Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

1(16)

Tsiviilasi nr 2-16-11250

2(16)

Tsiviilasi nr 2-16-11250 tehnilise kontrolli ning veakoodide lugemise käigus ilmnesid autol alljärgnevad puudused: aku vajas vahetamist, kliimaseade ei töötanud, piduriklotsid ja kettad vajasid vahetamist, rattalaagrid vajasid vahetamist, turborõhuandur vajas vahetamist, veovõll vajas vahetamist, sillad vajasid reguleerimist, mistõttu auto rool oli viltu ning auto tagaluuki ei olnud võimalik väljastpoolt avada. Nimetatud puuduste näol ei ole tegemist auto loomuliku kulumisega. Kostja poolt tekitatud kahju oli õigusvastane. Hageja andis auto kostjale kasutamiseks juhatuse liikme ülesannete täitmiseks. Kostja rikkus hageja omandit auto õigustamatu kasutamisega. Kostja õigus autot kasutada tulenes lepingusarnasest võlaõiguslikust suhtest, mis tekkis hageja ja kostja vahel hetkel, mil kostja valiti hageja juhatuse liikmeks ning auto oli kostjale üle antud juhatuse liikme ülesannete täitmiseks (RKTKo 3-2-1-41-05, p 18). Kostjal puudus alates 01.08.2013.a õiguslik alus auto valdamiseks ja kasutamiseks. Hageja ja kostja ei sõlminud pärast käsundilaadse õigussuhte lõppemist ka eraldi kokkulepet auto edasiseks kasutamiseks kostja poolt. Hageja ei andnud ka nõusolekut auto kasutamiseks alates 01.08.2013.a. Hageja juhatuse jaoks jäi auto tagastamata jätmine tähelepanuta ning ka kostja ei maininud hageja juhatusele kordagi, et ta kasutab endiselt hageja autot. Kostja rikastus rikkumise tulemusel. Kostja hoidis kokku kulutusi (auto liising, rent või ost) ja sai auto kasutamisest kasutuseeliseid. Eeltoodud põhjustel on kostja vara suurenenud, kuna ta ei ole pidanud vastavaid väljaminekuid ise tegema. Kostja vara ei oleks rikkumise toimumiseta vastavas ulatuses suurenenud. Kostja on auto kasutamisega kokku hoidnud 9729,37 eurot (hüpoteetilise liisingu maksegraafiku alusel). Kostja esitas 31.03.2016.a hageja juhatusele nõude hageja osanike koosoleku kokkukutsumiseks. Arvestades kostja varasemaid viiteid hageja juhatuse võimalikule vastutusele tulenevalt juhatuse liikmete kohustuste rikkumisest, kaasas hageja juhatus osanike koosoleku korraldamisele Advokaadibüroo Jesse & Kalaus, mille advokaatide abiga koostati osanike koosoleku kokkukutsumise teade ja otsuste eelnõud, mis saadeti 14.04.2016.a nii eposti teel kui ka tähitud postiga hageja osanikele. Kostja esitas 21.04.2016.a palve tutvuda hageja osanike koosolekuga seonduvate dokumentidega. Kostja esindaja tutvus 21.04.2016.a osanike koosolekuga seotud dokumentidega. Kostja esitas 22.04.2016.a nõude osanike koosoleku protokolli notariaalseks tõestamiseks ning 31.03.2016.a esitatud nõudes sätestatud päevakorrapunktide lisamiseks osanike koosoleku päevakorda. Krivest Group OÜ ettepanekust valiti 29.04.2016.a toimunud koosolekul vandeadvokaat Tanel Kalaus koosoleku juhatajaks ja vandeadvokaat Piret Jesse koosoleku protokollijaks. Koosolekul osales ning tõestas koosoleku protokolli Tallinna notari Mari-Liis Parmase asendaja Eve Biene. Hageja osanike koosoleku päevakorrapunkti nr 7 all võtsid osanikud vastu otsuse jätta hageja osanike koosoleku korraldamise kulud äriseadustiku (ÄS) § 170 lg 4 alusel kostja kui osanike koosoleku kokkukutsumist taotlenud osaniku kanda. 19.05.2016.a esitas hageja juhatuse liige kostjale arve auto kasutuseeliste hüvitamiseks perioodil 01.08.2013.a kuni 18.02.2016.a summas, mis oli arvel kajastatud autorendina, ning autoremondi kulude hüvitamiseks kokku summas 13 904,17 eurot. 20.05.2016.a esitas hageja juhatus kostjale nõude 29.04.2016.a toimunud osanike koosoleku korraldamise kulude hüvitamiseks summas 3335,86 eurot koos vastava nõude aluseks olevate dokumentidega ning palus kostjal vastav summa kanda hiljemalt 27.05.2016.a hageja arveldusarvele. Kostja esitas 27.05.2016.a vastuse nõuetele, milles ta nõudeid ei tunnistanud ning keeldus omapoolsete kohustuste täitmisest. Kostja vastuväited

3(16)

Tsiviilasi nr 2-16-11250 vormistatud kostja või tema äriühingu OÜ Lokuta Kaater nimele, kuid selleni pooled ei jõudnud. Kostja kasutas autot mh enda äriühingu OÜ Lokuta Kaater tarbeks, kes kandis ka auto parandamise ja hooldamisega seotud kulud. Hageja oli teadlik, et kostja kasutab autot edasi pärast tema juhatuse liikme volituste lõppemist ja nõustus sellise kasutusviisiga ilma vastutasu küsimata kuni poolte vahel puhkesid erimeelsused 2016.a alguses. Hageja nõue on vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja ei teadnud ega pidanud teadma, et tal puudub õigus sõiduautot kasutada. Hageja ei ole tõendanud kostjapoolset väidetavat õigusvastase kahju tekitamist, sh põhjusliku seose olemasolu kostja tegevuse ja hagejale tekkinud väidetava kahju vahel, samuti kahju tekitamist hagis nõutud summas. Kostja kasutas sõiduautot heaperemehelikult. Hageja ei kutsunud kokku kostja taotletud koosolekut ega lubanud tal seal osaleda (hääletada). Kostja esitas tasaarvestuse avalduse kokku summas 8191,01 eurot juhuks, kui kohus peaks hageja kasuks leidma, et kostjal ei olnud õiguslikku alust auto kasutamiseks. Esimese astme kohtu otsus

4(16)

Tsiviilasi nr 2-16-11250 kostjaga, et hageja on oma käitumisega heaks kiitnud kostjapoolse auto tasuta kasutamise pärast juhatuse liikme volituste lõppemist tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 3 alusel. Kohus viitas võlaõigusseaduse (VÕS) §-le 389. Kostja pidi kandma auto säilitamiseks vajalikud kulud ajal, mil auto oli tema kasutuses (VÕS § 391 lg 1), mida kostja ka tegi temaga seotud äriühingu kaudu. Olukorras, kus isik ei ole nõudnud teiselt isikult asja kasutamise eest üüri ega muud tasu ning ei ole pöördunud selle isiku vastu kohtusse, saab mõistlikkuse põhimõttest juhindudes isiku käitumist käsitleda loana teisel isikul asja kasutada ning seega on tegemist tasuta kasutamise lepinguga. Kohus viitas Riigikohtu lahendile asjas nr 3-2-1-128-14. Pärast 03.02.2016.a teate saamist tagastas kostja auto vastuvaidlemata tähtajaks vastavalt tagastamiskohustusele VÕS § 393 lg 3 kohaselt. Hageja esitas kahju hüvitamise nõude seoses auto kahjustamisega VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel. Kostja tagastas auto Volvo ametlikku esindusse 18.02.2016.a, mil viidi läbi ka tehniline kontroll. Täiendavalt on teostatud auto ülevaatus vastavalt 26.04.2016.a aktile, s.o enam kui kaks kuud hiljem, mil auto ei olnud enam kostja valduses. Kostja vastuväiteid autol tuvastatud puuduste kohta ei saa jätta tähelepanuta, kuna pärast auto üleandmist 18.02.2016.a kostja poolt nähtub 26.04.2016.a ülevaatusaktist auto täiendav läbisõit 2896 km (157 370 km 154 474 km), mistõttu puudus kohtul veendumus, et tuvastatud puudused autol tekkisid kostja tegevuse tõttu. Hageja leidis, et hagiavalduse p-s 2.2.1.2 nimetatud puuduste näol on tegemist puudustega, mille puhul ei ole Eesti Liisinguühinguste Liidu liikmesfirmade ning Autode Müügi- ja Teenindusettevõtete Eesti Liidu liikmete poolt kinnitatud sõidukite loomuliku ja ebaloomuliku kulumise määramise juhendi kohaselt tegemist auto loomuliku kulumisega, mis tekib paratamatult ka auto heaperemehelikul kasutamisel. Samas jättis hageja välja toomata konkreetselt, milline puudus ei vasta loomulikule kulumisele ning juhendist ei nähtu, et just need puudused tuleks kategoriseerida kui ebaloomulik kulumine. Tähelepanuta ei saa jätta kostja väidetut, et tegemist on võrdlemisi vana autoga (esmaregistreerimine 2008.a), mida hageja ei ole ümber lükanud. Hageja ei ole põhjendanud, milles seisneb kostja mitteheaperemehelik ehk õigusvastane ja süüline käitumine auto suhtes. Kostja on esitanud vastupidised tõendid, korraldades regulaarselt auto remontimise ja hooldamise ja sellega seotud kulude kandmise. Eeltoodust lähtudes leidis kohus, et puuduvad tõendid, et kostja oleks kahju tekkimises süüdi. Kohus viitas VÕS § 1050 lg-le 1. Seega kohtu hinnangul on hageja nõue kahju hüvitamise nõude osas põhjendamatu, kuna tõendatud ei ole vastava nõude eelduste kohtu ette toomist. Isegi kui muud VÕS § 1043 eeldused on täidetud, ei olnud kostja puuduste tekkimises süüdi, kuna puuduvad tõendid, et ta oleks kasutanud autot mitteheaperemehelikult ning on samas korraldanud auto hoolduse. Lähtudes pooltevahelisest auto tasuta kasutamise lepingust tuleneb VÕS § 391 lg-st 1, et kasutaja peab kandma kasutamiseks antud eseme säilitamiseks vajalikud kulud. Hageja ei tõendanud, et tema poolt nõutud kulutuste puhul oleks tegemist auto säilimiseks vajalike kuludega. Kuna kohus ei tuvastanud kostjal õigusliku aluse puudumist sõiduauto kasutamiseks, ei võtnud kohus seisukohta tasaarvestuse avalduse osas. Seoses osanike koosoleku korraldamisega seotud kuludega nõustus kohus hagejaga selles, et 29.04.2016.a osanike koosolek oli kokku kutsutud kostja kui osaniku nõudel. Ka Harju Maakohus leidis 06.10.2016.a määruses, et hageja juhatus on kostja 31.03.2016.a nõude alusel 29.04.2016.a hageja osanike koosoleku kokku kutsunud. Hageja juhatus asus koosolekut ette valmistama ning edastas 14.04.2016.a hageja osanike koosoleku kokkukutsumise teate nii e-posti teel kui ka tähitud postiga hageja osanikele. Eelmainitud teates teavitas hageja juhatus hageja osanikke osanike koosoleku toimumisest ning koosolek toimus vastavalt teatele 29.04.2016.a algusega kell 11.00 aadressil Suur-Ameerika 12, Tallinn. Hageja 29.04.2016.a osanike koosolekul võeti 100% koosolekul osalenud osanike poolthäältega vastu otsus jätta koosoleku korraldamise kulud kostja kui koosoleku kokkukutsumist taotlenud osaniku kanda.

5(16)

Tsiviilasi nr 2-16-11250 Kohus nõustus hageja seisukohaga. ÄS § 171 lg-st 1 tuleneb, et osanike koosoleku kokkukutsujaks on juhatus ning juhatus määrab ka osanike koosoleku aja, koha ja päevakorra ning valmistab ette osanike koosoleku otsuste eelnõud (ÄS § 1711 ja 1712). Kuna osanike koosolekut ei kutsunud kokku kostja, ei omanud tema poolt 31.03.2016.a esitatud nõudes esitatud päevakord ja nõudele lisatud otsuste eelnõud õiguslikku tähendust ning neile ei laienenud ka ÄS § 1711 lg 4 sätestatud kohustus. Nagu hageja juhatuse poolt esitatud päevakorrast ja otsuste eelnõudest nähtub, olid kõik kostja poolt 31.03.2016.a esitatud nõudes käsitletud küsimused päevakorras ja otsuste eelnõudes esindatud ning nendega hõlmatud. Kuna äriregistri väljavõttest nähtub, et juhatuse koosseis on varieerunud, on kohtu arvates põhjendatud arvestada 29.04.2016.a osanike koosolekut korraldades, et juhatuse liikmete suhtes võimalike nõuete esitamist ei ole võimalik seaduslikult otsustada ühe päevakorrapunkti all nagu seda oli soovinud kostja, vaid iga juhatuse liikme võimalikku vastutust tuli hinnata eraldi. Seetõttu ei saanud kohtu arvates hageja juhatusele ette heita erinevate võimalike nõuete esitamist erinevate päevakorrapunktidena ning kostja poolt 22.04.2016.a esitatud nõudes kirjeldatud küsimusi ei saanud pidada täiendavateks küsimusteks ÄS § 1711 lg 2 tähenduses, mis annaks osanikule õiguse nõuda nende võtmist päevakorda ning võimaldaks hageja juhatusel vastava nõude alusel osanike koosoleku päevakorda muudatusi teha. Seega ka kostja poolt 22.04.2016.a esitatud nõudele lisatud eelnõudele ei laienenud ÄS § 1711 lg-s 4 sätestatud kohustus. Hageja osanike 29.04.2016.a koosolekul vastu võetud otsused on kehtivad ning neid ei ole vaidlustatud. Samas annab ÄS § 1771 lg 2 kostjale õiguse esitada osanike otsusele vastuväiteid, kuid kohus leidis, et otsused võeti kostja 31.03.2016.a nõude alusel kokku kutsutud 29.04.2016.a osanike koosolekul vastu vastavalt seaduse ja põhikirja nõuetele. Asjaolu, et kostja koosolekule kutses teatatud korras ei registreerunud, ei mõjuta otsuse kehtivust. Samuti poleks otsuse sisu ega kehtivust mõjutanud kostja poolt koosolekul osalemine. Hageja osanike 29.04.2016.a koosolekul otsustati mitte esitada hageja poolt hageja juhatuse liikmete vastu kahju hüvitamise nõuet, kuna hagejal puuduvad andmed selle kohta, et ükski juhatuse liige oleks oma kohustusi rikkunud, või et hagejale on kohustuste rikkumisega kahju tekitatud. Kui puudub alus hageja juhatuse liikme vastu nõude esitamiseks eraldiseisvalt, ei esine alust ka nende vastu nõude esitamiseks ühiselt. Kostja on oma vastuväidetes leidnud, et Krivest Group OÜ-l oli 29.04.2016.a tehtud otsuste osas hääleõiguse piirang ning Krivest Group OÜ ei ole osanikuna käitunud heas usus. Krivest Group OÜ juhatuse liikmel oli hääleõigust teostades lojaalsuskohustusest tulenevalt kohustus hääletada Krivest Group OÜ huvides, kusjuures Krivest Group OÜ huvid ei ole samastatavad selle konkreetsete osanike huvidega. Hageja 29.04.2016.a osanike koosolekul tehtud otsused puudutasid nõuete esitamist füüsiliste isikute suhtes, kellest ükski ei ole Krivest Group OÜ esindaja ega kontrolliv osanik. Asjas puuduvad ka tõendid selle kohta nagu poleks Krivest Group OÜ õiguspärane hageja osanik. Äriregistri andmetel on OÜ Krivest Group OÜ Krivest osanik alates 29.03.2016.a, seega ei saanud KV ja IOS olla teadlikud kostja plaanist esitada hageja juhatusele nõude koosoleku kokkukutsumiseks. Puuduvad tõendid, et KV ja IOS on püüdnud Krivest Group OÜ osade eest mitterahalise sissemaksega tasumisel vältida ÄS § 177 lg-s 1 sätestatud hääleõiguse piirangu kohaldumist küsimustes, mis puudutavad õigusvaidluse pidamist KV, IOS ja MH-ga. Seega ei laienenud Krivest Group OÜ-le hääleõiguse piirang ning hageja ei ole koosoleku korraldamise kulude kostja kanda jätmise poolt hääletades rikkunud TsÜS §-st 32 tulenevat hea usu põhimõtet. Äriseadustikust ei tulene, et äriühing ei või kasutada õigusabi ja seda olukorras, kus kostja ja hageja vahel on tõusetunud erinevaid küsimusi. Nõude esitamist ei välista ainuüksi ka asjaolu, et kostja on väikeosanik ning kohtu pädevuses ei ole hinnata teiste äriühingu juhatuse või osanike otsuste põhjendatust. Kostja ei ole vaidlustanud koosoleku korraldamise kulude suurust, küll aga on leidnud lisaks õigusabikulude nõude põhjendamatusele ka, et õigusabikulud on põhjendamatult suured. Tsiviilasja materjalidest

6(16)

Tsiviilasi nr 2-16-11250 nähtub, et õigusabi osutamine ei piirdunud üksnes koosoleku läbiviimise, vaid ka selle ettevalmistamisega ning see vastas kohtu arvates konkreetse hageja osanike koosoleku korraldamise keerukusele ja töömahule. Kohus leidis, et õigusabikulud taotletud suuruses ei ole täies ulatuses põhjendatud ja vajalikud TsMS § 175 lg 1 tähenduses, mistõttu kohus vähendas hageja menetluskulude rahalist suurust. Kohus nõustus, et enne hagiavalduse kohtusse esitamist on vajalik analüüsida nõude õiguslikku alust ning nõude esitamisega seonduvaid küsimusi, samuti pidada kõnelusi esindatavaga, kuid samas ei pea kohus põhjendatuks nendele toimingutele kulunud aega 1,4 tundi, lugedes mõistlikuks ajaks 1 tund ja vähendades näidatud aega 0,4 tunni võrra. Hagiavalduse sisuline osa oli 10 lehekülge ja arvestades, et nõude aluseks olevate materjalide ja nõude õigusliku aluse ja selle esitamisega seonduvate küsimustega oli hageja esindaja juba eelnevalt tutvunud, pidas kohus põhjendatud ajakuluks 10 t, vähendades kulunud aega 3,6 tunni võrra. 06.09.2016.a 12.10.2016.a toimingute puhul on kostja vastuse sisuline osa 9 lehekülge ning 19.09.2016.a kohtumääruse näol on tegemist korraldava määrusega, millega anti hagejale tähtaeg vastamiseks. Kohus pidas põhjendatud ajakuluks 4,5 tundi, vähendades nimetatud toimingutele kulunud aega 1,5 tunni võrra. 01.12.2016.a - 06.12.2016.a toimingutega pidas kohus põhjendatud ajakuluks 4 tundi, vähendades näidatud aega 4 tunni võrra. Kohus luges põhjendatud ajakuluks kostja 04.01.2017.a, 10.01.2017.a ning 11.01.2017.a esitatud menetlusdokumentide analüüsile kulunud aega 2 tunni ulatuses, kuna hageja 06.02.2017.a esitatud seisukoha esitamist ei ole kohus hagejalt nõudnud. Eeltoodust tulenevalt vähendas kohus nimetatud toimingutele kulunud aega 6,6 tunni võrra. Kohus leidis, et olles eelnevalt tuttav tsiviilasja materjalidega, on 2 tundi kohtuistungi ettevalmistamiseks piisav, vähendades nimetatud toimingule kulunud aega 1,7 tunni võrra. Muus osas pidas kohus hageja lepingulise esindaja ajakulu põhjendatuks. Kohus leidis, tuginedes Riigikohtu lahendile asjas nr 3-1-1-66-12, et õigusabi tunnihinna mõistlikuks suuruseks saab lugeda 110 eurot (ei lisandu käibemaksu). Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et hageja põhjendatud ja vajalik menetluskulu on kokku summas 3819 eurot, millest lepingulise esindaja tasu on 3069 eurot (27,9 tundi × 110 eurot) ja riigilõiv 750 eurot. Hageja menetluskulust kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele 19% ehk 725,61 eurot. Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja sõlminud Advokaadibürooga COBALT osatasu (nn tulemustasu) kokkuleppe advokatuuriseaduse (AdvS) § 61 lg 1 p 3 kohaselt, mis on sõltuvuses advokaadi töö tulemustest (AdvS § 61 lg 3). Tulemustasu kokkuleppe alusel ei väljasta büroo kostjale ajatasu ehk tunnitasu (AdvS § 61 lg 1 p 1) alusel arveid. Sel põhjusel ei saa kostja büroo arveid esitada. Kostjal tekib kohustus tasuda büroo arveid kokkulepitud töötulemuse saavutamisel. Kostjal on edasilükkava tingimusega kohustus tasuda büroole õigusabi eest tasu. Tulemus on kostjale kuuluva hageja osaga seotud väärtuse saamine, sh nt hageja enamusosanike poolt kostjale põhjustatud kahju hüvitamine, mille menetlemine toimub tsiviilasjas 2-16-18531. Kostja selgitas, et Riigikohtu praktikast tulenevalt ei pea menetlusosaline reaalselt kulusid kandma, vaid piisab ka sellise kohustuse olemasolust. Kostja kohustus tuleneb kliendilepingust. Menetluskulud on kantud büroo poolt, kes on pidanud kulude kandmise osas arvestust. Kohus saab otsustada kostja menetluskulude suuruse üle kulude nimekirja alusel, sealhulgas vastava praktika kohaselt hinnates, kui suure tunnihinna ja ajamahu ulatuses on need kulud olnud vajalikud ja põhjendatud. Kostja peab büroole tasuma tulemuse saavutamisel tasu, mis on kordades suurem käesolevas menetluses näidatud menetluskulude suurusest. Hageja leidis, et kostjal ei ole tekkinud õigusabi eest tasumise kohustust ning lisaks tuleb arvestada, et eelnevalt viidatud töötulemus, mille saavutamisel tekiks kostjal väidetavalt kohustus maksta enda esindajatele tasu, ei saa kunagi saabuda. Isegi kui vastav kohustus peaks tekkima, ei ole see seotud käesoleva tsiviilasjaga. Kohus, tutvunud

7(16)

Tsiviilasi nr 2-16-11250 kostja menetluskulude kindlaksmääramise taotluste, vastuväidete, tsiviilasja toimiku materjalidega ja arvestades, et kostjat esindasid kaks kõrgel professionaalsel tasemel vandeadvokaati, leidis et õigusabikulud taotletud suuruses ei ole täies ulatuses põhjendatud ja vajalikud TsMS § 175 lg 1 tähenduses, mistõttu kohus vähendas hageja menetluskulude rahalist suurust. Kohus selgitas, et Riigikohtu lahendist asjas nr 3-2-1-112-09 tuleneb, et menetluskulusid on võimalik välja mõista ka tulemustasu korral, kuid see ei tähenda, et tulemustasu korral ei tuleks hinnata õigusabikulude põhjendatust ja vajalikkust. Oluline on eelkõige see, millises ajalises mahus on kostja lepingulise esindaja kulud põhjendatud. Riigikohtu lahendist asjas nr 3-2-1-65-13 tuleneb, et ei ole oluline, kas esindajale on tasu makstud või kes on selle tasunud. Kostja esitas kohtule kinnituskirja edasilükkava tingimusega kohustuse olemasolu kohta Advokaadibüroo COBALT ees. Hageja apellatsioonkaebus

8(16)

Tsiviilasi nr 2-16-11250 näitas veakoodi, sillad vajavad reguleerimist, mistõttu oli auto rool viltu ning tagaluuki ei olnud võimalik väljast avada. Need puudused tekkisid kostja tegevuse tagajärjel. Lisaks leidis kohus ebaõigesti, et vastavate puuduste puhul ei ole tegemist ebatavaliste puudustega. Selliseid puudusi ei muuda tavapärasteks asjaolu, et auto puhul oli juba ostes tegemist kasutatud sõidukiga. Ka kasutatud auto peab olema selliste puudusteta, mis takistavad selle sihtotstarbelist ja ohutut kasutamist. Auto on olnud selle soetamisest alates ainult kostja kasutuses ning seega on autol ilmnenud puudused tinginud hageja tegevus või tegevusetus. Hageja ei nõustunud kohtu seisukohtadega, et täiendava ülevaatuse tulemusel autol tuvastatud puudused ei olnud tekkinud kostja tegevuse tulemusel. Info-Auto poolt koostatud kasutatud auto ülevaatusaktiga fikseeritud puuduste näol on tegemist selliste puudustega, mis tekivad auto pikaajalisel kasutamisel. Info-Auto ülevaatuse käigus ilmnenud remondivajadus (ventilaator, pidurikettad jms) ei saanud tekkida niivõrd lühikese aja jooksul (ca 1 kuu), mil auto oli hageja valduses. Kohus leidis vääralt, et kostja ei olnud puuduste tekkimises süüdi. Auto kahjustused olid laiaulatuslikumad, kui loomuliku kulumise juures tavapärane, kuna autot ei olnud võimalik ilma remonttöid teostamata sihtotstarbeliselt ja ohutult kasutada. Sellest võib järeldada, et kostja on jätnud auto kasutamisel käibes vajaliku hoole järgimata. Kohus leidis põhjendamatult, et kõik hageja menetluskulud ei ole vajalikud ega põhjendatud. Asjas esitatud nõuete paljusust ja esitatud dokumentide mahtu arvestades on hageja poolt kantud õigusabikulu põhjendatud ja mõistlik ja vastab kohtupraktikale. Kohus leidis valesti, et õigusabi tunnihind 125 eurot on ülemäärane. Riigikohus on hilisemas praktikas pidanud mõistlikuks ka tunnihinda 153 eurot ning arvukatel kordadel 120 eurot. Osas, milles määrati kostja menetluskuludena kindlaks 2860 eurot, põhineb otsus nii menetlus- kui ka materiaalõigusnormi rikkumisel. Kostja ei ole kandnud menetluskulusid ning tal pole ka nende kandmise kohustust tekkinud. Vastava kohustuse tekkimine tulevikus on ebatõenäoline. Käesoleval juhul on tasu maksmise kohustuse tekkimine seotud tulemuse saavutamisega, st enne tingimuse saabumist tasu maksmise kohustus puudub (TsÜS § 102 lg 2). Edasilükkava tingimuse puhul ei ole teada, kas see saabub või mitte, st see ei saa olla ühegi poole kontrolli all. Seega ei saa ka kostja enda kinnituse kohaselt teada, kas tal tasu maksmise kohustus tekib või mitte. Isegi kui kostjal peaks tekkima tasukohustus, ei ole tegemist käesoleva tsiviilasjaga seotud menetluskuludega. Käesolev tsiviilasi ei ole seotud tulemustasu kokkuleppes kokkulepitud tulemuse saavutamisega. Samuti ei ole põhjendatud pidada menetluskulude nimekirjas olevaid kulusid põhjendatuks, kuna ka tulemuse saavutamisel toimuks õigusteenuse eest tasumine muul viisil, kui advokaadibüroo tavapäraste tunnitasude ja töötundide alusel arvutatuna. Kostjale kuuluva osaluse ostmise teema ei ole enam kui aasta jooksul olnud aktuaalne, sest osapooled ei jõudnud kokkuleppeni. Samuti puudub kostjal hageja või selle enamusosaniku suhtes muu seaduslik rahaline nõue. Kinnituskirja on andnud kostja ise ning seega puudub sel tõenduslik väärtus. Kohus jättis hageja eelnimetatud seisukohad tähelepanuta. Kostja seisukoht

9(16)

Tsiviilasi nr 2-16-11250 Maakohus luges ebaõigesti ÄS § 170 lg 4 koosseisu eeldused täidetuks. ÄS § 170 lg 4 muutmise eelnõu seletuskirja kohaselt eeldab koosoleku korraldamise kulude osaniku kanda jätmine ka osaniku poolt oma õiguste kuritarvitamist, nt ilma mõjuva põhjuseta osanike koosoleku kokkukutsumise nõudmist. Maakohus on ebaõigesti asunud seisukohale, et tegemist oli kostja taotletud koosolekuga. 29.04.2016.a koosolek kutsuti formaalselt kokku osaniku nõude alusel, kuid sisuliselt oli tegemist mitte kostja taotletud koosolekuga, vaid hageja juhatuse poolt kehtestatud päevakorra ja otsuste eelnõudega koosolekuga. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et hageja juhatus kutsus kostja taotletud koosoleku kokku ning osaniku 31.03.2016.a esitatud koosoleku kokkukutsumise nõudes märgitud päevakord ei omanud mingit õiguslikku tähendust. Osanikul on õigus koosoleku kokkukutsumise nõudmisel määrata koosoleku päevakord. Vastupidine seisukoht on vastuolus seadusandja tahte ning osaniku õigustega. Kostja päevakorra täiendamise nõue jäi õigusvastaselt rahuldamata. Maakohus jõudis ebaõigele seisukohale, et hageja juhatuse poolt määratud päevakorraga olid kõik kostja 31.03.2016.a esitatud nõudes käsitletud küsimused päevakorras esindatud ning nendega hõlmatud. Maakohus jättis käsitlemata ka kostja vastuväite, mille kohaselt muutis juhatus kostja taotletud otsuste eelnõud positiivsest sõnastusest negatiivseks. Positiivsel ja negatiivsel sõnastusel on otsuste vastuvõtmisel erinev õiguslik tagajärg. Hääletades vastu otsusele „mitte esitada kahju nõue“ ei saa järeldada, et vastuvõetud otsus oleks „esitada kahju nõue“. Aktiivse tegevuse teostamiseks on vajalik otsus sõnastada positiivselt. Kostja soovis hääletada otsuse üle, mille sisu oli otsustada nõude esitamine hageja nimel hageja kõigi kolme juhatuse liikme vastu ühiselt. Enne menetluse algatamist ei saa kindlaks teha, kas nimetatud juhatuse liikmetel võiks olla alus vastutusest vabanemiseks. Juhatuse liige vabaneb vastutusest, kui ta tõendab, et on oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega. Maakohtu seisukoht, et juhatuse koosseis hagejas on varieerunud ja seetõttu on põhjendatud muuta osaniku soovitud päevakorda ja otsuste eelnõusid, eristades iga juhatuse liikme vastutuse küsimust eraldi päevakorrapunktidena ja otsuste eelnõudes, ei ole õige. Vaatamata varieerumisele olid kõik kolm juhatuse liiget- KV, IS ja MH hageja juhatuses, kui ebaseaduslikud väljamaksed ühingust teostati. Kolmel juhatuse liikmel on ühised huvid, millele viitab fakt, et kõik kolm juhatuse liiget asutasid 2016.a alguses pärast konfliktide puhkemist kostjaga uue äriühingu OÜ Krivest Group, kellele KV ja IS võõrandasid neile kuuluvad hageja osad. OÜ Krivest Group kasutab oma hääleõigust hagejas juhatuse liikmete kasuks ja huvides. Juhatus saab koosoleku kokkukutsumisel määrata täiendavalt ka enda otsuste eelnõud, kuid see ei anna õigust osaniku taotletud otsuste eelnõusid muuta või hääletamisele panemata jätta. Maakohtu otsus on osaliselt ka vastuoluline. Ühelt poolt leidis kohus, et päevakorrapunktide muutmine oli põhjendatud ning teisalt, et kohtu pädevuses ei ole hinnata äriühingu juhatuse või osanike otsuste põhjendatust. Maakohus viitas ebaõigesti määrusele tsiviilasjas nr 2-16-9277, kuna see ei lahenda käesoleva asja põhiküsimusi. Sellises olukorras on ÄS § 170 lg 4 alusel kulude jätmine koosolekut nõudnud osaniku kanda alusetu ja pahatahtlik. Maakohus tuvastas ebaõigesti, et otsus koosoleku korraldamise kulude hageja kanda jätmise kohta võeti vastu enam kui 2/3 häälteenamusega. Ebaõige on maakohtu seisukoht, mille kohaselt pole tõendatud, et OÜ Krivest Group pole õiguspärane hageja osanik. OÜ Krivest Group ei ole hageja seadusjärgne osanik, sest KV-le ja IS-le kuuluva hageja osaluse võõrandamine 29.03.2016.a enda ja MH poolt asutatud OÜ-le Krivest Group, on vastuolus heade kommetega ja seetõttu tühine. Käsutustehingu eesmärk oli vältida hääleõiguse piirangut. KV ja IS poolt. Osaluse hagejas võõrandamine OÜ-le Krivest Group toimus vahetult (1 kuu) enne osanike koosolekut, kus pidi otsustatama mh kahju hüvitamise nõude esitamise üle hageja juhatuse liikmete (OÜ Krivest Group osanike) vastu. Võõrandamine toimus mitterahalise sissemakse teel, mistõttu selle eest ostuhinda ei tasutud. OÜ Krivest Group kanti äriregistrisse kuus päeva enne talle hageja osaluse võõrandamist ning OÜ-l Krivest Group ei ole mingit

10(16)

Tsiviilasi nr 2-16-11250 majanduslikku eriotstarvet. Võõrandatud hageja osalust kontrollivad endiselt KV ja IS nende ühise häälteenamuse tõttu OÜ-s Krivest Group. Käesoleva kaasuse eripära on asjaolu, et KV on juba 08.02.2016.a ja 12.02.2016.a vastustes kostja teabenõuetele võtnud omaks, et hagejast on tehtud väljamakseid 277 940 euro ulatuses, kuid samas ei esitanud hageja kostja esindajate nõudel vastavaid osanike otsuseid ehk õiguslikku alust väljamaksete tegemiseks. KV ja IS olid õigusliku aluse puudumisest ja sellest tingitud võimalikest eelseisvatest probleemidest teadlikud enne osaluse võõrandamist OÜ-le Krivest Group. Kostja viitas ringkonnakohtu lahendile asjas nr 2-10-38846. Aset on leidnud hagejast vara väljakantimised KV ja IS kasuks, samuti kostja tegevuse blokeerimine KV ja IS vastu kahju hüvitamise nõuete maksmapanekul seoses teostatud vara ebaseadusliku väljaviimisega hagejast, mis selgelt viitavad kahe osaniku ühistele huvidele ja koostegutsemisele, keda abistab KV sugulane ja hageja juhatuse liige MH. KV-l ja IS-l on ühine valitsev mõju OÜ Krivest Group üle ja seeläbi ka hageja üle. Erandlikel juhtudel võib kollektiivne tegutsemine olla tuvastatav juhul, kui vähemusosanikel on tugevad ühishuvid, mille tulemusena nad ei tegutse ühisettevõttes oma õigusi kasutades teineteise vastu. Hääleõiguse piirangu küsimuses ei ole vahet, kas KV ja IS on otse hageja osanikud või on seda läbi nende kontrolli all oleva OÜ Krivest Group. Kostja viitas Riigikohtu seisukohale asjas nr 3-2-1-145-08. OÜ Krivest Group on hääletanud kõikidel juhatuse poolt kokkukutsutud koosolekutel lähtuvalt KV ja IS huvidest. Olukorras, kus vaidlusalustel osanike koosolekutel on hääletanud OÜ Krivest Group, on seega tegemist tema häältega vastuvõetud otsuste puhul mitteotsusega õiguslikus tähenduses. Maakohus tuvastas ebaõigesti, et otsus on kehtiv. Osanike koosoleku kokkukutsumisel rikuti oluliselt koosoleku kokkukutsumise korda ning otsus on vastuolus heade kommetega. Hageja juhatus märkis osanikele 14.04.2016.a edastatud koosoleku kokkukutsumise teates, et osanike registreerimine toimub koosoleku toimumise päeval alates kl 10.00 kuni 10.45, kusjuures koosoleku toimumise algusaeg oli määratud kl 11.00. Kostja esindaja saatis koosoleku toimumise päeval 29.04.2016.a e-kirjaga kell 10.37 digitaalselt allkirjastatud volikirja hagejale ja tema lepingulisele esindajale vandeadvokaadile Tanel Kalausile. Kostja esindajad saabusid koosoleku toimumise kohta kell 10.53 ehk seitse minutit enne koosoleku toimumist. Vaatamata kohalejõudmisele enne koosolekut ei lubatud kostjal registreeruda ega hääletada. Seaduse ja Riigikohtu praktikaga ei ole kooskõlas olukord, kus osaniku füüsiline kohale jõudmine enne koosoleku toimumist, kuid paar minutit pärast osanike registreerimist, välistab osaniku õiguse koosolekul hääletada. Maakohtu seisukoht, et kostja koosolekule kutses teatatud korras registreerumata jäämine ei mõjuta otsuse kehtivust, on ekslik. Koosolekule õigeaegselt ilmunud kostja registreerimata jätmine ja temale häälte andmata jätmine on käsitletav koosoleku kokkukutsumise korra olulise rikkumisena, mis toob kaasa sellel koosolekul vastuvõetud otsuste tühisuse. Olukorras, kus kostja tugineb otsuse tühisusele seoses koosoleku kokkukutsumise korra rikkumisega, ei oma tähendust, kas ja kui palju võis kostja mõjutada oma häältega otsuse sisu. ÄS § 170 lg 4 alusel vastuvõetud otsus on sisuliselt vastuolus heade kommetega. Hageja juhatuse poolt ÄS § 170 lg 4 lause 2 alusel ettepaneku tegemine ja selle otsuse vastuvõtmine enamusosaniku poolt on vastuolus TsÜS §-ga 32 ja TsÜS § 138 lg-ga 2 (aga ka TsÜS § 38 lg 1 ls-ga 2), kuivõrd selle tegevuse eesmärk on tekitada alusetult kahju osanikule. Kostja nõudis koosoleku kokku kutsumist, et ebaseaduslikult väljaviidud rahalised vahendid oleksid ühingusse tagastatud. Selle asemel, et taastada ebaseaduslike väljamaksete tegemisega ebaõige olukord, on hageja juhatus ja enamusosanikud hoopis kasutanud seadusvastaselt ÄS § 170 lg 4 teises lauses ettenähtud võimalust rahalise nõude tekitamiseks kostja vastu, et seeläbi mh hirmutada kostjat preventiivselt suurte kulude kandmise kohustuse tekkimise võimalusega ning välistada kostja tahe enda ja hageja varaliste huvide eest seismisel. Arvestades ÄS § 170 lg 4 ls 2 eesmärki, mis on ära hoida kuritarvitusi osaniku poolt, ei ole kulude jätmine kostja kanda põhjendatud, kuna see ei olnud vajalik kuritarvituste vältimiseks,

11(16)

Tsiviilasi nr 2-16-11250 vaid seda tehti hageja juhatuse ja enamusosanike kuritarvituste kehtimajäämise kinnistamiseks ja kostja vaigistamiseks. Sellises olukorras on ÄS § 170 lg 4 ls 2 alusel ettepaneku tegemine juhatuse poolt ja enamusosaniku poolt sellise otsuste vastuvõtmine vastuolus heade kommetega. Hageja ÄS § 170 lg 4 alusel nõude esitamine on ka samadel põhjustel vastuolus hea usu põhimõttega. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et hageja nõude ese on koosoleku korraldamise kulude hüvitamine. Advokaadikulud ei ole koosoleku korraldamise kulud ÄS § 170 lg 4 mõttes, sest need ei olnud vajalikud koosoleku korraldamiseks, kuna see oli hageja juhatuse poolt enda ülesannete delegeerimine. Probleemküsimused ei olnud tõusetunud kostja ja hageja vahel, vaid kostja ja hageja juhatuse liikmete vahel. ÄS-ga on vastuolus nõuda ÄS § 170 lg 4 alusel advokaadikulude hüvitamist, sest need kulud ei ole TsÜS § 63 p-i 1 mõttes vajalikud koosoleku korraldamiseks. Koosolekute korraldamine kui juhatuse ametiülesanne tuleneb seadusest. Õigusabi ei olnud vajalik, põhjuslikus seoses osaniku nõudega ega temale ettenähtav, sest juhatus peab seadusest tulenevaid enda isiklikke ametiülesandeid olema suuteline täitma isiklikult, osanik ei nõudnud advokaatide kaasabil koosoleku korraldamist ning advokaaditeenuse tellimine oli tingitud juhatuse soovist, mida osanik ei saa seadusjärgselt ette näha või eeldada. Kui juhatus palkab enda ülesannete täitmiseks advokaate, on tegemist toredusliku kuluga, millega taotletakse peamiselt mugavust. Vajadus tagada osanike koosolekute läbiviimise ja osanike otsuste vastuvõtmise seaduslikkus on iga juhatuse kohustus. Iga osaühingu juhatuse tavapärane töö on mh ka osanike koosolekute kokku kutsumine. Kostja nõue ei olnud keerulises õiguslikus keeles, vaid väga selge nõudena väljendatud. Elementaarsete ÄS sätete tundmist tuleb juhatuse liikmetelt eeldada tulenevalt korraliku ettevõtja hoolsusprintsiibist. Juhatuse liikmel on kõrgendatud hoolsuskohustus oma valdkonda puudutavate õigussätete tundmisel. Kostja võimalikud varasemad viited hageja juhatuse liikmete isiklikule vastutusele hageja ees ei anna alust kaasata hageja rahaliste vahendite eest hageja juhatuse liikmete kaitseks advokaate. Advokaadikulud olid tingitud hageja juhatuse liikmete isiklikust huvist enda vastutust hageja ees piirata või välistada. Advokaadikulud ei olnud kantud hageja huvides. Suurte kulude ebavajalik tekitamine piirab seadusevastaselt ja ebaproportsionaalselt osanike õigust koosoleku kokkukutsumiseks. Advokaaditeenuse hind on koosoleku korraldamise eest ebamõistlikult suur. See võimaldaks enamusosanikel ÄS § 170 lg 4 lauset 2 kuritarvitada. Seega tuleb ÄS § 170 lg 4 puhul arvestada selle normi eesmärgiga ja hinnata normi kohaldavust osaniku ülejäänud ÄS § 171 lg 2 p-s 3, § 1711 lg-s 2 ja ÄS §1712 lg-s 3 sätestatud õiguste valguses. Viidatud normide ja nende eesmärkide raames on lubamatu nõuda kolmanda isiku poolt esitatud arve hüvitamist osanikult selle eest, et juhatus delegeeris enda isiklike ametiülesandeid täitma kolmandatel isikutel. Ebaõige on maakohtu seisukoht, mille kohaselt ei ole kostja vaidlustanud hageja poolt nõutud kulude suurust. Kostja on välja toonud, et hageja ÄS § 170 lg 4 alusel esitatud nõudes nimetatud kulu ei ole põhjendatud. Isegi kui hagejal on nõue kostja vastu ÄS § 170 lg 4 alusel, on esitatud summas nõue selgelt ebamõistlik ja kostja kui osaniku õigusi põhjendamatult kitsendav. Riigikohtu praktikast tulenevalt peab kohus ipso iure kohaldama nii VÕS § 139 kui ka § 140. Hüvitise vähendamiseks piisab sellest, kui vähendamise asjaolud on kohtule esitatud (RKTKo 3-2-142-16, p 23). Käesoleval juhul on kostja vastavad asjaolud välja toonud. Maakohus on jätnud kulude suuruse põhjendatuse sisuliselt hindamata, rikkudes sellega oluliselt menetlusõiguse norme. Maakohus jättis VÕS § 139 ja § 140 põhjendamatult kohaldamata. Hageja seisukoht

12(16)

Tsiviilasi nr 2-16-11250 Ringkonnakohtu seisukoht

13(16)

Tsiviilasi nr 2-16-11250 aktsepteerisid selle olemasolu perioodil, kui kostja enam juhatuse liige ei olnud. Hageja ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostjaga oleks tasuta kasutamise leping sõlmitud ajal, mil kostjal oli õigus sõidukit kasutada teisel õiguslikul alusel- juhatuse liikme lepingust tulenevalt.

14(16)

Tsiviilasi nr 2-16-11250 tegemist kulutustega, mis tekkisid koosoleku kokkukutsumist nõudnud osaniku tegevuse (koosoleku kokkukutsumise nõude esitamise) tagajärjel.

15(16)

Tsiviilasi nr 2-16-11250 liikmete suhtes nõudeid. ÄS § 170 lg 4 kohaselt peab osanik vastutama koosoleku korraldamise kulude eest sõltumata sellest, milline oli hääletuse tulemus, kuid osanik ei pea vastutama koosoleku korraldamise kulude eest siis, kui tema poolt soovitud küsimusi hääletusele ei pandudki. Samal põhjusel ei nõustu ringkonnakohus ka selle hageja väitega, et kostja peaks vastutama koosoleku kulude eest, kuna osanike enamus hääletas sisuliselt nõuete esitamise vastu.

Ulvi Loonurm (allkirjastatud digitaalselt)

Iko Nõmm (allkirjastatud digitaalselt)

Kaupo Paal (allkirjastatud digitaalselt)

16(16)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.