Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue Laenulepingutes esinenud viide võlausaldaja õigusele saada osa laenusaaja omakapitalist ei muuda laenulepingute alusel toimunud tehinguid näilikuks TsÜS § 89 lõike 1 mõttes. Samuti tuleb see punkt käesoleval juhul jätta tähelepanuta juba ainuüksi põhjusel, et selline kokkulepe eirab ÄS § 149 lõikes 4 sätestatud vorminõuet ning on seetõttu tühine. Kostja vastusest ei selgu, kuidas jõudis kostja seisukohale, et viis kuidas hageja nõude suurust arvutas on kostjat ebamõistlikult kahjustav. Kokkulepitud intress ja viivis ei ole kostjat ebamõistlikult kahjustav. Laenulepingutes kokkulepitud viivisemäär ei ületa kolmekordset seadusjärgset viivisemäära ega olnud seega ka kostja suhtes ebamõistlik. Kostja vastuväited Väidet, et tegelik laenusaaja oli OÜ Xxxx, kinnitavad laenulepingute punktid 4.2, mille kohaselt on kohustuse täitmata jätmise korral võlausaldajal õigus proportsionaalsele osale laenusaaja omakapitalist. Kostjal kui füüsilisel isikul ei ole omakapitali. Laen oli mõeldud äriühingu rahaliste kohustuste täitmiseks. Kostjale ülekande tegemine ja laenulepingute allkirjastamine oli näilik TsÜS § 89 lg 1 tähenduses. Lisaks vaidleb kostja vastu hageja nõude suurusele. Viis, kuidas hageja on tema poolt esitatud nõude suurust arvutanud, on kostjat ebamõistlikult kahjustav. Maakohtu otsuse põhjendused Kohus, tutvunud asja materjaliga, samuti uurinud kohtule esitatud dokumentaalseid tõendeid ja kuulanud pooled ära, leiab, et hagi tuleb rahuldada. Pooltel ei ole vaidlust selles, et hageja kandis xxxx (t.lk 15), xxxx (t.lk 20) ja xxxx (t.lk 24) kostja pangakontole kokku xxxx eurot. Vaidlust ei ole ka selles, et kostja tagastas hagejale 4000 eurot 23.12.2013, selgitus vastavalt xxxx laenulepingule (t.lk 16). Pooltel on vaidlus selles, kas poolte vahel on laenusuhe VÕS § 396 lg 1 tähenduses ja kas kostjal on xxxx (t.lk 13-14), xxxx (t.lk 17-19) ja xxxx(t.lk 21-23) laenulepingutest tulenev kohutus võlgnevuse tasumiseks. Tehingu näilikkusest Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 lg 1 sätestab, et näilik on tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Lg 3 kohaselt, kui näiliku tehinguga varjatakse teist tehingut, kohaldatakse varjatud tehingule selle tehingu kohta sätestatut. Näilik tehing on TsÜS § 89 lg 2 järgi tühine. TsÜS § 89 kohaselt näilik tehing võib olla tehtud kahel viisil. Kostja väitel oli kostjale ülekande tegemine ja laenulepingute allkirjastamine näilik. Tegelikult oli laenulepingu pooleks OÜ Xxxx, mida kinnitavad laenulepingute punktid 4.2, mille kohaselt

on kohustuse täitmata jätmise korral võlausaldajal õigus proportsionaalsele osale laenusaaja omakapitalist. Riigikohus on selgitanud, et TsÜS § 89 lg 1 kohaselt eeldab tehingu näilikkuse tuvastamine tahteavalduste, s.o tehingu sisulist hindamist (vt Riigikohtu 04.02.2009 määrus tsiviilasjas nr 3-21-139-08, p 8). Kohtu hinnangul ei ole asjas kinnitust leidnud, et laenulepingute alusel tehtud ülekanded ja laenulepingute allkirjastamine kostja poolt oli näilik TsÜS § 89 lg 1 tähenduses ja tegelikult oli laenulepingu pooleks OÜ Xxxx. Nii nähtub lepingutest, et poolte ühine tahe oli suunatud sellele, et hageja annab lepingu alusel kostjale laenuna kokku xxxx eurot. Laenulepingute allkirjastamise järgselt on tahteavalduste õiguslikud tagajärjed ka faktiliselt saabunud ja hageja on kostja arvelduskontole kandnud laenulepingutes kokku lepitud laenusumma. Kostja ei vaidle, et ta on need summad ka saanud. Ka on kostja tagastanud hagejale 23.12.2013 4000 eurot, selgitus vastavalt xxxx laenulepingule. Seda, et kostja peab end laenulepingute pooleks kinnitab ka poolte e-kirjavahetus, kus kostja on kinnitanud võla olemasolu ja pakkunud kompromissi selle tasumiseks (t.lk 106-107). Kostja ei ole kordagi viidanud, et ta ei pea laenusummat tagastama põhjusel, et ta pole laenulepingu pool. Asjas ei ole kinnitust leidnud kostja väide, et hageja seadis kostja arvelduskontole ülekandeid tehes tingimuseks, et kostja peab raha viivitamatult edasi kandma OÜ-le Xxxx. See, et kostja saadud summad ise OÜ-le Xxxx edasi kandis, ei muuda OÜt Xxxx laenulepingu pooleks. Ka ei tõenda laenulepingute punktid 4.2 asjaolu, et laenulepingu pooleks oli OÜ Xxxx. Lepingu pooled on lepingute punktis 4 kokku leppinud tagatises. Samas on tagatiskokkulepe tühine vorminõude täitmata jätmise tõttu. ÄS § 149 lg 4 kohaselt peab osa võõrandamise kohustustehing ja käsutustehing olema notariaalselt tõestatud. Antud juhul ei vasta kokkulepe seaduses sätestatud vorminõuetele ja on seetõttu tühine. Ka ei ole kinnitust leidnud, et pooled oleksid näiliku tehinguga varjanud mingit muud tehingut, mida tegelikult tehti ja sooviti. Varjatud tehing eeldab, et poolte vahel eksisteeris tegelikkuses kaks erinevat liiki tehingut. Praeguses asjas ei ole kinnitust leidnud, et pooled on laenutehingute varjus teinud mõne teist liiki tehingu. Kokkuvõtvalt järeldab kohus, et puudub alus lugeda poolte vahel xxxx, xxxx ja xxxx sõlmitud laenulepinguid näilikuks tehinguks Põhivõlgnevusest Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Hagejal on VÕS § 82 lõikest 7 tulenevalt õigus nõuda kohustuse täitmist, kuna kostja kohustus laenu tasumiseks on muutunud sissenõutavaks. Kooskõlas VÕS § 101 lg 1 p 1 ja VÕS § 108 lg 1 võib hageja võlausaldajana nõuda kohustuse täitmist, kui kostja võlgnikuna on rikkunud raha maksmise kohustust. Kostjal oli laenulepingute järgi raha maksmise kohustus, mida kostja on rikkunud, jättes xxxx eurot hagejale tagastamata. Rikkumise vabandatavus on üldjuhul olemuslikult välistatud raha maksmise kohustuse rikkumisel. Seega vastutust välistavaid asjaolusid ei esine. Kostjalt tuleb hagejale välja mõista põhivõlg xxxx eurot. Intressist VÕS § 397 sätestatud laenu kasutusintress on tasu raha kasutamise eest. VÕS § 397 lg 1 järgi majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud.

xxxx laenulepingu kohaselt on kostjal kohustus tasuda intressi 3% laenujäägilt aastas ja xxxx ja xxxxlaenulepingute järgi 3,20% laenujäägilt aastas. Hageja arvestusel moodustab intress xxxx eurot. Riigikohus on 29.01.2007 tsiviilasjas nr 3-2-1-137-06 tehtud otsuse punktis 17 selgitanud, et kui pooled on leppinud kokku laenu tagastamise aja, siis on nad leppinud kokku ka laenu kasutamise tähtaja. Leppides kokku intressi laenu kasutamise eest, on pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Kui laenu kokkulepitud ajaks ei tagastata, kaotab laenaja laenatud raha kasutamise aluse ja rikub oma lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine seega õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise (sh seadusest tuleneva viivise) või kahjuhüvitise arvestamine (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest). Hageja on arvestanud intressi iga lepingu osas vastavalt laenusumma kostja kontole kandmise kuupäevast kuni kokku lepitud laenu tagastamise kuupäevani. Kohus ei tuvastanud eksimust intressiarvestuses. Kostja ei ole ka konkretiseerinud, mida on hageja kostja arvates kostjat kahjustavalt arvestanud. Kuna lepingu pooled on leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul, kuid kostja on jätnud nimetatud kohustuse täitmata, siis on hageja nõue põhjendatud ja kuulub rahuldamisele ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista xxxx eurot. Viivisest Kohtu hinnangul ei ole nõutav viivis ebamõistlikult suur. Riigikohus on 10.05.2016 otsuses nr 32-1-25-16, p 13 asunud seisukohale, et eelduslikult tuleb hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Antud juhul on pooled leppinud kokku viivisemääras 0,05% päevas, mis ei ületa kolmekordset seadusjärgset viivisemäära ega ole kostja suhtes seetõttu ka ebamõistlik. Seega tuleb kostjalt hagejale välja mõista sissenõutavaks muutunud viivis xxxx eurot. Lisaks nõuab hageja kostjalt viivist TsMS § 367 alusel alates xxxx. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Üldise kohtupraktika, Riigikohtu seisukohtade ja hea usu põhimõtte kohaselt ei mõisteta võlaõiguslike lepingute alusel viiviseid välja suuremas ulatuses kui põhinõue. Kuna hageja on arvestanud sissenõutavaks muutunud viivist xxxx seisuga, mõistab kohus kostjalt hagejale välja alates 22.04.2016 viivise põhinõudelt lepingujärgses määras 0,05% päevas kuni põhinõude xxxx euro tasumiseni, kuid mitte rohkem kui xxxx eurot. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses; lg 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Tulenevalt TsMS § 162 lg-st 1 jäävad hageja menetluskulud kostja kanda. TsMS § 174

lg 2 ja § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses. Taotluse kohaselt on hageja menetluskulud summas 4950 eurot, millest riigilõiv 1250 eurot ja kulud õigusabile 3700 eurot ilma km. Kuna riigilõiv on põhjendatud ja vajalik menetluskulu, tuleb kostjal sellest hüvitada 1250 eurot. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate kulud. Menetluskuludeks TsMS-i mõttes on need menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud, mis on seotud konkreetse tsiviilasjaga, st hagiavalduse koostamise ja edasise menetlemise kulud. Kohtueelses menetluses kantud õigusabikulude hüvitamist ei saa nõuda TsMS-i menetluskulude hüvitamise regulatsiooni alusel. Kuivõrd arves nr 160106 kajastatud õigusabiteenus puudutab kohtueelset menetlust, tuleb see arve jätta arvestamata. Arvel kirjeldatud õigusabitoimingud puudutavad 10.02.2016, hagi esitati kohtusse xxxx. Eelnev on kooskõlas Riigikohtu seisukohaga (vt määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-10, p 12, määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-11, p 14, määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-14, p 12). Kokku on osutatud hagejale põhjendatud ja vajalikku õigusabi 19 tundi ja 25 minutit. Hageja esindaja õigusabi tunnihind on 110 eurot + km, mis ei ole tavapärasest suurem. Kostjal tuleb hüvitada hageja menetluskuluna 3385,83 eurot, millest riigilõiv 1250 eurot ja õigusabikulu 2135,83 eurot. Hageja on taotlenud TsMS § 177 lg 2 alusel kohustada kostjat hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuma menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus rahuldab taotluse.

Moonika Tähtväli kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.