Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp
Otsuse tegemise aeg ja koht
07. juuni 2017, Tartu
Tsiviilasja number
2-15-18732
Tsiviilasi
Annely Madala hagi Harri Orro vastu 18 739,50 euro väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
4089,31 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 20. juuni 2016 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Annely Madala apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (hageja): Annely Madal (isikukood: XXX); esindaja Talis Toompere Vastustaja (kostja): Harri Orro (isikukood: XXX); nõustaja Sven Pikka
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt.
2.Tühistada Tartu Maakohtu 20. juuni 2016. a otsus. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada osaliselt Annely Madala hagi Harri Orro vastu.
3.Mõista Harri Orrolt välja Annely Madala kasuks 3064,14 eurot, millest 2683,12 eurot moodustab põhivõlg ajavahemiku 01.01.2012 kuni 31.08.2015 eest ja 381,02
eurot ringkonnakohtu otsuse tegemise seisuga 07.06.2017 sissenõutavaks muutunud viivis. Menetluskulude jaotus
4.Jätta menetluskulud 16 % ulatuses Harri Orro kanda ja 84 % ulatuses Annely Madala kanda.
5.Mõista Harri Orrolt välja Annely Madala kasuks 516,32 eurot maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulude katteks. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni kohase täitmiseni.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Annely Madal (hageja) esitas 11.12.2015 Tartu Maakohtule hagi Harri Orro (kostja) vastu võlgnevuse summas 19 686,54 eurot väljamõistmiseks. 31.03.2016 korrigeeris hageja laenulepingu täitmisega seotud kulude, viivise ja intressi nõuet ning lõpliku nõudena palus kostjalt välja mõista alusetust rikastumisest tuleneva nõude summas 3788,55 eurot (hagiavalduse p 4.1), intressid summas 2366,17 eurot ja viivis summas 4732,34 eurot alates 2007. a-st ning laenulepingu täitmisega seotud kulud summas 7852,44 eurot (solidaarvõlgniku tagasinõue solidaarvõlgniku vastu), s.o kokku 18 739,50 eurot (I kd tl 105-111). Esialgses hagiavalduses palus hageja kohustada kostjat tasuma poole igakuisest tulevikus sissenõutavaks muutuvast solidaarsest kohustusest s.o laenu tagasimaksest AS Swedbank arveldusarvele XXX viidates laenulepingule 06-096001-EV. Puuduste kõrvaldamise avalduses on hageja sellest nõudest selgesõnaliselt loobunud (I kd tl 62-63) ning kohus seda nõuet menetlusse võtnud ei ole.
1.1.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Tanel Orro (laenusaaja) ja hageja (kaaslaenusaaja) AS-iga Hansapank (praegune Swedbank AS) 12.06.2006 laenulepingu nr 06-096001-EV, mille alusel kanti Tanel Orro arveldusarvele nr XXX Hansapangas 22 383 eurot. Laenuraha kasutati järgmiselt: hageja ja Tanel Orro ostsid kaasomandisse Ave kinnistu Laeva vallas Tartumaal ostuhinnaga 3834,70 eurot, nad investeerisid ühiselt asutatud OÜ-sse AT Invest (tegevusala mööblitootmine) ning Tanel Orro kandis hageja soovil hageja abikaasa Raivo Madala
arveldusarvele 5485,60 eurot. Ülejäänud laenusumma, s.o 13 062,71 eurot jäi Tanel Orro arveldusarvele ning hageja ei ole seda summat kasutada saanud. Seega on Tanel Orro alusetult rikastunud 3788,55 euro ((13 061,71-5485,60)÷2) võrra. 2006. aasta lõpus tekkisid Tanel Orro ja hageja vahel lahkhelid. Tanel Orro ei tasunud pangale igakuiseid laenumakseid ega täitnud korrektselt tööülesandeid OÜ-s AT Invest. 2007. a kevadel astus Tanel Orro juhatuse liikme kohalt tagasi ja võõrandas tasuta oma OÜ AT Invest osa hagejale. Kuna Tanel Orro ei täitnud laenulepinguga võetud kohustusi korrektselt, pööras pank oma nõude kaaslaenutaotleja ehk hageja vastu. Käesolevaks hetkeks on hageja AS-ile Swedbank laenu tagastanud koos intressidega 13 917,17 eurot.
1.2.Kostja päris Tanel Orro (surnud 03.10.2011) vara ja muu hulgas ka Tanel Orro kohustuse Swedbank AS ees. Kuna laenu võtsid Tanel Orro ja hageja solidaarselt ning hageja on tasunud laenu teenindamisega seotud kulud ka Tanel Orro pärija ehk kostja eest, on tal VÕS § 69 alusel tagasinõudeõigus kostja kui teise solidaarvõlgniku vastu, kelle eest ta on võlausaldaja ees kohustused täitnud. Hageja leidis, et aegumisele kohaldub käesoleval juhul 10-aastane aegumistähtaeg, kuna kostja on kohustust tahtlikult rikkunud. Seda kinnitavad järgmised asjaolud: Tanel Orro ega kostja ei ole alates 2007. aastast teinud AS-ile Swedbank mitte ühtegi laenulepingu järgset makset; Tanel Orro lõpetas AS-is Swedbank arveldamise ja vahetas panka; Tanel Orro ei ole täitnud panga ees ka teisi enda poolt võetud kohustusi. Tanel Orro poolset kohustuste tahtlikku rikkumist kinnitab ka asjaolu, et laenu tagatiseks oli hageja ema kinnisvara. Hageja ei vaidlusta, et Ülle Orro tasus tema eest OÜ AT Invest sissemakse osakapitali ning nimetatud summa maksti tagasi laenusummast. Laenuraha eest renoveeriti X kinnistul asuv hoone, kuid ei ole teada renoveerimiseks tehtud kulutuste suurus. Ühises ettevõtmises tegeles mööblivalmistamisega Tanel Orro. Hageja ei tea, miks Tanel Orro võõrandas talle tasuta OÜ AT Invest osa. Hageja rääkis korduvalt Tanel Orroga laenumaksmise kohustusest, kuid Tanel Orrot see ei huvitanud.
2.Kostja vaidles hagile täielikult vastu. Hageja nõuded on osaliselt aegunud ning ülejäänud osas on esitatud nõuded vastuolus heade kommetega. Kostja vastuse kohaselt kavatseti ettevõtluse esmast käivitamist finantseerida Tanel Orro vanemate – ema Ülle Orro ning isa Harri Orro rahalistest vahenditest. Koostööd alustati 2006. aasta alguses, mil soetati esimesed seadmed ning alustati läbirääkimisi Laeva vallas asunud vana katlamaja ostmiseks puidutöökoja rajamise eesmärgil. Hageja ja tema abikaasa (Raivo Madal) astumist äritegevusse finantseerisid Ülle ja Harri Orro. Hageja abikaasa pangakontole on kostja abikaasa poolt tehtud ülekanded enne pangalaenu vormistamist (I kd tl 78). Samuti on Ülle Orro arveldusarvelt tasutud 05.05.2006 aastal hageja sissemakse OÜ AT Invest osakapitali summas 20 000 krooni (I kd tl 77). Seega on hageja ning tema abikaasa omandanud kostja arvelt kokku 125 154 krooni ehk 7998,80 eurot. Pärast pangalaenu väljamaksmist tegid Ülle Orro ning Harri Orro jätkuvalt makseid Raivo Madala kontole (kokku 40 842 krooni, s.o 2610,28 eurot). Neid makseid on võimalik käsitleda laenusumma üleandmisena hagejale. Makseid hageja abikaasa arveldusarvele teostas ka kostja poeg, Tanel Orro. AS-ilt Swedbank saadud summadest on rahaliste ülekannetena Tanel Orrolt, Ülle Orrolt ning Harri Orrolt laekunud hageja abikaasa Raivo Madala arvele kokku 8095,88 eurot, arvestamata seejuures enne pangalaenu võtmist hageja käsutusse antud rahalisi vahendeid 7998,80 euro ulatuses.
Lisaks Ave kinnistu soetamisele renoveeriti pangalaenu eest X kinnistul asuv endine katlamaja OÜ AT Invest tootmishooneks. X maaüksus kinnistati Tanel Orro ning Annely Madala omavahelisi kokkuleppeid rikkudes Annely Madala ja Raivo Madala ühisomandisse, jättes nii ostuhinna tasumisel kui kinnistul asuva hoone renoveerimisel suuri kulutusi kandnud Tanel Orro varast täielikult ilma. Hoidmaks ära Tanel Orro pöördumist õiguskaitseorganite poole, lepitigi kokku Tanel Orro lahkumine ettevõttest AT Invest OÜ ning kogu pangalaenu 06-096001-EVS tagasimaksete jäämine äriühingu ning Annely Madala kanda. X kinnistu soetamiseks kasutas hageja perekond Ülle Orro arvelt saadud makseid. Amortiseerunud katlamaja ümberehitus läks maksma vähemalt 226 875,70 krooni ehk 14 500 eurot. Nimetatud kulutused kanti valdavalt AS-lt Swedbank saadud laenust. Lisaks kinnisvara soetamisele ja renoveerimisele soetati laenuraha eest ka tööriistu ja -tarvikuid. Hageja on toonud esile formaatsae Felder K700S-i soetamise pärast Tanel Orro lahkumist ettevõttest. Samas on ilmne, et mööbli tootmine ei olnud võimalik üksnes formaatsae abil. Kokku kasutati pangalaenust 06-096001-EVS osapoolte ühise äritegevuse arendamiseks vähemalt 18 334,70 eurot (3834,70+14 500). Nimetatud investeeringute tulemusena loodud vara on valdavalt OÜ AT Invest või hageja omandis. Hageja omandis on järelikult vara, mille väärtuseks on vähemalt 16 417 eurot. Tanel Orro suri 03.11.2011, seega ligikaudu 4 aastat pärast AS-ilt Swedbank laenu võtmist. Hageja ei esitanud oma nõudeid isiklikult Tanel Orro vastu 3-aastase lepingust tulenevatele nõuetele kehtestatud aegumistähtaja vältel, kuigi hageja on kohtule kinnitanud, et alates 01.01.2007 tasus pangalaenu hageja. Kostja omandas Tanel Orro õigused ja kohustused 03.05.2012. Vaatamata sellele ei esitanud hageja enam kui 3 aasta vältel oma nõudeid kostja vastu. Hageja ei ole kuni 15.07.2015 mitte kordagi antud küsimuses kostja poole pöördunud. Õigusbüroo kirjale vastates on kostja selgesõnaliselt keeldunud nõudeid tunnistamast. Kostja leiab, et nõuded on osaliselt aegunud. Hageja on õigesti käsitlenud Tanel Orrot ning hagejat solidaarvõlgnikena ning kohustuse alusena AS-iga Swedbank sõlmitud laenulepingut. Solidaarkohustuse täitnud solidaarvõlgniku tagasinõude aegumistähtaeg lõpeb VÕS § 70 lg 1 järgi ajal, mil aeguks võlausaldaja nõue solidaarvõlgniku suhtes, kelle vastu tagasinõue esitati. Kostja palus tunnistada aegunuks hageja nõuded, mis puudutavad solidaarvõlgniku regressinõuet perioodil 2006-2011 tasutud laenumaksete osas. Koos laenumaksetega palus kostja tunnistada aegunuks ka hageja sama perioodi puudutavad intressi- ja viivisenõuded. Kostja palus lugeda hagi esitamisega venitamise (nii põhinõude kui intresside ja viiviste osas) hea usu põhimõttega vastuolus olevaks ning jätta hagi sellest tulenevalt täielikult rahuldamata. Hageja on saanud vastusoorituse, mis annab aluse kalduda kõrvale solidaarvõlgnike võrdse vastutuse põhimõttest. Kostja on seisukohal, et kuivõrd pangalaenu arvel on tegelikuks kasusaajaks hageja ning tänaseks hageja ainuomandisse kuuluv äriühing OÜ AT Invest, tulebki solidaarvõlgnike omavaheline vastutus jagada võrdsuse põhimõttest erinevalt. Eluliselt mitteusutavad on hageja selgitused, et kümne aasta vältel on ta teostanud pangale igakuiseid makseid, lootes Tanel Orroga suhete paranemist kohtuväliselt. Seejuures ei ole kuni 2015. aasta suveni esitatud Tanel Orrole ega tema pärijatele mitte ühtegi nõuet ega pretensiooni. Kohtu taotlusel AS-ilt Swedbank väljanõutud kontoväljavõttel on nähtav 24.07.2006 aastal Tiina Toomsoo arvele teostatud makse Villu Ränile kuuluva kinnistu eest summas 25 000 krooni
(1597,98 eurot). Ülle Orro pangaväljavõttelt nähtub, et 14.06.2006 aastal kanti Tiina Toomsoo arvele Villu Ränile kuuluva kinnistu eest ettemakse summas 10 000 krooni (639,10 eurot). Hageja poolt on 31.03.2016 menetlusdokumendis seostatud tänane X kinnistu ning selle kunagine omanik Villu Räni. Seega on kostja tasunud nimetatud kinnistu eest ostuhinnana vähemalt 35 000 krooni (2556,45 eurot). Kinnistu on hageja ning Raivo Madala omandis. Kostja ei ole saanud nimetatud kinnistu eest makstud summade arvel vähimatki hüvitist. On üldteada, et nii ehitusmaterjalid kui ehitustööd maksavad raha. Tanel Orro pangaväljavõttelt nähtuvad sularaha väljavõtmised, Valdo Sõstrale, Siim Suvile ning kostjale teostatud väljamaksed jõudsid lõpuks materjalide ning tööpanusena X kinnistu renoveerimistöödesse. Kostja kinnitas, et kokku kulus X kinnistul asuva ehitise korrastamisse ja puidutöötlemiseks vajalike seadmete soetamiseks enam kui kostja poolt varasemalt esiletoodud 16 417 eurot.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus jättis 20.06.2016 otsusega hagi rahuldamata. Pooled ei vaidle, et 12.06.2006 sõlmisid Tanel Orro ja hageja kaaslaenusaajatena AS-ga Hansapank (praegu Swedbank AS) laenulepingu, mille alusel kanti Tanel Orro arveldusarvele 22 383 eurot. Tanel Orro pärijaks on kostja; kostja vastutab pärandaja kohustuste eest, hageja ja kostja on Swedbank AS ees solidaarvõlgnikud.
3.1.Solidaarvõlgniku tagasinõude aegumise küsimuses tuleb hinnata, millal aeguks AS-i Swedbank nõue kostja vastu (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-54-13 p 12). AS-i Swedbank nõue kostja vastu tulenes laenulepingust nr 06-096001-EV. Maakohus leidis, et esile ei ole toodud asjaolusid, mis annaksid alust kohaldada nõude aegumisele TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud kümneaastast aegumistähtaega. Samuti ei esine kohustuse täitmisest tahtlikku kõrvale hoidumist ega tahtliku kahju tekitamise soovi ka Tanel Orro isa ehk kostja suhtes, kuna hagimaterjalidest nähtuvalt on hageja esmakordselt nõudnud kostjalt kohustuse täitmist alles 15.07.2015. Seega kohaldub hageja nõuetele (solidaarvõlgniku tagasinõue teise solidaarvõlgniku vastu) 3aastane aegumistähtaeg (TsÜS § 146 lg 1 ja VÕS § 70 lg 1). Kohus leidis, et hageja nõuded on aegunud järgmiselt: -
-
2006. aastal tasumisele kuulunud maksete aegumistähtaeg algas 01.01.2007 ning 2006. aastal tasumisele kuulunud osamaksete nõudeõigus aegus 01.01.2010. 2007. aastal tasumisele kuulunud osamaksete aegumistähtaeg algas 01.01.2008 ja tasumisele kuulunud osamaksete nõudeõigus aegus 01.01.2011. 2008. aastal tasumisele kuulunud maksete aegumistähtaeg algas 01.01.2009 ja pidanuks lõppema 01.01.2012. Kuivõrd aga Tanel Orro suri 03.11.2011 ning tema pärija Harri Orro võttis pärandi vastu 03.05.2012, tuleb aegumistähtaeg TsÜS § 166 lg 1 alusel lugeda pärimismenetluse ajaks peatunuks. Käesoleval juhul oli aegumistähtaeg peatunud seega 03.11.2011 kuni 03.05.2012, s.o. täpselt 6 kuu vältel. Järelikult aegusid 2008. aastal tasumisele kuuluvaid makseid puudutavad hageja nõuded 01.01.2012 asemel 01.07.2012. 2009. aastal tasumisele kuuluvad maksed muutusid sissenõutavaks 01.01.2010 ja nendest maksetest tulenevad nõuded kostja vastu aegusid 01.01.2013. 2010. aastal tasumisele kuuluvad maksed aegusid 01.01.2014. 2011. aastal tasumisele kuulunud maksed aegusid 01.01.2015. 2012. aastal tasumisele kuulunud maksed muutusid sissenõutavaks 01.01.2013 ja nende aegumistähtajaks olnuks 01.01.2016. Kuivõrd hageja esitas 11.12.2015 kohtule hagiavalduse,
siis peatus aastal 2012 tasumisele kuuluvate osamaksete nõudeõiguse aegumine (TsÜS § 160 lg 1). Eelnevast tulenevalt on aegunud hageja nõuded, mis muutusid sissenõutavaks enne 01.01.2012. Vastavalt TsÜS §-le 144 on aegunud ka nendest nõuetest tulenevad kõrvalnõuded (viivis ja intress jm). Seega saaks hageja nõuda kostjalt kohustuse täitmist ainult nende osamaksete osas, mida hageja tasus alates 2012. aastast.
3.2.Maakohus asus seisukohale, et käesolevas tsiviilasjas esinevad erandlikud asjaolud, mistõttu on hageja kaotanud solidaarvõlgniku tagasinõude õiguse kostja vastu, kuna tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduse või ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast. Kohus märkis, et hageja on esitanud hagiavalduse alles 11.12.2015, kuigi hakkas laenumakseid ainuisikuliselt tasuma alates 16.01.2007. Hageja ei ole esitanud kohtule mitte ühtegi tõendit selle kohta, et ta oleks kohtuväliselt nõudnud Tanel Orrolt või kostjalt laenulepingust tuleneva kohustuse täitmist (v.a enne hagi esitamist Gildi Õigusbüroo poolt 15.07.2015 saadetud kiri). Tanel Orro on võõrandanud 12.02.2007 tasuta oma osa äriühingust AT Invest OÜ hagejale. 03.10.2011 Tanel Orro suri. Kohus asus seisukohale, et erandlikud asjaolud tõid käesoleval juhul kaasa hageja nõudeõiguse kaotamise. Sellest lähtudes jättis kohus hagi rahuldamata, kuna hageja nõuded on osaliselt aegunud ning ülejäänud osas nõude esitamine on vastuolus hea usu põhimõttega.
3.3.Kohus leidis, et hageja ei ole sisustanud ega tõendanud alusetu rikastumise nõude (VÕS § 1028 lg 1) aluseks olevaid eeldusi. Hageja on rajanud oma nõude sellele, et kostja on kasutanud osaliselt saadud laenu enda tarbeks, milline tuleb hagejale tagastada kui alusetult saadu. Kohus leidis, et alusetust rikastumisest tulenev võimalik nõue on aegunud. Asjaoludest nähtuvalt pidi hageja kostja rikastumisest teada saama hiljemalt 16.01.2007, kui hageja võttis laenumaksmise kohustuse enda kanda. Kohus leidis, et isegi kui hagejal oleks olnud võimalik esitada kostja vastu alusetu rikastumise nõue, siis käesolevaks hetkeks on nõue aegunud, kuivõrd laenusaamisest on möödunud rohkem kui kolm aastat.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hageja esitas Tartu Maakohtu 20.06.2016 otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, millega jäeti rahuldamata hageja nõue kostja vastu alates 01.01.2012 sissenõutavaks muutunud laenumaksete ja viivise osas. Hageja palub teha uue otsuse, millega hagi rahuldada osaliselt ja mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlg 2683,12 eurot, seadusejärgne intress 468,73 eurot ja seadusjärgne viivis 937,46 eurot. Kokku 4089,31 eurot. Juhul, kui ringkonnakohus ei saa teha tühistatud osas uut otsust, palub hageja saata asi tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja palub tühistada maakohtu otsus menetluskulude jaotust puudutavas osas ning teha tühistatud osas uus otsus, millega kõik menetluskulud, sh apellatsioonimenetluse kulud, jätta kostja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei saa asjaolu, et hageja ei ole oma tagasinõuet pikema aja jooksul kohtu kaudu maksma pannud, samastada nõude esitaja pahauskse käitumisega, mida analüüsitakse Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahendis nr 3-2-1-102-07. Maakohtu otsuses viidatud Riigikohtu lahenditest ei tulene, et ainuüksi nõude pikema aja jooksul maksma panemata jätmisest saaks järeldada nõude vastuolu hea usu põhimõttega. Hageja on usutavalt selgitanud ja
tõendanud, et tal puudus võimalus jätta laenumaksed tasumata, kuna sellisel juhul oleks laenuandja asunud realiseerima hageja emale kuuluvat kinnistut, mis oli laenu tagatiseks. Ainuüksi asjaolu, et hageja ei ole pikema aja jooksul esitanud laenumaksete osas tagasinõuet kostja ega tema õiguseellase vastu, ei ole piisav tuvastamaks nõude vastuolu hea usu põhimõttega. Maakohus on kohaldanud materiaalõigust ebaõigesti. Sisuliselt ei ole maakohus tuginenud ka peaaegu ainsalegi asjas esitatud tõendile, jättes nii täitmata oma kohustuse analüüsida kõiki asjas esitatud tõendeid (TsMS § 442 lg 8).
5.Kostja Harri Orro (vastustaja) vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata. Kostja palub menetluskulud jätta hageja kanda. Vastuse kohaselt on apellatsioonkaebus ekslikult menetlusse võetud, kuna kaebus on esitatud menetlustähtaega eirates. Hagi on esitatud hea usu põhimõtet rikkudes. Käesoleval juhul on maakohtu otsuses esile toodud asjaoludest loogiliselt nähtuv, et hagejal nõudeõigust tegelikkuses üleüldse ei esinenud. On eluliselt usutav, et kuni 2015. aastani hageja aktsepteeris enda varalist kohustust panga ees viisil, nagu see oli Tanel Orroga kokku lepitud. Hageja käitumine ja seisukohad on vastuolulised ja kohut ning vastaspoolt tahtlikult eksitavad. Hageja käitumisest oli perioodil 2006-2015 üheselt arusaadav, et ta maksab laenu tagasi ning ei esita mingeid nõudeid Tanel Orro ega kostja vastu. Hageja käitumine on muutnud kostja vastuväidete tõendamise võimatuks. Kohtul tuleb sellises olukorras erilise tähelepanuga jälgida, et kostja õigustatud huvid ei oleks kahjustatud. Tagades tõenduslikes küsimustes pooltele võrdse kohtlemise, on tsiviilvaidluses võimalik jõuda maakohtu otsuses esitatud seisukohale, et hageja nõuded on vastuolus hea usu põhimõttega. Solidaarvõlgnike sisesuhe nägi ette laenumaksete tasumise täies ulatuses hageja poolt. Maakohus ei ole otsuses analüüsinud solidaarvõlgnike sisesuhet. Selles osas on ringkonnakohtul võimalik maakohtu otsust täiendada. Kostja taotleb ringkonnakohtult, et hageja loobumine laenulepingu 06-096001-EV alusel tulevikku suunatud kohustamisnõuetest saaks ühemõtteliselt fikseeritud kohtuotsuse või – määruse vormis.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõigusnormi väära kohaldamise tõttu apellatsioonkaebuses vaidlustatud osas tühistada. Ringkonnakohus peab võimalikuks teha TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada hagi osaliselt ja mõista kostjalt (Harri Orro’lt) välja hageja Annely Madal’a kasuks välja 3064,14 eurot, millest 2683,12 eurot moodustab põhivõlg ajavahemiku 01.01.2012 kuni 31.08.2015 eest ja 381,02 eurot ringkonnakohtu otsuse tegemise seisuga 07.06.2017 sissenõutavaks muutunud viivis. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes edasikaevatud osas. Apellatsioonkaebuses palub hageja rahuldada tagasinõude alates 01.01.2012. a sissenõutavaks muutunud laenumaksete, intressi ja viivise osas. Vaidluse all ei ole seega maakohtu otsuses sisalduv seisukoht, mille kohaselt on hageja tagasinõue aegunud laenu tagasimaksete osas, mis muutusid sissenõutavaks enne 01.01.2012. a. Vaidlustatud ei ole maakohtu otsust ka osas, milles kohus leidis, et hageja nõue alusetu
rikastumise sätete (VÕS § 1028 lg 1) alusel on sisustamata ja tõendamata. Muu hulgas oleks ka alusetust rikastumisest tulenev nõue ilmselgelt aegunud.
7.Vaidlust ei ole selle üle, et hageja ja kostja õiguseellane (Tanel Orro) sõlmisid AS-ga Hansapank 2006. aastal laenulepingu, mille tulemusena Tanel Orro pangakontole kanti üle laenusumma 22 383 eurot. Lepingu järgi on laenu tagastamise lõpptähtpäevaks 12.06.2026. a, seega on tegemist jätkuva võlasuhtega. Laenulepingu järgi olid Tanel Orro ja hageja kaaslaenusaajad, s.o nad vastutavad laenuandja ees laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest solidaarselt. Ringkonnakohus märgib, et käesoleva aja seisuga ei ole enam aktuaalsed laenusaajate omavahelised kokkulepped ja võimalikud vastastikused nõudeõigused (sisesuhe) seonduvalt laenuks saadud raha kasutamisega. Kaaslaenusaajatel oli õigus kasutada laenuks saadud raha omavahelisel kokkuleppel. Käesoleva aja seisuga oleksid võimalikud nõuded teise laenusaaja vastu, võimaldada laenuks saadud raha kasutamist vastavalt kokkulepitule ja/või mõlema kaaslaenusaaja huvidele vastavalt, aegunud. Küll aga kuuluvad jätkuvalt täitmisele laenulepingust tulenevad kohustused.
8.VÕS § 69 lõike 1 järgi eeldatakse, et solidaarvõlgnikud täidavad kohustuse võrdsetes osades. Seega eelduslikult pidid kaaslaenusaajad omavahelises suhtes kandma pangale tehtavaid tagasimakseid võrdselt. Seadusest ega kohustuse olemusest ei tulene, et laenu tagasimaksed pidid jääma täies ulatuses hageja kanda. Solidaarvõlgnike osade võrdsusest on võimalik kõrvale kalduda ka solidaarvõlgnike omavahelisel kokkuleppel. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole käesoleval juhul leidnud kinnitust kostja väited selle kohta, nagu oleks kaaslaenusaajate vahel olnud kokkulepe, et panga ees võetud laenukohustus jääb edaspidi üksnes hageja kanda. Kostja väidete kohaselt toimus 2008. a „X“ maaüksuse kinnistamine hageja ja tema abikaasa ühisomandisse, rikkudes sellega Annely Madal’a ja Tanel Orro kui äripartnerite varasemat omavahelist kokkulepet. Sellega seoses lepiti väidetavalt kokku Tanel Orro lahkumine osaühingust AT Invest ning kogu pangalaenu tagasimaksete jäämine äriühingu ja Annely Madal’a kanda.
9.Vaidluse all ei ole asjaolu, et Tanel Orro võõrandas talle kuulunud osaluse 12.02.2007. a (s.o ca 8 kuud peale pangast laenu saamist) AT Invest OÜ-s hagejale (I kd tl 22-23). Samas ei ole esitatud kohtule seaduses sätestatud protsessivormis tõendeid (TsMS § 229) selle kohta, et kaaslaenusaajad oleksid omavahel kokku leppinud laenukoormuse jaotamises erinevalt seaduses sätestatud eeldusest. Kostja on toonud esile üksnes kaudseid asjaolusid, mis võiksid kaasomanike vahelise kokkuleppe olemasolu põhistada (TsMS § 235), kuid üksnes väidete põhistamine ei ole hageja nõude rahuldamata jätmiseks piisav. Kostjal tulnuks oma väiteid tõendada (TsMS § 230). Solidaarvõlgnike vahelise kokkuleppe olemasolu ei tõenda iseenesest asjaolu, et kostja väidete kohaselt oli hageja A. Madal pangast saadud laenulepingu alusel peamiseks kasusaajaks ning et hageja perekonnal oli juba varasemast ajast varalisi kohustusi perekond Orro ees. Tanel Orro kui ettevõtluses tegutsenud isik pidi olema teadlik sellest, et tema kohustused panga ees jäid kestma ka pärast oma osaluse OÜ-s AT Invest võõrandamist ning et solidaarvõlgnike vahelises sisesuhtes kokkulepitut tuleks tal vajadusel tõendada.
10.Maakohtu 25.04.2016. a istungi protokollist nähtuvalt on maakohus selgitanud tõendamiskoormist ning arutanud menetlusosalistega asjas tähtsust omavaid asjaolusid. Kohus on käsitlenud muuhulgas küsimust, kas kostjale teadaolevalt oli Tanel Orroga juttu sellest, et oma osa tasuta võõrandamisel Annelyle (st hagejale) lepiti kokku, kes milliseid kohustusi jääb kandma, või milline oli vastusooritus osa tasuta võõrandamise eest. Kostja kui T. Orro
õigusjärglase vastuse kohaselt ei räägitud sellest otseselt, kostja „ei tea kokkulepetest midagi; ilmselt pidid olema mingid kokkulepped“. Ka pärast poja vara pärimist küsis hageja, kas koostöö saab jätkuda; Ave kinnistuga seoses arutati plaane; kostja ei mäleta, et laenumaksete osas oleks juttu olnud. Asjaolu, kas ja kui suures ulatuses kasutati laenuraha tootmishoone renoveerimiseks, ei tõenda iseenesest samuti, kelle kanda pidi lõpptulemusena jääma laenukohustus panga ees. Seega ei ole kostja tõendanud, nagu oleksid solidaarvõlgnikud A. Madal ja T. Orro leppinud omavahel kokku, et Swedbank AS-ist saadud laenu tagasimaksed jäävad tervikuna hageja kanda. Niisugust kokkulepet ei ole sõlmitud ka hageja ja kostja kui T. Orro õigusjärglase vahel. Kohtul tuleb seega lähtuda VÕS § 69 lõikes 1 sätestatud eeldusest, et omavahelises suhtes täidavad solidaarvõlgnikud kohustuse võrdsetes osades. Sellest tulenevalt on hagejal õigus nõuda kostjalt VÕS § 69 lg 2 alusel pangalaenu aegumata tagasimaksete hüvitamist pooles ulatuses. Sisuliselt samale järeldusele jõudis ka maakohus.
11.Maakohus jättis hageja nõude rahuldamata viitega TsÜS §-le 138 ja VÕS §-le 6. Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et selles osas on maakohus kohaldanud materiaalõiguse norme ebaõigesti. Põhjendatud ei ole heita hagejale ette pahauskset käitumist võlaõigussuhtes, eesmärgiga tekitada teisele poolele varalist kahju. Ringkonnakohtu hinnangul ei esine käesolevas asjas niisuguseid erandlikke asjaolusid, mis annaksid alust jätta hageja nõue TsÜS §-le 138 ja VÕS §-le 6 tuginedes rahuldamata. Niisuguseks erandlikuks asjaoluks ei ole ringkonnakohtu arvates see, et alates 2007. aastast tasus hageja ainuisikuliselt pangale laenumakseid ega pöördunud varem sellekohaste tagasinõuetega solidaarvõlgniku poole. Alusetu on seisukoht, et hageja poolt tagasinõudeõiguse teostamine ei vasta lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduse või ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast.
12.Asjaolu, et hagi on esitatud algse kaaslaenusaaja asemel tema pärija vastu, ei muuda hageja nõudeõiguse teostamist veel erandlikul määral heade kommete ja moraalinormidega vastuolus olevaks. Heade kommete vastaseks ei ole alust pidada ka asjaolu, et hageja ei esitanud oma tagasinõuet kostja vastu varem kui 2015. aastal. Tegemist on pikaajalise tagasimaksegraafikuga (20 aastat) laenusuhtega ning võlausaldaja ees kohustuse täitnud solidaarvõlgnikul tuleb arvestada tagasinõude osalise aegumisega. Moraalinormide seisukohast vastuvõetamatuks ei ole iseenesest alust pidada väidetavat asjaolu, mille kohaselt viivitas hageja kostja vastu nõude esitamisega senikaua, kuni oleksid aegunud kõik potentsiaalsed nõuded, mida kostja oleks võinud esitada hageja vastu või millega tasaarvestada hageja nõuet. Asja materjalidest nähtub, et kostja Harri Orro oli oma poja Tanel Orro äritegevusest teadlik, aidates ettevõtmisi osaliselt ka oma vahenditest rahastada. Seega ei saanud talle tulla ootamatusena, et varasematest ärisuhetest on jäänud veel lahendamata varalisi kohustusi.
13.Ringkonnakohus märgib, et pärimisseaduse (PärS) kohaselt saab pärija inventuuri läbiviimise taotlemise ja vajadusel pärandvara pankrotiavalduse esitamise kaudu vabaneda pärandaja kohustuste kandmisest ulatuses, milles need ületavad pärandvara suurust (PärS § 130 lg 3, § 142 lg 6). Kostja ei ole praegusel juhul tuginenud sellele, et ta oleks Tanel Orro pärandi vastuvõtmisel taotlenud pärandvara inventuuri läbiviimist. Kostja vastuväited nõudele ei ole asjakohased. Põhjendatud ei ole kostja seisukoht, mille kohaselt on praeguses menetluses esiletoodu põhjal loogiliselt nähtav, et apellandil nõudeõigust tegelikkuses üldse ei esinenud ja et hagiavaldus on kantud soovist kostja arvel rikastuda. Kostja ei ole esitanud oma vastuväidete kinnituseks tõendeid.
Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on esitatud tähtaegselt. E-toimikust nähtuvalt on kohtuotsus hagejale kätte toimetatud 28.06.2016. a ning apellatsioonkaebus on esitatud 28.07.2016. a, seega apellatsioonitähtaja jooksul. Apellatsioonitähtaja kulgemahakkamist ei mõjutanud asjaolu, et maakohtu otsus saadeti menetlusosalistele 20.06.2016. a ka e-posti teel.
14.Eeltoodust lähtudes leiab ringkonnakohus, et rahuldada tuleb hageja tagasinõue kostja kui solidaarvõlgniku osas, mis puudutab laenumakseid alates 01.01.2012. a kuni 31.08.2015. a. Kostja ei ole vaidlustanud hageja nõude arvestust, mille kohaselt kostja osa igakuisest maksest on 60,98 eurot, kokku 44 makset. Põhivõlg moodustab seega 2683,12 eurot. Hageja taotles lisaks põhivõlgnevusele ka kõrvalnõuete, s.o intressi ja viivise, väljamõistmist.
15.Intressi nõudes tugines hageja VÕS §-le 94; hageja arvestuste kohaselt on intress muutunud sissenõutavaks summas 468,73 eurot. Ringkonnakohus on seisukohal, et hageja intressinõue ei ole õiguslikult põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. VÕS §-s 94 sätestatakse intressimäär, mitte intressi maksmise kohustus. VÕS § 94 lõike 1 kohaselt, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Praegusel juhul on tegemist VÕS § 69 lg 2 alusel esitatud solidaarvõlgniku tagasinõudega teise solidaarvõlgniku vastu. Seadusest ei tulene, et kohustuse võlausaldaja ees täitnud solidaarvõlgnikul oleks õigus nõuda teiselt solidaarvõlgnikult intresse. Asjaolu, et laenulepingu järgi tuleb tasuda pangale laenu kasutamise eest intresse, kajastub juba laenu tagasimakse graafiku järgsete maksete suuruses ning sellest ei tulene, et solidaarvõlgnikud (kaaslaenusaajad) võlgneksid omavahelises sisesuhtes teineteisele intresse.
16.Hageja ei ole esitanud viivise nõuet ülevaatlikul kujul. Apellatsioonkaebuses viidatakse hagiavalduse lisana nr 20 esitatud arvestustele, mis aga käsitleb perioodi august 2012 kuni august 2015 ning lähtub põhivõla suurusest augusti 2012 seisuga summas 9027,99 eurot. Ringkonnakohtu arvates tuleb varasemate nõuete aegumise tõttu lähtuda sellest, et 1. jaanuari 2012 seisuga kostjal võlgnevus puudus. TsÜS § 144 kohaselt aeguvad koos põhikohustusest tuleneva nõudega ka kõrvalnõuded. Ringkonnakohus leiab, et praegusel juhul on põhjendatud arvestada hageja nõudelt viivist tervikuna, mitte jooksvate osamaksete kaupa. Ehkki pangaga sõlmitud kokkuleppe kohaselt tuleb laenumakseid pangale tagastada korduvate kohustustena, ei ole solidaarvõlgniku (kaaslaenusaaja) tagasinõue teise solidaarvõlgniku vastu automaatselt käsitatav perioodilise kohustusena. VÕS § 69 kohaselt on kohustust võlausaldaja (panga) ees täitval solidaarvõlgnikul võimalus valida, kas nõuda teiselt solidaarvõlgnikult tagasimakseid perioodiliselt või teatud ajavahemike tagant ühekordsete sissenõutavaks muutunud koondsummadena. Käesoleval juhul ei ole hageja nõudnud kostjalt täitmist jooksvalt. Sellest lähtudes leiab ringkonnakohus, et hageja nõuet 2683,12 eurot tuleb käsitada terviksummana, mis on sissenõutavaks muutunud 31.08.2015. a. Seega on ringkonnakohtu otsuse tegemise seisuga 07.06.2017 muutunud sissenõutavaks viivis summas 381,02 eurot. Kokku kuulub hagi rahuldamisele summas 3064,14 eurot.
17.Vastustaja taotles apellatsioonkaebusele esitatud vastuses, et ringkonnakohus fikseeriks kohtulahendis ühemõtteliselt Annely Madala loobumise laenulepingu nr 06-096001-EV alusel tulevikku suunatud kohustamisnõudest. Ringkonnakohus leiab, et niisugust lahendit ei ole võimalik praeguses asjas teha.
Hageja esitas algselt maakohtule lisaks sissenõutavaks muutunud tagasimaksetele ka tulevikku suunatud kohustamisnõude, kuid loobus sellest selgesõnaliselt maakohtule esitatud hagiavalduse täpsustuses. Seega ei ole hageja esitanud käesolevas asjas nõuet tulevikus laenulepingu nr 06096001-EV alusel sissenõutavaks muutuvate maksete tagasisaamiseks, maakohus ei ole niisugust nõuet menetlenud. Hagist saab loobuda osas, milles see on kohtu menetlusse võetud. Seega ei ole käesoleva menetluse esemeks hageja võimalik tagasinõue laenumaksete osas, mis on sissenõutavaks muutunud ja hageja poolt pangale tasutud alates septembrist 2015. a.
18.Ringkonnakohtu otsuse kohaselt rahuldatakse hagi 16 % ulatuses (hageja palus täpsustatud hagiavalduses mõista kostjalt välja 18 739,50 eurot, ringkonnakohus mõistab hageja kasuks välja 3064,14 eurot). TsMS § 173 lg 3 ja § 163 lg 1 alusel jaotab ringkonnakohus käesolevas menetluses kantud menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldatud osaga. Seega tuleb kostjal hüvitada hageja menetluskulud 16 % ulatuses, hagejal tuleb hüvitada kostja menetluskulud 84 % ulatuses. Hageja esitas maakohtule menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on hageja kandnud menetluses kulusid 2457 euro ulatuses, sh õigusabikulud 1632 eurot, riigilõiv 750 eurot ja 75 eurot dokumentaalse tõendi saamiseks tehtud kulu. Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist vajalike ja põhjendatud menetluskuludega. Kostja maakohtule menetluskulude nimekirja ei esitanud, samuti ei nähtu kostja poolt hüvitamisele kuuluva menetluskulu kandmist asja materjalidest. Ringkonnakohtule esitatud kulunimekirja kohaselt on hageja kandnud apellatsiooniastmes menetluskulusid summas 770 eurot, sh 420 eurot õigusabikulu ja 350 eurot riigilõiv. Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist vajalike ja põhjendatud menetluskuludega. Kostja ei ole ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja esitanud, apellatsiooniastmes menetluskulude kandmine ei nähtu asja materjalidest.
kostja
poolt
Seega on hageja kandnud kahes kohtuastmes hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid kokku 3227 eurot, millest kostjal tuleb hüvitada 16 % ehk 516,32 eurot. Vastavalt hageja taotlusele määrab ringkonnakohus, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni kohase täitmiseni.
Üllar Roostoja
Kersti Kerstna-Vaks
Kai Kullerkupp
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.