Pankrotiõigus › Füüsilise isiku võlgadest vabastamise menetlus

võlgnik on teadlikult rikkunud kohtu korraldust esitada ülevaade võlgniku kohustuste täitmise kohta ning selline võlgniku käitumine on süülise iseloomuga võlaõigusseaduse § 104 tähenduses ning lubamatu kohustustest vabastamise menetluse raames. Seega esineb võlausaldaja hinnangul juba ainuüksi sel põhjusel alus jätta võlgniku kohustustest vabastamise taotlus rahuldamata. Lisaks leidis võlausaldaja, et tema arvutuste ning võlgniku esitatud arvelduskonto väljavõtte kohaselt on võlgnik eraldanud võlausaldajale väljamaksete tegemiseks seaduses sätestatust oluliselt väiksemaid summasid ja ka sellise tegevusega on võlgnik rikkunud pankrotiseadusest tulenevaid kohustusi ja kahjustanud võlausaldaja huve. Võlgnik taotles 27.09.2016.a toimunud ärakuulamisel kohustustest vabastamise menetluse lõpetamist ja kohustustest vabastamist. Kohus andis ärakuulamisel võlgnikule ja võlausaldajale aega pidada läbirääkimisi, kuid pooled ei jõudnud kompromissile, kuna võlgnik on asunud seisukohale, et on tasunud võlausaldajale juba kohtu poolt soovitud summa ning tema kohustustest vabastamise menetluse jooksul PankrS §-st 173 tulenevaid nõudeid rikkunud ei ole. 10.10.2016. a esitas võlgnik kohtule oma kirjaliku arvamuse, mille kohaselt ei ole ta süüliselt rikkunud kohustusi kohustustest vabastamise menetluse jooksul. Pankrotiseaduses ei ole sätestatud ning kohus, pankrotihaldur ega võlausaldaja ei ole talle selgitanud, kuidas tuleb antud kohustusi täita, sh vormistada aruanne. Võlausaldaja ei ole tundnud huvi võlgniku kohustuste täitmise vastu 4 aasta jooksul, millest tuleneb, et ta oli nõus võlgniku kohustuste täitmisega. Kohus ei ole perioodil 14.06.2011.a kuni 04.03.2015.a teinud usaldusisikule ettekirjutusi kohustuste täitmise osas ega küsinud aruande esitamist. Usaldusisik on esitanud kohtule võlgniku pangakonto väljavõtte oma kohustuste täitmise osas, kus on andmed võlgniku töökohtade ja sissetulekute ning võlausaldajale teostatud väljamaksete kohta. Võlgniku arvamuse kohaselt on usaldusisik täitnud oma kohustust aruande esitamisel, kuna usaldusisik oli määratud kohtu ja võlausaldaja nõusolekul, seega nad peaksid nõustuma niisuguse kohustuse täitmisega usaldusisiku poolt. Kohus ei ole alates 16.09.2015 kuni 14.06.2016 esitanud võlgnikule pretensioone kohustuste täitmise osas ehk siis on võlgnik kohtu arvamuse kohaselt täitnud oma kohustusi korrektselt. Lähtudes sellest on võlgnik täitnud kõiki kohustusi vabastamise perioodi jooksul korralikult ning kohus peab vabastama võlgniku ülejäänud täitmatajäänud kohustustest. Kohus pikendas oma 08.11.2016 kohtumäärusega võlgniku Xxxxkohustustest vabastamise menetlust ja määras võlgniku Xxxxkohustustest vabastamise menetluse lõpetamise (sh kohustustest vabastamise) läbivaatamise 31.12.2017.a. Kohus leidis, et olukorda, kus võlgnik on kohustustest vabastamise menetluse jooksul tegelenud mõistlikult tulutoova tegevusega ning on teinud ka võlausaldajale väljamakseid (kuigi seaduses sätestatust väiksemas summas), ei saa käsitada kui võlausaldajate huvide kahjustamisele suunatud tegevust, pigem ei ole võlgnik kohtu hinnangul ilmselt täielikult mõistnud kõiki oma kohustusi kohustustest vabastamise menetluses. Kuivõrd kohus ei ole tuvastanud võlgniku süülist käitumist, siis puudub kohtul alus võlgniku kohustustest vabastamisest keeldumiseks PankrS § 175 lg 2 p 2 alusel. Kohus viitas ka Riigikohtu lahendile kohtuasjas nr 3-2-1-19-16, mille kohaselt, kui võlgniku käitumises ei ole PankrS § 175 lg 2 p-des 1 ja 2 ning lg-s 4 silmas peetud raskelt süülise käitumise tunnuseid, ei ole kohtul alust füüsilisest isikust võlgnikku kohustustest vabastamise menetluse võimalusest ilma jätta. Samas nõustus kohus võlausaldaja seisukohaga, mille kohaselt võlgnik ei ole oma kohustusi täitnud nõuetekohaselt. Võlgniku poolt kohtule esitatud pangakonto väljavõttest nähtuvalt on võlgnik kohustustest vabastamise menetluses teinud võlausaldajale väljamakseid oluliselt väiksemas summas kui on seaduses ette nähtud. Seega ei ole võlgnik oma kohustusi nõuetekohaselt täitnud ning, kuigi kohus ei ole tuvastanud, et võlgnik oleks käitunud süüliselt PankrS § 175 lg 2 p 2 tähenduses, mis annaks alust võlgniku kohustustest vabastamisest keeldumiseks, on kohus seisukohal, et käesolevalt ei ole ka võlgniku kohustustest vabastamine veel põhjendatud. Kohus leidis, et võlgniku kohustustest vabastamise menetlust tuleb jätkata. Kohus pidas põhjendatuks anda võlgnikule täiendav võimalus võlausaldaja nõude rahuldamiseks kohustustest vabastamise menetluse raames ning pikendas PankrS § 175 lg 51 alusel kohustustest vabastamise menetlust kuni 31.12.2017. a.

29.11.2016 esitas võlausaldaja Harju Maakohtu 08.11.2016 määrusele määruskaebuse, mille kohaselt palus 08.11.2016 määrus tühistada ja lõpetada kohustustest vabastamise menetlus ning jätta võlgniku taotlus kohustustest vabastamiseks rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 07.02.2017 kohtumäärusega Harju Maakohtu 08.11.2016 määruse ja saatis tsiviilasja tagasi maakohtule võlgniku Xxxxkohustustest vabastamise uueks otsustamiseks. Tallinna Ringkonnakohus asus seisukohale, et Harju Maakohus ei ole tuvastanud võlgniku süülist käitumist, mis annaks aluse võlgniku kohustustest vabastamisest keeldumiseks PankrS § 175 lg 2 p 2 alusel. Samas ei nähtu, et maakohus oleks sisuliselt hinnanud võlgniku eelnimetatud kohustuste rikkumist ja rikkumise süülisust. Maakohus on üksnes loetlenud PankrS §s 173 sätestatud võlgniku kohustused ja nõustunud võlausaldaja seisukohaga, et võlgnik ei ole oma kohustusi täitnud nõuetekohaselt, kuid milles kohtu hinnangul võlgniku rikkumine lisaks seaduses sätestatust väiksemas ulatuses väljamaksete tegemisele seisneb, määruse põhjendustest ei tulene. Kuivõrd maakohus ei ole hinnanud, milliseid PankrS § 173 lg-s 2 osundatud kohustusi on võlgnik rikkunud ja kas võlgniku käitumises esineb seejuures raskelt süülise käitumise tunnuseid, on ennatlik ka kohtu järeldus, et alus võlgniku kohustustest vabastamisest keeldumiseks PankrS § 175 lg 2 p-i 2 alusel puudub. Seega on ennatlik ka võlgniku kohustustest vabastamise menetluse pikendamine. Eeltoodust tulenevalt leiab Tallinna Ringkonnakohus, et maakohtul tuleb teha seaduse nõuetele vastavalt põhjendatud määrus. Põhjendamiskohustuse täitmiseks tuleb maakohtul hinnata, kas käesolevas asjas esinevad PankrS § 175 lg 2 p-s 2 sätestatud võlgniku kohustustest vabastamisest keeldumise alused. Seejuures peab maakohus võtma seisukoha ka võlausaldaja väidetele võlgniku poolt kohustuste rikkumisest ja iga asja lahendamisel tähtsa asjaolu kohta märkima, missuguste asjas esitatud tõenditega on üks või teine asjaolu kas tuvastatud või tuvastamata jäetud. Samuti peab maakohus asja uuel lahendamisel võtma põhjendatud seisukoha võlgniku kõigi sissetulekute kohta alates võlgadest vabastamise menetluse algatamisest ning tegema seeläbi kindlaks, kas võlgnikul on olnud õiguslik alus jätta võlausaldajatele väljamaksed tegemata või on ta sellega rikkunud PankrS §-s 173 sätestatud võlgniku kohustusi (ja kui, siis millises summas). Alles seejärel saab maakohus otsustada võlgniku kohustustest vabastamise või sellest keeldumise üle. Võlgnik esitas kohtule 19.04.2017 seisukoha, mille kohaselt võlgnik ei ole süüliselt rikkunud oma kohustusi kohustusest vabastamise menetluse jooksul ning kohus peab vabastama võlgniku ülejäänud täitmata jäänud kohustustest või pikendama kohustustest vabastamise menetlust kahe aasta võrra. Võlgnik palub kohtul pooli kompromissi saavutamisele aidata; tuvastada võlgniku arvestuse õigsus; määrata, et võlausaldajale kuulub väljamaksmiseks 4504,27 eurot; ajatada võlgnevuse tasumine maksegraafiku alusel ehk 100 eurot kuus iga kuu 18ndaks kuupäevaks alates 18.06.2017 kuni võlgnevuse tasumiseni ning määrata kindlaks, et pärast viidatud summa tasumist rahuldab kohus võlgniku avalduse kohustustest vabastamiseks ning vabastab võlgniku täitmatajäänud kohustustest. Võlgnik on kohustusest vabastamise menetluse perioodil (14.06.2011 kuni 14.06.2016) töötanud AS’s Xxxx, kuid tööleping lõpetati 20.03.2016 koondamise tõttu. Perioodil 01.12.2014 kuni 23.03.2015 ehk neli kuud töötas võlgnik OÜ’s Xxxx. Kokku on võlgnik tasunud võlausaldajale 1820 eurot. Perioodil 14.06.2011 kuni 31.12.2011 oli võlgniku keskmine töötasu 680,29 eurot kuus, kuid kulud ülalpeetava elatisraha (139,01 eur) ja enda ülalpidamiskulude (500-550 eur) arvel 639-680 eurot ehk suuremad kui sissetulek, mistõttu ei saanud võlgnik võlausaldajale midagi tasuda. Perioodil 01.01.2012 kuni 31.12.2012 oli võlgniku keskmine töötasu 615,33 eurot kuus ning kulud ülalpeetava elatisraha (145 eur) ja enda ülalpidamiskulude (440 eur) arvel 585 eurot. Sel perioodil tasus võlgnik võlausaldajale 360 eurot ehk 30 eurot kuus.

Perioodil 01.01.2013 kuni 31.12.2013 oli võlgniku keskmine töötasu 623,17 eurot kuus ning kulud ülalpeetava elatisraha (160 eur) ja enda ülalpidamiskulude (420 eur) arvel 580 eurot. Sel perioodil tasus võlgnik võlausaldajale 500 eurot ehk 42 eurot kuus. Perioodil 01.01.2014 kuni 31.12.2014 oli võlgniku keskmine töötasu 731,09 eurot kuus ning kulud ülalpeetava elatisraha (177,5 eur) ja enda ülalpidamiskulude (500 eur) arvel 677,5 eurot. Sel perioodil tasus võlgnik võlausaldajale 500 eurot ehk 42 eurot kuus. Perioodil 01.01.2015 kuni 31.12.2015 oli võlgniku keskmine töötasu 947,76 eurot kuus ning kulud ülalpeetava elatisraha (195 eur), enda ülalpidamiskulude (500 eur), perekonna kulutuste (200) ja lisakulud uue lapse (20 eur) arvel 915 eurot. Sel perioodil tasus võlgnik võlausaldajale 400 eurot ehk 33 eurot kuus. Perioodil 01.01.2016 kuni 14.06.2016 oli võlgniku keskmine töötasu 999,26 eurot kuus ning kulud ülalpeetava elatisraha (215 eur), lapse ema ülalpidamiskulude (430 eur) ja võlgniku enda ülalpidamiskulude (430 eur) arvel 1075 eurot. Sel perioodil tasus võlgnik võlausaldajale 60 eurot. Võlgnik avaldab, et kohus ei ole nii 09.06.2011 kohtuistungil kui ka 14.06.2011 võlgniku pankrotimenetlust lõpetavas kohtumääruses, samuti pankrotihaldur ega võlausaldaja, selgitanud võlgnikule arvestuse korda, mille alusel võiks võlgnik õigesti välja arvutada võlausaldajale väljamakstava summa enda töötasu alusel. Lisaks ei ole võlausaldaja 4 aasta jooksul (kuni 02.07.2015) tundnud huvi võlgniku kohustuste täitmise vastu. Võlgnik leiab, et täitis kogu kohustustest vabastamise menetluse jooksul võlgniku kohustusi korrektselt, mistõttu ei ole ta kordagi pöördunud kohtu poole saamaks teavet või selgitusi enda kohustuste täitmise kohta ning keegi ei ole talle öelnud, et ta midagi valesti teeks. Võlgniku esindaja arvutuste kohaselt peab võlgnik võlausaldajale juurde tasuma 4504,27 eurot. Võlgnik ei ole seda tasunud, kuna ta ei ole teadnud õiget arvestuse korda, mille alusel väljamakseid teostada. Lisaks ei ole võlgnik seda tasunud võlausaldaja poolse hoolsuskohustuse rikkumise tõttu ning põhjusel, et seaduses puudub juhend, kuidas väljamakseid õigesti arvutada tuleks. Võlausaldaja esitas kohtule 09.05.2017 omapoolse seisukoha, mille kohaselt tuleb võlgniku kohustustest vabastamise menetlus lõpetada ning jätta võlgnik pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamata. Võlausaldaja leiab, et võlgnik on suhtunud oma kohustustesse hooletult. Võlgniku kohustuste täitmata jäämise põhjuseks ei saa olla teadmatus, kuna menetlus on kestnud juba üle viie aasta ja võlgnikul oli võimalus kohtult täiendavaid juhiseid küsida. Võlausaldaja ei nõustu võlgniku väitega, mille kohaselt ei tulene seadusest väljamaksmisele kuuluva summa arvutamise juhist. PankrS § 173 lg 4 kohaselt peab võlgnik usaldusisikule üle andma 25% ning lg 5 alusel ei pea üle andma tulu, millele ei saa pöörata sissenõuet. TMS § 132 lg 1 kohaselt ei arestita sissetulekut, kui see ei ületa ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust. Ülalpeetavaga seotud mittearestitava summa suurust reguleerib sama sätte lõige 2. Võlausaldaja arvutuste kohaselt, mis tulenevad samadest sätetest, oleks võlgnik pidanud viie aasta jooksul teostama väljamakseid summas 11 671,65 eurot, kuid tegi seda vaid summas 1820 eurot. Kuivõrd võlgnik kinnitas 09.06.2011 kohtuistungil, et talle on kohtu selgitused arusaadavad, ei saa sellises summas väljamaksete tegemine vabandatav olla võlgniku võimalike puudulike teadmiste ja arusaamisega. Võlausaldaja on seisukohal, et tema ülesanne ei ole võlgnikku nõustada ega abistada kohustustest vabastamise menetluses ning antud juhul ei ole võlgnik võlausaldaja poole abi saamiseks pöördunudki. Võlausaldajal puudub ka võlgniku poolt märgitud hoolsuskohustus kohustustest vabastamise menetluses. Võlgnik peab ise menetluses aktiivne olema ja tahtma oma võlgadest vabaneda, kuid antud juhul on võlgnik oma kohustuste täitmise osas vastumeelsust üles näidanud. Võlgnikul puudus õiguslik alus väiksemate väljamaksete tegemiseks. Võlgnik rikkus tahtlikult PankrS § 173 lg-s 2 sätestatud kohustust, kahjustades sellega võlausaldaja huve, mistõttu ei pea võlausaldaja põhjendatuks ka võlgnikuga kompromissi sõlmimist.

Kohtumääruse põhjendused PankrS § 175 lg 1 kohaselt otsustab kohus pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise, tehes selle kohta määruse. Käesolevaks ajaks on võlgniku Xxxxkohustustest vabastamise menetluse algatamisest möödunud üle viie aasta, mistõttu otsustab kohus võlgniku Xxxx pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise vastavalt PankrS §-le 175. Tulenevalt PankrS § 175 lg-st 3 kuulab kohus enne kohustustest vabastamise otsustamist ära usaldusisiku ja võlgniku, samuti võlausaldajad, kes on selleks soovi avaldanud. Võlgnik peab vande alla andma kohtule teavet oma kohustuste täitmisest. Kui võlgnik kohtu määratud tähtaja jooksul teavet ei anna, keeldub kohus võlgnikku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamast (PankrS § 175 lg 4). Kohus kuulas 27.09.2016. a ära võlgniku ja enda ärakuulamiseks soovi avaldanud võlausaldaja Swedbank AS-i. 27.09.2016. a andis võlgnik Xxxx kohtule PankrS § 175 lg 4 alusel võlgniku vande. PankrS § 175 lg 2 p 2 kohaselt keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud süüliselt oma PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Nimetatud säte eeldab võlausaldajate nõuete rahuldamise takistamisele suunatud tegevust. Samuti eeldab PankrS § 175 lg 2 p 2 kohaldamine võlgniku süülist käitumist – kas tahtlust või rasket hooletust. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 4 kohaselt on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine. VÕS § 104 lg 5 järgi on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Riigikohus on selgitanud, et PankrS § 175 lõike 5 rakendamiseks peab kohus tuvastama, et võlgniku käitumises esineb raskelt süülise käitumise tunnuseid (lahendid nr 3-2-1-19-16, punkt 14; nr 3-2-1-46-13, punkt 11; 3-2-1-121-11, punkt 12). Vastavalt Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-31-16 (punktis 15) esiletoodule tähendab raskelt süüline käitumine kas tahtlust või rasket hooletust. VÕS § 104 lõike 4 kohaselt on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine. St objektiivselt hoolsuse tavalise määra tunduvat ületamist, mistõttu käitumine peaks olema rikkujaga sarnasele inimesele mõistlikult vastuvõtmatu. PankrS § 173 lg 1 sätestab, et võlgnik on kohustatud tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja, kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima. PankrS § 173 lg 2 sätestab, et võlgnik peab viivitamatult teatama kohtule ja usaldusisikule igast elu- ja tegevuskoha vahetusest, mitte varjama saadud tulusid ning vara, samuti andma kohtu ja usaldusisiku nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta. PankrS § 173 lg 3 sätestab, et võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu nõuded loetakse loovutatuks usaldusisikule. Usaldusisik peab sellest tasude maksmiseks kohustatud isikutele teatama. PankrS § 173 lg 4 sätestab, et käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud tulust peab usaldusisik võlgnikule üle andma 25 protsenti. Kohus võib asjaolusid arvestades määrata sellest erineva määra. Kohus, tutvunud toimiku materjalidega ja hinnanud asjas esitatud tõendeid kogumis, leiab, et xxxx (pankrotis) pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetlus tuleb lõpetada. Kohus leiab, et käesoleval juhul on võlgnik rikkunud PankrS § 173 lg’s 1 nimetatud kohustust, jättes täitmata kohustuse tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega ning kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsida. Võlgnik on kohtule teatanud ja tõendanud (tlk 91, II kd), et on kohustusest vabastamise menetluse perioodil (14.06.2011 kuni 14.06.2016) töötanud AS’s Xxxx, kuid tööleping lõpetati 20.03.2016 koondamise tõttu (tlk 89, II kd). Sel perioodil oli võlgniku keskmine töötasu olenevalt aastast 615,33 kuni 999,26 eurot kuus. Kuigi igakuise töötasu suurus ei sõltu üksnes võlgnikust, vaid ka tööandjast ning sellest palju tööandja on valmis pakutava töö eest maksma, ei saa kohtu hinnangul mõistlikult tulutoova tegevusega tegelemiseks nimetada aastaid samal töökohal töötamist pigem

madala palga eest. Kohus leiab, et ei saa pidada tegevust/tegevusetust võlausaldajate huvides olevaks, kui võlgnik ei pinguta piisavalt saavutamaks suuremat sissetulekut. Üksnes töökoha olemasolu, sellel makstavat töötasu suurust arvestamata, ei saa käsitleda mõistlikult tulutoova tegevusena. PankrS § 173 mõtte kohaselt peab võlgnik ise olema aktiivne ning otsima tööd, mille eest saadav sissetulek võimaldaks lisaks enda igapäevavajaduste katmise ka tasuda võlausaldajate nõudeid. Kuivõrd kohustustest vabastamise perioodil oli võlgniku ülalpidamisel 2 alaealist last, oleks võlgnik käesoleval juhul pidanud otsima lisatööd või parema palgaga töökoha. Võlgnik on avaldanud, et on proovinud teenida rohkem raha ning leidis endale uue töökoha OÜ’s Xxxx. Kohus leiab, et viidatud tegevus ei ole piisav, kuivõrd võlgnik töötas OÜ’s Xxxx vaid 4 kuud perioodil 01.12.2014 kuni 23.03.2015. Võlgnik ei ole põhjendanud ega esitanud kohtule ühtegi tõendit selle kohta, mida rohkemat ta on teinud lisatöö või parema palgaga töökoha otsimiseks. Võlgniku põhjendus, mille kohaselt Tallinnas ja Keilas tema erialal häid pakkumisi ei ole, ei ole asjakohane, kuivõrd võlgnikul puudub kohustus tegeleda erialase tööga, tal on võimalus leida rakendust ka teisel erialal. Võlgnik on ka ise 27.09.2016 ärakuulamisel tõdenud, et võib-olla ei ole ta võlausaldajate nõuete täitmiseks piisavalt pingutanud (tlk 55, II kd). Kohus on seisukohal, et kui võlgnik oleks aktiivselt tasuvama töö võimalust otsinud, oleks see tal ka õnnestunud. Sellega, et võlgnik ei ole aktiivselt otsinud lisatööd või senisest kõrgema töötasuga tööd, mis võimaldanuks lisaks enda igapäevavajaduste katmisele tasuda ka võlausaldajate nõudeid, on võlgnik kohtu hinnangul kahjustanud võlausaldajate huve ja ei ole täitnud kohustust nende nõuete arvestatavas ulatuses rahuldamist. Kohtu hinnangul on võlgnik rikkunud PankrS § 173 lg’s 2 nimetatud kohustust, mille kohaselt peab võlgnik viivitamatult teatama kohtule ja usaldusisikule igast elu- ja tegevuskoha vahetusest, mitte varjama saadud tulusid ning vara, samuti andma kohtu ja usaldusisiku nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta. Toimiku materjalidest nähtub, et kohustustest vabastamise menetluse kestel ei ole nii võlgniku endine usaldusisik kui ka võlgnik täites enda usaldusisiku kohustusi esitanud kohtule aruannet, millest nähtuks võlgniku PankrS § 173 tulenevate kohustuste nõuetekohane täitmine. Võlgnik esitas kohtule esmakordselt oma pangakonto väljavõtte alles 18.08.2016 (tlk 1-30, II kd), mil kohustustest vabastamise menetlus oli juba 5 aastat kestnud. Kohus nõustub võlausaldaja seisukohaga, mille kohaselt võib sellest järeldada, et võlgnik asus tahtlikult oma tulusid varjama, mille tulemusena ei teinud võlausaldajale seaduses sätestatud ulatuses väljamakseid. Võlgniku vastuväide, mille kohaselt ta ei esitanud kohtule nõutud ja PankrS-s ettenähtud teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta, kuna kohus ei küsinud seda, pankrotihaldur, võlausaldaja ega kohus ei selgitanud talle, kuidas tuleb antud kohustusi täita, sh vormistada aruanne ning kohus ei teinud talle menetluse kestel etteheiteid, mistõttu eeldas võlgnik, et täidab kohustusi korrektselt, ei ole põhjendatud. Kohus on selgitanud võlgnikule talle kohustustest vabastamise menetluse jooksul lasuvaid kohustusi nii 09.06.2011.a. toimunud kohtuistungil, kus võlgnik kinnitas, et kohustustest vabastamise menetluse sisu ja käik on talle arusaadavad (tlk 150-151, I kd) ning 14.06.2011 kohustustest vabastamise menetluse algatamise määruses (tlk 152-155, I kd). Lisaks on võlgniku endine usaldusisik kohtule 08.06.2011 edastatud nõusolekus märkinud, et annab nõusoleku teostada kõiki seadusest tulenevaid usaldusisiku kohustusi (tlk 113-117, I kd). Usaldusisiku aruande sisu ja tõendite nõuet on kohus usaldusisikule selgitanud ka 18.02.2015 (tlk 163, I kd) ning 18.05.2015 (tlk 168, I kd) edastatud kirjades. Kuigi võlgnik on väitnud, et usaldusisik on kohtule kõik vajaliku, sh võlgniku konto väljavõtte, esitanud, ei vasta see tegelikkusele. Võlgnik esitas kohtule esmakordselt ja üksnes oma pangakonto väljavõtte alles 18.08.2016, kuigi kohus selgitas sellele eelnevalt, et aruandes tuleb märkida andmed võlgniku töökohtade ja sissetulekute ning võlausaldajatele võimalike teostatud väljamaksete kohta ning aruandele tuleb lisada tõendid (töökohtade ja sissetulekute või siis töö otsimise kohta, kõikide oma pangakontode väljavõtted eelpool nimetatud perioodi kohta, samuti tõendid võlausaldajatele võimalike teostatud väljamaksete kohta). Kohus leiab, et sellise info kohtule edastamine ei eelda võlgnikult mingisuguseid õigusalaseid ega raamatupidamisalaseid eriteadmisi. Samuti on tegemist võlgniku igapäevaelu puudutava teabega, mida omab võlgnik ise. Seega ei ole viidatud andmete esitamata jätmine võlgniku poolt põhjendatud. Ka ei ole võlgnik pöördunud kohtu poole teabe või selgituste

saamiseks oma kohustuste täitmise osas. Kohus nõustub võlausaldaja seisukohaga, mille kohaselt ei ole võlausaldaja ülesanne pidevalt võlgniku kohustuste täitmise kohta päringuid teha, vaid see on võlgniku PankrS-st tulenev kohustus neid vabatahtlikult ja korrektselt esitada. TsMS § 235 kohaselt väite põhistamine on kohtule väite põhjendamine selliselt, et põhjenduste õigsust eeldades saab kohus lugeda väite usutavaks. Põhistamiseks kohustatud isik võib kasutada selleks kõiki seadusega lubatud tõendeid, samuti tõendusvahendeid, mida ei ole seaduses tõendiks loetud või mis ei ole tõendile ettenähtud protsessuaalses vormis, muu hulgas allkirjastatud kinnitust, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui võlgnik ei teadnud kuhu või kuidas kohustust rahalisi vahendeid üle kanda, täita, saanuks ta sellekohase päringu teha, küsida võlausaldaja pangkonto numbreid, teavet ülekantava summa suuruse osas või koguda rahalised vahendid ülekandmiseks, vms Kohus leiab, et käesoleval juhul on võlgnik rikkunud ka PankrS § 173 lg-s 3 ja 4 sätestatud kohustusi, mis näevad ette, et võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu nõuded loetakse loovutatuks usaldusisikule ning sellest tulust peab usaldusisik võlgnikule üle andma 25 protsenti, kui kohus ei ole määranud teisiti. Kohustustest vabastamise menetluse algatamisel oli võlgnikul võlausaldaja ees kohustusi kokku 40 586,60 eurot. Terve kohustustest vabastamise menetluse jooksul on võlgnik teinud võlausaldajale väljamakseid kokku vaid 1820 euro ulatuses, mida antud asjas ilmselget ei saa lugeda põhjendatuks ja piisavaks. Võlausaldaja on seisukohal, et tema arvutuste ning võlgniku esitatud arvelduskonto väljavõtte kohaselt on võlgnik eraldanud võlausaldajale väljamaksete tegemiseks seaduses sätestatust oluliselt väiksemaid summasid, millega on rikkunud pankrotiseadusest tulenevaid kohustusi ja kahjustanud võlausaldaja huve. Arvestades, et võlgniku tulu oli viidatud perioodil 40 888,85 eurot, oleks pidanud sellest võlausaldaja nõuete rahuldamiseks kuluma ca 11 671,65 eurot. Võlgniku arvutuskäigu kohaselt oleks aga selleks summaks pidanud olema 6324,27 eurot. Samas, hiljem leiab võlgnik, et on tasunud võlausaldajale juba 4678,20 eurot, arvestades sinna sisse ka pankrotimenetluses jaotise alusel tasutud summa ning tema arvutuskäigu ja kompromissi kohaselt on tasumisele jäänud veel 4504,27 eurot, seega kokku moodustab see 9182,47 eurot, mille võlgnik loeb kohtupoolt soovitatud summaks. Võlgniku vastuväide, mille kohaselt ta ei teadnud, kuidas väljamakseid arvestada, kuna seaduses puudub vastav juhend, on kohtu hinnangul alusetu, kuivõrd pankrotiseadus ja täitemenetluse seadustik reguleerivad täpselt usaldusisikule üleantava summa kujunemist. Kohus leiab, et seaduse mittetäitmine ei saa vabastada võlgnikku seaduse täitmisest ning nagu eelpool tõendatud, on kohus omapoolse selgitamiskohustuse ka täitnud. Lisaks on käesolevas asjas Tallinna Ringkonnakohus oma 07.02.2017 kohtumääruses asunud seisukohale, et võlausaldajatele seaduses sätestatust oluliselt väiksemate väljamaksete tegemine võlgniku poolt ei saa olla vabandatav võlgniku võimalike puudulike teadmiste ja arusaamisega. Kohus nõustub võlausaldaja seisukohaga, mille kohaselt on võlgniku vastuväited vastuolulised, sest ta on võimeline arvestama korrektseid väljamaksmisele kuuluvaid summasid, kuivõrd on ise oma menetlusdokumendis näitena välja toonud, et tema 2012. aasta maikuu töötasu oli 1182,62 eurot ning väljamaksmisele kuulus 500,29 eurot, kuid sellise summa väljamaksmisel sureb ta järgmisel kuul nälga, millest saab järeldada, et ta seda teinud ei ole, kuid oli korrektsest arvutuskäigust teadlik. Kuivõrd võlgnik vaidleb võlausaldaja arvutuskäigule vastu, palub võlausaldaja kohtul välja selgitada ning esitada korrektne arvutuskäik, millest nähtub, mis summa võlgnik oleks pidanud võlausaldajale kohustustest vabastamise menetluse kestel tasuma. Tulenevalt PankrS §-st 173 ja täitemenetluse seadustiku (TMS) §-st 131 ja 132 võib võlgnik endale jätta tulu, millele seadusest tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet ning lisaks 25% TMS § 132 järgi mittearestitavat summat ületavast sissetuleku osast, mitte kogu sissetulekust. TMS § 132 lg 1 kohaselt sissetulekut ei arestita, kui see ei ületa ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust või vastavat osa nädala või päeva sissetulekust. Sama paragrahvi lõike 2 esimese lause kohaselt, kui võlgnik peab seadusest tulenevalt ülal teist isikut või maksab talle elatist, suureneb mittearestitav summa iga ülalpeetava kohta ühe kolmandiku võrra palga alammäärast kuus.

Võlausaldaja on väidetavalt arvestanud summa kogu sissetuleku pealt, kuid võlgnik on toonud välja summad (19.04.2017 seisukohas), mille puhul ei ole tegemist tuluga. Kohus nõustub võlausaldaja seisukohaga, et arvestades, et võlgniku esile toodud tulu oli viidatud perioodil 40 888,85 eurot, oleks pidanud sellest võlausaldaja nõuete rahuldamiseks kuluma ca 11 671,65 eurot. Võlausaldaja seisukoht on kooskõlas PankrS § - ga 173 lg 3 ja 4, millest tuleneb nõue saadud tulu loovutada usaldusisikule. Kuivõrd PankrS 175 lg 2 p-i 2 kohaselt keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud süüliselt oma PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve, analüüsib kohus järgnevalt võlgniku süülisust eelpool viidatud kohustuste rikkumisel. Vastavalt VÕS § 104 lg-le 2 on süü vormid hooletus, raske hooletus ja tahtlus. Riigikohus on otsuses nr 3-2-1-19-16 selgitanud, et füüsilisest isikust võlgniku saab kohustustest vabastamise menetluse võimalusest ilma jätta, kui tema käitumises on PankrS § 175 lg 2 p-des 1 või 2 või lg-s 4 silmas peetud raskelt süülise käitumise tunnuseid. Seega on Riigikohus täpsustanud, et pelgalt hooletust käitumisest ei piisa ja võlgniku kohustuste rikkumine peab olema toimunud vähemalt raskelt hooletult. Kohtu hinnangul on võlgnik oma eelpool viidatud kohustuste rikkumisel käitunud süüliselt. Võlgnik ei ole usutavalt põhistanud oma kohustuste rikkumise vabandatavust ning asjas tõendamist leidnud asjaoludest nähtuvalt on võlgnik oma pankrotiseadusest tulenevate kohustuste täitmisel tegutsenud vähemalt raske hooletusega. Eeltoodud asjaoludest tulenevalt on kohus seisukohal, et Xxxx ei ole andnud endast parimat võlausaldaja nõude rahuldamiseks ning on süüliselt jätnud oma kohustused täitmata, kahjustades sellega võlausaldaja huve. Kohus on tuvastanud, et võlgniku käitumine on käsitletav võlausaldajate nõuete rahuldamise takistamisele suunatud tegevusena ja süülise käitumisena. Võlgnik on tahtlikult rikkunud PankrS § 173 lg-tes 1, 2, 3 ja 4 sätestatud kohustusi, mistõttu esineb alus võlgniku Xxxx pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetluse lõpetamiseks ja tema kohustustest vabastamisest keeldumiseks PankrS § 175 lg 2 p 2 alusel. TsMS § 230 lg 2 kohaselt esitavad tõendeid menetlusosalised, § 199 lg 1 p 3 võimaldab poolel esitada taotlusi, TsMS § 436 lg 2 alusel rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks TsMS § 232 lg 2 kohaselt ette kindlaksmääratud jõudu. Asjaolu ,et kohus ei ole seotud hagita menetluses TsMS § 477 lg 5 kohaselt menetlusosaliste taotlustega ega asjaoludega, ei takista võlgnikku esitamast tõendeid ning teavet, et ta on teinus kõik endast oleneva kohustuste vähendamiseks. Kohustustest vabastamise võimalus on ette nähtud neile võlgnikele, kelle majanduslik olukord on eriti raske. Uue võimaluse saamiseks peab võlgnik kohustustest vabastamise menetluse kestel andma endast parima võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Seega on võlgadest vabastamise menetlus nähtud ette neile võlgnikele, kelle käitumine ei ole suunatud võlausaldajate huvide süülisele kahjustamisele. Kuivõrd Xxxx(pankrotis) ei ole andnud endast parimat võlausaldajate nõuete rahuldamiseks ning on süüliselt jätnud oma kohustused täitmata kahjustades sellega võlausaldajate huve, tuleb Xxxx(pankrotis) kohustustest vabastamise menetlus lõpetada. Kohus keeldub võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamisest. Kohus märgib muuhulgas, et vaatamata asjaolule, et Tallinna Ringkonnakohus, tühistas Harju Maakohtu määruse, millega pikendati võlgniku Xxxx kohustustest vabastamise menetlust ja määrati võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpetamise (sh kohustustest vabastamise) läbivaatamise 31.12.2017.a, ei ole tehtud olemasoleval ajaperioodil jõupingutusi kohustuse oluliseks vähendamiseks. Lähtudes eelnevast, tuleb vastavalt PankrS § 175 lg 2 p-le 2 keelduda füüsilisest isikust võlgnikku Xxxx(pankrotis) tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamast, kuna võlgnik on rikkunud süüliselt oma PankrS § 173 lõigetes 1, 2, 3 ja 4 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve.

Tulenevalt PankrS § 175 lg-st 7 avaldab kohus teate Xxxx(pankrotis) kohustustest vabastamata jätmise määruse kohta väljaandes Ametlikud Teadaanded. Menetluskulud Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 174 lg 1 kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 3 järgi maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 8 kohaselt kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt, arvestades käesolevas jaos sätestatud erisusi. Hagita menetluses lahendatavas asjas rakendab kohus TsMS § 477 lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud vastuväiteid. Seejuures ei ole kohus TsMS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele (RKTKm 03.06.2013, 3-2-1-65-13 p 14). TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 alusel kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 172 lg 1 järgi kannab hagita menetluses menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus menetluskulud võlgniku kanda. Võlausaldaja Swedbank AS menetluskuluks on määruskaebuse esitamisel tasutud riigilõiv summas 50 eurot. Tsiviilasja toimikust nähtuvalt on Swedbank AS tasunud määruskaebuse esitamisel riigilõivu summas 50 eurot. Seega on tegemist põhjendatud kuluga, milline kuulub võlgnikult Xxxxväljamõistmisele. TsMS § 178 lg 2 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/ Liili Lauri Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.