Harju Maakohus
Kohtukoosseis
Kohtunik Mai Grauberg
Otsuse tegemise aeg ja koht
30.06.2008, Tallinn, Kentmanni kohtumaja tsiviilkantselei
Tsiviilasja number
2-05-19753
Tsiviilasi
OÜ E hagi Eesti Vabariigi vastu sõiduki sundteisalduse ja hoiutasu eest arvestatud 136 360 krooni suuruse teenustasu väljamõistmiseks
Menetlusosalised ja nende
Hageja OÜ E, registrikood xxx, asukoht xxx, lepinguline esindaja advokaat I Sirk Kostja Eesti Vabariigi (Siseministeeriumi kaudu), lepinguline esindaja A Hõbe
esindajad
Kohtuistungi toimumise aeg
19.05.2008, Tallinn, Kentmanni Kohtumaja Hageja esindaja H R (juhatuse liige), lepinguline esindaja I Sirk, Kostja esindaja A Hõbe
Hagi rahuldada osaliselt. Välja mõista Eesti Vabariigilt 16 000 (kuusteis tuhat) krooni OÜ E kasuks. Kohtukulude jaotus Välja mõista Eesti Vabariigilt kohtukulu 1785,60 krooni OÜ E kasuks. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättesaamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu jooksul alates kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest. Ringkonnakohus võib asja menetleda kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei esitata taotlust kohtuistungi pidamiseks.
04.06.1996.a sõlmisid AS R ja kostja lepingu, mille sisuks oli liiklusest kõrvaldatud sõidukite teisaldamise ja parkimise korraldamine. Lepingu järgi oli kostjal kohustus koostada sõiduki sundteisaldamisel suunamiskiri; AS R kohustus sõlmida sõidukeid vastuvõtvate ja hoiustavate parklatega lepingud, mille tingimused on kokku lepitud, samuti kohustus sõidukite teisaldamisel ja hoidmisel kasutama Tallinna Linnavalitsuse poolt kehtestatud hindu.
10.06.1996.a sõlmisid AS R ja hageja koostöölepingu ajutiselt kinnipeetud sõidukite teisaldamise ja hoidmise korraldamiseks. Lepingu järgi tõi AS R politsei tellimusel teisaldatavad sõidukid hageja parklasse, edastas suunamiskirja ja Tallinna Linnavalitsuse poolt kehtestatud hindu arvestades arve teisalduskulude kohta. Nimetatud lepingu kooskõlastas Tallinna politseiprefektuuri prefekti kohusetäitja Aivar Toompere 18.06.1996. 04.04.2000.a kell 16.00 toimetati AS R poolt Tallinna politseiprefektuuri inspektor A. Valvas’e poolt vormistatud suunamiskirja nr 1745 alusel hageja parklasse registreerimismärgita sõiduk Xxx, mis seisis hageja parklas kuni 18.11.2002, mil kostja kirja alusel paluti see väljastada üleandmiseks kindlustusseltsile. Samuti paluti esitada arve hoiuteenuse osutamise eest. 20.11.2002.a esitas hageja Põhja Politseiprefektuurile arve nr 111, mille kohaselt oli sõiduki teisalduskulu 600 krooni ning sõiduki hoiutasu 958 kalendripäeva eest 114 960 krooni. Kuna hageja oli ka sel hetkel käibemaksukohuslane, siis kuulus arve järgi hoiu- ja teisaldusteenuse eest tasumisele kokku 136 360 krooni. Märgitud summa on tasumata. Peale korduvaid kirjalikke päringuid arve tasumisega viivitamise kohta saatis prefektuur hagejale 11.03.2003.a kirja, milles leidis, et hageja tugineb hoiutasu arvutamisel ebaõigetele õigusnormidele. 14.01.2005.a esitas hageja kirjaliku nõude, milles palus tasuda võlgnevus 136 360 krooni. Prefektuur keeldus 02.03.2005.a kirjas nõutava summa tasumisest, kuivõrd leidis, et küsitud summa on alusetu ja põhjendamatu. Hageja leiab, et riik peab keeldumist alusetuks ja põhjendamatuks, kuna kostja hoiab kõrvale lepingulise kohustuse täitmisest. Hageja palub riigilt välja mõista kulud summas 136 360 krooni hageja parklatesse paigaldatud sõiduki XXX teisaldamise ja hoidmise eest ja jätta kohtukulud kostja kanda. Tõendid: leping Tallinn Politseiprefektuuri ja AS R vahel, leping AS R ja hageja vahel, arve 229, suunamiskiri 1745, sõiduki ülevaatuse akt enne parklasse toimetamist (lk 16), Tallinna Politseiprefektuuri kiri 21.11.2002, 18.11.2002, arve 1120.11.2002, Tallinna Politseiprefektuuri kiri 11.03.2003, hageja pretensioon, vastus pretensioonile, hoiustamise akt (lk 45), kiri hagejale 14.11.05. asitõendiks tunnistamise määrus 18.11.02.
Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja kohtukulud hageja kanda. Kostja on seisukohal, et hageja ja kostja vahel ei ole kunagi sõlmitud lepingut sõidukite teisaldamiseks ja hoidmiseks. Nimetatud küsimust on kohus arutanud ka varem. Haldusasjas nr 3-3-1-64-03 leidis Riigikohus, et “tuvastatud on, et TPP ja AS R sõlmisid omavahel lepingu liiklusest kõrvaldatud sõidukite teisaldamise ja parkimise korraldamiseks. Seejärel sõlmisid AS R ja OÜ E koostöölepingu ajutiselt kinni peetud sõidukite teisaldamise ja hoidmise korraldamiseks. See leping kooskõlastati TPP-ga. Riigikohtu halduskolleegium nõustub Tallinna Ringkonnakohtu seisukohaga, et eelmainitud lepingute alusel tekkis lepinguline suhe TPP ja AS R vahel ning AS R ja OÜ E vahel. Lepinguline suhe Tallinna Politseiprefektuuri ja OÜ E vahel puudus. Asjaolu, et AS R ja OÜ E vahel sõlmitud leping kuulus kooskõlastamisele TPP poolt ja et mõned AS R ja OÜ E lepingujärgsed kohustused olid samasugused, ei tähenda, et seetõttu oleks OÜ-l E tekkinud lepinguline suhe TPP-ga. Sõidukite parklasse toimetajaks oli AS R, mitte TPP. Seega on hagejal lepinguline suhe üksnes AS R. Asjaolu, et AS R pidi sõiduki viima sinna, kuhu see politsei poolt suunati ning et tal puudus iseseisev otsustusõigus hoiukoha valikul, ei tähenda, et sõidukeid andis OÜ E hoiule TPP. Sõidukite hoiulevõtmise alus OÜ E poolt oli sellest hoolimata tema ja AS R vahel sõlmitud leping. Kuivõrd lepingulist suhet hageja poolt viidatud lepingute alusel poolte vahel ei tekkinud, ei ole nende sätteid võimalik kohaldada ka sõiduki XXX hoidmisele. Kõnealune sõiduk anti hagejale hoiule kui asitõend kriminaalasjas,
Lk 2 (5)
kuivõrd tegemist oli varastatud sõidukiga ehkki dokumente ei vormistatud nõuetekohaselt. Sõiduki teisaldamise ajal kehtinud KrMK § 62 lg 5 sätestas eeluurimisasutuse õiguse anda asitõend vastutavale hoiule ning järgmine lõige lisas hoidja õiguse saada tasu juhul, kui tegemist ei ole seadusliku valdajaga. Üheselt on fikseeritud, et hoiukulud teeb kindlaks uurija. Kostja arvates tulebki eelmärgitud alusel hoiukulude suuruse kindlaks määrama uurija lähtudes keskmisest turuhinnast. Nimetatust lähtudes tuvastas uurija, et hoiuperioodil maksis sõiduki hoidmine tasulises parklas keskmiselt 500 krooni kuus. Sõidukit hoiti parklas 32 kuud, seega oli Tallinna Politseiprefektuur valmis hagejale maksma 16 000 krooni, küll aga keeldus hageja märgitud summast. Ajal, mil tekkis poolte vahel tekkis hoiusuhe (04.04.2000), kehtis ENSV Tsiviilkoodeks, mille paragrahv 420 lg 4 kohaselt oli hoiuleping on tasuta, kui seaduse või lepinguga ei olnud kindlaks määratud teisiti. Kuivõrd riigikohus on tuvastanud, et poolte vahel puudus hoiuleping, siis ainsaks võimaluseks olekski kostjal hagejale tasuda KrMK sätete alusel 16 000 krooni. Kostjale jäävad arusaamatuks hageja viited sellele, et hoiutasu hind tuleneb Tallinna Linnavalitsuse määrusest nr 1 05.01.1996. Selles sätestatakse parkimisnõuded üksnes munitsipaalettevõtetele Valika ja Signaal. Seega ei puuduta see käesoleva vaidluse osapooli. Asjakohaseks ei saa kostja pidada ka hageja poolt arvel viidatud Vabariigi Valitsuse määrusele nr 300, 26.11.1996. Nimetatud määrus reguleeris üksnes HÕS § 240 nimetatud juhtudel sõidukite teisaldamise, hoidmise ja valvamise kulude piirmäärasid. Ärandatud sõidukite hoiukuludega seonduvat selles ei käsitletud. Kostja on seisukohal, et eeltoodust lähtudes on kostjal sõiduki hoidmise eest võimalik tasuda üksnes KrMK sätete alusel 16 000 krooni ning kostja on valmis seda ka tegema. Veel märkis kostja, et tema arvates puudub hagejaga ka üldse hoiuleping ja hagi on esitatud vale kostja vastu, hagi on aegunud. Tõendid: kostja tugines hageja esitatud tõenditele
Kohus lahendas kostja taotluse aegumise kohaldamiseks vaheotsusega 11.01.2008, jättis kostja taotluse aegumise kohaldamiseks rahuldata ja jätkas menetlust. Märgitud küsimus on lahendatud ja kohus ei pea aegumise vastuväitele enam seisukohta andma. Hageja on esitanud hoiutasu nõudes tuginedes hageja ja AS R vahel sõlmitud lepingule (edaspidi hoidmise leping) ja Tallinna politseiprefektuuri ja AS R vahel 04.06.1996 sõlmitud lepingule (edaspidi teisaldamise leping), mis sätestas punktis 2.2.12. sundteisaldatud sõidukite hoiutasu suuruse vastavalt Tallina linnavalitsuse poolt kehtestatud piirmääradele. Kohus asub seisukohale, et vaidlusaluses õigussuhtes ei saa lähtuda eelmärgitud hageja viidatud hoidmise lepingust ja teisaldamise lepingust. Nimetatud lepingud reguleerivad olukorda, kus liiklusest kõrvaldatud sõiduk teisaldatakse liiklusest ja paigutatakse tasulisse parklasse hoiule. Teisaldamise lepingu p 2.1.8 viitab HÕS § 240 lg 5. Lepingu p 2.1 kogumahus viitab olukordadele, kus sõidukid teisaldatakse seetõttu, et sõiduk asub selleks mitteettenähtud kohas selleks mitteettenähtud ajal. Lepingu p 2.1.1 jj loetleb ka sellised võimalikud olukorrad: riigipeade visiidid ja massiüritused, mil liiklus on ümber-reguleeritud; Tallinna linnavalitsuse poolt kehtestatud sõidukite parkimiskorra rikkumine; HÕS § 240 lg 1 alusel sõiduki juhist või sõiduki tehnilisest seisundist tulenevad põhjused. Seega olukorrad, kus sõiduki teisaldamine on vajalik üldise liikluskorralduse reguleerimiseks. Lepingu p 2.2.19 järgi ei olnud Tallinna politseiprefektuur kohustatud tasuma sõidukite hoiuarveid. Hoiutasu saamiseks juhul, kui sõiduki omanik hoiutasu ei maksa, oli lepingu p 2.2.13 ette nähtud eraldi kord sõiduki realiseerimiseks. Hageja poolt kohtule esitatud suunamiskirjast nr 1745 (lk 15), millega toimetati hageja parklasse 04.04.2000 sõiduk XXX, nähtub, et tegemist oli ärandamiskahtlusega sõidukiga.
Lk 3 (5)
Eeltoodud tõendit hinnates leiab kohus, et suunamiskirjal olev märge on piisav selleks, et hageja pidi aru saama, et vaidlusaluse sõiduki puhul ei ole tegemist liiklusest kõrvaldatud sõidukiga teisaldamise lepingu tähenduses. Asjaolu, et asitõendiks tunnistamise määrus vormistati 18.11.02, so pärast sõiduki üleandmist parklasse, ei anna hagejale alust nõuda hoiutasu ülalmärgitud lepingute, so teisaldamise lepingu ja hoidmise lepingu järgi. Samuti asjaolu, et politseiameti töötaja on väljastanud teate 18.11.2002 (kiri tlk 18), et väljastataks arve tasu maksmiseks, ei tähenda seda, et märgitud vaidlusaluse sõiduki hoidmise tasu kuuluks väljamaksmisele eelmainitud lepingute alusel hageja nõutud summas. Siinkohal peab vajalikuks kohus märkida, et tegemist ei ole garantii andmisega, millele vaidles vastu ka kostja (kohtuistungi protokoll 19.05.08), sest VÕS § 155 lg 1 mõtte kohaselt on garantii andjaks majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik, kelleks antud kaasuse asjaoludel riik olla ei saa ja teiseks ei ole garandiks võlausaldaja ees mitte võlgnik ise, vaid kolmas isik. Eeltoodu alusel leiab kohus, et kostjal ei olnud ülalmärgitud lepingust tulenevaid kohustusi tasuda vaidlusaluse sõiduki hoidmise eest hagejale. Kostja on 04.04.2000 toimetanud hageja parklasse sõiduki ja hageja on selle ka vastu võtnud, nimetatud asjaolude üle puudus vaidlus ja seega on märgitud asjaolud tuvastatud ning kohus ei anna täiendavat hinnangut nende kohta esitatud tõenditele. Vaidlust ei tekkinud selles, et kostja soov oli tagada märgitud sõiduki hoidmine hageja parklas, hageja seda ka hoidis ja seega viitab poolte käitumine lepingu sõlmimisele. Märgitud leping vastab kohtu arvates hoiulepingu tingimustele. Lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsK § 420 lg 4 sätestas, et hoiuleping on tasuta, kui seaduses või lepingus ei ole kindlaks määratud teisiti. Kuna otsuses ülalpool märgitud lepingud ei reguleeri poolte vahel antud sõiduki hoiulepingu tingimusi, sj õigust tasu saada, siis tuleb vaadelda, kas kostjal tekkis kohustus märgitud lepingu alusel hagejale ka tasu maksta. Kostja ei vaidlustanud asjaolu, et hagejal on õigus tasu saada, mida lisaks kinnitab kohtule esitatud ja varemviidatud Tallinna Politseiprefektuuri taotlus (18.11.02, tlk 18) hagejale ja seega sõlmisid pooled vaidlusaluse sõiduki tasulise hoiulepingu ning kuivõrd lepingus ei ole täpselt kokku lepitud tasu suurust, saab kohtu arvates lähtuda tasu suurusest kostja märgitud seaduslikust alusest. KrMK § 62 lg 5 sätestas hoiutasu maksmise seaduse alusel. KrMK § 62 lg 5 ega 6 ei määra ära hoiutasu suurust vaid annab selle määramiseks õiguse uurijale. TsK ei reguleeri olukorda, kus isik on õigustatud tasu saama, kuid tasu suurus on kindlaks määramata. Kohus leiab, et uurija poolt hoiutasu kindlaks määramine keskmise turuhinna alusel on mõistlik. Seega kuulub hagi rahuldamisele osas mida kostja on sisuliselt tunnistanud ja kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 16 000 krooni. Eeltoodu alusel on hagi osaliselt põhjendatud ja tõendatud ning kuulub seega osalisele rahuldamisele. Hageja poolt kohtule esitatud pooltevaheline kirjavahetus (pretensioon, vastus jm) vaidluses kaalu ei oma, mistõttu ei pea vajalikuks kohus nendele täiendavat hinnangut anda. Kostjalt kuulub TsMS rakendusseaduse § 3 alusel kuni 31.12.2005 (incl.) kehtinud TsMS § 60 lg 1 ja § 61 lg1 p 1 järgi väljamõistmisele hageja poolt hagi esitamisel tasutud riigilõiv proportsionaalselt hagi rahuldatud osale ja hageja õigusabikulud 5 % hagi rahuldatud osast. Hageja tasus hagi esitamisel riigilõivu 8000 krooni. Hagi kuulus rahuldamisele 11,7 % ulatuses (16000 136360-st on 11,7%), seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista riigilõivu katteks 936 krooni. Hageja tasus õigusabikulude katteks kokku 16992 krooni (LK 58-60, arved I 5005 10.04.06 ja I 60333 31.03.06, kviitung 31.03.06), seega tuleb kostjalt hagi rahuldatud osast õigusabikulude katteks välja mõista 849,60 krooni, mis on vastavalt 5 % hagi rahuldatud osast.
Lk 4 (5)
Kohtunik
Lk 5 (5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.