Y.V. hagi FIE Ivan Zaboronok vastu töölepingust tulenevate sissenõutavaks muutunud tasude väljamõistmiseks 337,78 eurot
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 8. juuli 2016. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
FIE Ivan Zaboronok apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant: FIE Ivan Zaboronok (kostja), rk 111887107; esindaja Irina Kuzmina Vastustaja: Y.V. (hageja), ik XXXXXXXXXXX ; esindaja advokaat Andrei Matvejev
RESOLUTSIOON
1.Jätta Viru Maakohtu 8. juuli 2016. a otsus muutmata.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud Ivan Zaboronoki kanda.
4.Määrata riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulude suuruseks Advokaadibüroo Sven Sillar OÜ advokaat Andrei Matvejevi poolt Y.V. le osutatud õigusabi eest 96 eurot, sh käibemaks 20 % summas 16 eurot ning mõista see riigilt Advokaadibüroo Sven Sillar OÜ kasuks välja.
5.Mõista FIE-lt Ivan Zaboronok välja riigi kasuks riigi õigusabi tasu 96 eurot.
Saata otsus p 4 osas Eesti Advokatuurile, Advokaadibüroo Sven Sillar OÜ-le ja Rahandusministeeriumile.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Y.V. (hageja) esitas 3.10.2014 hagi FIE Ivan Zaboronok (kostja) vastu ning palus kostjalt mõista välja saamata jäänud töötasu, puhkusetasu ja viivised. Viru Maakohus jättis
5.oktoobri 2015 otsusega puhkusetasu väljamõistmise nõude rahuldamata ja saamata jäänud töötasu ja viiviste nõude läbi vaatamata. Tartu Ringkonnakohus tühistas 29.02.2016 otsusega maakohtu otsuse, millega maakohus jättis hagi rahuldamata ja saatis asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja esitas 3.05.2016 maakohtule täpsustatud puhkusetasu nõude, milles palus kostjalt välja mõista puhkusetasu 105,38 eurot. Hageja esitas samal päeval hagi, milles palus kostjalt välja mõista vähem makstud töötasu ja viivised. Maakohus liitis hagid ühte menetlusse.
1.1.Hagiavalduse kohaselt töötas hageja terve 2014. aasta märtsikuu. Seega pidi kostja maksma hagejale märtsikuu eest töötasu vähemalt Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud alammääras, s.o 355 eurot. Kostja palgalehtede kohaselt on kostja arvestanud hagejale märtsikuu eest töötasu summas 101,40 eurot, lisatasu 137,54 ja puhkusetasu summas 186,06 eurot. Kostja arvutusest lähtuvalt peab kostja täiendavalt tasuma hagejale 253,60 eurot töötasuna 2014. a märtsikuu eest. Hageja leidis, et kostja on kohustatud maksma seadusjärgset viivist töötasu maksmisega viivitamise eest VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras alates 17.042014 ning seisuga 3.05.2016 summas 40,21 eurot. Tuginedes TsMS § 367, palus hageja välja mõista kostjalt ka jooksev viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras iga viivitatud päeva eest alates 4.05.2016 kuni võlgnevuse tasumiseni. Hageja palus VÕS § 1131 lg 1 alusel mõista kostjalt välja sissenõudmiskulude hüvitisena 40 eurot.
1.2.Hageja töötas töölepingu alusel alates 1.04.2013 kuni 16.04.2014, seega teenis hageja välja puhkuse 29,23 päeva. Hageja päevane puhkusetasu on 355 / 28 = 12 eurot 68 senti ning puhkusetasu on seega 29,23 päeva eest (12,68 * 29,23 = 370 eurot 64 senti). Kostja arvutas hagejale puhkusetasuna 265 eurot ja 26 senti (186,06+79,20), seega 105 euro ja 38 sendi võrra vähem. Kostja on kohustatud maksma seadusjärgset viivist puhkusehüvitise maksmisega viivitamise eest VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras alates 17.04.2014 ning seisuga 3.05.2016 summas 16,71 eurot. Tuginedes TsMS § 367, palus hageja välja mõista kostjalt ka jooksev viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras iga viivitatud päeva eest alates 4.05.2016 kuni võlgnevuse tasumiseni.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Ebaõige on hageja väide, et ta töötas terve 2014. aasta märtsikuu. Hageja töötas märtsikuus ainult 6 päeva ja viibis 11.03.2014 kuni 31.03.2014 korralisel puhkusel. Seda tõendab märtsikuu palgaleht ja hageja puhkuse avaldus. Kuue tööpäeva eest arvestati hagejale töötasu järgmiselt: 355/21 x 6═101.40 eurot. Sellest 355 on töölepingust tulenev hageja palk eurodes ja 21 on tööpäevade arv märtsikuus. Lisaks töötasule arvestati hagejale ka lisatasu summas 137,54 eurot ja puhkusetasu summas 186,06 eurot. Hageja lähtus päevase puhkusetasu arvestamisel enda väljamõeldud valemist ja ei juhindunud töölepingu seadusest ja selle alusel antud Vabariigi Valitsuse 11.06.2009 määruses nr 91 “Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord” sätestatust. Kostja pidi märtsikuus makstud puhkusetasu arvutamisel lähtuma hageja töötasudest ja kalendripäevade arvust ajavahemikus 01.09.2014-28.02.2014 ja kasutamata jäänud päevade eest puhkusetasu arvutamisel hageja töötasudest ja kalendripäevade arvust ajavahemikus 01.10.2014-31.03.2014. Esimesel korral oli hageja töötasuks 1553,27 eurot ning tööpäevade arvuks oli 176, teisel korral oli hageja töötasu 1558,27 eurot ja tööpäevade arvuks 177. Seega oli puhkusetasu õigesti arvestatud (1553,27/176 x 21= 186,06 eurot ja 1558,27/177 x 9═79,20 eurot).
MAAKOHTU LAHEND
3.Maakohus rahuldas hagi osaliselt. Maakohus mõistis kostjalt välja hageja kasuks vähem makstud töötasu 253,60 eurot. Maakohus rahuldas osaliselt saamata jäänud puhkusetasu nõude ja mõistis kostjalt välja hageja kasuks vähem makstud puhkusetasu 32,58 eurot. Maakohus mõistis kostjalt välja hageja kasuks viivise seisuga 8.07. 2016 summas 51,60 eurot. Maakohus märkis, et täitmata nõudelt tuleb tasuda viivist alates 9.07.2016 VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras kuni nõude täitmiseni. Maakohus jättis rahuldamata sissenõudmiskulude nõude 40 eurot. Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda ja hageja riigi õigusabi kulud riigi kanda. Maakohus tuvastas, et poolte vahel on sõlmitud tööleping 1.04.2013, mille alusel asus hageja tööle autoremondilukksepana. Töötaja töötasuks oli 2013. aastal 320 eurot ning alates 2014. aastast 355 eurot. Puudub vaidlus, et töösuhe lõppes 16. aprillil 2014. Samuti ei vaielda asjaolu üle, et tööandja on tasunud puhkusetasu kokku summas 265,26 eurot. Puudub ka vaidlus, et hagejal on välja teenitud töötatud aja eest 29 puhkusepäeva. Maakohus sedastas, et poolte vahel on vaidlus selles, et tööandja on maksnud töötajale sissenõutavaks muutunud tasud väiksemas määras.
3.1.TLS § 33 lg 1 alusel peab tööandja maksma töötajale töötasu üks kord kuus, kui tasu maksmiseks ei ole kokku lepitud lühemat tähtaega. Töölepingu järgi tuli töötasu maksta kuu
30.kuupäeval. Maakohus märkis, et märtsikuus arvestas tööandja töötajale töötasu 6 tööpäeva eest summas 101,40 eurot. Märtsis 2014 oli kokku 21 tööpäeva. Hageja väite kohaselt töötas ta märtsis terve kuu. Kostja väitis, et hageja viibis puhkusel ajavahemikus 11.03.2014 kuni 31.03.2014. Seega töötas hageja märtsis 6 tööpäeva. Töövaidluskomisjonile esitatud tõendite kohaselt on hageja viibinud palgata puhkusel ajavahemikul 20.02.2014 kuni 21.02.2014 ja ajavahemikul 25.02.2014 kuni 28.02.2014. Tööandja esitas 2014. aasta puhkusegraafiku, millest nähtub, et hagejale ei ole arvestatud puhkust märtsis 2014. Seega kohustus hageja teavitama oma korralise puhkuse soovist ette 14 kalendripäeva kirjaliku avaldusega (TLS § 69 lg 3). Kostja ei ole esitanud tõendeid, et töötaja oleks soovinud kasutada ettenähtud korralist puhkust. Tööandja ei ole ka mitte ühtegi tõendit esitanud, et töötaja oleks töölt kõrvaldatud või töölt puudunud. Maakohus sedastas, et töö mittetegemine või puhkusel viibimine on tõendamata ja seetõttu on töötajal õigus saada töötasu terve märtsikuu eest. Järelikult on arvestamata töötasu veel 15 tööpäeva eest. Seetõttu peab kostja maksma hagejale vähem makstud töötasu 253,60 eurot.
3.2.TLS § 71 kohaselt on tööandja kohustatud töölepingu lõppemisel hüvitama töötajale kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse rahas. TLS § 70 lg 1 on töötajal õigus saada käesoleva seaduse § 29 lõikes 8 sätestatud korras arvutatud puhkusetasu. Vabariigi Valitsuse 11.06.2009 määruse nr 91 “Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord” § 4 lg 1 sätestab, et kalendripäevapõhiste puhkusetasude maksmisel arvutatakse keskmist kalendripäevatasu. Tulenevalt sama paragrahvi lõikes 3 sätestatust keskmise kalendripäevatasu arvutamiseks liidetakse § 2 lõikes 2 või 3 nimetatud ajavahemiku töötasud ja jagatakse sama ajavahemiku kalendripäevade arvuga. Antud juhul on kohaldatavaks sätteks § 2 lg 2, mille kohaselt keskmine töötasu arvutatakse arvutamise vajaduse tekke kuule eelnenud kuue kalendrikuu jooksul töötaja teenitud töötasust, mis on töötajale sisse nõutavaks muutunud. Arvutamise vajaduse tekke kuuks on kuu, millal algas arvutamise vajaduse tekitanud sündmus. Puhkusetasu arvutamisel on arvutamise vajaduse tekke kuuks kuu, millele langeb eelviimane tööpäev enne puhkuse algust. Seega pidi kostja märtsis töötasu arvestades lähtuma hageja töötasudest ja kalendripäevade arvust ajavahemikus 01.09.2014 kuni 28.02.2014 ning töösuhte lõppemisel kasutamata jäänud puhkuse päevade eest puhkusetasu arvutamisel hageja töötasudest ja kalendripäevade arvust ajavahemikus 01.10.2014 kuni 31.03.2014. Hageja ei ole arvestanud asjaolu, et töötaja viibis töövõimetusehtedel ajavahemikul 18.10.2013 kuni 25.10.2013; 06.11.2013 kuni 15.11.2013; 24.11.2013 kuni 13.12.2013 ning 13.01.2014 kuni 17.01.2014 ning palgata puhkusel veebruaris 2014, mistõttu ei ole töötaja teinud tööd terve kuu ning töötasu ei saagi arvestada terve kuu eest. Samas tuleb keskmise töötasu arvestamise aluseks võtta töötasuna teenitud summad. Maakohus märkis, et hageja tegi arvestused lähtuvalt töötasust, milleks on 355 eurot; samas kui 2013 aastal oli kokkulepitud töötasu suuruseks 320 eurot. Seega oli hageja arvutuskäik saamata jäänud puhkusetasu arvestamisel ekslik. Keskmist töötasu tuleb arvestada arvutamise vajaduse tekke kuule eelnenud kuue kalendrikuu jooksul töötaja teenitud töötasust, mis on töötajale sissenõutavaks muutunud, mitte kokkulepitud töötasu suurusest.
Maakohus leidis eelnevalt, et tööandja on töösuhte lõppemisel tasunud töötasu väiksemas määras, mistõttu on ka see nõue muutunud sissenõutavaks töösuhte lõppemisel. Maakohus arvestas, et hagejal oli väljateenitud töötasu töölepingu lõppemisel 1806,87 eurot (1553,27 + 253,60). Hageja töötatud aja eest (01.04.2013-16.04.2015) oli õigus saada 29,2 päeva eest puhkusetasu. Arvestades väljateenitud ja sissenõutavaks muutunud töötasu suurust, milleks on 1553,27 eurot ning nimetatud perioodil arvestatud kalendripäevade arvu (177 päeva, kuna 5 päeva on riigipühad), kujuneb keskmiseks päevatasuks 10,20 eurot (1806,87 / 177) ning puhkusetasu suuruseks 297,84 eurot (10,20 x 29,2). Tööandja maksis puhkusetasu töösuhte kehtivuse ajal 186,06 eurot ning töölepingu lõppedes summas 79,20 eurot; kokku 265,26 eurot. Järelikult on kostja kohustatud lisaks maksma puhkusetasu summas 32,58 eurot.
3.3.Maakohus rahuldas VÕS § 113 lõikele 1 viidates viivise nõude vähem tasutud töötasult (253,60 eurot) ning puhkusetasult (32,58 eurot). Sissenõuatavaks muutnud viivis on kokku 51,60 eurot. Maakohus ei pidanud õigeks sissenõudmiskulude hüvitamise nõuet 40 eurot. VÕS § 113 lg 11 kohaldub ainult tarbijaõigussuhetes.
3.4.TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda. Hageja riigi õigusabi kulud 864 eurot jättis maakohus riigi kanda.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi rahuldati ja palub teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Alternatiivselt palub kostja tühistada maakohtu otsuse osas, millega hagi rahuldati ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei ole maakohus täitnud olulises osas seadusest tulenevat selgitamiskohustust ning see asjaolu on toonud kaasa ebaõige kohtulahendi. Maakohus jättis olulisel määral täitmata TsMS §-s 392 sätestatud eelmenetluse ülesanded. Maakohus ei ole arutanud menetlusosalistega vaidlusaluseid asjaolusid vajalikus ulatuses nii faktilisest kui ka õiguslikust küljest. Samuti on maakohus rikkunud TsMS § 230 lg 2 teises lauses ja § 351 lõigetes 1 ja 2 sätestatut. Selgitamiskohustust rikuti eelkõige tõendamikoormuse osas. Faktilised asjaolud ja nõuded pidi kohus välja selgitama võimalikult varases staadiumis ehk eelmenetluses (TsMS § 392 lg 1 p 3). Kostja soovis kuulata kohtuistungil üle tunnistajad, kes saaksid kinnitada asjaolu, et hageja oli korralisel puhkusel. Kuna maakohus ei selgitanud kostjale, mida on vajalik tõendada, ei esitanud kostja tööaja graafikut ega taotlenud tunnistajate ülekuulamist kohtuistungil. Kostja lubas hageja puhkusele suulise avalduse esitamisega. See oli kujunenud tööandja tavaks, kuna tegu oli väikese kollektiiviga ning senini ei esinenud probleeme. Samas pidas kostja tööandjana tööaja ja puhkuse graafikut, mille alusel maksti välja töö- ja puhkusetasud.
5.Hageja vaidles apellatsioonile vastu ja palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Vastustaja hinnangul on apellatsioonkaebus põhjendamata, kuna kostja ei nimetanud ühtegi materiaalõiguse normi, mida maakohus rikkus. Ebaõige on kostja viide selgitamiskohustuse rikkumisele TsMS 230 lg 1 ja 351 lg 1 ja 2 kohaselt. TsMS § 230 lõike 1 alusel peab pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus ei saa koguda tõendeid oma algatusel. Samuti ei tohi kohus tegutseda menetlusosalise nõustajana. Lubamatu on olukord, kus kohus ütleb menetlusosalisele, kuidas või millise tõendiga saab mingit asjaolu tõendada. See rikuks võistlevuse printsiipi. Tsiviilkohtumenetluses kannab menetlusosaline ise esindaja valikust tulenevat riski.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ning kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 ei korda neid käesolevas otsuses.
7.Apellandi väide, et maakohus ei täitnud piisavas ulatuses selgitamiskohustust ei ole põhjendatud. Hagejat esindas advokaat riigiõigusabi korras, kostjat (tööandjat) esindas lepingu alusel õigusteadmistega esindaja. Ringkonnakohus on käesolevat vaidlust eelnevalt läbi vaadanud ning 29.02.2016 veebruari otsusega saadeti asi eelmenetluse ülesannete täitmata jätmise tõttu (hageja nõuete ja kohtu resolutsiooni vahel olid vastuolud) asi uueks läbivaatamiseks maakohtule (I kd lk 136). Pärast ringkonnakohtu otsust kohustas maakohus hagejat esitama uue hagiavalduse tervikteksti ning määras seejärel pooletele tähtaja kõigi seni veel kohtule teatamata asjaolude, vastuväidete, avalduste, taotluste ja tõendite esitamises ning andis kostjale eraldi tähtaja soovi korral oma kirjaliku vastuse täiendamiseks (lk 158). Asjas vaidluse all olevad faktilised asjaolud olid algusest pooltele teada, tõendamiskoormis tulenes TsMS§ 230 lg-st 1, kumbki pool pidi tõendama omi väiteid. Hageja esitas maakohtule tõendid, kostja oma vastuväiteid ei tõendanud. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei pidanud täiendavalt tööandjale, kes oli menetluses esindatud õigusteadmistega isiku poolt, selgitama, et TLS § 69 lg 3 kohaselt tuleb töötajal teatada puhkuste ajakavasse märkimata puhkuse kasutamisest tööandjale 14 kalendripäeva ette kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Maakohus küsis kostjalt 7.06.2016 eelistungil, millal hageja oli puhkusel ning kostja vastas, et veebruari kuus (I kd lk 177).
8.Põhjendamatu on apellandi etteheide, et maakohus ei selgitanud välja faktilisi asjaolusid ega nõudeid. Hageja on kolmel korral haginõuet täpsustanud ja ümber sõnastanud, kuid jäänud sealjuures kahe nõude, s.o töötasu ja puhkusetasu nõude - juurde. Asja on maakohtus kahel korral menetletud. Faktilised asjaolud on hageja poolt selgelt esile toodud ning nende üle vaidlust ei ole. Vaidlus on faktiliste asjaolude tõendatusse üle ning maakohus on õigesti märkinud, et kostja ei ole oma vastuväiteid tõendanud.
9.Ebaselge on apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht „apellant soovis vajadusel kuulata kohtuistungil üle tunnistajad“ . Asja materjalide kohaselt ei ole kostja pärast hagi esitamist esitatud kostja vastuses (I kd lk 48), ega terviktekstina vormistatud hagile vastamisel (lk 167-
168) taotlenud tunnistajate ülekuulamist. Kostja vastuses soovis kostja asja läbi vaatamist kirjalikus menetluses. Ka asjas toimunud kahel kohtuistungil ei esitanud kostja ühtegi taotlust, sh tunnistajate ülekuulamiseks. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et olukorras kus menetlusosaline leiab, et tal jäi maakohtus asjaolu või tõend esitamata kohtu poolsete menetlusnormide rikkumise tõttu, tuleb apellatsioonkaebuses ringkonnakohut veenda, et see rikkumine tõi kaasa ebaõige kohtulahendi. Apellant ei saa piirduda üksnes deklaratsiooniga, et maakohus rikkus selgitamiskohustust ja seetõttu jäid tõendid esitamata. Apellant peab TsMS § 652 lg-te 3 ja 4 järgi põhistama, milline asjaolu või tõend ja mis põhjusel jäi esitamata ning taotlema ringkonnakohtult uue asjaoluga arvestamist ja uue tõendi asja juurde võtmist. Apellant ei ole apellatsioonkaebuses taotlenud uute asjaolude või tõendite juurdevõtmist.
10.Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda. Vastustaja esindaja osutas õigusabi riigi õigusabi korras. Apellatsioonkaebuse õiguslikule analüüsile ja vastuse koostamisele kulus 2 töötundi. Tasu on kokku 80 eurot, millele lisandub käibemaks 16 eurot; s.o kokku 96 eurot. Lähtudes RÕS §-st 22 lg 1 ja §-st 22 lg 7 ning Justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ §-st 10 lg 1, leiab ringkonnakohus, et vastustaja esindaja tehtud toimingud on vajalikud ja nendele kulutatud aeg on põhjendatud. Esindaja tunnitasu vastab seadusele. Järelikult tuleb vastustaja esindaja riigi õigusabi taotlus rahuldada ja mõista riigilt Advokaadibüroo Sven Sillar OÜ kasuks välja 96 eurot. Kuna ringkonnakohus jätab otsusega menetluskulud apellandi kanda, tuleb apellandilt TsMS § 190 lg 3 alusel mõista vastustajale osutatud riigi õigusabi tasu 96 eurot välja riigi kasuks.
/digitaalselt allkirjastatud/ Üllar Roostoja
/digitaalselt allkirjastatud/ Kai Kullerkupp
/digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.