Pärnu Maakohus
Kohtukoosseis
Kohtunik Toomas Talviste
Määruse tegemise aeg ja koht
22. november 2006.a Pärnu
Tsiviilasja number
2-02-458 (endine 2-992/2002)
Tsiviilasi
R P (pankrotis) pankrotimenetlus
Menetlustoiming
Pankrotimenetluse lõpetamine võlausaldajate nõusolekul
Menetlusosalised ja nende esindajad
Võlgnik R P (pankrotis), seaduslik esindaja pankrotihaldur A Õ, OÜ Pärnu Pinker Albert. Lõpetada R P (pankrotis), võlausaldajate nõusolekul. Vabastada A Õ, pankrotihalduri tunnistus nr 36, R P (pankrotis) pankrotihalduri kohustustest. Määrata S V’le, Õigusbüroo Vindex OÜ, pankrotihalduri töötasuks 5140 (viis tuhat ükssada nelikümmend) krooni ning A Õ`le pankrotihalduri töötasuks 5140 (viis tuhat ükssada nelikümmend) krooni. Maksta käesoleva määruse jõustumisel Pärnu Maakohtu deposiitarvele 18.12.2002.a AS Eesti Maapank (pankrotis) poolt kantud ja järelejäänud summa 5280 (viis tuhat kakssada kaheksakümmend) krooni välja S V`le ja A Õ`le võrdsetes osades. Kinnitada pankrotihalduri 19.10.2006.a aruanne. Avaldada pankrotimenetluse lõpetamise teade väljaandes Ametlikud Teadaanded. Käesolevale määrusele võib võlgnik 10 päeva jooksul selle kättesaamisest ning lisaks pankrotihaldur pankrotimenetluse kulude osas 10 päeva jooksul selle kättesaamisest esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Pärnu Maakohtu kaudu.
Edasikaebamise kord
Sisulised asjaolud Pärnu Maakohtu 27.12.2002.a. kohtuotsusega kuulutati välja füüsilise isiku R P pankrot ning määrati pankrotihalduriks S V. Kohtu 14.05.2004.a määrusega vabastati pankrotihaldur S. V tema kohustustest ning määrati uueks pankrotihalduriks A Õ. S. V`le pankrotihalduri tasu ei määratud ning jäeti see hilisemaks, kuna puudus pankrotivara ja selle tekkimine sõltus pooleliolevast kohtuvaidlusest.
Tsiviilasi nr 2-02-458 Pankrotihaldur A. Õ esitas kohtule 19.10.2006.a taotluse, milles palub R P (pankrotis) pankrotimenetlus lõpetada pankrotiseaduse (PankrS) § 160 lg 1 alusel, sest sellega on nõustunud kõik tunnustatud nõuetega võlausaldajad ning pankrotivara puudub – võlausaldaja Eesti Vabariik (tunnustatud nõue 253 krooni) on teatanud endal nõude puudumisest seoses maksuvõla tasumisega ning võlausaldaja R J (tunnustatud nõue 250 000 krooni) on kirjalikult teatanud oma nõusolekust lõpetada pankrotimenetlus. Taotlusele on lisatud rida dokumente, mis kinnitavad selle aluseks olevaid asjaolusid (võlausaldajate kirjad ja nõusolekud, kohtuotsus ühe võlausaldaja nõude tunnustamata jätmise kohta). Taotlusele on lisatud lg 2 kohane aruanne, mille kohaselt pankrotivara puudub ning väljamakseid ei ole tehtud. Kolm aastat kestnud kohtumenetlus on jõudnud tagasi esimese astme kohtusse, kus istungi aega ei ole määratud. Uusi hagisid pankrotihaldur esitada ei kavatse. Pankrotihalduri aruande kohaselt on menetluse kestel tasutud ajutisele pankrotihaldurile S V`le pankrotiotsuse alusel tasuna 6000 krooni, kohtu deposiitarvele võlausaldaja AS Eesti Maapank (pankrotis) poolt kantud summast on välja makstud 4720 krooni ekspertiisikulude katteks. Halduri väitel on kohtu deposiitarvel tulenevalt kohtu 14.05.2004.a määrusest veel järel 1280 krooni ning 5000 krooni lubas ainus tegelik võlausaldaja R J täiendavalt tasuda pankrotimenetluse kulude katteks. Haldur palub kinnitada pankrotimenetluse kuludeks menetluses muude vahendite puudumisel 6280 krooni. Lisaks eeltoodule on eelmine pankrotihaldur S V esitanud kohtule 30.10.2006.a avalduse temale pankrotihalduri tasu määramiseks summas 50 000 krooni. Avalduse kohaselt on tegemist menetluse lõpetamisega poolte kokkuleppel, kohtul on õigus halduri tasu ise määrata ning halduri töömahtu arvestades on põhjendatud temale sellises summas tasu määramine, kuna tema halduriks oleku ajal esitatud tagasivõitmise hagi hind oli vähemalt 1 000 000 krooni. Kohtu põhjendused Kohus, tutvunud pankrotihalduri taotlusega pankrotimenetluse lõpetamiseks, leidis, et see on põhjendatud. Võlgnikul puudub pankrotivara, seda ei ole menetlusse toonud ka pikka aega kestnud kohtuvaidlus ning võlausaldajad R. J ja Eesti Vabariik on kirjalikult väljendanud oma nõusolekut menetluse lõpetamiseks. Sellekohase teate avaldamisele Ametlikes Teadaannetes (01.11.2006.a) ei esitanud keegi menetlusosalistest ka vastuväidet lg 2 kohaselt. Kohus on telefoni teel ära kuulanud mõlemad menetluses osalenud pankrotihaldurid ja võlgniku enda, kellel vastuväiteid menetluse lõpetamisele ei olnud. Kohus nõustub pankrotihaldur S. V`ga, et sisuliselt on tegemist menetluse lõpetamisega poolte kokkuleppel, avalikku huvi antud asjas ei esine ning kohus ei ole tuvastanud, et võlausaldajate ja/või võlgniku seaduslikke huve oleks pankrotimenetluses rikutud. Menetluskuludesse ja võimalikesse halduri tasudesse puutuvalt märgib kohus järgmist: 1) üldnormiks pankrotimenetluse lõpetamisel menetluskulude jagamisel on lg 2, mille kohaselt tasutakse pankrotimenetluse kulud pankrotivarast. Kuludeks on kõik lõikes 1 nimetatud positsioonid, antud asjas võivad nendest kõne alla tulla kohtukulud (p 1), ajutise halduri tasu (p 2), halduri tasu (p 3) ja halduri vajalikud kulutused oma ülesannete täitmiseks (p 5); 2) ajutise halduri tasu küsimus on lahendatud pankrotiotsusega – S. V`le on tasu ja kulutustena kokku määratud 4000 krooni, mis on välja makstud võlausaldaja poolt kohtu deposiitarvele 20.11.2002.a; 3) antud asjas pankrotivara puudub, selleks saaks olla vaid kohtuvaidlusega tagasivõidetav vara, milline vaidlus aga ei ole senini lahenenud ning kohtul puudub alus keelduda
2 (4)
Tsiviilasi nr 2-02-458 pankrotimenetluse lõpetamisest praegu, kui võlausaldajad ja võlgnik on selles sisuliselt kokku leppinud; 4) pankrotihalduri tasu määramise aluseks on PankrS § 23 lg 2 ja § 65 lg 5 alusel kehtestatud „Pankrotihalduri ja ajutise pankrotihalduri tasude piirmäärad ja hüvitamisele kuuluvate kulutuste arvestamise kord (justiitsministri määrus nr 71, 18.12.2003, edaspidi määrus). Selle korra § 7 lg 2 ja 3 sätestavad, milliseid andmeid menetluse kulude (ehk täiendavate kulutuste lisaks halduri tasule) kohta kohtule esitada tuleb. Kuivõrd selliseid kulusid ei ole aruandes liikide kaupa isegi nimetatud, rääkimata seda kinnitavast dokumentatsioonist, ei nõustu kohus pankrotihaldur A. Õ taotlusega väidetavalt olemasolev summa (kohtu deposiitarvel olev 1280 krooni pluss võlausaldaja poolt tasutav 5000 krooni) pankrotimenetluse kuludeks kulutuste mõttes lugeda; 5) määrus ei sätesta, mida teha juhul, kui pankrotivara sootuks puudub. Kohus leiab, et sellisel juhul on kohtul kui menetluse kulude määramiseks õigustatud isikul õigus iseseisvalt otsustada kulude kinnitamine ja jagamine, kui selleks üldse peaks vahendeid olema. Pankrotihaldur S. V taotlus määrata temale halduri tasuks 50 000 krooni ei põhine ühelgi seadusesättel, selline summa oleks võimalik määrata vaid vähemalt ca 200 000 krooni suuruse pankrotivara olemasolul; 6) kohus märgib, et nii halduri 19.10.2006.a aruandes kui üheks selle aluseks olevas kohtu 14.05.2004.a määruses on eksitav viga – kohtu deposiitarvel ei ole järel mitte 1280, vaid 5280 krooni, kuivõrd haldur S. V poolt tehtud vajalik kulutus ekspertiisitasuks summas 4720 krooni maksti kohtu 12.08.2003.a määruse alusel välja võlausaldaja poolt kohtu deposiitarvele 18.12.2002.a kantud 10 000 kroonist. Nimetatud jääksummat kontrollis kohus ka kantselei vahendusel. Seega on reaalselt võimalik halduri(te)le tasuna määrata summa(d), mis jääb (jäävad) 5280 + 5000 krooni piiresse, kuigi faktiliselt ei ole võlausaldajal kohustust lubatud 5000 krooni tasumiseks menetluskulude katteks. Üks võlausaldaja AS Eesti Maapank (pankrotis) isikus on pankrotimenetluse kulude katteks juba omalt poolt kohtu nõutud summa tasunud, vastasel korral ei oleks kohus pankrotti välja kuulutanud. Mingit alust nõuda olemasolevalt võlausaldajalt veel mingi summa tasumist seadus ette ei näe, täiendava summa tasumine on võlausaldaja vabatahtlik otsustus. Analoogne põhimõte on sätestatud ka PankrS § 158 lõikes 6. Pankrotihalduri töö risk on ja jääb pankrotimenetlustes selliseks, et igas menetluses ei pruugi alati laekuda või jätkuda vara kõikide menetluskulude, sh pankrotihalduri tasu vms katteks. Sellega peab haldur oma nõusoleku andmisel alati arvestama ning kohus ei saa kedagi sundida halduriks nõusolekut andma; 7) arvestades asjaolu, et haldur S. V osales menetluses pankrotihaldurina ligemale 17 kuud ning haldur A. Õ osales menetluses pankrotihaldurina ligemale 30 kuud, kuid silmas pidades ka S. V poolt ainuvõimaliku pankrotivara laekumiseks hagi ettevalmistamist ja esitamist (ning nagu selgub esitatud kohtulahenditest – ka hiljem võlgniku esindamist kohtus), peab kohus ülalnimetatud summat silmas pidades õiglaseks määrata haldureile tasud võrdselt – mõlemaile 5140 krooni. Kohtu deposiitarvel olev summa tuleb välja maksta võrdsetes osades mõlemale, võlausaldajalt laekuva summa jagab võrdselt võlgnik. Pankrotikuriteo vms tunnuseid menetluses avastatud ei ole, maksejõuetuse põhjustasid muud asjaolud PankrS § 22 lg 5 mõttes.
3 (4)
Tsiviilasi nr 2-02-458
Toomas Talviste Kohtunik
4 (4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.