Kohus menetleb hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 2000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4000 eurole.
12.Kohus, tutvunud kohtule esitatud kirjalike tõenditega, kuulanud üle tunnistajad ja pooled vande all ning hinnanud tõendeid kogumis, asub seisukohale, et hagi on põhjendatud ja tuleb rahuldada.
13.TsMS § 438 lg 1 kohaselt otsuse tegemisel hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 5 lg 1 ja 2 sätestab, et hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 alusel peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui
seadusest ei tulene teisiti.
14.Pooled tõid esile järgmised asjaolud, mille vastaspool võttis omaks või mille vaidlustamise tahe ei nähtu vastaspoole avaldusest, ja mis kohus loeb TsMS § 231 lg-te 2 ja 4 ning viidatud tõendite alusel tuvastatuks: • Kostja on 14.10.2012 teinud hagejale ülekande summas 500 eurot selgitusega: „500E vzjato v dolg 01.05.12-01.05.15. vozvrasjau. Ostatok dolga 1000E-s 01.06.2012-01.06.15. 1000E-s 10.06.12-10.06.15. 5000E-s 01.04.12.-01.04.15. planiryu võplatit v posledyusie mesjacõ.“ (I kd tl 6).
15.Pooled vaidlevad, kas hageja ja kostja on sõlminud 01.06.2012 suulise laenulepingu, mille kohaselt hageja andis kostjale 01.06.2012 laenu 1000 eurot tähtajaga 01.06.2015. Alternatiivselt vaidlevad pooled, kas kostja on andnud deklaratiivse võlatunnistuse, et võlgneb hagejale 1000 eurot, millise kohustus tagastama hiljemalt 01.06.2015.
16.Esmalt annab kohus hinnangu laenulepingu osas. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 järgi kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.
17.Hageja 14.03.2016 vande all antud seletuste kohaselt andis tema 01.06.2012 kostja elukohas kostjale laenuks 1000 eurot sularahas, mille kostja lubas hagejale tagastada (I kd tl 83), millist asjaolu kinnitas hageja ka 18.01.2017 vande all antud seletustes (I dk tl 177-179). Kostja selgitas kohtule 14.03.2016 vande all, et tema ei ole hagejalt 01.06.2012 sularahas laenu saanud (I kd tl 85). 18.01.2017 vande all antud seletustes kinnitas kostja, et ei ole hagejalt laenu summas 1000 eurot saanud enda köögis, kostja selgituste kohaselt on kostja saanud hagejalt raha seoses poolte koostööga kontsernis Xxxx (I kd tl 181-184). Tunnistajad Xxxx(I kd tl 171-172) ja Xxxx(I kd tl 174-175) märkisid, et on teadlikud, et kostjal on võlgnevused hageja ees, kuid kumbki tunnistaja ei viibinud väidetava 1000 euro üleandmise juures 01.06.2012.
18.Kuna hageja ja kostja vande all antud seletused on teineteisele täies ulatuses vastukäivad ja tunnistajate ütlused ei kinnita poolte vande all antud seletusi ning kuna kohtul puudub alus pidada kummagi poole seletust kaalukamaks, siis kohus hindab järgnevalt, kas hageja esitatud pangakonto väljavõte (I kd tl 6) toetab hageja vande all antud seletust.
19.Hageja on seisukohal, et kohtule esitatud pangakonto väljavõttes tunnistab kostja oma võlgnevust hageja ees. Kostja vaidleb vastu, et tema oleks 14.10.2012 tunnistanud hagejale makset tehes maksekorralduses 01.06.2012 väidetava laenulepingu alusel saadud summa tagastamise kohustust. Kostja vande all antud seletuste kohaselt ta ei mäleta, mis ta kirjutas maksekorraldusse, kostja on maksekorraldusse märkinud seda, mida palus temalt hageja, kuid see ei tähenda, et kostja oleks kinnitanud 01.06.2012 laenu saamist, kostja märgib, et ei ole valmis vastutama ühegi selgituse eest (I kd tl 85, 181-184). Kohus leiab, et pangakonto väljavõte (I kd tl 6), kust nähtub: 500E võetud laenuks 01.05.12-01.05.15 tagastan, võla jääk 1000E 01.06.2012-01.06.2015, 1000E 10.06.1210.06.15, 500E 01.04.12-01.04.15 plaanin tasuda järgmine kuu ei kinnita hageja väidet, et hageja on andnud kostjale 01.06.2012 sularahas 1000 eurot, mille kostja on lubanud hagejale tagastada, sest pangakonto väljavõttes on märgitud selgituses vaid võla jääk 1000E 01.06.2012, mistõttu ei ole võimalik ka maksekorralduse selgitusega tuvastada, et 01.06.2012 on hageja kostjale laenanud kostja köögis 1000 eurot lubadusega see tagastada 01.06.2015. Nimetatut ei tõenda ka ükski teine kohtule esitatud tõend ega tunnistajate antud ütlused.
20.Lähtudes eeltoodust ei ole hageja tõendanud, et hageja laenas kostjale 01.06.2012 sularahas 1000 eurot, mille kostja lubas hagejale tagastada 01.06.2015.
21.Alternatiivselt on hageja seisukohal, et makse selgituses on kostja andnud deklaratiivse
võlatunnistuse 1000 euro tasumise kohta 01.06.2015. Kostja vande all antud seletusest nähtub, et tema mingit võlatunnistust hagejale ei ole andnud, rahalised suhted olid pooltel seoses kontserniga Xxxx (I dk tl 85, 181-184).
22.VÕS § 30 lg 1 sätestab, et leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. VÕS § 30 lg 2 kohaselt peab kohustatud isiku poolt antud võlatunnistus olema kirjalikus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. VÕS § 11 lg 4 kohaselt loetakse kirjalik leping sõlmituks, kui lepingupooled on lepingudokumendi allkirjastanud või vahetanud kummagi lepingupoole poolt allkirjastatud lepingudokumendid või kirjad. Seaduses võib sätestada, et kirjalik leping loetakse sõlmituks ka siis, kui lepingudokumendile on alla kirjutanud üksnes kohustatud lepingupool. Tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS) § 80 lg 1 järgi tehingu kirjaliku vormiga loetakse võrdseks tehingu elektrooniline vorm, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. TsÜS § 80 lg 2 alusel elektroonilise vormi järgimiseks peab tehing: 1) olema tehtud püsivat taasesitamist võimaldaval viisil ja 2) sisaldama tehingu teinud isikute nimesid ja 3) olema tehingu teinud isikute poolt elektrooniliselt allkirjastatud. TsÜS § 80 lg 3 sätestab, et elektrooniline allkiri peab olema antud viisil, mis võimaldab allkirja seostada tehingu sisu, tehingu teinud isiku ja tehingu tegemise ajaga. Elektroonilise allkirja isikule omistamise ja allkirja andmise kord sätestatakse seaduses. Elektrooniliseks allkirjaks on ka digitaalallkiri.
23.Kohus nõustub hagejaga, et hageja pangakonto väljavõttest nähtuvast makse selgitusest võib järeldada kostja tahteavaldus tagastada hagejale 1000 eurot hiljemalt 01.06.2015.
24.Kohus märgib, et võla olemasolu tunnistamiseks ei ole vaja kahe isiku allkirjaga lepingudokumenti – piisab, kui võlatunnistuse allkirjastab ainult kohustatud pool. Seega on võla tunnistamiseks nõutav võlgniku allkiri. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul, kostja kirjutades pangakonto väljavõttesse, et võlajääk on 1000 eurot 01.06.2012-01.06.2015, tunnustab kostja sellega pangakonto väljavõttest nähtuvalt võlgnevust summas 1000 eurot hageja ees. Seega on maksekorraldusse kirja pandu näol tegemist kostja poolse võla tunnistamisega. Tsiviilasjas nr 2-04480 on Pärnu Maakohus leidnud, et võlgniku saldokinnituse puhul on tegemist võlatunnistusega VÕS § 30 tähenduses. Kohus leiab, et nimetatu kohaldub ka analoogia korras käesolevas vaidluses, kus kostja on maksekorralduses kinnitanud võlajääki summas 1000 eurot perioodi 01.06.201201.06.2015 eest. Lisaks märgib kohus, et kohtu hinnangul on maksekorraldus allkirjastatud kostja poolt elektrooniliselt TsÜS § 80 lg 3 tähenduses. Kuigi AS SEB Pank on märkinud, et ei ole võimalik tuvastada, millisel viisil on 14.10.2012 teostatud maksekorralduse puhul, kus kostja on kandnud hagejale 500 eurot, internetipanka sisse logitud (II kd tl 22), siis märgib kohus, et üldteada on asjaolu, et üle 200 eurose makse puhul tuleb makse teostada, kas kasutades pin-kalkulaatorit või ID-kaarti. Vande all antud seletuses on kostja märkinud, et logib panka sisse, kas ID-kaardi või paroolikaardiga (I kd tl 182). Seega kohtu hinnangul saab lugeda, et makse on allkirjastatud elektrooniliselt kostja poolt. Tõendamata on kostja vande all antud selgitused nagu oleks võinud igaüks kostja pangast teha ülekande hagejale. Usutavad ei ole kostja väited, et kostja kirjutas maksekorralduse selgituse hageja sõnade kohaselt, kuna hagejal olid võlgnevused maksuameti ees, nimetatut ei tõenda ükski tõend. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et 14.10.2015 maksekorralduse näol on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega VÕS § 30 tähenduses.
25.Deklaratiivne võlatunnistuse eesmärgiks ja tulemuseks ei ole uue kohustuse loomine, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlanõudele, millega lihtsustatakse võla sissenõudmist. Deklaratiivse võlatunnistuse tagajärjeks on eeskätt tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud (vt nt Riigikohtu lahend kohtuasjas 3-2-1-21-06; 3-2-1-25-15). Riigikohus on ka märkinud, et deklaratiivne võlatunnistuse puhul tuleb võtta selge seisukoht, kas kostja oli hagejale enne kokkuleppe sõlmimist isiklikult võlgu (vt Riigikohtu lahend kohtuasjas 3-21-146-11). Kuigi kohus on tuvastanud eelnevalt, et esitatud asjaolude põhjal ei ole võimalik
tuvastada, et pooled on sõlminud suulise laenulepingu, millega hageja laenas kostjale kostja köögis 01.06.2012 1000 eurot sularahas kohustusega see tagastada hiljemalt 01.06.2015, siis leiab kohus, et kohtule esitatud tõenditega on tuvastatav, et kostja on hagejale isiklikult võlgu. Kohtule esitatud tõendid, Jelena Kuzmina kirjalikud ütlused (I dk tl 131-132), hageja pangakonto väljavõtted (I kd tl 133-134, II kd tl 10, 15, 16, 19), tunnistajate Xxxx(I kd tl 171-172) ja Xxxx(I kd tl 174-175) ütlused, Xxxxpangakonto väljavõte (II kd tl 8), kinnitavad, et kostja on võtnud nii hagejalt kui ka teistelt eraisikutel laenu. 14.10.2012 maksekorralduses on kostja tunnistanud, et võlgneb hagejale perioodi eest 01.06.2012-01.06.2015 veel 1000 eurot. Käesoleval juhul ei ole kostja kohtule tõendanud, et võlga ei ole või see on lõppenud. 12.01.2017 toimunud korraldaval kohtuistungil (I kd tl 185-186) on kohus selgitanud kostjale, et kostjal tuleb arvestada, et tegemist võib olla võlatunnistusega ning on andnud tähtaja täiendavate tõendite, taotluste ja seisukohtade esitamiseks, kuid kostja ei ole pidanud vajalikuks esitada tõendeid enda vande alla antud ütluste tõendamiseks ega tõendeid selle osas, et kostjal puudub võlgnevus hageja ees või, et võlg on lõppenud. Samuti ei ole kostja pidanud vajalikuks esitada oma seisukohtu hageja poolt esitatud tõenditele ega tõendeid nende ümberlükkamiseks. Kostja ei ole kohtule esitanud tõendeid, et kostja on hagejalt saanud rahalisi vahendeid seoses nende koostööga kontsernis Xxxx.
26.Eeltoodud põhjustel on kohus seisukohal, et maksekorraldust allkirjastades on kostja allkirjastanud deklaratiivse võlatunnistuse, millega on tunnistanud enda kohustust tasuda hagejale võlajääk 1000 eurot hiljemalt 01.06.2015.
27.VÕS § 76 lg 1 sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 alusel on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.
28.Kuna kohus on tuvastanud, et et kostja on lubanud hagejale tasuda 1000 eurot võlatunnistuse alusel, millist kostja ei ole hagejale tagastanud, siis on tõendatud, et kostja on jätnud täitmata võlatunnistusest tulenevad kohustused. Seega kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele põhivõlgnevus perioodi 01.06.2012-01.06.2015 eest.
29.VÕS § 113 lg 1 alusel rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja palub kostjalt välja mõista viivise alates 02.06.2015 kuni 07.10.2015 viivisemääraga 0,022% päevas summas 28,16 eurot. Kohus on seisukohal, et viivisenõue on põhjendatud, kuid kuna pooled ei ole kokku leppinud viivisemääras siis kuulub viivis väljamõistmisele VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kohus leiab, et kostjalt kuulub hageja kasuks välja mõistmisele viivis perioodi 02.06.2015 – 21.04.2017 eest summas 151,55 eurot (vt alltoodud tabel) ja alates 22.04.2017 viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhivõlgnevuselt kuni põhivõlgnevuse tasumiseni, kuid mitte suuremas summas kui 848,45 eurot. Võlaperiood 02.06.2015 - 30.06.2015 01.07.2015 - 31.12.2015 01.01.2016 - 30.06.2016 01.07.2016 - 31.12.2016 01.01.2017 - 21.04.2017 Kokku
% aastas 8,05 8,05 8,05
% päevas 0,022055 0,022055 0,021995 0,021858 0,021918
Summa päevas 0,220548 0,220548 0,219945 0,218579 0,219178
Perioodis päevi
Perioodi summa 6,39 40,58 40,03 40,22 24,33 151,55
Menetluskulud
30.Juhindudes TsMS § 124 lg 1 ja § 133 lg 1 ja 2 on hagihind 1108,66 eurot.
31.TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel
kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Eeltoodu alusel jätab kohus menetluskulud täies ulatuses kostja kanda.
32.Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks mõistliku aja jooksul peale kohtuotsuse jõustumist juhindudes TsMS § 177 lg 2. /allkirjastatud digitaalselt/ Nele Seping Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.