Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

ühes järgus. 25.10.2005 lepingu ese oleks pankrotivaraks jäänuna müüdud ja saadud rahaga oleks saanud teha väljamakseid vastavalt nõuete osatähtsusele nõuete kogusummast; 3) hageja oli 25.10.2005 seisuga püsivalt maksejõuetu. Maakohtu 03.10.2005 määruses on fikseeritud hageja võlakohustus kostjale summas 443 838.90 krooni. 25.10.2005 seisuga oli võlgnevus sama. Hageja kohustus summas 03.10.2005 ja 12.10.2005 kohtulahendite järgi kokku oli ca 2,2 miljonit krooni, varaks oli 25.10.2005 lepingu esemeks olnud ehitis, mille väärtus tehingu kohaselt oli 400 000 krooni. Hagejal puudus muu oluline vara. Hageja võlakohustus kostja ees oli 443 838.90-400 000= 43 838.90 krooni. 25.10.2005 seisuga oli hageja seega maksejõuetu, ehkki puudus veel seda kinnitav otsus hageja pankroti väljakuulutamise kohta; 4) kostjale oli 25.10.2005 seisuga teada, et hagejal muud vara, peale 25.10.2005 lepingu eseme, ei ole ja see nähtub 16.09.2005 kokkuleppe punktist 3, kus hageja avaldab, et tal puuduvad võlausaldajad peale kostja. Samas oli kostjale 25.10.2005 seisuga teada, et hagejal on muid võlakohustusi ning et hageja on avaldanud 16.09.2005 väärandmeid enda võlakohustuse osas. Tapa linna teadlikkust maksejõuetusest kinnitab kostja esindaja 17.10.2005 kiri hageja likvideerija ja juhatuse liikme nimele, milles nähtub kostja teadmine, et hageja otsustati sundlõpetada ja et talle on määratud likvideerija. Tapa linn ei olnud kohtumenetluse pooleks, mis seondus sundlõpetamismenetlusega, seega vastav nõudest teatamise avaldusest alguse saanud sundlõpetamismenetlus oli esitatud kellegi teise võlausaldaja poolt. Kuna 12.10.2005 otsusega äriühing sundlõpetati, siis olid äriühingul võlakohustused. Seega oli kostjale teada, et 16.09.2005 kokkuleppes, kus hageja väitis teiste võlakohustuste puudumist, on hageja poolt avaldatud väärandmeid. Maksuamet oli ja on käesoleva ajani võlausaldajaks. Maksuameti maksuvõlglaste loetelu on avalikult kättesaadav nii maksuameti koduleheküljel kui ka AS Krediidiinfo kodulehel. Kostja esitas 26.10.2004 hagis taotluse hagi tagamise abinõude rakendamiseks. Määrusest nähtuvalt kostja teab, et kohtutäitur võõrandab Tapal Paide mnt. 190 asuvaid ehitisi. Kui kohtutäitur võõrandab vara, siis peab olema võlgnikul täitmata võlakohustusi. Seega enampakkumisteadetes kostja teadis, et hagejal on võlakohustusi, mis jäid täitmata. 27.10.2004 hagi tagamise määrusest nähtub kostja seisukoht, et ehitise müügi korral ei ole võimalik rahalise nõude täitmine hageja vastu. Seega kostja oli seisukohal, et nimetatud ehitise müügil ei ole võimalik täita kellegi nõuet hageja vastu, kuna viimane on maksejõuetu. Tapa linna teadmine, et võlakohustuse summa ületab võlgniku varasid, tuleneb ka poolte suhetest. Enne 25.10.2005 oli hageja võlg 443 838.90, tehing toimus hinnaga 400 000 krooni, seega võlgu jäädi 43 838.90 krooni. 16.09.2005 kokkuleppes on fikseeritud, et muud olulist vara ei ole, seega ei ole rahalisi vahendeid võla tasumiseks kostjale ja seega oli kostjale teada, et hageja on maksejõuetu kostja eest seda võlga tasuma. Kostja vastuväited Kostja oma kirjalikus vastuses leiab, et hagi ei kuulu rahuldamisele. Hageja on hagiavalduse nõude rajanud PankrS § 113 lg 1 p-le 2 ja PankrS § 109 lg.1, mille kohaselt tagasivõitmise esmaseks eelduseks on see, et tagasivõidetava tehinguga peab olema kahjustatud võlausaldajate huve. Kostja on seisukohal, et tasaarvestustehinguga ei ole toimunud võlausaldajate huvide kahjustamist ning tegemist ei ole üht võlausaldajat teisele eelistava ebatavalise maksevahendiga. Tapa linna rahaline nõue AS FGN vastu summas 443 838,9 krooni tulenes Lääne-Viru Maakohtu jõustunud kohtulahendist. Seega ei olnud tegemist vaieldava nõudega. Tasaarvestus oli seadusega lubatud, tegemist oli samaliigiliste sissenõutavaks muutunud rahaliste nõuetega ning puudusid tasaarvestuskeelud. Pooled leppisid

kokku tasaarvestada vastastikused rahalised nõuded summas 400 000 krooni ning lugesid sellega mõlemad nõuded lõppenuks - seega lõppes ka AS FGN kohustus tasuda Tapa linnale 400 000 krooni. Tasaarvestustehinguga ei läinud vara võlgniku omandist välja. Kostja on seisukohal, et seaduspärane tasaarvestus ei saa oma olemuselt olla võlausaldajate huve kahjustav ning seda on oma lahendites kinnitanud ka Riigikohus. Riigikohus on 29. veebruaril 2000. a lahendis nr 3-2-1-5-00 asunud samadel asjaoludel järgmisele seisukohale: "Tuleb nõustuda kassaatori väitega, et kohus pole arvestanud PankrS §-s 68 lg 1 sätestatut, mille kohaselt nõuet võlgniku vastu, mida saab tema pankroti korral esitada, võib võlausaldaja tasaarvestada nõudega, mis oli võlgnikul tema vastu enne pankroti väljakuulutamist, kui tasaarvestus ei ole seadusega keelatud. Seega on PankrS §-s 68 lg 1 reguleeritud tasaarvestuse lubatavuse täiendavaks tingimuseks lisaks TsK §-s 235 sätestatule vaid see, et võlgniku tasaarvestatav nõue võlausaldaja vastu oli olemas enne pankroti väljakuulutamist. Lubades pankrotimenetluses tasaarvestust, on seadusandja seadnud teistest võlausaldajatest paremasse olukorda selle võlausaldaja, kelle vastu võlgnikul on nõue. Kui tasaarvestus on lubatav pankrotimenetluses, siis ei saa ka enne pankrotimenetlust tehtud tasaarvestuskokkuleppe tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise aluseks olla see, et tasaarvestusega kahjustati võlausaldajate huve." Seega, kui tasaarvestus on lubatav ka pankrotimenetluses, siis on lubatav selline tasaarvestus ka enne pankrotimenetlust ning Riigikohtu lahendist tulenevalt on välistatud selliste seadusega lubatud tasaarvestuste tagasivõidetavus. Vara tagasivõitmise tagajärjed on sätestatud PankrS §-s 119, mille kohaselt, kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks, on teine pool kohustatud tagastama pankrotivarasse tehingu alusel saadu koos viljade ja muu kasuga. Tapa linn ei saanud tasaarvestustehingu kaudu AS-lt FGN reaalselt midagi. Ka tasaarvestuse hüpoteetilist kehtetuks tunnistamist oletades taastuks aga olukord, kus Tapa vallal oleks AS FGN (pankrotis) vastu rahaline nõue summas 400 000 krooni ning AS-1 FGN (pankrotis) oleks Tapa valla vastu rahaline nõue summas 400 000 krooni. PankrS § 119 lg 4 kohaselt, kui teine pool on tagasivõidetud tehingu alusel võlgnikule midagi üle andnud, tuleb üleantu talle tagastada, tagastamise võimatuse korral tuleb hüvitada üleantu väärtus PankrS § 146 lõike 1 kohaselt. Seega kuuluks Tapa valla taastekkiv vastunõue summas 400 000 krooni väljamaksmisele pankrotivarast enne jaotise alusel raha väljamaksmist, sealhulgas ka nii enne massikohustusi kui ka pankrotimenetluse kulusid, ehk ka hagi hüpoteetilise rahuldamise tagajärjel ei muutuks hagi rahuldamise tagajärjel võlgniku rahaline olukord, sest peale 400 000 kroonise nõude tekkimist kuuluks see nõue teisipidi koheselt rahuldamisele Tapa vallale, mistõttu teostataks teistkordselt tasaarvestus. PankrS § 119 lg 5 kohaselt, kui teine pool teadis või pidi tehingu tegemisel teadma, et tehing kahjustab teiste võlausaldajate huve, saab ta võlgnikule üleantu eest nõuda hüvitist üksnes pankrotivõlausaldajana. Sel juhul loetakse teise poole hüvitisenõue tunnustatuks ja rahuldatakse samas järgus PankrS § 153 lõike 1 punktis 3 nimetatud nõuetega. PankrS § 99 lg 1 sätestab, et kui võlausaldaja võis enne pankroti väljakuulutamist oma nõude tasaarvestada võlgniku nõudega, võib ta kaitstud nõude tasaarvestada ka pärast pankroti väljakuulutamist. Avalduse nõude tasaarvestamiseks võib esitada kohtule kuni viimase jaotusettepaneku esitamiseni. Seega ka hagi hüpoteetilise rahuldamise korral kuuluks Tapa vallale taas juba tunnustatuks loetud nõue summas 400.000 krooni, mille tasaarvestamine on PankrS § 99 lg 1 kohaselt lubatud, mistõttu hagi rahuldamise tagajärjel võlgniku rahaline olukord ei muutuks, kuna teostataks teistkordselt tasaarvestus. Eeltoodust tulenevalt ning võttes aluseks Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-5-00 väljendatud seisukoha, ei ole tasaarveldustehinguga võlausaldajate huvide kahjustamine võimalik, mistõttu tagasivõitmise alused tasaarveldustehingute puhul puuduvad. Seadusandja poolt ette nähtud tasaarveldamise võimalus ka pankrotimenetluse raames välistab tagasivõitmise enne pankrotimenetlust teostatud seaduspäraste tasaarveldustehingute suhtes. Ka hagi hüpoteetilise

rahuldamise korral ei laekuks pankrotivarasse midagi täiendavat ning hagi rahuldamise "tulemuse" arvel ei saaks rahuldada teiste võlausaldajate nõudeid. Kuna nii tehingu kehtivuse kui oletatava kehtetuse korral jääks pankrotivõlgniku varaline olukord samaks, siis ei ole sellise tehinguga võlausaldajate huve kahjustatud. Eelnev näitab, et esitatud on sisutühi ja perspektiivitu hagi. Hageja väidab hagiavalduses, et tasaarveldustehing, millega Tapa linna kohtulahendist tulenev nõue summas 400 000 krooni tasaarvestati AS FGN ehitiste müügilepingust tuleneva nõudega summas 400 000 krooni, oli AS FGN kohustuse täitmine ebatavalise maksevahendiga. Nimetatud kostja väide on paljasõnaline. Tapa linna poolne „maksevahend" oli jõustunud kohtulahendist tulenev nõue AS FGN vastu. Kohtu poolt kinnitatud kokkuleppest tuleneva mittevaieldava nõude tasaarveldamine oli Tapa linna ja AS FGN vahel kuid kestnud avaliku kohtumenetluse tulemus. Nimetatu ei saa ainuüksi juba oma olemuselt olla teisi võlausaldajaid kahjustav ebatavaline maksevahend. Mõisahoonete reaalne turuväärtus oli alla 50 000 krooni, mistõttu 400 000 krooni ostuhinnaks kokkuleppimine ei olnud mingil viisil võlgnikule kahjulik, vaid vastupidi väga kasulik võlgnik teenis tehinguga üle 350 000 krooni. Kui ka Tapa linnal ei oleks olnud vastavat nõuet, siis ei oleks nimetatud väikese väärtusega vara võõrandamise tõttu ikkagi teisi võlausaldajaid kahjustatud -võõrandatud vara väärtus ei oleks pankrotimenetluse korral katnud menetluse kulusidki ehk ükski võlausaldaja ei oleks niikuinii midagi selle vara võõrandamisest saanud. Kostja kinnitab, et ta ei olnud ega saanudki olla teadlik AS FGN maksejõuetusest ega sellest, et viimasel on teisi võlausaldajaid, sealhulgas ei olnud Tapa linn teadlik Maksuameti nõudest. Vastupidi, AS FGN oli Tapa linnale ehitiste müügilepingu punktis 1.3.9 kinnitanud, et tal ei ole lepingu sõlmimise hetkel ühtegi muud kohustust ega võlausaldajat peale ostja Tapa linna ning puuduvad asjaolud, mis võiksid sarnaseid kohustusi tekitada. Vastavat oli AS FGN kinnitanud ka 16.09.2005. a kohtuvälises kokkuleppes. Hageja väide, et kostja teadis teistest võlausaldajatest, on paljasõnaline ja väär. Asjaolu, et äriühing sundlõpetatakse, ei tähenda, et äriühingul on teisi võlausaldajaid või et äriühing on maksejõuetu. Võlausaldaja poolt oma nõudest registripidajale teatamine ei ole seaduse kohaselt ainsaks aluseks, mil kohus võib äriühingu sundlõpetamise otsustada. Erinevad sundlõpetamise alused on sätestatud ÄS § 59 lg-s 5, § 59 lg-s 6, § 60 lg-s 1, § 60 lg-s 5, § 366 lg 1 p-s 1-3, TsÜS § 40 lg 1 p-s 1-5. Kostja ei olnud sundlõpetamise kohtumenetluses menetlusosaliseks, nagu hageja õigesti märgib, ning sundlõpetamise alused ei olnud kostjale teada. Kostja ei olnud teadlik Maksuameti poolt registripidajale nõude teatamisest ega üldse sellest, et hagejal on Maksuameti ees kohustusi. Väljaandes „ Ametlikud Teadaanded" 12.10.2005. a avaldatud teadaandes, millele Tapa linna esindaja oma kirjas likvideerijale on viidanud, ei sisaldu sundlõpetamise alust, vaid on märgitud järgmist: „Lääne-Viru Maakohtu 12.10.2005 otsusega otsustati sundlõpetada AS FGN, reg.kood 10098112, asukoht Lääne-Viru mk, Kadrina vald, Rõmeda küla, juhatuse liige Nikolai Tee. Likvideerijaks on nimetatud J M , elukoht Rakvere. Otsuse peale on õigus edasi kaevata 30 päeva jooksul apellatsioonkaebuse esitamisega maakohtu kaudu Viru Ringkonnakohtule." Eeltoodust tulenevalt ja seaduses sätestatud erinevaid registripidaja poolt otsustatavaid sundlõpetamise aluseid vaadates on selge, et nii õiguslikult kui sisuliselt väär on hageja väide, et "seega vastav sundlõpetamisnõue oli esitatud kellegi teise võlausaldaja poolt, ning kuna FGN oli sundlõpetatud, siis äriühingul olid võlakohustused". Tapa linnale ei olnud ega saanudki olla teada, et AS-1 FGN on sundlõpetatud just seetõttu, et tal on ka teisi võlakohustusi. Vastupidised hageja väited on tõendamata, paljasõnalised, pahatahtlikud ja ka sisuliselt väärad. Väärad on ka hageja väited, justkui Tapa linnale pidi AS FGN maksuvõlg olema teada, kuna internetis on avalikult kättesaadavad andmed maksuvõlglaste kohta Maksu- ja Tolliameti kodulehel ja AS Krediidiinfo kodulehel. Esiteks ei ole hageja tõendanud, et 25.10.2005. a

tehingu sõlmimise ajal oli Maksu- ja Tolliameti kodulehel informatsioon selle kohta, et AS-1 FGN on maksuvõlg ning seda hageja väidetud summas, samuti ei ole hageja tõendanud, et Krediidiinfo koduleheküljel oli 25.10.2005. a seisuga kirjas hageja väidetud informatsioon. Hagiavaldusele lisatud Krediidiinfo raport on internetist välja trükitud 23.08.2006. a, lisaks märgib ka hageja ise, et maksuvõlg on kajastatud väidetavalt 13.12.2005. a seisuga, s.t. mitte 25.10.2005. a seisuga. Teiseks ei ole Maksu- ja Tolliameti ja Krediidiinfo kodulehekülgede näol tegemist avalikult usaldatavate õigusliku tähendusega registritega. Samuti ei pidanud kostja nimetatud kodulehekülgedelt hageja kohustuste kohta järelepärimisi teostama ega teostanudki, vastavate päringute tegemata jätmine ei tähenda, et kostja ise vastavad riskid oleks võtnud ning vastavate kodulehekülgede andmetele tuginevalt ei olekski õiguslikult saanud tuvastada, kas isikul on kohustusi või mitte. Kostja juhib tähelepanu, et tagasivõitmise eeltingimuseks on PankrS § 113 lg 1 p 2 kohaselt selle tuvastamine, et võlausaldaja teadis või pidi teadma võlgniku maksejõuetusest. Hageja väidete paikapidavuse korral oleks kostja pidanud järelepärimisi teostama ka kõikidesse inkassofirmadesse ning juhul kui ta seda ei teinud, tuleks kostja lugeda teadlikuks AS FGN maksejõuetusest - sellised hageja väited ei tugine aga ühelegi õiguslikule alusele. Väär on ka hageja väide, justkui kostjale olid hageja muud võlakohustused teada seetõttu, et 27.10.2004. a hagi tagamise määrusest nähtuvalt kohtutäitur L võõrandab enampakkumisel Tapal Paide mnt 100 asuvaid ehitisi. Kostja märgib, et vastupidiselt hageja oletuslikele väidetele võla olemasolu kohta oli tegemist AS-le Saurix Petroleum AS FGN poolt juba tasutud võlakohustusega, seega vastav kohustus oli vastupidi just lõppenud. Kohtutäitur M L 'a 04.10.2005. a e-kirjast nähtub, et kohtutäituri poolt oli keelumärge ehitisregistris juba ammu maha võetud ning keelumärge oli peal vaid seetõttu, et see oli seatud kohtumäärusega ning endise võlausaldaja poolt oli kohtule jäänud lihtsalt esitamata taotlus selle tühistamiseks. Kostja selgitab, et AS-le Saurix Petroleum oli võlg juba ammu tasutud ning seoses sellega esitas ta ka kohtule keelumärke tühistamise avalduse, misjärel keelumärge ehitisregistrist kustutati. Eeltoodust tulenevalt on väär hageja väide selle kohta, et nimetatud keelumärke olemasoluga on tõendatud teiste täitmata võlakohustuste olemasolu ja sellest teadmine Tapa linna poolt 25.10.2005. a. Vastupidi, Tapa linnale oli 25.10.2005. a teada, et võlakohustus on lõppenud. Eeltoodust tulenevalt ei olnud ega saanudki kostja olla teadlik AS FGN maksejõuetusest ega teiste võlausaldajate olemasolust. Sisuliselt teadis Tapa linn, et tema on ainus võlausaldaja, et mõisate turuväärtus on alla 50 000 krooni (ehitiste müügilepingu punktis 1.3.11 kinnitas AS FGN, et lepingu esemeks olevate mõisahoonete turuhind on alla viiekümne tuhande (50 000) krooni), Tapa linna nõue summas 400 000 krooni loetakse tasaarveldatuks AS FGN nõudega summas 400 000 krooni ning AS-1 FGN puudus muu oluline vara peale ehitiste (ehitiste müügilepingu punktis 3.11 kinnitas AS FGN, et tal puudub muu oluline vara peale lepingu esemeks olevate ehitiste). Poolte vahel saavutati sisuliselt kokkulepe, et tehinguga lõpevad kõik vaidlused poolte vahel ning kostja oli nõus loobuma oma nõudest summas 400 000 krooni, kui saab hagejalt mõisahooned, mille tegelik turuväärtus jäi alla 50 000 krooni (summa, mis võimaliku Tapa linna poolt algatatava pankrotimenetluse korral oleks nagunii läinud pankrotimenetluse kulude katteks). Asjakohatu on kostja arvates siinkohal hageja järeldus, et kostja jaoks pidi hageja maksejõuetus olema ilmne, kuna viimasel jäi kostja ees täitmata kohustus summas 43 838.90 krooni. Kostjale ei olnud teada, et see summa ületab hageja maksevõimet- kostjale oli vaid teada, et hagejal puudub muu oluline vara. Samas Maksuametil oleks olnud võimalus ja hagejal endal kohustus esitada pankrotiavaldus juba varasemalt, kui vastav nõue oleks olemas olnud.

Kohtu kohaldatud seadused, tuvastatud asjalolud, uuritud tõendid, järeldused. Seadused

PankrS § 109 lg.1 kohaselt tagasivõitmisel tunnistab kohus käesoleva seaduse §-des 110-114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. PankrS § 113 lg.1 p.2 kohaselt kohus tunnistab kehtetuks rahalise kohustuse täitmise võlausaldajale, kui kohustus on täidetud kolme kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui täitmine toimus ebatavalise maksevahendiga või enne täitmise tähtpäeva või üht võlausaldajat teisele eelistades, samuti kui võlgnik oli täitmise ajal maksejõuetu ja võlausaldaja teadis või pidi teadma võlgniku maksujõuetusest. Asjaolud Vaidlust ei ole selle üle, et tasumine on toimunud 3 kuud enne pankrotimenetluse algatamist. Hageja väitel on ebatavalise maksevahendina kohustise täitmisel antud juhul käsitletav pooltevaheline tasaarvestus. Kostja leiab, et tasaarvestus on seadusega lubatud ja pooltevahelises suhtluses puudus tasaarvestuse keeld. Kohus leiab, et kuivõrd hageja ei ole tõendanud, et tasaarvestuse kohaldamine poolte vahel oleks olnud keelatud, siis puudub alus väitel, et tegemist oli ebatavalise maksevahendiga. Väide, et tasaarvestuse ebatavalisus tuleb pooltevaheliste püsivate ärisidemete puudumisest, ei ole arvestatav, kuivõrd iseenesest ei saa kohaliku omavalitsuse üksuse puhul ollagi tegemist püsivalt äritegevusele suunatud juriidilise isikuga samaväärselt eraõiguslike juriidiliste isikutega, mis aga ei välista, et teatud juhtudel tuleb siiski ka kohalikul omavalitsusüksusel astuda majandustehingutesse oma toimimise tagamiseks ja talle usaldatud varaga majandamiseks. Kohus nõustub ka kostja argumendiga, et hageja poolt ebatavaliseks maksevahendiks nimetatud tasaarvestus tuleneb poolte vahel aastaid kestnud kohtuvaidluse tulemusena sõlmitud jõustunud kohtulikust kokkuleppest, mis juba oma olemuselt ei saa olla teisi võlausaldajaid kahjustav. Kostja viidatud Riigikohtu 29.02.2000 otsus kinnitab kostja väidet, et kui tasaarvestus ei ole seadusega keelatud, siis võib võlausaldaja oma nõude, mida ta saaks võlgniku pankroti korral esitada, tasaarvestada nõudega, mis tal oli olemas tema vastu enne pankroti väljakuulutamist. Seega on seadusandja pankrotimenetluses tasaarvestust lubades, juba ise eelistanud üht võlausaldajat teistele. Ja seega puudub ka alus väita, et kostja on tasaarvestust tehes käitunud viisil, mis tooks kaasa tasaarvestuse kokkuleppe kehtetuks tunnistamise tagasivõitmise korras. Kokkuvõttes, kuivõrd seadusandja lubab tasaarvestust pankrotimenetluses, siis on see lubatud ka enne pankrotimenetlust ja seega on välistatud seadusega lubatud tasaarvestuse tagasivõidetavus. Hagi suhtes ei kohaldu ka PankrS § 113 lg.1 p.2 toodud teine alus- 3 kuud enne menetluse algatamist tehtud tehingu kehtetuks tunnistamine juhul, kui on tegemist ühe võlausaldaja teistele eelistamisega. Ka hagi rahuldamise korral tuleks pankrotipesast kostjale koheselt välja maksta kostjal võlgniku vastu olev 400 000 kroonine nõue ja kuivõrd seda tuleb teha enne jaotiste väljamaksmist PankrS § 146 alusel, siis sõltumata sellest, kas tehing tunnistatakse kehtetuks või mitte, ei saa pankrotipesast selle summa arvel rahuldust võimalikud teised võlausaldajad. Ehk- ühekorraga on tõendatud nii ühe võlausaldaja mitteeelistamine, kui ka teiste võlausaldajate huvide mittekahjustamine. PankrS §-st 113 tulenev alternatiivne alus: 3 kuud enne pankrotimenetluse algatamist tehtud tehingu kehtetuks tunnistamiseks on see, kui võlgnik oli kohustise täitmise ajal maksejõuetu ja võlausaldaja teadis või pidi sellest teadma.

Kehtiva PankrS kohaselt kinnitab äriühingu maksejõuetust üksnes pankrotiotsus. Kohus möönab, et maksejõuetust tõendaks ka võlgniku enda kinnitus oma majandusliku olukorra kohta. Ehk, et kui hageja tõendaks, et ta on kostjat teavitanud enne tehingu tegemist oma maksejõuetusest, siis võiks väita, et võlausaldaja pidi sellest teadma. Hageja viited maksuameti ja AS Krediidiinfo kodulehekülgedele, milles kajastuvast infost kostja pidi tegema järeldused hageja maksejõuetuse kohta, ei ole kohased. Kohtule teadaolevalt ei ole neil lehekülgedel avaldatava võimaliku info puhul tegemist selliste andmebaasidega, millega kaasneks kellelegi õiguslikud tagajärjed.. Kohus nõustub ka kostja väitega, et hageja pole tõendanud hageja väidetava maksejõuetuse kohta interneti kodulehekülgedel avaldatud info olemasolu 25.10.2005 seisuga. Lisaks sellele on meelevaldne teha ka sellise info olemasolul objektiivset järeldust äriühingu maksejõulisuse kohta. Kui võimalik võlausaldaja sellist võimalikku infot ka leidis, siis sai ta sellest äriühingu maksejõulisuse kohta teha üksnes subjektiivse järelduse, sest objektiivselt tunnistab maksejõuetust kas võlgnik ise võlausaldajatele, kohtule või avalikkusele või on see tuvastatud vastava kohtuotsusega pankrotimenetluses. 25.10.2006 seisuga ei esinenud ei võlgniku omaalgatuslikku kinnitust ega ka pankroti väljakuulutamise kohtuotsust. Asjaolu, et enne vaidlustatud tehingu sõlmimist oli hageja suhtes algatatud sundlõpetamismenetlus, ei anna alust väita, et hageja oli maksejõuetu ja veel enam, et sellest pidi olema teadlik ka kostja. Sundlõpetamismenetlus on algatatud 24.01.2005 avaldatud Ametlike Teadaannete kohaselt sel alusel, et äriühing ei olnud esitanud registrile nõutavat majandusaasta aruannet, see iseenesest ei tähenda obligatoorselt, et tegemist on maksejõuetu äriühinguga. Äriühing kuulub nimetatud alusel sundlõpetamisele ka juhul, kui võlausaldaja, kes nõudest teatab, saab sundlõpetamismenetluse ajal oma nõude rahuldatud, kuid samal ajal jätab võlgnik täitmata majandusaasta aruande esitamise kohustuse. Sellisel juhul senise kohtupraktika kohaselt ei toimu äriühingu sundlõpetamine mitte kohtuotsuse alusel, vaid registripidaja enda poolt. Ka juhul, kui äriühing sundlõpetamisemenetluse raames ei kõrvalda teate avaldamise aluseks olnud puudust ( antud juhul- jätab ikkagi esitamata majandusaasta aruande) ja ei ole tasunud võlga ka nõudest teatanud võlausaldajale, ei saa sellest teha automaatset järeldust äriühingu maksejõuetuse kohta, veel vähem võimalike teiste võlausaldajate teadlikkuse kohta võlgniku hüpoteetilisest maksejõuetusest. Sundlõpetamismenetluse raames ei toimu maksejõuetuse tuvastamist. Maksejõuetuse objektiivne tuvastamine toimub üksnes läbi pankrotimenetluse- PankrS § 1 lg.1 kohaselt maksejõuetus kuulutatakse välja kohtuotsusega. Poolte vahel tsiv.asjas 2-569/04 16.09.2005 sõlmitud ja kohtu poolt 29.09.2005 kinnitatud kokkuleppes ei väitnud hageja olevat end maksejõuetu. Likvideerimismenetlust võib algatada erinevatel põhjustel, nagu viitab kostja oma kirjalikus vastuses ja seetõttu ei ole kohtu arvates hageja ka usutavalt tõendanud, et kostja teadis ja pidi olema teadlik hageja maksejõuetusest sel alusel, et äriühingu suhtes oli toimunud sundlõpetamismenetlus. Küsimus sellest, miks hageja seaduslik esindaja 25.10.2005 lepingu p.-s 1.3.9 väitis, et äriühingul puuduvad lepingu sõlmimise hetkel muud kohustused ja võlausaldajad peale ostja, on küsimus juhatuse liikme vastutusest äriühingu ees ja vastutusest viimasele kahju tekitamises, kuid see ei ole käesoleva vaidluse ese. Ostja omakorda ei kinnita selles lepingus muud, kui et ta on kontrollinud lepingu eset, tutvunud vastavate plaanidega ja on teadlik lepingu eseme juurde kuuluva maaüksuse suurusest ja piiridest, samuti et ta on teadlik ehitise seisukorrast. Ostja ei ole kinnitanud, et ta on teadlik müüja poolt lepingu p.-s 1.3.9 esitatud kinnituse tõele vastavusest, või et ta seda väidet mitte kontrollides, võtab endale riski tehingu hilisema kehtetuks tunnistamise tagajärgede saabumise osas. Kohus leiab, et viidatud lepingutekstist nähtuvalt ei saanud ja ei pidanudki kostjal tekkima kahtlust äriühingu maksejõulisuse osas.

Pooled on selles lepingus fikseerinud vastastikuste nõuete olemasolu ja varasemad tasaarvestuslikud kokkulepped. Tõendid Kohus on asja lahendamisel kirjalikus menetluses uurinud tõenditena: 1) väljavõtet Ametlike Teadaannete 24.01.2005 leheküljest, kus p.21 all on avaldatud hagejale kustutamishoiatus, 2) pooltevahelist 16.09.2005 kokkulepet, milles pooled võtavad arvesse, et hageja pole täitnud poolte vahel 10.05.2000 sõlmitud lepingust tulenevat investeerimis- ja töökohtade loomise kohustust, millest tulenevalt kostja esitas hageja vastu kohtusse hagi leppetrahvi 400 000 krooni nõudes ja mille p.2 kohaselt on kostjal omakorda kohustus tasuda hageja poolt talle üle antava müügilepingu objektiks olnud ehitiste eest ostuhinnana 400 000 krooni; 3) ärakirja kokkuleppest, mille kohaselt hageja kohustus tasuma kostjale 400 000 krooni + menetluskulud; 4) kostja esindaja 17.10.2005 kirja hagejale, milles korratakse 16.09.2005 kokkuleppe sisuna üle vastastikuse tasaarvestuse põhimõte; 5) 12.10.2005 Lääne- Viru Maakohtu otsust, millega maksuameti poolt nõudest teatamise avalduse alusel on otsustatud hageja sundlõpetamine ÄS § 60 lg.1 alusel; 6) sama otsuse avalikustamist Ametlike Teadaannete 12.10.2005 sundlõpetamisteadete leheküljel; 7) Ametlike Teadaannete 24.10.2005 likvideerimisteadete lehel avaldatut, milles informeeritakse hageja sundlõpetamisest; 8) pooltevahelist 25.10.2005 sõlmitud Tapal, Paide mnt. 100 asuvate ehitiste müügilepingut, milles hageja müüjana kinnitab muuhulgas, et lepingu eseme turuhind on alla 50 000 krooni; 9) ärakirja kohtumäärusest 20.12.2005, millega algatati hageja pankrotimenetlus ja pankroti väljakuulutamise otsust 10.02.2006. Kohus ei pea vajalikuks ega võimalikuks kostja kirjalikus vastuses ja otsuses eelpool käsitletud motiividel arvestada väljatrükiga AS Krediidiinfo maksehäirete raporti leheküljest; kohus ei arvesta Ametlike Teadaannete 21.10.2004 ja 15.11.2004 enampakkumisteate leheküljel asuva kohtutäituri infoga ja sama kohtutäituri e-kirjaga kostja kirjalikus vastuses toodud põhjendustel ja ei pea vajalikuks seda analüüsi korrata. Järeldus Kohus leiab, et hagi ei kuulu rahuldamisele kostja kirjalikus vastuses toodud põhjenditel ja motiividel, millega kohus nõustub ja mida ei pea seetõttu vajalikuks täies mahus üle korrata. Menetluskulud TsMS § 162 lg.1 kohaselt menetluskulud kannab hagimenetluses pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 173 lg.1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg.3 kohaselt menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. TsMS § 174 lg.1 kohaselt menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 190 lg.1 kohaselt menetlusabi andmine ei välista ega piira menetlusabi saaja kohustust hüvitada kohtulahendi alusel vastaspoolele tekkinud kulutused. Kohus leiab, et antud juhul on pankrotis oleva hageja põhjendatud vabastada ka hagi rahuldamata jätmisel riigilõivu tasumise kohustusest riigituludesse, kuivõrd puuduvad andmed, et hageja pankrotipesa oleks menetluse algusega võrreldes suurenenud sedavõrd olulisel määral, et oleks õigustatud hageja koormamine riigi kasuks kohtukulude tasumisega..

Kostja on väljendanud kirjalikus vastuses oma õigusabikulude suurusena 80 000 krooni, lähtudes hagihinnast ja TsMS § 175 lg.3 alusel Vabariigi Valitsuse 15.12.2005 määrusega nr. 306 kehtestatud lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissnõudmise piirmääradest. Kohus leiab, et arvestades esitatud hagi keerukust, kostja kirjaliku vastuse mahtu ja sisukust ning arvestades asja lahendamist kirjalikus menetluses, on põhjendatud, et hageja tasub 50% kostja menetluskuludest. TsMS § 452 lg.1 kohaselt kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks kuulutamisega või kohtukantselei kaudu. TsMS § 453 lg.1 kohaselt otsus tehakse avalikult teatavaks kohtukantselei kaudu, kus menetlusosalised võivad otsusega edasikaebamistähtaja jooksul tutvuda ja saada selle ärakirja.

Kohtunik

/allkiri/

M.Leimann

Ärakiri õige Nooremreferent

I.Golubev

Kohtuotsus jõustus 27. novembril 2006.a Nooremreferent

I.Golubev

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.