KT (võlausaldaja) esitas 22.12.2016 Harju Maakohtule avalduse osaühingu AEROHOOLDUS (võlgnik) pankroti väljakuulutamiseks PankrS § 10 lg 2 p 1 alusel.
2.Avalduse kohaselt ei täitnud võlgnik poolte vahel 28.08.2014 sõlmitud ostu-müügilepingust nr 001/08-RU tulenevat kohustust tarnida demilitariseeritud lennuk L-39 hiljemalt 31.03.2015. Lepingu täitmiseks on võlausaldaja tasunud võlgnikule 460 000 eurot. 06.09.2016 edastas võlausaldaja võlgnikule nõudekirja ja andis täiendava tähtaja lepingu täitmiseks või ostusumma tagastamiseks. Võlgnik vaidles sellele vastu. Võlausaldaja taganes lepingust 28.10.2016 avaldusega ja andis võlgnikule 30-päevase tähtaja lepingu alusel saadud 460 000 euro tagastamiseks. Ühtlasi hoiatas võlausaldaja võlgnikku, et juhul, kui võlgnik ei täida raha tagastamise kohustust, siis esitab võlausaldaja võlgniku vastu pankrotiavalduse. 01.11.2016 sai võlgnik kätte viidatud avalduse.
25.11.2016 esitas võlgnik vastuväited avaldusele. 01.12.2016 esitas võlausaldaja võlgnikule täiendava pankrotihoiatuse, mis on võlgnikule kättetoimetatud 03.12.2016. Võlgnik keeldus viitega relvade ekspordipiirangule alusetult lepingu täitmisest. Lepingu esemeks olev lennuk ei ole relv, sest tegemist on demilitariseeritud lennukiga, mistõttu on see käsitletav kahesuguse kasutusega kaubana, millele ei laiene Vabariigi Valitsuse 22.12.2011 määruse nr 171 regulatsioon. Euroopa Liidu Nõukogu 31.07.2014 otsusega nr 2014/512/ÜVJP ja Euroopa Liidu Nõukogu 31.07.2014 määrusega nr 833/2014 kehtestatud piirangud teatud liiki strateegiliste ja kahesuguse kasutusega kaupade ekspordile Venemaale ei ole käesoleval juhul asjakohased. EL 833/2014 art 2(1) alusel on keelatud müüa kahesuguse kasutusega kaupu ja tehnoloogiat isikule Venemaal või kasutamiseks Venemaal, kui neid kasutatakse või võidakse kasutada täielikult või osaliselt sõjalisel otstarbel või sõjalise lõppkasutaja heaks. Seega ei ole Euroopa Liidu poolt kehtestatud piirangud absoluutsed, vaid eeldavad igal üksikul juhul analüüsi kauba lõppkasutaja kohta. Kuivõrd lepingu esemeks oli demilitariseeritud lennuk ning ostjaks füüsiline isik, siis puudub mistahes alus väita, et lepingu eset võidakse kasutada sõjalisel eesmärgil. Ekspordipiirangud kehtestati juba enne lepingu sõlmimist. Nõukogu 31.07.2014 otsuse nr 2014/512/ÜVJP artiklist 7 tulenev hüvitisnõuete rahuldamise keeld ei hõlma lepingu alusel tasutud raha tagastamise nõuet ning keelu eesmärgiks ei ole piirangutele tugineva poole rikastumine tehingu teise poole arvelt. Võlgnik on maksejõuetu. Tulenevalt võlgniku vastuväidetest märkis võlausaldaja, et ekspordipiirangute tõttu võiks teoreetiliselt VÕS § 108 lg 2 p 1 alusel olla välistatud lepingu täitmise nõue, kuid see ei ole käesoleval juhul asjakohane, kuna võlausaldaja ei nõua võlgnikult lepingu täitmist. Seega ei ole pankrotiavalduse menetlemise raames vajalik täpselt tuvastada, kas lepingu esemeks olev demilitariseeritud väikelennuk oli sõjaline kaup või kahesuguse kasutusega kaup. Lepingu punktist 3.2 tuleneb vaieldamatult, et kui lepingu täitmist takistav asjaolu tekkis enne lepingu sõlmimist, siis ei vabasta see poolt vastutusest lepingujärgse kohustuse täitmata jätmise eest. Ekspordipiirangud Venemaa suhtes kehtestati 31.07.2014, s.o enne lepingu sõlmimist. Kui võlgnik müüjana sõlmis teadlikult lepingu, mille täitmine oli takistatud, siis on võlausaldajal õigus kasutada müüja suhtes kõiki kohaseid õiguskaitsevahendeid, sealhulgas lepingust taganemise õigust. Lepingu täitmise võimatus ei anna võlgnikule ühtegi lepingust ega seadusest tulenevat alust vabaneda täielikult vastutusest lepingu täitmata jätmise eest. Võlgniku väide, et lepingust taganemine on välistatud VÕS § 118 lg 2 alusel, on eksitav ja ebaõige. Taganemisõiguse kasutamine on välistatud, kui teine pool keeldub oma kohustuse täitmisest VÕS § 110 või § 111 alusel. Asjaolusid, mis annaksid võlgnikule aluse VÕS §-dele 110 või 111 tuginemiseks, käesoleval juhul ei esine. Isegi juhul, kui kohus peaks nõustuma, et enne lepingu sõlmimist kehtestatud ekspordipiirangud on käsitletavad vääramatu jõu asjaoluna, mis välistavad võlgniku rikkumise ja lepingust taganemise, siis on võlausaldaja taganemisavaldust võimalik tõlgendada lepingu lõpetamise avaldusena lepingu punkti 3.7 tähenduses. Viidatud alusel lepingu lõpetamine ei eelda võlgniku rikkumist. Lepingu lõpetamisel lepingu punkti 3.7 alusel on samad materiaalõiguslikud tagajärjed, mis lepingust taganemisel – lepingu alusel saadu tuleb teisele poolele tagastada. Võlgniku vastuväited
3.Võlgnik vaidles avaldusele vastu ja palus jätta PankrS § 15 lg 3 alusel võlgnikule ajutise halduri nimetamata ja menetluskulud võlausaldaja kanda. Võlausaldajal puudub võlgniku vastu 2(8)
pankrotiavalduses märgitud rahaline nõue summas 460 000 eurot, kuna võlausaldaja taganemisavaldus on tühine. Euroopa Liidu Nõukogu 31.07.2014 otsuse nr 2014/512/ÜVJP artiklist 2 tulenevalt on võlgnikul keelatud anda lennuk kui sõjaline kaup võlausaldajale üle. Strateegilise kauba komisjon on 22.11.2016 kinnitanud, et tegemist on sõjalise kaubaga. Võlgnik on VÕS § 118 lg 2 alusel põhjendatult keeldunud kohustuse täitmisest, mistõttu on võlausaldaja lepingust taganemine tühine. Embargo on käsitletav vääramatu jõuna. Võlgnik ei olnud lepingu sõlmimisel teadlik kehtestatud embargost. Juhul kui võlausaldaja taganemine lepingust oleks kehtiv, on võlgnikul tulenevalt EL Nõukogu otsuse artiklist 7 keelatud võlausaldajale lepingu alusel saadud rahalisi vahendeid tagastada. Võlgnik ei ole maksejõuetu. Maakohtu määrus
4.19.01.2017 määrusega jättis maakohus võlgnikule ajutise pankrotihalduri nimetamata ja lõpetas tsiviilasja menetluse. Menetluskulud jättis kohus võlausaldaja kanda ning mõistis võlausaldajalt välja menetluskulude hüvitise summas 1428 eurot ning viivise VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras.
5.Maakohtu lahendi kohaselt puudub vaidlus selles, et poolte vahel on 28.08.2014 sõlmitud ostumüügileping nr 001/08-RU, mille kohaselt müüb võlgnik võlausaldajale demilitariseeritud lennuki L-39, seerianumbriga No 433131. Võlausaldaja kohustus tasuma lennuki eest kokku 480 000 eurot vastavalt lepingu lisas 2 kokkulepitud maksegraafikule. Samuti puudub vaidlus selles, et võlausaldaja on lepingu alusel tasunud 460 000 eurot. Võlgnik ei ole lennukit üle andnud. Võlausaldaja leiab, et tal on võlgniku vastu rahaline nõue summas 460 000 eurot, kuna ta on 28.10.2016 esitatud avaldusega lepingust taganenud. Võlgnik on seisukohal, et võlausaldaja taganemisavaldus on tühine ning seetõttu puudub tal võlgniku vastu rahaline nõue. Vaidlus on selles, kas pooltevahelise lepingu objektiks oleva lennuki puhul on tegemist sõjalise kaubaga. Juhul kui on tegemist sõjalise kaubana käsitletava lennukiga, on selle üleandmine Venemaa kodanikule rahvusvahelise sanktsiooniga hõlmatud ning võlgnikul on keelatud anda lennuk võlausaldajale üle.
6.Euroopa Liidu Nõukogu 31.07.2014 otsuse nr 2014/512/ÜVJP (edaspidi EL Nõukogu otsus) artikli 2 kohaselt on keelatud relvade ja igasuguste nendega seotud materjalide, sealhulgas tulirelvade ja laskemoona, sõjaväeveokite ja -seadmete, poolsõjalise varustuse ja neile ette nähtud varuosade otsene või kaudne müümine, tarnimine, üleandmine või eksport Venemaale liikmesriikide kodanike poolt või liikmesriikide territooriumilt või kasutades liikmesriikide lipu all sõitvaid laevu või õhusõidukeid, olenemata sellest, kas need tooted on pärit liikmesriikide territooriumilt või mitte. Strateegilise kauba komisjoni 22.11.2016 vastuse kohaselt tulenevalt Vabariigi Valitsuse 22.12.2010 määruse nr 171 lisast 1 on L-39 tüüpi lennuki puhul tegemist sõjalise, mitte kahesuguse kasutusega kaubaga. Seega on lennuk L-39 käsitletav relvana ning EL Nõukogu otsuse kohaselt kehtib seda liiki lennukile üleandmise ja ekspordikeeld. Samas on võlausaldaja toonud esile, et pooltevahelise lepingu objektiks oleva lennuki näol on tegemist demilitariseeritud lennukiga ning seetõttu on tegemist kahesuguse otstarbega lennukiga, millele sanktsioonid ei laiene. Antud asjaolu üle vaidlus tuleb lahendada hagimenetluses, kus on võimalik esitada täiendavaid tõendeid ja neid hinnata koosmõjus viidatud EL Nõukogu otsusega.
7.Pooled vaidlevad ka selle üle, kas võlausaldaja on kehtivalt lepingust taganenud. VÕS § 118 lg 2 sätestab, et lepingurikkumise tõttu on lepingust taganemine tühine, kui võlgnik keeldub õigustatult 3(8)
kohustust täitmast. Võlgnik leiab, et ta ei pidanud kohustust täitma, kuna esinesid vääramatu jõu asjaolud. Pooltevahelise lepingu p 3.1 alusel kannavad pooled vastutust oma lepingujärgsete kohustuste hilinenud täitmise või täitmata jätmise eest Läti Vabariigi seaduste ja käesoleva lepingu sätete kohaselt, v.a juhud, kui hakkavad mõjuma vääramatu jõu asjaolud. Lepingu p-s 3.3 on pooled kokku leppinud, et majanduslikud sanktsioonid on käsitletavad vääramatu jõuna, mille esinemisel saab lepingu pool keelduda kohustuse täitmisest. Eeltoodust tulenevalt võib võlgnik mitte vastutada vääramatu jõu tõttu lepingu mittetäitmise eest ja tema keeldumine võib olla põhjendatud. Poole vastutuse rakendamiseks tuleb vastavalt poolte kokkuleppele kohaldada Läti Vabariigi õigust, mille analüüsimine on põhjendatud hagimenetluses, andes mõlemale poolele võimaluse oma põhjendatud seisukohti väljendada. Tulenevalt käsitletava lepingu p-st 6.2 on pooled kokku leppinud, et kui pooltel ei õnnestu kooskõlastatud otsust läbirääkimiste teel saavutada, tuleb võlausaldajal kui ostjal pöörduda Venemaa Föderatsiooni pädeva kohtu poole vaidluse lahendamiseks. Seega ei allu nimetatud lepingust tuleneva vaidluse lahendamiseks esitatava hagi lahendamine Eesti Vabariigi kohtule.
8.Võlausaldaja on pankrotiavalduse p-s 2.1.5, viidates Euroopa Liidu Nõukogu 31.07.2014 määruse nr 833/2014 artiklile 2 (1), leidnud, et vaidlusaluse lennuki suhtes võib kohalduda embargo ning vajalik on analüüsida ja tuvastada lennukite lõppkasutaja. Võlausaldaja on sellega ka ise tunnistanud, et sanktsioonid omavad mõju lennuki üleandmisel. Võlgnik on tõendanud, et võlausaldaja on teinud juunis 2016 võlgnikule ettepaneku, et võlgnik täidaks oma kohustused kolmandale isikule (EU äriühingule), kellele võlausaldaja loovutab lepingust tulenevad nõuded. Selle ettepaneku alusel on ilmne, et ka võlausaldaja on seisukohal, et EL-i poolt Venemaa suhtes kehtestatud sanktsioonid keelavad vaidlusaluse lennuki üleandmist võlausaldajale.
9.Lisaks vaidlevad pooled ka selle üle, kas võlgnikul on keelatud tagastada võlausaldajale lepingu alusel saadud rahalised vahendid. Ka need asjaolud vajavad lahendamist hagimenetluses. Selleks tuleb kohaldada ja tõlgendada EL Nõukogu otsuse artiklit 7, mille kohaselt lepingu ja tehingu puhul, mille täitmist on otseselt või kaudselt, tervikuna või osaliselt mõjutanud otsusega kehtestatud meetmed, ei rahuldata ühtegi nõuet, sealhulgas hüvitisnõuet ega muud samalaadset nõuet, nagu tasaarvestusnõue või tagatisnõue. Samasisulise regulatsiooni kehtestab ülal viidatud EL Nõukogu määruse artikkel 11. Hagimenetluses vajab tuvastamist, kas juhul, kui võlausaldaja oleks lepingust kehtivalt taganenud, oleks võlgnikul kehtestatud sanktsioonidest lähtudes alus keelduda võlausaldajale viimase poolt tasutud summade tagastamisest.
10.PankrS § 15 lg 3 p 1 kohaselt jätab kohus võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutise halduri nimetamata, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. PankrS § 15 lg 3 p 1 on suunatud eelkõige sellele, et võlgnikule ajutise halduri nimetamise ja pankroti väljakuulutamise menetluses ei toimuks sisulise vaidluse lahendamist. Sisulised vaidlused lahendatakse hagimenetluses. Seega tuleb vaidlus selle üle, kas ja millises ulatuses nõue on võlausaldajal võlgniku vastu, lahendada hagimenetluses. Taoliselt on varem kehtinud PankrS eespoolosundatud sätetega analoogiliste sätete eesmärki tõlgendanud ka Riigikohus oma lahendis 3-2-1-150-04. Riigikohus on 06.03.2002 otsuses asjas nr 3-2-1-17-02 p-s 10 märkinud, et kuna võlgnik on nõudele vastu vaielnud, esitanud oma põhjendused ja tõendid ning nõude olemasolu kindlakstegemine eeldab asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest, ei saa pankrotiavalduse aluseks olevat nõuet lugeda selgeks ja seda tuleb tõendada hagimenetluses. Võlgniku suhtes ei ole võimalik rakendada pankrotimenetlust enne, kui hagimenetluse korras on selgeks vaieldud pankrotiavalduse aluseks olev rahaline nõue. Võlgnik on vastuväidetes 4(8)
pankrotiavaldusele esitanud kaalukad põhjendused, millele hinnangu andmine väljub pankrotimenetluse raamidest. Pankroti väljakuulutamine vaieldava nõude põhjal ei ole kooskõlas seadusega ja pankrotimenetlus võib olla võlgnikule põhjendamatult kahjustavate õiguslike tagajärgedega.
11.PankrS § 15 lg 6 alusel jäävad menetluskulud võlausaldaja kanda. Võlausaldajalt tuleb välja mõista võlgniku vajalike ja põhjendatud menetluskulude katteks hüvitis 1428 eurot ning viivis TsMS § 177 lg 4 alusel. Määruskaebus
12.Võlausaldaja palub maakohtu määruse tühistada ning teha uus määrus, millega määrata võlgnikule ajutine pankrotihaldur ja jätta menetluskulud võlgniku kanda.
13.Maakohus on ebaõigesti lähtunud eeldusest, et igasugune võlgniku vastuväide nõudele tähendab, et vaidlus nõude üle väljub pankrotiavalduse menetlemise raamidest. Kohtu viide Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-17-02 ja sellest tehtud järeldused on ekslikud. Riigikohtu hilisemast lahendist 3-2-1-32-07 (p 12) tuleneb selgelt, et erinevalt enne 01.01.2004 kehtinud pankrotiseadust, tuleb kehtiva pankrotiseaduse alusel kohtul sisuliselt kontrollida, kas võlgniku vastuväited pankrotiavalduse aluseks olevale nõudele on põhjendatud. Ajutise halduri nimetamata jätmiseks ei piisa üksnes võlgniku vastuväidete ülesloetlemisest, vaid kohtul tuleb analüüsida, kas vastuväited on sisuliselt põhjendatud ja kas pankrotiavalduse aluseks olevale nõudele hinnangu andmine eeldab õiguslikku analüüsi mahus, mis nõuab hagimenetluse läbiviimist. Maakohus ei ole ühegi vastuväite osas võtnud seisukohta, kas see on üldse nõude selguse juures asjakohane ja kas sellele hinnangu andmine oleks asjas esitatud seisukohtade ja tõendite põhjal võimalik. Maakohus eiras pankrotimenetluses kehtivat uurimisprintsiipi.
14.Maakohus on ebaõigesti tuvastanud vaidlusalused asjaolud. Võlgniku vastuväited on asjakohatud ega oma puutumust sellega, kas võlausaldajal on võlgniku vastu rahaline nõue. Kuna poolte vahel ei ole vaidlust, et võlgnik ei ole täitnud poolte vahelist lepingut, ei saa vaidlust olla ka asjaolu üle, et võlgnik on lepingut rikkunud. Kohus on ekslikult asunud seisukohale, et nõude selguse osas seisukoha võtmiseks on vajalik tuvastada, kas lepingu esemeks olnud demilitariseeritud väikelennuk oli sõjaline kaup ja kas selle võlausaldajale üleandmine on rahvusvaheliste sanktsioonide tõttu keelatud. Sellel ei ole tähtsust, kuna võlausaldaja ei ole esitanud täitmisnõuet, mis ekspordipiirangute tõttu võiks teoreetiliselt VÕS § 108 lg 2 p 1 alusel olla välistatud. Lepingu alusel tasutud raha tagastamise nõude põhjendatus ei ole vähimalgi määral seotud sellega, kas lepingu täitmine oleks võimalik. Võlgnik ei ole lepingut täitnud ning võlausaldaja ei ole seda võlgniku käest nõudnud. Samamoodi ei ole pankrotiavalduse aluseks oleva nõude selguse osas vajalik seisukohta võtta, kas lepingust taganemine on kehtiv. Võlausaldaja on 11.01.2017 menetlusdokumendis selgitanud, et alternatiivselt on lepingust taganemise avaldust võimalik tõlgendada lepingu lõpetamise avaldusena lepingu punkti 3.7 tähenduses. Viidatud alusel lepingu lõpetamine ei eelda võlgniku rikkumist, vaid lepingu lõppemine kaasneb automaatselt ühe poole vastava tahteavalduse tegemisega. Vastava lepingu lõpetamise tahteavalduse on võlausaldaja teinud oma 28.10.2016 avalduses. Lepingu lõpetamisel lepingu punkti 3.7 alusel on samad materiaalõiguslikud tagajärjed, mis lepingust taganemisel – lepingu alusel saadu tuleb teisele poolele tagastada.
15.Maakohus on ekslikult leidnud, et pankrotiavalduse aluseks olevale nõudele tuleb hinnang anda hagimenetluses, kuna kohaldada tuleb Läti Vabariigi õigust ning koguda tõendeid ja hinnata neid 5(8)
koosmõjus Nõukogu 31.07.2014 otsusega nr 2014/512/ÜVJP. Võlgnik on otsitud põhjendustega tekitanud vaidluse üksnes selles, kas ta on kohustatud võlausaldajale lepingu alusel tasutud ostuhinna tagastama. Seega on kohtul nõude hindamiseks vajalik seisukoht võtta üksnes selles, kas EL Nõukogu otsuse artikkel 7 keelab võlgnikul võlausaldajale raha tagastamise. Tegemist on õiguse tõlgendamise ja kohaldamise küsimusega, mis ei eelda täiendavate tõendite kogumist ega hindamist. Nõude aluseks olevate oluliste asjaolude üle pooled ei vaidle. Nõukogu otsuse artikkel 7 keelab rahuldada hüvitisnõudeid ja muid samalaadseid nõudeid, nagu tasaarvestusnõue või tagatisnõue. Viidatud piirangu eesmärk on takistada isikutel kunstlikult luua olukord, kus lepingu täitmise võimatuse ettekäändel tekitatakse Venemaal asuvale poolele lepingu alusel ebamõistlikult suur hüvitisnõue, mille kaudu on võimalik eirata rahalise abi andmise keeldu (Nõukogu määruse nr 833/2014 art 4). Nõukogu otsuse artikkel 7 ei keela aga ühelgi juhul ostja poolt tasutud rahasumma tagastamist. Võlgniku poolt ekspordipiirangute olemusele ja Nõukogu otsuse artiklile 7 antud tõlgendus on selges vastuolus hea usu põhimõttega, kuna võlgniku käsitluse kohaselt ei ole tal kohustust lepingut täita, puudub vastutus lepingu täitmata jätmise eest ning samal ajal on õigus jätta lepingu täitmiseks üle antud rahasumma ostjale tagastamata. Ekspordipiirangute eesmärk ei ole piirangutele tugineva poole rikastumine tehingu teise poole arvelt. Isegi, kui pankrotiavalduse aluseks oleva nõude jaatamiseks on vajalik võtta seisukoht, kas lepingust taganemine oli kehtiv, siis ei oleks selleks vajalik läbi viia hagimenetlust. Võlgnikupoolne lepingu rikkumine (lennuki üleandmata jätmine) on vabandatav üksnes lepingu punktide 3.1 ja 3.2 alusel. Lepingu tõlgendamine ja kohaldamine ei eelda Läti Vabariigi õiguse tundmist ega nõua täiendavate tõendite kogumist. Lepingu punkti 3.1 kohaselt ei vastuta pooled oma lepingujärgsete kohustuste hilinenud täitmise või täitmata jätmise eest üksnes juhul, kui kohustuse täitmata jätmine oli tingitud vääramatu jõu asjaoludest. Lepingu punkt 3.2 sätestab selgelt, et „Tekkinud kohustusi, mis ei sõltu kokkuleppinud poole tahtest ning mida isegi ettenägelik pool ei saanud vältida ega ennetada ega kõrvaldada selle tagajärgi, loetakse juhtudeks, mis vabastavad pooled vastutusest, kui need kohustused tekkisid pärast lepingu sõlmimist ja takistavad selle täielikku või osalist täitmist“. Seega tuleneb lepingust vaieldamatult, et kui lepingu täitmist takistav asjaolu tekkis enne lepingu sõlmimist, siis ei vabasta see poolt vastutusest lepingujärgse kohustuse täitmata jätmise eest. Antud juhul kehtestati ekspordipiirangud Venemaa suhtes enne lepingu sõlmimist. Järelikult on lepingu punkti 3.2 kohaselt välistatud, et need võiksid vabastada võlgniku vastutusest. Kui võlgnik müüjana sõlmis teadlikult lepingu, mille täitmine oli takistatud, siis on võlausaldajal õigus kasutada müüja suhtes kõiki kohaseid õiguskaitsevahendeid, sealhulgas lepingust taganemise õigust. Menetluse edasine käik
16.Võlgnik vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
17.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle TsMS § 633 lg 5 alusel Tallinna Ringkonnakohtule läbivaatamiseks ja lahendamiseks. Ringkonnakohtu seisukoht
18.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu määrus tuleb tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ja asi tuleb saata samale maakohtule uueks läbivaatamiseks ajutise halduri nimetamise otsustamiseks.
19.PankrS § 15 lg 3 p 1 järgi jätab kohus võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutise halduri nimetamata, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust.
6(8)
20.Võlgnik ei vaidle, et ta on kätte saanud võlausaldaja 28.10.2016 lepingust taganemise avalduse, millest nähtuvalt taganes võlausaldaja lepingust seetõttu, et võlgnik rikkus lepingut, jättes täitmata lepingulise kohustuse anda võlausaldajale üle lennuk. Võlgnik ei vaidle, et ta on võlausaldajalt saanud lepingu täitmisena 460 000 eurot. Võlgnik esitas vastuväite, et võlausaldajal ei olnud alust lepingust taganeda ja seetõttu ei ole tal lepingu alusel üleantud raha tagastamisnõuet. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et võlausaldaja poolt eelmärgitud põhjusel lepingust taganemise kehtivust tuleb hinnata asjaolude alusel (lepingu väidetav rikkumine), mille tuvastamine ja millele Läti Vabariigi õiguse alusel õigusliku hinnangu andmine väljub pankrotimenetluse raamest.
21.Samas on võlausaldaja teinud käesolevas menetluses 11.01.2017 avalduse, et tema taganemisavaldust saab tõlgendada ka lepingu lõpetamise avaldusena lepingu punkti 3.7 tähenduses, mida võib pool teha ühepoolselt põhjusel, et lepingu täitmine on takistatud vääramatu jõu tõttu. Võlgnik keeldus lennuki üleandmisest embargo tõttu, mis on lepingu punktis 3.3 märgitud kui ühe võimaliku vääramatu jõu olemasolu aluseks oleva asjaoluna. Maakohus on jätnud hindamata, kas võlausaldaja on lepingust taganenud alternatiivsel alusel (lepingu lõpetamine vääramatu jõu kestmise tõttu üle kuue kuu), arvestades eriti asjaolu, et võlgnik ise väidab, et ta ei saanud lepingut täita vääramatu jõu tõttu. Kuivõrd võlausaldaja on lepingust taganenud p 3.7 alusel, on tal õigus nõude lepingu alusel üleantu tagastamist. Seega tuleb hinnata, kas võlgnik on ka sellisel juhul nõudele põhjendatult vastu vaielnud.
22.Võlgniku vastuväide nõudele on see, et EL Nõukogu 31.07.2014 otsuse nr 2014/512/ÜVJP artiklist 7 ja EL Nõukogu 31.07.2014 määruse nr 833/2014 artiklist 11 tulenevalt ei saa ta raha tagastada. Asjaoludest nähtuvalt ei vaidle võlgnik vastu nõude kui niisuguse olemasolule, kuid võlgnik leiab, et viidatud EL õiguse normidest tuleneva keelu tõttu ei saa ta võlausaldaja tagasinõuet rahuldada. Maakohus jättiski ajutise halduri määramata muu hulgas põhjendusega, et kuna vaidluse lahendamiseks tuleb kohaldada ja tõlgendada EL Nõukogu 31.07.2014 otsuse nr 2014/512/ÜVJP artiklit 7 ja EL Nõukogu 31.07.2014 määruse nr 833/2014 artiklit 11, siis tuleb vaidlus lahendada pankrotiväliselt hagimenetluses. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu selle järeldusega. Ringkonnakohus leiab, et ainuüksi õigusnormide tõlgendamisvajaduse tõttu ei ole alust jätta pankrotimenetluses ajutist haldurit määramata, kuna TsMS § 436 lg 7 ja 438 lg 1 tulenevalt peab kohus otsustama õigusnormide kohaldamise ja tõlgendamise üle sõltumata menetlusosaliste õiguslikest väidetest. Seetõttu saab ja peab kohus vajadusel ka pankrotimenetluses nõude selguse üle otsustamisel tõlgendama õigusnorme, sest vastasel korral oleks võlgnikul lihtne saavutada ajutise halduri määramata jätmist ja sellega sundida võlausaldajat pankrotimenetluse asemel algatama kulukat hagimenetlust. Nõukogu määrus (EL) nr 833/2014 31.07.2014 (edaspidi määrus) käsitleb piiravaid meetmeid seoses Venemaa tegevusega, mis destabiliseerib olukorda Ukrainas. Määruse artikli 2 punkti 1 kohaselt on keelatud müüa, tarnida, üle anda või eksportida liidust või väljastpoolt liitu pärit kahesuguse kasutusega kaupu ja tehnoloogiat otseselt või kaudselt füüsilisele või juriidilisele isikule, üksusele või asutusele Venemaal või kasutamiseks Venemaal, kui neid kasutatakse või võidakse kasutada täielikult või osaliselt sõjalisel otstarbel või sõjalise lõppkasutaja heaks. Pooltevahelise vaidluse esemeks ei ole tehingu täitmise nõue. Seega ei oma vaidluse lahendamisel nõude selguse üle tähendust lepingu esemeks oleva lennuki iseloom (sõjalennuk või mitte) ja selle võimaliku tarnimise keeld. Nõukogu otsus 2014/512/ÜVJP 31.07.2014 (edaspidi otsus) käsitleb piiravaid meetmeid seoses Venemaa tegevusega, mis destabiliseerib olukorda Ukrainas. Otsus käsitleb nii relvade müügi 7(8)
keelustamist kui ka sellise müügi rahastamise või investeerimisega seotud tehingute tegemise keelustamist. Otsuse artikkel 6 kohaselt ei tulene füüsilistele ja juriidilistele isikutele, üksustele ega asutustele mingit vastutust, kui nad ei teadnud ja neil ei olnud põhjendatud alust kahtlustada, et nende tegevusega eiratakse käesolevas otsuses sätestatud meetmeid. Nimetatud norm on tõlgendatav viisil, et lepingu täitmata jätmine müüja poolt on asjaolude esinemisel, mille tõttu jääb leping eelviidatud nõukogu määruse ja otsuse tõttu täitmata, vabandatav. Samas ei tulene otsuse artiklist 6, et müüja võib lepingu täitmise võimatuse korral jätta talle tasutud ostuhinna endale. Nimetatu ei tulene ka otsuse artiklist 7 punkti 1 alapunktide a), b) ja c), mille kohaselt lepingu ja tehingu puhul, mille täitmist on otseselt või kaudselt, tervikuna või osaliselt mõjutanud käesoleva otsusega kehtestatud meetmed, ei rahuldata ühtki nõuet, sealhulgas hüvitisnõuet ega muud samalaadset nõuet, nagu tasaarvestusnõue või tagatisnõue, eelkõige nõuet, mille eesmärgiks on saada pikendust või mis tahes vormis tagatist või vastutagatist, eelkõige finantstagatisi, kui selle esitajaks on a) artikli 1 punktides b või c osutatud või lisas loetletud üksused; b) muu Venemaa isik, üksus või asutus või; c) selline isik, üksus või asutus, kes tegutseb mõne käesoleva lõike punktis a või b osutatud isiku, üksuse või asutuse kaudu või tema nimel. Sätte tõlgendamisel nähtub, et tegemist on lepingu täitmisest tuleneda võiva nõude käsitlemisega, samuti käsitletakse artiklis täitmise tagamist. Käesoleval juhul ei nõua võlausaldaja lepingu täitmist ja otsuse artikkel 7 ei ole seetõttu asjakohane norm. Seega, isegi kui oleks tegemist määruse art 2 punktis 1 käsitletud kaubaga, ei saa otsuse art 7 punktist 1 alusel tuleneda müüjale õigust jätta ostja lepingust taganemise korral ostuhind tagastamata. EL õigusnorm on ringkonnakohtu arvates piisavalt selge ja ei vaja täiendavat selgitamist, muu hulgas eelotsuse küsimist Euroopa Kohtust. Seega jättis maakohus sel põhjusel ajutise halduri põhjendamatult määramata.
23.Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu määruse ja saadab asja samale maakohtule ajutise halduri määramise otsustamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.
/digitaalselt allkirjastatud/ Ele Liiv
/digitaalselt allkirjastatud/ Liis Arrak
/digitaalselt allkirjastatud/ Kaupo Paal
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.