M. T.i hagi M. J.i ja H. K.i vastu kaasomandi lõpetamiseks ja kahju hüvitamiseks
Menetlustoiming
Hagi osaliselt läbi vaatamata jätmine, kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: M. T. (isikukood xxxxxxxxxxx; elukoht xxxxx x, xxxxx xxxxx); lepinguline esindaja: vandeadvokaadi abi Marko Tammann (e-post: [email protected]) Kostjad:
1.M. J. (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxxxxxxxx x x xxx, xxxxx xxxxxxx, xxxxx xxxxxxxx; e-post: xxx)
2.H. K. (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht xxxx xxx xxx-x, xxxxx); esindaja riigi õigusabi korras: vandeadvokaat Urmas Arumäe (e-post: [email protected])
RESOLUTSIOON
1.Jätta läbi vaatamata M. T.i hagi H. K.i ja M. J.i vastu kaasomandi lõpetamiseks.
2.Kohus jätkab asjas menetlust M. T.i nõuete osas mõista välja H. K.ilt kahjuhüvitis 347,06 eurot ja M. J.ilt kahjuhüvitis 367,90 eurot.
3.Menetluskulude jaotuse otsustab kohus asja lõplikul lahendamisel. Edasikaebamise kord Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Pärnu Maakohtu kaudu 15 päeva jooksul kohtumääruse määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest alates.
1.Kohtu menetluses on M. T.i hagi kostjate M. J.i ja H. K.i vastu kaasomandi lõpetamiseks ning kummaltki kostjalt kahjuhüvitise väljamõistmiseks. Kostjad on pärast hagi menetlusse võtmist oma kaasomandi osad ära kinkinud – 12.09.2016 kinnistamisavalduse alusel on kaasomandist 108/1175 mõttelise osa omanikuna kinnistusraamatusse kantud S. S..
2.14.03.2017 määrusega kohus jättis rahuldamata hageja taotluse kaasata S. S. menetlusse kolmanda isikuna õiguseelneja poolel ning määras hagejale tähtaja S. S. kostjana menetlusse astumiseks kohustamise või kostjana kaasamise taotluse kohtule esitamiseks.
3.Hageja 31.03.2017 esitas kohtule vastuväite, leides, et TsMS § 5 lg-s 1 sätestatud hagimenetluse dispositiivsuse põhimõttest tulenevalt otsustab menetlusosaline ise, kes on kohtumenetluses vastaspool. Hageja on otsustanud, et kohtumenetluse vastaspooleks on H. K. ja M. J.. Hageja leiab, et menetluse jätkamine samade pooltega võimaldab realiseerida poolte, sh hageja, õigust lõpetada asi kompromissiga ning ühtlasi hageja ja kostjate vastastikused varalised
2-16-11590
nõuded – s.o hageja kahju hüvitamise nõuded kostjate vastu ning kostjate õigus saada hagejalt endi omandiõiguse kaotamise eest rahalist hüvitist – tasaarvestada. Samuti võimaldab selline lähenemine hageja arvates lahendada asi mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega ning vähendada kohtusüsteemile langevat koormust. Kuigi tõenäoliselt lõpetab kohus kaasomandi hageja poolt hagis taotletud viisil, aitab menetluse jätkamine samade menetlusosalistega lahendada kohtul kaasomandi lõpetamise nõue kooskõlas Riigikohtu lahendiga nr 3-2-1-45-06 lähtudes õiglusest ning kooskõlas Riigikohtu lahendiga nr 3-2-1-61-12 arvestada poolte suhete ja senise läbisaamisega ehk menetluse samade menetluseosalistega jätkamine aitab arvestada just nende kostjatega seotud asjaoludega, sh võtta arvesse nende varasemat suhtumist ja käitumist enne nende vastu hagi esitamist. Hageja on jätkuvalt seisukohal, et kostjate poolt vaidlusaluse eseme – Xxxxx x kaasomandi osade – võõrandamine tuleb nn irrelevantsuspõhimõtte alusel jätta tähelepanuta. See põhimõte väljendub ka alates 1. jaanuarist 2006. a kehtiva TsMS § 210 lõikes 2 (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 29. märtsi 2006. a otsus nr 3-2-1-9-06, p 15) ning kehtib ka kinnistu omanike vahetumisele (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 28. mai 2014. a määrus nr 3-2-1-46-14,p 13). Siinkohal on oluline lisada, et Riigikohtu praktikas ei ole nn irrelevantsuspõhimõtterakendamist seatud sõltuvusse menetluse esemest. Seda ei ole teinud ka seadusandja, sest TsMS § 210 lg-tes 1 ja 2 räägitakse sõnaselgelt „vaidlusalusest esemest.“ Hageja esindaja leiab, et kohtu põhimõtteline järeldus, et menetluse jätkamise korral tuleb kaasomandi lõpetamise nõue seniste kostjate vastu jätta rahuldamata, sest kostjatel puudub kaasomand, mida lõpetada, muudaks kohtumenetluse käigus vaidlusaluse eseme võõrandamist käsitleva normistiku ja selle alusel kujundatud Riigikoht praktika sisutühjaks. Hageja kestva veendumuse kohaselt on kostjate poolt hagist teadasaamise järel endi kaasomandi osadega tehtud tehingud (kinkelepingud) kas näilikud või vähemalt heade kommetega vastuolus ja seega tühised. Riigikohtu praktikast tulenevalt ei pea aga tehingu tühisuse tuvastamiseks olema ilmtingimata vastavat materiaalõiguslikku nõuet esitatud, sest kohus ei saa lahendada asja tehingu alusel, mille kehtivust seadus imperatiivselt ei tunnista (3-2-1-22-08, p 19). Seejuures kuulub kostjate poolt endi kaasomandi osade käsutamine pärast nende vastu esitatud kaasomandi lõpetamise nõudest (hagist) teadasaamist kaasomandi lõpetamise nõude (hagi) aluseks oleva asjaolu hulka, sest lisaks vaidlusaluse eseme võõrandamist käsitletava normistiku ja selle alusel kujundatud Riigikohtu praktika kohaldamisele ja arvestamisele, sõltub selliste käsutustehingute õiguspärasus – ja ühtlasi nende käsutustehingute objektiks olevate kaasomandiosade omandiõiguse üleminek – sellest, kas need tehingud on näilikud või vähemalt heade kommetega vastuolus, või mitte. Vastupidine lähenemine ei oleks ka kohtusüsteemi tõhusa toimimise seisukohalt otstarbekas ega ühilduks menetlusökonoomiaga, kui põhiseaduslikku järku õigusväärtusega (Riigikohtu üldkogu 17.märtsi 2003.a otsusnr3-1-3-10-02, p9). Hageja palub kohtul 14. märtsi 2017. a määruses nr 2-16-11590 väljendatud otsustusi ja nende jõudmiseni esitatud põhjendusi veelkord võimalikult avaralt ja sügavalt tunnetada ja kaaluda, sest selline lähenemine võib aidata kaasa selle tsiviilasja lahendamisele mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega ning vähendada kohtusüsteemile langevat koormust. Hageja arvates ei ole kohtul õigust minna seaduses sätestatust ja selle alusel kujundatud Riigikohtu praktikast mööda vaikiva põhjendusega, et teistsugune lahendus oleks kohtu jaoks meelepärasem.
4.Kostja H. K.i esindaja adv Arumäe 31.03.2017 saatis kohtule arvamuse, et kuna hageja ei ole esitanud määratud tähtpäevaks kohtule taotlusi uue kaasomaniku S. S. kostjana menetlusse asumise osas, ei ole kohtul enam muud võimalust kui käesolevas asjas lahend teha. Kostja esindaja märgib, et ainus, mida hageja oma seisukohas (mida temalt pole nõutud) palub on palve "kohtul tema poolt 14. märtsi 2017. a määruses nr 2-16-11590 väljendatud otsustusi ja nende jõudmiseni esitatud põhjendusi veelkord võimalikult avaralt ja sügavalt tunnetada ja kaaluda, sest selline lähenemine võib aidata kaasa selle tsiviilasja lahendamisele mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega ning vähendada kohtusüsteemile langevat koormust. Kostja esindaja märgib, et hageja ei viita oma n-ö palves ühelegi menetlusnormile. Kuna käesolevas asjas seniste kostjate vastu ei saa hagejal kinnisasja võõrandamise järel kaasomandi lõpetamise nõuet olla, võib kohus hagi selles osas TsMS § 423 lg 2 punktide 2 alusel jätta läbi vaatamata, kuna hagiga ei ole võimalik taotletavat eesmärki saavutada. Menetluse jätkamise korral tuleb aga
2-16-11590
kaasomandi lõpetamise nõue seniste kostjate vastu jätta rahuldamata, sest kostjatel puudub kaasomand hagejaga, mida lõpetada.
5.Kohus leiab, et hageja kaasomandi lõpetamise nõue kostjate H. K.i ja M. J.i vastu tuleb jätta läbi vaatamata. Kohus jätkuvalt ei nõustu hageja käsitlusega, mille kohaselt TsMS § 210 lg 2 alusel saab selles asjas kaasomandi lõpetamise nõude osas menetlust jätkata esialgsete kostjate vastu. Kaasomandi lõpetamise nõude saab rahuldada ainult kaasomaniku vastu. Seega kaasomandi osa võõrandamise järel ei saa hagejal olla kaasomandi lõpetamise nõuet seniste kostjate vastu. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 77 lg 1 kohaselt kaasomandi lõpetamisel jagatakse asi vastavalt kaasomanike kokkuleppele. AÕS § 77 lg 2 järgi kohus lõpetab kaasomandi juhul, kui kaasomanikud ise ei saavuta kokkulepet kaasomandis oleva asja jagamise viisi suhtes. Kaasomandi lõpetamine kohtus on materiaalõiguslikult TsÜS § 68 lg 5 alusel kaasomanike kokkuleppe sõlmimise tahteavalduste asendamine ning seega asendab kohtulahend, millega kaasomand lõpetatakse, kaasomanike kokkulepet kaasomandi lõpetamise kohta (vt Riigikohtu
29.septembri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-10, p 20). Kohtulahend üksnes asendab tahteavaldust, mida üks kaasomanik (kostja) peaks vabatahtlikult tegema selleks, et kaasomandis olnud ese teise kaasomaniku ainuomandisse üle anda. Kuna kostjad ei ole praeguses asjas enam kaasomanikud, ei saa nad selliseid tahteavaldusi teha ning kohtuotsusega ei saa asendada tahteavaldusi, mille tegemise kohustust kostjatel seadusest tulenevalt ei ole.
6.Kohus jääb varem avaldatud seisukoha juurde, et hageja viidatud Riigikohtu seisukohad tsiviilasjades 3-2-1-9-06 ja 3-2-1-46-14 ei ole selles asjas kohaldatavad, sest need ei käsitlenud kaasomandi lõpetamise nõudeid. See, kas vaidlusaluse eseme võõrandamine võimaldab menetluse jätkamist sama menetlusosaliste ringiga või mitte, sõltub menetluse esemest. Teistsugusele seisukohale asumiseks ei anna alust hageja väide, et TsMS § 210 räägib vaidlusaluse eseme, mitte menetluse eseme võõrandamisest. Kinnisasja menetluse ajal võõrandamise tagajärgi TsMS § 210 ei reguleeri. Hageja viidatud Riigikohtu seisukohad lahendis nr 3-2-1-9-06 ei kohaldu praeguses asjas. Viidatud lahendi punktis 17 märgitakse, et alates 01.01.2006 kehtiva tsiviilkohtumenetluse seadustiku jõustumisest reguleerib kinnisasjaga seotud asjaõigustest tulenevate vaidluste korral kinnisasja menetluse ajal võõrandamise tagajärgi TsMS § 211, mille lõigetest 1 ja 2 tulenevalt õigusjärglasel on kinnisasja võõrandamise korral õigus ja vastaspoole taotlusel kohustus astuda menetlusse omandi ülemineku ajast poolena senise poole asemel. TsMS § 211 lg 2 kohaselt juhul, kui vastaspool taotleb teise poole õigusjärglase menetlusse astumist, kuid see taotluse kohtu poolt kättetoimetamisele vaatamata menetlusse ei astu, loetakse õigusjärglus kättetoimetamisega tunnustatuks ja pool asendatuks. Eeltoodust järeldub, et ka seadusandja ei ole pidanud võimalikuks, et vaidlusaluse kinnisasja võõrandamise korral saaks asjaõigusega seotud vaidlust jätkata esialgse omaniku suhtes. Hageja on selgesõnaliselt teatanud, et ei soovi seniseid kostjaid asendada S. S.ga ega kohustada S. S.t menetlusse astuma.
7.Õiguslikult põhjendamatu on hageja seisukoht, et kohus saab ja peab hindama kostjate ja S. S. vahelise kinkelepingu kehtivust ilma vastava nõude esitamiseta. Kohus jääb 14.03.2017 määruses toodud põhjenduste juurde. Vastupidiselt hageja seisukohale kohus leiab, et selles asjas kinkeleping ei kuulu hagi aluseks olevate asjaolude hulka (seda juba seetõttu, et kaasomandi lõpetamise hagi on esitatud enne kinketehingut). TsMS § 363 lg 1 p 2 kohaselt hagi aluseks on faktilised asjaolud. Õiguskirjanduse kohaselt faktiline asjaolu (eluline asjaolu, tegelikkuse asjaolu) saab konkreetse hagi aluseks järgmistel juhtudel: 1) see asjaolu on kirjas hagiavalduses, hagi muutmise või täiendamise avalduses; 2) tegemist on asjaoluga, mille olemasolul ja mõjul õigusnormis sisalduv üldine reegel annab hageja subjektiivsetele õigustele ja kohustustele sisu (vt A. Pärismärgi Hagimenetlus. Hagi ja taotluste esitamine. – Kirjastus Juura; 2016, lk 79). Hageja õigus nõuda kaasomandi lõpetamist ei sõltu sellest, kas kostjate ja S. S. vaheline kinkeleping on kehtiv või mitte. Küsimus on üksnes selles, kellelt hageja saab kaasomandi lõpetamist nõuda.
8.Kinkelepingu tühisuse väited on õiguslikult põhjendamata. Näilik on tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata
2-16-11590
tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Omandiõiguse üleminekut kostjatelt S. S.le tõendab kanne kinnistusraamatus, seega tehingu õiguslikud tagajärjed on saabunud. Hageja väidetest ei selgu, milline on see tehing, mida kinkelepinguga varjata püüti. Hageja omandiõigust kinkeleping ei puuduta, kinkelepingust ei tulene hagejale mingeid õigusi ega kohustusi, mistõttu on küsitav, kas hagejal lepinguvälise isikuna (eriti ilma tehingu kõigi osaliste vastu nõuet esitamata) on üldse õigust tehingu tühisusele ja/või kinnistusraamatu kande ebaõigsusele tugineda.
9.Hageja ei kasutanud seaduses ettenähtud hagi tagamise võimalusi, vältimaks õigusliku olukorra muutumist menetluse ajal, ning kostjatel oli õigus oma omandit vabalt käsutada. See, et kostjad tegid tehingu pärast kaasomandi lõpetamise nõude esitamisest teada saamist, ei anna alust pidada tehingut heade kommetega vastuolus olevaks. Kostjate käitumise võimalik vastuolu tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 lg-tes 1 ja 2 sätestatud hea usu põhimõttega (kui kaasomandi osade menetluse ajal võõrandamise eesmärk oli raskendada hagejal tema eesmärgi saavutamist) ei mõjuta kostjate ja menetlusvälise isiku vahelise tehingu kehtivust. Tehingu vastuolu heade kommetega ja heas usus käitumise põhimõte ei ole samastatavad. Hea usu põhimõtte alusel ei hinnata mitte tehingu kehtivust, s.t hea usu põhimõtte rikkumine ei too kaasa tehingu tühisust, vaid hea usu põhimõtte alusel kujundatakse ümber kohustuste täitmine ja õiguste teostamine (vt P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi - Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne – Kirjastus Juura; Tallinn, 2010; lk 272; lk 415).
10.Täitmiseks kohustuslik on kohtulahendi resolutsioon. Resolutsioonis märgib kohus üksnes esitatud nõuete kohta tehtud otsustused. Kuna hageja ei ole esitanud nõudeid seoses kostjate ja S. S. vahelise kinkelepinguga ega S. S. omandiõiguse kohta kinnistusraamatusse tehtud kandega, ei kajastaks tehtav kohtulahend mingit otsustust kinkelepingu väidetava tühisuse kohta. S. S. ei ole käesoleva menetluse osaline, mistõttu ka juhul, kui kohus hindaks kinkelepingut ja leiaks, et see on tühine, saaks kohus rahuldada hagi üksnes kostjate suhtes (lõpetada hageja ja kostjate kaasomandi kinnistu suhtes). Selline otsus ei mõjutaks S. S. omanikukannet kinnistusraamatus ning kohtu seisukohad kohtuotsuse põhjendustes ei oleks siduvad võimalikus järgnevas menetluses S. S. vastu. Seega H. K.i ja M. J.i vastu esitatud kaasomandi lõpetamise nõude rahuldamine ei lõpeta S. S. omandiõigust samale kaasomandi esemele ehk M. T. kostjate suhtes hagi rahuldamisega ei saavutaks soovitud eesmärki. Eeltoodu ja TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel kohus jätab hageja kaasomandi lõpetamise nõude H. K.i ja M. J.i vastu läbi vaatamata, kuna hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada.
11.Kohus jätkab menetlust hageja kahju hüvitamise nõude osas. Menetluskulud kohus jaotab asja lõplikul lahendamisel.
/Allkirjastatud digitaalselt/ Heli Käpp Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.