Muud › Muud hagiasjad

lg.5

tuleb

kassaatoril

kassatsioonkaebuses märkida, kas kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja arutamisega kirjalikus menetluses. I.

Asjaolud ja menetluse varasem käik

Hageja XXXXXX esitas 18.02.2002 Narva Linnakohtule hagi kostja XXX vastu 53 500 krooni nõudes. Hagi asjaolude kohaselt tutvusid pooled 2000 juulikuus ning peale seda hakkasid kohtuma- hageja sõitis Narvasse, kostja sõitis mitmel korral hageja juurde Rootsi. Pooled otsustasid luua pere ja selleks abielluda. Seoses sellega, et kostja elas koos emaga 1toalises korteris, otsustas hageja omandada tulevase pere tarbeks korteri Narvas. Pooled leidsid koos sobiva eluaseme ning kostja avaldas soovi olla korteri kaasomanikuks. Hageja, tõendamaks oma kavatsuste tõsidust, nõustus selle sooviga. Kuna kostjal korteri ostmiseks, notarile tehingu vormistamise eest ja riigilõivu tasumiseks hooneregistris raha puudus, tasus kõige eelpool nimetatu eest hageja. 15.02.2001 vormistati 3-toalise korteri, asukohaga: Vestervalli 2-18 Narvas, ostu-müügileping summas 107 000 krooni. Müüja X soovil kandis hageja 96 000 krooni tema arvele ja 11 000 krooni andis hageja müüjale sularahas. Peale korteri omandamist poolte suhted jätkusid. Hageja andis kostjale raha korteri eest tasumiseks. 2001 sügisest poolte suhted halvenesid kostja algatusel kuniks lõppesid täielikult. Hageja tegi kostjale ettepaneku lahendada korteriga seotud küsimus ja kostja võlgnevus korteri eest summas 53 500 krooni. Kostja mingite kompromisside ei nõustunud ja ise mingit lahendust ei pakkunud. Kostja XXX vaidles oma vastuses hagile vastu. Vastuse kohaselt tutvusid pooled 2000 juulikuus ja otsustasid luua pere. Peaaegu kohe peale seda tekkis pooltel ühine majapidamine nii palju kui olemasolevad asjaolud seda võimaldasid. Kuna kooselu kostja ema juures oli ebamugav, otsustasid pooled muretseda korteri tulevase pere jaoks. Hageja nõudis, et korter vormistataks kostja nimele, kuid hiljem jõuti kokkuleppele, et korter jääb kaasomandisse. Hageja oli pikka aega töötu, omades siiski väikest eraäri, millest kostja jõudumööda osa võttis. Ametliku töö suutis hageja endale leida 2000 augustikuus. Sellest tulenevalt ei vasta tegelikkusele hagi väide, et hageja tasus iseseisvalt korteri ostu eest. Seisuga 15.02.2001 hagejal ei saanud sellist raha olla. Tegelikkusele ei vasta hagi väide, et hageja on andnud kostjale raha korteri eest tasumiseks. Puudub alus hagi rahuldamiseks, sest ei ole toimunud raha üleandmist TsK § 272 mõttes. Samuti ei ole koostatud lepingut TsK § 273 mõttes. Korter omandati ühiste jõupingutustega. II.

Linnakohtu otsus ja selle põhjendused

Narva Linnakohtu 04.11.2005 otsusega rahuldati hagi tervikuna. Kohus mõistis XXXlt XXXXXX kasuks välja 53 500 krooni. Kohtukuludena mõistis kohus XXXlt XXXXXX kasuks välja 6544,45 krooni. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt tuvastas kohus, et 15.02.2001 sõlmiti korteri ostumüügileping, mille kohaselt hageja ja kostja ostsid võrdelistes mõttelistes osades 3-toalise korteri. Lepinguobjekt müüdi ostjatele 107 000 krooni eest. Hageja tõendas, et ta tasus müüjale 107 000 krooni pangaülekandega. Kostjal rahalisi vahendeid ei olnud. Seda asjaolu kostja tunnistas ja ta ei vaidlusta hageja väidet.

2 (6)

Hageja väitel andis ta kostjale laenu. Kohus leidis, et pooled on sõlminud laenulepingu TsK § 272 lg.1 mõttes. 15.02.2001 andis hageja kostjale viimase omandisse 3-toalise korteri 1⁄2 mõttelist osa ning tasus kostja eest müüjale 53500 krooni (107 000:2). Seda tõendavad korteri ostu-müügileping, Ida-Viru Maakonna hooneregistri tunnistused ja hageja pangakonto väljavõte (t.l.5-8, 9-12). Laenuleping on tõendatud ka kostja seletustega, mille kohaselt tema tegi hagejale ettepaneku täita kostjal lasuvad raha (asjade) tagastamise kohustused. Kuid tema pakutud variandid ei sobinud hagejale. Kostja ei vaidlustanud laenulepingut TsK § 276 alusel. Kostja ei tõendanud, et tegelikult ei saanud ta laenuandjalt raha või asju või sai neid lepingus märgitust vähem. Kostja väitis kohtuistungil, et korter osteti ühise raha eest, sest tema osales oma tööga hageja äris. Nimetatud väide ei ole millegagi tõendatud. Hageja ja kostja tutvusid 2000 juulikuus. Kostja seletuste kohaselt ta ei töötanud sel ajal, olles üliõpilane ta sissetulekut ei omanud. Hageja on kandnud kostja arvele raha sõidupileti ostmiseks Rootsi kolmel korral. Kostjal rahalised vahendid selleks puudusid. Kostja ei ole tõendanud, et tal oli raha korteri ostmiseks. Kostja on kohustatud TsK § 477 lg.1 ja 3 alusel hüvitama hagejale 53 500 krooni. Kohtukulude osas pidas kohus põhjendatud kohtukuludeks 6544,45 krooni, millest 2675 krooni tuli välja mõista õigusabi eest. III.

Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused ning vastus kaebusele

Apellant (kostja) XXX palub kaebuses tühistada linnakohtu otsus ja teha uus otsus. Kaebuse kohaselt on kohus vääralt kohaldanud materiaalõiguse normi ja oluliselt rikkunud protsessiõiguse norme. Kohtuotsuse kirjeldav osa sisaldab ebatäpsusi, ebatäpselt on toodud ka õiguslik alus.

3 (6)

Ringkonnakohtu istungil

Ringkonnakohtu istungil jäid apellandi esindaja kaebuses ja vastustaja esindaja vastuses toodud seisukohtadele. Apellandi esindaja loobus vastustaja isikliku kohtuistungil osalemise taotlusest. V.

Ringkonnakohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon

Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust linnakohtu otsuse tühistamiseks, kuid esimese astme kohtu otsuse põhjendusi tuleb täiendada. Linnakohus on hagi rahuldamisel üheaegselt tuginenud nii lepingulisele alusele kui ka lepinguvälisele alusele (TsK § 477 lg.3). Ringkonnakohus on seisukohal, et hagi rahuldamisel ei ole võimalik kohaldada üheaegselt nii lepingust tulenevat kohustust kui ka lepinguvälist alust hagi rahuldamiseks. Samas ei ole tegemist hagi piiride ületamisega TsMS § 229 lg.1 mõttes, sest kohus ei ole seotud poolte poolt antud õigusliku hinnanguga hagis toodud asjaoludele. Poolte vahel puudub vaidlus, et 15.02.2001 ostsid hageja ja kostja 3-toalise korteri vallasvarana Narvas Vestervalli 2-18 107 000 krooni eest, mille eest maksis hageja müüjale kahes osas: 96 000 krooni ülekandega müüja arvele ja 11 000 krooni sularahas. Vaidlust ei ole ka selles, et vastavalt korteri ostu-müügilepingule olid mõlemad (nii hageja kui ka kostja) ostjateks ja omandasid korteri võrdsetes mõttelistes osades ning korter osteti eesmärgiga muretseda eluase tulevase perekonna tarbeks, mida hageja ja kostja kavatsesid luua. Hageja on hagi alusena viidanud laenulepingu sõlmimisele ja laenulepingust tulenevale kostja kohustusele tasuda hagejale 1⁄2 korteri ostusummast summas 53 500 krooni. Kostja eitab laenulepingu olemasolu, põhjendades seda sellega, et enne korteri omandamist oli pooltel ühine majapidamine, korter osteti ühisest äritegevusest saadud tulu eest ja hageja ise tegi kostjale ettepaneku vormistada korter kaasomandisse. TsMS § 91 lg.1 järgi peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsK § 272 lg.1 kohaselt laenulepingu järgi annab üks pool (laenutaja) teise poole (laenaja) omandusse või operatiivsesse haldusesse raha või liigitunnustega piiritletud asjad, laenaja aga

4 (6)

kohustub laenutajale sama summa raha või võrdse koguse sama liiki ja kvaliteediga asja tagastama. TsÜS § 61 lg.1 kohaselt on tehingus oluline isiku tahe, mis on väljendatud tahteavalduses. TsÜS § 64 lg.1 järgi tehingu tõlgendamisel lähtutakse tehingu teinud isikute tegelikust tahtest, kui tehingu sisust ei tulene teisiti. Kostja eitab tahet laenulepingu sõlmimiseks korteri ostmisel. Hageja on hagiavalduses märkinud, et korter osteti eesmärgiga luua kodu tulevasele perele ja korter vormistati kaasomandina, sest hageja tahtis sellega tõestada kostjale oma kavatsuste tõsidust. Ringkonnakohus leiab, et kui kaks isikut, kes on otsustanud ühise pere luua ja on kokku leppinud tulevase pere tarbeks eluruumi ostmises, ei pea seda tingimata laenulepinguna vormistama. Ringkonnakohus on seisukohal, et antud juhul ei ole tõendatud poolte tahe laenulepingu sõlmimiseks korteri ostmisel. Samas on hageja tasunud korteri müüjale 107 000 krooni (sh. ka XXX eest 53 500 krooni) ning kostja on selle tulemusena saanud korteri 1⁄2 mõttelise osa kaasomanikuks. Ringkonnakohus peab paljasõnaliseks kostja vastuväidet, et korter osteti ühisest äritegevusest laekunud rahaga. Kostja ei ole kohtule selle kohta tõendeid esitatud. Ringkonnakohus on seisukohal, et linnakohus on õigesti tuvastanud TsK § 477 asjaolud, kuid lisaks TsK § 477 lg.1 kuulub kohaldamisele ka TsK § 477 lg.6, so. isik, kes on ilma seaduse või tehinguga kindlaksmääratud aluseta säästnud vara teise arvel, on kohustatud viimasele alusetult säästetu tagastama. Ringkonnakohus leiab, et antud juhul on kostja, kes omandas õigusliku aluseta 1⁄2 mõttelist osa korterist, säästnud vara hageja arvel omandatud korteri 1⁄2 mõttelise osa maksumuse ulatuses (53 500 krooni), kes tasus üksi kogu korteri maksumuse (107 000 krooni). Vastuseks kaebuse väidetele, et kohus jättis analüüsimata tunnistaja J.U. ütlused, märgib ringkonnakohus, et linnakohus on tõesti rikkunud antud juhul TsMS § 231 lg.4 ning ei ole otsuses põhjendanud, miks ei ole kohus tunnistaja J.U. ütlusi otsuse tegemisel arvestanud. Samas lähtudes sellest, et tunnistaja J.U. ütlused käsitlesid ainult sõlmimata jäänud vahetuslepinguga seonduvat ning antud juhul ei oma need asjaolud käesoleva vaidlusega otsest puutumust, ei pea ringkonnakohus nimetatud protsessiõiguse normi rikkumist sedavõrd oluliseks, et sel alusel otsust tühistada. Väär on apellandi seisukoht, et kohus on jätnud arvestamata kostja seletused korteri omandamise asjaolude kohta. Antud juhul on kohus teinud kostja seletustest järelduse, mis ei lange kokku apellandi (kostja) järeldustega. Apellant on apellatsioonkaebuses vaidlustanud kohtukulude ja sealhulgas õigusabikulude väljamõistmise, leides, et kohus on kohaldanud ebaõigesti TsMS § 61 lg.1 p.1. Ringkonnakohus leiab, et kaebus on ka selles osas põhjendamatu ja linnakohus on kohtukulude osas teinud põhjendatud otsuse. TsMS § 61 lg.1 p.1 järgi mõistab kohus poolele, kelle kasuks otsus tehti, teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja osutatud õigusabi eest hinnaga hagi puhul kuni viis protsenti hagi rahuldatud osast hagejale.

5 (6)

Antud tsiviilasjas oli hagihind 53 500 krooni, millest 5% on 2675 krooni ning millises osas on linnakohus on õigusabikulud kostjalt juba välja mõistnud. Ülejäänud kostjalt välja mõistetud kohtukuludeks on riigilõiv summas 3750 krooni (linnakohtu t.l.3) ja asja läbivaatamiskulud summas 119,45 krooni (linnakohtu t.l.19-25). Kokku rahuldati hageja kohtukulud summas 6544,45 krooni. TsMS ja TMS RakS § 3 kohaselt kohaldatakse enne 01.01.2006 jõustunud TsMS alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud Tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. TsMS §-de 60 lg.1 ja 8 ning 61 alusel tuleb apellandi taotlus kohtukulude hüvitamiseks seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jätta rahuldamata. Vastustaja taotlus apellatsioonimenetluse õigusabikulude hüvitamiseks tuleb TsMS § 61 lg.1 p.1 alusel jätta rahuldamata, sest hageja kasuks on hagi rahuldamisel viis protsenti hagi hinnast kostjalt välja mõistetud. Ringkonnakohus juhindus otsuse tegemisel TsMS §-dest 654, 657 lg.1 p.1, 670 lg.1.

Olev Mihkelson

Sirje Aitsen

Anne Palmiste

6 (6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.