Tsiviilasi nr 2-14-58511
Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number
2-14-58511
Otsuse tegemise aeg ja koht
08. juuli 2016. a, Narva
Kohus
Viru Maakohus
Kohtunik
Tamara Šabarova
Kohtuasi
Y V hagi FIE Ivan Zaboronok vastu töölepingust tulenevate sissenõutavaks muutunud tasude nõudes
Kohtuistungi toimumise aeg
07. juuni 2016. a
Hagihind
487,35 eurot
Menetlusosalised ja esindajad
Hageja:
YV
Hageja esindaja:
vandeadvokaadi Matvejev
Kostja:
FIE Ivan Zaboronok (RK 111887107)
Kostja esindaja:
Artur Pärnoja
abi
Andrei
1 (10)
Tsiviilasi nr 2-14-58511
Kohtuotsust on menetlusosalistel õigus apellatsiooni korras edasi kaevata otse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse tervikuna apellandile (apellatsioonkaebuse esitajale) kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot (TsMS § 178 lg 1 ja 2). Vastavalt TsMS § 633 lg 7 tuleb apellatsioonkaebuses märkida, kas apellant soovib asja arutamist kohtuistungil. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
Tsiviilasi nr 2-14-58511
Hageja (töötaja) ei nõustunud töövaidluskomisjoni otsusega ja esitas 03. oktoobril 2014 Viru Maakohtule taotluse sama asja läbivaatamiseks ITVS § 24 alusel (tl 2-3). Viru Maakohus jättis 05. oktoobri 2015 otsusega puhkusetasu väljamõistmise nõude rahuldamata ning saamata jäänud töötasu ja viiviste nõude läbi vaatamata (tl 96-100). Tartu Ringkonnakohus tühistas oma 29. veebruari 2016 otsusega Viru Maakohtu otsuse ja saatis asi Maakohtule uueks läbivaatamiseks (tl 136-138). Hageja esitas 03. mail 2016 Viru Maakohtule täpsustatud puhkusetasu nõude, milles palub kostjalt välja mõista puhkusetasu summas 105,38 eurot (tl 151-152). Samuti hageja esitas 03. mail 2016 hagiavalduse, milles palub kostjalt välja mõista vähem makstud töötasu ja viivised. Hageja taotles nõuded liita ühte menetlusse (tl 154-156). Viru Maakohus 25. mai 2016 määrusega võttis hageja saamata jäänud töötasu ja viiviste nõude menetlusse ning liitis kostja vastu esitatud hagid ühte menetlusse ning menetles saamata jäänud puhkusehüvitise, töötasu ja viiviste nõuet ühes menetluses (tl 158).
Hagi Kohtule 03. mail 2016 esitatud (tl 151-156) hagiavalduse kohaselt on töölepingu lõpetamisel kohustatud tööandja hüvitama saamata jäänud puhkuse rahas, mida tööandja ei teinud. Hageja töötas töölepingu alusel alates 01.04.2013 kuni 16.04.2014.a. Seega on hagejal väljateenitud puhkus 29,23 päeva. Hageja päevane puhkusetasu on 355 / 28 = 12,68 eurot, seega puhkusetasu 29,23 päeva eest on 12,68 x 29,23 = 370,64 eurot. Kostja aga arvutas hagejale puhkusehüvitisena 265,26 eurot (186,06+79,20), seega 105,38 euro võrra vähem. Tööleping on lõpetatud 16.04.2014, seega kõik hageja nõuded muutusid sissenõutavaks 16.04.2014.a Hageja leiab et kostja on kohustatud maksma seadusjärgset viivist puhkusehüvitise maksmisega viivitamise eest VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras alates 17.04.2014.a (kaasa arvatud) seisuga 03.05.2016.a summas 16,71 eurot. Tuginedes TsMS § 367, palub hageja välja mõista kostjalt ka jooksev viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras iga viivitatud päeva eest alates 04.05.2016.a (kaasa arvatud) kuni kostja poolt töötasu võlgnevuse tasumiseni. Hageja töötas 2014.a märtsikuu täielikult. Seega pidi kostja maksma hagejale 2014.a märtsikuu eest töötasu vähemalt Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud alammääras, s.o 355 eurot. Kostja palgalehte kohaselt on kostja arvestanud hagejale 2014.a märtsikuu eest töötasu summas 101,40 eurot, lisatasu 137,54 ja puhkusetasu summas 186,06 eurot. Kostja arvutusest lähtuvalt, peab kostja täiendavalt tasuma hagejale 253,60 eurot põhitöötasuna 2014.a märtsikuu eest. Hageja leiab, et kostja on kohustatud maksma seadusjärgset viivist töötasu maksmisega viivitamise eest VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras alates 17.04.2014.a (kaasa arvatud) seisuga 03.05.2016.a summas 40,21 eurot. Tuginedes TsMS § 367, palub hageja välja mõista kostjalt ka jooksev viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras iga viivitatud päeva eest alates 04.05.2016.a (kaasa arvatud) kuni kostja poolt töötasu võlgnevuse tasumiseni.
3 (10)
Tsiviilasi nr 2-14-58511
VÕS 1131 lg 1 kohaselt, kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda võlgnikult võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. Arvestades eeltoodut, peab hageja õigustatuks sissenõudmiskulude kostjalt väljamõistmist. Hageja palub kostjalt välja mõista vähem makstud puhkusehüvitis summas 105,38 eurot, saamata jäänud töötasu summas 253,60 eurot; seisuga 03.05.2016.a sissenõutavaks muutunud viivis summas 56,92 eurot; jooksev viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras alates 04.05.2016.a (kaasa arvatud) kuni kostja poolt töötasu võlgnevuse tasumiseni; välja mõista kostjalt jooksev viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras alates 04.05.2016.a (kaasa arvatud) kuni kostja poolt puhkusehüvitise võlgnevuse tasumiseni; välja mõista kostjalt sissenõudmiskulud summas 40 eurot ning jätta menetluskulud kostja kanda. Vastus hagile Kostja esitas 02. juunil 2016 vastuse (tl 167-169), milles hagi õigeks ei võta ning tema vastu esitatud nõudeid ei tunnista. Kostja on seisukohal, et hageja väide selle kohta, et ta töötas 2014.a märtsikuu täielikult, ei vasta tõele. Märtsikuus hageja on reaalselt töötanud ainult kuus tööpäeva kuna ajavahemikus 11.03.201431.03.2014 viibis korralisel puhkusel. Antud asjaolu on tõendatud nii märtsikuu palgalehega kui ka hageja puhkuseavaldusega. Kuue tööpäeva eest oli hagejale arvestatud töötasu järgmiselt: 355/21 x 6═101.4 eurot, kus 355 on töölepingust tulenev hageja palk eurodes ja 21 on tööpäevade arv märtsikuus. Lisaks töötasule hagejale oli arvestatud ka lisatasu summas 137,54 eurot ja puhkusetasu summas 186,06 eurot. Hagejal on väljateenitud puhkus 29,23 päeva ajavahemiku 01.04.2013-16.04.2014 eest. Kuivõrd antud number on kasutamiseks ebamugav, kostja on lugenud hageja väljateenitud puhkuseks 30 päeva. Hageja oma hagiavalduses märgib, et tema päevane puhkusetasu on 355/28- 12,68 eurot, seega puhkusetasu 29,23 päeva eest on 12,68 x 29,23 = 370,64 eurot. Kostjale jääb arusaamatuks, miks päevase puhkusetasu arvutamisel hageja lähtus enda poolt välja mõeldud valemist ega juhindunud Töölepingu seadusest ning selle alusel antud Vabariigi Valitsuse 11.06.2009 määruses nr 91 “Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord” (edaspidi määrus) sätestatust. Kostja pidi märtsikuus makstud puhkusetasu arvutamisel lähtuma hageja töötasudest ja kalendripäevade arvust ajavahemikus 01.09.2014-28.02.2014 ja kasutamata jäänud päevade eest puhkusetasu arvutamisel hageja töötasudest ja kalendripäevade arvust ajavahemikus 01.10.2014-31.03.2014. Esimesel korral hageja töötasuks oli 1553,27 eurot ning tööpäevade arv 176, teisel korral oli hageja töötasu 1558,27 eurot ja tööpäevade arv 177. Seega puhkusetasu oli õigesti arvestatud (1553,27/176 x 21= 186,06 eurot ja 1558,27/177 x 9═79,20 eurot). Lähtud ülaltoodust, kostja leiab, et hagiavalduses toodud nõude on alusetu. Sellest tulenevalt, kostja asub seisukohale, et märtsikuu eest on hagejale töötasu õigesti arvestatud ning hageja nõue on selles osas alusetu. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kohtuistung
4 (10)
Tsiviilasi nr 2-14-58511
Kostja esindaja selgituste kohaselt on hageja ekslikult arvestanud keskmist töötasu. 2013 oli miinimumtöötasu 320 eurot, mitte 355 eurot, millest ongi tulnud eksimus. Kostja palub jätta nõuded rahuldamata.
Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi lühend TsMS) § 122 lg 1 kohaselt tsiviilasja hind on hagihind ja hagita asja hind. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt hagihind on hagiasjas hagis taotletu harilik väärtus. TsMS § 124 lg 1 kohaselt määratakse raha maksmisele suunatud hagi puhul hagihind nõutava rahasummaga. Tulenevalt TsMS § 133 lg-test 1 ja 2 hagihind arvutatakse põhinõude ja kõrvalnõuete järgi. TsMS §-s 367 sätestatud kõrvalnõude hagihinna arvutamisel liidetakse hagi esitamise seisuga arvestatud viivise summale summa, mis vastab ühe aasta eest arvestatud viivise summale. TsMS § 367 kohaselt võib viivisnõude esitada koos põhinõudega selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. VÕS § 1131 lg 1 kohaselt kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda võlgnikult võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. Hageja nõudeks on:
vähem makstud puhkusehüvitis summas 105,38 eurot; viivis puhkusehüvitiselt hagi esitamise päeva seisuga, s.o 3.05.2016 (periood 17.04.2014-3.05.2016 (k.a)), mis kohtu arvutuste järgi on summas 17,47 eurot ((105,38 eurot * 75 päeva (võlaperiood 17.04.2014-30.06.2014) * 0,022603% ehk 0,023819 eurot päevas) + (105,38 eurot * 184 päeva (võlaperiood 1.07.201431.12.2014) * 0,022329% ehk 0,02353 eurot päevas) + (105,38 eurot * 365 päeva (võlaperiood 01.01.2015-31.12.2015) * 0,022055% ehk 0,023241 eurot päevas) + (105,38 eurot * 124 päeva * 0,021995% ehk 0,023178 eurot päevas (võlaperiood 01.01.2016-3.05.2016 (k.a)); viivis puhkusehüvitiselt, mis vastab ühe aasta eest arvestatud viivise summale ja mis kohtu arvutuste järgi on summas 8,47 eurot (105,38 eurot * 365 päeva * 8,05% aastas) saamata jäänud töötasu summas 253,60 eurot; viivis saamata jäänud töötasult hagi esitamise päeva seisuga, s.o 3.05.2016 (periood 17.04.2014-3.05.2016 (k.a)), mis kohtu arvutuste järgi on summas 42,05 eurot ((253,60 eurot * 75 päeva (võlaperiood 17.04.2014-30.06.2014) * 0,022603% ehk 0,057321 eurot päevas) + (253,60 eurot * 184 päeva (võlaperiood 1.07.201431.12.2014) * 0,022329% ehk 0,056626 eurot päevas) + (253,60 eurot * 365 päeva (võlaperiood 01.01.2015-31.12.2015) * 0,022055% ehk 0,055931 eurot päevas) + (253,60 eurot * 124 päeva * 0,021995% ehk 0,055778 eurot päevas (võlaperiood 01.01.2016-3.05.2016 (k.a)); viivis saamata jäänud töötasult, mis vastab ühe aasta eest arvestatud viivise summale ja mis kohtu arvutuste järgi on summas 20,38 eurot (253,60 eurot * 365 päeva * 8,05% aastas); 5 (10)
Tsiviilasi nr 2-14-58511
sissenõudmiskulud summas 40 eurot.
Lähtudes TsMS 134 lg-st 1 ja lg-st 3 antud asja hind moodustab 487,35 €.
Kohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, kuulanud ära menetlusosaliste selgitused, hinnanud esitatud tõendeid kogumis, leiab, et hagi on osaliselt põhjendatud ja kuulub osaliselt rahuldamisele. Kohtu poolt on tuvastatud, et osapoolte vahel on sõlmitud tööleping 01.04.2013, mille alusel asus hageja tööle autoremondilukksepana. Töötaja töötasuks oli 2013 aastal 320 eurot ning alates 2014 355 eurot /TVK lk 14-16/. Osapoolte vahel vaidlust ei ole, et töösuhe lõppes 16. aprillil 2014 /TVK lk 5/. Puudub vaidlus asjaolu üle, et tööandja on tasunud puhkusetasu kokku summas 265,26 eurot /tl 152; TVK lk 50-52/. Puudub ka vaidlus, et hagejal on välja teenitud töötatud aja eest 29 puhkusepäeva. Osapoolte vahel on vaidlus asjaolu üle, et tööandja on maksnud töötajale sissenõutavaks muutunud tasud väiksemas määras. Töötasu Hageja nõuab vähem makstud märtsikuu töötasu. Tööandja nõuet ei tunnista. TLS § 33 lg 1 tööandja maksab töötajale töötasu üks kord kuus, kui tasu maksmiseks ei ole kokku lepitud lühemat tähtaega. Poolte vahel sõlmitud töölepingu kohaselt kohustub tööandja maksma töötasu 30 kuupäeval /TVK lk 3-4/. Seega iga kuu lõpus tuli tööandjal teha töötasu arvestused lähtuvalt töötatud aja eest. Kohus juhib tähelepanu, et tööaja arvestust peab pidama tööandja (TLS § 28 lg 1 p 4). Seega on tööandjal kohustus pidada arvestust, mis päevadel ning mitu tundi tegi töötaja tööd. Märtsikuus on tööandja arvestanud töötajale töötasu 6 tööpäeva eest summas 101,40 eurot. Märtsis 2014 oli kokku 21 tööpäeva. Hageja väite kohaselt töötas märtsis terve kuu. Kostja väidab, et hageja viibis puhkusel ajavahemikus 11.03.20174 kuni 31.03.2014.a. Seega töötas hageja märtsis 6 tööpäeva. Töövaidluskomisjonile esitatud tõendite kohaselt on hageja viibinud palgata puhkusel ajavahemikul 20.02.2014 kuni 21.02.2014 /TVK lk 36/ ning ajavahemikul 25.02.2014 kuni 28.02.2014 /TVK lk 37/. Tööandja poolt on esitatud 2014 aasta puhkusegraafik /TVK lk 47-48/, millest nähtub, et Y V ei ole arvestatud puhkust märtsis 2014. Seega kohustus hageja teavitama oma korralise puhkuse soovist ette 14 kalendripäeva kirjaliku avaldusega (TLS § 69 lg 3). Kostja ei ole esitanud tõendeid, et töötaja oleks soovinud kasutada ettenähtud korralist puhkust. Tööandja ei ole ka mitte ühtegi tõendit esitanud, et töötaja oleks töölt kõrvaldatud või töölt puudunud. Kohus selgitab osapoolte vahel oli kehtiv töösuhe ning töötaja kohustus täitma lepingust tulenevad töökohustusi. Töötaja ei pea töökohustusi täitma, kui ta viibib töövõimetuslehel või puhkusel. Antud juhul ei ole kumbagi asjaolu tõendatud. Samuti ei ole tõendatud, et töötaja ei oleks töökohustusi täitnud, kuna tööandja poolt ei ole tehtud hoiatusi ega kasutatud teisi seaduslikke abinõusid „töölt puudumise“ suhtes. Kuna on tõendamata asjaolud, et töötaja ei teinud tööd või viibis puhkusel, leiab kohus, et töötajal on õigus saada terve märtsi kuu eest töötasu. Tööandja on arvestanud töötasu 6 tööpäeva eest, seega on 6 (10)
Tsiviilasi nr 2-14-58511
arvestamata veel töötasu (21-6) 15 tööpäeva eest. Tööandja on tasunud töötajale 2014 aasta märtsis töötasu 101,40 eurot /TVK lk 50/. Kohus leiab, et kostjal on kohustus lisaks maksta hagejale vähem makstud töötasu summas 253,60 eurot (355-101,40). Puhkusetasu Hageja nõuab kostjalt vähema makstud puhkusetasu summas 105,38 eurot. Kostja nõuet ei tunnista. TLS § 71 kohaselt töölepingu lõppemisel on tööandja kohustatud hüvitama töötajale kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse rahas. Vastavalt TLS § 84 lg 1 töölepingu lõppemisega muutuvad kõik töösuhtest tulenevad nõuded sissenõutavaks. Hageja väite kohaselt on hagejal väljateenitud puhkus 29,23 päeva. Hageja päevane puhkusetasu on 355 / 28 = 12,68 eurot, seega puhkusetasu 29,23 päeva eest on 12,68 x 29,23 = 370,64 eurot. Kostja aga arvutas hagejale puhkusehüvitisena 265,26 eurot (186,06+79,20), seega 105,38 euro võrra vähem. Kostja leiab, et puhkusetasu on õigesti arvestatud. TLS § 70 lg 1 töötajal on õigus saada käesoleva seaduse § 29 lõikes 8 sätestatud korras arvutatud puhkusetasu. Kooskõlas TLS § 29 lg 8 Vabariigi Valitsus kehtestab määrusega keskmise töötasu maksmise tingimused ja korra. Vabariigi Valitsuse 11.06.2009 määruses nr 91 “Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord” (edaspidi määrus) sätestatust. Määruse § 4 lg 1 sätestab, et kalendripäevapõhiste puhkusetasude maksmisel arvutatakse keskmist kalendripäevatasu. Tulenevalt sama paragrahvi lõikes 3 sätestatust keskmise kalendripäevatasu arvutamiseks liidetakse § 2 lõikes 2 või 3 nimetatud ajavahemiku töötasud ja jagatakse sama ajavahemiku kalendripäevade arvuga. Antud juhul kohaldatavaks sätteks on § 2 lg 2, mille kohaselt keskmine töötasu arvutatakse arvutamise vajaduse tekke kuule eelnenud kuue kalendrikuu jooksul töötaja teenitud töötasust, mis on töötajale sisse nõutavaks muutunud. Arvutamise vajaduse tekke kuuks on kuu, millal algas arvutamise vajaduse tekitanud sündmus. Puhkusetasu arvutamisel on arvutamise vajaduse tekke kuuks kuu, millele langeb eelviimane tööpäev enne puhkuse algust. Eeltoodust tulenevalt pidi kostja märtsis töötasu arvestades lähtuma hageja töötasudest ja kalendripäevade arvust ajavahemikus 01.09.2014 kuni 28.02.2014 ning töösuhte lõppemisel kasutamata jäänud puhkuse päevade eest puhkusetasu arvutamisel hageja töötasudest ja kalendripäevade arvust ajavahemikus 01.10.2014 kuni 31.03.2014. Hageja on arvestanud töötasuks, mis on töölepingus kokku lepitud. Kohus nõustub antud mõttekäiguga, kuid juhib tähelepanu, et hageja ei ole arvestanud asjaolusid, et viibis töövõimetusehtedel ajavahemikul 18.10.2013 kuni 25.10.2013; 06.11.2013 kuni 15.11.2013; 24.11.2013 kuni 13.12.2013 ning 13.01.2014 kuni 17.01.2014 (TVK tl 41-44) ning palgata puhkusel veebruaris 2014 (TVK tl 36-38), mistõttu ei ole töötaja teinud tööd terve kuu ning töötasu ei saagi arvestada terve kuu eest. Samas keskmise töötasu arvestamise aluseks tuleb võtta töötasuna teenitud summad. Samuti juhib kohus tähelepanu asjaolule, et hageja on teinud arvestused lähtuvalt töötasust, milleks on 355 eurot, samas kui 2013 aastal oli kokkulepitud töötasu suuruseks 320 eurot. Seega hageja arvutuskäik saamata jäänud puhkusetasu arvestamisel on olnud ekslik. Keskmist töötasu tuleb arvestada siiski arvutamise vajaduse tekke kuule eelnenud kuue kalendrikuu jooksul töötaja teenitud töötasust, mis on töötajale sissenõutavaks muutunud, mitte kokkulepitud töötasu suurusest.
7 (10)
Tsiviilasi nr 2-14-58511
Hageja vastuväited kostja töötasu arvestustele ei esitanud (TVK tl 30). Samas on kohus leidnud eelnevalt, et tööandja poolt on töösuhte lõppemisel tasutud töötasu väiksemas määras, mistõttu on ka see nõue reaalselt muutunud sissenõutavaks töösuhte lõppemisel. Seega arvestab kohus, et hagejal oli väljateenitud töötasuna töölepingu lõppemisel 1806,87 eurot (1553,27 + 253,60). Hageja töötatud aja eest (01.04.2013-16.04.2015) oli õigus saada 29,2 päeva eest puhkusetasu. Arvestades väljateenitud ja sissenõutavaks muutunud töötasu suurust, milleks on 1553,27 eurot ning nimetatud perioodil arvestatud kalendripäevade arvu (177 päeva, kuna 5 päeva on riigipühad), kujuneb keskmiseks päevatasuks 10,20 eurot (1806,87 / 177) ning puhkusetasu suuruseks 297,84 eurot (10,20 x 29,2). Tööandja poolt on töösuhte ajal makstud puhkusetasu summas 186,06 eurot ning töölepingu lõppedes summas 79,20 eurot, kokku 265,26 eurot. Seega leiab kohus, et kostja on kohustatud lisaks maksma puhkusetasu summas 32,58 eurot. Viivis Hageja nõuab viivist vähem makstud puhkusetasult ning töötasult. Tööandja nõuet ei tunnista. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohus on eelnevalt leidnud, et kostja poolt on töölepingu lõppemisel tasutud vähem töötasu summas 253,60 eurot. Seega nimetatud nõude maksmisega on tööandja olnud viivituses, mistõttu on viivise nõue põhjendatud. Hageja taotles viivist tasumata jäänud puhkusetasult summalt 105,38 eurot. Kohus leidis, et nõue on põhjendatud ulatuses 32,58 eurot. Seega rahuldab kohus sissenõutavaks muutunud viivise nõude puhkusetasult. Hageja taotleb viivise välja mõistmist kostjalt vastavalt seadusele kuni põhinõude täitmiseni. TsMS § 367 kohaselt viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohus on varem tuvastanud, et kohustus muutus sissenõutavaks alates 17.04.2014, seega viivist tuleb arvestada alates 17.04.2014 kuni kohtuotsuse tegemiseni ehk 8. juulini 2016 (k.a) summalt 286,18 eurot. Seoses ülaltooduga rahuldab kohus hageja viivise nõuet ja arvestab viivise suurust ise ümber. 08.07.2016 seisuga (kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise päev) on viivise võlgnevus järgmine:
8 (10)
Tsiviilasi nr 2-14-58511
viivis ajavahemiku 17.04.2014-30.06.2014 eest 4,851375 eurot (võlg 286,18 eurot, viivitatud päevi 75, viivise määr 8,25% aastas ehk 0,022603% päevas, summa päevas 0,064685) viivis ajavahemiku 1.07.2014-31.12.2014 eest 11,7576 eurot (võlg 286,18 eurot, viivitatud päevi 184, viivise määr 8,15% aastas ehk 0,022329% päevas, summa päevas 0,0639) viivis ajavahemiku 1.01.2015-31.12.2015 eest 23,037 eurot (võlg 286,18 eurot, viivitatud päevi 365, viivise määr 8,05% aastas ehk 0,022055% päevas, summa päevas 0,063116) viivis ajavahemiku 1.01.2016-30.06.2016 eest 11,455808 eurot (võlg 286,18 eurot, viivitatud päevi 182, viivise määr 8,05% aastas ehk 0,021995% päevas, summa päevas 0,062944) viivis ajavahemiku 1.07.2016-8.07.2016 (k.a) eest 0,500424 eurot (võlg 286,18 eurot, viivitatud päevi 8, viivise määr 8% aastas ehk 0,021858% päevas, summa päevas 0,062553) kokku viivise võlgnevus on 51,60 eurot.
Samuti rahuldab kohus hageja nõude ja mõistab kostjalt välja jooksva viivise VÕS § 113 lg 1 määras alates 09.07.2016 kuni töötasu ja puhkusetasu võlgnevuse tasumiseni. Sissenõudmiskulud Hageja palub kostjalt välja mõista sissenõudmiskulud summas 40 eurot. VÕS § 1131 lg 1 kohaselt kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda võlgnikult võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. Kohus selgitab, et nimetatud säte kohaldub pärast Euroopa parlamendi Nõukogu direktiivi 2011/7/EL ülevõtmist ainult tarbijaõigussuhetes ning majandus- ja kutsetegevuses tegutsevatele pooltele. Kohus pöörab ka tähelepanu, et sissenõudmiskulude mõiste hõlmab kõikvõimalikke kohtuväliseid võla sissnõudmisega seotud kulusid. Antud vaidluse puhul ei ole tegemist tarbijaga ega majandus- ja kutsetegevuses tegutseva osapoolega, kellel oleks eelduslikult saanud tekkida kohtuvälised kulud VÕS § 113 lg 1 1 mõttest tulenevalt. Seega jätab kohus nimetatud nõude rahuldamata.
Vastavalt TsMS § 173 lg 1, asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Kohtuvälised kulud, mis hüvitataks tunnistajale, kaasa arvatud hüvitis saamata jäänud töötasu või muu püsiva sissetuleku eest, hüvitatakse poolele samadel alustel ja samas ulatuses, nagu hüvitatakse tunnistajakulud.
9 (10)
Tsiviilasi nr 2-14-58511
TsMS § 163 lg 1 kohaselt, hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus jätab menetluskulud poolte endi kanda. Kohtu poolt on 07. oktoobril 2014 antud Y V riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud (tl 4-5). Tartu Ringkonnakohus 29.02.2016 määrusega (tl 139) ja Viru Maakohus 27.06.2016 määrusega (tl 185-186) määrati hageja esindajale riigi õigusabi korras A. Matvejevile makstava riigi õigusabi tasu ja kulude suuruseks koos käibemaksuga kokku 864 €. TsMS § 190 lg-st 1 tulenevalt menetlusabi andmine ei välista ega piira menetlusabi saaja kohustust hüvitada kohtulahendi alusel vastaspoolele tekkinud kulutused. Sama paragrahvi lg 7 kohaselt käesoleva paragrahvi lõigetes 3–6 nimetatud kohtulahendis võib kohus mõjuval põhjusel, muu hulgas kompromissi sõlmimise tõttu, ette näha kulude riigituludesse tasumise hilisema tähtpäeva või osadena tasumise kohtu määratud tähtaja jooksul, samuti vabastada isiku menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest. Kohus arvestab, et hageja kui töötaja on töösuhetes nõrgemaks pooleks, samuti kohtul ei ole andmeid, et peale hagejale riigi õigusabi andmist tema varaline seisund muutuks, seega peab kohus õiglaseks vabastada hagejat menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest. Hageja riigi õigusabi tasu ja kulud suuruses koos käibemaksuga kokku 864 € jäävad riigi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Tamara Šabarova kohtunik
10 (10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.