Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

MAAKOHTU LAHEND

aegumistähtaeg samuti korduvalt katkenud ja uuesti alanud ning ei olnud hagi kohtusse esitamise ajaks, s.o 10.10.2005, veel möödunud.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

on väidetav nõue kolmanda isiku – OÜ M – vastu. Kui kostja leiab, et OÜ M on talle võlgu, siis on kostjal õigus esitada hagi OÜ M vastu. Samas on hageja seisukohal, et kostja on jätnud tahtlikult täitmata oma kohustuse tasuda võlg, mistõttu hageja nõude aegumise osas oleks võimalik kohaldada ka TsÜS §-s 146 lg 4 sätestatud 10-aastast aegumise tähtaega, mis ei olnud hagi esitamise ajaks möödunud. Peale poolte vahel 11.10.2001 kokkuleppe sõlmimist on kostja püüdnud vältida mistahes kontakte hagejaga, ei ole vastanud hageja kirjalikele pöördumistele ega telefonikõnedele, on vahetanud oma elukohta informeerimata sellest hagejat, on muutnud oma mobiiltelefoni numbri informeerimata sellest hagejat, samuti lahkus tööle Taani informeerimata sellest hagejat. Kostja esindaja möönis kohtuistungil, et vähemalt ühe hageja saadetud kirja (pankrotihoiatuse) on kostja kätte saanud. Sellele vaatamata ei ole kostja teinud midagi selleks, et võlgnevust tasuda – ei ole esitanud hagejale omapoolseid ettepanekuid võla tasumiseks, näiteks maksegraafiku alusel, ega teinud muid kompromissettepanekuid võlgnevuse likvideerimiseks. 11.10.2001 kokkuleppes esitatud võla tasumise graafik lepiti kokku kostja soovil. Kostja hakkas maksegraafikut rikkuma kohe esimese osamakse tähtaja saabumisest (15.11.2001), st kostja tahtlikult ja täie teadmisega sõlmis sellise võla tasumise graafiku, mida tal polnud kavatsust täita. Pole reaalne, et kostja teo- ja otsustusvõimelise isikuna ei teadnud maksegraafiku sõlmimisel, et ühe kuu pärast ei ole tal võimalik hagejale tasuda isegi 6500 krooni. Samuti pole kostja kunagi informeerinud hagejat põhjustest, miks ta maksegraafiku järgseid kohustusi ei täida. Pankrotimenetlus kostja suhtes toimus aastatel 2000-2001. Peale pankrotimenetluse lõppemist kuni hagi esitamiseni 2005. a oktoobris ei teinud kostja midagi selleks, et alustada oma võla tasumist, vastupidi, kostja hoidis igati kõrvale läbirääkimistest hagejaga ja tegi kõik selleks, et hageja teda ei leiaks. Mingeid sisulisi põhjendusi, miks kogu selle aja jooksul pole isegi alustatud võla tasumist kas või osade kaupa, pole kostja hagejale esitanud. Hageja esitas hagi alles 2005. a oktoobris, kuna püüdis leida kostjat ja astuda temaga läbirääkimistesse võla tasumise küsimuses. Asjaolu, et hageja püüdis võla tasumise küsimusi kohtuväliselt lahendada, andes kostjale sellega täiendavalt aega oma kohustuse täitmiseks, ei saa pidada hageja pahatahtlikuks käitumiseks. Hagiavalduses on viivist nõutud samas suuruses põhivõla nõudega, ehkki juba hagi esitamise hetkeks oli viiviste summa ületanud põhivõla summat. Seega võiks hageja nõuda viiviste arvel tunduvalt suurema summa väljamõistmist kostjalt. Nimetatud asjaolusid arvestades ei ole alust väita, et hageja oleks hagi esitades (sh viiviseid nõudes) käitunud pahauskselt.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaega 1. juulist 2002. Kuivõrd TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude üldine aegumistähtaeg kolm aastat ja see on lühem kui enne 1. juulit 2002 kehtinud seaduse kohaselt, siis tuleb antud juhul kohaldada TsÜS §-s 146 lg 1 sätestatud kolme aastast aegumistähtaega alates 1. juulist 2002. Seega oleks 06.10.2005 esitatud hagi aegunud. VÕSRS § 9 lg 1 sätestab, et tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatut kohaldatakse ka enne 1. juulit 2002 tekkinud aegumata nõuetele. Aegumise algusele, peatumisele ja katkemisele kohaldatakse enne 1. juulit 2002 kehtinud seadust, kui aegumine on alanud, peatunud või katkenud enne 1. juulit 2002. Maakohus on õigesti leidnud, et kuna kostja on hageja nõuet tunnustanud peale 1. juulit 2002, siis tuleb kohaldada TsÜS § 158 sätteid. TsÜS § 158 lg 1 kohaselt aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Vastuses hagile (t.l 28-29) on kostja kinnitanud, et on teinud hagejale korduvalt ettepanekuid võlgnevuse 51 328 krooni tasaarvestamiseks, kuna kostja arvates on hageja äriühing OÜ M võlgu kostjale. Samas on kostja märkinud, et 2005 detsembris pöördus ta taas hageja poole võlgnevuse tasaarvestamiseks. Maakohtule esitatud kirjalikus seisukohtades (t.l 43-45) on kostja taas kinnitanud, et 2004 detsembris pöördus ta hagejast OÜ M omaniku poole võlgnevus tasaarvestada. Eelnimetatud kostja korduvaid kinnitusi saab käsitleda kostjapoolse nõude tunnustamisena TsÜS § 158 lg 2 tähenduses ning seetõttu on maakohus põhjendatult leidnud, et 01.07.2002 alanud aegumistähtaeg on katkenud ja alanud uuesti ning hageja poolt 06.10.2005 maakohtusse esitatud nõue summas 102 656 krooni ei ole aegunud. Apellandi seisukoht, et kostja ei ole isiklikult võlga tunnistanud ja seetõttu ei ole aegumine katkenud, ei ole põhjendatud. TsÜS § 115 lg 1 teise lause järgi esindaja tehtud tehing kehtib esindatava suhtes, kui esindaja tegi tehingu esindatava nimel ja esindajal oli tehingu tegemiseks esindusõigus. TsMS § 217 lg 6 kohaselt esindaja käitumine ja teadmine loetakse võrdseks menetlusosalise käitumise ja teadmisega ning seega tuleb esindaja poolt võla tunnistamist lugeda võrdseks menetlusosalise võla tunnistamisega. Pealegi nähtub kostja esindaja kirjalikest seisukohtadest, et võlga on tunnistanud kostja isiklikult. Ringkonnakohus jätab tähelepanuta apellandi väited, mis ei ole seotud nõude aegumisega, kuna selles osas puudub esimese astme kohtu otsus.

Andra Pärsimägi

Egon Konsand

Üllar Roostoja

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.