Asjaõigus › Omandiasjad

millega hageja juhatuse liige H. K volitas E. K tegema volitaja esemete käsutamiseks kõiki tehinguid ja toiminguid. 12.07.2004 sõlmis E. K hageja nimel ehitise müügilepingu, millega võõrandas parkla 150 000 krooni eest T. K. Müügilepingu sõlmimiseks esitati notarile ka hageja 02.07.2004 osanike koosoleku protokoll, millega anti nõusolek parkla müügiks ning volitati E. K parkla müügilepingu sõlmimiseks. Protokollist nähtuvalt oli koosoleku protokollijaks märgitud hageja osanik A. A. Tegemist on võltsitud dokumendiga, kuna A. A ei ole kunagi sellel koosolekul osalenud. 03.08.2004 esitas A. A prokuratuuri avalduse kriminaalmenetluse alustamiseks, kuna parkla võõrandati tema kui hageja osaniku teadmata ja tahte vastaselt, tema allkirja võltsiti, parkla võõrandati oluliselt alla selle turuhinna ning hagejale ei ole laekunud müügist saadud raha. 10.08.2004 müüs T. K parkla edasi kostjale. H.K nimetati hageja juhatuse liikmeks 24.11.1997 ning tulenevalt äriseadustiku (ÄS) § 184 lg-st 2 lõppesid tema volitused juhatuse liikmena 24.11.2000. Hageja osanikud ei ole pikendanud H.Ki volitusi juhatuse liikmena ega teda juhatusse tagasi valinud. H.Kil puudus 08.06.2004 õigus hageja nimel E.Kd volitada, kuna tema esindusõigus hageja juhatuse liikmena oli lõppenud. Seega on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 129 lg 1 alusel tühine nii 08.06.2004 hageja poolt E.Kle väljastatud volikiri kui ka hageja ning T. K vahel 12.07.2004 sõlmitud parkla müügileping. Eelnevast tulenevalt ei läinud T. K parkla omand üle, sest tühisel tehingul ei ole õiguslikke tagajärgi (TsÜS § 84 lg 1). T. K ei tekkinud omandiõigust ka tulenevalt asjaolust, et 04.05.2005 tühistas hageja TsÜS § 131 alusel 12.07.2004 sõlmitud parkla müügilepingu. Hageja tegi seda alternatiivselt ja õigusselguse huvides esindaja kohustuste rikkumise tõttu, aktsepteerimata seejuures tehingu kehtivust. Seda eelkõige põhjusel, et tehing sõlmiti hagejale äärmiselt kahjulikel tingimustel (parkla müüdi ligi neli korda turuhinnast odavamalt) ning tehingu teine pool pidi sellisest asjaolust mõistlikkuse põhimõttest tulenevalt teadlik olema. T. K sõlmis 10.08.2004 parkla müügilepingu kostjaga, olemata parkla omanik. Kuna parkla läks hageja valdusest ja omandist välja hageja tahte vastaselt, siis ei saanud kostja seda heauskselt omandada. Seega ei ole kostja saanud parkla omanikuks. Parkla omanik on endiselt hageja. Tuginedes eeltoodule ja asjaõigusseaduse (AÕS) § 80 lg-tele 1 ja 2, §-dele 92 ja 95, palus hageja tunnustada tema omandiõigust Tallinnas Kadaka tee 114 asuvale sõiduautode parklale ehitisregistri koodiga xxxxxxxxx, nõuda eelnimetatud parkla välja kostja ebaseaduslikust valdusest ning kohustada kostjat andma parkla valdus üle hagejale. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. Vastavalt äriregistri andmetele oli H.K hageja juhatuse liige alates 04.09.1998 kuni 01.08.2005. ÄS § 34 lg 2 kohaselt kehtib kanne kolmanda isiku suhtes õigena, välja arvatud, kui kolmas isik teadis või pidi teadma, et kanne ei ole õige. Seega oli H.K kolmandate isikute jaoks hageja seaduslik esindaja niikaua, kui ta oli kantud juhatuse liikmena äriregistrisse. Äriregistri kande ega OÜ B põhikirjaga ei olnud piiratud H.Ki esindusõigust hageja nimel tehingute tegemiseks. Põhikiri ei näinud ette ehitise võõrandamiseks osanike otsust ja seega võis juhatuse liige iseseisvalt otsustada parkla võõrandamise. Äriühingu sisemiste volituste ületamine on aluseks kahjunõude esitamiseks juhatuse liikme kohustuste rikkumise tõttu, kuid ei ole piisav, et tehingut tühistada, kuna kolmandate isikute jaoks H.Ki volitused kehtisid. Hageja on ka ise hilisemalt tunnistanud H.Ki volitusi. Näiteks on H.K 2002. a. juunis kirjutanud juhatuse liikmena alla 2001. a. majandusaasta aruandele. Ka A. A on 2001. a. majandusaasta aruandes kinnitanud, et H.K on juhatuse liige. Samuti on

hageja ainuosaniku 13.07.2005 otsusega kutsutud H.K juhatusest tagasi alates 04.09.2001. Oma olemuselt on tagasikutsumine tegevus, mis omab ainult tulevikku suunatud tähendust, kuna vastasel korral oleks see vastuolus õiguskindluse põhimõttega. Äriregistri avalikku kannet juhatuse liikmeks olemise kohta tuleb võtta kui äriühingu tahteavaldust esindajale, isikule, kellega tehingu tegemiseks volitus antakse, ja avalikkusele, millega väljendati juhatuse liikme volituste olemasolu. Hagejal oli õigus nimetatud kannet muuta, kuid ta ei teinud seda. Hageja talus TsÜS § 118 lg 2 tähenduses H.Ki tegutsemist hageja esindajana pärast väidetavat volituste lõppemist, mis tähendab, et hageja andis H. K volituse enda esindamiseks. Kolmanda isiku seisukoht Tallinna Linnakohtu 30.12.2005 määrusega kaasati T. K protsessi iseseisva nõudeta kolmanda isikuna kostja poolel. T. K oma seisukohta käesolevas asjas ei esitanud. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused Harju Maakohus jättis 23.05.2006 otsusega hagi rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt nõustus kohus hageja seisukohaga, et E.Kle volikirja andmise ajaks, s. o 08.06.2004, olid H.Ki juhatuse liikme volitused lõppenud. Hagiavalduse kohaselt nimetati H.K hageja juhatuse liikmeks 24.11.1997. Kuni 31.12.2005 kehtinud ÄS § 184 lg 2 redaktsiooni kohaselt valitakse juhatuse liige kolmeks aastaks, kui põhikirjas ei ole ette nähtud lühemat tähtaega. Hageja põhikirja punkt 31 sätestab, et juhatus valitakse osanike koosolekul kolmeks aastaks. Seega lõpeb juhatuse liikme ametiaeg kolme aasta möödumisega tema ametisse nimetamisest, mistõttu H.Ki volitused juhatuse liikmena lõppesid 23.11.2000. H.Ki juhatuse liikme ametiaja pikendamist ei tõenda ka hageja 2001. a. majandusaasta aruanne. Hageja väidete kohaselt on H.Ki allkiri 2001. a. majandusaasta aruandel võltsitud. Hageja 1999. a. majandusaasta aruandega võrreldes ilmneb, et 2001. a. majandusaasta aruandel olev H.Ki allkiri erineb tõepoolest 1999. a. majandusaasta aruandel olevast allkirjast, mistõttu ei ole tõendatud, et 2001. a. majandusaasta aruanne on H.Ki poolt allkirjastatud. Samuti ei tõenda H.Ki ametiaja pikendamist asjaolu, et H.Ki on nimetatud 2001. a. majandusaasta aruandes juhatuse liikmeks. Seadusel ei põhine kostja seisukoht, et äriregistri kannet juhatuse liikmeks olemise kohta saaks pidada äriühingu tahteavalduseks teistele. Hageja ainuosanik A. A on 13.07.2005 vastu võtnud küll otsuse, millega H.K kutsuti tagasi hageja juhatuse liikme kohalt alates 04.09.2001, kuid see ei anna alust siiski väita, et H.K oli otsuse tegemiseni juhatuse liige. Tulenevalt ÄS § 184 lg-st 2 (kuni 31.12.2005 kehtinud redaktsioonis) lõppes H.Ki ametiaeg tähtaja möödumisega. Hoolimata sellest, et H.Ki ametiaeg hageja juhatuse liikmena lõppes 23.11.2000, oli ta kantud hageja juhatuse liikmena äriregistrisse alates 04.09.1998 kuni 01.08.2005. ÄS § 34 lg 2 kohaselt kehtib äriregistri kanne kolmanda isiku suhtes õigena, välja arvatud, kui kolmas isik teadis või pidi teadma, et kanne ei ole õige. Kannet ei loeta kehtivaks õigustoimingute suhtes, mis tehakse 15 päeva jooksul pärast kande tegemist, kui kolmas isik tõendab, et ta kande sisu ei teadnud ega pidanudki teadma. ÄS § 34 lg 3 sätestab, et kui registrisse kandmisele kuuluvaid asjaolusid ei ole registrisse kantud, on neil asjaoludel kolmanda isiku suhtes õiguslik tähendus üksnes juhul, kui kolmas isik neist teadis või pidi teadma. Seega kaitseb kanne äriregistris kolmandaid isikuid, kes võivad registrikandele tuginedes ÄS § 34 lg-te 2 ja 3 alusel lugeda sinna juhatuse liikmena kantu õigustatuks äriühingu nimel tehinguid tegema. Kohtu hinnangul ei kaitse ÄS § 34 lg 2 üksnes isikut, kes teeb tehingu äriühinguga, keda esindab isik, kes on kantud äriregistrisse selle äriühingu juhatuse liikmena, vaid ka

isikut, kes teeb tehingu äriühinguga, keda esindab isik, kellele on antud volikiri äriühingu esindamiseks äriregistrisse juhatuse liikmena kantud isiku poolt. Ka sellisel juhul tugineb kolmas isik tehingut tehes äriregistri kandele, kuna registriandmetest nähtub kolmandale isikule, et edasivolituse on andnud selleks õigustatud isik − äriühingu juhatuse liige. Asjaolu, et pärast juhatuse liikme ametiaja lõppemist ei olnud tehtud äriregistrisse kannet H.Ki uuesti juhatuse liikmeks nimetamise kohta, ei andnud T.Kle alust arvata, et H.K ei ole enam juhatuse liige. Kuni 31.12.2005 kehtinud ÄS § 33 lg 7 redaktsiooni kohaselt esitab ettevõtja äriregistrisse kantud andmete muutumisel avalduse muudatuse kandmiseks äriregistrisse. Seega oli hageja kohustus teavitada äriregistrit, et H.K ei ole enam juhatuse liige. Riski, mis tuleneb hageja tegemata jätmise tõttu tekkinud äriregistri kande ebaõigsusest, ei pea kandma kolmas isik, vaid hageja ise. 04.05.2005 avaldusega on hageja tühistanud hageja ning T. K vahel 12.07.2004 sõlmitud ehitise müügilepingu TsÜS § 131 alusel esindaja kohustuste rikkumise tõttu, kuna ehitis müüdi selle väärtusest madalama hinnaga. TsÜS § 131 lg 1 kohaselt võib esindatav tühistada esindaja poolt tehtud tehingu, mille tegemisel esindaja rikkus esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi ja tegi tehingu, mis oli vastuolus esindatava huvidega, kui teine pool kohustuste rikkumisest teadis või pidi teadma. Selgusetuks jääb, miks peab hageja kohustuste rikkumise all silmas ehitise müüki alla turuhinna, kui tegelikult on hageja olnud järjekindlalt seisukohal, et hageja poolt ei ole esindajale üldse antud õigust parklat müüa. Esindaja kohustuste rikkumine eeldab kohtu arvates volituse olemasolu tehingu tegemiseks (antud juhul parkla võõrandamiseks turuhinnaga). Seda ei ole hageja käesoleva asja menetlemisel kunagi väitnud. Isegi kui lähtuda esindaja kohustuste rikkumisest, ei ole hageja tõendanud, et tehingu teine pool T. K teadis või pidi teadma, et E.Kl puudus volitus müüa parkla 150 000 krooni eest. TsÜS § 131 lg 3 kohaselt võib esindatav tehingu vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 1 tühistada kuue kuu jooksul, arvates ajast, mil ta sai teada asjaoludest, mis annavad õiguse tehing vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 1 tühistada. Kohtu arvates oli hageja väidetavatest tühistamise asjaoludest teadlik hiljemalt 03.08.2004, kuna sellel päeval esitas hageja avalduse kriminaalmenetluse algatamiseks seoses parkla müümisega. Tühistamise avaldus tehti aga 04.05.2005, seega pärast kuue kuu möödumist nendest asjaoludest teadasaamisest. Kuna hagejal puudus tehingu tühistamise alus ning tehingu tühistamise avaldus on tehtud pärast selleks ettenähtud tähtaja möödumist, on hageja poolt tehtud tehingu tühistamise avaldus TsÜS § 87 alusel tühine. Eeltoodust tulenevalt tuleb hageja ning T. K vahel 12.07.2004 sõlmitud ehitise müügileping lugeda kehtivaks. Kuna ehitise müügileping kehtib, on kohtu hinnangul kehtiv ka T. K ning kostja vahel 10.08.2004 sõlmitud ehitise müügileping. Hagi tuleb jätta rahuldamata.

Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendused Hageja palub tühistada Harju Maakohtu 23.05.2006 otsuse vaidlustatud osas ja teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada OÜ B hagi täielikult, mõista OÜ B menetluskulud välja N AS-lt, jätta viimase menetluskulud tema enda kanda. Esitatud apellatsioonkaebuses ei vaidlusta hageja kaevatavat otsust osas, milles Harju Maakohus tuvastas, et E.Kle volikirja andmise ajaks, s. o 08.06.2004, olid H.Ki juhatuse liikme volitused lõppenud ÄS § 184 lg 2 alusel seoses kolme aasta möödumisega tema ametisse nimetamisest. Apellant nõustub Harju Maakohtu hinnanguga, mille kohaselt ei tõenda hageja 2001. a. majandusaasta aruanne H.Ki juhatuse liikme ametiaja pikendamist ja ei ole tõendatud ka see, et H.K oleks OÜ B 2001. a.

majandusaasta aruande allkirjastanud. Samuti ei vaidlusta apellant Harju Maakohtu 23.05.2006 otsust osas, milles kohus leidis, et äriregistri kannet juhatuse liikmeks olemise kohta ei saa pidada äriühingu tahteavalduseks teistele ning hageja osaniku 13.07.2005 otsus H.Ki tagasikutsumise kohta hageja juhatuse liikme kohalt ei tähenda, et H.K oli kuni otsuse tegemiseni juhatuse liige. Ülejäänud põhjenduste ja resolutsiooni osas hageja vaidlustab Harju Maakohtu 23.05.2006 otsuse ja leiab, et hagi on ebaõigesti rahuldamata jäetud. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei põhine seadusel esimese astme kohtu seisukoht, et äriregistri kande ebaõigsuse riski peab kandma äriühing ise, kelle tegematajätmise tõttu on kande ebaõigsus tekkinud. Hageja möönab, et äriregistri kanne tema juhatuse liikme kohta oli ebaõige. Kandeavalduse esitamiseks äriregistrile puudus võimalus, kuna üks osanikest, H.K viibis vaidlusalusel perioodil Soome kinnipidamisasutuses, samuti esinesid osanikevahelised erimeelsused. Kuna juhatuse liikme ametiaja pikkus oli sätestatud seaduses (ÄS § 184 lg 2), siis pidi apellandi arvates registripidaja jälgima kande õigsust ja vastavalt ÄS § 61 lg-le 2 vajadusel ametiülesande korras kannet parandama. Äriregistri kanne juhatuse liikme kohta ei ole konstitutiivne ja seetõttu lasub äriregistri pidajal avalik-õiguslik kohustus tagada kannete õigsus. ÄS § 34 lg 2 sõnastuse kohaselt tuleb heauskseteks kolmandateks isikuteks pidada neid, kes äriregistri kandele tuginedes kande ebaõigsusest ei teadnud ega teadma ei pidanud. T. K kolmanda isikuna ei saanud kande õigsusele tugineda, sest juhatuse liikme kande ebaõigsus pidi talle nähtav olema äriregistrisse kantud juhatuse liikme volituste tähtaja algusest ning ÄS § 184 lg-s 2 sätestatud volituste tähtaja pikkusest. ÄS § 184 lg 2 mittetundmine ei vabasta kolmandat isikut vastutusest. Seega on esimese astme kohus ÄS § 34 lg 2 ebaõigesti kohaldanud, kui leidis, et ÄS § 34 lg 2 kaitseb kolmandat isikut. T. K tugines 12.07.2004 hagejaga tehingut tehes mitte äriregistri kandele, vaid E.Kle väljastatud volikirjale. E.Kle 08.06.2004 hageja juhatuse liikme H.Ki poolt väljaantud volikiri ei saanud olla kehtiv, kuna kohus tuvastas, et 08.06.2004 H. K hageja juhatuse liikme volitusi ei olnud. Järelikult oli volituse andmine esindusõiguseta isiku poolt TsÜS § 128 lg 1 kohaselt tühine ega omanud algusest peale õiguslikke tagajärgi (TsÜS § 84 lg 1), millest tulenevalt järgnev 12.07.2004 müügitehing ja parkla omandiõiguse üleandmine kolmandale isikule oli samuti tühine. Hageja ei ole tehingut ka tagantjärele heaks kiitnud. Maakohus on ebaõigesti pidanud müügitehingut kehtivaks. T. K poolt äriregistri kande ebaõigsusest teadmine ei oma asjas tähendust, kuna temaga hageja nimel tehingu teinud isiku volitus oli tühine. Esindusõiguseta isiku tehtud tehing ei too kaasa kummalegi poolele õiguslikke tagajärgi. Võttes seisukoha T. K arvamuse osas, mida kohtumenetluses avaldatud ega tõendatud ei olnud, rikkus maakohus TsMS § 436 lg 2 ja 4. Pooled ega kolmas isik ei tuginenud menetluse käigus asjaolule, kes pidi T. K arvates olema OÜ B juhatuse liige 12.07.2004 müügilepingu sõlmimise ajal. Samuti ei olnud selle kohta esitatud ühtegi tõendit. Seega puudus kohtul võimalus tuvastada T.Ku arvamust H.Ki hageja juhatuse liikmeks olemise kohta, sest menetlusõiguse normid ei luba kohtul otsust tehes tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud, ning samuti peab kohus piirduma asjaolude tuvastamisel asjas esitatud ja kogutud tõenditega (TsMS § 436 lg 2 ja 4). Kohtu seisukoht 12.07.2004 sõlmitud müügilepingu tühistamise avalduse tühisuse osas on põhjendamatu. Apellandile jääb arusaamatuks, kuidas sai jääda kohtule selgusetuks tühistamise avalduse alus TsÜS § 131 lg 1, kui hageja selgitas esimese astme kohtumenetluses korduvalt, et ta tühistas tehingu alternatiivselt ja õigusselguse huvides, aktsepteerimata seejuures tehingu kehtivust. Tühistamise põhjuseks oli asjaolu, et tehing

sõlmiti hagejale äärmiselt kahjulikel tingimustel (parkla müüdi turuhinnast odavamalt) ning kolmas isik pidi sellest mõistlikkuse põhimõttest tulenevalt teadlik olema. Tehingu tühistamise tähtaja (TsÜS § 131 lg 3) omaalgatusliku kohaldamisega rikkus kohus TsMS § 436 lg 4, kuna ükski menetlusosaline tühistamise tähtaja möödumisele ei tuginenud ja sellele ei juhtinud poolte tähelepanu ka kohus. Pooltel puudus võimalus avaldada selles osas oma seisukohti. Harju Maakohus jättis hagi alusetult rahuldamata, kuna eeltoodust tulenevalt ei saanud T.Kul tekkida kehtiva tehingu alusel vaidlusaluse parkla omandiõigust ja ta ei saanud ka heauskseks omanikuks, kuna parkla oli läinud hageja valdusest välja hageja tahte vastaselt. 24.10.2006 täiendas hageja apellatsioonkaebust talle pärast apellatsioonitähtaja möödumist teatavakssaanud uue asjaoluga ja palus uue tõendina vastu võtta T. K 18.10.2004 kahtlustatavana ülekuulamise protokolli kriminaalasjas nr 14730000103 [p. o nr 04730000103]. T.Ku ütlustest kriminaalasjas ilmneb, et tal puudus tahe Tallinnas x asuvat parklat hagejalt omandada. Vaidlusalune 12.07.2004 müügileping on seetõttu näilik ja vastuolus heade kommetega, kuna T.K möönis, et ta tegi tehingu E.K palvel ning ostuhinda ei tasunud. T.K oli variisikuks E.Kle, kelle huvides tehing tehti ja kes sai N AS makstud ostuhinna parkla edasimüümisel kostjale 10.08.2004. Tehingu tegelikuks eesmärgiks oli parkla omandi üleandmine E.Kle. Usaldusomaniku kaudu tehtud tehing on käsitletav näiliku tehinguna, mis on tühine TsÜS § 89 lg 2 alusel. Samuti on tehing vastuolus heade kommetega ja tühine TsÜS § 86 alusel. Eeltoodu valguses on ainetu kostja väide T.Ku tuginemisest äriregistri kandele. Vastuväited apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Vastuapellatsioonkaebuse nõue ja põhjendused Kostja palub muuta Harju Maakohtu 23.05.2006 otsuse põhjendavat osa vastavalt vastuapellatsioonkaebusele ja mõista apellandilt välja kostja poolt kantud kohtukulud. N AS vaidleb kohtuotsusele vastu osas, milles maakohus leidis, et H.Ki volitused OÜ B juhatuse liikmena olid 08.06.2004 lõppenud ÄS § 184 lg-st 2 tuleneva tähtaja möödumise tõttu. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt olid H.Ki volitused E.Kle volikirja andmise ajal kehtivad. Kostja leiab, et formaalse osanike koosoleku otsuse puudumist ei saa juhatuse liikme volituste tähtaja pikendamise suhtes ületähtsustada. Juhatuse liikme volituste olemasolu sõltub juhatuse liikme ja äriühingu tahtest, kellevahelise käsunduslepingu taolise suhtega on juhatuse liikmeks oleku puhul tegemist. Kostja arvates väljendas hageja korduvalt tahet, et H.K jätkaks tegevust juhatuse liikmena: 1) hageja ei võtnud midagi ette H.Ki tagasikutsumiseks, kuigi selline kohustus äriühingul oli; 2) hageja esitas äriregistrile 2001. aastal ja 2002. aastal eelmiste majandusaastate aruanded, milles kinnitati, et H.K on juhatuse liige; 3) hageja kinnitas 03.08.2004 avalduses Põhja Ringkonnaprokuratuurile, et H.K on juhatuse liige; 4) hageja ei vaidlustanud H.Ki poolt E.Kle antud esindusõigust 04.05.2005 avalduses 12.07.2004 müügilepingu tühistamiseks; 5) hageja teatas äriregistri pidajale 13.07.2005 avaldusega juhatuse liikme H.Ki tagasikutsumisest, mitte volituste lõppemisest. Juhatuse liikme volituste tähtaja möödumisel ei ole vaja teda tagasi kutsuda. Teisalt leiab kostja, et hageja osanike H.Ki ja A.Ai kinnitust hageja 2001. a. majandusaasta aruandes, et nimetatud isikud on hageja juhatuse liikmed, võibki käsitada osanike otsusena juhatuse liikmete nimetamise kohta. Hagiavalduse loogikast lähtudes oleksid A.Ai volitused juhatuse liikmena pidanud lõppema H.Ki volitustega samal ajal tähtaja möödumise tõttu, kuid

A. A volitust ei ole hageja kahtluse alla seadnud ning nimetatud isik on hageja nimel jätkuvalt toiminguid ja tehinguid teinud. See ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Kuivõrd kostja leiab, et H.K oli hageja seaduslik esindaja, siis on tema antud volikirja alusel hageja nimel tehtud tehingud kehtivad. Kolmandal isikul oli õigus vastavalt ÄS § 34 lg-le 2 tugineda äriregistri kande õigsusele. Vastuapellatsioonkaebuse esitaja arvates ei saa allkirja võltsitust kohtumenetluses eeldada. Esimese astme kohus jaotas tõendamiskoormise ebaõigesti, kui leidis, et hageja 2001. a. majandusaasta aruande allkirjastamine H.Ki poolt ei ole tõendatud. Tõendada tuleb allkirja võltsitust, mitte seda, et allkiri ei ole võltsitud. Väär on eeldada, et 1999. a. majandusaasta aruandel oli ainus õige H.Ki allkiri ja sellest erinevad allkirjad ei ole kirjutatud H.Ki poolt. Asja materjalidest nähtub, et kõik H.Ki allkirjad erinevad üksteisest, millest tuleb järeldada, et H. K kirjutaski allkirju erinevalt. Allkirja võltsituse tuvastamise osas palub kostja kaevatava kohtuotsuse põhjendusi muuta. Vastuväited vastuapellatsioonkaebusele Hageja vaidleb N AS vastuapellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle TsMS § 643 alusel läbi vaatamata, kuna kostja tasus vastuapellatsioonkaebuse esitamisel seaduses ettenähtust vähem riigilõivu ega kõrvaldanud puudust kohtu määratud tähtaja jooksul. Tähtaeg lõppes 18.08.2006, kuid kostja tasus puuduva osa riigilõivust 20.08.2006. Sellisel juhul tuleb TsMS § 638 lg 2 alusel keelduda apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest. Kohtu poolt menetlustähtaja omaalgatuslik pikendamine ilma mõjuva põhjuseta ei ole lubatud. Alternatiivselt palub hageja jätta kostja vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht ja selle põhjendused Kolleegium, ära kuulanud menetlusosaliste esindajad ning tutvunud toimiku materjalidega, leiab, et maakohtu otsuse lõppjäreldus hagi rahuldamata jätmises on õige, kuid otsus kuulub tühistamisele põhjendavas osas. Kolleegium ei tuvastanud vastuapellatsioonkaebuse osas menetlustähtaja rikkumist, kuivõrd see on esitatud TsMS § 635 lg –s 3 toodud tähtaja jooksul, puuduolev riigilõiv tasuti. Tallinna Ringkonnakohtu 08.09.2006 määrusega võeti vastuapellatsioonkaebus menetlusse, seejuures on määruses põhjendatud, miks ringkonnakohus pikendas riigilõivu tasumise tähtaega. Seega kuulub vastuapellatsioonkaebus läbivaatamisele. Poolte vahel tekkis vaidlus selle üle, kas hageja juhatuse liikme H. K volitused olid lõppenud või mitte E.K volituse andmise ajaks 08.06.2004 ning ehitise müügilepingu sõlmimise ajaks 12.07.2004. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et tulenevalt äriseadustiku § 184 lg -st 2/ kuni 31.12.2005 redaktsioonis/ juhatuse liige valitakse kolmeks aastaks, kui põhikirjas ei ole ette nähtud lühemat tähtaega. Hageja põhikirja punkti 31 kohaselt juhatus valitakse osanike poolt kolmeks aastaks/ t.lk.89/. Õige on, et ÄS § 184 lg 2 kohaselt lõpeb juhatuse liikme ametiaeg hiljemalt kolme aasta möödumisel alates valimisest, kui juhatuse ametiaega juhatuse liikme nõusolekul osanike otsusega ei pikendata või teda enne tähtaega tagasi ei kutsuta. Maakohus asus seisukohale, et ÄS § 184 lg 2 ja põhikirja p 31 järgi olid H. K volitused hageja juhatuse liikmena lõppenud vaidlusaluste tehingute tegemise ajaks, kuivõrd ei esitatud osanike otsust volituste pikendamise kohta.

Antud seisukohaga apellant nõustub, kuid vastuapellatsioonkaebuses on maakohtu seisukoht H.K volituste lõppemise osas vaidlustatud. Kolleegium nõustub AS-i N vastuapellatsioonkaebuses toodud väitega, et äriühingu juhatuse liikmel volituse olemasolu tuvastamiseks tulnuks välja selgitada äriühingu ja tema juhatuse liikme tahe ning ainuüksi osanike otsuse puudumine juhatuse liikme volituse pikendamiseks ei saa olla määrava tähtsusega juhatuse liikme volituste kehtivuse hindamisel. Seega tuleb otsuses olev põhjendus H. K volituste lõppemise kohta seoses osanike otsuse puudumisega tuleb otsusest välja jätta. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et eeltoodud põhjendus ei oma ka antud vaidluse lahendamisel määravat tähendust. Juhatuse liikmeks saamine ja ametiaja lõppemine on üksnes äriühingu ja juhatuse liikme vahelise suhte küsimus. Juhatuse liikme kanne äriregistris peab vaid avalikustama suhte kolmandate isikute jaoks, kuid registrikanne ei tekita ega lõpeta seda suhet. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga äriseadustiku § 34 tõlgendamise osas. ÄS § 34 lg 2 järgi kanne kehtib kolmanda isiku suhtes õigena, välja arvatud, kui kolmas isik teadis või pidi teadma, et kanne ei ole õige. Seega äriregistris olev kanne kaitseb kolmandate isikute õigusi. Apellandi seisukoht, et äriregistris olev ebaõige kanne juhatuse liikme volituste kohta, ei saa kaitsta kolmandaid isikuid, kuivõrd neil on võimalik registrikannete järgi tuvastada, millal volitused lõpevad, on ekslik. Kaebuses toodud väide registripidaja kohustusest äriregistri kannete õigsuse kontrollimise osas on küll õige, kuid see ei muuda ÄS § 34 lg 2 tulenevat heauskse kolmanda isiku õigust tugineda äriregistri kandele kui õigele ja tegelikke asjaolusid kajastavale. Äriregistri kande järgi oli H.K OÜ B juhatuse liige arvates 4.septembrist 1998 kuni 1.augustini 2005. Seega H.K oli TsÜS § 34 ja ÄS § 34 lg 2 mõttes äriühingu seaduslik esindaja ka vaidlusaluste tehingute tegemise, sh volituse andmise, ajal. Asjaolu kohta, et äriregistri kande ebaõigsusest oleks kostja teadlik, tõendid puuduvad. Seega puudus alus hagi rahuldamiseks. Maakohus asus seisukohale, et H. K allkirjad 1999.a. ja 2001.a. majandusaasta aruannetel on erinevad, mistõttu ei ole tõendatud, et 2001.a.majandusaasta aruandele on ta alla kirjutanud. Kolleegium nõustub vastuapellatsioonkaebuses toodud väitega, et kohtu seisukoht on oletuslik ning ei tugine usaldusväärsetel tõenditel. Kui maakohtul tekkis kahtlus nimetatud dokumentaalse tõendi ehtsuse osas, siis oli võimalik sellele viidata tsiviilkohtumenetluses ning vajadusel määrata ekspertiis dokumendi võltsituse kontrollimiseks/ TsMS § 277 lg 4/. Antud juhul puuduvad usaldusväärsed tõendid, et 2001.a. majandusaasta aruandele ei ole alla kirjutanud H.K. Vastuapellatsioonkaebuses toodud väide on õige, et äriühing luges H. K juhatuse liikmeks Põhja Ringkonnaprokuratuurile saadetud kirjas/ t.lk.28/ ning ka teise juhatuse liikme A.A volitusi äriseadustiku nõuete kohaselt ei pikendatud, kuid hageja ei ole tema esindusõigust kahtluse alla seadnud. Apellandi väidetel rikkus maakohus menetlusõigusnormi, võttes seisukoha T.K osas, kes ise mingit selgitust ei andnud. Kolleegium leiab, et see väide on ekslik. Kohus võttis seisukoha esitatud nõuete osas ning andis õigusliku hinnangu esitatud asjaoludele ning on õigesti

kohaldanud ÄS § 34 lg 2, mille kohaselt äriregistris olev kanne hageja juhatuse liikme H. K osas kaitseb kolmandaid isikuid. Apellandi seisukoht on ekslik, et E.Kle antud volitus on tühine ning tegemist oli esindusõiguseta tehtud tehinguga. E. Kasemaa volikiri on tõestatud notariaalses vormis ning käsunduslepingu sõlmis H. K, keda E. K oli ÄS § 34 lg- st 2 tulenevalt alus pidada hageja seaduslikuks esindajaks. Apellandi väidetel esitas ta 04.05.2005 avalduse T.Kule 12.07.2004 müügilepingu tühistamiseks, mis oli ka alternatiivseks nõudeks ning oli esitatud õigusselguse huvides, kuid kohus on omaalgatuslikult leidnud, et tühistamise avaldus on esitatud pärast selleks ettenähtud tähtaja möödumist ning seetõttu tühine, millega on rikutud TsMS § 436 lg 4. Kolleegium leiab, et kohus andis õigusliku hinnangu esitatud tühistamise avaldusele ning põhjendas, miks hageja nõuet TsÜS § 131 alusel ei saa sisuliselt rahuldada. Kolleegium nõustub maakohtu otsuses toodud põhjendustega. Apellandi väide TsÜS § 131 lg 3 tähtaja tõlgendamise osas on ekslik. Tegemist ei ole hagi aegumisega, vaid õigust lõpetava tähtajaga, mistõttu kohus ei rikkunud TsMS § 146 lg 4 nõuet, vaid piirdus TsÜS 131 lg 3 kohaldamise eelduste kontrollimisega. Apellandi väidetel läks omand valdusest välja tahtevastaselt, mistõttu ei saanud kostja omandit heauskselt omandada. Apellandi väidetel T.K sõlmis 10.08.2004 parkla omandi üleandmiseks lepingu N AS-ga kui mitteomanik. Asjaolu, et omand läks hageja valdusest välja tahtevastaselt, ei ole tõendatud. Seega apellatsioonkaebuses olevad väited ei võimalda selle rahuldamist. Apellant taotleb pärast apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja möödumist uute asjaolude arvestamist ringkonnakohtus, nimelt et tegemist oli näilise ja heade kommetega vastuolus oleva tehinguga, mida tõendab T.Ku 18.10.2004 kahtlustatavana ülekuulamise protokoll kriminaalasjas nr 14730000103, millega oli võimalik tutvuda pärast apellatsioonkaebuse esitamist. Kolleegium leiab, et antud taotlust ei saa rahuldada. Tegemist on TSMS §-s 376 toodud hagi muutmisega, mis on võimalik apellatsioonimenetluses üksnes kostja või kohtu nõusolekul /TsMS § 376 lg 3/. Kostja nõusolek selleks puudub ning kolleegium ei tuvastanud samuti seadusliku aluse olemasolu uue asjaolu esitamiseks pärast apellatsioonkaebuse tähtaja möödumist. Kohtukulude jaotamine Kohtukulude jaotamisel tuleb juhinduda tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse paragrahvist 3, mille kohaselt enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Vastuapellatsioonkaebuse esitanud N AS taotleb apellatsioonimenetluse kohtukulude väljamõistmist, milleks on õigusabikulu 17 452,20 krooni ning riigilõiv 1000 krooni osas. Nii kehtinud kui ka kehtiva tsiviilkohtumenetluse seadustiku põhimõtte kohaselt kohtukulud kannab see pool, kes kaotab protsessi. Kuivõrd apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis tuleb apellandi kohtukulud jätta tema enda kanda. Vastuapellatsioonkaebuse esitanud N AS-i taotlus kohtukulude osas rahuldada. Kolleegium leiab, et apellandi N AS poolt esitatud õigusabikulu apellatsioonimenetluses tuleb lugeda vajalikuks ja põhjendatud kohtukuluks kehtinud TsK § 61 lg 1 p 2 järgi täies

ulatuses, arvestades asja keerukust ja töömahtu. Ühtlasi tuleb välja mõista ka tasutud riigilõiv kokku 1000 krooni, seega kokku kuulub väljamõistmisele kohtukulu 18 452,20 krooni.

Kai Kullerkupp

Mare Merimaa

Malle Seppik

.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.