2-05-19753/13 - Võlaõigus - Muud lepingud teenuste osutamiseks - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

4.aprillil 2000. a. kell 16.00 toimetas AS R Tallinna Politseiprefektuuri inspektori A. V poolt vormistatud suunamiskirja nr. 1745 alusel hageja parklasse registreerimismärgita sõiduki Mercedes-Benz 180. See seisis hageja parklas kuni 18. novembrini 2002. a., mil kostja kirja alusel paluti see väljastada üleandmiseks kindlustusseltsile ning esitada arve hoiuteenuse osutamise eest. 20. novembril 2002. a. esitas hageja kostjale arve nr. 111, mille kohaselt oli sõiduki teisalduskulu 600 krooni ning hoiutasu 958 kalendripäeva eest 114.960 krooni. Kuna hageja oli sel hetkel käibemaksukohuslane, siis kuulus arve järgi tasumisele 136.360 krooni. Kostja arvet ei tasunud. Peale korduvaid järelepärimisi saatis kostja 11. märtsil 2003. a. kirja, milles leidis, et hageja tugineb hoiutasu arvutamisel ebaõigetele õigusnormidele, kuna vaidlusaluse sõiduki puhul on tegemist asitõendi hoidmisega kriminaalmenetluse koodeksi (KrMK) § 62 lõike 5 mõttes ning sel juhul teeb hoiutasu kindlaks uurija. Hageja 14. jaanuari 2005. a. kirjalikule nõudele vastas kostja, et hoiutasuna nõutav summa on alusetu ja põhjendamatu. Kostja hoiab kõrvale lepinguliste kohustuste täitmisest. Poolte vahel 10. juunil 1996. a. sõlmitud lepinguga on fikseeritud hoiuteenuse hind ning tasumise kohustus tuleneb lepingu olemusest, eesmärgist ja pooltevahelisest käitumisest. Hageja seisukohast ei oma tähtsust, kas hoiuteenust osutati asitõendi hoidmiseks või muul eesmärgil. Hoiukulud on sõltumata eesmärgist ühesugused. Kostja poolt viidatud KrMK ei ole kohaldatav võlasuhetes, koodeksi sätetest ei tulene, et uurimisasutus võiks sekkuda tsiviilõiguslikku suhtesse teenuse pakkuja ja selle tarbija vahel. KrMK § 62 lõike 6 kohaselt on hoidjal õigus tasule. Asitõendi hoiuleandjal on õigus ja võimalus valida hoiuteenuse pakkuja või kasutada hoiuteenust erinevatel tingimustel. Kostja seda ei teinud ning teades hoiutingimusi ja hinna kujunemise aluseid, tegutses kas pahauskselt hageja suhtes või hooletult enda suhtes, kui jättis sõiduki temale ebasoodsamast hoiukohast välja võtmata. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu. Põhja Politseiprefektuur, olles üksnes riigiasutus, ei saa olla selles vaidluses pooleks. Samuti puuduvad hagis põhjendused, mille alusel leiab hageja, et Põhja Politseiprefektuur on Tallinna Politseiprefektuuri õigusjärglane. Haldusasjas 3-3-1-64-03 leidis Riigikohus, et „tuvastatud on, et TPP ja AS R sõlmisid omavahel lepingu liiklusest kõrvaldatud sõidukite teisaldamise ja parkimise korraldamiseks. Seejärel sõlmisid AS R ja OÜ Ei koostöölepingu ajutiselt kinnipeetud sõidukite teisaldamise ja hoidmise korraldamiseks. See leping kooskõlastati Tallinna Politseiprefektuuriga. Eelmainitud lepingute alusel tekkis lepinguline suhe TPP ja AS-i R vahel ja AS-i R ja OÜ Ei vahel. Lepinguline suhe OÜ Ei ja TPP vahel puudus. Asjaolu, et AS-i R ja OÜ Ei vahel sõlmitud leping kuulus kooskõlastamisele TPP poolt ja et mõned AS-i R ja OÜ Ei lepingujärgsed kohustused olid samasugused, ei tähenda, et seetõttu oleks OÜ-l Ei tekkinud lepinguline suhe TPP-ga. Sõidukite parklasse toimetajaks oli AS R, mitte TPP. Seega on kassaatoril lepinguline suhe üksnes AS-iga R. Kassatsioonikaebuses rõhutatud asjaolu, et AS

26.novembri 1996. a. määrus nr. 300 aga reguleeris üksnes haldusõigusrikkumiste seadustiku (HÕS) §-s 240 nimetatud juhtudel sõidukite teisaldamise, hoidmise ja valvamise kulusid ning ärandatud sõidukite hoiukuludega seonduvat selles ei käsitletud. Lähtudes eeltoodust, on kostjal sõiduki hoidmise eest võimalik tasuda üksnes KrMK sätete alusel 16.000 krooni ning kostja on valmis seda ka tegema. Esimese astme kohtu otsus 2. mai 2006. a. otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi kostja poolt omaksvõetud ulatuses ning mõistis Eesti Vabariigilt hageja kasuks välja 16.000 krooni. Hagi on esitatud Põhja Politseiprefektuuri vastu, kuid hagi tuleb lugeda esitatuks Eesti Vabariigi vastu, kuna menetlusosaliseks saab tsiviilkohtumenetluses olla üksnes õigusvõimeline isik. Avalik-õiguslikuks juriidiliseks isikuks saab lugeda üksnes Eesti Vabariiki. Asjaolu, et Tallinna Politseiprefektuur on sõlminud lepingu AS-iga R, ei tähenda, et Tallinna Politseiprefektuur oli iseseisev juriidiline isik. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas ja millisel alusel on kostja kohustatud sõiduki hoidmise eest tasuma, samuti hoiutasu suuruse üle; lepinguline suhe sundteisaldatud sõidukite hoidmiseks tasulises parklas poolte vahel puudus. Hageja on esitanud hoiutasu nõude, tuginedes hageja ja AS-i R vahel sõlmitud lepingule ja Tallinna Politseiprefektuuri ja AS-i R vahel 4. juunil 1996. a. sõlmitud lepingule, mis sätestas punktis 2. 2. 12 sundteisaldatud sõidukite hoiutasu suuruse vastavalt Tallinna Linnavalitsuse poolt kehtestatud piirmääradele. Vaidlusaluses õigussuhtes ei saa lähtuda hoiulepingust ja teisaldamise lepingust, kuna nende lepingutega reguleeritakse olukorda, kus liiklusest kõrvaldatud sõiduk teisaldatakse liiklusest ja paigutatakse tasulisse parklasse hoiule. Teisaldamise lepingu p. 2. 1. 8 viitab HÕS § 240 lõikele 5. Lepingu p. 2. 1 viitab olukorrale, kus sõidukid teisaldatakse, kuna asuvad selleks mitteettenähtud kohas selleks mitteettenähtud ajal. Lepingu p. 2. 1. 1 ja järgnevad loetlevad ka selliseid võimalusi, mis on seotud liikluse ümberreguleerimisega, sõidukite parkimiskorra rikkumisega, samuti HÕS § 240 lõike 1 alusel sõiduki juhist või sõiduki tehnilisest seisundist tulenevad põhjused. Seega olukorrad, kus sõiduki teisaldamine on vajalik üldise liikluskorralduse reguleerimiseks. Lepingu p. 2. 2. 19 järgi ei olnud Tallinna Politseiprefektuur kohustatud tasuma sõidukite hoiuarveid. Hoiutasu saamiseks juhul, kui sõiduki omanik hoiutasu ei maksa, oli lepingu punktis 2. 2. 13 ette nähtud eraldi kord sõiduki realiseerimiseks. Vaidlusaluse sõiduki suunamiskirjast nähtub, et tegemist oli sõidukiga, mille puhul kahtlustati ärandamist. Suunamiskirjal olev märge on piisav selleks, et hageja pidi aru saama, et vaidlusaluse sõiduki puhul ei ole tegemist liiklusest kõrvaldatud sõiduki teisaldamisega sõlmitud lepingu tähenduses. Asjaolu, et asitõendiks tunnistamise määrus vormistati pärast

sõiduki üleandmist parklasse, ei anna hagejale alust nõuda hoiutasu teisaldamise lepingu ja hoidmise lepingu järgi. TsK § 420 lõige 4 sätestab, et hoiuleping on tasuta, kui seaduses või lepingus ei ole kindlaks määratud teisiti. Poolte vahel puudus leping, mis oleks määranud kindlaks hoiutasu, kuid KrMK § 62 lõige 5 sätestas hoiutasu maksmise seaduse alusel, andes tasu suuruse määramise õiguse uurijale. TsK ei reguleeri olukorda, kus isik on õigustatud tasu saama, kuid tasu suurus on kindlaks määramata. Seega on mõistlik hoiutasu määramisel võtta aluseks uurija poolt kindlaksmääratud keskmine turuhind. Apellatsioonkaebus Apellant palub tühistada maakohtu otsuse osaliselt, osas, millega jäeti hagi rahuldamata. Uue otsusega palub apellant hagi rahuldada täies ulatuses. Kohtu seisukoht, et poolte vahel puudus lepinguline suhe sõidukite hoidmiseks tasulises parklas, on ebaõige. Hoiuleping laienes ka sõidukile MB 180. Nimetatud sõidukit ei antud apellandile üle kui asitõendit. Sel ajal kehtinud kriminaalkoodeksi (KrK) § 197 kohaselt oli ärandamine sõiduki valduse ebaseaduslik ülevõtmine sõiduki ajutise kasutamise eesmärgil. HÕS § 240 lg. 1 punkt 2 nägi ette sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise juhtudel, kui selle juhil puudus vastava sõiduki juhtimist või kasutamist õigustav dokument. Mõlemal juhul oli sõiduk väljunud seaduslikust valdusest. Seega nii ärandamise kui sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise põhjus on samalaadne – puudub õigus sõidukit kasutada. Ainuüksi selle sõna järgi suunamiskirjal ei saanud apellant järeldada, et sõiduk oli antud hoiule muudel tingimustel, kui poolte vahel sõlmitud lepingu alusel. Alles 2, 5 aastat hiljem tunnistati nimetatud sõiduk kriminaalasjas asitõendiks. Kuni apellandi poolt sõiduki omaniku tuvastamiseni ei olnud sõidukit ühegi kriminaalasja raames asitõendiks tunnistatud. Ilmselt ei olnud kriminaalmenetlust nimetatud sõiduki ärandamisega seoses üldse alustatud. Apellandil oli politseiga vaid üks leping ja puudus alus arvata, et konkreetne sõiduk on toodud hoiule teistsugustel asjaoludel. Kuivõrd asitõendite hoidmiseks lepingut ei olnud ning asitõendi hoiule kehtestatud vorminõudeid ei kohaldatud, siis oli apellandil ainus võimalus käsitleda nimetatud sõidukit lepingule alluva sõidukina. Kohus ei ole hinnangut andnud esitatud blankettvormile, mida kasutati asitõendina hoiule antava sõiduki üleandmisel. Kuna poolte vahelise lepingu alusel toodi apellandi juurde hoiule keskmiselt 2 - 3 sõidukit päevas, ei pidanud apellant aru saama, et üks sõiduk neist ei olegi toodud lepingu alusel. Seega on vastustaja viinud apellandi eksimusse ning selline tehing on tühine. Apellandi hinnakiri hoiuteenuste osutamisel lähtus Vabariigi Valitsuse 26. novembri 1996. a. määrusest nr. 300 (hoiukulu 3600 krooni kuus) ja Tallinna Linnavalitsuse 5. jaanuari 1996. a. määrusest (hoiukulu 10 krooni tunnis, s. o. 7200 krooni kuus). Vastustaja seisukoht keskmise hoiukulu kohta ei tugine ühelegi tõendile. Kui sõidukeid saab hoiule anda ka 500 krooniga kuus, siis sellisel juhul oleks vastustaja pidanud valima sellise hoiukoha. KrMK § 62 ei näe ette uurimisasutuse õigust määrata ise hoiukulude hinda. Uurijal on üksnes hoiukulude kindlakstegemise õigus. Ebaõiglane ja tsiviilõiguslikele tehingutele kohaldamatu on seisukoht, kus kohustatud isik tagantjärgi ise otsustab, milline on talle sobiv hind. Vastustaja seisukoht Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Põhja Politseiprefektuur ei saa olla pooleks tsiviilasjas. Hageja kostjat protsessi käigus vahetada ei soovinud. Kohtu poolt kostja muutmine ei olnud õiguspärane. Kostja Eesti Vabariigi esindaja protsessis ei osalenud, seega on esimese astme kohtu otsus igal juhul õigustühine. Poolte vahel ei ole kunagi sõlmitud lepingut sõidukite teisaldamiseks ja hoidmiseks, seega ei saa lepingute sätteid kohaldada ka MB 180 hoidmisele. Vastasel juhul peaks apellant pöörduma nõudega AS-i R vastu. Hoiulepingu puudumise tõttu poolte vahel on ainuke võimalus tasuda sõiduki hoiukulude eest KrMK sätete alusel 16.000 krooni. Tsiviilkolleegiumi seisukoht

Kolleegium leiab, et kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 656 lg. 1 punktiga 4 tuleb maakohtu otsus tühistada, tsiviilasi aga saata esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Nii esitas hageja hagi Põhja Politseiprefektuuri vastu. Otsuse põhjenduses leidis maakohus õigesti, et kuna menetlusosaliseks tsiviilkohtumenetluses saab olla üksnes tsiviilkohtumenetlusõigusvõimeline isik, kelleks politseiprefektuur kui politseiameti allasutus ei ole, siis tuleb lugeda hagi esitatuks Eesti Vabariigi vastu. Samas on kohus otsuse sissejuhatuses ikkagi märkinud, et hagi on esitatud Põhja Politseiprefektuuri vastu ning et kostjaks on nimetatud prefektuur. Seega ei ole otsuse sissejuhatus ja põhjendav osa kooskõlas. Käsitlenud kostjana Eesti Vabariiki, rikkus maakohus TsMS § 220 lõikeid 1 ja 4, kui edastas Eesti Vabariigi vastu esitatud hagis hagimaterjali ja kohtukutsed Põhja Politseiprefektuurile. Osundatud sätte kohaselt esindab Eesti Vabariigi vastu täitevvõimu kandja tegevusest tulenevalt esitatud hagis või tema menetlusse kaasamise korral kolmanda isikuna või hagita menetluses osalemisel Eesti Vabariiki ministeerium, kelle enda või kelle valitsemisalas oleva asutuse või kelle teenistuses oleva ametiisiku tegevusega on tsiviilasi seotud või kelle valitsemisalasse kuulub menetluse esemeks olev tsiviilasi. Vaidlusalune hagi on selles esitatud asjaolude kohaselt seotud Eesti Vabariigi kui täitevvõimu kandja tegevusega ning kuna tegemist on sõiduki sundteisaldamisega, siis oleks Eesti Vabariiki pidanud kohtuvaidluses esindama Siseministeerium. Nimetatud ministeerium kostjat ei esindanud. Vastavalt TsMS § 220 lg. 4 lausele 1 saadab kohus Eesti Vabariigi vastu esitatud hagiavalduse või Eesti Vabariigi kaasamise avalduse käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud asutustele. Maakohus seda ei teinud. TsMS § 226 lg. 3 kohaselt, kui esindusõiguse puudumine selgub menetluse kestel, kuid hagi on esitatud õigesti, loetakse, et esindatud menetlusosaline ei ole esindusõiguseta esindatud ulatuses menetluses osalenud, kui menetlusosaline ei kiida esindajana esinenud isiku menetlustoiminguid hiljem heaks. Seega ei ole Siseministeerium menetluses osalenud, kuid sel ministeeriumil oli võimalik hagimenetluses Eesti Vabariiki esindanud isikute menetlustoimingud heaks kiita. Apellatsioonikohtu järelepärimisele vastas Politseiameti peadirektor, kellele Siseministeerium kohtu järelepärimise edastas ja kellele Eesti Vabariigi esindamiseks volituse andis, et ei kiida menetluses Eesti Vabariigi nimel tehtud menetlustoiminguid heaks. Seega on hagi lahendatud, ilma et kostjat oleks esindanud õigustatud isik ning kostja ei ole õigustamata isikute menetlustoiminguid ka heaks kiitnud. TsMS § 656 lg. 1 p. 4 kohaselt tühistab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse apellatsioonkaebuse põhjendusest ja selles esitatud asjaoludest olenemata ja saadab asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule, kui esimese astme kohtus ei esindanud poolt selleks õigustatud isik ja pool ei ole enda esindamist menetluses ka heaks kiitnud.