Pankrotiõigus › Juriidilise isiku vastu esitatud pankrotiavaldus

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud AS V esitas 24. novembril 2005. a. Tallinna Linnakohtule avalduse AS-i S (likvideerimisel) pankroti väljakuulutamiseks. Võlausaldaja müüs võlgnikule

kaupade eest tasumata alates 6. detsembrist 2004. a. Lepingu punktis 2. 2. 2 oli sätestatud viivis 0, 15% päevas tähtaegselt tasumata summalt. Võlgnik võlgneb võla põhiosa summas 342.123, 70 krooni ja viivist summas 134.725, 13 krooni, kokku 476.848, 83 krooni. Võlausaldaja saatis 11. novembril 2005. a. pankrotihoiatuse tähituna posti teel. Võlgnik võlgnevust ei tasunud.

kuni kahe aasta vanused. Seetõttu ei ole käesolevas arvamuses võimalik anda täpset hinnangut maksejõuetuse tekkimise põhjuste ja aja kohta. Samas on arvamuse põhiseisukohtade alusel kohtul võimalik lahendada pankrotiavaldus ja teha vastav otsus. Võlgniku maksejõuetuse kui juriidilise fakti põhjalikumal analüüsil puudub mõte, kuna äriühingu majandustegevus on olulises osas lõppenud juba 2004. majandusaastal, ettevõte on varatu, tuvastatud kohustusi on ligi 1, 4 miljonit krooni. Võlgniku 2003. majandusaasta aruande kohaselt (seejuures ka audiitori järeldusotsusele vastavalt) oli ettevõtte omakapital aasta lõpuks negatiivne – täitmata kohuste summa ületas varade väärtuse 886.087 krooni võrra. Kuna võlgnik ei teinud midagi omakapitali tõstmiseks, vaid lõpetas likvideerija seletuse kohaselt 2004. aastal majandustegevuse, siis võib lugeda tuvastatuks, et maksejõuetus saabus 2003. majandusaastal, tõenäoliselt aasta teisel poolel. Maksejõuetuse tekkimise põhjuste sügavam analüüs pole andmete puudulikkusest tingituna käesoleval ajal võimalik, seega tuleb asuda esialgsele seisukohale, et maksejõuetuse tekkimise põhjuseks on muud asjaolud pankrotiseaduse (PankrS) § 22 lg. 5 mõttes. Võttes arvesse juhatuse endise liikme A. T ja ka likvideerija R. R tegevusetust ja võimalikult otsest kõrvalehoidmist seadusekohasest andmete esitamisest ajutisele haldurile ja kohtule, võimalikult karistusõigusliku varjamise vormis, siis nimetatud isikute tegevuse hindamiseks on vajalik koguda täiendavalt andmeid, s. h. saavutada võlgniku raamatupidamisdokumentide ja aruandluse üleandmine haldurile. Kuigi andmeid võlgniku majandustegevuse kohta on vähe ja need on kas mitteaktuaalsed või lünklikud, võib osutada mitmele asjaolule, mis viitavad võimalikele tagasivõitmistele pankrotimenetluse jätkumise puhul. Äriühingu Hansapanga arvelduskonto nr. xxxxxxxxxx väljatrükkidest selgub, et ainuüksi 2004. majandusaastal, mil võlgnik oli juba maksejõuetu, tehti pangakontolt väljamakseid summas 9.843.603 krooni. On tõenäoline, et seejuures eelistati ühtesid võlausaldajaid teistele, s. t. on alust võita pankrotivarasse tagasi võlausaldajate huve rikkuvaid rahalisi makseid. Veel enam, 2005. majandusaastal, s. t. ajal, mil väidetavalt oli lõppenud igasugune majandustegevus, tehti nimetatud kontolt võlausaldajatele väljamakseid summas 3.310.024 krooni. Seejuures maksti võlgniku lähikondsele (ainuaktsionärile) AS-ile Pi välja 919.000 krooni. Eeltoodu alusel ja juhindudes PankrS §-dest 22, 29, 30, 31 palus ajutine haldur kuulutada AS-i S (likvideerimisel) pankrot välja juhul, kui võlausaldaja või kolmas isik tasub pankrotimenetluse kulude katteks deposiidi 40.000 krooni; sel juhul palus ta nimetada halduriks senise ajutise halduri P. A. Võlgniku seisukoht Võlgnik ei olnud pankroti väljakuulutamisega nõus. Võlgnik vaidles vastu viiviste nõudele, tema hinnangul on võlgnevuse summa umbes 100.000 krooni, ülejäänu on tõendamata. Võlgnik taotles pankrotti mitte välja kuulutada, võlgade tasumist peab teostama likvideerija. Võlgniku arvates oleks võimalik kompromiss. Võlgnik vaidleb vastu asjaolule, et maksejõuetuse põhjuseks võiks olla raske juhtimisviga. Esimese astme kohtu otsus 15. juuni 2006. a. otsusega kuulutas Harju Maakohus AS-i S (likvideerimisel) pankroti välja. Kohus nimetas pankrotihalduriks P. A, määras võlausaldajate esimese üldkoosoleku aja ja koha, kohustas A. T ja R. R andma võlgniku vannet ja mõistis P. A välja tasu ajutise halduri ülesannete täitmise eest 14.400 krooni ning kulutuste katteks 250 krooni, seega kokku 14.650 krooni. Kohus märkis, et pankrotiotsus kuulub viivitamatule täitmisele. Pankrotiseaduse (PankrS) § 31 lõike 1 järgi kuulutab kohus pankroti välja, kui võlgnik on maksejõuetu. Võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ei kuuluta kohus pankrotti välja, kui esineb PanksS § 15 lõikes 2 nimetatud pankrotimenetluse algatamata jätmise alus. Kui

võlgnik on maksejõuetu, võib kohus pankroti välja kuulutada vaatamata sellele, et esineb käesoleva seaduse § 15 lõike 2 punktis 6 nimetatud alus pankrotimenetluse algatamata jätmiseks. Pankrotiavalduse on esitanud võlausaldaja, kes asus seisukohale, et AS S (likvideerimisel) on maksejõuetu ning maksejõuetus ei ole ajutise iseloomuga. Võlgniku maksejõuetust on kinnitanud ajutine haldur, kes analüüsis võlgniku majanduslikku olukorda. Võlgnikul on halduri hinnangul kujunenud välja pankrotiseis. Ajutine haldur palub pankroti välja kuulutada. Halduri hinnangul võib esialgu pidada maksejõuetuse põhjuseks muid asjaolusid PankrS § 22 lg. 5 mõttes. Vastavalt ajutise halduri seisukohale ei ole võimalik veel tuvastada, kas maksejõuetuse põhjuseks oli kuritegu või raske juhtimisviga. Sellekohase hinnangu peab haldur andma menetluse käigus. Kohus peab hindama, kas võlausaldaja pankrotiavaldusel on alus ning seda saab kohus otsustada eelkõige, lähtudes võlgniku vastuväidetest pankrotiavalduse aluseks olevale nõudele. Võlgnik tunnistab nõuet suurusjärgus 100.000 krooni ning kohtuistungil on võlgniku esindaja väitnud, et O poolt vastuvõetud kauba osas ta nõuet tunnistab. Võlausaldaja poolt esitatud tõendite järgi on O vastu võtnud kaupa summas 116.993 krooni. Seega poolte vahel antud summas vaidlus puudub ja puudub ka vaidlus lepingulise suhte olemasolu üle. Võlgnik on aktsiaselts ning vastavalt PankrS § 15 lg. 2 punktile 3 peab pankrotiavalduse aluseks oleva nõude suuruseks olema vähemalt 200.000 krooni. Kui tõlgendada PankrS § 31 lõiget 1 grammatilise sõnastuse järgi, saaks võlgniku maksejõuetuse korral pankroti välja kuulutada ka siis, kui pankrotiavalduse aluseks olev kohustustus on täidetud (PankrS § 15 lg. 2 p. 6), kuid ülejäänud PankrS § 15 lg. 2 juhtudel pankrotti välja kuulutada ei saaks. PankrS § 31 lõiget 1 tuleb aga tõlgendada mitte grammatiliselt, vaid koosmõjus seaduse teiste sätetega ja lähtudes seaduse üldisest mõttest. PankrS mõtte kohaselt tuleb pankrot välja kuulutada igal juhul, kui võlgnik on maksejõuetu. Teatud juhtudel on võimalik pankrot välja kuulutada isegi siis, kui võlgnik ei ole maksejõuetu, kuid maksejõuetuse tekkimine on tulevikus tõenäoline (seda küll üksnes võlgniku avalduse alusel – PankrS § 31 lg. 3). Võlgnikul puudub igasugune vara ning võlgniku majandustegevus on lõppenud. Ajutine haldur ei ole tuvastanud nõudeid teiste isikute vastu. Seetõttu võib sõltumata PankrS § 15 lg. 2 punktis 3 sätestatud pankrotiavalduse aluseks oleva nõude piirmäärast 200.000 krooni pankroti käesoleval juhul välja kuulutada. Kui seadusandja on asunud PankrS § 31 lõikes 1 seisukohale, et võlgniku maksejõuetuse korral võib pankroti välja kuulutada isegi juhul, kui pankrotiavalduse aluseks olev nõue on rahuldatud, puudub kohtul alus asuda teistsugusele seisukohale situatsioonis, kus võlga tasutud ei ole. Lähtudes ajutise halduri arvamusest nähtub, et võlgnik on maksejõuetu ning maksejõuetus ei ole ajutise iseloomuga. Võlgnik ei ole tõendanud varade olemasolu. Pankrot on võimalik välja kuulutada. Pankrotihalduriks tuleb nimetada senine ajutine pankrotihaldur

P. A.

Apellatsioonkaebus Apellatsioonkaebuses palub võlgnik AS S maakohtu otsuse tühistada. Võlausaldaja tegevus on pahatahtlik. Pankrotimenetluse algatamiseks peab võlgnik PankrS § 1 tähenduses olema maksejõuetu ning seda maksejõuetust tuleb põhistada võlausaldajate nõuetega ning andmetega vara kohta. Võlgniku kaitseks kergekäeliselt esitatud pankrotiavalduse eest on PankrS § 15 ning ka § 10 lg. 2 punktid 1 ja 2. PankrS § 15 lõike 2 punkti 3 järgi jätab kohus pankrotimenetluse algatamata, kui pankrotiavalduse aluseks olevate nõuete suurus ei ületa aktsiaseltsi puhul 200.000 krooni. Kohtuotsusega on tuvastatud, et võlausaldaja nõude suurus oli sätestatud piirsummast väiksem. Kohus ei ole põhjendanud, millistele tõenditele tuginedes on ta pankroti välja kuulutanud. Vastustaja seisukoht

Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Asjaolu, et võlgnik vaidleb osaliselt nõudele vastu, ei tähenda, et nõue oleks ka tegelikult väiksem. Kohus ei ole sellele seisukohale ka asunud. PankrS-st tulenevalt on võlgniku poolt nõude vaidlustamise korral vajalik tuvastada, kas võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu. Vaidlusaluses asjas ei ole kohus seda hinnanud seetõttu, et ajutine pankrotihaldur oli oma aruandes asunud seisukohale, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu ning tema pankrot tuleb välja kuulutada. Võlgniku vastuväidetel oleks olnud tähendus siis, kui ta oleks esitanud oma vastuväited enne pankrotimenetluse algatamist. Võlgnik seda ei teinud. Kui PankrS § 31 lõikes 1 on seadusandja asunud seisukohale, et võlgniku maksejõuetuse korral võib pankroti välja kuulutada isegi juhul, kui pankrotiavalduse aluseks olev nõue on rahuldatud, siis ei ole ka kohtul alust asuda teistsugusele seisukohale situatsioonis, kus võlga tasutud ei ole. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus ei anna alust pankrotiotsust tühistada, küll tuleb täpsustada otsuse motiive. PankrS § 31 lg. 1 kohaselt kuulutab kohus pankroti välja, kui võlgnik on maksejõuetu. Võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ei kuuluta kohus pankrotti välja, kui esineb käesoleva seaduse § 15 lõikes 2 nimetatud pankrotimenetluse algatamata jätmise alus. Kui võlgnik on maksejõuetu, võib kohus pankroti välja kuulutada vaatamata sellele, et esineb käesoleva seaduse § 15 lg. 2 punktis 2 nimetatud alus pankrotimenetluse algatamata jätmiseks. Maakohus tuvastas, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu ja seda asjaolu ei ole võlgnik apellatsioonkaebuses vaidlustanud. Võlgnik leiab vaid, et pankrotti ei oleks tohtinud välja kuulutada, sest kuna maakohus tuvastas, et võlausaldaja pankrotiavalduse aluseks oleva nõude suurus on alla 200.000 krooni, siis esines PankrS § 15 lg. 2 punktis 3 sätestatud alus pankrotimenetluse algatamata jätmiseks. Kolleegium ei nõustu apellandiga, nagu oleks maakohus oma otsusega tuvastanud võlausaldaja nõude suuruse. Maakohus tuvastas oma otsuses vaid, et lepingulise suhte olemasolu üle pooltel vaidlus puudub ning et võlgnik tunnistab pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja nõuet O poolt vastu võetud kauba osas, seega summas 116.993 krooni. Ülejäänud nõude osas otsuses järeldus puudub. Kolleegium leiab, et otsust on võimalik selles osas täiendada. Pankrotiavalduses on võlausaldaja märkinud oma nõude suuruseks 476.848, 83 krooni, sealhulgas põhivõlg 342.123, 70 krooni, mille moodustab üleantud kaupade maksumus, ja viivis 134.725, 13 krooni (0, 15% maksmata summalt päevas vastavalt pooltevahelise lepingu punktile 2. 2. 2). Pankrotiavaldusele on võlausaldaja lisanud kauba saatelehed, millel näha kauba vastu võtnud isikute nimed ja allkirjad, samuti on lisatud arved ning viivisearvestus. Seega oli võlausaldaja esitanud PankrS § 10 lõikes 4 märgitud tõendid oma nõude suuruse, aluse ja täitmise tähtaja kohta. Sellest tulenevalt tuli eeldada, et võlausaldajal on võlgniku vastu pankrotiavalduses märgitud nõue. Samas oli võlgnikul PankrS § 15 lg. 1 punktist 1 tulenevalt võimalus vaielda pankrotiavalduse aluseks olevale nõudele põhjendatult vastu. Kolleegium leiab, et võlgnik ei ole põhjendatud vastuväiteid esitanud. Nii võimaldasid võlausaldaja poolt nõude kohta esitatud tõendid esitada võlgnikul iga nõutava summa kohta konkreetsed vastuväited. Niisuguseid vastuväiteid võlgnik ei esitanud. Vastuses pankrotiavaldusele märkis võlgnik üksnes, et võlausaldaja ei ole arvetele märkinud, millise lepingu alusel on need esitatud, ning et kuna võlausaldaja ei ole tõendanud kauba saaja ja võlgniku vahelist seost, siis ei ole kindel, et kaup anti üle võlgnikule (tl. 253 – 254). Oma seisukohta selle kohta, kas poolel oli võlgniku teada veel teisi lepinguid peale selle, millele võlausaldaja on tuginenud, võlgnik ei esitanud. Ka ei esitanud võlgnik sõnaselget seisukohta saatelehtedes ja arvetes märgitud kauba saamise kohta: võlgnik ei väitnud, et ta kaupa saanud ei ole. Ometi pidi võlgnikule kui lepingupoolele teada olema, millised lepingud tal võlausaldajaga olid, kas saatelehtede kohaselt kauba vastu võtnud isikud olid tema töötajad

või esindajad ning kas ta vaidlusaluse kauba on saanud või mitte. Peale võlgniku üldsõnalist vastust esitas võlausaldaja võlgniku poolt R. O, N. K ja E. J lepingute sõlmimiseks ja kaupade vastuvõtmiseks väljaantud volikirja, mille oli allkirjastanud juhatuse liige Ü.T (tl. 264). Täiendavas vastuses ei vaidlustanud võlgnik volikirja väljaandmist ja nimetatud isikute õigust kaupu vastu võtta (tl. 303), selgitades kohtuistungil üksnes, et ei vaidlusta O poolt kauba vastuvõtmist, kuid ei pea ülejäänud arveid tõendatuks (tl. 310). Mingeid konkreetseid vastuväiteid ei esitanud võlgnik ka nüüd. Ometi nähtub koos pankrotiavaldusega esitatud saatelehtedest, et lisaks R. O on vaidlusalust kaupa vastu võtnud ka E.J ning Ü.T (tl. 81, 83, 93, 97, 100, 102, 104, 106, 108, 118 – 119). Selle kohta, miks ta ei tunnista nimetatute poolt kauba vastuvõtmist, ei ole võlgnik esitanud mingeid väiteid. Ka ei ole võlgnik esitanud mingeid väiteid selle kohta, milline on tema suhe ülejäänud kaupu vastu võtnud isikutega. Võlgniku üldsõnalist nõude osalist mittetunnustamist ei saa lugeda põhjendatud vastuväiteks nõudele. Ajutise halduri arvamusest nähtub, et võlgnik ei ole esitanud ajutisele haldurile andmeid äriühingu majandustegevuse kohta aastatel 2004 – 2005, et äriühingu majandustegevus lõppes 2004. a., et võlgnik on rikkunud raamatupidamisseaduse nõudeid ja head raamatupidamistava ning et võlgniku likvideerijal R. R tema enda väitel andmed võlgniku kohustuste kohta puuduvad. Kui aga võlgnikul ei ole ülevaadet oma kohustustest teiste isikute ees, siis ei saa seda enam pidada põhjendatuks tema üldsõnalisi vastuväiteid võlausaldaja nõudele. Kolleegium leiab, et pankroti väljakuulutamisel on põhjendatud lähtuda võlausaldaja poolt pankrotiavalduses märgitud nõudest, mis ületab PankrS § 15 lg. 1 punktis 3 märgitud aktsiaseltsi puhul nõutava suuruse – 200.000 krooni. Seega ei kerki ka PankrS § 31 lg. 1 lausete 2 ja 3 tõlgendamise vajadust vaatenurgast, kas alla 200.000 krooni suurune võlg võimaldab võlausaldaja pankrotiavalduse alusel aktsiaseltsi pankroti välja kuulutada. Vastustaja ei ole apellatsioonimenetluse kohtukulu hüvitamist taotlenud.

Kai Kullerkupp

Urmas Reinola

Malle Seppik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.