Pankrotiõigus › Füüsilise isiku võlgadest vabastamise menetlus

18.02.2015 kohustas kohus usaldusisikut esitama kohtule usaldusisiku aruanne, millest nähtuks kuidas võlgnik oma kohustusi täidab ning milles kajastuksid andmed võlausaldajale võimalike teostatud väljamaksete kohta. Usaldusisik sai kohtukirja kätte, kuid usaldusisiku aruannet ei esitanud. 18.05.2015 kirjaga kohustas kohus uuesti usaldusisikut esitama usaldusisiku aruanne, kuid usaldusisik kohtukirja kättesaamist ei kinnitanud ega esitanud ka aruannet. 02.07.2015 esitas võlgniku võlausaldaja Swedbank AS kohtule taotluse vabastada NG usaldusisiku kohustustest ning määrata võlgnikku ennast täitma usaldusisiku kohustusi, kuivõrd usaldusisik ei täida temale kohtu poolt pandud ülesandeid. 10.08.2015 edastas kohus Swedbank AS taotluse usaldusisiku asendamiseks usaldusisikule ja võlgnikule ning palus neil esitada oma seisukohad taotlusele 10 päeva jooksul kohtukirja kättesaamisest. Nii NG kui võlgnik said kohtukirja isiklikult allkirja vastu kätte 24.08.2015, kuid kohtule oma seisukohti Swedbank AS esitatud taotluse suhtes ei esitanud. Harju Maakohtu 16.09.2015 määrusega vabastati NG võlgniku usaldusisiku kohustuste täitmisest, määrati võlgnik täitma ise usaldusisiku kohustusi enda kohustustest vabastamise menetluses ning kohustati NG esitama kohtule usaldusisiku aruanne hiljemalt 30.09.2015. NG usaldusisiku aruannet kohtule ei esitanud. 08.08.2016 kirjas selgitas kohus võlgnikule, et 14.06.2016 sai võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest viis aastat ning et võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpetamiseks ja pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise otsustamiseks tuleks võlgnikul esitada kohtule vastav taotlus koos usaldusisiku aruandega võlgniku kohustuste täitmise kohta võlgniku kohustustest vabastamise menetluse perioodil. Kohus selgitas, et aruandes tuleks märkida andmed võlgniku töökohtade ja sissetulekute ning võlausaldajatele võimalike teostatud väljamaksete kohta kohustustest vabastamise menetluse perioodil ning et aruandele tuleb lisada tõendid (töökohtade ja sissetulekute või siis töö otsimise kohta, kõikide oma pangakontode väljavõtted eelpool nimetatud perioodi kohta, samuti tõendid võlausaldajatele võimalike teostatud väljamaksete kohta). 18.08.2016 esitas võlgnik kohtule oma pangakonto väljavõtte perioodi 14.06.2011-14.06.2016 kohta, taotlust kohustustest vabastamise menetluse lõpetamiseks võlgnik ei esitanud. Võlgniku pankrotimenetluses jäi rahuldamata võlausaldaja Swedbank AS nõue summas 40 538,60 eurot. 08.09.2016 esitas Swedbank AS kohtule oma seisukoha võlgniku kohustustest vabastamise osas, teatades, et vaidleb võlgniku taotlusele vastu. Kohus on võlausaldajale teatanud, et on võlgniku PankrS §-st 173 tulenevate kohustuste täitmise kohta teinud päringu usaldusisikule ning palunud ülevaadet võlgniku kohustuste täitmise kohta, kuid usaldusisik kohtu korraldust täitnud ei ole. Menetluse kestel ei ole kumbki usaldusisiku rollis olnud isik esitanud aruannet, millest nähtuks võlgniku PankrS §-st 173 tulenevate kohustuste nõuetekohane täitmine. Võlgnik on teadlikult rikkunud kohtu korraldust ning selline võlgniku käitumine on süülise iseloomuga võlaõigusseaduse § 104 tähenduses ning lubamatu kohustustest vabastamise menetluse raames. Seega esineb võlausaldaja hinnangul juba ainuüksi sel põhjusel alus jätta võlgniku kohustustest vabastamise taotlus rahuldamata. Lisaks eeltoodule teatas võlausaldaja, et tema arvutuste ning võlgniku esitatud arvelduskonto väljavõtte kohaselt on võlgnik eraldanud võlausaldajale väljamaksete tegemiseks seaduses sätestatust oluliselt väiksemaid summasid ja ka sellise tegevusega on võlgnik rikkunud pankrotiseadusest tulenevaid kohustusi ja kahjustanud võlausaldaja huve. Võlgniku poolt esitatud pangakontode väljavõtte kohaselt on võlgnik teeninud tulu kokku 40 888,85 eurot ning sellest oleks pidanud võlausaldaja nõuete rahuldamiseks kuuluma ca 11 671,65 eurot. Kuivõrd viie aasta jooksul on võlgnik tasunud võlgnevuse katteks vaid 1820 eurot, on võlausaldaja nõue olulises ulatuses käesoleva ajani rahuldamata (võlgnik on rahuldanud võlausaldaja nõudest 5 aasta jooksul vaid 4,5%). Arvutuste tegemisel lähtus võlausaldaja Vabariigi Valitsuse määrustest töötasu alammäära kehtestamise kohta 2011-2016 ning asjaolust, et võlgnikul on üks ülalpeetav. Võlausaldaja oli seisukohal, et

võlgnik ei ole uut võimalust välja teeninud, sest ta ei ole andnud endast parimat võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Võlgniku tegevus seaduses sätestatust oluliselt väiksemate väljamaksete tegemisel on olnud tahtlik ning selline võlgniku käitumine ei ole kohustustest vabastamise menetluse raames lubatav, mistõttu tuleb võlgniku taotlus kohustustest vabastamiseks jätta rahuldamata. Võlgnik on oma tegevuses/tegematuses olnud tahtlik, so võlgniku tegevus/tegematus on süülise iseloomuga, mistõttu tuleb jätta võlgnik täitmata jäänud kohustustest vabastamata (tl 48-50, II kd). 27.09.2016 andis võlgnik kohtule PankrS § 175 lg 4 alusel võlgniku vande (tl 57, II kd). 27.09.2016 toimunud ärakuulamisel selgitas võlgnik, et tema sissetulek on 500-700 eurot, sõltuvalt tundide arvust. Ei ole võimalust maksta, kuna maksab elatist ja sündis veel üks laps, üürib ka korterit. Oleks sissetulek suurem, saaks maksta, kolm aastat ei ole midagi maksnud. Menetluse jooksul andis raha emale ja ema maksis, täpset summat ei tea. Ülalpeetavaid on kaks, ühele lapsele maksab elatist, teine on 7-kuune. Võib-olla ei ole piisavalt pingutanud. Seal kus ta elab, muud võimalust ei ole, Tallinnas tööl käies kulub 200 eurot transpordile. Võlgnik üürib korterit, maksab elatist ja kui laps tema juures on, ostab talle süüa ja riideid. Võlgnik ei ole advokaat, ei teadnud, kuidas tuleb aruandeid esitada, oskas vaid kontoväljavõtte esitada. Kõik, mis võlgnikul oli, võttis pank ära ja miks peaks võlgnik maksma, kui laenu võtsid kahekesi lapse emaga. Tööd on otsinud tuttavate kaudu, interneti kaudu ei oska otsida. Keilas ja Tallinnas ei ole võlgniku erialal häid pakkumisi, summad on enamasti samad, mis praegu sadamas saab aga kulud oleksid suuremad. Võlgnik soovib uut elu alustada, taotleb kohustustest vabastamise menetluse lõpetamist ja kohustustest vabastamist (55-56, II kd). Kohus andis ärakuulamisel võlgnikule ja võlausaldajale aega pidada läbirääkimisi, et võlgnik saaks, kasvõi lähedaste abiga, tasuda võlausaldajale mingigi summa ning selgitas, et kohustustest vabastamise menetluse jooksul tuleks tasuda u 25% võlgnevusest. Kohus kohustas võlgnikku ja võlausaldajat teavitama kohut läbirääkimiste tulemusest 10.10.2016 (tl 56, II kd). 10.10.2016 esitas võlausaldaja kohtule oma seisukoha kompromissi sõlmimise kohta, teatades, et võlgnik ja võlausaldaja kompromissi saavutanud ei ole. Osaliselt on põhjuseks, miks kompromissi saavutada ei olnud võimalik, võlgniku ja võlausaldaja arvutustulemuste märgatav erinevus menetluse perioodil väljamaksmisele kuuluma pidanud summa osas. Võlausaldaja arvutuste kohaselt on selleks summaks ca 11 671,65 eurot, kuid võlgnik seevastu sai oma arvutuste kohaselt tulemuseks 6324,27 eurot. Võlausaldaja oli seisukohal, et kompromissi sõlmida ei ole võimalik, kuna võlgnik on asunud seisukohale, et on tasunud võlausaldajale juba kohtu poolt soovitud summa ning tema kohustustest vabastamise menetluse jooksul PankrS §-st 173 tulenevaid nõudeid rikkunud ei ole. Võlausaldaja jäi oma 08.09.2016 esitatud seisukohale, et võlgniku taotlus pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamiseks tuleb jätta rahuldamata (tl 65-67, II kd). 10.10.2016 esitas võlgnik kohtule kirjaliku arvamuse, mille kohaselt ei ole võlgnik süüliselt rikkunud kohustusi kohustustest vabastamise menetluse jooksul. Pankrotiseaduses ei ole sätestatud, kohus, pankrotihaldur ja võlausaldaja ei ole selgitanud võlgnikule, kuidas tuleb antud kohustusi täita, kuidas vormistada aruanne jne. Võlausaldaja ei ole tundnud huvi võlgniku kohustuste täitmise vastu 4 aasta jooksul, võlausaldaja käitumisest tuleneb, et ta oli nõus antud võlgniku kohustuste täitmisega. Kohus ei ole perioodil 14.06.2011 kuni 04.03.2015 teinud usaldusisikule ettekirjutusi kohustuste täitmise osas ega küsinud aruande esitamist. 16.09.2015 kohtumääruse kohaselt sai usaldusisik kohtukirja kätte 05.03.2015, kuid aruannet ei ole esitanud. Antud juhul ei ole kohus selgitanud, millises vormis tuleb kohtule aruanne esitada. Usaldusisik on esitanud kohtule võlgniku pangakonto väljavõtte oma kohustuste täitmise osas, kus on

andmed võlgniku töökohtade ja sissetulekute ning võlausaldajale teostatud väljamaksete kohta vabastamise menetluse perioodil. Võlgniku arvamuse kohaselt on usaldusisik täitnud oma kohustust aruande esitamisel. Usaldusisik oli määratud kohtu ja võlausaldaja nõusolekul, lähtudes mõistlikkuse põhimõttest tuleb asuda seisukohale, et kohus ja võlausaldaja peaksid nõustuma niisuguse kohustuse täitmisega usaldusisiku poolt, sest vastasel juhul peaks võlausaldaja olema ise usaldusisikuks. Kohus ei ole perioodil alates 16.09.2015 (usaldusisiku vahetamine) kuni 14.06.2015 esitanud võlgnikule pretensioone kohustuste täitmise osas ehk võlgnik on kohtu arvamuse kohaselt täitnud oma kohustusi korrektselt. Lähtudes sellest on võlgnik täitnud kõiki kohustusi vabastamise perioodi jooksul korralikult ning kohus peab vabastama võlgniku ülejäänud täitmatajäänud kohustustest. Võlgnik leidis, et ta peab võlausaldajale juurde maksma 4504,27 eurot. Võlgnik palus kohtul aidata pooli kompromissi saavutamisel menetluses, korraldades istungi, tuvastada võlgniku arvestuse õigsus, määrata, et võlausaldajale kuulub väljamaksmiseks 4504,27 eurot, ajatada 4504,27 euro tasumine maksegraafiku alusel ehk 150 eurot kuus iga kuu 18-ks kuupäevaks alates 18.11.2016 kuni võlgnevuse kustutamiseni, määrata kindlaks, et pärast 4504,27 euro tasumist rahuldab kohus võlgniku avalduse kohustustest vabastamiseks ning vabastab võlgniku täitmata jäänud kohustustest või alternatiivselt rahuldada võlgniku avaldus kohustustest vabastamiseks ning vabastada võlgnik täitamata jäänud kohustustest (tl 85-87, II kd). Esimese astme kohtu määrus 08.11.2016 määrusega pikendas Harju Maakohus võlgniku kohustustest vabastamise menetlust ja määras võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpetamise (sh kohustustest vabastamise) läbivaatamine 31.12.2017. PankrS § 175 lg 1 kohaselt otsustab kohus pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise, tehes selle kohta määruse. Käesolevaks ajaks on võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest möödunud üle viie aasta, mistõttu otsustas kohus võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise vastavalt PankrS §-le 175. Tulenevalt PankrS § 175 lg-st 3 kuulab kohus enne kohustustest vabastamise otsustamist ära usaldusisiku ja võlgniku, samuti võlausaldajad, kes on selleks soovi avaldanud. Võlgnik peab vande all andma kohtule teavet oma kohustuste täitmisest. Kui võlgnik kohtu määratud tähtaja jooksul teavet ei anna, keeldub kohus võlgnikku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamast (PankrS § 175 lg 4). Kohus kuulas 27.09.2016 ära võlgniku ja enda ärakuulamiseks soovi avaldanud võlausaldaja Swedbank AS-i. 27.09.2016 andis võlgnik kohtule PankrS § 175 lg 4 alusel võlgniku vande. Võlausaldaja Swedbank AS heidab võlgnikule ette, et võlgnik ei ole täitnud PankrS § 173 ettenähtud kohustusi, kuna ei ole täitnud kohtu korraldusi usaldusisiku aruande esitamise kohta, olles järelikult asunud oma tulu varjama ning on võlausaldajale teinud väljamakseid seaduses sätestatust oluliselt väiksemas summas. Võlausaldaja leiab, et võlgnik on oma tegevuses/tegematuses olnud tahtlik, so võlgniku tegevus/tegematus on süülise iseloomuga, mistõttu tuleb jätta võlgnik täitmata jäänud kohustustest vabastamata Kohus võlgniku kohustustest vabastamisest keeldumise aluseid ei tuvastanud. Vastavalt PankrS § 175 lg 2 punktile 2 keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud süüliselt PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Nimetatud säte eeldab võlausaldajate nõuete rahuldamise takistamisele suunatud tegevust, samuti võlgniku süülist käitumist – kas tahtlust või rasket hooletust. Võlaõigusseaduse

(VÕS) § 104 lg 4 kohaselt on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine ning VÕS § 104 lg 5 järgi on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Käesoleval juhul on võlgnikul olnud kohustustest vabastamise perioodil olemas töökoht ning ta on kohustustest vabastamise menetluse jooksul tasunud võlausaldajale kokku 1820 eurot. Võlgnik on selgitanud, et tal ei olnud võimalust rohkem maksta, kuna maksab elatist ja sündis veel üks laps, üürib ka korterit. Kohus leidis, et olukorda, kus võlgnik on kohustustest vabastamise menetluse jooksul tegelenud mõistlikult tulutoova tegevusega ning on teinud ka võlausaldajale väljamakseid (kuigi seaduses sätestatust väiksemas summas), ei saa käsitada kui võlausaldajate huvide kahjustamisele suunatud tegevust, pigem ei ole võlgnik kohtu hinnangul ilmselt täielikult mõistnud kõiki oma kohustusi kohustustest vabastamise menetluses. Kohus märkis, et kuivõrd kohus ei ole käesoleval juhul tuvastanud võlgniku süülist käitumist, siis puudub kohtul alus võlgniku kohustustest vabastamisest keeldumiseks PankrS § 175 lg 2 p 2 alusel. Kohtuasjas nr 3-2-1-19-16 on ka Riigikohus asunud seisukohale, et kui võlgniku käitumises ei ole PankrS § 175 lg 2 p-des 1 ja 2 ning lg-s 4 silmas peetud raskelt süülise käitumise tunnuseid, ei ole kohtul alust füüsilisest isikust võlgnikku kohustustest vabastamise menetluse võimalusest ilma jätta. Samas nõustus kohus siiski ka Swedbank AS seisukohaga, et võlgnik ei ole oma kohustusi täitnud nõuetekohaselt. Vastavalt PankrS §-le 173 on võlgnik kohustatud tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja kui tal seda tegevust ei ole, siis seda otsima (lg 1). Võlgnik peab viivitamatult teatama kohtule ja usaldusisikule igast elu- ja tegevuskoha vahetusest, mitte varjama saadud tulusid ning vara, samuti andma kohtu ja usaldusisiku nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta (lg 2). Võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu nõuded loetakse loovutatuks usaldusisikule. Usaldusisik peab sellest tasude maksmiseks kohustatud isikutele teatama (lg 3). Usaldusisik peab PankrS § 173 lõikes 3 nimetatud tulust võlgnikule üle andma 25 protsenti. Kohus võib asjaolusid arvestades määrata sellest erineva määra (lg 4). Võlgnik ei pea usaldusisikule üle andma tulu, millele seadusest tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet (lg 5). PankrS § 172 lg 2 kohaselt peab usaldusisik võlgnikult saadud maksed hoidma oma varast eraldi ja need vastavalt jaotusettepanekus ettenähtud jaotistele kord aastas võlausaldajatele välja maksma. Kohustustest vabastamise menetluse eesmärgiks on võlgniku kohustuste maksimaalse täitmise tagamine ehk siis võlgnik peab menetluse kestel andma endast parima võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Võlgniku poolt kohtule esitatud pangakonto väljavõttest nähtuvalt on võlgnik kohustustest vabastamise menetluses teinud võlausaldajale väljamakseid oluliselt väiksemas summas kui on seaduses ette nähtud. Võlgnik ise on seisukohal, et seaduses puudub juhend, kuidas tuleks arvestada väljamakseid võlausaldajale, kuid leiab 10.10.2016 kohtule esitatud arvamuses, et tal oleks tulnud kohustustest vabastamise menetluses usaldusisikule välja maksta 6324,27 eurot. Võlgnik on nimetatud summa saanud järgneva arvutuskäiguga: sissetulek miinus mittearestitav summa miinus 25% kogu sissetulekust võrdub usaldusisikule väljamakstav summa. Selle arvestuse kohta on võlgnik näitena toonud, et 2012 maikuu palk oli 1182,62 eurot ehk väljakmaksmisele kuulub 500,29 eurot, samas on võlgnik aga ka märkinud, et 500,29 euro suuruse summa väljamaksmisel võlausaldajale sureb võlgnik nälga järgmisel kuul, millest saab järeldada, et nimetatud summat pole usaldusisikule siiski üle antud. Kõigepealt märkis kohus, et ei nõustu võlgniku arvutuskäiguga. Tulenevalt PankrS §-st 173 ning täitemenetluse seadustiku (TMS) §-st 131 ja 132 võib võlgnik endale jätta tulu, millele seadusest tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet (eelkõige erinevad toetused ja sissetulek ettenähtud palga alammäära suuruses summas, mis juhul, kui võlgnik peab seadusest tulenevalt ülal teist isikut või

maksab talle elatist, suureneb iga ülalpeetava kohta ühe kolmandiku võrra palga alammäärast kuus) ning lisaks 25% TMS § 132 järgi mittearestitavat summat ületavast sissetuleku osast, mitte kogu sissetulekust. Seega, isegi kui võlgnik oleks võlausaldajale teinud väljamakseid tema poolt arvestatud summas, oleks see summa siiski väiksem kui seaduses on ette nähtud. Samas ei ole võlgnik võlausaldajale välja maksnud ka tema poolt arvestatud 6324,27 eurot, vaid on võlausaldajale tasunud 1820 eurot, seega oluliselt väiksema summa. Eeltoodust tulenevalt ei ole võlgnik oma kohustusi nõuetekohaselt täitnud ning, kuigi kohus ei ole tuvastanud, et võlgnik oleks käitunud süüliselt PankrS § 175 lg 2 p 2 tähenduses, mis annaks alust võlgniku kohustustest vabastamisest keeldumiseks, oli kohus seisukohal, et käesolevalt ei ole ka võlgniku kohustustest vabastamine veel põhjendatud. PankrS § 175 lg 51 sätestab, et kui kohus leiab, et võlgniku kohustustest vabastamine ei ole põhjendatud, võib ta menetlust pikendada ja määrata võlgnikule täiendava tähtaja, pärast mille möödumist vaadatakse kohustustest vabastamise avaldus uuesti läbi. See tähtaeg ei või olla pikem kui seitse aastat menetluse algatamisest. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et võlgniku kohustustest vabastamise menetlust tuleb jätkata. Kohus pidas põhjendatuks anda võlgnikule täiendav võimalus võlausaldaja nõude rahuldamiseks kohustustest vabastamise menetluse raames ning pikendas PankrS § 175 lg 51 alusel kohustustest vabastamise menetlust kuni 31.12.2017. Kohus juhtis võlgniku tähelepanu asjaolule, et võlgnik on jätkuvalt kohustatud täitma PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi ning et kohus hindab tema tegevust menetluse kestel koos võlausaldaja seisukohaga võlgniku kohustustest vabastamise otsustamisel pärast täiendava tähtaja (31.12.2017) möödumist. Kuivõrd võlgnik on kohtule avaldanud, et talle ei ole selgitatud, kuidas usaldusisiku kohustusi täita ja aruannet vormistada, juhtis kohus võlgniku tähelepanu asjaolule, et võlgniku algne usaldusisik NG on 08.06.2011 kohtule edastatud usaldusisiku nõusolekus ise märkinud, et annab nõusoleku teostada kõiki seadusest tulenevaid usaldusisiku kohustusi (väljavõte pankrotiseaduses märgitud usaldusisiku ja võlgniku kohustustest on lisatud NG nõusolekule), samuti on kohus usaldusisiku ja võlgniku kohustusi kohustustest vabastamise menetluses selgitanud nii 09.06.2011 kohtuistungil (nimetatud kohtuistungil kinnitas võlgnik, et võlgadest vabastamise menetluse sisu ja käik on talle arusaadavad), kui ka 14.06.2011 võlgniku pankrotimenetlust lõpetavas kohtumääruses. Seda, mida peab sisaldama usaldusisiku aruanne ning millised tõendid usaldusisiku aruandele tuleb lisada, on kohus selgitanud NG-le 18.02.2015 ja 18.05.2015 saadetud kirjades. Võlgnik on 10.10.2016 arvamuses ka märkinud, et usaldusisik on esitanud kohtule võlgniku pangakonto väljavõtte oma kohustuste täitmise osas, kus on andmed võlgniku töökohtade ja sissetulekute ning võlausaldajale teostatud väljamaksete kohta vabastamise menetluse perioodil. Võlgniku algne usaldusisik NG kohtule võlgniku pangakonto väljavõtet esitanud ei ole, esmakordselt esitas võlgniku pangakonto väljavõtte kohtule võlgnik ise 18.08.2016. Määruskaebus 29.11.2016 esitatud määruskaebuses palub võlausaldaja tühistada Harju Maakohtu 08.11.2016 määruse ja lõpetada kohustustest vabastamise menetlus ja jätta võlgniku taotlus kohustustest vabastamiseks rahuldamata. Samuti palub võlausaldaja määruskaebuse rahuldamisel tagastada võlausaldajale määruskaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 50 eurot võlausaldaja arvelduskontole EE932200227000000016 Swedbank AS-is selgitusega „riigilõivu tagastamine määruskaebuselt tsiviilasjas nr 2-10-16338“.

Võlausaldaja on seisukohal, et maakohtu määrus ei ole piisavalt põhjendatud ning kohus on liiga kergekäeliselt andnud võlgnikule täiendava võimaluse. Võlausaldaja hinnangul on maakohus kohaldanud ebaõigesti menetlus- ja materiaalõiguse norme ning jõudnud seetõttu asja lahendamisel vale lõppjärelduseni. Maakohus ei ole asja lahendamisel põhjendanud, kuidas menetluse pikendamine peaks kaasa tooma võlausaldaja nõuete suurema rahuldamise kui eelneva viie aasta jooksul on võlgniku sissetulek olnud suurem ja ülalpeetavate arv väiksem. Samuti on maakohus jätnud tähelepanuta võlausaldaja palve selgitamaks välja korrektse summa, millise võlgnik oleks vastavalt seadusele pidanud kohutustest vabastamise menetluse perioodil võlausaldajale välja maksma, vaid tõi välja seaduse väljavõtteid, mis reguleerivad usaldusisikule üleantava summa kujunemist. Lisaks ei nõustu võlausaldaja maakohtu seisukohaga, et võlgnik ei ole süüliselt rikkunud PankrS-st tulenevaid kohustusi. Võlausaldaja ei nõustu kohtu hinnanguga, et võlgnik ei ole ilmselt täielikult mõistnud oma kohustusi kohustustest vabastamise menetluses ning seetõttu ei ole tema tegevus, mil teostas võlausaldajale makseid seaduses sätestatust väiksemas summas, käsitletav kui võlausaldajate huvide kahjustamisele suunatud tegevus. PankrS § 175 lg 2 p 2 kohaselt kohus keeldub võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud süüliselt oma PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Võlgnik on 10.10.2016 esitatud arvamuses märkinud, et usaldusisik on esitanud kohtule võlgniku pangakonto väljavõtte oma kohustuste täitmise osas, kus on andmed võlgniku töökohtade ja sissetulekute ning võlausaldajale teostatud väljamaksete kohta vabastamise menetluse perioodil. Võlgniku algne usaldusisik NG kohtule võlgniku pangakonto väljavõtet esitanud ei ole, esmakordselt esitas võlgniku pangakonto väljavõtte kohtule võlgnik ise 18.08.2016. Kuivõrd võlgnik ei olnud hoolimata kohtu korraldusest esitanud menetluse jooksul, ajavahemikus 14.06.201117.08.2016, usaldusisiku aruandeid ning võlausaldajal puudub mistahes info sellise tegevuse vabandatavuse osas, siis järelikult oli võlgnik asunud oma tulu varjama. Võlgnik on teadlikult rikkunud kohtu korraldust ning selline võlgniku käitumine on süülise iseloomuga võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 tähenduses ning lubamatu kohustustest vabastamise menetluse raames. Seega esineb võlausaldaja hinnangul juba ainuüksi sel põhjusel alus jätta võlgniku kohustustest vabastamise taotlus rahuldamata. Kohustustest vabastamise menetluse raames ei saa olla lubatud olukord, kus võlgnik rikub kohtu korraldusi, kahjustades sellise tegevusega võlausaldajate õigusi ja huve. Lisaks eeltoodule märgib võlausaldaja, et tema arvutuste ning võlgniku esitatud arvelduskonto väljavõtte kohaselt on võlgnik eraldanud võlausaldajale väljamaksete tegemiseks seaduses sätestatust oluliselt väiksemaid summasid ja ka sellise tegevusega on võlgnik rikkunud pankrotiseadusest tulenevaid kohustusi ja kahjustanud võlausaldaja huve. 14.06.2011 määrusest tulenevalt jäi võlgnikul võlausaldajate ees täitmata kohustusi summas 40 538,60 eurot. 18.08.2016 esitas võlgnik kohtule oma pangakontode väljavõtte perioodi 14.06.2011-14.06.2016 kohta. Väljavõtte kohaselt on võlgnik teeninud tulu kokku 40 888,85 eurot ning sellest oleks pidanud võlausaldaja nõuete rahuldamiseks kuuluma ca 11 671,65 eurot. Võlausaldaja arvutuste kohaselt vastavalt võlgniku esitatud kontoväljavõttele, mille kohaselt pidanuks võlgnik tegema perioodi 14.06.2011-13.06.2012 eest võlausaldajale väljamakse ca summas 2858,20 eurot, kuid laekumine puudus täielikult; perioodi 14.06.201213.06.2013 eest pidanuks võlausaldajale tehtama väljamakse ca summas 1722,07 eurot, kuid tehti summas 670 eurot; perioodi 14.06.2013-13.06.2014 eest pidanuks võlausaldajale tehtama väljamakse ca summas 1691,11 eurot, kuid tehti summas 400 eurot; perioodi 14.06.2014-13.06.2015 eest pidanuks tehtama võlausaldajale väljamakse ca summas 3175,37 eurot, kuid tehti summas 650 eurot; perioodi 14.06.2015-13.06.2016 eest pidanuks tehtama

väljamakse ca summas 2224,93 eurot, kuid tehti summas 100 eurot. Kuivõrd viie aasta jooksul on võlgnik tasunud võlgnevuse katteks vaid 1820 eurot, on võlausaldaja nõue olulises ulatuses käesoleva ajani rahuldamata. Võlgnik on rahuldanud võlausaldajate nõude 5 aasta jooksul vaid 4,5% ulatuses. Arvestuste tegemisel on võlausaldaja lähtunud asjaoludest, et võlgnikul on üks ülalpeetav (teine ülalpeetav sündis alles 2016 märtsis) ning et vastavalt Vabariigi Valitsuse määrusele töötasu alammäära kehtestamise kohta oli töötasu alammäär 2011. aastal 278,02 eurot kuus, 2012. aastal 290 eurot kuus, 2013. aastal 320 eurot kuus, 2014. aastal 355 eurot kuus, 2015. aastal 355 eurot kuus ning 2016. aastal 430 eurot kuus. Võlgniku põhjendused oma oskamatusest usaldusisiku ülesandeid täita on võlausaldaja hinnangul asjakohatud. Maakohus on välja toonud, et kohustusest vabastamise menetluse algatamisel oli võlgnik teadlik, millistel tingimustel on tal võimalik pankrotivõlgnikuna oma kohustustest vabaneda. Kuivõrd võlgnik on kohtule avaldanud, et talle ei ole selgitatud, kuidas usaldusisiku kohustusi täita ja aruannet vormistada, juhtis kohus võlgniku tähelepanu asjaolule, et võlgniku algne usaldusisik NG on 08.06.2011 kohtule edastatud usaldusisiku nõusolekus ise märkinud, et annab nõusoleku teostada kõiki seadusest tulenevaid usaldusisiku kohustusi (väljavõte pankrotiseaduses märgitud usaldusisiku ja võlgniku kohustustest on lisatud NG nõusolekule), samuti on kohus usaldusisiku ja võlgniku kohustusi kohustustest vabastamise menetluses selgitanud nii 09.06.2011 kohtuistungil kui ka 14.06.2011 võlgniku pankrotimenetlust lõpetavas kohtumääruses. Seda, mida peab sisaldama usaldusisiku aruanne ning millised tõendid usaldusisiku aruandele tuleb lisada, on kohus selgitanud NG-le 18.02.2015 ja 18.05.2015 saadetud kirjades. Võlgnik ise on seisukohal, et seaduses puudub juhend, kuidas tuleks arvestada väljamakseid võlausaldajale, kuid leiab 10.10.2016 kohtule esitatud arvamuses, et tal oleks tulnud kohustustest vabastamise menetluses usaldusisikule välja maksta 6324,27 eurot. Võlausaldaja juhib kohtu tähelepanu asjaolule, et kordagi ei ole võlgnik pöördunud ei kohtu ega võlausaldaja poole, et saada informatsiooni usaldusisiku kohustuste täitmise kohta. Seega on võlgnik oma passiivse käitumisega tahtlikult ja süüliselt kahjustanud võlausaldajate huve. Võlgnik on näitena toonud, et 2012 maikuu palk oli 1182,62 eurot ehk väljakmaksmisele kuulub 500,29 eurot, samas on võlgnik aga ka märkinud, et 500,29 suuruse summa väljamaksmisel võlausaldajale sureb võlgnik nälga järgmisel kuul, millest saab järeldada, et nimetatud summat pole usaldusisikule siiski üle antud. Võlgniku arvamuse valguses on võlausaldaja seisukohal, et võlgnik on võimeline arvutama välja summasid, mis tuleb võlausaldajale välja maksta ning teadlikult hoidunud seadusjärgsetest väljamaksete teostamisest ning lisaks on maakohus tsiviilasjas nr 2-09-23325 24.11.2016 tehtud määruses märkinud, et väga paljud Eestimaa inimesed on sunnitud alampalgaga igakuiselt hakkama saama, kuigi ei ole kellelegi võlgu. Seega ei ole sellise nõude (ajutine) kehtestamine pankrotivõlgnikule kohtu hinnangul täitmiseks võimatu tingimus. Lisaks on võlgnik 27.09.2016 ärakuulamisel öelnud, et miks peaks tema maksma kui laenu sai võetud kahekesi. Võlausaldaja on eeltoodut arvestades seisukohal, et võlgnik on suhtunud oma kohustustesse kohustustest vabastamise menetluses algusest peale ükskõikselt ja isegi pahatahtlik ning ta ei ole kunagi soovinud ega soovigi tegelikkuses võlausaldaja nõudeid rahuldada. Arvestades asjaolu, et võlausaldajale on väljamakseid tehtud seaduses sätestatust oluliselt väiksemas summas ning selline tegevus on kahjustanud oluliselt võlausaldaja huve, sest viimane ei ole saanud oma nõuet rahuldatud, on võlausaldaja seisukohal, et võlgnik on oluliselt ning süüliselt rikkunud pankrotiseadusest tulenevaid kohustusi. Eeltoodust nähtub, et võlgnik esitas oma konto väljavõtte alles 18.08.2016 ja on seega võlausaldaja hinnangul tahtlikult varjanud oma tulusid, mille tulemusena võlausaldajale ei ole tehtud väljamakseid

seaduses sätestatud ulatuses, vaid oluliselt väiksemates summades ning seetõttu on võlausaldaja nõue käesoleva ajani märkimisväärses ulatuses rahuldamata. Riigikohus on lahendi 3-2-1-49-16 p-s 15 märkinud, et võimalus vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses ettenähtud korras (võlgadest vabastamise menetluse eesmärk) ei ole eelduslikult iga võlgniku õigus ning seadus (PankrS § 175 lg-d 2 ja 4) sätestab absoluutsed keeldumisalused, mille puhul on võlgniku kohustustest vabastamine välistatud. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-46-13 p-s 11 märkinud, et kohustustest vabastamise võimalus on ette nähtud neile võlgnikele, kelle majanduslik olukord on eriti raske, kuid uue võimaluse saamiseks peab võlgnik kohustustest vabastamise menetluse kestel andma endast parima võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Võlgadest vabastamise menetlus on nähtud ette neile võlgnikele, kelle käitumine ei ole suunatud võlausaldajate huvide süülisele kahjustamisele. Kõike eeltoodut kogumis arvestades on võlausaldaja seisukohal, et kohustustest vabastamise menetluse raames ei saa lubatavaks pidada võlgniku ükskõikset ja hoolimatut käitumist ning selline võlgniku käitumine on vähemalt raskelt hooletu VÕS § 104 lg 4 tähenduses, s.o käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine. Võlgnik ei ole uut võimalust välja teeninud, sest ta ei ole andnud endast parimat võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Kohustustest vabastamise menetlus ei ole ette nähtud neile isikutele, kes ei suhtu oma kohustustesse tõsiselt ja seega on teadlikult kahjustanud võlausaldajate huve. Võlgniku tegevus oma sissetulekute varjamisel ja seaduses sätestatust oluliselt väiksemate väljamaksete tegemisel on olnud tahtlik ning selline võlgniku käitumine ei ole kohustustest vabastamise menetluse raames lubatav, mistõttu menetluse pikendamine kuni 31.12.2017 ei ole põhjendatud. Vastus määruskaebusele Võlgnik palub jätta määruskaebuse rahuldamata ja menetluskulud võlausaldaja kanda. Menetluse edasine käik Harju Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 08.11.2016 määrus tuleb menetlusõiguse normi rikkumise tõttu tühistada ja tsiviilasi saata tagasi samale maakohtule võlgniku kohustustest vabastamise otsustamiseks. Määruskaebus tuleb TsMS § 659, § 657 lg 1 p 3 ja § 667 lg 2 alusel osaliselt rahuldada. Võlgniku kohustustest vabastamise otsustamine on reguleeritud pankrotiseaduse (PankrS) §-s 175, mille lg 1 järgi otsustab kohus pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise, tehes selle kohta määruse. Absoluutsed keeldumisalused, mille puhul on võlgniku kohustustest vabastamine välistatud, sätestab PankrS § 175 lg 2. PankrS § 175 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on mõistetud süüdi pankrotikuriteos või on võlgnik rikkunud süüliselt PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Just PankrS § 175 lg 2 p-s 2 nimetatud keeldumisalusele tuginedes on maakohus käesoleval juhul leidnud, et kuivõrd kohus ei tuvastanud võlgniku süülist käitumist, puudub kohtul alus võlgniku kohustustest vabastamisest keeldumiseks. Seejuures on kohus PankrS §-s 173 sätestatud võlgniku kohustustele osundades siiski nõustunud võlausaldaja seisukohaga, et võlgnik ei ole oma kohustusi täitnud nõuetekohaselt. Maakohus, leides, et ka võlgniku kohustustest vabastamine ei ole veel põhjendatud, pikendas kohustustest vabastamise menetlust, andes seeläbi

võlgnikule täiendava võimaluse võlausaldaja nõude rahuldamiseks kohustustest vabastamise menetluse raames. Võlausaldaja on maakohtu menetluses olnud seisukohal ja leiab jätkuvalt ka määruskaebuses, et võlgnik on süüliselt rikkunud pankrotiseadusest tulenevaid kohustusi ega ole välja teeninud uut võimalust kohustustest vabanemiseks. Võlausaldaja on maakohtu menetluses võlgnikule kohustuse rikkumisena ette heitnud seaduses ettenähtust väiksemate väljamaksete tegemist, usaldusisiku aruande esitamata jätmist ja lisaks seda, et võlgnik ei ole täitnud kohtu korraldust esitada arvelduarve väljavõte, asudes seega oma tulu varjama. Määruskaebuses leiab võlausaldaja, et võlgnik ei ole täitnud PankrS §-s 173 ettenähtud kohustusi, kuna ei ole täitnud kohtu korraldusi usaldusisiku aruande esitamise kohta, olles seega asunud oma tulu varjama ja on teinud võlausaldajale väljamakseid seaduses sätestatust oluliselt väiksemas summas. Vaidlustatud määruses on maakohus võlgniku kohustustest vabastamise otsustamisel tuginenud PankrS § 175 lg-le 1. PankrS § 175 lg 1 alusel on kohtul kaalutulusõigus otsustamaks, kas võlgnik kohustustest vabastada või mitte. Vastava kaalutlusõiguse teostamisel tuleb kohtul muu hulgas kontrollida, kas esinevad PankrS § 175 lg-s 2 sätestatud võlgniku kohustustest vabastamisest keeldumise absoluutsed alused, milleks osundatud sätte punkti 2 kohaselt on asjaolu, et võlgnik on rikkunud süüliselt PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. PankrS § 173 lg 2 kohaselt peab võlgnik viivitamatult teatama kohtule ja usaldusisikule igast elu- ja tegevuskoha vahetusest, mitte varjama saadud tulusid ning vara, samuti andma kohtu ja usaldusisiku nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta. Vaidlustatud määruse põhjenduste kohaselt ei ole maakohus tuvastanud võlgniku süülist käitumist, mis annaks aluse võlgniku kohustustest vabastamisest keeldumiseks PankrS § 175 lg 2 p 2 alusel. Samas ei nähtu vaidlustatud määrusest, et maakohus oleks sisuliselt hinnanud võlgniku eelnimetatud kohustuste rikkumist ja rikkumise süülisust. Maakohus on üksnes loetlenud PankrS §-s 173 sätestatud võlgniku kohustused ja nõustunud võlausaldaja seisukohaga, et võlgnik ei ole oma kohustusi täitnud nõuetekohaselt, kuid milles kohtu hinnangul võlgniku rikkumine lisaks seaduses sätestatust väiksemas ulatuses väljamaksete tegemisele seisneb, vaidlustatud määruse põhjendustest ei tulene. Järeldusele, et võlgnik ei ole käitunud süüliselt PankrS § 175 lg 2 p-i 2 tähenduses, on kohus määruse motiividest nähtuvalt jõudnud põhjusel, et võlgnik on menetluse jooksul tegelenud mõistlikult tulutoova tegevusega ja teinud võlausaldajale väljamakseid. Vaidlusalune lahend ei sisalda vastuseid võlausaldaja väidetele PankrS § 173 lg-s 2 sätestatud kohustuste võimaliku rikkumise kohta võlgniku poolt. Eeltoodut arvestades nõustub ringkonnakohus määruskaebuse väitega, et maakohtu määrus ei ole piisavalt põhjendatud. Maakohtu määrus ei vasta TsMS § 465 lg 2 p-le 8, kuivõrd maakohtu määruses puuduvad põhjendused, mille alusel sai kohus järeldada, et võlgnik ei ole süüliselt rikkunud PankrS § 173 lg-s 2 sätestatud kohustusi. Kuivõrd maakohus ei ole praegusel juhul hinnanud, milliseid eelnimetatud sättes osundatud kohustusi on võlgnik rikkunud ja kas võlgniku käitumises esineb seejuures raskelt süülise käitumise tunnuseid, on ennatlik ka kohtu järeldus, et alus võlgniku kohustustest vabastamisest keeldumiseks PankrS § 175 lg 2 p-i 2 alusel puudub. Toodut silmas pidades on seega ennatlik ka võlgniku kohustustest vabastamise menetluse pikendamine. Lisaks eeltoodule peab ringkonnakohus vastuseks määruskaebuse väidetele vajalikuks märkida, et asja materjalidega ei ole kooskõlas maakohtu seisukoht, et võlgnik ei ole ilmselt täielikult mõistnud oma kohustusi kohustustest vabastamise menetluses. Asja materjalid selliseks järelduseks alust ei anna. Võlausaldaja on määruskaebuses õigesti osundanud asjaolule, et kohus on võlgniku kohustusi kohustustest vabastamise menetluses selgitanud nii 09.06.2011 kohtuistungil kui ka 14.06.2011 võlgniku pankrotimenetlust lõpetavas

kohtumääruses. Seejuures on võlgnik vastuseks kohtu selgitustele 09.06.2011 kohtuistungil märkinud, et talle on kõik arusaadav. Ka ei ole võlgnik kordagi pöördunud kohtu poole, saamaks teavet või selgitusi enda kohustuste täitmise kohta võlgade vabastamise menetluses. Seega ei saa kolleegiumi hinnangul võlausaldajatele seaduses sätestatust oluliselt väiksemate väljamaksete tegemine võlgniku poolt olla vabandatav võlgniku võimalike puudulike teadmiste ja arusaamisega. Maakohtu määruses osundatu, et võlgnik on kohustustest vabastamise menetluse jooksul tegelenud mõistlikult tulutoova tegevusega, tehes sealjuures seaduses sätestatust väiksemas summas väljamakseid võlausaldajale, ei anna eeltoodut arvestades ka alust väita, et võlgniku tegevus võlausaldajale seaduses sätestatust väiksemas summas väljamaksete tegemisel ei ole käsitletav võlausaldajate huvide kahjustamisele suunatud tegevusena. Ka ei ole maakohtu määrus piisavalt põhjendatud osas, milles kohus leiab, et võlgnik on kohustustest vabastamise menetluses teinud võlausaldajale väljamakseid oluliselt väiksemas summas kui on seaduses ette nähtud. Seejuures on maakohus tuginenud võlgniku poolt kohtule esitatud pangakonto väljavõttele ja võlgniku vastavale arvestusele ning avaldanud, et kohus võlgniku arvutuskäiguga ei nõustu, kuid selgusetuks jääb, millistele asjaoludele tuginedes ja millises ulatuses on maakohus pidanud kostjat vastavat kohustust rikkunuks. Eeltoodust tulenevalt tuleb maakohtul teha seaduse nõuetele vastavalt põhjendatud määrus. Põhjendamiskohustuse täitmiseks tuleb maakohtul hinnata, kas käesolevas asjas esinevad PankrS § 175 lg 2 p-s 2 sätestatud võlgniku kohustustest vabastamisest keeldumise alused. Seejuures peab maakohus võtma seisukoha ka võlausaldaja väidetele võlgniku poolt kohustuste rikkumisest ja iga asja lahendamisel tähtsa asjaolu kohta märkima, missuguste asjas esitatud tõenditega on üks või teine asjaolu kas tuvastatud või tuvastamata jäetud. Samuti peab maakohus asja uuel lahendamisel võtma põhjendatud seisukoha võlgniku kõigi sissetulekute kohta alates võlgadest vabastamise menetluse algatamisest ning tegema seeläbi kindlaks, kas võlgnikul on olnud õiguslik alus jätta võlausaldajatele väljamaksed tegemata või on ta sellega rikkunud PankrS §-s 173 sätestatud võlgniku kohustusi (ja kui, siis millises summas). Alles seejärel saab maakohus otsustada võlgniku kohustustest vabastamise või sellest keeldumise üle. Kolleegium ei pea võimalikuks teha ise uut määrust, sest maakohus on jätnud tuvastamata asjaolud, mille alusel oleks võimalik hinnata võlgniku kohustustest vabastamisest keeldumise asjaolusid ja teinud sellest tulenevalt ennatlikult otsustuse võlgniku kohustustest vabastamise menetluse pikendamise kohta. Määruskaebus kuulub rahuldamisele osaliselt, kuna võlausaldaja on taotlenud võlgadest vabastamise menetluse lõpetamist ringkonnakohtu poolt, kuid kolleegium on seisukohal et lahendi olulises osas põhjendamata jätmise tõttu ei ole võimalik ringkonnakohtul lõpplahendit asjas teha. Määruskaebuse menetlemisega seotud kulud jaotab TsMS § 174 lg-st 6 tulenevalt maakohus asja uuel läbivaatamisel. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks rahuldada määruskaebuses sisalduvat taotlust kaebuselt tasutud riigilõivu tagastamiseks TsMS § 150 lg 1 p-i 5 alusel. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-46-13 p-s 13 leidnud järgmist: „Ajutise halduri nimetamine, pankroti väljakuulutamine ja muud pankrotimenetlusega seotud asjad lahendatakse hagita menetluses, kui seadusest ei tulene, et need lahendatakse hagimenetluses. Seega kohalduvad võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamise otsustamisel hagita menetluse

põhimõtted“. TsMS § 172 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. (allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere

(allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Paal

(allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.