Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Ulvi Loonurm
Otsuse tegemise aeg ja koht
24.05.2017, Tallinn
Tsiviilasja number
2-16-6332
Tsiviilasi
OÜ PR Betoon hagi AR (R) vastu põhivõla 71 000 euro, intressi 3368.45 euro, viivise 8564 euro ja edasiulatuva viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 20.12.2016 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AR (R) apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
95 712.45 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja/vastustaja OÜ PR Betoon (registrikood 11273416), lepingulised esindajad v/adv Eerik Entsik ja adv Liisi Kents Kostja/apellant AR (isikukood XXXXXXXXXX), lepinguline esindaja v/adv Margus Lentsius
Kohtuistungi toimumise aeg
03.05.2017
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 20.12.2016 otsus jätta muutmata, kuid täiendada otsuse resolutsiooni TsMS § 445 lõike 2 alusel punktiga, mille kohaselt jääb maakohtu poolt kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse kohtuotsuse täitmist tagava abinõuna.
2.Otsuse resolutsioon kehtib järgmises sõnastuses: 1) Rahuldada OÜ PR Betoon hagi; 2) Välja mõista AR-lt (R) OÜ PR Betoon kasuks põhivõlg 71 000 eurot, intress 3368.45 eurot, viivis 8564 eurot ja alates 22.04.2016 viivis arvestatuna põhinõudelt (71 000 eurolt) kuni põhinõude täitmiseni määras 0,05% päevas, kuid mitte rohkem kui 62 436 eurot;
3) AR apellatsioonkaebus jätta rahuldamata; 4) Jätta menetluskulud maa- ja apellatsioonikohtus AR kanda; 5) Välja mõista AR-lt (R) OÜ PR Betoon kasuks menetluskulu hüvitisena maakohtus 3385.83 eurot ja apellatsioonimenetluses 780 eurot, kokku 4165.83 eurot; 6) AR-l tuleb väljamõistetud menetluskuludelt tasuda OÜ-le PR Betoon viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni; 7) Harju Maakohtu 21.04.2016 määrusega hagi tagamise abinõuna kohaldatud kohtulik hüpoteek jääb jõusse kohtuotsuse täitmist tagava abinõuna; 8) Jätta rahuldamata AR taotlus 03.05.2017 kohtuistungi protokolli parandamiseks.
3.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue
1.21.04.2016 esitas hageja maakohtule hagi kostja vastu põhivõla 71 000 euro, intressi 3368.45 euro, sissenõutavaks muutunud viivise 8564 euro ja edasiulatuva viivise saamiseks määras 0,05% päevas. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2.Hagi kohaselt sõlmisid pooled 29.08.2013 laenulepingu, mille alusel sai kostja hagejalt laenu 10 000 eurot, intressiga 3% laenujäägilt aastas. Laenusumma kanti kostja kontole 03.09.2013. Kostja pidi laenu tagastama kahes osas – 25.12.2013 4000 eurot ja 25.12.2014 6000 eurot. Kostja tagastas 4000 eurot 23.12.2013. 6000 eurot on tagastamata. Hagejal on õigus nõuda viivist 0,05% päevas (lepingu punkt 2.7).
3.28.02.2014 sõlmisid pooled teise laenulepingu, mille alusel andis hageja kostjale laenu 25 000 eurot, intressiga 3,2% laenujäägilt aastas. Laenusumma kanti kostja kontole 03.03.2014. Kostja pidi laenu tagastama esimesel võimalusel, kuid mitte hiljem kui 28.03.2015. Kostja ei ole laenu tagastanud. Hagejal on õigus nõuda viivist 0,05% päevas (lepingu punkt 2.6).
4.11.04.2014 sõlmisid pooled kolmanda laenulepingu, mille alusel laenas hageja kostjale 40 000 eurot, intressiga 3,2% laenujäägilt aastas. Laenusumma kanti kostja kontole 14.04.2014. Kostja pidi laenu tagastama esimesel võimalusel, kuid mitte hiljem kui
31.12.2015. Kostja ei ole laenu tagastanud. Hagejal on õigus nõuda viivist 0,05% päevas (lepingu punkt 2.6).
5.Hageja ei nõustunud kostja väitega, et poolte vahel puudub laenusuhe. Laenulepingud on sõlmitud hageja ja kostja vahel, raha on hageja üle kandnud kostja arvele. Laenulepingutes puuduvad mistahes viited, et laenusaajaks oleks olnud kostjale kuuluv osaühing. Poolte ühine tahe lepinguid allkirjastades oli suunatud sellele, et hageja annab lepingu alusel kostjale laenu 75 000 eurot. Puuduvad viited, et hageja või kostja või nende mõlema tahe oleks olnud suunatud üksnes õigusnäivuse tekitamisele. Laenulepingute allkirjastamise järgselt on tehtud tahteavalduste õiguslikud tagajärjed ka faktiliselt saabunud – hageja kandis kostja arvelduskontole kokkulepitud laenusumma ja seda on kostja kinnitanud. Samuti ei saa rääkida varjatud tehingust. Puuduvad faktilised asjaolud, mis võiksid viidata sellele, et laenutehingute varjus tehti mõni teist liiki tehing. Tähtsust ei oma, millisel eesmärgil kostja saadud laenusummat omal äranägemisel pärast laenu saamist kasutas või kellele laenusumma edasi kandis.
6.Laenulepingutes esinenud viide võlausaldaja õigusele saada osa laenusaaja omakapitalist ei muuda tehinguid näilikuks TsÜS § 89 lõike 1 mõttes. See punkt tuleb jätta tähelepanuta ainuüksi põhjusel, et eiratud on äriseadustiku (ÄS) § 149 lõikes 4 sätestatud vorminõuet. Kokkulepitud intress ja viivis ei ole kostjat ebamõistlikult kahjustavad. Viivisemäär ei ületa kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kostja vastuväited
7.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Laenusuhe ei olnud hageja ja kostja, vaid hageja ja OÜ Talunik vahel. Hageja sooritas ülekanded kostja pangakontole ning seadis tingimuseks, et kostja peab raha viivitamatult edasi kandma OÜ-le Talunik, mida kostja ka tegi. Kostja ei küsinud hagejalt laenu ega vajanud seda isiklikult. Lepingueelsed läbirääkimised toimusid äriühingute vahel ja laenu anti OÜ Talunik äritegevuses kasutamiseks.
8.Väidet, et tegelikuks laenusaajaks oli OÜ Talunik, kinnitavad lepingute punktid 4.2, mille kohaselt on kohustuse täitmata jätmise korral võlausaldajal õigus proportsionaalsele osale laenusaaja omakapitalist. Laen oli mõeldud äriühingu rahaliste kohustuste täitmiseks. Kostjale ülekande tegemine ja laenulepingute allkirjastamine oli näilik TsÜS § 89 lõike 1 tähenduses.
9.Lisaks vaidles kostja vastu nõude suurusele. Viis, kuidas hageja on nõude suurust arvutanud, on kostjat ebamõistlikult kahjustav. Esimese astme kohtu otsus
10.20.12.2016 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi ja mõistis kostjalt hagejale välja põhivõla 71 000 eurot, intressi 3368.45 eurot, viivise 8564 eurot ja alates 22.04.2016 viivise arvestatuna põhinõudelt kuni selle täitmiseni määras 0,05% päevas, kuid mitte rohkem kui 62 436 eurot. Menetluskulud jäid kostja kanda ja kohus mõistis kostjalt hagejale välja menetluskuluna 3385.83 eurot ja viivise seadusjärgses määras.
11.Pooltel ei ole vaidlust, et hageja kandis 03.09.2013 (t lk 15), 03.03.2014 (t lk 20) ja 14.04.2014 (t lk 24) kostja pangakontole kokku 75 000 eurot. Vaidlust ei ole ka, et kostja tagastas hagejale 4000 eurot 23.12.2013, selgitus vastavalt 29.08.2013 laenulepingule (t lk 16). Pooltel on vaidlus, kas nende vahel on laenusuhe võlaõigusseaduse (VÕS) § 396
lõike 1 tähenduses ja kas kostjal on 29.08.2013 (t lk 13-14), 28.02.2014 (t lk 17-19) ja 11.04.2014 (t lk 21-23) laenulepingutest tulenev kohustus võlgnevuse tasumiseks.
12.Kohus viitas TsÜS § 89 lõigetele 1, 2 ja 3. Viidatud paragrahvi kohaselt võib näilik tehing olla tehtud kahel viisil. Kostja väitel oli talle ülekande tegemine ja laenulepingute allkirjastamine näilik. Tegelikult oli laenulepingu pooleks OÜ Talunik, mida kinnitavad laenulepingute punktid 4.2, mille kohaselt on kohustuse täitmata jätmise korral võlausaldajal õigus proportsionaalsele osale laenusaaja omakapitalist. Riigikohus on selgitanud, et TsÜS § 89 lõike 1 kohaselt eeldab tehingu näilikkuse tuvastamine tahteavalduste, so tehingu sisulist hindamist (vt lahend nr 3-2-1-139-08, punkt 8).
13.Kohtu hinnangul ei ole kinnitust leidnud, et lepingute alusel tehtud ülekanded ja laenulepingute allkirjastamine kostja poolt oli näilik TsÜS § 89 lõike 1 tähenduses ja et tegelikult oli laenulepingu pooleks OÜ Talunik. Nii nähtub lepingutest, et poolte ühine tahe oli suunatud sellele, et hageja annab lepingu alusel kostjale laenuna kokku 75 000 eurot. Laenulepingute allkirjastamise järgselt on tahteavalduste õiguslikud tagajärjed ka faktiliselt saabunud ja hageja on kostja arvelduskontole kandnud laenulepingutes kokku lepitud laenusumma. Kostja ei vaidle, et ta on summad ka saanud. Ka on kostja tagastanud hagejale 23.12.2013 4000 eurot, selgitus vastavalt 29.08.2013 laenulepingule. Seda, et kostja peab end laenulepingute pooleks, kinnitab ka poolte e-kirjavahetus, kus kostja on kinnitanud võla olemasolu ja pakkunud kompromissi selle tasumiseks (t lk 106-107). Kostja ei ole kordagi viidanud, et ei pea laenu tagastama põhjusel, et ta ei ole lepingu pooleks. Asjas ei ole kinnitust leidnud kostja väide, et hageja seadis kostja arvelduskontole ülekandeid tehes tingimuseks, et kostja peab raha viivitamatult edasi kandma OÜ-le Talunik. See, et kostja saadud summad ise OÜ-le Talunik edasi kandis, ei muuda osaühingut laenulepingu pooleks. Ka ei tõenda lepingute punktid 4.2, et lepingu pooleks oli OÜ Talunik. Lepingute punktides 4 kokkulepitud tagatiskokkulepe on tühine vorminõude täitmata jätmise tõttu. ÄS § 149 lõike 4 kohaselt peab osa võõrandamise kohustus- ja käsutustehing olema notariaalselt tõestatud. Antud juhul ei vasta kokkulepe seaduses sätestatud vorminõudele ja on seetõttu tühine.
14.Ka ei leidnud kinnitust, et pooled oleksid näiliku tehinguga varjanud mingit muud tehingut, mida tegelikult tehti ja sooviti. Varjatud tehing eeldab, et poolte vahel eksisteeris tegelikkuses kaks erinevat liiki tehingut. Praeguses asjas ei ole kinnitust leidnud, et pooled on laenutehingute varjus teinud mõne teist liiki tehingu.
15.Kokkuvõtvalt järeldas kohus, et puudub alus lugeda poolte vahel 29.08.2013, 28.02.2014 ja 11.04.2014 sõlmitud laenulepinguid näilikuks tehinguks.
16.Kohus viitas VÕS § 396 lõikele 1. Hagejal on VÕS § 82 lõikest 7 tulenevalt õigus nõuda kohustuse täitmist, kuna kostja kohustus laenu tasumiseks on muutunud sissenõutavaks. Kooskõlas VÕS § 101 lõike 1 punktiga 1 ja VÕS § 108 lõikega 1 võib hageja võlausaldajana nõuda kohustuse täitmist, kui kostja võlgnikuna on rikkunud raha maksmise kohustust. Kostjal oli laenulepingute järgi raha maksmise kohustus, mida kostja on rikkunud, jättes 71 000 eurot hagejale tagastamata. Rikkumise vabandatavus on üldjuhul olemuslikult välistatud raha maksmise kohustuse rikkumisel. Seega vastutust välistavaid asjaolusid ei esine. Kostjalt tuleb hagejale välja mõista põhivõlg 71 000 eurot.
17.VÕS §-s 397 sätestatud laenu kasutusintress on tasu raha kasutamise eest. 29.08.2013 laenulepingu kohaselt on kostjal kohustus tasuda intressi 3% laenujäägilt aastas ja
28.02.2014 ning 11.04.2014 laenulepingute järgi 3,2% laenujäägilt aastas. Hageja arvestusel moodustab intress 3368.45 eurot. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-137-06 punktis 17 selgitanud, et kui pooled on leppinud kokku laenu tagastamise aja, siis on nad leppinud kokku ka laenu kasutamise tähtaja. Leppides kokku intressi laenu kasutamise eest, on pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Kui laenu kokkulepitud ajaks ei tagastata, kaotab laenaja laenatud raha kasutamise aluse ja rikub oma lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine seega õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise (sh seadusest tuleneva viivise) või kahjuhüvitise arvestamine (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest).
18.Hageja on arvestanud intressi iga lepingu osas vastavalt laenusumma kostja kontole kandmise kuupäevast kuni kokkulepitud laenu tagastamise kuupäevani. Kohus ei tuvastanud eksimust intressiarvestuses. Kostja ei ole ka konkretiseerinud, mida on hageja kostja arvates kostjat kahjustavalt arvestanud. Kuna lepingu pooled on leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul, kuid kostja on jätnud kohustuse täitmata, on hageja nõue põhjendatud ja kuulub rahuldamisele ning kostjalt tuleb hagejale välja mõista 3368.45 eurot.
19.Hageja nõudis kostjalt laenulepingute alusel sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmist summas 8564 eurot. Lepingus on pooled kokku leppinud viivise määras 0,05% päevas (18,25% aastas). Kostja pidi 29.08.2013 laenulepingu alusel tagastama hagejale 6000 eurot 25.12.2014. Kostja ei ole laenu tagastanud ja hageja arvestusel moodustab viivis perioodil 26.12.2014-21.04.2016 1449 eurot. Kostja pidi 28.02.2014 laenulepingu alusel tagastama hagejale 25 000 eurot hiljemalt 28.03.2015. Kostja ei ole laenu tagastanud ja hageja arvestusel moodustab viivis perioodil 29.03.2015-21.04.2016 4875 eurot. Kostja pidi 11.04.2014 laenulepingu alusel tagastama hagejale 40 000 eurot hiljemalt 31.12.2015. Kostja ei ole laenu tagastanud ja hageja arvestusel moodustab viivis perioodil 01.01.2016-21.04.2016 2240 eurot.
20.Kohtu hinnangul ei ole nõutav viivis ebamõistlikult suur. Riigikohus on lahendi nr 3-2-125-16 punktis 13 asunud seisukohale, et eelduslikult tuleb hinnata VÕS § 42 lõike 3 punkti 5 ja § 42 lõike 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivise kokkulepe, kus viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset määra. Antud juhul on pooled leppinud kokku viivisemääras 0,05% päevas, mis ei ületa kolmekordset seadusjärgset viivisemäära ega ole kostja suhtes seetõttu ka ebamõistlik. Seega tuleb kostjalt hagejale välja mõista sissenõutavaks muutunud viivis 8564 eurot.
21.Lisaks nõudis hageja kostjalt viivist tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 alusel alates 21.04.2016. Üldise kohtupraktika, Riigikohtu seisukohtade ja hea usu põhimõtte kohaselt ei mõisteta võlaõiguslike lepingute alusel viiviseid välja suuremas ulatuses kui põhinõue. Kuna hageja on arvestanud sissenõutavaks muutunud viivist 21.04.2016 seisuga, mõistis kohus kostjalt hagejale välja alates 22.04.2016 viivise põhinõudelt lepingujärgses määras 0,05% päevas kuni põhinõude 71 000 euro tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 62 436 eurot.
22.Menetluskulud jäid kostja kanda. Taotluse kohaselt on hageja menetluskulud 4950 eurot, millest riigilõiv 1250 eurot ja kulud õigusabile 3700 eurot käibemaksuta.
23.Kuna riigilõiv on põhjendatud ja vajalik menetluskulu, tuleb kostjal see hüvitada. Menetluskuludeks TsMS-i mõttes on need menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud, mis on seotud konkreetse tsiviilasjaga, st hagiavalduse koostamise ja edasise menetlemise kulud. Kohtueelses menetluses kantud õigusabikulude hüvitamist ei saa nõuda TsMS-i menetluskulude hüvitamise regulatsiooni alusel. Kuivõrd arves nr 160106 kajastatud õigusabiteenus puudutab kohtueelset menetlust, tuleb see arve jätta arvestamata. Arvel kirjeldatud õigusabitoimingud puudutavad 10.02.2016, hagi esitati kohtusse 21.04.2016. Eelnev on kooskõlas Riigikohtu seisukohaga (vt lahendid nr 3-2-163-10, punkt 12; nr 3-2-1-162-11, punkt 14; nr 3-2-1-77-14, punkt 12).
24.Arve nr 160316 kohaselt on hageja esindajal kulunud hagi koostamiseks 6h 30min, mida kohus ei pidanud ülemääraseks. See aeg oli vajalik hagi asjaoludega kurssi viimiseks, õigusliku positsiooni kujundamiseks ja selle kirjalikuks vormistamiseks. Arve nr 160411 kohaselt on esindajal kulunud 50min kliendikonsultatsiooniks ja arve nr 160514 kohaselt 30min kostja vastuse analüüsiks, mida ei saa pidada ülemääraseks. Arve nr 160603 kohaselt on esindajal kulunud 1h vastaspoolega kompromissiläbirääkimisteks ning 7h 10min seisukoha koostamiseks kostja vastusele. Kohus leidis, et seisukoha koostamiseks kulunud aeg on ülemäärane. Kohus nõustus kostjaga, et hageja esindaja koostatud dokumentide vormistamisstiil (kitsad tulbad ja tühjad vaheread) jätab kunstlikult mulje mahukast dokumendist. Kohus arvestas siiski menetlusdokumendi sisu ja leidis, et selle koostamiseks ei saanud kuluda enam kui 3h. Arve nr 160869 kohaselt on esindajal kulunud 3h 30min kohtuistungiks ettevalmistumiseks, mis on kohtu hinnangul ülemäärane. Kohtupraktikas peetakse põhjendatud ajakuluks 1h. Arve nr 160957 kohaselt on esindajal kulunud õigusabile 8h 50min, millest 2h 30min kompromissilepingu projekti koostamiseks, istungil esindamiseks 2h 20min, 1h 30min suhtluseks kliendiga, kohtuga kirjavahetuseks ja menetlusosaliste lõplike seisukohtade esitamise tähtaja määramisega ning 2h 30min täiendavate tõendite osas seisukoha koostamisele. Kohus nõustus, et kohtuistungi kestus nähtub protokollist – 1h 35min. Istungile sõitmise ajakulu ei pea vastaspool hüvitama. Siinkohal tuleb arvestada, et hageja esindaja büroo asub Tallinnas. Täiendavatele tõenditele seisukoha koostamise põhjendatud ajakuluks pidas kohus 1h. Hageja kordab selles dokumendis peamiselt oma varasemaid seisukohti. Pooled pidasid kompromissiläbirääkimisi. Hagejal tuli esitada kostjale kompromissiprojekt. Läbirääkimistele kulutatud aega ei saa pidada ülemääraseks. Seega on arve nr 160957 osas osutatud põhjendatud õigusabi kokku 6h 35min.
25.Kokku on osutatud hagejale põhjendatud ja vajalikku õigusabi 19h 25min. Hageja esindaja õigusabi tunnihind on 110 eurot + km, mis ei ole tavapärasest suurem. Kostjal tuleb hüvitada hageja menetluskuluna 3385.83 eurot, millest riigilõiv 1250 eurot ja õigusabikulu 2135.83 eurot.
26.Hageja on taotlenud TsMS § 177 lõike 2 alusel kohustada kostjat hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuma menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus rahuldas taotluse. Apellatsioonkaebus
27.19.01.2017 apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada maakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohus on rikkunud materiaal- ja menetlusõiguse norme.
28.Kohus on ekslikult tuvastanud laenusuhte poolte vahel. Hageja poolt kostjale ülekannete tegemine ning 29.08.2013, 28.02.2014 ja 11.04.2014 lepingute allkirjastamine oli näilik TsÜS § 89 lõike 1 tähenduses. ÄS § 180 lõikest 1 ja § 181 lõikest 1 tulenevalt esindab osaühingut juhatus, kelle esindusõigus hõlmab osaühingu nimel tehingute tegemist. Poolte vahel ei ole vaidlust, et kostja on OÜ Talunik ainus juhatuse liige. Lepingueelsed läbirääkimised toimusid hageja ja OÜ Talunik, mida esindas kostja, vahel. Suhtlus toimus suulises vormis. OÜ Talunik vajas rahalisi vahendeid äritegevuseks ning laenu anti üksnes selleks. OÜ Talunik ja hageja vahelise tehingu varjamise eesmärgil allkirjastas lepingud kostja ning hageja kandis summad üle kostja pangakontole, seades tingimuseks, et kostja peab need viivitamatult edasi kandma OÜ-le Talunik, mida kostja ka tegi. Lepingute punktides 4.2 sisalduv tagatiskokkulepe lisati eesmärgiga tagada hageja poolt OÜ-le Talunik antud laenu. Asjaolu, et kõnealune kokkulepe on vorminõude täitmata jätmise tõttu tühine, ei oma tehingu näilikkuse tuvastamisel tähtsust. Tegemist on eksimusega, mis mõjutab küll tagatiskokkuleppe realiseerimist, kuid ei muuda kokkuleppe eesmärki ja laenusuhte tegelikke pooli. Hageja ei esitanud maakohtule mõistlikku põhjendust ega selgitust, miks selline punkt lepingutes sisaldub. Asjaolu, et kostja on pooltevahelises kirjavahetuses tõdenud lepingute täitmata jäämist ja võla olemasolu ning näinud võimalust kompromissi sõlmimiseks, ei näita, et kostja pidas ennast füüsilise isikuna laenusuhte pooleks. Kostja suhtles hagejaga OÜ Talunik juhatuse liikmena. Eeltoodud põhjustel ei olnud kostjal kohtueelselt vajadust teavitada hagejat, et tei ole laenusuhte pooleks. Hagile lisatud allkirjastamata võlgnevuse tasumise kokkuleppe projektist nähtub, et hageja on kohtueelselt nõudnud OÜ Talunik ühinemist kostja kohustusega ning seda VÕS § 30 alusel sõltumatult esialgsest võlasuhtest. Selline nõudmine tulenes asjaolust, et laenulepingud allkirjastas kostja, kuigi tegelikuks laenusuhte pooleks on OÜ Talunik. Eeltoodust tulenevalt on hagi esitatud vale kostja vastu.
29.Kohus on kohelnud pooli ebavõrdselt ja võtnud kostjalt võimaluse vastuväiteid tõendada. TsMS § 230 lõike 1 järgi lasub tehingu näilikkuse tõendamiskoormis kostjal. Kuna lepingueelsed läbirääkimised OÜ Talunik ja hageja vahel toimusid suuliselt ning kokkulepped olid mahukamad, kui hagile lisatud lepingutest nähtub, taotles kostja TsMS § 268 alusel enda vande all ülekuulamist ning juhuks, kui hageja selleks nõusolekut ei anna, alternatiivsena TsMS § 2681 alusel. Hageja nõusolekut ei andnud. Maakohus jättis taotluse 22.08.2016 rahuldamata põhjendusel, et kostjal ei olnud õigust taotleda enda vande all ülekuulamist ning kohus ise ei pidanud seda vajalikuks. Seisukohta, miks kohus ei pea kostja vande all ülekuulamist vajalikuks, ei põhjendatud. Maakohtu käsitlus ei ole kooskõlas TsMS §-de 267, 268 ja 2681 mõtte ega eesmärgiga. Sätete eesmärgiks on võimaldada poolte või kolmandate isikute vande all ülekuulamist olukorras, kus tõendama kohustatud poolel ei ole võimalik oma nõude või vastuväidete tõendamiseks muid tõendeid esitada ning seeläbi oma õigusi kaitsta. Vastaspoole ja/või kolmanda isiku ülekuulamist saab pool taotleda TsMS § 267 lõike 1 alusel. Enda kui tõendama kohustatud poole vande all ülekuulamist saab kumbki pool taotleda TsMS § 268 alusel. TsMS §-st 2681 tuleneb kohtu õigus ühe või mõlema poole vande all ülekuulamiseks omal algatusel, sõltumata poolte taotlustest ja tõendamiskoormise jaotusest. Seda ka olukorras, kus tõendama kohustatud pool soovib anda vande all seletuse, kuid vastaspool sellega ei nõustu. Välistades poole õiguse esitada taotlus enda vande all ülekuulamiseks, kaob TsMS §-de 267, 268 ja 2681 kohaldamisel süsteemsus ning seadusandja poolt taotletud eesmärgi saavutamine muutub võimatuks. Kostja põhistas enda vande all ülekuulamise taotlust asjaoluga, et temal kui TsMS § 230 lõike 1 järgi tõendama kohustatud poolel ei ole võimalik oma väidete tõendamiseks muid, eelkõige dokumentaalseid tõendeid esitada. Keeldudes kostja vande all ülekuulamisest võttis
kohus kostjalt võimaluse hagile esitatud vastuväiteid tõendada ja õigusi kaitsta. Tegemist on TsMS §-st 7 tuleneva poolte võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega. Kuigi TsMS § 2681 sätestab kohtu õiguse ja mitte kohustuse, peab poole vande all üle kuulamata jätmine olema põhjendatud. Olukorras, kus kohus on keeldunud tõendite kogumisest, on kohtu poolt vastuoluline väita, et kostja vastuväited on tõendamata. Kuna lepingueelsed läbirääkimised toimusid suulises vormis, ei ole kostjal võimalik oma väiteid muul moel tõendada kui vande all seletusi andes. Eeltoodud põhjustel taotleb kostja kooskõlas TsMS § 633 lõikega 6 enda vande all ülekuulamist TsMS § 268 alusel ning kui hageja ei anna nõusolekut kostja vande all ülekuulamiseks, siis alternatiivsena TsMS § 2681 alusel. Vastustaja seisukoht
30.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele ja kostja vande all ülekuulamise taotlusele vastu ning palub jätta need rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
31.Kolleegium, kuulanud kohtuistungil ära poolte seisukohad ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Kolleegium ei tuvastanud maakohtu poolt menetlusõiguse normide olulist rikkumist ega materiaalõiguse normide ebaõiget kohaldamist. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lõikest 6 tulenevalt neid ei korda. Kolleegium võtab kaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks maakohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuivõrd puuduvad mõjuvad põhjused, mis lubaks tuvastatud asjaolude õiguspärasuses või ulatuse piisavuses kahelda. TsMS § 657 lõike 1 punkti 1 alusel jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata, kuid täiendab otsuse resolutsiooni TsMS § 445 lõike 2 kohase punktiga maakohtu poolt kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse jäämise kohta kohtuotsuse täitmist tagava abinõuna.
32.Kolleegium ei nõustu kaebajaga, nagu oleks maakohus ekslikult tuvastanud laenusuhte olemasolu poolte vahel. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et maakohus tõlgendas 29.08.2013, 28.02.2014 ja 11.04.2014 PR ja AR poolt allkirjastatud lepinguid (t lk 1314, 17-19, 21-23) VÕS § 29 lõigetes 1, 5, 6 ja 8 sätestatud tõlgendamisreeglite alusel, tehes allkirjastatud kirjalike lepingudokumentide kui tervikute, pärast lepingu sõlmimist poolte käitumise ja nendevahelise praktika alusel kindlaks lepingu sõlminud isikute ühise tegeliku tahte. Seejuures lähtus maakohus TsMS § 232 lõike 1 kohaselt kogumis: 1) lepingudokumentidest, milles oli selgelt laenuandjana nimetatud ja kirjeldatud hagejast juriidilist isikut, keda esindas juhatuse esimees Peep Roosmann, ning laenusaajana kostjast füüsilist isikut; 2) hageja maksekorraldustest, millest nähtub, et laenusummad kandis juriidiline isik üle füüsilisele isikule (t lk 15, 20, 24); 3) kostja maksekorraldusest, millest nähtub, et ainsa tagasimakse tegi kostja, kandes 4000 eurot üle hagejale ja märkides selgituseks „Laenu osaline tagastus, vastavalt 29.08.2013 laenulepingule“ (t lk 16); 4) 11.04.2014 lepingu punktis 4 oli nimetatud tagatisena kostjale tol ajal kuulunud kahte kinnistut; 5) kohtueelsete läbirääkimiste käigus ei vaidlustanud kostja hageja arusaama, et laenusaajaks oli füüsiline isik AR, kuigi sai 26.02.2016 isiklikult kätte laenuandja nõudekirja koos pankrotihoiatusega ja tegi 11.01.2016 ning 25.01.2016 e-kirjades hagejale ettepanekuid laenu vähendamiseks talle kuuluva kinnistu üleandmisega ja/või laenu tagastamise tähtaja pikendamiseks (t lk 2528, 29, 106-107). Kirjeldatud tõendite kogumi alusel ei saanud kohtule jääda kahtlust, et tegemist oli kehtivate laenulepingutega juriidilise ja füüsilise isiku vahel.
33.Nimetatud tõendeid ja nende alusel tuvastatud asjaolusid ei lükka ümber kostja poolt esiletoodud järgmised asjaolud ja nende tõendamiseks esitatud tõendid: 1) 29.08.2013 ja 28.02.2014 lepingutes sisalduv punkt 4, mille alapunkti 4.1 kohaselt oli laen antud tagatiseta, kuid punkti 4.2 kohaselt oli „laenu- ja intressisummade tähtaegsel mittelaekumisel laenuandjal õigus proportsionaalsele osale laenuvõtja omakapitalist“; 2) kohtueelsete läbirääkimiste käigus laenuandja poolt ettevalmistatud kokkuleppe projekt võlgnevuse tasumiseks, milles oli võlgnikuna märgitud ka OÜ Talunik (t lk 3032); 3) saadud rahasummad kandis kostja üle OÜ-le Talunik (t lk 134-135). Iseenesest asjakohane on apellandi väide, et kahes laenulepingus sisalduva punkti 4.2 tühisus vastuolu tõttu seaduses sätestatud vorminõudele ei takista võtta neis kokkulepitut arvesse tehingu kui terviku tõlgendamisel. Samas lepingute kui tervikute eesmärgi ja olemuse tõlgendamisel ei kaalu õigusteadmisteta isikute poolt kasutatud väljendusviis „laenuvõtja omakapital“ üles eelpool kirjeldatud tõendite kogumiga tõendamist leidnud isikute tegelikku ühist tahet. Kuna laenusaaja oli lepingu sõlmimise ajal OÜ Talunik ainuosanikuks, siis võisid pooled tõepoolest kokku leppida, et kui laenusaajal tekib raskusi lepingute täitmisega, võib laenuandja nõuda vastavas ulatuses laenusaajale kuuluva osa omandi üleandmist. Isegi juhul, kui nimetatud asjaolu oleks leidnud tõendamist, ei oleks see andnud piisava aluse tuvastada kostjale kuuluv äriühing laenusaajaks 29.08.2013 ja 28.02.2014 lepingutest tulenevates õigussuhetes. Kohtueelsete läbirääkimiste käigus ettevalmistatud kokkuleppe projektis on võlgnikuna märgitud lisaks kostjale ja OÜ-le Talunik ka Divitiae AR OÜ, mistõttu on eluliselt usutav hageja esindaja selgitus, et kostja kontrolli all olevate äriühingute täiendavate võlglastena kokkuleppesse paneku eesmärgiks oli saada täiendavaid tagatisi. Kolleegium nõustub maakohtuga, et asjaolu, millisel eesmärgil kostja saadud laenusummasid kasutas, ei oma pooltevahelise õigussuhte tõlgendamisel tähtsust. Samas isegi kui oleks tõendatud kostja väide, et laen anti tingimusega kasutada seda vaid OÜ Talunik tegevuse arendamiseks, ei annaks nimetatud asjaolu alust tuvastada suhtes hagejaga laenusaajaks äriühingut. Kostja pangakonto väljavõttest nähtub, et ta kandis perioodil septembrist 2013 kuni oktoober 2014 oma äriühingule üle raha selgitusega “laen“, seega oli äriühing laenusaajaks suhtes kostjaga, mitte suhtes hagejaga. Lisaks eelnevale on apellandi väited selle kohta, kelle vahel tema arusaama järgi laenulepingud sõlmitud olid, vastuolulised. Kui maakohtus oli ta selgelt seisukohal, et poolte tahe oli tegelikult suunatud hageja ja kostjale kuuluva OÜ Talunik vahel lepingute sõlmimisele (juriidiliste isikute vahelised lepingud (t lk 83), siis ringkonnakohtu istungil väitis apellandi esindaja, et tegelikult sooviti lepingud sõlmida hoopis füüsilise isiku PR ja OÜ Talunik vahel.
34.Samuti kontrollis maakohus vaidlusalustes lepingutes kui tarbijalaenulepingutes sisalduvate viivise kokkulepete kehtivust tüüptingimusena. Maakohtu järeldust viivise kokkulepete kehtivuse kohta kostja ei vaidlustanud. Ka ei näe kolleegium alust maakohtu järelduse ümberhindamiseks.
35.Samuti ei nõustu kolleegium apellandi käsitlusega poolte ebavõrdse kohtlemise kohta maakohtumenetluses, mis seisnes väidevalt selles, et kohus keeldus tema kui kostja vande all ärakuulamisest ning võttis sellega temalt oma väidete tõendamise võimaluse. 16.06.2016 menetlusdokumendi punktis 2.3 (t lk 84) väljendatud taotluse kohaselt taotles kostja enda ülekuulamist vande all TsMS § 268 või § 2681 alusel. Puudub vaidlus, et TsMS §-s 268 sätestatud kostja kui tõendama kohustatud poole vande all ärakuulamise eeldused täidetud ei olnud, kuna hageja teise poolena sellega ei nõustunud. Hageja juhatuse liikme vande all ärakuulamist TsMS § 267 lõike 1 alusel kostja ei taotlenud. Maakohtul puudus ka alus enda algatusel kostja (või mõlema poole) ülekuulamiseks, kuna nagu nähtub otsusest, oli maakohtul võimalik varasema menetluse
ning esitatud ja kogutud tõendite põhjal võimalik kujundada seisukohad väidetud ja tõendamisele kuuluvate asjaolude kohta. Riigikohus selgitas lahendis nr 3-2-1-37-16 (punktis 12), et poole vande all ülekuulamist reguleerivatest sätetest nähtub, et pool ei saa teise poole nõusolekuta taotleda kohtult mitte enda (või enda seadusliku esindaja), vaid vastaspoole (või tema seadusliku esindaja) vande all ülekuulamist; lisaks on kohtul õigus kuulata pool üle ka sõltumata taotlusest, kuid selle otsustamine, kas kohus soovib poolt vande all üle kuulata või mitte, on kohtu õigus, millesse kõrgema astme kohus üldjuhul sekkuda ei saa.
36.Eeltoodust olenemata tuleb maakohtu otsuse resolutsiooni täiendada TsMS § 445 lõike 1 ja § 442 lõike 5 alusel punktiga, mille kohaselt jääb maakohtu kohaldatud hagi tagamise abinõu (määrus t lk 54; väljavõte kinnistusraamatust lk 62-64) jõusse kohtuotsuse täitmist tagava abinõuna. Maakohtu otsuses vastavat otsustust ei sisaldu, kuid viidatud sätete kohaselt tuleb otsuse resolutsiooniga lahendada mh rakendatud hagi tagamise abinõuga seotud küsimused ja kui hagi rahuldatakse, jätab kohus kohaldatud hagi tagamsie abinõu jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna, kui see on lahendi täitmise tagamiseks ilmselt vajalik ja pool, kelle kasuks otsus tehti, ei taotle abinõu tühistamist. Maakohus kohaldas hagi tagamise abinõuna kohtuliku hüpoteegi summas 82 932.45 eurot seadmist kostjale kuuluvale kinnisasjale põhjendusega, et tagamata jätmisel võib tekkida olukord, kus kohtuotsuse täitmine võib olla raskendatud või võimatu. Kostja määrust ei vaidlustanud. Hageja abinõu tühistamist taotlenud ei ole.
37.Apellant taotleb parandada 03.05.2017 kohtuistungi protokolli põhjendusega, et tema esindaja vastus eesistuja pärimisele menetluskulude nimekirja kohta ei ole kajastatud sõna-sõnalt selliselt nagu esindaja ennast väljendas. Kolleegium on seisukohal, et taotluse rahuldamiseks alus puudub. TsMS §-s 50 sätestatust tulenevalt ei ole ega peagi olema menetlustoimingu protokoll toimingu stenogramm. Viidatud sätte lõike 1 kohaselt peab protokoll kajastama toimingu olulist käiku ja muud asja lahendamise või võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulist. 03.05.2017 kohtuistungi protokoll sisaldab teavet selle kohta, et apellandi esindaja ei esitanud kohtuistungil apellatsioonimenetluse kulude nimekirja, vaid soovis seda teha seaduses lubatud viisil ja tähtajal peale istungit. Samuti sisaldab protokoll teavet, et kohus andis esindajale nimekirja esitamiseks tähtaja kooskõlas TsMS § 176 lõikega 1. Seega oluline osa toimingust on kajastatud ja puudub alus protokolli täiendamiseks.
38.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jäämisel jäävad kaebuse menetlemisega seotud menetluskulud TsMS § 171 lõike 1 alusel apellandi kanda.
39.Järgnevalt määrab kolleegium kindlaks apellandi poolt vastustajale hüvitamisele kuuluvate menetluskulude suuruse. Nimekirja ja täiendava nimekirja kohaselt tekkis vastustajal apellatsioonimenetluses esindajakulu järgmiselt (arvestades tunnihinnaks 120 eurot käibemaksuta): 01.03.2017 ringkonnakohtu määrusega ja apellatsioonkaebusega tutvumine 20min ja vastuse koostamine kaebusele 3h 20min, tasu kokku 480 eurot; 03.05.2017 ettevalmistamine kohtuistungiks 3h 30min, tasu kokku 420 eurot, ja samal päeval osalemine kohtuistungil 1h 30min, tasu kokku 180 eurot. Vastustaja taotleb kokku 1080 euro väljamõistmist apellandilt. Apellant vaidles taotlustele vastu osaliselt, selgitades, et istungi ettevalmistamise kulu ei saa saa olla põhjendatud enam kui 1h 30min ning kohtuistung toimus mitte 1h 30min, vaid 1h 20min.
40.Kolleegium nõustub apellandi vastuväidetega. Arvestades, et vaidluse asjaolud ja menetlusdokumendid olid esindajatel läbi töötatud nii maakohtus kui kaebusele vastates,
ei olnud mõistlik kulutada ringkonnakohtu istungi ettevalmistamiseks enam kui 1h 30min. Samuti kestis ringkonnakohtu istung vastavalt protokollile 1h 20min. Seega oli lepingulistel esindajatel mõistlik ja vajalik kulutada kliendi huvide kaitsmiseks apellatsioonimenetluses aega kokku 6h 30min. Taotletav tasu 120 eurot (käibemaksuta) töötunni eest on vastavalt kohtupraktikale vandeadvokaadi tasuna mõistlik ja vastab Eesti keskmisele tasule. Seega tuleb apellandil hüvitada vastustajale apellatsioonimenetluse kulu 780 eurot (käibemaksuta). Vastustaja on esitanud ka viivise taotluse TsMS § 177 lõike 4 alusel.
41.Hageja maakohtumenetluses kantud menetluskulude kindlaksmääramist kolleegium ei kontrolli, sest (alternatiivseid) vastuväiteid maakohtu järeldustele hüvitamisele kuuluva põhjendatud ja vajaliku kuluhüvitise suuruse kohta apellant ei esitanud.
Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/
Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.